Olen Margit Peterson, kolumnist, literaat, poetess, kirjanik, lastekirjanik, Pärnu kirjandusõhtute peakorraldaja ja ema kahele täiskasvanud pojale. Minu sulest on ilmunud luuleraamatud: 1. "Õitsvate pärnade alleel" 2. "Avali aegadesse" 3. "Veerekese pääl" 4. "Külalood ehk vaaderpass" 5. "Ööde Tütar" 6. "Vana-Rääma uulitsal" Novellikogud: 1. "Virtuaalmees" Romaanid: 1. "Segavereline" 2. "Rist teel" (2015) 3. "Westoffhauseni häärberi saladus" (2017) Lasteraamat: 1. "PETU"
neljapäev, 14. detsember 2017
Sina ja Mina
SINA JA MINA
sama kergelt
kui vajub silmapiiri taha videvik
sama kergelt ärkab öö
pihus laternapostide valgus
silmis sünkjas sügiskaamos
sama hellalt tuled Sina
võtad mu õlad
oma karuste käte vahele
kallistad ja suudled Mind
jättes sõnad ridade vahele
aga mina oskan lugeda Su huulilt
ka siis kui sõnad on tummad
näha Su silmis leeki
ka siis kui Su silmad on suletud
oskan armastada Sind just nii
nagu Sina soovid
sama kirglikult
upub hommikusse öö
upun Mina Sinu silmadesse
upud Sina Minu silmadesse
ja me hulbime ühises elumeres
trotsides ka kõige
võimsamaid laineid
Sina ja Mina
ikka ja igavest
14. detsember. 2017.a.
Vana-Rääma
kolmapäev, 13. detsember 2017
ELU PÄRAST ELU 2. (23.pt)
- peatükk
„Tere, Tilde! Ma, ma, unustasin külakosti ostmata.“ koketeeris
Trevor, sest Mathilde meenutas talle Marist. Pealegi tahtiski Trevor
memmele meeldida, aga mitte edvistamise ega flirtimise eesmärgil,
nagu seda sõna tõlgendada võib. Trevor austas ja armastas seda
vana naist just sellepärast, et too oli Marise lemmik, ning tõesti,
tõesti, isegi kõnemaneer ja miimika olid neil Marisega sarnased ja
noormehele tundus, et iga aastaga muutusid naised üha sarnasemaks.
Ta ulatas põrandaleiva Tildele, kuid viimane kirtsutas nina, kui
leiba nägi. Nagu oleks mingi ebameeldiva asja osaliseks saanud.
Tegelikult ta ju saigi, sest memm ju konkreetselt tellis Revo-poisi
käest seakeeksi, mitte põrandaleiba. Igasugune leiva isu on nüüd
tal kadunud ning ta ei mõistnud miks mehed ei armasta seakeeksi.
Trevorile aga meenus üks pubekaaegne suhe. Ta oli neiusse väga
kiindunud, lausa nii, et armus ära ka neiu õdedesse ja vanematesse,
kuid see oli veidike teistsugune armumine. Nii neiu õed kui vanemad
meenutasid Trevorile oma tüdrukut. Kord, kui ta kohtas alevis ühte
neiu õdedest, läks ta nii põlemea, et tegi kallima õele
hamburgeri välja, sest tahtis olla kõigega kursis, millega ta
kallim tegeleb. Kallima õde oli sellest nii vaimustuses, et muudkui
rääkis kuidas ta õde Trevorit armastab või koguni jumaldab.
Kusagilt ilmus välja Trevori kallim, kes nägi kavaleri oma õega
lustakalt aega viitmas ning hamburgerit söömas. Ta sai nii
armukadedaks, et jättis seal samas kallima maha ning keeras kanna
pealt ringi ja kadus. Sellega nende suhe lõppeski, kuigi pruudi
suglastega suhtleb Trevor siiani ja peab neid oma perekonnaks.
Sellised asjad teevad kurvaks. Kui inimene teist armastab, siis ta ei
sea talle piire ega näita üles haiglaslikku armukadedust. Partner
peab saama elada oma elu ja ka vabalt hingata, ilma, et suhe teda
lämmataks ja ahistaks. Sellised suhted on määratud hukule. Kui
ikka üks partneritest ei oska armastada, vaid põeb raskekujulist
omamisinstikti, tuleb lahku minna. See teise elu elaja peab
kõigepealt õppima ennast tundma, oma vigu nägema ja tunnistama,
aga siis saab ta kellegagi suhtesse astuda. Alles siis õpib ta
armastust tundma. Peale lahku minemist oli Trevor suhete loomisega
väga ettevaatlik, sest tema tundis selle neiu vastu armastust,
armastades eelkõige ka ennast sellisena, nagu ta on, kuid partner
vaid armukadetses ja solvas noormees, nägemata, et viga peitus temas
endas.
„Heakene küll, astu edasi. Kuidas sul läheb?“ küsis memm
nagu kohustusliku küsimuse, püüdes oma pettumust küsimuse taha
peita, aga Trevor nägi teda läbi.
„Tänan küsimast, minul läheb hästi! Aga Mathilde, räägi mis
sind vaevab? Ma näen, et midagi on teistmoodi, et sa oled kuidagi
äraolev, solvunud või masenduses. Kas asi on leivas? Ma ausõna
tahtsin sulle seda sealeiba või seasaia tuua, aga mind naerdi poes
välja ja saadeti loomapoodi, sest sellise nimelist toodet lihtsalt
ei müüda toidupoodides. Või vähemalt selles poes mitte, kus mina
käisin. Tegin endal margi täis, pehmelt öeldes. Kas sa heitsid
nalja minu üle, Tilde?“ oli Trevor hämmingus.
„Ei, ei ole häda kedagist, pojake. Ei ole häda midagist! Nüüd
ma ilmselt tean miks ka Lemps mulle igasuguseid imelikke leibu toob,
kuigi soovin, et ka tema ostaks seakeeksi. Olgu, sina oled noorem
põlvkond ja ilmselt oleksin sulle pidanud seletama milline seakees
välja näeb. Aga Lembit, no ma ei mõista!“ ei varjanud Tilde enam
oma pettumust ja tundis isegi häbi, et ta üldse noormehel oma
lemmikleiba osta palus.
„Ma ei saa millegist aru!“kurtis noormees.
„Ei, ei, sa ei peagi saama. See on minu viga. Vabandan!“ vajus
vana naine mõttesse.
„Olgu, las ta jääb!“ tahtis Trevor teemast kõrvale hiilida.
„Ei jää siin midagi. Ma olen sulle selgituse võlgu. Võimalik,
et teie, põlvkondi nooremad inimesed ei teagi misasi seakeeks on.
Pean natuke selgitama. Seakeeks on kandiline leib, mitte ümar, nagu
seda on põrandaleib. Mulle väga meeldib kandiline leib, mis on juba
aastakümneid küpsetatud, kuid moodne aeg vajab moodsaid muutusi,
nüüd topitakse leivasse tontteb mida, igasuguseid seemneid ja asju.
Pole vormileibadel enam seda õiget maitset, seda hapusust ja
kodusoojuse maitset. Vormileibu ei saagi enam süüa, need on mustad
ja rasvased, seemned kipuvad hammaste vahele jääma ja ega need
seedida ka ei taha. Nüüd solgivad nad veel rukkileiba nisu- ja
maisijahuga, ei saagi aru kas sööd saia või leiba. Nojah, on isegi
ju olemas saib, mis on nende kahe toote- saia ja leiva-ristsugutis,
või vähemalt mulle tundub nii ja mul meeldib asju tihti oma
sõnadega nimetada, kasvõi hübriidjahupätsiks kutsudes. Tegelikult
vanasti saadi üldse õiget leivajahu üle veskikivide käinud
teradest. Õige leib tehakse ainult rikkujahust, see kõlbab kenasti
ka pudrude kõrvale süüa. Mis mõtet on süüa pudru kõrvale
teraleiba, kui pudrus on juba terad sees? Ma ei mõista. Leivategmine
on üldse suur kunst, millega osad perenaised ei kipu hakkam saama.
Leivateo juures on ülitähtsalt kohal taigna sõtkumine, sest
valesti sõtkutud taignast tuleb nii kõva leib, et sellega võid
lausa naelu seina lüüa. Leiba ei küpsetata kunagi elektriahjus,
vaid tehakse kas eraldi leivaahjus või puupliidiahjus. Või üldse
ahjus sütede peal. Leiva e nõuab oskust, armastust ja kindlasti ka
puuastjat, mis välimusest sarnaneb pesupaliga. Erinevaid astjaid on
palju ja igal ühel neist on oma osa kanda. Ja üks tähtsamaid
komponente on ka juuretis, ilma milleta head ja õiget leiba ei saa.
Juuretist tehakse leotatud leivakooruikutest, muidugi lisatakse sinna
juurde veel rukkijahu ja muid produkte, aga ma ei hakka sulle siin
leivategu päris õpetama, juhtumisi, kui sul endal selle vastu huvi
ei ole?“ vaatas memm uudishimulikult Revole otsa.
„Las ta jääb, memm, las ta jääb! Olgugi, et see leivategu
tundub huvitav protsess olevat, aga ma arvan, et mul ei lähe seda
teadmist vaja. Ehk võtan endale kunagi naise, kes oskab ehedat leiba
küpsetada.“ muigas Trevor.
„On, on huvitav ja aega nõudev ka, sest protsess kestab lausa
kaks päeva. Aga las ta siis tõesti jääb. Loodan, et seda iidset
traditsiooni ei unustata ja et tõesti leiduks mõni virk ja hakkaja
perenaine, kes ka sajandeid hiljem sellele rõhku paneb. Ja sinule
kuluks marjaks ka üks selline, tõelina perenaine, sest oled seda
väärt.“ oli Mathilde nii kindel.
Trevorit pani vana naise vilumus ja entusiasm imestama. Ja pealegi
tundus talle, et ta oli siiani Tildesse vääriti suhtunud, ei olnud
tema vastu armuline olnud, vaid austas vähesel määrat teda, kui
kõige kallima inimese lähisugulast, ei muud. Nüüd hakkas noormees
taipama miks Maris oma vanatädisse nii kiindunud oli. Alles nüüd
avanesid Trevori silmad Tilde suhtes, kuigi memm oli just maha
pidanud loengu, justkui Trevor oleks tänapäeva „kiiksudes“
süüdi, küll ei küpsetata õiget leiba, küll ei oksa tänapäeva
noored vanu traditsioone hinnata, küll ei osata õiget leiba teha,
matsta, ega osta. Aga ega need teadmised ei jooksnud ometi mööda
noormehe külgi alla, ta tegelikult kuulas suure hoole ja austusega
Mathildet.
„Aitäh, Tilde, aitäh! Ma olen sulle väga tänulik selle loengu
eest. Tõsti aitäh! Tore, et ma ikka sulle külla tulin.“ tulid
tänusõnad nagu laviinina Trevoril üle huulte.
„Ah, mis sa vanamutti ikka tänad. Pigem pean mina tänulik
olema, et leidsid aega ja tahtmist siia tulla. Või, kui aus olla,
siis ma ei jätnudki sulle valikut. Aga anna andeks, ma vahel tahan
ka teistega suhelda, olengi Lempsiga siia kahekesi jäänud, ei ole
enam Antsu ega kedagist. Maris on ka mind maha jätnud ja kuuldavasti
emigreerus ta üldse teise riiki elama.“ valgustas memm Trevorit.
Trevor tegelikult igatses Marist ja tunnetas, et Mathildele külla
sõites ei pääse ta minevikuvarjudest, ei pääse ta Marist
meenutamast, aga austusest vana inimese vastu võttis ta küllakutse
vastu. Ja tegelikult südamesopis ta tahtis nii ehk naa Marise
käekäigust teada.
„Ah, või sellised asjalood? Kuhu ta siis elama suundus? Või on
see saladus ja sa ei tohi mind valgustada tema tegemistest? On ta ehk
pere loonud? Kihlatud? Millal ta koju käima tulla lubas?“ muutus
noormees kärsituks ja küsimusi sadas üksteise järel nii palju, et
memmeml hakkas pea ringi käima. Aga ise ta oli selle teema
algatanud, kuid nüüd oli vana naine lollis olukorras, sest ta ju ei
teadnudki mis riigis ta lemmiksugulane elab, pealegi painas memme
Marise lähiminevik, mille kohta ta oli valesti aru saanud ning
kandis seda valet oma südame all, nagu elu suurimat taaka. Ühes oli
ta kindel, et oma kahtlustest ja kõhklutest ta Trevorile rääkida
ei tohi, sest õhkõrn lootus, mis vana naise hinges elas, et ühel
päeval naaseb Maris koju tagasi, võis sellega puruneda, kui Maris
tuleb ja ebameeldivaid külajutte enada kohta kuuleb ning saab teada,
et nende levitajaks on tema lemmiksugulane, Tilde- memm.
„Sellised lood jah...Aga paraku pean ma sind kurvastama, sest ma
tõesti ei tea kuhu Maris suundus. Mul puudub kahjuks temaga
igasugune kontakt ja see teeb hingele väga palju haiget. Pole mul
aimu ka sellest mis, kus ja kuidas ta elab, kas on pere loonud või
mitte. Kurb, kui ta seda võõrsil teeb, siis ei näekski ma vist
järeltulevaid põlvkondi ega oskaks tema lastega suheldagi. Minu
sugune vana naine ju enam ometi reisule ei lähe. Mu tervis ei peaks
vastugi ja kellele ma ikka koormaks olla tahaks. Näe, oma venna elu
olen ära rikkunud, elabki nüüd teine siin ja hooldab oma saamatut
õde. Päris häbi on. Annaks jumal, et ta seal ometi kihlunud ega
abiellunud ei oleks! Pthüi, pthüi, pthüi...“ sülitas Mathilde
kolm korda üle õla.
„Kurb. Väga kurb. Ma mõistaks, kui ta varjab ennast minu eest
ja ehk ei taha minuga seotud minevikku mäletada. Aga, et ta oma
sugulased ja lähedased unarusse jätab ning riiki vahetab, see ei
ole üldse enam ilus ega viisakas. Kuigi see pole minu öelda, sest
olen ise ka elus palju vigu teinud, mille tagajärgi üritan
heastada. Aga loodame, et aeg teeb omad korrektuurid ja Maris hakkab
mõtlema. Loodan, et see juhtub enne, kui on juba hilja. Ja seda igas
mõttes. Aga ma ei soovi talle halba, ta on tegelikult hea ja kena
naine. Lihtsalt mina olen ilmselgelt loll olnud ja ehk ei osanud ma
teda nii hinnata nagu Maris seda soovis. Ehk ei olnud ma tema jaoks
piisavalt mees. Aga iga ühe jaoks on kusagil keegi, see õige keegi,
kes on ta ellu määratud, kuid kelle äratundmiseni võib pikka maa
ja aeg kuluda. Ma siiralt loodan, et Maris leiab oma õnne, mille ta
on igati välja teeninud.“ valgusid Trevori silmadesse pisarad.
„Aga pojake, räägi kuidas sinul tervisega lood on? Kuidas emal
ja vennal läheb? Pole teist ju enam ammu kippu ega kõppu. Vana
naine tahab ikka teada kuidas ta kallitel läheb.“ muretses naine,
püüdes oma suuremat muret väikse mure taha varjata.
„Memmeke, minuga on kõik kõige paremas korras, olen terve. Aga
emaga on natuke nutused lood, kuid ka tema tervis on kotrolli all, ei
midagi hullu, millest võitu ei saa. Kusti, no tema on üks ninatark
ja kaval vennake mul, nalja temaga ikka saab. Pealegi tundub mulle,
et tänapäeva lapsed on kuidagi terasemad ja täiskasvanulikud. Olin
ju temaga pikalt kahekesi, kui ema haiglas oma tevist turgutas. Ma ei
jõudnud ära imestada kui terane ja nutikas ta on. Või hakkan ma
vanaks jääma, ei mäleta oma lapepõlve enam nii selgelt. Igal
juhul olen ma üliõnnelik, et mul Kusti taoline vennake on.“ andis
Trevor teada. Samas ei mõsitnud mees miks Mathilde tema tervise
kohta küsis. Mehel tekkis kahlus, et äkki on kusagilt mingi info
lekkinud ja Mathilde juba teadlik, et Tervor vajab ka pidevat
tervisekontrolli, kuid ta ei julenud memme käest seda ka küsida,
kartes, et reedab küsimusega oma saladuse, oma taaga, mida ta peab
elulõpuni endaga kandma. Noormehele võis vaid tunduda, et memm teab
midagi, aga samas ka mitte. Trevor pidas õigemaks vaikida.
13. detsember. 2017.a.
Vana-Rääma
ELU PÄRAST ELU 2. (22.pt)
22.peatükk
Koju jõudes oli naine veendunud, et korter on inimtühi, sest oli
pärastlõuane aeg ja liikumist ei olnud ning mittemingisusgust
jutivadinat ka tubadest ei kostunud. Maris riietus lahti, viskas
higised riided pesumasinasse ning pani masina tööle. Ta raseeris
ennast ihualasti vannitoa peegli ees, kui kuulis ukseluku naginat.
Naine tõmbas saunalina emdale ümber ja läks korterikaaslasele
appi, sest nend eelamise ukselukk on mingi kavala nõksuga, vahel oli
päris raske elamisse pääseda. Seestpoolt sai ukse kenasti lahti.
Naerusuine korternaaber, umbes 30 aastane mulatitar kurtsi muret,
tänas Marist ning lahkus oma tuppa.
Maris käis vannis, nööpis mineraavleepudeli lahti, jõi sealt
suure sõõmu ja lihtsalt istus köögi nahkdiivanile ning sirutas
jalad välja. Kui hea ole ennast tunda sellel sohval, kerge tuuliil
lehvitas rohelist köögikardinat ning päike lõõmas aknast sisse.
Ega ilma mineraalveeta Portos kaua vastu ei peagi, sest kliima on
kuiv ja palav, vastupidiselt Eestimma kliimale, mis on kordades
niiskem. Portos ei saagi aru, kui juba oled päikesepruun või
päikesepunane ning isegi viludas istudes hakkab päike peale. Nii
avastaski Maris enda ihult päevituse, no muidugi sellise
joodikupäevituse, pool rinda punane, pool valge, pool selga
punakaspruun, pool valge. Naine otsustas, et lähipäevil peab ta
minema päikest võtma, et ühtlase jube peale saaks. Sellisena ei
tundunud ta endale üldse seksikas ning põdes, et ei saa erinevaid
kleite kanda, lihtsalt kole on. Pealegi unistas Maris, et lõpuks
läheb ehk tema albiinonahk ka pruuniks, sest oli tuttavate käest
kuulnud, et lõunamaa päike pidi pruuniks päevitama ka heledat verd
inimeste naha. Ja siis korraga ta avastaski, et käevarred on palju
jumekamad, isegi pigmendilaigud, mille Eesti päike välja tõi, olid
kadunud ja kõik oli ühtlaselt punakaspruun. See tegi ta meelele
pai.
Marisele meenus kuidas Mahtilde oli kunagi üheksakümnendatel
televiisorist pildistanud maha toonaseid Venetsueela telenovelli
tegelasi, sest tollel ajal hakkasid Eesti telekanalitele ilmuma
Mehhiko ja Ladina-Ameerika mammut-telesarjad, mis olid nii
eksootilised ja lummavad. Memm oli isegi ühesse sarja tegelasse,
Ricardo Leoni ära armunud ja just tolle tegelase fotosid oli tal
terve albumitäis. Ricardo oli selline ürgmees, naiste lemmik ja
paras võrgutaja, kes elas ürgses looduses ning temasse olid armunud
nii nõidnaine Manina, kui ka tema tütar, Katariina. Eriti põlev
tegelane oli veel olnud selles sarjad üks vanatoi Takupai. Lisaks
nendele tegelastele ehivad Tilde-memme verandatoa seinu siiani
Mehhiko laulja, saatejuhi ja näitleja Veronica Judith Saentz Castro
ning näitleja Victoria Ruffo plakatid, mis on kärbsemusta eet
kaitseks raamitud ja klaasitud. Kõik tegelased olid eksootilised ja
tõmmut verd. Memme jutu peale armus ka Maris juba kuue aastasena
Ricardosse ära, kuigi ta ise polnud filmi näinud. Või isegi oli,
aga titena ning ta ei mäletanud. Aga juba need fotod süstisid
Marisesse huvi eksootiliste maade vastu. Ta oli juba siis kindel, et
kunagi tuleb aeg, millal ta pühib Eestimaa tolmu jalgelt, kuid
Eestimaad kindlasti ei jäta. Ka praegu oli naine seda meelt, et
tahab oma unistustemaal elada mingi aja, kuid kunagi naaseb Eestisse
tagasi. Ja tõmmud mehed olid naise nõrkuseks, kuigi ta oli siiani
Trevorisse armunud, ega suutunud uut suhet luua, ehkki Rinaldo
ahvatles teda väga, ka seksuaalselt. Aga on olemas seksuaalne ehk
ihuline armastus ja ka vaimne armastus. Vaimne armastus on kordi
tugevam kui seksuaalne. Olgugi, et ilma seksuaalse tõmbeta pole
üldse mõtet suhtes olla, varem või hiljem on see suhe hukule
määratud. Kui ikka kahe inimese vahel keemiat ei teki, siis ei
teki. Samas vaimne armastus on teistsugune, selline nagu oleks hinged
põimitud ning partner tunneb justkui füüsisliselt oma partneri
valu. Armastatust eemal viibimine tundub talle nagu oleks hingeosad
kaotsi läinud ja osoon ilmast otsa saanud. Just sellist armastust
tunneb Maris siiani Trevori vastu.
Tegelikult Marist hämmastas, et tegelased telenovellidest oleks
nagu tema ellu tulnud. Ricardo nimelise inimese käest üüris ta
Portosse elamise, Rinaldo on ta sõbra nimi ning Portugali ja samuti
ka Porto linna uk´hkuseks on nende oma rahvusest elav iidol Ronaldo,
kelle logoga teesärke ja muid asju müüakse peaaegu igas Porto
poes. Cristiano Ronaldo dos Santos Aveiro on kuulus ja
armastatud Portugali jalgpallur, kes on ka Eesti vastu 4 väravat
löönud. Alates 2009. aasta 1. juulist mängib Ronaldo Hispaania
kõrgliiga klubi Madridi Reali eest ning kuulub ka Portugali
jalgpallikoondisesse. Teda jumaldatakse ja fännatakse Portugalis
rohkem kui 62. Eurovisiooni lauluvõistluse lauluga „ Amar pelos
dois“ võitnud portugalalast Salvador Sobralit. See oli
esimene võit Portugalile sellelt lauluvõistluselt. Portugali keel
ongi imeilus ning inimesed hingelt rikkad ja ilusad. Tänu Salvadori
võidule korraldatakse 2018.aastal 63. Eurovisiooni lauluvõistlus
mai kuus Portugali pealinnas Lissabonis, kus ka laulja elab.
Olles tunnikese unistanud, võttis Maris pesu masinast välja ning
riputas köögi akna all olevale peenele trossile selle kuivama ning
lausa kukkus voodisse. Kõige põnevam oli see, et Maris, kes muidu
pelgas lahtise ukse ja aknaga ruumis magamist, seda Portos ei
peljanud. Isegi öösiti magas ta lahtise aknaga, sest nii käis õhk
paremini ringi. Teda ei häirinud ka ööhääled, mis aknast sisse
kostusid. Ei võtnud naise und vaid pigem uinutasid veel sügavamasse
unne ja Maris puhkas Portos ennast kuidagi eriti hästi välja. Naine
tundis, et ta on kodus.
Unelõnga katkestas taas muusika, mis otse tema akna alt voodisse
kostus ja üha kirglikumaid toone võttis. Sellel korral Maris juba
ei üllatunud serenaadi peale. Ta ringutas ning sirutas ennast
aknale, unustades, et on Eeva kostüümis. Rinaldol läksid lausa
sõnad sassi ning ta silmad olid nii ümmargused nagu täiskuu, mille
peale naine ennast unesegadusest lõppeks üles ehmatas. Õnneks ei
olnud tänav rahvast tulvil, muidu tundnuks Maris ennast veel
halvemini. Aga häbi oli tal ikkagi. Kuigi naist häiris portugallase
järjekindlus, oli ta meelitatud, et üks mees tema pärast selliseid
asju teeb. Ta oligi nagu sattunud mõnda teleseriaali või
muinasjuttu, kus kõik on reaalne ja ülds eenam nii muinasjutuline.
Naisel tekkis lausa õhupuudus ning ta tormas vannituppa ennast
jaheda veega loputama. Kõike oli korraga ühe tagasihoidliku Eesti
naise jaoks liiga palju. Mõnes mõttes tahtis Maris, et Rinaldo
lahkuks ta akna alt ja elust, kuid teisalt oli ta nii vaimustuses, et
käis muudkui kardina vahelt piilums kas noormees ikka ootab teda
tänaval. Tuppa ta Rinaldot kutsuda ei sõandanud.
Korraga läks naisel kiireks, ta tegi kerge meigi, pani seksika
heelpunase pesu selga, lõhanatas ennast, tõmbas helesinise
batikamustriga kleidi selga ning juba nad kallistasidki tänaval.
„Kallis Maris, sa rääksid, et sulle meeldivad agulirajoonid ja
vanad majad. Tahan sind viia siit väga kaugele. Ei, ei, see kõik
jääb ikka Porto piiresse, aga sinna on päris mitu kilomeetrit
jalutada. Soovid sa ehk takso või mõne ühistrantspordiga minna?“
oli noormees viiskaas.
„Ei, ei, kindel ei! Ma tahan just jalgsi minna ja kõiki
vaatamisväärsusi näha. Ja pealegi mulle meeldib jalutada ning olen
juba nende mägiste tänavatega nii ära harjunud, et need ei pane
mind isegi enam hingeldama.“ teatas naine.
„Olgu, ma viin sind vaeste linnaossa. Kas obib? Lähme?“ uuris
noormees. Maris pilgutas Rinaldole silma ning Rinaldo võttis seda
nõusolekuna, embas õrnalt naist ning juba nad liikusidki
agularajooni suunas.
Porto äärelinnas on väga palju lagunenud ja eluohtlikke maju.
Ilmselt võib selle taga olla muinsuskaitse, kes ei luba oma kaitse
all olevaid maja maha lammutada, kuid omanikel ei ole raha, et neid
taastada, sest taastamine on väga kallis.. Aga tegelikult on need
hooned lummavad ja kõnekad. Tegelikult see seisma jäänud aja
tunne, mida turist Portos tunneb, on omamoodi lummav ja veetlev.
Kaootiline arhidektuur pigem annab silmailus juurde, kui võtab ära.
Noored jalutasid üle Douro jõe, Gaia linna ning hakkasid sealt
suunduma Atlandi ookeani poole. Nad jõudsid Afurada külla, mis on
vana kaluriküla ja asub Douro jõe suudmes, kus kohast jõgi suubub
Atlandi ookeani, seal tundsid nad veel rohkem seda seisma jäänud
aja tunnet. Selles külas on vanad traditsioonid veel au sees. Mehed
käivad tormisest ookenaist kala püüdmas, kuigi see on väga
eluohtlik, aga nii on see kestnud aegade algusest. Keset küla asub
külaväljak, kus kehtib veel ahrailine pesupesemise komme, kus
naised pesu pesemas käivad, kuigi aastate eest ehitati sinna Euroopa
Liidu rahadega kaasaegne pesumaja, armastavad kohalikud siiski
kivides vannides käsitsi pesu pesta ning kannavad pesukausse peas.
Portugallane ei tunneta vanusevahet, isegi hambutud memmed fännavad,
koos oma laste- ja lastelastega jalgpalli. Kuna staadionile
kohalikele kuulsustele FC Portole kaasa elama on võimatu pääseda,
sest piletid müüakse kohe välja. Nii saavad hõivatuks kõik
kohalikud baarid ja pubid, kus mitte kedagi ei häiri, et vaevu jalgu
järel vedav memm või taat hüppab ja elab mängule kaasa, nagu
pubekas. Keegi ei näita näpuga ega vaata viltu.
Juba jõudsid noored Afurada külast välja ning kulgesid mööda
Atlandi ookeni äärt, kuni avastasid rannikuala kus kohalikud
turistid lausa elasid. Ilmselt kolivad osad neist kivulinna
korteritest suveks välja, veele läehdussse, et saaks ennast kuumal
suvel vees jahutada. Tundus, et nad elavad seal mitte päevi, vaid
kuid, sest kõik eluks vajalik oli kaasas, ka vanad supipajad ja osad
olid telkidega, osad olid endale okstest onnid püsti ehitanud.
Terve pärastlõuna oli kulunud jalutamiseks ning juba oligi õhtu
käes. Rinaldo pakkus, et tellib takso, kuid Maris tahtis veel
jalutada. Tundus, et naine ei väsigi ära ja ilmselt olid tal ka
jalavajud õiged, rihmikud ei hõõrunud ja miski ei seganud
kõndimist.
Tagasiteel avastasid nad hiigelsuured viinamarjaistanudised tee
äärest ning lasid nendel hea maitsta, nii saigi kõht täis.
„Tead, Rinaldo. Ma olen nii õnnelik, et mu siia tõid.
Ausalt.Aitäh!“nentis Maris.
„Sinuga koos kuhu iganes!“ vaatas Rinaldo oma kaaslast armunud
pilguga.
Koju jõudes istusid noored veel kaua Marise maja trepil ja
vestlesid. Kuidagi väga raske oli lahuku minna ning Marisel oli veel
nii palju energiat, et talle meenus üks lugu, kuidas üks ta tuttav
naisterahvas, kes oli sõbarannadega Portosse puhkama sõitnud,
muljetas oma seiklusest. Maris hakkas sellest Rinaldole, kes ei
näitanud ka ühtegi väsimuse märki, pajatama.
Nimelt oli naine otsustanud omapead linnas ringi käia ning
lõõgstuma minna. Lihtsalt naistekari, ehk siis seltskond kellega
nad reisile olid tulnud, tüütas teda, ta oli kassi tüüpi naine,
kes tahtis omapäi kõndida. Nii ta otsustas minna linna kaugemasse
kõrtsu ja ka korra reisi aja jooksul endale hea tuju sisse võtta.
Naine leidiski palju huvitavaid tuttavaid ja vastu hommikut, kui ta
tahtis taksoga koju sõita, unustas ta kodu aadressi, pealegi oli
keel päris pehme ning ta mäletas, et tänava nimi algab B
tähega.Nii ta kordaski kogu aeg B ja B, kuni astus taksost välja ja
lonkis, kogu tee, umbes 10 km, jalgsi koju. Enne kõrtsu minekujt
teadis naine isegi une pealt kodutänava nime, aga alkoholil on võime
meeli halvata ja siis ei tarvitse enam nimed meenuda. Nii olekski
targem oma kodutänava nimi üles kirjutada, kui on reisile minek.
Rinaldo muigas ja lausus;“ Eks minagi ole paljusid turiste öises
Portos koju saatnud ja umbes sama sõnumiga. Kõigil meil võib
juhtuda, elu on selline. Minuga on aga juhtunud selline lugu, et ma
ei suuda sinu nime pigem unustada, ja neid silmi, need on niii...“
katkestas Maris Rinaldo jutu, kuigi talle tegelikult juba meeldisid
noormehe meelitussõnad, sest Marise arvates tulid need hingest,
mitte ei olnud suusoojaks või meelituseks öeldud.
„Rinaldo! Lõpeta!“ tõstis naine häält.
„Ma pole veel alustanudki!“ teatas noormees ja sulges naise suu
suudlustega. Lembehetked öises Portos, Unesco maailmapärandi
nimistusse kuuluvas vanalinnas, ühel tänaval, ühel trepil, ühel
öösel ei tahtnud lõppedagi, sest noored tundsid ennast teineteise
embuses õnnelikena.
Alles vastu himmikut tuppa jõudnuna tigetses Maris, et oli taas
oma arõhvatlustele alla andnud. Aga samas tundis ta ka ennast
uhkena, et paolnud ennast üleni veel tõmmule kutile andnud.
Varahommikuses Porto linnas, kus inimesed hakkasid juba tööle
sättima ja linn ärkama, ei saanud kaks noort inimest und, üks
mõtles viimasest suudlusest, millesse ta kinni jäi, teine mõtles
möödunud päevast, sõbralikust kaaslasest ja uuest kohtumisest.
Noored olid armunud, aga kumbki ei kiirustanud suhte edasi
arendamisega, sest kiiret ju ei olnudki. Nad olid üllas hetkes, ühes
linnas, ühel tänaval, aga erinevad elamises, erinevas voodis, aga
unistused olid neil ühed, või siis mitte.
13. detsember. 2017.a
Vana-Rääma
esmaspäev, 11. detsember 2017
***
***
ta käis ala
lõpmata lote
ndas
ta käis ala
lõpmata lote
ndas
see
liku alt tuha
rad välk
usid kui kaks
jalg
palli
ise imes
tas et kuse
põis ei pea
et ema
üsa ei too
da
ta käis ala
lõpmata
stringi
dega
et nagu oleks
või siis
ei oleks
ka
11. detsember. 2017.a.
Vana-Rääma
***
***
kõndisin täna
val
ridi
kül risti
üle õla
suurte silmadega
hirm kann
ul
süda saapa säär
es
mootori kohal hai
gutas tühjus
val
ridi
kül risti
üle õla
suurte silmadega
hirm kann
ul
süda saapa säär
es
mootori kohal hai
gutas tühjus
möödunud püha
päeval
11. detsember. 2017.a.
Vana-Rääma
pühapäev, 10. detsember 2017
ELU PÄRAST ELU 2. (21.pt)
21.peatükk
„Emme, kallis, kas sa tuled nüüd päriselt koju!? Kas sa ei
lähe enam kunagi haiglasse tagasi?!“ rõõmustas Kusti, kui nad
Trevoriga haiglasse Mirelli külastama läksid.
Mirell oli haiglariided koduste riiete vastu vahetanud ja juba
ootaski millal pojad talle järgi tulevad.
„Jah, mu kullake, ma saan nüüd päriselt koju.“ teatas
Mirell, suudlus oma pisikest ja kallistas vanemat poega.
„Emps, ära sina nüüd tari oma raskeid kotte, anna minu kätte.“
keelas Trevor.
„Emps, mina olen ka nüüd suur poiss ja mul on palju jõudu,
anna kott minu kätte.“ oli ka Kusti abivalmis.
„Poisid, poisid, ega ma siis nüüd nii armetu ja nõrk ka ei
ole. Aga, ma vaatan, et te olete mul sihukesed armsad tšentelmenid,
eks te siis tassige.“ muigas ema.
Teel koju Kusti muudkui jutustas, ega lasknud teistel rääkidagi.
Ta emotsioonid olid nii laes, et ema ei tundnud oma poega äragi.
Samas rõõmustas Mirell, et poisid olid omavahel kenasti hakkama
saanud ja imetles neid. Naine oli arstide poolt nii üles turgutatud,
et ta tundis ennast justkui uuestisündinuna.
„Emps, kuule, kas ma viin teid enne koju ja lähen omi sju ajama
siis? Mul on vaja mõnest kohast läbi käia ja see eeldab seda, et
te peaksite paar tundi autos veetma. On vast parem kui ma viin teid
otse koju?“ tundis Trevor huvi, kuigi tegelikult tal oligi plaan
lähedased koju viia ja alles siis oma tegemiste juurde asuda. Aga
viisakusest ta siiski küsis.
„Loomulikult vii meid koju, sest minu koduigatsus kasvas haiglas
olles iga päevaga enam. Pealegi mul on kõht väga tühi. Äkki
käime enne kusagilt toidupoest läbi?“ muretses pereema.
„Emps, ära muretse, söök on juba valmis aga praeguseks
kindlasti jahtunud. Pane see mikrouuni ja asi korras.“ rõõmustas
täiskasvanud poeg oma ema.
„Aga venna, sa ju magustoitu ei teinud. Ma niinii väga tahaksin
magustoitu.“ tegi Kusti mossis nägu.
„Tegin, venna, tegin.“ oli Trevor resoluutne. Kusti tegi nii
suured silmad pähe, nagu tahaks need silmakoopast välja hüpata.
„Venna, aga siis sa oled valavorst! Ise ütlesid, et need kes
valetavad on valevorstid. Aga valevorstid on vastikud ja neid ei saa
ka saia peale panna. Need ei kõlba süüagi! Aga missugused need
vorstid on? Mis värvi? Valevorst! Valevorst!“ oli Kusti pettunud.
„Kusti, ära siis nüüd nii ka kohe. Äkki vend tahtis meile
üllatust teha? Ja tead, valevorstid ei ole üldse päris vorstid,
neid ei söödagi. Valevorstiks kutsutakse inimest kes valetab, ei
räägi tõtt. Seda ei pandagi kunagi saia peale. Aga kunagi sad
sellest aru. Ära nüüd venda küll valevorstiks kutsu, ta oli ja on
väga he avend sulle. Kui vend poleks nii kaus sinu juures olnud, kui
mina haigls olin, siis ma ei oleks saanudki haiglas ennast ravida,
sest sind ma ju haiglasse kaasa võtta ei oleks saanud ja üksinda
koju jätta ka mitte. Ole ikka sõbralik venna vastu.“ keelas
Mirell oma nooremat poega.
„Ah, las ta olla! Pole hullu midagi. Kusti ongi väga hea laps
olnud. Aga Kusti, kas sa tead miks ma sulle ei öelnud, et tegin
magustoidu ka valmis?“ vaatas vanem vend nooremale otsa. Viimane
mossitas, ta teadis küll millele suurem vend vihjab, aga ta ei
tahtnud ometi, et ema sellest teada saab.
„Olgu, olgu, kohe jõuame koju ja hakkame magustoitu ka sööma,“
sai Trevor aru, et Kustil on piinlik. Oli ju Trevor ka paari päeva
eest magustoitu teinud, kuid peale magustoidu valmimist helistas
Kustile üks sõbratar ja mees jäi pikalt telefonitsi lobisema,
lausa pooleks tunniks. Väikesel vennal läks kõht tühjaks, ta läks
ise kööki ja võttis külmkapist pisikese ümmarguse jäätisetordi
ja hakkas seda sööma. Tort oli nii hea, et hetkel kui Trevoril kõne
lõppes ja ta kööki astus, pistis väikevend just viimast
lusikatäit jäätisetordist suhu. Vanem vend ei tahtnud nooremaga
riielda, aga ta oli mures ja kusagil viieteistkümne minuti pärast
hakkaski Kustil halb ning ta joosis oksendama, ise täiest kõrist
kisades:“venna, ma suren nüüd ära, appi, ma suren ära!“
Kuigi Kusti oli ilmselgelt mures ja kaalus isegi kiirabi
kutsumist, lootis ta, et peale oksendamist hakkab vennal parem.
Hakkaski. Peale seda magas Kusti paar tundi ja ärgates oli tema
tervisega kõik korras. Ainult, et venna küsimuse peale, kas ta
tahab veel torti, raputas Kusti pead ja ütles,et ta ei taha nüüd
kaua, kaua aega magusat süüa.
Kusti vaikis ja ei julgenud enam mainidagi, et magusat tahab. Ütle
veel, et 3 aastased lapsed lollid on!
Trevor aitas ema kompsud trepist üles kanda, näitas kus lõunasöök
ja magustoit ta lähedsi ootavad, jooksis uuesti trepist alla ja
kadus.
„Kas ma saan teie käest midagi paluda? Kas ma saaksin paluda, et
mitte keegi mitte kunagi ei saaks minu tervise kohta väga isiklikku
infot teada? Kas see oleks võimalik? Ma olen nii mures. Olen mures
oma ema tervise pärast ja kõik muu on teisejärguline.“ lausa
tormas Trevor oma raviarsti uksest sisse.
„Vaadake, iga arst peab olema konfidentsiaalne. Ta peab usaldama
oma patsienti ja vastupidi. Aga haiglas töötab palju meedikuid ning
väiksemates haiglates ollakse tahes-tahtmata lähipiirkonna inimeste
elulugude- ja haiguslugudega kursis. Ka suurtel visiitidel, mis
toimuvad meie haiglas reedeti, ning mille kolleegiumisse kuuluvad
reeglina osakonnajuhataja, peaarst, raviarst ja mõnikord on veel nii
öelda külalisarstid, praktikandid ja teised meedikud, räägib
raviarst teistele oma partsiendi haigusloost, kuidas ja kas ta on
paranenud, paranemas ja mis diagnoos oli, on ja tulla võib. Aga
samal hetkel viibivad palatis ka teised patsiendid, kes võivad
palatikaaslase eluloost peensusteni kuulda. Ja me ei tea iial mis
inimesi nende hulgas olla võib. Sellepärast ei saa me iialgi anda
lubadust, et patsiendi haiguslugu ei jõuaks selle inimese kõrvu,
kes sellest kuulda ei tohiks. Ka lael, põrandal ja seintel on
kõrvad, nagu öeldakse.“ selgitas raviarst Trevorile.
Mees vajus näost ära. Kõige vähem tahtis ta siin ilmas, et ema
saaks teada tema haigusloost. Olgugi, et emad on ikka lapse tervisest
teadlikud, kui laps pole veel täiskasvanu. Pärast täiskasvanuks
saamist usaldavad nad tihtilugu oma lapse tervise arsti hoolde, mis
on ka loomulik. Ja ega täiskavanud laps, olgugi, et oma vanematele
jääb ta eluks ajaks lapseks, ei kipu enam oma muresid ja probleeme
vanematega jagama, kuid on ka eraldeid. Trevor erand ei ole, sest
praegu on talle tähtsam, kõigest muust, ema tervis.
„Ohjah..“ oli mees segaduses.
„No, nii, kuidas endal enesetunne? Kas on kaebusi? Verepilt on
teil suhteliselt hea, kuigi me peame intentsiivselt raviga jätkama.“
selgitas armast.
„Mu enesetundel ei ole midagi viga, välja arvatud külmavärinad
ja vappekülm, mis mind vahel häirivad. Kas needs sümptomid
jäävadki kestma, või on lootust, et kaovad?“ tahtis patsient
teada.
„Ma ei julge öelda kas need jäävad, sest inimese organism on
erinev. Kõik oleneb sellest kuidas organism uue vere vastu võtab ja
sellega kohaneb. Ma loodan südamest, et need aja möödudes muutuvad
harvemaks või koavad üldse. Aega ajalt peame verepilte tegma ja
kindlasti tuleb raviga jätkata. Kui peaksite elukohta muutma siis
kindlasti andke sellest teada, aga arstide silme alt kadumine pikaks
ajaks on kurjast. Paraku on nii, et me ei ole teie haiguse vastu
leidnud ravimit, mis oleks nii tõhus, et te ravi enam ei vajaks, see
ongi üks põhjus, miks peakiste vähemalt, ma rõhutan- vähemalt
korra kuus meie juures käima. Tegelikult hea oleks teid paar korda
nädalas näha. Mis aga puudutab teie ema, siis olge hea, kui
võimalik, ja hoidke ka tema tervisel silma peal. Ta ei ole veel
kuigi kosunud ja ehk on teil võimalik teda kasvõi paar korda
nädalas haiglasse sõidutada? Igasugused üleelamised löövad ka
terve inimese, pehmelt öeldes, verst välja, sellepärast oleks hea,
et ta saaks rahulikku elu elada ning ta kindlasti ei tohi rabeleda.“
selgitas Trevori ja Mirelli ühine raviarst.
„Selge. Egas midagi, ma hakkan nüüd minema. Luban, et sõidutan
juba paari päeva pärast ema siia. Aga kui on võimalik, siis
ärge...“ tahtis ta midagi lisada, kuid raviarst katkestas Trevori
jutu.
„Olge mureta! Jõudsat kosumist!“ muigas ta ning sellega nende
vestlus piirduski. Kui Trevor oli arsti kabinetist välja astunud
ning kabineti ukse taga pehmel sohval istet võtnud, helises ta
telefon.
„No, tere Trevor-poiss! Pole nii ammu kuulnud ega näinud, kuidas
sul ka läheb? Ega sa ometi pole meie-suguseid vanureid unustanud.
Ausalt öeldes tunnen ma päris igatsust su järele. No, anna andeks
mulle, vanale inimesele, et ma nii kohe...“ lobises Mathilde, kuid
Trevoril ei olnud isegi Tilde mobiilinumbrit mälus ja ta ei tundnud
esimese hooga ära kes tema järgi igatsust tunneb.
„Revo, Revo, kas sa ikka kuuled mind?“ oli Mathilde mures.
„Jaa, ikka kuulen, Tilde- memm. Kuulen ikka!“ sai mees lõpuks
aru kellega ta räägib.
„Kuidas siis jääb?“ küsis Tilde. Trevor vaikis, ta kas, lasi
midagi kõrvust mööda, või unustas Mathilde asjast rääkida. Mees
hakkas muretsema, kartes, et Mathildel on midagi mäluga korrast ära,
või siis on temal endal midagi viga, aga ta jäi memmele vastuse
võlgu.
„Ära nüüd sina ka ütle, et oled mind unustanud? Kuidas
Mirellile ja Kustil ka läheb?“ jahvatas Mathilde edasi.
„Ei, ei, memm, lihtsalt viimasel ajal on kogu aeg kiire, olen
väga hõivatud olnud. Vabandan, et pole sulle ja Lempsile tere isegi
ütlema tulnud. Kuidas sul tervisega lood on? Ja kas Lembit elab ikka
sinu juures?“ näitas noormees austust üles.
„Oooh, ei keegi mind veel taha, ei maine maa, ega tähine taevas.
Küllap on vanajumalal minuga teised plaanid. Mes mas siin ikke!
Komberdan mööda tube ringi ja vahel pistan nina õuegi, aga ega
vana Lemps mul õue pääl enam midagi teha lase, kõik on nii
filigraanselt puhas ja rohulibletu, et lausa piinlik on murulapile
oma kõverate varvastega jälgi jätta.“ ei olnud Mathildel
huumorisoolikas, vaatamata eluvitsutustele, umbes.
Trevor kuulas. Ei olnud ta tegelikult Mathildega kuigi lähedane
olnud, ehkki tema elu ja oluga oli mees kursis. Pealegi meenutas juba
iga Mathilde sõna Trevorile Marist, ja see tahtis vanu haavu
armideks rebima hakata.
„Kas Lembit on siis praegu ka kodus?“ kogeles Trevor küsimust
esitades.
„Ah, mis tema! Mul on sihuke kahtlane tunne, et ta käib pruudi
manu. Ja, jaa, nagu öeldass, et vanahobune tahab ka kaeru. Ma ei
naljata ühti. Kus tegijaid-seal nägijaid!“ ajas Mathilde
mõistujuttu, sest just sellisena kõlasid need vanasõnad tema suust
läbi telefoni. Pealegi tundis Trevor, et Mathildel on talle midagi
rääkida, midagi tähtsat, mida ta läbi telefoni rääkida ei taha.
Mathilde oli ju üldse selline memm kes üle paari minuti ei kippunud
telefonitsi suhtlema, sest teda vaevas kogu aeg mingi hirm, et KGB on
alles olemas ja just selle nuhid kuulavad telefoni pealt. Olgugi, et
Mathildel ei olnud midagi sellist varjata, mis KGB-le huvi pakuks,
vähemalt ise arvas ta nii, aga ikkagi kartis ta seda kolmetähelist
sõna nagu tuld. Küllap mingid minevikuvarjud või üleelamised
hoidsid seda hirmu kiivalt vana naise sees, ega lasknud oma teed
minna. Eks meil kõigil ole oma saladused ja pained, mis kaudselt
meid häirivad, aga inimene harjub ju kõigega ja suudab nii mõnedgi
asjad endast välja visata, või koguni enda kasuks tööle panna,
kui tal juhtub seda vaja minema.
„Ah siis sellised asjalood? Aga millal Lembit koju tuleb?“
kahtles Trevor veel väga kas tal on tahtmist Mathildele külla
sõita. Just tahtmisest, või ka julgusest jäi puudu, sest aega oli
tal hetkel küllalt käes. Isegi liiga palju, sest oli just ju
lapsehoidja kohustustest vabanenud.
„Sellised asjlood on jah. Mis me ikka telefonitsi lobiseme, tule
kasvõi väikeseks veerandtunniks vanainimesele külla. Kas tuled?“
oli Mathilde nüüd juba konkreetsem ja seadis Trevori valiku ette,
aga valik tuli teha kohe ja viisaka noormehena ei julenud Trevor
eitavat vastust anda.
„Olgu pealegi. Kas on poest ka midagi vaja? Olen Selveri juures
just, võiksin poest läbi astuda.“ pakkus ta.
„Ole pai poiss ja võta üks seakeeks mulle, ei mina neid
moodsaid leibu taha, mida Lembit koju tarib. Ammu pole head leiba
saanud.“ palus memm.
Trevor oli hämmingus, ta ei teadnudki, et mõni leib sellist nime
kannab, aga nooremehel ei jäänud muud üle, kui poodi seakeeksi
otsima minna, sest ise ta ju oli pakkunud selle kohustuse välja ja
pealegi ei tahtnud ta nii ehk naa tühja käega külakorda minna.
Vanasti käisivad külakorda vaesed, kes vajasid võõrsil leiba ja
ulualust, aga Trevorile meeldis see sõna niivõrd, et ta lähedased
olid harjunud, et kui noormees kellelegi külla läks, mainis ta, et
läheb külakorda käima. Ta sattus hämmingusse, sest seakeeksi
nimelist leiba ta ei leidnud. Kui ta ühe nääpsukese teenindaja
käest küsis, et kas neil seakeeksi müügil on, naeris naine ta
välja ja mainis, et et saab seda loomakliinikust osta. Trevor ei
teadnud kuhu oma silmi häbeneda, ta haaras riiulilt põrandaleiva,
kiirustas kassase, unustas külakosti ostmata ja kimas metsade vahele
9-10. detsember. 2017.a.
Vana-Rääma
reede, 8. detsember 2017
ELU PÄRAST ELU 2. (20.pt)
- peatükk
Laupäeviti toimuvad Portos laadad, kus ka kohalikud kunstnikud
oma kunstiteoseid müüvad. Douro ääres toimuvad ka
kalalaadad, kus saab maitsa erinevaid hõrgutisi.
Maris lonkis linna sööma, sest külmkapp oli tühi ja kõht
korises. Nii jõudiski ta kalalaadale ning tal läks kõht juba
hõrdutiste lõhnast tühjaks. Naine tellis endale mingisuguse
kalaprae, mille nime ta pähe õppida ei suutnud, sest kuulis selle
kala olemasolust esmakordselt. Aga praad maitses hästi ning lisand,
magusamaitseline salat, naise jaoks tundmatutest taimedest sobis
selle kõrvale ideaalselt. Peale söömist võttiski ta tee käsitöö-
ja kunstilaadale.
Laadaplats, mis asus huvitavata pudelikujuliste puude juures, oli
rahvast tulvil. Kõigil naerune nägu ees ja meel hea. Ka Marise
suunurgad olid laadal kaupa piiludes ülespidi, sest see
portugallaste positiivsus on justkui nakkav, muutud ise samasuguseks.
Naine soetas endale lavendlilõhnalise kätekreemi, mis
väljanägemiselt meenutab küünalt, sellel on isegi taht olemas,
mis pannakse põlema ning kui kreem on purgis veidike sulanud,
puhutakse leek ära ja määritakse endale peale. Naise jaoks oli see
huvitav, ja pealegi meeldis talle lavendli lõhn väga. Ta tõmbas
kreemi käeseljale ning lonkis edasi, kuna jõudis üha maailma
suurema ja kuulsama raamatupoe juurde, mille lähedal asus Cafe
Majetic kohvik.
JK Rowling elas ja töötas Portugalis, Portos aastatel 1991-1993,
ning sellel perioodil alustas ta Harry Potteri sarja kirjutamist,
just seal samas Portos, sest just see linn inspireeris teda. Ta tegi
Cafe Majestic´is kohvitades salvrätikule märke raamatute
tarvis. See on üks uhkemaid ja säravamaid kohvikuid, mille laes
ilutseb imekena hiigellühter.
Kohviku
kõrval asub Livraria
Lello raamatupood,
mida peetakse maailma ilusamaks raamatupoeks, mille sissepääsu
juures on alati pikk järjekord ning sissepääsu eest küstakse 3
eurot, mille saad tagasi, kui seal midagi ostad. Maris ostis sealt
peotäie pastapliiatseid ja Portugali kuke ning asi toimis. Seal
müüakse ka Harry Potteri logoga kruuse, tsärke ja muud nänni.
Olles
kultuurist üleküllastunud, seadis Maris taas sammud oma
lemmikkohta, Porto vaateplatvormile, sest miski kipitas ta sees,
tahtis välja. Ega paljud naise tuttavatest ei teadnudki, et Maris
armastab ennast aeg-ajalt luules väljendada. Nii sündiski tema
sulest esimene luuletus Portos:
OO
MU PORTO
oo
mu imeline Porto
oo
mu Belamonte
sinu
õndsas iluduses
ma
murran oma konte
las
võtab päike mind
las
piilub tõmmu kutt
ma
olen sinu embuses
mul
pole koju rutt
veel
kohisevad kõrvus lennumürad
peal
tänava kihutab las tõld
las
hoovus Atlandilt toob merre mõrad
on
ookeanil künda oma põld
oo
mu Porto oo mu Belamonte
sa
oled mulle nagu vana vein
mis
iga päevaga on üha maitsvam
kui
lähen siit jääb järele vaid lein...
Aeg
seistas Marise jaoks. Mingisugune kummaline tunne oli teda enesesse
neelanud. Alati, kui ta luuletuse endast välja kirjutas, valdas teda
müstiline sõnuseletamatu tunne, mis meenutas tühjust või
vabanemist. Korraga meenus talle Miralda, meenusid kõik lähedased,
kes kaugel Eestis elasid. Naine leidis ennast mõtlemast Trevorile,
sest ta igatses teda endiselt, olgugi, et oli haiget saanud. Kes on
ikka südame külge kasvanud, seda sealt eemaldada ei saa, arvas
Maris.
Naine
võttis ridikülist fotoaparaadi ja jäädvustas imelise vaatega
fotosid sellesse. Mahe tuuleiil, mida ta Portos harva tunda oli
saanud, silitas naise poolpaljast turja ja tundis ennast erutatuna.
Kui kaua polnud ta meesterahva intiimsemat lähedust tundnud! Kuigi
ta oli põgenenud Eestis, põgenenud lähedaste eest ja ilmselt
põgenenud ka iseenda eest, tundis ta just praegu puudust kodusest
Eestist, aga naine ei plaaninud siiski tagasi kolida. Ta tahtis oma
elu ja pere rajada just Portosse, eemal külmast kliimast, niiskusest
ja minevikumälestustest, kuigi mälestused ei kao, need vaid
tuhmuvad ajapikku. Minevik jooksis naise silme eest läbi kui
turbokiirusel filmilint, ta ise jooksis sellega kaasa, kuni jõudis
tagasi Portosse, oma lemmikriiki, lemmiklinna, kus ta ennast väga
hästi tundis. Nii lühikese ajaga oli see mägine kultuurilinn talle
omaks ja koduseks saanud. Kindlasti oli oma osa selles ka kodutööl,
sest Maris elas Portot juba aastaid enne seda, kui ta reaalselt sinna
kolis. Tänapäeval on ju lihtne juba guugeldades mõnda eset, maad,
riiki, küla, inimest või linna armastama hakata. Tehnika ajastu.
Pisarad
voolasid mööda ta põski alla ja langesid vaateplatvormi metallist
trellidele. Naine jälgis neid, nähes kuidas silmavesi mööda
kivirahne alla vajus. Korraga tabas teda paanika, sest keegi toetas
metallaiale ja naisele tundus, et see logises. Hirm sundis teda
taganema ning Maris võttis istet laigulise ja jämeda tüvega puu
juures asuval pingil, süda puperdamas sees. Olles mõnda aega
ruhunenud, tundis ta, et keegi jälgib teda. Olgugi, et läheduses
olid välikohvikud ja rahvast liikus pidevalt. Aga kui sa juba oled
hirmu küüsis, ei ole sa päris sina ise, kardad igat krabinat ja
isegi tuuleiili, siis sa ehmatad iga pisiasja peale ja võid mõne
hirmu endale juurde mõelda.
„Hei,
miks nii üksinda?“ küsis üks blond vanem härrasmees, must king
jalas ja ülikond seljas. Marise jaoks oli see müstika, sest Portos
näeb harva pintsaklipslasi liikumas ja valdavalt on tegu
turistidega. No turist ta ju oligi, sest hakkas naist inglise keeles
kõnetama.
Marise
sisetunne oli õige, olgugi, et ta vaid tunnetas, et keegi teda
jälgib. Aga tihti oli ta tunnetustel tõepõhi all, nii ka seekord.
„Tere.
Ma ei ole üksinda, mul on mu mõtted ja mu luule, ja mu tunded ja mu
mälestused. Ise olen ka endaga, seega...“ tahtis Maris edasi
targutada, kuid leskmees katkestas ta jutu.
„Ilm
on ilus ja Porto on väga kaunis linn. Kas te ei tahaks minuga koos
seda imekenat linna avastama tulla? Viiksin teid ka Atlandi ookeani
äärsesse paradiisi. Ja Hispaania ei ole ka siit kaugel, vähem kui
200 km kaugusel, soovite ehk sinna minna?“ oli härrasmees eriti
lahke.
Maris
oli hämmingus, sest väidetavalt pidavat mehed aru saama kui naine
on erutatud. Naiste keha hoiak ja silmad pidavat seda reetma. Aga
silmsidet ju ennist neil võõraga ei olnud. Kuid tõsi, kui tuuleiil
naist silitas, painutas Maris peab kuklasse, pani käed kukla taha ja
lasi ennast iilil võtta. See on piisavalt seksuaalne poos, ilmselt
ka kõrvaltvaatajale. Ja ilmselgelt ei jäänud see ka võõrale
märkamatuks.
„Tänan
pakkumast, ma juba olen kenas kohas ja just see koht siin on mu
lemmik. Vaateplatvorm inspireerib mind, innustab ja julgustab. Just
see koht on mulle kõige armsam. Hispaaniasse ma väga ei igatse,
kuigi kunagi kindlasti tahaks ka seal ära käia. Ma armastan just
seda linna ja seda kohta, sellepärast pean teile pettumuse
valmistama.“ jäi Maris resoluutseks.
„Te
olete väga tark ja veetlev naine. Mina olen nii üksik, matsin poole
aasta eest naise ning kolisin Portugali elama, et mälestustest
eemale saada. Vajan enda kõrvale just teie sugust kaunitari, sest
näen, et olete ka üksik.“ oli inglise leskmees nii kindel.
„Hmm,
ma tänan komplimendi eest! Kas ma tõesti näen välja üksik? Ma
tänan tähelepanu eest, aga ma tõesti ei otsi meest! Pealegi
kõlbate te mulle vanuselt isaks ja kindlasti on kusagil keegi kes
teile palju paremini sobib. Loodan, et leiate otsitava.“ tõusis
viisakas Maris pingilt, kiirendas sammu ja astus lähimal asuvasse
kohvikusse, sest ta kartis, et tüütu leskmees võib teda jälitama
hakata.
Kohvikus
oli kõik teisiti, taas tundis naine ennast turvaliselt, sest
teenindajad naeratasid ja teretasid teda. Juba leti äärde minnes
teadis kohvikupidaja mida Maris tellib. Maris armastas üle kõige
neid suhkruvatti meenutavaid, õhulisi kalapirukaid, mis otse ahjust
tulid. Need on ülimaitsvad ja lausa sulavad suus. Lisaks sellele
nägi ta taas ühte kaubavedajast meesterahvast kes talle pidevalt
silma tegi ning teda teretas. Too meesterahvas ei tundnud Marisele
üldse nii ohtilku ja tüütuna, kui mesimagusat juttu ajav tüütu,
surmtõsise ilmega inglise leskmees.
„Obrigado,
obrigado,“ jäid saatma Marist kohvikust naeratavad ja
tänutundlikud silmapaarid. Ka naine ise oli selle tänusõna selgeks
õppinud ja ei olnud selle kasutamisega kitsi.
Maris
otsustas, et läheb otse koju, sest vaateplatvorm oli selleks päevaks
ennast ammendanud. Pealegi tundis naine, et tahab duši alt läbi
käia ja väikse lõunauinaku teha, sest pikki tunde ja pikki
kilomeetreid ringi lonkimine oli tekitanud temas väikese väsimuse.
Ta vaatas hoolsalt ringi, et ometi kusagil see tüütu inglane ei
passiks, sest tänav, mis tema koduni viis, oli suhteliselt kitsas ja
mitte alati ei liikunud seal massiliselt rahvast. Tüütu mees aga
liikles avatud suveautoga ja hirm elas endiselt naise sees. Õnneks
oli õhk puhas. Iga käänaku ja kurvi peale jäi väike pood või
kohvik ning naine oli nende müüjatega juba tuttav, vähemalt
nägupidi. Kõik tervitasid ja naeratasid talle ning Maris armus iga
hetkega rohkem ära sellesse linna, sellesse riiki, selle riigi
inimestesse.
Juba
eemalt nägi naine, et keegi istub, pea norgus, selle maja trepil,
kus asub tema üürikorter. See tekitas naises veidi kõhedust, kuigi
majas elas palju üürilisi. Maris tahtis otsa ringi pöörata ja
mööda Belamote tänavat uuesti Keskväljaku suunas liikuma hakata,
kui istuja tõstis pea. Naine tundis istujas ära Rinaldo, ja see
veidi ehmatas teda.
„Hei,
kallis!“ tõstis Rinaldo pea ja ta silmad särasid Marist nähes.
„Ma
olen sind juba mitu tundi oodanud. Hakkaski igav juba. Kus sa
viibibud oled?“ oli noormees mures.
Marisel
oli küll hea meel, aga ta mõtted olid alles mujal, kinni hetk
tagasi aset lednud intsidendis ja ta muheles vaid korraks. Pealegi ei
meeldinud talle üldse küsimused, kuigi portugallane esitab neid
pigem heast tahtest, kui uudishimust.
„Noohh,
tule siia!“ kallistas Rinaldo Marist ja Marisele oli see täitsa
meeltmööda.
„Mis
ma selle eest saan, kui ütlen sulle kus ja kellega ma käisin?“
naljatas Maris. Aga Rinaldo ei osanud seda naljana tõlgendada, kuid
vastas.
„Ma
võin enda sulle anda, sest muud mul hingetaga ei ole!“ omal silmad
kurvad.
„Heh,
totu!“ naeratas Maris ja alles siis taipas noormees, et naine tegi
nalja. Aga ega Rinaldolgi naljasoolikkas umbes ei olnud.
„Ahnii,
ah, et siis Totu ongi Temakese nimi? Oi, ma olen selle Totu peale
päris armukade!“ lõõpis Rinaldo ja tegi Marisele silma.
„Aga
nüüd asjast. Mis on sinu tänased plaanid?“ muutus Rinaldo
ühtäkki konkreetseks.
„Sedand,
noh, et, noh...tegelikult mul on väikesed plaanid küll lähiajaks,
aga sina ei mahu nende sisse.“ teatas Maris ning Rinaldo tegi kurba
nägu.
„Ära
nüüd pirise! Ma nimelt lähen nüüd pessu ja siis teen
lõunauinaku, aga õhtuks mul plaane ei ole.“ selgitas Maris.
Rinaldo
haaras naise sülle ja keerutas teda nii kaua kui pea ringi käima
hakkas, nii suur oli ta õnnesõnum.
„Olgu,
pane ennast õhtuks valmis, teen sulle üllatuse!“tegi Rinaldo
Marisele silma, keeras kanna pealt ringi ja kadus mööda sillutatud
tänavat üles nii kiiresti, et ei vaadanud isegi tagasi.
Marisel
oli korraga kahju, et nende pilgud enam ei kohtunud. Naine tundis
Rinaldost puudust ja tal oli kahtlane tunne, et hakkab mehesse ära
armuma, kuid see tunne tegi talle valu.
8. detsember. 2017.a.
Vana-Rääma
BUSS NUMBER NELI- Piret Bristol
Õigupoolest on selle triloogiaromaani pealkiri pikem- BUSS NUMBER NELI. MAAILM, MIS ON HEA III 1992-1994.
Öösel kell 5 lõpetasin selle raamatu lugemise. Kahjuks pole ma I ja II osa lugenud, ei oskagi öelda kas jäin millegist ilma, aga arvan küll. Lugemisest jäin ilma niikuinii, kuid ehk loen kunagi läbi.
Tunnistan ausalt, olen eelnevalt lugenud vaid Piret Bristoli luulet ja isegi üks pühendusega luuleraamat, mille andis välja Ji kirjastus, on mu kodus olemas. Mulle väga meeldib see. Aga kuna loen viimastel aastatel just meelsamini Eesti autorite loomingut, neid ilmub väga palju, pole jaksanud kõiki läbi lugeda, mis on loogiline.
Tegelikult alustasin selle romaani lugemisega juba suve algul, aga siis ilmselt rajal aktiivne kepikõndimine halvas mu keskendumist ning pooleli selle raamatu lugemine jäigi. Võtsin hiljuti uuesti selle ette ja lugesin lõpuni.
Raamatu tutvustus Rahva Raamatu lehel kõlab järgmiselt:
“Buss number neli” on triloogia “Maailm, mis on hea” kolmas osa.
Tegevus leiab aset septembrist 1992 veebruarini 1994. Peategelase Triinu seikluslikku elu ümbritseb sama seikluslik iseseisva Eesti Vabariigi tegelikkus. Inimesed alles otsivad oma kohta maailmas, kus autod on kiiremad, poed on täis enneolematuid kaupu ning kõik on veel võimalik. Selles maailmas pole kohta konservatiivsusel. Ka Triinu elu kulgeb ebaharilikke radu pidi. Ta alustab Tallinna äärelinna üürikorteris ning jõuab Lõuna-Eesti hõredate seintega suvemajja keset hangi ja virmalisi. Ja selle kõige põhjus on üks mees. Kirjanik.
ISBN | 9789985774892 |
---|---|
ILMUMISAASTA | 2014 |
KEEL | eestikeelne |
FORMAAT | Kõvakaaneline |
LEHEKÜLGI | 224 lk |
MÕÕT | 192x120x20 (mm) |
KIRJASTUS | ILMAMAA |
LISAMISE AEG: | 30.04.2016 |
Minule raamat meeldib, olgugi, et vahel muutus teema nii ootamatult, et raske oli järge pidada. Aga Piret oskab oma tegelased nii elavaks kirjutada, et mulle tundus nagu ma tunnen neid. No tegelt ju tunnengi, sain lugedes tuttavaks.
Oluliseks teemaks on Pireti raamatus olustik, mis kipub tänapäeva autoritel olematu olema. Piretil on see nii võimsalt kirja pandud, et mul hakkas lugedes lausa külm, varbad hakkasid teki all külmetama, kuigi olin eelnevalt toa soojaks kütnud. Tundsin kohati ka peategelase Triinu valu ja pohmelli, mis on, lisaks armastusele, selles raamatus läbivaks teemaks. Ehk siis haigused ja alkoholism.
Ma ei tea kui palju on selles raamatus tõsielust maha kirjutatut ja kui palju fantaasiat. Aga selline see elu sellel ajal oligi. (olen natuke kirjarahva tagatubade teemaga kursis, kuid see selleks) Ja tegelikult tundsin ma küllaltki palju ka äratundmisrõõmu, seda just vanade puumajade suhtes, sest armastan väga agulirajoone ja kõnekaid maju, millises elan ise veel sellel sajadil. (puudub pesemistingimus, on vaid 15l veeboiler ja kuivkäimla).
Natuke õõvastav oli minu jaoks sealt korduvalt läbi kajav alkoholism, millega on paljud tegelased pahuksis. Enne osteti alkoholi, kui süüa. Tühja kõhtu kannatati pidevalt.
Aga tegelikult paljud boheemlased elavadki sellist Nipernaadi elu, täna ühes linnas, homme teises ja ülehomme tontteabkus.
Igal juhul oli huvitav ja selline teistsugune lugemine, iga detail on selles raamatus põhjalikult lahti seletatud ning sellele huvitav ja uus hingamine antud. Ma küll ootasin teistsugust lõppu, aga see on juba minu probleem.
Igal juhul soovitan lugeda! Selles raamatus on, lisaks kõigele, ka palju õpetlikku ja castanedalikku (võibolla ma kujutlen vaid ette, sest selle maailmakuulsa nimi kõlab raamatus mitmeid kordi) , mis loob terve põlvkonna inimeste maailmapildi, kohati terviklikult, kohati kaudselt.
Ja tegelikult oli ka minul au tunda Henn-Kaarel Hellatit, kes kunagi mu luuletusi luges ja väga headeks nimetas. Aitäh!
Head lugemist ja tänud autorile, et ta muutis sellega ka minu maailma mõningal määral!
8. detsember. 2017.a.
Vana-Rääma
Kõige pisem ja nunnum sugulane käis külas
Kuigi ma sain magama alles kell 5 hommikul, tõusin ma õnneks tervena. Või noh, enam ei köhi, aga nohu on ikka, kuid olen suhteliselt terve. Ja seda tänu saialilletinktuurile, mis on tehtud 60 pöördelise viina peale. Rajale veel küll minna ei julge, aga küll ma ka sinna jõuan. Kell 3 öösel lõpetasin peatüki kirjutamise ja kell 5 Piret Bristoli raamatu lugemise, millest kirjutan eraldi blogipostituse.
Täna käisid armsad külalised. Meie suguvõsa (ehk tegelikult minu laste suguvõsa) kõige noorem tirtsuke oli ka kaasas. Alles 3 kuune tita. Muudkui naeris ja üldse ei võõrastanud. Küll need titad on ikka armsad! Selline särasilmake, nagu ta emme, keda mäletan veel väga selgelt samas vanuses. Minu lastele on see tita täditütretütar ja minu lapsed on talle vanaonu pojad. Imelik mõelda, aga nii on. Aeg lendab. Aitäh Riina, Kristi ja pisike Mia! Tegite halli päeva päikeseliseks!
Luuleraamat veel täna mu postkasti ei potsatanud, loodan, et ikka potsatab, et ei jää kaotsi, nagu ajakirjad jäid. Ja kuna Omniva teenindus jätab soovida, kirjutasin sellest ka tänases Nelli Teatajas. No teeb kurjaks kui tead, et ajakirjad on teele pandud ja kohale ei jõua. Kuhu need kaovad? Ma südamest loodan, et mu uus luuleraamat, mis eile teele pandi, jõuab minuni. Kui ei, siis tuleb tõsiselt midagi ette võtta. Eile sain küll lõpuks Omniva infoliinilt teenindajaga suhelda, aga ikkagi selgus, et nende postikandja peab ajakirjad minuni toimetama. Seega süüdistada saabki vaid meie piirkonna Pärnu postikandjat. Ega ma seda asja niisama ei jäta, sest vargust ma ei salli. Natuke kuri teema tuli nüüd armsa hommikuse emotsiooniga ühte blogipostitusse, aga ma ei kannata ebaõiglust ja valet.
Muidu olen kirjutamis- ja lugemislainel, ning see on ülihea tunne, kindlasti palsam ihule ja hingele, tervendaja.
Aga nunnudest tegin päris mitu fotot ja lisan need kenasti siia ka. Uute kohtumisteni!
üliarmas särasilm Mia :) |
rahulik ja õnnelik pisipreili :) |
Mia ütles: "kogu aeg see vanaonu eksnaine pildistab siin :)" |
küll on mõnus emmet ta pikkadest juustest sikutada :) |
Kuhu kaovad ajakirjad? |
8. detsember. 2017.a.
Vana-Rääma
ELU PÄRAST ELU 2. (19.pt)
- peatükk
„Ma ei tea mida ma öelda või mitteöelda tahan, aga jah, ma
olen hemofiilia edasikandja, ehk siis sama diagnoosiga, mis sinu õde.
Mind lapsendati haiglast juba imikuna ning sain sellest teada alles
kasuvanaema surivoodil. Miks mul lapsi ei ole? Mingisugune sisetunne
ei tahtnud neid ilmale tuua, olen kaks korda elus aborti teinud. Jah,
mul oli üks kavaler kellega meil pikalt visiitsuhe toimis, aga ma
pole kunagi mehele läinud. Ja kuna ma kahel korral kaotasin meie
ühise lapse ära, purunes meie suhe, sest kallim tahtis isaks saada.
See on ju loomulik. Miks peaks üks mees sellepärast kannatama?
Kindlasti mitte. Aga see pole veel kõik.“ teatas Reili.
„Lase aga tulla, ma olen nõus sind ära kuulama!“ polnud
Lembitul kusagile kiiret.
„Üks Mathilde poegadest adopteeriti Inglismaale, Londonisse,
teine laps Ameerikasse, aga täpsemat asukohta ma ei tea. Üks sinu
õde elab Eestis, vend Venemaa avarustes, vist Habarovski krais, kui
ma õigesti mäletan ja teiste saatus on teadmata. Ma olen
aastakümneid uurinud neid, aga sada protsenti ei saa veel milleski
kindel olla. Miks ma seda teen? Võid kolm korda arvata.“ ei
tahtnud Reili kohe tõega lagedale tulla.
„Hmm, mnjah. Saa tahad siis väita, et oled mu sugulane? Mis
moodi?“ oli Lembit segaduses.
„Ma ei ole midagi väitnud, jagan sulle vaid oletatavaid
juhtnööre. Taipad? Vihjeks on Mathilde, aga jäägu see sulle
koduseks ülesandeks, kas, kuidas ja kes ma sulle või sina mulle
olla võiksid. Mina tegin uuringutega algust ja olen tõesti palju,
tõe välja selgitamiseks, vaeva näinud, aga kui see ka sind
tõsiselt huvitab siis tegele nüüd ise edasi.“ muutus Reili
kidakeelseks.
„Ja ühte ma ütlen, sada protsenti ei saa ma milleski kindel
olla, need on vaid oletused ja andmed mille ligi ma pääsesin, pluss
veel vereuuringud ja asjad. Hulga tööd on tehtud, aga suurem hulk
ootab veel ees. Mina tänaseks lõpetasin.“ muutus Reili
resoluutseks ja jäi ühte punkti põrnitsema, nagu ei tea kes.
„Oota, sina oled hemofiilia edasikandja, mitte ei põe seda?“
usutles Lembit.
„Jah. Just. Olen“ oli Reili konkreetne.
„Ja sind lapsendati haiglast?“ uuris mees edasi.
„Jah, kallike, mind tõesti lapsendati juba pisikese beebina,
sest mu vanemad olid kohe pärast minu sündi minust loobunud,“
täpsustas naine.
„Kus kohast sa tead kuhu Mathilde lapsed lapsendati? Kas oled
kohtunud selle, väidetava õega, kes Eestis elab?“ jooksis
Lembitul juhe kokku.
„Ma ju ütlesin, et olen aastaid detektiivi mänginud, kuid sada
protsenti ei saa ma milleski kindel olla. Need on kadused teadmised,
millel ei tarvitse tõepõhja all olla, samas...“ kordas Reili
ennast.
„Hmm, hkmhhh..“ muheles Lembit.
„Jah, ma mõistan su hämmingut. Mõistan ka seda kui sa mind ei
usu. Ka mina ei usu paljusid asju, situatsioone ega ka inimesi. Antud
juhul on teised lood, ma panin kõik oma tutvused mängu ja olen
väga, väga pikki aastaid seda asja uurinud, sest kasuvanaema on
kaua juba surnud ning kasuemaga katkes meil kontakt peale kasuvanaema
surma, sest ta pole siiani oma emale, ehk siis minu kasuvanaemale
suutnud andestada, et memm surivoodil mulle tõe välja ütles.
Olgugi, et olin juba enne vihjeid saanud ja kahtlustasin või mu hing
tundis, et minu vanemad ei ole mu pärisvanemad. Selle asja tunneb
ära. Mitte ainult välimuses sarnsust otsides, aga kõik on kuidagi
võõras. Mäletan kuidas mu lähim sõbranna kogu aeg rääkis
kuidas talle meeldib oma ema ja vanaema lõhn, see on nii kodune ja
parim asi maailmas. Hakkasin minagi siis oma ema ja vanaema lõhna
taga ajama, kuid ma ei tundnud midagi. Pigem iga kord kui ma salaja
püüdsin emat või vanaemat nuhutada, sain selle eest sugeda. Nad
nagu kartsid midagi. Nüüd mõistan, et tegelikult kartsidki, sest
ehk olid nemad oma vanemate lõhna tundnud ja sellest suures
vaimustuses. Ehk taipasid, et ma ei tunne nende lõhnas kodutunnet,
armastust ja soojust? Olen nii palju sellele mõelnud, kuid vastust
ei leia kusagilt, sest mul pole olnud õnne oma vanemaid tunda ja
nendega koos kasvada.“ olid Reili silmad veekalkvel.
„Issanda teed on imelikud, ma ütlen, naine! On imelikud, ja
kuidas veel!“oli Lembitul Reilist nii kahju, et ta tahtnuks naist
kallistada ja oma embusse haarata, kuid nüüd oli ta lolli
situatsiooni ees. Lembit ei teadnud kas uskuda või mitteuskuda oma
lemmiknaise oletusi. Ta teadis vaid ühte, et kallistamine ja
embamine poleks antud hetkel sünnis olnud. Mees kratsis kukalt, nagu
otsiks sealt segadusest väljapääsu, kuid mõtted olid ikka
sasipuntras. Mingine eriline seksuaalenergia võttis temas võimust
ja pani vana mehe kubeme pakitsema, millist tunnet ei olnud ta juba
pikka aega tundnud. Aga ta tõdes, et Reiliga koos ühes ruumis
viibides tunneb ta ennast taas mehena, seksika mehena, ja Lembitule
tundus, et ka Reili pakatas seksuaalenergiast. Mees oli nii kindel,
et see nii on, sest naine niheles ka kummaliselt ja oli kohati nagu
armatsev või suudlust ootav tiinekas. Küllap see ka nii oli, sest
Lembitule tundus, et naine ei taha üldse, et ta lahkuks. Olgugi, et
teema, mida nad viljelesid oli valusalt aus ja pigem kurb. Aga
seksuaalenergial on võime igasugused teised emotsioonid seljatada,
kui ta kord võimust võtab. See on üks tugevamaid energiaid üldse.
Aga erinevatel inimestel on see erinev. Tihti kiputakse hukka mõistma
neid inimesi kellel on elus jooksul palju seksuaalpartnereid olnud,
neid lihtsalt ei mõisteta ja kiputakse sildiatama teatud nimedega.
Aga inimesed ei taha või ei oska tulla selle peale, et osadel
inimestel ongi seksuaalenergia ülekaal ja teistel jääb seda
vajaka. Pole siis ime, et seksuaalenergia ülekaalu põdevad inimesed
otsivad üha uusi partnerid, sest nenede oma partner ei suuda neid
rahuldada, ei taha nii palju sekisda kui nemad, või ei suuda igas
mõttes nende seksuaalvajadusi rahuldada. Tegelikult on see kurb,
veel eriti siis, kui partnerid intiimsematest asjadest omavahel ei
kõnele. Selle probleemi läbi on purunenud väga palju perekondi,
olgugi, et ülisuure seksuaalenergiaga mees ei kipu lahutama, ega ei
taha ka abikaasast jätta. Ta on võimeline ka armastama, hingeliselt
armastama, aga naised ei mõista seda. Ja vastupidi, vahel ei mõista
mehed, kui naised tahaks rohkem lähedust ja seksi. Meil on suud pähe
antud selleks, et rääkida, aga paraku paljud elavad liiga enda
sisse ning ei kasuta seda võimalust.
„Lemps, võib sulle ehk veel kohvi pakkuda? Või keedan teed? Aga
hiline, kohv paneb südame puperdama. Aga kas sa tead, et mõnes tees
on palju rohkem kofeiini kui tees?“ oli Reili väga aupaklik ja
hoolitsev. Nüüd oli Lembit enam kui kindel, et naine tundis ka
nende vahelist tugevat seksuaalenergiat. Lembit kartis, et kui ta
kauemaks Reili juurde peatuma jääb ja veel ühe tassikese joob, ei
suuda ta ahvatlustele vastu panna. Et siis võib juhtuda midagi mida
ta hiljem kahetsema hakkab. Ta tundis ennast kui noore mehena, olles
selles asjas tagasi, kui nad Reiliga noored ja armunud olid. See oli
ülimõnus tunne, kuid Lembit kartis lõhkuda seda tunnet, mis on
aastakümneid temas elanud, kartis pettuda nii endas kui oma esimeses
armastuses. Öeldakse ju, et esimene armastus on see mis jääb, see
on nii puhas ja puutumatau, et seda saab inimene kogeda vaid korra
elus. See peakski jääma elulõpuni selliskes milliseks armastust
kogenu selle enda jaoks mõelnud on.
„Tänan pakkumast, hea hing, aga ma pean liikuma hakkama. Ei
julge seda teed ka nii palju manustada, viimati ei saa öösel enam
üldse und, kui sa väidad, et see kofeiini sisaldab,“ peitis
Lembit oma tõelise põhjuse hädavale taha, ehkki asjal oli tõeiva
sees.
„Ma ajan oma vanad kondid sohvalt püsti ja kaon öösse. Nii on
parem sulle, kui ka mulle.“ mainis ta.
„Millele sa vihjad?“ küsis Reili meela näoga.
„Ei, ei, mitte su alalõuale, see on endiselt imekena, nagu ka
selle omanik!“ muigas Lembit ja tundis kuidas veri temas teatud
kohta tungib. Ta mitte ei saanud vaikida ja iga hingetõmbega ärkas
temas üha võimekam mees.
„Näehh, miks parem mulle ja sulle?“ ei saanud naine ikka
asjast sotti. Võimalik, et sai, aga ta kõrvad ootasid pai ja süda
suuri sõnu. Naine oleks hea meelega meenutanud noorusaegu esimese
armastuse seltsis, sest ta oli erutusest juba nii ükskõikne ja
eelnev jututeema oli kusagile kadunud, Reili ei mäletanud seda.
„Olgu, olgu. Ma pidasin silmas seda, et aeg on hiline ja sa pead
hommikul vara tööle minema. Ma ei saa su külalislahkust kurjalt
ära kasutada. Ja pealegi oleme liiga pikalt lobisema jäänud, ma
olen Mathilde täitsa unarusse jätnud.“ varjas mees tõelist
põhjust, olgugi, et tegelikult meenus talle ka abitu Mathilde, kes
temast koju maha jäi.
„Olgu. Tänan väga, et olid armuline mu vastu!“ kasutas Reili
viisakussõnu nende noorepõlveajast, aga need ajasid vana mehe
täitsa leili. Lembit ei suutnud oma keha enam taltsutada, ta
imestas, et temas on veel karuse mehe jõudud, haaras oma esimese
armastuse sülle ning see mis nende vahel edasi juhtus, jäi
magamistoa ukse taha.
„Rahune, kallis, ega me siis enam lapsi ilmale tooma hakka, kui
me juhtumisi olemegi sugulased. Ega me ju esimest korda...Ja muideks,
mingi seletamatu iha on mul sinu vastu endiselt, seletamatu energia,
mis lausa januneb sinu järele. Ja tead, nii veider kui see ka ei
ole, väidavad targemad, et sugulastel, kui nad omavahel armuvad,
ongi tugevaim seksuaalne tõmme, seega...“ tahtis Reili veel edasi
targutada, kuid Lembit suudles ta suu suudlustega. Janu nend ekahe
vahel näis kustumatu.
„Aga kas sa lubad...?“ tahtis Lembit lahkudes midagi küsida.
„Jaa, jaa, ära põe, luban, luban“ mõistis Reili teda poole
sõna pealt.
8. detsember. 2017.a.
Vana-Rääma
Tellimine:
Postitused (Atom)