reede, 12. mai 2017

Jaansoni rada 21.päev

Germo Sõudeklubi juures (suvine ujumiskoht)
  Täna läbisime 6 km. Algul oli plaan 4 või 5 km läbida, aga tunne ütles, et 6 on paras. Viimati käisime ju rajal esmaspäeval, teisipäeval ja kolmapäeval olin ma vatist, tervis jukerdas, kuid juba eile sai 4 km metsvaheteed jalutatud ja enesetunne on hea. Väga kiita ei julge. Naljakas on see, et kaal näitab juba mitu nädalat seisakut, aga ühed püksid läksid jälle jalga, või noh veerand näpujagu tuleb veel rasva sulatada siis saan need jalga. Järelikult lähevad mu pekid juba lihasmassiks, mis mulle tegelikult üldse ei meeldi. Minu jaoks on musklis naised kohutavalt koledad, aga see ei takista mu rajatamisi.

 Sõudeklibi juurest põikasime läbi, sest seal ujumiskoha juures on kena. Esimesel pildil Germo poseeribki seal. Ning kolmandal kilomeetril üritasin omasa arust selfit teha, käsikisin Germo veidi mäest alla minna, ise jäin üles, aga peale jäin ikka vaid mina ja pool Germot. Päris raske on oma 1.70 pikkusega ja poja 1.98 pikkusega ühisselfit teha. Aga see polegi eluline.

 Kolmandalt kilomeetrilt keerasime metsa ja seal Niidupargi bussijaama ning tulime veidi aega mööda tee äärt, kuni endise suusavabriku (Visu) ja Viisnurga juurest kõnniteele saime. Sealt algab Rääma tänava uue asfaldkattega kõnnitee mis toob meid otse koju välja.

 Väikese (ajaloolise) pildi tegin ka endise Masinatehase kiviklibust Alderi ees, kui sealt majast kallis Eda ootamatult välja astus. Ahjaa, esimese peatuse tegime Männi peatuses, viiendal kilomeetril ja siis jäime ka otse õde Reedale vahele, kes autoga signaalitades mööda tuhises. Germol oli rõõmu palju, nii Edat kui Reeta nähes.

 Olen taas vormis ning ikka tasa ja targu edasi. Ei heiduta mind ka väikesed terviseapsakad!

Fotogalerii:
minek kesklinna silla juurest
maju kerkib nagu seeni peale vihma...
1 km läbitud...
Sõudeklubi juures
puud...
2 km läbitud...
rohetab vaikselt...
3 km läbitud...
selfi peale 3 km...
Niidupargi peatus...
mööda maantee äärt...
endine VISU suuskade sünnitusmaja :)
ja peatus ka veel selle nimega...
mööda Rääma tänavat...
siin asusu kord Pärnu Masinatehas

12. mai. 2017.a.
Vana-Rääma

Osalesin üle aastate luulekonkursil


 Ma ei olnud aastaid Eesti Luuleliidu luulekonkurssidel osalenud ja sellel kevadel otsustasin ma seda teha, no lihtsalt tuli tunne. Ja sain juba sellise tagasiside(me):

Lp. Luulekevad 2017 osaleja.
Teatame, et olete jõudnud meie luulevõistlusel III vooru, avaldame võistluse paremiku luulevihikus vähemalt ühe Teie luuletuse ja ootame Teid võistluse lõpuüritusele Kirna mõisas 11.juunil algusega kell 12.oo, kus selguvad laureaadid. 13.oo lõunasöök mõisakohvikus. Kell 15.oo tutvustab Henn Hunt mõisa ja selle pargi erilisi energeetilisi kohti ja näitab kätte needki tervistavad kohad, kus kellelgi oleks kasulik pikemalt mediteerida. Seejärel kella-viie-tee ja jätkuvad luulelugemised. Osavõtumaks 25€ , mille sees ka kaks söögikorda ja luulevihik sellekevadise võistluse paremate luuletustega, palume eelnevalt üle kanda ürituse korraldustoimkonna sekretäri Ingvar Luhaääre arvele SEB-pangas EE841010010080297017, märkides selgituse lahtrisse „Kirna“. Võib tasuda ka kohapeal, sel juhul on osavõtumaks 30€. Luulepäevast Kirnas võivad osa võtta ka luulesõbrad, kes ise võistlusel ei osalenud, kuid soovivad meie üritusele kaasa elada, seega võite kaasa kutsuda ka sugulasi ja sõpru. Kui Teid valitakse laureaadiks, on üritus teile tasuta ja saate osavõtumaksu tagasi. Kutsume Teid ka Eesti Luuleliidu liikmeks astuma; kui soovite seda, palume kaasa võtta ühe dokumendifoto ja sisseastumismaksu 10€ ning aasta liikmemaksu 20€
Luulekavad 2017 korraldustoimkond

*********************************************************
Veel on aega oma luuletused teele panna. Kohe jagan siin ka infot:

Ootame  kõigilt luulehuvilistelt mistahes teemadel võistlusluuletusi (soovitavalt 5-6)   15 maini    e-posti aadressil ingvarl@hot.ee
           Võib esineda ka  varjunime all, kuid meile palukesel juhul  teatada ühtlasi oma õige nime, aadressi, (ka tavapostiaadressi), telefoni, vanuse, õpilastel kooli ja klassi või kursuse, täiskasvanuil vanuse ja  elukutse. Puudulikult vormistatud võistlustööd arvesse ei lähe.
             Kõigi vähemalt II vooru jõudnutega võtame ühendust   ning paremiku  luuletustest avaldame   trükis  luulevihikuna. Võistluse lõpetamine ja laureaatide auhindamine  11.juunil algusega kell 12.oo Kirna mõisas. Kõik luulehuvilised on oodatud!
           
                                               Eesti  Luuleklubide Liit
***************************************************
Eesti Luuleliidu kodulehekülg on SIIN ja siit saate ka jälgida jooksvat infot. 

Luulerahvas, viimane aeg panna oma luuletused teele!

Facebookis on ka info. Näha saate SIIT.

Kena reedet!

12. mai. 2017.a.
Vana-Rääma

neljapäev, 11. mai 2017

Puhtulaiul tervist ammutamas...


 Täna olid meil teised rajad läbida ja üldse teises maakonnas. Kui terasem lugeja on avastanud, et ma pole esmaspäevast saati kepikõndimisest bloginud, siis asi on selles, et tuli nn tagasilöök. Tervis andis alla ja ma tõesti viibisin viimati rajal esmaspäeval. Aga täna oli juba enesetunne parem ja läbisime Puhtulaiul 4 km. Küll lihtsalt jalutades. Käisime ka energiat ammutamas. Aga sellest kõneleb suur fotogalerii.

 Kui mu lapsepõlvesõbranna Anneli suviti neljaks kuuks Lapimaal Eestisse kolib, hakkab tavaliselt meie turnee pihta. Tegelikult ärkasin täna juba peale kella 8 ja olin valmis rajale minema, aga siis plaanid muutusid. Ja ma ei ole selle üle üldse õnnetu. Tõsi küll, kohati valitses ka läänerannikul talvine jahedus, sadas vaheldumisi lund, lörtsi, rahet ja vihma, aga ära käisime. Ja rannikul tagasi tulles hakkas lausa palav. Seega ehk jätsin mõne grammi ikka rajale maha.

Vikipeedia kõneleb järgmist:

Puhtu (ka Puhtulaid) on endine laid, alates 19. sajandi algusest poolsaar Läänemaal Virtsu aleviku territooriumil[1]. Puhtu on ühtlasi (lõunapoolne) osa Virtsu poolsaarest.
Puhtu on kaetud vana liigirikka laialehise metsaga. 18. sajandi lõpul kujundas Karl Thure von Helwig selle puhkepaigaks (Vana-Virtsu mõisa kalmistu).
Puhtus asub Puhtu bioloogiajaam. Puhtu kuulub Eesti Maaülikoolile.
Puhtulaiuga saate põgusalt tutvuda EESTI LOODUSE lehel.

Väike katkend EESTI LOODUSE lehelt:

Schiller ja muud monumendid. Schilleri monument on maailmas vanim säilinud kuulsa saksa luuletaja auks püstitatud tähistest. Väidetavalt asus esimene obelisk samuti Eestis, Viljandimaal Helme mõisas, mis jõuti püstitada juba 1805. aasta augustis (Schiller suri sama aasta mais). Paraku pole maailma esimene Schilleri monument praeguseni säilinud [1]. 
Friedrich Schilleri auks lasi samba püstitada ilmselt 1813. aastal Carl Thure von Helwigi tütar Anna Christina von Rosen, mitte von Helwig, nagu väidab näiteks Vilbaste [10], sest Helwig suri 1810. aastal. Ümar sammas on umbes 1,3 meetri kõrgune, suurepärase silueti ja kaalutletud proportsioonidega, klassitsistlikes vormides, seda kroonib dekoratiivne piiniakäbi [1]. 
Samba ühel küljel on tekst “Dem Andenken Friedrichs v. Schiller, Teutschlands erhabenem Dichter und Liebling der Musen gewidmet 1813” (“Pühendatud Friedrich von Schillerile, Saksamaa suurele luuletajale ja muusade lemmikule”, 1813) ning teisel pool katkend Schilleri luuletusest “Orléans’i neitsi” („Das Mädchen von Orleans”) teisest stroofist: “Die Dichtkunst reicht Dir/ ihre Götterrechte Schwingt sich mit Dir den/ ew’gen Sternen zu./ Mit einer Glorie hat sie / Dich umgeben /Du schafst fürs Herz,/ Du wirst unsterblich leben.” ehk sõnasõnalises tõlkes: “Luulekunst ulatab sulle oma jumalikud õigused, tõustes koos sinuga igaveste tähtede poole. Ta on Su ümbritsenud aupaistega. Su looming räägib südamele. Sa jääd surematuks.” [1]
Sammas sai rahus püsida Esimese maailmasõjani. Seejärel sai sammas kannatada Vene sõdurite, teiste teadete järgi aga juba pärast Vene vägede lahkumist kohaliku rahva käe läbi [1]. Teise maailmasõja alguseni oli monument endisel kujul ja algsel kohal siiski alles. 1942. aasta juulis oli sammas veeretatud rannale ja lõhki löödud [10]. 1957. aastal otsustati samba jäänused asendada skulptor Paul Horma tehtud Kaarma dolomiidist koopiaga. Originaalsamba jäänused on hoiul Läänemaa muuseumis Haapsalus.

Annelile suured ja siirad tänud! Oli imeline päev!

Galerii:
Vatla kauplus Läänemaal

11. mai. 2017.a.
Virtsu 13, Risti 55
jõudsime sihtpunkti, 4 km-ne jalgsimatk alaku!
Eesti Maaülikool
Puhtulaid
väike eine. Anneli veel maiustab, Germol juba söödud
Puhtu tamme ja männi sildid
hooned...
rada Puhtu Linnuvaatetorni...
Schilleri maja tutvustus...
teeviidad rajal...
lõpuks paistab see tunneli valgus...üks Eesti vaneamid lehismetsi...
prof. Eerik Kumari (1912-1984) mäletuskivi
majake mälestuskivi juures...
müstiline puu rannas...
eemal Puhtu linnuvaatlustorn...
mina ja Germo...
kivid...
kaev...
Schilleri mälestussammas...
Anneöli ja Germo Schilleri mälestussamba juures
Anneli pani ka 20 senti sambale( mul polnud sulakat)
tee Puhtu tamme juurde...
Anneli Puhtu tammelt energiat ammutamas...
mina Puhtu tammelt energiat ammutamas...
Germo ja mina Puhtu tammelt energiat ammutamas...
Puhtu tamm
männid kasvavad ringis...
Puhtu mänd
mina ja Puhtu mänd
Germo, Puhtu mänd ja mina (Mänd on minu horoskooppuu)
põnev puu(õõs)
vaatasin, kedagi polnud kodus...
Anneli ja puu...
teadmiseks!
Virtsu sadam
Annelile tänud tema (Nurga) talu veini eest! 7 eurot pudel, kui keegi soovib
Ja Ketlinile tänud raamatu eest! 
Aitäh! :)
Vana-Rääma

kolmapäev, 10. mai 2017

ÕNNELILLE PISARAD-Tiit Sepa


 Tunnistan ausalt, et see on ainuke romaan mille selle autori raamatutest läbi lugenud olen. Õigupoolest poleks ma sellest autorist midagi teadnudki, kui mu kunagine facebookisõber Sirje Roo (kirjanikunimega Silja Vaher, kelle raamatute sünnile olen ihu ja hingega kaasa aidanud, otsinud illustraatorid, kirjastused, toimetajad jnejne...kuid kes mind "tänutäheks" ühelt maalt sõbrast eemaldas. Aga see on tema probleem. Ja ma olen kuulnud, et ta eemaldab sõpru massiliselt, kui solvub tõe peale) poleks Tiit Sepa nime maininud.

 Ütlen ausalt ka seda, et raamatut lugema hakates olin pettunud, sest tegevus toimus nii turbokiirusel, et ma ei jõudnud nii kiiresti hingatagi. Algul tundus, et esimesel leheküljel on kõik välja öeldud, et mis küll edasi juhtuma hakkab. Õnneks raamatut lugedes hakkas mulle see isegi meeldima. Olgugi, et selles on palju loogikavigu (mille kohapealt silma kinni pigistasin), kuid liiga palju on kirjavigu. Jah, neid ikka sisse lipsab, aga selles raamatus on neid ikka nii palju, et koolitunnis saaks grammatika eest lausa ühe. Need jäid häirima.

 Raamat ise on ehe ja eluline. Päris huvitav oli lugeda kuidas meeskirjanik kirjutab raamatut kus on minategelaseks naine. Tõsi küll, kohati oli see tuntav, et kirjutatud on läbi meesterahva pilgu, aga enamuse ajast ei olnud tuntav.

 Usun, et raplakatele on raamat eriti armas, sest tegevus toimub Vigalas, Märjamaal, Orgitas, Raplas, Kodilas jne...Kirjeldatud on tänapäeva küla- ja alevielu kõige ehedamal moel. Läbivaks teemaks on alkohol mis hukutab perekondi ja jätab eluaegsed haavad lastesse, kas füüsilised või vaimsed. Ja Tiit Sepa on käsitlenud ka seda teemat, et kuidas joodikust ema võsuke, keda kodus väärkohendakse, suudab olla hea ja eeskujulik õpilane ning väga südamlik ja aus inimene. Aga paraku hakkab ta tervis halvenema ja selles on süüdi ta oma lihane ema, kes teda lapsena korduvalt peksis...Tohutult traagiline raamat!

 Lõpp ei olnud just selline millisena mina seda kujutlesin, aga see pole ka oluline, sest iga autor jätab raamatu lõppu selle mida ta lõppkokkuvõttes öelda tahab.

Üldkokkuvõttes siiski loetav raamat ja ma usun, et loeksin Tiit Sepa raamatuid veel. Aga jah, TRÜKIVEAD, KORREKTUUR! TOIMETAMINE!!!!!!

10. mai 2017.a.
Vana-Rääma

Rahva Raamatu lehelt:


RAAMAT

ÕNNELILLE PISARAD

Autor: TIIT SEPA
 0 Google +0  0 Share0

Ühe tüdruku luguAlice on vaikne ja tagasihoidlik neiu, keda koolis kiusatakse ja keda alkohoolikust ema kodus terroriseerib. Lõpuks lahkub ema perekonna juurest. Kõigest hoolimata on Alices väga palju vaprust, sisemist tarkust ja inimlikkust, millest paljudel noortel vajaka jääb. Elu veeretab tema teele takistusi ja raskusi, kuid ta püüab nendega toime tulla nii hästi, kui suudab. Ainus kindel sõber ja tugi sel konarlikul eluteel on tema isa, kedagi teist ei suuda ta täielikult usaldada, sest elu on näidanud, et vahel võib isegi parim sõber alt vedada.