reede, 2. detsember 2016

Uued tassid kollektsioonis+ artikkel Nelli Teatajas

tassid Rhodeselt, Superstarilt ja Virtsust

  Täna on siis lõpuks see päev mil käisin ära kesklinna postimajas pakkide järgi. Muidugi panin ka mõne raamatu teele. Uute tasside eest võlgnen suured ja siirad tänud Milja Voldile ja Maia Kirsipuule. Aitäh, aitäh! Olen nüüd taas 3 tassi võrra rikkam!




 Esimene tass neist on kirjaga Rhodes, ning hea vikipeedia annab selle koha kohta palju huvitavt informatsiooni. Lugeda saate SIIT. Selle saatis mulle kunagine koolide Maia. Nüüd mul on jälle palju põnevat lugemist ja avastamist, kuna tavaliselt kui mulle tass kingitakse, sukeldun ma selle asukohaga tutvuma.

  Teised tassid on ka väga armsad. Hea Milja, kes elab Virtsus, saatis mulle ka Virtsu tassi. Ma ei kogu ainult väljamaalt toodud tasse, eriti armsad on mulle ka kodumaa logodega tassid. Neid on kingitus ka palju esinemiste eest või õigemini raamatute esitlemiste eest Eestimaa raamatukogudes.
  Ja teine Milja kingitud tass on Superstari logoga. See on värvi muutev tass. Tunnen juba ära, kuna neid on mul juba päris mitu. Tassid muudavad värvi kui kallad nendesse kuuma jooki. Peale jahtumist muutuvad endiseks tagasi. Varsti lähen katsetama. Aitäh, hea hing!

  Tänases Nelli Teatajas kirjutan selgeltnägijate tuleproovi saate teemal, sest minul (ja mitte ainult minul) tekkis selle saate finaaliga päris mitu küsimust. Rahvas on väga pettunud,et saade ei olnud otse-eetris vaid oli eelsalvestatud, kahjuks....Osta täna ilmunud Nelli Teataja ja loe!
  Lisaks on seasl ka küsitlus, millele vastasin ka mina . Teemaks netikommentaatorid.

Ostsime õhku?
artikkel Hillar Kohvilt

  Muidu kulgeb kõik kenasti. Puud praksuvad pliidi all ja kodu on soe, hubane. Lähen nüüd edasi tasse imetlema .

Imelist reedet!


2. detsember. 2016.a.
Vana-Rääma

neljapäev, 1. detsember 2016

Armukadeduse lühikesed jalad


  Detsembrikuu ajakirjas Saatus & Saladused on sellel korral, lisaks põnevale artiklile Anust, avaldatud minu novell "Armukadeduse lühikesed jalad."

  Teen jätkuvalt (juba 7 aasta läheb) koostööd selle ajakirjaga. Lisaks jutukestele, täidan ka luuleveergu ning sellel korral on avaldatud luuleveerus Tartu tudengi Villem Kutti luule.

Villem Kutti luule

  Kõiki mu jutukesi, mis on avaldatud ajakirjades Saatus & Saladused ning Müstilised lood saate lugeda juba märtsis ilmuvas raamatus RÖNTGENNÄGEMISEG MEES, mis on juba Ülle Variku poolt toimetatud ja ootab kirjastuses Kentaur oma aega. No, illustreerin selle raamatu ise ning pean veel millalgi illustreerimisele keskenduma, sest praeguse seisuga on vaid 6 illustratsiooni valmis, üks neist tehtud mu noorema poja Geio poolt.

  Muidu kulgeb kõik endiselt, aeg-ajalt kirjutan ühte oma romaani ja vahel lipsab ka mõni artikkel vahele. Kirjutamiskirg minu sees pulbitseb endiselt ja nõuab ennast paberile. Aga juba homme jagan siin uut artiklit. Täna olen niisama õnnelik, nagu ikka.

Armukadeduse lühikesed jalad ajakirjas Saatus & Saladused
ja järg...

  Kena kalapäeva!

       ARMUKADEDUSE LÜHIKESED JALAD

Kolme lapse nooruke ema võtab julguse kokku, et töövestlusele minna. Et tunne julgem oleks, otsustab ta endale enne uue kleidi osta. Kenast ostust aga saavad alguse hoopis uued sündmused.
Sigrid oli väsinud kodu-ori olemast. Möödunud esmaspäeval sai tema kolmandast tütrest lasteaialaps ning naine otsustas tööd otsida.
Kuigi tema Soomes töötav mees, kes vaid korra kuus kodu väisas, teenis oma ehitusfirmas ohtralt, tahtis naine omada päris oma raha, enda kätega teenitud raha.
Sigrid kandideeris ühte väikefirmasse raamatupidajaks. Seda tööd oli ta ka enne lapsi ja laste kõrvalt teinud, kuid kodus, oma hubases kabinetis, aga naine tundis, et tahab koduseinte vahelt välja, kuna viimased viis aastat olid Sigridi peamisteks vestluskaaslasteks olnud tema kolm last, kelle ta aastaste vahedega sünnitas. Naisel oli suhtlemisvaegus. Abikaasale ta oma kavatsusest esialgu rääkida ei söandanud.

Võõra mehe komplimendid
Peatselt oli käes päev, kui tuli töövestlusele minna. Sigrid tuulas läbi oma riidekapid, et ikka esinduslik välja näha. Ta avastas, et kogu ta garderoob oli vanu, kitsaks jäänud ja moest läinud riideid täis. Ta läks šoppama.
Riidepoes ilusaid pudelikuju disainiga kleite selga proovides märkas ta, et ühe härrasmehe pilk jälitab teda. See tegi Sigridi kohmetuks, kuna ta ei olnud harjunud meeste tähelepanuga, isegi enda mehe omaga mitte. Korra kuus kodus käies ei jätkunud mehel Sigridi tarvis kauneid sõnu ega komplimente, või häiris teda naise kurvikamaks muutunud keha, või oli selleks mingisugune kolmas põhjus, seda teab vaid tema ise.
Pole siis ime, et Sigrid oli võõra mehe pilkudest meelitatud, kui mitte ütelda erutatud.
„Vot see, see kleit sobib teile nagu valatult!“ ei pidanud võõras üleliigseks teha kenale naisele kompliment. Sigrid kohmetus, isegi tema pisikesed kõrvad läksid tulipunaseks. Naine vaatas võõrast altkulmu, olles tegelikult meelitatud.
„Tänan komplimendi eest, aga ma ei vaja teie nõuandeid!“ ühmas ta eneselegi üllatunult ning ülbelt ja kiirustas tagasi garderoobi.
Sellel mehel oli ju tegelikult õigus. Just selles kleidis oli naine ennast kõige mugavamalt tundnud ning ennast garderoobi välise peegli ette imetlema unustanud. Loomulikult otsustas Sigrid selle kleidi ostmise kasuks. Ta astus garderoobist välja, liibuvad teksad, mis tegelikult ta figuuri vormikusele rõhusid, jalas, ja türkiissinine top seljas.
„Kena päeva,“ soovis võõras mees müüjatele ja läinud ta oligi, pilku tagasi heitmata. Sigrid oli sellest tegelikult häiritud, kuid ta surus patused mõtted alla, maksis kleidi eest ja lahkus riidepoest märksa rõõmsama ja enesekindlamana, kui ta tulles oli olnud.
Naistele mõjuvad vahel uute hilpude soetamised isegi paremini, kui oma mehe kallistused, mis on aastataid abielus olles justkui jääkihi alla peitunud, olles vaid kohusetundliku iseloomuga.

Kummaline töövestlus
„Järgmine, palun!“ kutsuti Sigrid kabinetti töövestlusele. Tal oli tunne, nagu läheks eksamile. Kogu naise sisemus värises. Eks omamoodi eksam see ju oligi... Kas kunagistest teadmistest ja oskustest on veel midagi järel, kas ta oskab end esitleda... Kas ta üldse veel tööturule sobibki?
Sigrid tammus, pilk maha suunatud, kabineti uksest sisse, kuigi oli enne kodus läbi mõelnud, et minna tuleb julgelt ja püstipäi. Aga ilmselt kas rambipalavik, või mõtted võõrast mehest olid ta mälu halvanud.
Väikefirma bossiks osutus sama võõras mees riidepoest.
Nii Sigrid kui ka direktor Armand olid keeletud teineteist nähes. Nad vaikisid. Armandi pilk peatus vahelduva eduga Sigridil ja naise tuttuuel kleidil, mida ta oli paari tunni eest naise seljas poes näinud. Vaikus kabinetis tekitas segadust kõrvaltoas olevale sekretärile, kes oli oma laua tagant sunnitud tõusma ja asja uurima minema. Alles siis pääsesid bossi häälepaelad valla.
„Olete tööle võetud! Alustame juba homme,“ lausus ta. Sigrid ei saanud ikka veel sõna suust, sest tal oli palju teisem ettekujutlus töövestlustest.
„Jaa, aga...“ tahtis naine midagi ütelda, kuid boss segas vahele.
„Üks hetk, palun! Larissa, sina võid lõunale minna. Me saame nüüd siin kahekesi hakkama. Aga palun, vaata enne, kas mõni potentsiaalne raamatupidaja on veel ukse taga,“ muigas ta.
Slaavlannast sekretär, kes oli kohe-kohe dekreetpuhkusele minemas, täitis oma kohust ja peagi lahkus lõunat sööma. Sigrid ja Armand jäid kahekesi kabinetti.
„Ma oletan, et kui mõni teie pisipõnnidest peaks haigestuma, saate te raamatupidamistöödega ka kodus hakkama?“ muutus boss küsides ametlikuks.
„Jah. Ei. Eee-see, see tähendab, et saan ikka,“ kogeles Sigrid. Ühest küljest oli naine õnnelik, et ta tööle sai, kuid teisalt valdas teda sõnuseletamatu hirm uue töökoha ja uue ülemuse ees. Juba praegu muutus ta Armandiga kahekesi jäädes kidakeelseks, kuigi muidu oli hea suhtleja.
Pöördelised sündmused
Käed löödud, astus naine uue töökoha kabinetist välja, kuid komistas tooli vastu, murdis kingakontsa ja kukkus.
Armand lendas nagu tuulispask kabinetist välja, aitas Sigridi püsti, küsis tervise järgi ja veendudes, et naisega on kõik korras, pakkus siiski talle küüti.
Sigridi maja ees jäid nad mõneks minutiks vestlema, kuni Sigrid oma kingad näpuvahele võttis ja sukkis tuppa astus.
„Sa vana lipakas!“ käratas Soomest koju naasnud abikaasa, lajatas naisele labakäega, mille järel naine taas kukkus, kuid sellest kukkumisest toibus ta alles haiglaseinte vahel.
Kui Sigrid abielu lahutas, ilmnes, et ta abikaasa elas juba aastaid kaksikelu, omades Tamperes soomlasest naist ja kahte tütart. Ütle veel, et armukadedus pole haigus, mida põevad armukadedad paadunud petised.
Nüüd  ootavad  Sigrid ja Armand oma esimest ühislast, venda kolmele kodus kasvavale õele.
Margit Peterson

SIIT  saad ka piiluda ;)


1. detsember. 2016.a.
Vana-Rääma

teisipäev, 29. november 2016

Tagasiside...

portree minust joonistas andekas Kadri Kask

  Viimasel ajal on kogu aeg kiire, kuigi olen kodus töötav inimene. Aga igasugune tagasiside mis puudutab mu loomingut, teeb hingele pai ja motiveerib edasi kirjutama. Seda ma juba teengi. Lisaks artiklile, mis just valmis sai, kirjutan ma lasteka järge. Ning vahelduva eduga tegelen oma lasteluuleraamatu käsikirja kokku panemisega, et saata see illustraatorile. See on niigi venima jäänud, sest illustraator avaldas illustreerimise soovi juba ikka päris mitu kuud tagasi.

29. november. 2016.a.
Vana-Rääma

  Jagan teiega rõõmu. Kiri Facebooki postkastist:

Tere! Ei taha avalikult saata, aga privaatsena olgu lisatud, et oled väga andekas, imetlen Su loomingut! Ja juba igatsen ja ootan Sinu luulekogu ning uusi kauneid luuletusi samuti. Sa ise oled väga ilus inimene, naine, ema, ja su loodu on samasugune nagu Sa isegi, särav, hingestatud, ainulaadne, kordumatu. Tänan Sind ja olen rõõmus, et tuttavaks saime, kuigi see senini ainult netitutvus, küll kohtume ka elus ja ilmsi. Vilkat sulge ja häid mõtteid! Kaunist päeva jätku ka Sulle ja pojale! 🙂

pühapäev, 27. november 2016

Tuli tunne blogida...

RÖNTGENNÄGEMISEGA MEES illustraator : Geio Paavle


  Avasin õhtu poole interneti ja päris mitu kirja ootas postkastis sõnumiga, et kuhu ma kadunud olen. Ma ausõna ei ole kusagile kadunud, olen pigem täna rohkem arvutis veetnud, kui teistel päevadel. Nimelt, lõuna paiku arvutit avades leidsin postkastist oma järgmise novellikogu käsikirja, mille toimetaja mulle saatnud oli. Nagu ikka kirjutaja ja toimetaja vaheline koostöö käib, lugesin ma seda pool päeva üle, et ei jääks raamatusse ühtegi kirjaviga jne...Käsikirju lihtsalt peab korduvalt üle lugema, et kvaliteetset raamatut saada.

  See nädal ongi olnud väga töine ja seda just kirjanduse kohapealt. Lasteraamatu PETU korduvad ülelugemised, koos kaanekujundajaga kaane kujundmised, PETU trükki minek, raamatute esitlemine Häädemeestel, kirjutamine ja siis nüüd ka novellikogu teema.

  Tegelikult ootas mind sellel nädalal veel üks üllatus, minuga võttis ühenust üks inimene, kes tahtis Nelli Teatajale rääkida oma eluloo, et sellega vabaneda koormast. Eriti armas üllatus oli aga see, et ta luges ühte mu artiklit Nelli Teatajast ja otsis just minuga kontakti, kuna talle väga mu artikkel meeldis ja see läks talle hinge. Nii tegelesin nädala algul selle artikli kirjutamisega päris pikalt ning kui on ilmunud, jagan ka siin. Sellised uudised teevad rõõmu ja panevad edasi kirjutama.

 Plaanisin täna veel lasteraamatu järje kirjutamist, kuid hetkel tunnen ennast nagu tühjaks pigistatud sidrunina ja usukuge, see on armas tunne! Ja, kui tõele näkku vaadata siis üleväsinuna on paljud mu luuletused sündinud, seega- mine tea!

  Kes on selle blogipostituse peategelane ehk siis esimene pilt? See on mu poja Geio joonistatud tegelane, kes figureerib ka mu järgmises novellikogus. Kuigi enamjaolt illustreein selle novellikogu ise. Noorem poeg võiks rohkem joonistada, sest annet tal on. Kunagi joonistas ta väga palju ja käis isegi kunsti õppimas, aga...No, lootus sureb viimasena!

pallhiir Zorrole
külla on tore mänguasi!

 Muidu kulgeb kõik kenasti, oleme terved ja tugevad. Zorrole kingiti sellel nädalal pallhiir ja nagu pildilt näha, ajab ta seda mööda elamist taga. Germo kuulab oma toas Joel Freidrich Steinfeldti ja mina olen niisama asjalik siin arvutis.

Elu on lill ja meie tema õied!

27. november. 2016.a.
Vana-Rääma

reede, 25. november 2016

PETU läks trükki, Jee!

Minu lasteraamatudebüüt PETU

  Iga päevaga ootusärevus kasvab. Nagu näete, läks lõpuks mu esimene lasteraamat PETU trükki. Tegelikult valmis selle käsikiri juba 2013. aastal, aga vahel lihtsalt teatud asjad takistavad raamatu ilmumist. Varusin minagi kannatust, aga nüüd on kaua oodatud kaunikene trükimajas ja peaks sealt välja tulema umbes 20-21. detsembril, kui asi läheb nii nagu minema peab.

  Imekenad illustratsioonid tegi Signe Lauk. Signega koostöö meil jätkub, sest kirjutan raamatule järge PETU LÄHEB KOOLI ja Signe hakkas ka seda illustreerima. Iga asi võtab aega, parem vara, kui hilja.
PETU on poolenisti autobiograafiline raamat minu lapsepõlvest maal, Häädemeeste vallas. Raamatu taga on tutvustus:

Kallid lapsed!

See on minu esimene raamat teile. Kirjtan juba ka järge. Siit saate teada kuidas elasid teie vanavanemad, maalapsed 70.-tel, kui puudusid arvutid ja elektroonilised mängud.
Tegevus toimub ühes Pärnumaa külakeses ja on kirjutatud suurel määral minu lapsepõlve ainetel.
PETU on ka päriselt olemas!

Head lugemist!


Autor: Margit Peterson
üks pildike ka Häädemeest vallast, Kabli külast, kus ma kunagi elasin ja millest on ka raamatus juttu. Kalle Vendelinile tänud foto eest! Kallis, Inga, tervitan, meenutan ja kallistan ;)

armas ja andekas illustraator Signe Lauk
PETU tuleb laudast (1 illustratsioonidest)
PETU ja õde Mariann tulevad mööda teed. Kes on see onu seal taevas?

  Kõik kes aasta tagasi toetasid selle raamatu sündi, saavad minu käest eelisjärjekorras ka raamatud. Kui üle jääb, saavad ka soovijad, aga sooviavaldusi hakkan vastu võtma alles siis, kui raamat on ilmavalgust näinud. Mitte praegu. Muidugi teen ka varsti reklaami, sest kirjastusest otse osta tuleb ka tunduvalt odavam, kui poest. Tiraaž on 500, peaks jaguma. Vajadusel saab ka kordustrüki tellida. Ilma ei jää ükski soovija. Luban. 

  Toimetas mu raamatu Anneli Sihvart, kes on eelnevalt ka toimetanud mu 2 romaani "Segavereline" ja "Rist teel." Armas Anneli ütles mulle peale toimetamist, et ma kirjutaksin veel lasteraamatuid. Juba kirjutangi ja samas tegelen laste luuleraamatu käsikirja kokkupanemisega. 

  Aga mul on ka mõned pildid PETUST, sest PETU olen mina. Seda kõike saad lugeda mu sünnitusvaludes olevast raamatust juba enne jõule! 

siin on nii mõnigi PETU tegelane, kaasa arvatud PETU ise ;)

PETU annab välja kirjastus HEA TEGU
PETU ehk siis mina 1. klassis

Kaunist ootusärevust! 

25. november. 2016.a.
Vana-Rääma

kolmapäev, 23. november 2016

Lugejatega kohtumine Häädemeestel

foto. Mai Sepp


  Täna käisime üle hulga aja koos kirjanik, poliitik ja kirjastaja Heli Künnapas lugejatega kohtumas ja sedakorda Häädemeestel, või Häädenaistel, milleks armas Leelo Tungal paari aasta eest selle kohakese ristis, kui kohtusime temaga Päikeseloojangu festivali raames Kirjandusõhtul Häädemeeste vallas, Penu külas, Kosmonautika puhkekeskuses.

  Hästi südemesoe tunne oli sõita üle hulga aja oma kunagisse koduvalda, kohta kus ennast mäletama hakkasin. Olin siis 3 aastane, kui meie pere Häädemeeste valda kolis ning seal möödusid mu lapsepõlve ilusamad aastad. 1. klaasi lõpetasin Metsapoole 8-kl koolis.

  Kohe läheb trükikotta ka minu esimene lasteraamat PETU, mis on kirjutatud just sellest perioodist, minu lapsepõlvest Orajõe, Kabli ja Penu külas. Enne jõule peaks see raamat lõpuks ilmavalgust nägema. Kaua oodatud kaunike! Ja kirjutan ka sellele raamatule järge PETU LÄHEB KOOLI, mis kõneleb ajast, kui astusin Metsapoole kooli 1. klassi. Elust internaadis jne... Kuigi Häädemeeste kool oli mu kodule lähemal, ei olnud seal internaati, meil oli pikk maa bussile ja ema otsustas meid Metsapoole kooli panna.

  Ka oma lõpusirgel olevas romaanis WESTOFFHAUSENI HÄÄRBERI SALADUS põikan ma kunagisse koduvalda, seiklen Kosmonautika puhkekeskuses ja Kablis. Ei saa ma sellest vallast üle ega ümber ja siiani kiratseb hinges kunagi just sellesse valda endale päriskodu muretseda.

 Meiega kohtuma oli tulnud saalitäis rahvast, ka vallavanem, aga pilti tegin alles lõpus. Kiire oli. Hea hing Mai Sepp jäädvustas ka meid. Siinkohal suured tänud Mai Sepale ja Leili Talile, kes meid esinema kutsusid! Aitäh, aitäh, aitäh!

  Tuuritame taas koos Heliga mööda Eestimaa raamatukogusid ja ootame esinemispakkumisi. Meiega saab ühenust meie blogide, facebooki või meilide kaudu. Panen siia ka oma emaili: marleen003@hot.ee

foto: Mai Sepp
 
pildil Leili Tali, Mai Sepp, Heli Künnapas
fotonäitus...
pildi tegin allaes siis kui esinemine lõppes, muidu oli ikka saal täis
foto: Mai Sepp
foto: Mai Sepp

 Aitäh imetorede päeva eest, Häädemeeste!


23. november. 2016.a.
Vana-Rääma

reede, 18. november 2016

Ellujäämiseks müüsin keha...



   Täna ilmunud NELLI TEATAJAS räägin loo endisest prostituudist, kellest tänaseks on saanud korralik abielunaine. Ostke leht, sest veebis seda ei ole (veel)!

  Aga muidu kulgeb kõik kenasti. Täna on ju sudoku päev ja lisaks sellele on ajalehes ka teine ristsõna. Praeguseks on mõlemad juba mul lahendatud.

siin veel poolik...
minu lemmikhobi

  Germo on tervise juures, Zorro ka. Söök keeb ja tulekolded lõõmavad.

Eile käisime Germoga Kaidile ja Marisele õnne soovimas, soovime siiani, sest õnne on alati vaja. Ja Marisele on ikka pöial pihus.

  Zorro muidugi laiutab jälle mu arvutilaual ja segab kirjutamist, nagu tal kombeks on. Ning õhtuti ei taha ta mitte kuidagi enne magama jääda, kui on saanud mu käsi rappida. Möödunud öösel oli koos minuga unetu.

väike väänik Zorro
katsu siis arvutis olla või midagi...

  Tänane päev on rahulik, vaid 2 külalist käinud, Eve ja Heleriin.
Heleriin, ootan kärsitult su kirja postkasti.

 Mis täna veel plaanis? Kallis Kris tuleb ja läheb nostalgitsemiseks, muidu ikka tavaline päev oma headuses. Inspiratsioon on endiselt õhus, nagu öösel, kui kirjutasin soneti ja haiku. Haarasin Pegasusel tiivast.

Kena reedet!

Kopeerin siis ka artikli veebist:

Kohtla-Järvelt pärit Leena: "Ellu jäämiseks müüsin oma keha..."

20.11.2016 14:40
Margit Peterson
Kommentaarid
1
Leena on kena ja noor 30aastane naine Kohtla-Järvelt, kes töötas mõnda aega prostituudina ja on nõus sellest teistelegi rääkima.
Miks te sellise töö valisite?
See raske otsus sai mul tehtud tänu minu purunenud suhetele ja sellele, et sain omale korteri ja alguses ei osanud oma rahadega ümber käija ning ei jätkunud elamiseks üldse. Lisaks oli mul endast täiesti ükskõik pärast lahkuminekuid ja paljusid reetmisi.
Pidasin seda õnneks vähest aega, aga rohkem ellujäämise eesmärgil ja sellepärast, et oleks võimalus elada ilma laenamisteta sõpradelt ning et lemmikloomal süüa oleks.
Mis vanuses te alustasite ja kuidas see töö täpsemalt käis? Kas müüsite ennast tänavatel või kuulusite mingisse grupeeringusse?
Ma olin siis 22 aastane ja tänaval ennast ei müünud. Ma panin nimelt ühel saidil kuulutuse, et kohtun autos ja vahest ka oma pinnal kiirkohtinguks. Ilmselgelt kaasnes sellega see, et mu telefoninumber levis kõikjale, lisaks sai mu endise kallima klassivend sellest teada ja hülgas mu ja leidis teise, mida ei saa ma talle ka ette heita.
Kas seda ametit pidades on tulnud ka surmaga silmitsi seista?
Ei, surmaga ma pole pidanud silmitsi seisma ja ka mitte vägivallaga õnneks, mis tavaliselt kaasneb prostitutsiooniga. Minul oli normaalne klientuur, sest ma ilma pildita kasutajatega ei kohtunud ja üle 45aastaste meestega samuti mitte ja alla 30 ka mitte.


Kas te suguhaigusi ei kartnud? Kuidas ennast kaitsesite?
Minu üks tingimus oli, et oleks kondoomiga vahekorrad, alguses ma väga ei muretsenudki. Pigem võtsin seda kui kasulik meeldivaga ühendatult. Kaitsesingi ennast, kasutades kaitsevahendit.
Kas teie kunded olid valdavalt väljamaalased või eestlased?
Eestlased ja venelased, kuid oli ka välismaalasi, paar klienti kohe kindlasti.
Kas nautisite oma tööd või tekitas see teis tülgastust?
Alguses nautisin, kui aus olla, sest seks meeldib igale normaalsele täiskasvanule, lisaks sain ma selle eest ju ka tasu, hiljem hakkas vastu ja siis ma lõpetasin, lisaks leidsin selle läbi oma elukaaslase ja praeguse abikaasa, kes mind sellest august välja tiris.
Mis või kes sundis teid sellest ametist loobuma?
Mul omal tekkis tahtmine lõpetada, sest töötasin ma iseenda jaoks ja mitte ühegi firma all. Pluss ma sain omale elukaaslase, kes minu enesekindlust tõstis ja mu mustast august välja tiris.
Olete nüüd korralik abielunaine. Kas plaanite ka emaks saada?
Jah, olen abielus pärast üle aasta kestnud kooselu ja plaan pere luua on meil kindlasti, teeme selle nimel kindlalt ja palju tööd.
Kuidas suhtub teie abikaasa teie minevikku?
Mu abikaasa on mõistev ja ta ütles mulle pärast selle loo ärarääkimist, et tema ei tea midagi ja pole kuulnud midagi ega ka mitte näinud, sest see, kes ma olen temaga koos elades, on hoopis teine inimene kui see, kes ma olin enne teda.
Mida tahaksite ütelda inimestele, et nad sellele teele ei satuks?
Palun ärge tehke selliseid kardinaalseid valikuid. Mehed ei ole seda väärt, et enda enesehinnangul langeda lasta ja sellisele teele astuda. Asi ei ole seda väärt. Kõigil ei lähe elus nii hästi, et korralikud ja normaalsed kliendid satuks. Lisaks on elu ilus ja meie enda teha on see, et me ei langeks sellisele teele, vaid oleksime ambitsioonikad ja sihikindlad. Elus on raskeid ja kergeid aegu, kuid mitte kunagi ei tohiks laskuda madalamale kui muru. Inimene saab kõigega hakkama, kui ta ainult tahab. Ja see ei ole amet, mida peaks üks endast lugupidav naine pidama.

Ja otse veebist saate lugeda SIIT.
Vana-Rääma
18. november. 2016.a.

***



***
.
öö kaardus küüned
kriibivad aknaklaase
vihmapiisa nutt


.
18. november. 2016.a.
Vana-Rääma
kell 3.50

Sonett kodutule kassile



  SONETT KODUTULE KASSILE

.
Ööookean on uputanud linna
Kass kodutu vaid longib ringi veel
Ei tea ta kuhu jääda, kuhu minna
Kõuts väsinud on, vestil on ta keel
.
Sel` loomal oli pere, oli kodu
Kus puhata sai päeval kui ka ööl
Tal oli peremees ja oli nadu
Nad jätsid kassi, väljamaal nad tööl
.
Nüüd longib Kellu kolmel jalal hoovis
Ta kasukas on märg ja pulstunud
Ja keegi temast raasugi ei hooli...
Küll inime` võib olla jultunud
.
Nii igal hommikul mu akna alla
ta tuleb, päästab pisaravee valla...


.
18. november. 2016.a.
Vana-Rääma
kell 3.45

neljapäev, 17. november 2016

***



***
.
kui sa
kõnnid mööda
teed
juues
mõtle
sellele


.
17. november. 2016.a.
Vana-Rääma