...

Foto: Andres Putting (leitud netiavatustest)

  ...

ma ei ole
keelekandja

ma hoian teda
hammaste
taga



15. oktoober. 2016.a.
Vana-Rääma

Hommik sudokuga

  Mulle meeldivad reede hommikud, sest siis saan kohvi kõrvale postkastist leitud Nelli Teatajast sudokut lahendada. Tõsi küll, ma ise ka kirjutan vahel sinna artikleid, aga mitte see ei tee just kõige rohkem rõõmu (no, tegelt teeb ikka ka!). Lähedasemad tuttavad teavad, et ma olen sudoku haige, ehk siis, kui keegi mulle sudoku nina alla paneb, siis hüvasti reaalsus! Jah, kunagi sai neid rohkem lahendatud, lausa sudokuvihikuid ostetud, aga mul on mu reeded, on sudoku, on Nelli Teataja. Ja tihti peale seda hakkan vanu ajalehti ja ajakirju läbi tuulama, sest tahaks neid lahendada veel ja veel....

  Tegelikult pidime Germoga täna poetess-kunstnik Luule Luusele Vana-Pärnusse külla minema, aga tõusin taas peavaluga ja mitte ei olnud isu nina toast välja pista. Kui valu vaibus, sündis riimiluuletus. Aga üldiselt olen kogu päeva uimane ja väsinud olnud ning peale tableti võtmist on sihuke hull uni vaevanud, aga hoian ennast siiani üleval.

  Paar külalist on ka täna käinud. Luulele lubasin, et ehk järgmise nädala algul läheme talle külla, sest ta õunapuud on veel õunu tulvil ja Luule ei taha ometi lasta neid raisku minna. Ise ma eriline õunasõber ei ole, aga Germo võib neid päeva läbi närida. Tegelikult plaanisin ka õunu kuivatada, kuid see on vaid plaaniks jäänud. Nüüd juba võiks, sest tüütud karbsed on elamisest kadunud.

  Naabrinaine käis taas minu juures ravil, ehk siis määrisin ka õla ja käevarred taas tinktuuriga kokku. Positiivne on see, et eilsest ravimisest oli palju kasu ja ta sai öösel kenasti magada. Valud on juba praegu kadunud, kuid me jätkame, teeme umbes 10 päeva ravikuuri.
  Kui naabrinaine uksest sisse astus, küsis ta, et kas mul on ravivad käed, kuna ükski tablett ega salv pole siiani ta valusid ära võtnud, aga minu käed ja tinktuur on teda palju tervendanud. No, mul on jah tugevad biovoolud, kuigi vasak käsi ei luba mul eriti neid "kasutada." Ja, ütlen ausalt, mulle meeldib inimestele head teha, eriti siis, kui see puudutab tervist. Inimesed ei kipu ennast ise korralikult ravima, niikui natuke parem hakkab, jätavad ravi poolikuks, aga vaja on korralik ravikuur ikka läbi teha, 7-10 päeva.

läheb keema...

läheb kõhtu...

  Borši keetsin ka valmis ning ikka oma tehtud boršipõhjadest. Germo just läks taas kööki sööma. Tema tahab meil 5 korda päevas süüa, aga mina lepin 3 korraga. Kella 10 ajal näksib ta ka veel midagi, sest siis on tablettide võtmine ja neid ta tühja kõhu peale võtta ei tohi. Lähen keedan vast talle neljaviljapudru valmis.

Kena nädalavahetust!


14. oktoober. 2016.a.
Vana-Rääma

Suvest sügisesse...

pilt netiavarustest

  SUVEST SÜGISESSE...

üks liblik korra
riivas õielehte
ta nuhutas ja
lendas oma teed

nii punapõskne
õis taas puhkes ehte
ning aianurgas
vulisesid veed

nee` laksusid kui
küütlev Läänemeri
kes lahesoppi
adrupärgi tõi

kui laotas päike
veele valgusteri
siis joovastus end
tilgatumaks jõi

nüüd seisan kaldal
vaatan linnurändeid
mind ebmab
koloriidne sügispalg

kui õdak neelab
endasse meid endeid
me läheme...
meil uljalt tatsub jalg



14. oktoober. 2016.a.
Vana-Rääma

Kui Malle meile külla jõudis, oli Eve juba lahkunud...

Malle Karpin

  Kui ma just varem ööunest ärganud ei ole, ajab bioloogiline kell mind kella kümne paiku ikka üles. No, eile ajas küll kolin ja müris, aga reeglina tõusen ma siis ise. Kuigi kunagi armastasin veel kauem magada. Kas just kauem, sest mina lähen magama umbes kolmest või siis viiest. Siis, kui juba on linnas liikumist ja ka linnaliinibussid teevad oma esimesi tiire.

  Täna tõusin mõned minutid enne kümmet ja siis tuli Eve. Seltsis segasem kohvitada, eksole. Eve on üks tihedamaid külalisi mul, sest jään pmst ta koduteele ette. Aga armas ju. Mina olen rahul. Uskuge, meil on millest rääkida. Ja järjekordsed tänud Germole, tänu kellele ma Evega tuttavaks sain!

  Mallest olen ma ka enne bloginud. Malle ütleb alati, et minu kodu on talle  peatuspaik, oli kunagi ta sugulaste peatuspaik ka, kasvõi bussi ootuseks. Ise ta on selles korteris sündinud (no, tegelt haiglas) ja ka 23 aastat elanud, see on tema sünnikodu. Mallega vesteldes kaovad tunnid kätte ja iga kord kuulen ma midagi põnevat mis siin lähiümbruses kunagi aset leidnud on. Üleüldse on ta hea suhtleja, otsekohene ja julge naine.

  Aga ega ma ainult külalisi ei võõrusta, kuigi blogidest võib selline mulje jääda. Ma ikka natuke teen kodutöid ka. Täna olen küll natuke laisk olnud, aga ahju- ja pliidipuud tõin kuurist tuppa ning kütsin pliidi ka ära. Masin pesi minu eest pesu ka ära, mulle jäi vaid kuivama riputamise rõõm. Hea seegi!  Ühepajatoidu keetsin ka valmis. Ohh, kui hea toit tuleb ikka puupliidil! Koostis:

meie tänane lõunasöök- ühepajatoit

suur kaalikas
hulgim väikeseid porgandeid
kartulad
2 suurt sibulat
pool küüslauku (mitte küünt)
sellerit
loorberi
vett
terapipart
soola
õli (algul hautasin õli sees komponente)
praetud hakkliha
veerand kapsast

  Serveerisin kõrvale veel oma tehtud kõrvitsasalatit ja marineeritud tomateid.

  Mõned külalised käisid veel, kes istus veidi aega, kes käis korra läbi. Mul on siiralt hea meel, et olen suutnud aidata oma naabrinaist, kellel on terviseprobleemid. Siiras rõõm oli kuulda ka, et sellel õhtul, kui ma ta õlgu oma tehtud kuusekasvutinktuuriga määrisin, magas naabrinaine valudeta rahulikult kogu öö. Täna määrisin taas ning andsin talle ka supilusikatäie võililletinktuuri. Ütles küll, et see hakkas korra pähe, aga veerand tunni pärast olid tal valud kadunud. Õlaliigesed teevad naabrinaisele liiga. Tiktuuri koostis on imelihtne, sellest olen siin kevadel ka kirjutanud. Korjasime Germoga Raeküla metsast kuusekasve ja valasime neile viina peale.

 Õhtu alles ees, näis mis edasi juhtuma hakkab.
Kena kalapäeva!


13. oktoober. 2016.a.
Vana-Rääma

Köögi uus nägu

   Täna oli siis lõpuks see õhtu, kui ma sain köögiaknale uued kardinad ette. Ootasin ja ootasin seda hetke, kuna vanad kardinad olid juba mustad ja Zorro poolt puretud, aga ma ei tahtnud enne uusi ette panna, kui korstnapühkija on ära käinud. Pealegi on päevad juba lühemad, tuleb varem elektiabi kasutada  ja köögiaken vajas külgkardinaid, et uudishimulikud sisse ei passiks. Tänu vennale muidugi, et need ette said, sest endal on suhteliselt raske neid vahetada, kuna kardan kõrgust ja pealegi on mu elamisel kõrged laed. Olen küll vahetanud, aga pärast tudisesin, nagu vanatoi, pool päeva.

  Premeerisin selle eest ka venda, nagu tavaliselt, kui ta mul abiks käib. Pealegi (järjekordne) Eve toodud suvikõrvits ootas oma saatust, kuna külmkappi ma teda ei pane ja soojas köögis läheb ta lihtsalt raisku. No, muidugi panin täidetud suvikõrvitsa ahju. Koostiseks seekord teised komponendid:

hakkliha
sibul
küüslauk
juust
pipar
sool

  Päris maitsev tuli. Selline kerge õhtueine.

täidetud suvikõrvits

kerge õhtueine kolmele...

  Tubade kardinaid sai ka veidi nn kohendatud, sest ka need on Zorro ühed lemmikumad mänguasjad, küll ta ripub nende küljes, küll laseb nende peal liugu. Ise ta muidugi ei saa midagi aru, kui ta pahandusega hakkama saanud on. Vähemalt suure Tääkliilia on ta rahule jätnud, kuna kukkus sellega kahel korral kummuli.

  Õhtu on. Soe on. Kleidi väel on toas palav lausa, sest sooja on hetkel ligi 25. Tuulutan elamist välisukse kaudu, kuigi aknad on veel soojustamata, aga aega nende nn toppimisega veel on.

Päevik taas mahukam. Kena õhtut!

ei saa ju pesamuna pilti lisamata jätta :) meie unimütsist pätukas Zorro 

12. oktoober. 2016.a.
Vana-Rääma

Õnnemees tõi õnne majja

  Täna ärkasin hirmsa kolina ja trampimise peale. Olin küll kell 8 juba ärkvel, aga tuba oli mõnusalt jahe ja jahedas toas on ju hea magada. Eile ju kütta ei saanud. Nii  ma kella 10-ni edasi põõnasingi. Kokku 7 tundi, sest kell 3 vaatasin viimast korda kella.

  Aprilli kuust saati oli mu köök kütmata. Midagi juhtus aprillis, sest viimase kütmise ajal ajas kõik sisse. Lausa nii, et terve elamine haises peale seda päris tükk aega, kuigi sai tuulutatud uste ja aknede kaudu ning ka kardinad vahetatud. Oma vaaritasmised vaaritasin (hoidised) kõik elektripliidil, seega oli selle kuu elektriarve lausa 32 eurot. Aga nüüd läheb kergemaks.

  Kell 11.30 püüdsingi hakkaja korstnapühkija, ehk Õnnemehe, kinni. Mäletan, et lapsena armastasin ikka korstnapühkijat Õnnemeheks kutsuda ning võimaluse korral sai Õnnemehe nööpi katsutud, siis pidi kõik soovid täide minema. Veel parem oli, kui leiad Õnnemehe nööbi. Jah, täna ma seda enam ei teinud kuid Õnnemehega vestlesin küll. Ta rääkis, et isegi tänapäeval pidavat lapsed koolist vaba päeva lunima, kui Õnnemees on tulemas. Aga teda nähes pidavat lapsed kartma ja ei julge mitte nööpi katsuma minna. Minu jaoks on ta täna ka Õnnemees, kuna ma ikka väga kartsin, et jään talveks külma, et ehk on pliidiga midagi nii viltu, et läheb pottseppa vaja. Kohe, kui Õnnemees tuppa astus ja mu mure kuulis, lubas ta kõik kenasti korda teha. Ja tegigi! Seega on ta tõeline Õnnemees! Selgus, et pliidimüüri sees oli kivi lahti tulnud ning õnneks hirmsa rabistamise peale (kui Õnnemees harjaga truupi puhastas) kukkus see kivi alla ja kohe oli tõmme taas olemas. Jeee!

tänane lõunasöök, praetud lihapihvid ja kartulad, kõrval kodukootud konservtomatid, mis tulid mul sellel aastal ülihead välja. üle poole aasta esimene toit puupliidilt...

alles hiljuti hakkas mulle neljaviljapuder maistma, kuigi enne ei võtnud seda suus sissegi. neljaviljapuder kodukootud vaarikas-kirsi moosiga

 Niisiis, täna on mul 25 sooja toas, ahi ja pliit kenasti köetud ja ka esimene söök üle poole aasta puupliidil tehtud. Nii hubane ja soe on. Mu köök asub ju sellises kohas kuhu päike ei paista ja see oli niiskust ja rõskust täis. Nüüd on köök soe. Nii vähe ongi õnneks vaja. Ja seda tänud Õnnemehele,. Aitäh, aitäh, aitäh!

suvel õpetas Ave mind kodujuustu sööma ja eile tegin esimest korda elus  kodujuustu-heerginga(sibula) salatit ja maitses hää. kõrval kodukootud kõrvitsasalat ja keedukartul

 Päev on alles lapsekingades. Aga mul on pesu pestud ja söök valmis. Ehk sünnib midagi veel mu sulest, sest tunnen, et inspiratsioon hiilib mu poikvel ukse vahelt sisse.

Kena kolmapäeva!

12. oktoober. 2026.a.
Vana-Rääma

Vaid ühest sõnumist piisab...

    Vaid ühest sõnumist piisab...

 Ragne jõi terrassil hommikukohvi, kui helises telefon. Naine võpatas, neelas lonksu auravat kohvi alla ning kaalus kas vastata võõra numbriga kõnele või mitte. Reeglina ta ei vastanud võõrastele kõnedele, kuid juba eelmisel õhtul oldi samalt numbrilt helistatud ning see tegi naise rahutuks.

„Jaa, Ragne kuuleb,“ vastasta ta ärritatult kõnele. Telefonis kuuldus vaid sügavat hingamist, naine ehmatas ning katkestas kõne. Ragne läks värisedes duši alla, pani eelmisel päeval soetatud türkiissinise kostüümi selga, tegi näole kerge meigi, kohendas soengut ning käivitas auto ja sõitis tööle.

„Pagan, telefon jäi koju!“ avastas ta sekretärilaua taha istudes. Ragne töötas suures puidufirmas sekretärina. Kena naisena ei visanud talle silma ainult kõhukas, slaavi juurtega suurfima boss, vaid ka enamuste lihttööliste pilgud peatusid Ragne peal. Ükskord olla lausa üks giljotiinipingil töötav, muidu viisakas ja tagasihoidlik meesterahvas endal kaks sõrme maha lasknud, jäädes tikkkontsadel ja miniseelikus tööle tõttavat Ragnet piiluma.

Tõsi küll, töölised sosistasid, et sekretäril olla laomees Raunoga, nelja lapse isa ja abielumehega armuafäär olnud. Peale nende vahelist tüli olla laomehele sulg sappa löödud. Küllap see nii võis ka olla, kuigi nende jalgu polnud keegi kinni hoidmas käinud. Aga nii nagu ikka, kus suitsu-seal tuld! Külajutud selles firmas levisid kulutulena, kuigi reeglina kiputakse arvama, et naised on suuremad külajuttude tegijad. Mehed on tegelikult suuremad, aga neid mehi meesteks nimetada oleks lausa patt. Nendel on loll komme uhkustada kui paljude naistega nad maganud on ja mis poosi nad harrastanud on. Need mehed teevad tihti suuga suuri sõnu, aga voodis on nad eikeegid, saamatud ja külmad jorsid, kes ainult endale mõtlevad. Pole siis ime, et neil naistega ei vea. Missugune naine ikka tahaks, et tema intiimelu sõpradega lahatakse?

Ragne mees Roland töötas kaugsõidukaptenina. Kodus viibis ta kahe kuu tagant kaheks kuuks. Siis ehitas ta usinalt enda ja Ragne ühiskodu suuremaks, ise naljatades, et igal tema kolmel tulevasel lapsel peab oma tuba olema. Ragne ainult noogutas ja muigas, kuna oli kunagi naistearsti käest teada saanud, et tal on ülipisike võimalus emaks saada, kuid viimasel ajal tundis ta ennast veidralt. Rolandile ta sellest rääkida ei söandanud, kuna kartis paaniliselt kaotada oma abikaasat, meest, kelle ta oma parimalt sõbrannalt kunagi vaid paari suudluse eest üle lõi.

Sellest, et Ragne poole aasta eest Rolandist aborti tegi, vaikis ajalugu.

Tööpäeva lõppedes oli Ragnel koju minemisega väga kiire, kohe nii kiire, et ta unustas kodu võtmed töölaua sahtlisse ning pidi firmasse tagasi sõitma. Ragne avas töökabineti ukse hetkel, kui boss päästikule vajutas. Naine röögatas, kummardus mehe najale nutma ja lubas Rolandile;“ma luban, et meie laps, keda ma südame all kannan, ehitab maja lõpuni.“

Kuidas kõik edasi kulges ja kuidas Ragne koju jõudis, seda ta enam ei mäleta, aga auto oli kenasti maja ette pargitud ja köögilaualt avastas ta telefonist avatud sõnumi.

Tere, Ragne!

Ma ei saanud, ma pidin meie armuafäärist su abikaasale rääkima. Ma jätsin meie armastuse nimel oma naise ja neli last maha, kuna selgus, et need ei olegi mu bioloogilised lapsed. Kahtlesin selles ammu, kuna lapsed läksid iga päevaga aina naabrimehe nägu. Ma ei ole hetkekski loobunud sind armastamast. Anna mulle andeks, et ma Rolandile oma nime valetasin, aga meie armastuse nimel...

Sind armastades, Rauno.

Selline sõnum ootas naist telefonis, mille Roland oli koju jõudes naise telefonist leidnud.

Unusta veel telefon koju, või midagi!

11. oktoober. 2016.a.
    Vana-Rääma

Tagasi aega...

pilt netiavarustest

    TAGASI AEGA...

mustad pilved sõudsid
üle räämas talu
kaevu ääres askeldas
küürus vanamemm
kalossid jalas
põll ees
lilleline rätik peas

oh tütreke oleks vaid aeg
mulle armuline
suudaks mu silmad
veel näha kes president
Rüütli asemele tuleb
pole ma juba aastaid
televiisorit näinud
tolmab teine mu
elutoa nurgas nagu ka
vana transistor raadio
kaebas memm teelkäijale

memm elab vanas metsatalus
kaugel tsivilisatsioonist
kaaslaseks vaid vana
ühesilmaga kass

juba aastaid pole ta pidanud
valutama südant
meie riigis toimuva pärast
tema elab alles Rüütli
valitsemisajas
erakuelu

vaid kaugeltnurga sulane
toob talle nädalas korra
leiba ja kala mis neid
kassiga hinges hoiab
silgusoolvett leiva kõrvale
pakub ta ka teelkäijale

ah et naine sai
Rüütli asemel presidendiks
oh sina helde aeg
kuhu see kõlbab
ei ole ta Ilvese
valitsemisajast
kuulnudki

valged pilved sõuavad
ja peatuvad koos teelkäijaga
täna homme ja ülehomme
memm vaatab sokki kududes
televiisorit ning köögis
pliidi ees askeldab
teelkäija juba
teist nädalat



11. oktoober. 2016.a.
Vana-Rääma

Sellised sõnumid postkastis teevad hingele pai...

  Täna ootas mind facebooki postkastis taas üks armas sõnum. Mul on jätkuvalt siiras heameel, kui mu loomingut ja raamatuid kasutatakse õppematerjalina. See on juba umbes 4-5 kord. Jagan teiega rõõmu.
Aga algatuseks, tegu on mu viienda luuleraamatuga "Ööde Tütar" mida on veel ka suurimates poodides saadaval. See on raamat lembelüürikutele, mis sisaldab sonette, laulusõu, riimiluuletusi, vabavärsse, proosaluuletusi, haikusid, tankasid...jne....Ühesõnaga, olen saanud tihti meeldivat tagasisidet just selle kohta, et ma kirjutan erinevates zanrites. Üks inimene, kellel oli vaja taas koolitöö teha riimiluule kohta, otsis päris tükk aega kauplusest luuleraamatuid, et õiget leida ja siis otsustas ka minu kasuks.

Minu luuleraamatuga saate tutvuda siin: Ööde Tütar

Poetess Anneli Lamp on kirjutanud nii:

Margiti luule äiutab sind koduses talutares, kannab võõrastele maadele, viib muinasjuttu. Heidetud sõna või kujund tabab alati täpselt. Otse hinge.
See võib tulla väga kaugetest algaegadest ja kanda endas Täiuslikku Tarkust või Ülemlaulu või Loomise Lugu või veel midagi, mida tunned, kuid millel pole nime.

  Aga nüüd tänane tagasiside:

Tsauki Margit! Õpin magistratuuris eesti keelt ja kirjandust. Luule- ja proosatekstianalüüsis on mul vaja analüüsida ühe kirjaniku luuletusi. Valik oli vabatahtlik. Niisiis valisin sinu luuletused. Muidugi ka väike elulugu sinu kohta :Millist luulet kirjutad jne. Valisin Ööde tütar sonettide raamatust ühe luule Naerata ometi. Tundus selline ilus sonett olevat. Nagu armastuse tärkamine, on see nii.

Tiina Lall



10. oktoober. 2016.a.
Vana-Rääma

Mööda vee äärt

imeline Pärnu muul

  Täna tõdesin, et varahommikul ärgata on ikka päris tore. Esiteks saab päev pikem ning kuidagi rohkem tahtejõudu on päevaga midagi ette võtta. Teiseks lõuna ajal tõustes tundub, et kohe, kohe hakkab pimedaks minema ja, kui olen unehõlmast ennast lahti rebinud, tuleb kütma hakata ja ongi õdak kohal.

  Täna otsustasime Germoga väikese jalutuskäigu teha. No, tuli teine tsipa pikem, kui plaanisime, aga tore oli. Jalutasime üle silla ning võtsime suuna Jahtklubi poole. Tegelikult oli minu eesmärgiks oma silmaga näha kuhu vesi Pärnu lahest kadunud on, kui on. Noh, ma ju ei näinud kuhu ta kadunud on, aga kadunud ta on.

veesõiduk Vallikraavis

ilus majake Vallikraavi jalamil

sild mis kulgeb üle Vallikraavi, sealt saab Jahtklubisse

ja sama sild (koos Germoga) Jahtklubi poolt vaadatuna

purjekad Jahtklubi juures

Germo ja purjekad-jahid...

Kihnu Jõnn Jahtklubi ees

Kihnu Jõnn

Jahtklubi

  Jahtklubi juures sai ka mõned fotojäädvustused teha. Miskine purjekate võistlus või asi toimus seal. Igatahes mingid tegelased andsid mingeid sireene jne...Sügispäevane Jahtklubi on iseenesest vaikne ja inimtühi. Puhkajaid ju pole enam.

mälestusminutid kalli varalahkunud Diana Aitaiga

Parvlaeval Estonia hukkunute mäletusmärk Pärnus rannas

hukkunute nimekiri...

28.09. 1994 oli see valus ja traagiline päev (öö)...

  Mööda rannajoont jalutasime ka kalli Diana Aitai (hukkumiskoha) juurest läbi. Vestlesin temaga veidi ja jalutasime edasi. Peagi olime Estonial hukkunud mäletusmärgi juures, millest jäädvustasin ka mõne pildi. Minul oli au tunda õdesid Veidesid, kes hukkusid Estonial. Kohe selle juurest algab Pärnu kesklinna muul. Ausalt üteldes on hetkel ligipääs sinna suhteliselt hea, sest sademeid on viimase kuu jooksul ikka väga vähe tulnud ja Atlandi tuuled on vee minema viinud. Sihuke tunne oli, et astu mõnele saarekesele ja juba oledki Vana-Pärnu muuli juures.

ajalugu...

Pärnu logo (kui nii võib ütelda)

siit algab muul...

nagu näete, vesi muuli kõrvalt on kadunud...

imeline muul...

no, ja ilma selfita ei saa ju :)

õppige Naisteranna reeglid pähe :)

väike jalapuhkamise paus (Germo)

  Muuli lõppu me muidugi minema ei hakanud, kuigi rahvast ringles rannas palju. Tuuline oli ka, aga me olime ennast hästi varustanud ja pigem hakkas mul palav. Muuli kõrval saab lausa pikalt jalutada, kuna need Atlandi tuuled on tõesti meie lahest mere kohati minema viinud. Aga seda põnevam oli.

elevant suhteliselt kuival...

  Siis jalutasime piki kallast Elevanti kaema. See vaeseke oli suhteliselt kuival ning inimesed jalutasid veel tükk maad kaugemal (tavalisest mere piirist) mööda kallast.

Germo promenaadi pingil istumas

teokarbid promenaadil

renoveeritud (uusehitatud) Rannastaadioni hoone väljapoolt vaadatuna

ja imekena tribüün...

  Veidi jalutasime ka promenaadil. Ning ka kenasti renoveeritud Rannastaadionist tegin paar pilti. Ausalt üteldes ei leidnud me kusagilt kohta kus kuningas jala käib ning sellepärast astusimegi Aia tänava bussipeatusest bussile. Muidu oli ikka plaan jala koju tagasi tulla. Pärnus võiks tualettruumi rohkem olla, sest isegi tuulisel sügisilmal on rannarajoon inimestest tulvil.

  No, ja koju jõudes olime päris näljased. Eve toodud hapukapsasupi jätame nn õhtuseks magustoiduks. Tänane menüü sai selline.

keedukartul, oma tehtud kõrvitsasalat, pihvid juustuga ja hapukoore- sibula-(oma korjatud)seenesalat

9. oktoober. 2016.a.
Vana-Rääma