Armupimeduses
Istusin linna lõpus bussipeatuses, parem jalg üle põlve, vasakus käes minipeegel, paremas silmapliiats ning joonistasin nägu pähe. On ju kena, kui naine ennast enne peole minekut lille lööb, näo ilmekamaks maalib, see muudab ka enesetunde meelepärasemaks.
Tuul neelas agaralt mu mummulise kleidi volange. Õnneks olin peatuses üksinda, kuigi tunnetasin, et keegi pidevalt jälgib mind. Ah, mida mul ikka häbeneda!? Las see tuul sasib mind, kõik on ju enda oma. Kleidi ostsin nädala eest Ainazist, kui naabrid mind Lätti odavat märjukest ostes autole mahutasid. Ja kõik mis kleidi alla kuulub, on nii ehk naa puhtalt isiklik, ainuomane. Ma ei vaevle kompleksides, et mu lopsakad vormid ja kurvikas keha läbi kleidi kumavad. Pigem olen õnnelik, et ma alla 50 kilo ei kaalu. Vastasel korral vast pakiksin ennast pikkadesse ja konte varjavatesse ürpidesse, väldiksin kleite ja seelikuid. Naisel peab ikka liha luudel olema, nagu väitis mulle ka mu kadunud vanaonu. Olen temaga sada protsenti nõus. Milline on ideaalne keha? Minu jaoks kindlasti mitte modellilikult sale, vaid ikkagi kurvikam.
Elu jooksul on korduvalt ette tulnud situatsioone, et mind on lebiks või biseksuaaliks peetud, kuna julgen kallistada ka naisi ja ütelda neile komplimente. Kätt südamele pannes võin ütelda, et ma ei kaldu karvavõrdki omasooihalejate poole, olen sada protsenti hetero. Ma lihtsalt olen aus ja julge, ka komplimente tehes. Naised lihtsalt ei ahvatle mind seksuaalselt, kuid rääkida võin ma ka omasooihalejatega kõigist ja kõigest. Tõtt üteldes on mulle lesbid korduvalt ka üritanud mett moka pääle määrida, kuid mind erutavad seksuaalselt vaid mehed ning juba aastaid üks konkreetne mees, keda armastan nii ihu, kui hingega.
Lõpuks tuli kollane lõõtsbuss, keeras linna lõpus ringi, avas uksed ning ma astusin tagumisest uksest sisse. Tuul jõudis veel viimast korda mu kleidisaba, enne uste sulgumist, mu kintse paljastades, õhku tõsta. Istusin eelviimasesse pinki ridikülist mobiiltelefoni otsima, kui ilmus tont tean kus kohast välja siilisoenguga, mustas riietuses indiviid ning palus võimalust mu kõrvale istumiseks, kuigi buss oli inimtühi. Vaid läkastav bussijut piilus peeglisse. Ilmselgelt vaatasin juhmi näoga musta riietatud tüüpi, tõmbasin kleidisaba koomale ning suunasin pilgu aknast välja. Järgmisest peatusest tuhises liinibuss mööda, kuna kedagi ei olnud peale tulemas ega maha minemas.
"Vabandage, neiu, kuhu me sõidame?" avas kummalise falsetthäälega musta riietatud tüüp suu, mis lehkas alkoholi järele. "Meie sõidame," mõtlesin endamisi selle meietamise peale. Viimati kõnetas üks võõras mees kümmne aasta eest sellises võtmes, tüütu noormees, kes üritas mind ära rääkida, kuid tulutult. Veel aastaid hiljem temaga kokku juhtudes kleepis ta sõna otseses mõttes mulle külge, kuid iga korraga muutus ta mulle üha vastuvõetamatuks. Ma lihtsalt ei salli pealetükkivaid tüüpe ja survestamist. Olen siiani seda meelt, et naine valib endale mehe ise, mitte vastupidi. No, kuidas ma saaksin näiteks ühte heita mehega, kes ei ole mulle tutvumise hetkest saati seksuaaltselt erutav? No, ei!
Olin mõteisse vajunud ega võtnud pinguinaabrit kuulda. Peatus enne minu sihtpunkti märkasin, et mu pinginaabri pilk on klammerdunud mu kintsudele, mis olid kleiti kohendades katmata jäänud. Sinna oligi koer maetud, mõtlesin endamisi. Mul läks süda pahaks. Tõusin sõnatult ja liikusin ukse poole. Kallim ootas mind kokku lepitud bussipaviljonis, kimp kollaseid roose käes.
Pubis ei näinud ma peale kallima kedagi. No, lihtsalt meil jätkus silmi vaid teineteisele. Tantsuplatsil uhkeid poognaid võttes tundsin sama tunnet nagu bussipeatuses, kui tuul mu seelikusaba silitas. See tunne ei meeldinud mulle, kuigi ma ei lasknud sellest ennast häirida. Olime ju väga õnnelikud, vaid meie kaks.
Tualettruumist tulles hakkasin, nagu ikka viisakatel inimestel kombeks, käsi pesema, kui tundsin käsi oma tuharatel. Ohtu aimamata erutusin, arvates, et need on mu kallima karused käed.
"Tead sekspomm, ma olen kõik naised endale saanud, keda olen ihaldanud. Kasvõi üheks ööks!" nägin ma ebameeldivalt üllatudes bussipiginaabrit oma selja taga nihelemas. Ja fakk, tal olid rinnad ees!
"Hkmhkk," kuulsin ma ühtäkki tuttavat muhelust. Olin sattunud lolli situatsiooni, süütuna kallimale vahele jäädes. Pinginaaber irvitas võidurõõmsalt, tegi silma ja lahkus sõnadega;" Oli armas hetk, kohtumiseni!" Minul oli nutumaik suus, silmad veekalkvel ning klomp kurgus.
"Meelika, tahad sa mulle äkki rääkida mis siin toimus? Kas sa pead mind idioodiks või?" pahandas kallim, lahkus uksepaukudes meeste ja naiste ühisest tualettruumi eelruumist ning kadus kibekiirelt taksosse istudes, eirataes mu kõnesid. Suurest ahastusest istusin baaripukile ja tellisin pokaali šampuse-vanatallinna kokteili. Kurbade silmadega, habetunud baarmen vaatas tellimust täites mind ehmunud näoga, kui ma peaaegu ühe sõõmuga klaasi tühjaks jõin. "Kas midagi on juhtunud?" küsis ta. "Ah, nii palju siis kihlumisest!" vastasin ning püsti tõustes tundsin, et pind hakkab jalge alt kaduma, kui tualetti oksele suunduma hakkasin. Õnneks haaras sama baarmen mind embusse, talutas tualettruumi ning peale seda kutsus mulle takso. Sõitsin koju ning voodi lepitas meid kallimaga, nagu ikka see kena kohake suhtesasipuntratesse on lahenduse toonud. Koos dušši võttes tundus, et meil ei saa teineteisest kunagi küll.
Nädal möödus armastades ja armatsedes. Olin maailma õnnelikum inimene. Või mulle tundus, et mõlemad olime. Iga meie rakk janunes teineteise järgi. Ühel hommikul facebooki avades leidsin ma kurjakuulutava artikli, et meie linna naisi ahistab ja vägistab kriminaalne naine, kes on kahel korral vägistamise eest vanglaleiba maitsnud. Ehmusin ja jäin ammulisui artiklit edasi lugema. Naine, ja vägistaja! Too tegelane pidavat elama äärelinnas ning ründama terviserajal sporti harrastavaid naisi. Ühel korral aga juhtus sporti tegema pikajuukseline mees, kes vägistajale koha kätte näitas ning hiljem ennast halvasti tundis, et oli naisterahval silma siniseks löönud. Muidugi tundis too sama spordimees ahistajas ära persooni, keda ta oli korduvalt sunnitud turvameeste abiga kakluste ja ahistamsite pärast oma pubist välja viskama.
"Ah, see on ju see transvestiit!" kuulsin ma uudised lugedes seljataga kihlatu häält.
"Sa tunned teda?" olin jahmunud.
Emneee, noh, kuidas sulle küll ütelda?" kogeles ta seosetult.
"Ütle otse!" nähvasin.
"No, enne sinuga tutvumist..."sai mu kallim uuesti suu lahti teha, kui juba hirmud haarasid mu endasse. Ma ei tahtnud edasist kuulda, haarasin ridiküli ning tormasin taas bussile, hirmunud silmadega ringi vaadates, et ehk ometi mitte...
"Ma tahtsin sind juba tookord hoiatada, kui te kaks armunut armsalt pubi tantsupõrandat ehtisite." lausus pikajuukseline baarmen. Minu kahtlused said kinnitust, olin kihlunud biseksuaalse mehega, kes pikajuukselise baarmeni jutu järgi igal nädalavetusel erinevaid ullikesi rajalt maha tõmbas, koos oma transvestiidist kriminaaliga. Kihlumisega tahtis vaid oma nime puhtaks pesta, kuigi jutud käisid, et nii temal, kui mu bussipinginaabril olla isegi ka zoofiilsed kalduvused. Kus tegijaid-seal nägijaid! Külajutud on ju meist vanemad.
Nüüdsest ehib minu ja mu pikajuukselise abikaasa ühispubi ust silt "Ainult heterotele!"
9. august. 2016.a.
Vana-Rääma
