Uus tass Egiptusest!

 

Egiptuse tass, mille tõi mulle mu maailma parim sõbranne Jaanika Reimann, kes selle omakorda sai oma töökaaslase ja sõbranne Merle Lõugase käest! Suured tänud! :)

Täna sain uue tassi, Egiptusest. Tegelikult ostis selle sealt kaugelt maalt mu maailma parima sõbranne sõbranne. Keeruline eks? Tegelt ei ole.
  Egiptuse tassid on ilusad, valdavalt kassidega. Uurisin mida sümboliseerib kass tassidel. Google annab igasuguseid huvitavaid variante välja. aga...

Vikipeedia räägib järgmist:

Ajalugu

Varasemate paleontoloogiliste avastuste järgi arvati, et kassi kodustamine sai alguse Vana-Egiptuses umbes 2000 eKr, kuid2004 avastasid arheozooloogid kassi jäänused inimese jäänuste kõrvalt Küprose saarel asuvast vanemast matmispaigast, mille tõttu kassi kodustamine aeg paigutatakse nüüd ajavahemikku 9000–7500 eKr. Leitud kass on morfoloogiliste tunnuste poolest väga lähedane aafrika metskassile, tal puuduvad kodustamisest tulenevad muutused skeletis. Seetõttu võis pigem olla tegemist taltsutatud kui kodustatud kassiga. Inimeste ja kasside kooselu sai tõeliselt alguse koos põlluharimisega:viljaaidad meelitasid ligi hiiri ja rotte, need omakorda kasse, kes olid nende looduslikud vaenlased.

Carlos Driscoll tegi 979 kassi kasutades uurimuse, mis lubab järeldada, et kasside kodustamine sai tõenäoliselt alguseViljaka Poolkuu piirkonnast. Sealjuures kodustati aafrika metskass viiel korral ajavahemikus 8000–6000 eKr.

Hiirte ja rottide püüdjana on inimesed peale kodukassi pidanud ka teisi kaslasi – taltsutatud aafrika metskasse jajaguarundisid.

Vana-Egiptuses palsameeriti kasse kui pühi loomi samamoodi nagu inimesi.

Egiptlaste kaudu õppisid kasse tundma kreeklased. Vana-Kreekas peeti kasse luksusloomadena, sest hiiri püüdsid sealnirgid.

Vana-Roomas sai kassipidamine üldiseks keisririigi ajastul. Seal võttis ta tuhkrult ja nirgilt üle hiirepüüdmise töö. Aeg-ajalt kasutati teda ka aedades muttide tõrjeks. Roomlaste kaudu levis kodukass mujalegi Euroopasse, kuigi esialgu väikesel arvul. Kassi ladinakeelne nimi cattus pärineb 4. sajandil elanud Palladiuselt.

Skandinaavia mütoloogias peeti kassi Freyja lemmikloomaks. Kujutleti, et kassid veavad Freyja sõidukit.

Euroopas muutus kasside pidamine taas üldiseks keskajal. Esialgu polnud temaga seotud mingeid halbu eelarvamusi ega uskumusi. Oma öise ringirändamise ja salaja hiilimise tõttu muutus ta ebausu objektiks suhteliselt hiljuti.

Inimene on viinud kassi endaga kaasa kohtadesse, kus looduslikult väikekiskjad varem puudusid. Teadaolevalt on kass seetõttu põhjustanud vähemalt 33 linnuliigi väljasuremise

Ja veidike tassi päritolumaast ka viki kaudud:

Egiptus on riik Aafrika kirdeosas, teda loetakse Lähis-Itta kuuluvaks. Egiptuse koosseisu kuulub ka Siinai poolsaar, mis asub Aasias. Egiptus piirneb Iisraeli, Liibüa ja Sudaaniga. Temast itta jääb Punane meri, põhjaVahemeri.

Egiptus kuulub suurima rahvaarvuga riikide hulka Aafrikas ja Lähis-Idas ning seal elab tänapäeval üle 82 miljoni inimese. Lõviosa rahvastikust elab viljaka pinnasega Niiluse orus ja deltas, mille pindala on ligi 40 000 km². Enamuse riigi territooriumist moodustavad väga hõreda asustusega Sahara kõrbe alad. Ligi 50% rahvastikust elab linnades. Neist rahvarohkeimad on Kairo ja Aleksandria.

Egiptusel on väga pikk ajalugu, riigi alad on olnud püsivalt asustatud alates aastast 10 000 e.m.a.^[2] Egiptuse kuulsaimad monumendid – Giza püramiidid ja Chephreni sfinks – rajati Vana-Egiptuse ajal, mis kuulus oma ajal kõige enam arenenud tsivilisatsioonide hulka. Memphise, Teeba ja Karnaki varemed ning Kuningate org (Luxorilähedal) pakuvad suurt huvi arheoloogidele ja turistidele. Egiptuse rikkalik kultuuripärand ja Punase mere äärsed kuurordid on muutnud turismitööstuse osa majanduses väga oluliseks, selles sektoris töötab umbes 12% kogu riigi töölistest.

26.11.2015.a.

Mai

Lustakas fotosessioon Pärnus!

mina poeg Germoga. foto: Tiina Azojan

Täna varahommikul lõime Germoga ennast lille, sest meile tulid "külla" Janek, Silver ja Tiina. Ühesõnaga oli  lepitud kokkusaamine kesklinnas, "Elleni kohvikus" kuid selgus, et neid kohvikuid on mitu. Nii me Germoga "ValeEllenist" Tiinat otsima läksimegi ja jooksime pigem minu laste isapoolse tädi Riinaga kokku, mis oli ka muidugi juba armas üllatus päeva algatuseks. Ja isegi minusugune pime võib vahel näha (olen lühinägelik). Korraga vaatasin üle tee ja nägin Tiinat seismas. Nii me kokku saimegi ja õigesse "Ellenisse" suundusime. Ma ausalt olen vist kotis elanud, ei teadnud et Rüüti 35 (kunagi asus seal "Kalevi" söökla) asub üks imeline ja hubane kohvik, mille Tiina välja valinud oli. Siin kohal siirad tänud kohviku armsale personalile kes meil seal paar tunnikest kena fotosessiooni teha lubasid. Aitäh, aitäh!

üks ütlemata armas hing, Janek Muru :)

  Edasi suundus teekond Koidula parki, kus lisaks alasti puudele laius ka kena pihlapuu, kenade marjadega. (Muidugi Tiina oli meist kõige varem Pärnu kesklinna jõudnud ja selle juba avastanud). Fotosessioon jätkus seal. Ja uskuge või mitte, sellest kujunes ülipositiivne ja naeru täis päev. Germo pidas ka uljalt vastu, kuigi kogu tähelepanu oli temale suunatud ja 2 ning pool tundi poseerida pole just kerge, eriti kui sa pead fotograafi sõna kuulama. Aga ta oli väga tubli ja sai kenasti hakkama! Ilm oli ka ju ilus, kuigi külmapoisid hakkasid lõpuks ikka näpistama ka. Aga nagu üteldud, et naer teeb rinnad rõõmsaks, nii ka oli.

  Nüüd tahad teada miks selline fotosessioon toimus? Oled uudishimulik? No, ole, ole, iga asi omal ajal! ;) Mina olen salalik.

ajakirjad "Vaimupuu"

  Janek Murule siirad ja suured tänud ajakirjade "Vaimupuu" eest, mille peatoimetaja ta on. See on ikka suur ja raske töö mida sa armastusega teed. Imetlen sind endiselt, kui töökat, kindlameelset ja rõõmsat inimest. Üteldakse ju nii nagu tööandja kolleggidele nii ka kolleegid tööandjale. Su naer ja positiivsus on nakkav ja see tegigi meie pisut tuulise ilma postiivseks. Aeg lausa kadus kätte. Aitäh, et sa olemas oled!

Silver, Janek Muru ja Tiina Azojan

  Tiinaga tutvusime hiljuti Tallinnas ühel "Vaimupuu" sündmusel kus ta fotograafina töötas. Ja peale seda facebookis, nagu tavaliselt, saime sõpradeks.  Julgen ütelda, et tegu on äärmiselt siira ja toreda inimesega, kes on ka oma töö (fotograafia) küljes hingega. Eks meie teame mis või kes meid ühendab ja seega ilmselt mõistame elu raskemaid külgi lausa sõnatult.

Silver ja Janek

  Ja Silverit, siirast ja rõõmsameelset noormeest nägin esimest korda. Oli samuti rõõm tutvuda! :)

  Elus on nii palju valu, kannatusi ja valsklust, aga kui sa suudad selle keskel positiivseks jääda ja südamest naeratada, naeratab ka elu sulle. Nagu täna. Kui palju rõõmu saime me juba sellest, kui Janek puges minu kõrvale seina äärde ja palus mul see koht vabastada, aga ma ei saanud läbi seina minna. Vabastav naer oli kohe saalis.

  Inimesed tundke rõõmu hetkest endast ja unustage kasvõi korraks päeva jooksul see pime ja pikk (tihti masendust tekitav) periood ning tundke elust rõõmu, tundke rõõmu igast hetkest mis teile on antud, mitte ärge nähke tonti või kolli seal kus teda ei ole. Vahel piisab vaid ainsamast kallistusest või naeratusest et seljatada mure ja kurbus, ning lasta valgus oma ellu. Just selline päev oli meil täna Pärnus. Lisan siia Tiina Azojani, Janek Muru ja Silveri tehtud fotod tänasest päevast, aga nendega läheb aega veel. Õhtul hiljem. Ise tegin vaid mõne klõpsu sest asjatundjad ja uhked aparaadid olid kohal.

Germo. foto: Tiina Azojan

Germo. foto: Tiina Azojan

Aitäh, kallid sõbrad, et te olemas olete! Uute kohtumisteni ja ikka elamise imet! :)



25. nov. 2015.a.
Pärnus
Mai
 

Sonett Amy Winehouse´ile

     Sonett Amy Winehouse`ile

Ta lahkus nagu poleks teda loodud peal` maa, all taeva helendava kuu. Ta silmad kõnelevad, vaikib suu. Sest eluhinnaga sai võlla poodud

ta keha. Ingel laskus ülalt maale, ja laotas tiivad üle Linnutee, lõi taevast sinisemaks merevee. Täis labürinte elukargeid saale

sai atmosfäär. Sa ise kui Kimäär. Sul ema juuksed, isa kulmuäär. Su kombed polnud kuigi eluterved!

Sind arvatlesid haavad, verevermed. On elukangal kõigil oma kood, all taeva, pealpool elulauka sood!

23.11.2015.a. Mai

Oh, pöördu arm!

Foto pühendas ja saatis mulle kallis Riina Einasto Madeiralt, Atlandi ookeani kaldalt. Aitäh! :)

Oh, pöördu arm!

/pühendusega Riina Einastole/

Seob sügisnukrus lõimi talvehõlma,

ta nööbib valla puude koltund rüü.

Ei pesa punu enam ka põldpüü,

kes märtsi hakul ootab oma tõlda.

Vaob päike keset päeva meresängi,

just siis kui alles ärkad hommikust,

ja otsid valguspõuest lunastust,

karm sügis täis saab pimedust ja ängi.

Kui kaugenevad merepiirilt kaldad,

all ööd kui haihtub linna sädelus.

Siis avastad end keset rannarada,

sa viivuks taha vaadata veel maldad,

et näha sulnist valgusvärelust.

Oh pöördu arm, vea kaasa aastat sada!

23.11.2015.a.

Mai

Uus tass otse New Yorgist

siis kui Peeter koos tassiga New Yorgist jõudis

   Eile jõudis mu tasside kollektsiooni uus tass New Yorgist, koos sõber Peeteriga. Ei, ei, Peetreid ma ei kollektsioneeri! :) Pean juurde lisma, et tass on ostetud meie aja järgi reede õhtul kell 11.00, aga Ameerika aja järgi õhtul kell 16.00. Nii vähemalt Peeter väitis. Ma ju olen see kes lisab tassi alla väike kleepsu, tooja nimega, kuupäeva, kuu ja aastaarvu ning kohe kuskohast toodi.

suurmeister Kaido Külaots rõõmsalt malet mängimas

see hetk kus Peeter meiega New Yorgi muljeid jagas

minu kõige uuem tass kollektsioonis

minu kõige suurem tass kollektsioonis

suurmeister Kaido mängib Andriga malet

   Poole kuue paiku jõudsid Peeter ja Kaido Pärnusse ja me läksime Gruusia restoran "Kolhethi", kus ma juba päris mitu hooaega Pärnu kirjandusõhtuid korraldan. Ja loomulikult hakkasid poisid maletama, sest meister Kaido Külaots oli ju ise kohal. Isegi minul lubati paar käiku teha, kuigi ma ei ole malemängija, kuid mind tegelikult on see sport alati huvitanud. Kaido on 7-kordne Eesti meister ja alates 2001. aastast suurmeister. Ta lõpetas 1994. aastal Pärnu Sütevaka Humanitaargümnaasiumi. 

Vikipeedia pajatab Kaido kohta järgmist:

Kaido Külaots
kell Dresden olümpiaad 2008
Täisnimi	Kaido Külaots
Riik	Eesti
Born	28. veebruar 1976 (Vanus 39)
Pealkiri	Grandmaster
FIDE reiting	2574 (november 2015)

Kaido Külaots (sündinud 28. veebruar 1976) on eesti male suurmeister (2001).

Ta võitis Eesti malemeistrivõistlused 1999, 2001, 2002, 2003, 2008, 2009, 2010, 2014 ning mängis Eestis male olümpiaadidel 1998, 2000, 2002, 2004, 2006, 2008 ja 2010. ^[1]

Ta pretendeerivad 1.-2 koos Evgeny Alekseev kell Kharkiv 2003 ^[2] ja Vladislav Nevednichy kell Paks 2003 ^[3]pretendeerivad 1.-6 koos Jevgeni Najer, Artjom Timofeev, Zoltan Gyimesi, Sergei Grigoriants ja Oleg Korneev juuresCappelle- la-Grande Open 2004 ^[4] pretendeerivad 1.-2 koos Artjom Smirnov on Paul Keres Chess Festival Tallinn 2004, ^[5] tuli 2nd taga Sergei Tiviakov ja enne Oleg Korneev juures Gausdal Classics 2005 ^[6] tuli 1. keskmes Soome Ava Jyväskylä 2008 ^[7] pretendeerivad 1.-3 koos Robert Ruck ja Gabor Papp juures 1. Gedeon Barcza Memorial 2008^[8] pretendeerivad 3.-6 koos Sarunas Sulskis, Tiger Hillarp Persson ja Hans Tikkanen on Borup 2010 ^[9] ja võitis 1. Festival Yvette 2010. ^[10]

Viited [redigeeri]

1. JJump up
2. Jump up
3. Jump up
4. Jump up
5. Jump up

'

see hetk kui Peeter vangerdama läks

 Siin pildil on see hetk kus Peeter vangerdama hakkas. Ühesõnaga lahkasime lahti  sõna "vangerdama" tähendust, mis on tegelikult maletermin, aga tänapäeval kiputakse kasutama ka teistest (kon)tekstides.   Nii minu "korraks" väljas käimisest lausa mitu tundi sai. Aitäh, sõbrad igavesti toreda õhtu eest! :)

siis kui Peeter meid pildistas ja facebooki täägis. pildil Kaido, Andri Arula ja mina

Eile jõudsid minuni ka detsembris toimuva kirjandusõhtu plakatid. Paar nendest viisin ka "Kolhethisse".

plakatid Merca autoriõhtu tarvis+ põnevat lugemist

12. detsembril toimuva kirjandusõhtu, ehk siis näitleja ja kirjaniku Merle Jäägeri aka Merca autoriõhtu kohta saate lähemalt uurida SIIT. 
12. detsembril kl 17.00 toimub Merca raamatu "Jututulbad" esitlus. 
Jutukogus on lugusid absurdikast etnohuumorist kuni fantaasia ja teadusliku fantastikani. Tegutsevad külanõiad, linnatänavail uitavad salapärased paharetid, igatsuselinnud neelavad inimesi ja juhtub palju muud. Merca on Vanemuise näitleja, endine punkar, avaldanud luulekogusid ja raamatu „Mees“.

Merele Jäägeri aka Merca uus raamat

   Merca jutukogu "Jutultulbad" kaanepilt näeb välja selline.

21-22.11.2015.a.
Mai

Westoffhauseni häärberi saladus 23. peatükk

   23. peatükk

Miralda läks ust avama ja seal valitses tühjus. Memm ei suutunud uskuda, et koputajat ei olnudki. Seda enam kartis ta et vanatühi oli endast talle märku andnud, et varsti on minek. Vanadel inimestel on hämmastav vaist tunda oma surma ette. Üks Miralda tuttav, kes elas üheksakümne nelja aastaseks ütles, et ta ei saa enne ära surra, kui on oma lapselapselast näinud. Memme ja lapselapselapse kontakt oli olnud harv, viimati nägi ta teda lausa kaheksa kuud tagasi. Peale seda jäi memm voodihaigeks ning arstid ennustasid, et paar kuud on veel tal elada jäänud. Kommikarp, mille memm lapselapselapsele ostis aga ootas noort sugulast meeleheitlikult koos memmega külla. Lõpuks lapselapselaps tuli ja peale tema lahkumist, paari tunni pärast memme maine teekond lõppeski. Miralda küll ei olnud surmaks veel valmis, ta tundis, et vaatamata sellele, et füüsis on väga vana, on ta hing veel minekuks liiga noor. Miralda armastas vanatühjaks kutsuda surma, mitte vanapaganat, vanajuudast, vanapoissi, vanadsaadanast. Juba lapsena mäletas ta kuidas tema hinge heitev vanaema ütles, et vanatühi kutsub teda. Miralda ei kartnud surma, ta oli juba ammu surma mõiste endale selgeks teinud. Ta oli ka oma kirtsu värvi ja kuju soovi välja ütelnud. Ja ühes oli memm kindel, tema tahab maamullaks saada, kodumaamullaks. Ta oli kategooriliselt põletamiste ja tuhastamiste vastu. Tema tahtis et tema füüsise ja hinge vahel oleks paralleelmaailm, keha maapõues ja hing kosmoses, et valitseks maaenergia ja kosmiline energia tasakaal ka teiselpool tähti eksisteerides. Miralda uskus sellesse. Ja pealegi tema versiooni järgi avab inimene minnes tee uuele elule valla, teeb ruumi uuele maailmakodnikule, kellel on samal ajal aeg tulla, kui tema läheb. Sellepärast on memme elumotoks lause: „tulijat ei saa lasta keelata!“ sest tulijal on õigus tulla ja mineja ei tohiks tema tulekut takistada. Miralda versiooni järgi sünnib sellepärast tänapäeval palju enneaegseid lapsi, et on kasvanud enesetapjate osakaal. Inimesed võtavad meie depressiivses ühiskonnas väga tihti endalt elu, ning uued ilmakodanikud ei jõua ema üsas veel välja areneda, kui juba tuleb tulla, tulla enesetapja asemele, et inimkond edasi eksisteeriks, et mitte läbi lõigata sidet tuleja ja mineja vahel. Elus ju käib ikka sünd ja surm käsikäes, kuigi paljud ei taha seda mitte kuuldagi, veel vähem tunnistada. Kahjuks tänapäeva inimesed ei taha seda ka endale tunnistada, et neil on kõigil oma missioon siin maailmas, et neid on siia vaja, kui nad juba tulid. Nad kipuvad süüdistama oma vanemaid, et nad siia ilma sigitati ja sünnitati, nad oleks justkui vaimupimedad, et ei näe sündimise õnne ja rõõmu, vaid näevad selle taga surma kutset või surma kutsarit. Üha rohkem noori mõtleb surmast ja tahab siit ära. Üha enam kiputakse alavääristama oma vanemaid, lastakse nende turjal liugu ja sõltutakse rohkem arvutimaailmast kui reaalsusest. Muidugi ei saa kõike seda üldistada, aga Miralda-memm tõdeb seda kõik iga aastaga enam, sellepärast püüab ka hüljatud ja katkise hingega Mari- Liisi süstida positiivsust ja elutarkust. Miralda on kiindunud tüdrukusse nagu oma lihasesse lapsesse. Memm valutab südant katseklaasilaste pärast, sest nad ei ole vanemate poolt armatsedes viljastatud. Ta kardab, et need lapsed ei suuda armastada. Kas nende vanemad suudavad lapsesse süstida armastust,sest eostamise hetkel ei olnud ta vanemad füüsislises kontaktis, mis on paaride puhul väga vajalik. Seda enam, et Miralda tutvusringkonnas on üks üksikisa kes kasvatab kahte katseklaasilast, kuna ema avastas, et ta ei ole emaks sündinud ja isegi lapse sünd ei kutsunud temas emadust esile. Tõsi küll, ega ükskiisa ei tarvitse olla halvem lapsevanem kui üksikema, aga millegipärast kiputamse seda üldistama, et kuidas peab oskama meesterahvas kasvatada tüdrukust naist. Aga kuidas peaks suutam või oskama naisterahvas kasvatada poisist meest, tekib sama küsimus.
Eriti murelikuks muutub Miralda-memm siis kui kuuleb surrogaatemadusest.Tema jaoks on see viimane piisk karikasse, kuidas saada lapsevanemaks. Ta ei suuda mõista naisi, kes kannavad ihuvilja üheksa kuud ja siis loobuvad sellest, nagu ära kingitud asjast, mida neil vaja ei lähe. Aga statistika on näidanud et tihtilugu kasutavad surrogaatema teenuseid just need naised, kes on nooruses korduvalt tehtud abortide tagajärjel viljatuks jäänud või lapse saamise lükanud mitte just kõige viljakamasse ikka. Mis saab sellise lapse psühholoogiast? Vanemad mõtlevad vaid endale, aga kas nad on suuteliselt last kasvatama mitte vanemate vihkamise vaimus? Kas nad julgevad lapsele selgeks teha, et oma noorusest ja lollusest nad ei suutnud ise last ilmale tuua? Kas nad ei karda, et veri on paksem kui vesi? Et laps pärib vanemate geenid ja võib sama rada minna? Muidugi mõista võib ka korralikust abielust sündinud laps valele teele sattuda, miski pole siin ilmas välistatud, aga kas ühe enam ei sünni neid lapsi kes ei leia ennast kogu elu jooksul? Memm on mures ühiskonna ja inimeste pärast, kuid rahustab ennast sellega, et tema silmad enam seda ei näe, kuidas kogu ühiskond allakäibutrepist alla kukub, tema puhkab siis juba pehmatel pilvepatjadel. Ja kui ta mõte jõuab taas surrokaatemaduse või katseklaasilaste peale, soovib ta aina enam vanatühjaga diili sõlmida.

Miralda avas oma antiikpuhveti baarikapi ja võttis sealt punnsuutäie konjakit. Seda tegi ta igal õhtul ja hommikul, sest see oli tema pikaealisuse ja tervise edu pant. Kunagi proovis ta küll konjaki bittneri palsami vastu vahetada, kuid see pani pigem südame puperdama ja viis koguni rütmist välja. Memm pöördus konjaki juurde tagasi, kuigi mingil ajal, üheksakümnendatel, kui aeti rohkem puskarit ja monopolides valitses sanaviina buum, ajas memm ka ise puskarit, ning tarvitas seda konjaki asemel. Samakaõli aga kasutas valutavate liigeste raviks ja neeruvaagne põletiku korral. Tõsi küll, ta tegeles ka ise puskari müügiga, kuid suhteliselt privaatselt ja õnneks ei lekkinud see võimujüngrite kõrvu, kuigi oma trepikoja sinininad olid ta püsikunded. Aga nad kõik hoidsid ja austasid memme seega nende suud vaikisid. „Oh sina helde aeg, nüüd unustasin Alakivi, Meeta sünnipäeva täitsa ära! Homme hakkab ta kindlasti tulist kurja vanduma, kui suvatsen talle helistada. Ohh seda vanainimese peakst küll, mitte ei püsi kõik asjad meeles!“ nägi Miralda öökapil avatuna seisvat märkmikku. Miralda oli väga täpne ja pedantne memm, kes tavaliselt kõiki sõbrannesid sünnipäevadel meeles pidas, nii palju kui neid veel elavate kirjas oli. Aga täna oli juhtunud esimene apsakas. Aga Meeta- memm oli teada-tundud lõuapoolik, nagu ta kadunud abikaasa naist kutsuda armastas, kuid kui vihastus siis vandus sellist kurja et põrgluised kahvatusid ta ees. Aga see eest oli ta aus ja õiglane naine, kes kogu elu oli võidelnud naisõiguste eest ja vihkas silmakirjalikkust. Teisalt kartsid paljud tema ekstravertsust ja kuraasi, sest ta ladus välja kõik selle mille sülg suhu tõi. Nüüd oli Miralda karmi tõe ees ja sellest pääsu ei olnud. Üle aastate tuli tal ebameeldivusega rinda pista, kuid ta ei heitunud. Memm kustutas tule ja kordas nagu mantrat:“hommik on õhtust targem, hommik on õhtust targem,,,“ kuni selle lause saatel uinus.

Mari-Liis läks varahommikul uni, sest ta oli liiga vara magama läinud. Tüdruk käis tualetis, jõi karafinist vett ning otsustas külmkapist midagi ampsata, sest oli kõhu tühjaks maganud. Ta võttis sealt krabipulgad, istus elutoa diivanile ja avas televiisori. Parasjagu näidati Eesti mängufilmi mis oli filmitud kodulinnas. Mari-Liis tundis sealt nii mõnegi näo ära, aga tal polnud oma rõõmu kellegagi jagada. Tüdrukule tekkis kurvastusest nutuvõru ümber suu ja silmad täitusid pisaratega. Talle meenus aeg kui ta oli laps, kuidas nad tihti Kerdo ja Keiroga kodu mängisid, sellist kodu ja peret nagu nii poisid kui tema olid endale igatsenud. Üteldakse, et laps mängib kodu oma kodu järgi, aga päris nii see ka ei ole. Lapsel on hea fantaasia ja ta võib oma mängude tervis mõelda välja sellise stsenaariumi, et täiskasvanud jäävad suu ammuli vaatama ja kuulama. Täiskasvanud kipuvad tihti lapsi alahindama, unustades oma lapsepõlve kus sai isegi geniaalseid asju välja mõeldud. Mari- Liis näppis oma telefoni ja ta peatus Ralfi nime juures. Kui väga tahtis ta kasuisale helistada, aga oli siiski vara ning ilmselt oleks ta oma kõnega ka Miralda und häirinud. Ta pani telefoni käest ja otsutas taas külmkapist midagi näksimiseks otsida, kui kuulis tagant toast samme. Miralda oli üles ehmatanud ja tormas nagu keravälk voodist välja, pipragaasi pudel näpu vahel. „Appi, appi, vargad majas! Appi, appi, kutsuge politsei! Mind tahtakse ära tappa!“ karjus ta ja oleks peaaegu pipragaasi lasknud, kuid Mari- Liis sai õigel hetkel pudelist kinni haarata. „Memm, see olen mina, Mari-Liis! Ma ei ole varas ja ma ei taha sind tappa! Mari-Liis olen, sinu Mari-Liis, kas kuuled?“ püüdis ta memme rahustada, kui juba tambiti rusikatage ukse taga. 20.11.2015.a. Mai

Westoffhauseni häärberi saladus 22. peatükk

22. peatükk

„Tere! Võtsin kohviku terrassil päikest ja nägin ühte tuttavat inimest. Ei uskunud viimase hetkeni oma silmi, kui pidin lähemalt piiluma tulema. Maailm on ikka peopesa suurune küll!“ seisis tuttav inimene Ralfi ees. „Einoh, tere, tere! Mis tuuled sind siia tõid? Või õigem oleks küsida mis lend sind siia tõi? Mõtlesin küll, et põgenen tuttavate eest, et tulen taastun siin võõrsil. Kuigi ma ei imesta juba millegi üle, sest siin on väga palju puhkajaid baltimaadest.“ imetles Ralf üllatunud näoga oma noorepõlvearmastust, suurte roheliste silmade, punaste juustega kurvikat Ragnet enda ees rannariideis seismas. Noored ei olnud kohtunud ligi kakskümmend aastat. Nad olid kooliajal ühte pinki jaganud ja juba viiendas klassis sai neist paar, kuid keskkooli ajal, vahetult enne lõpupidu oli Ragne Ralfile sarvi teinud ja koos lõpupeoga lõppes nende suhe. Peale seda läks nende teekond täiesti lahku, sest Ragne siirdus Tartu Ülikooli õigusteaduskonda ja Ralf Tallinna Ülikooli majandusteadust õppima. „Ah, et tulid taastuma. Millest, kui tohib küsida? Ausalt üteldes paneb mind imestama, et tullakse Jamaicale taastuma, kuna siin on suht karmid reeglid ja kohalikud ei ole just sõbralikud turistide suhtes. Pealegi on meil oma armsas Eestis kauneid kohti lausa jalaga segada, kus kosuda või nii. Aga mis ütleja mina olen, ma lihtsalt avaldasin oma arvamust. Tead ju mind küll, ei suuda ma siiani midagi vaka all hoida, laon oma mõtted kohe trumpidena lagedale. Eks sa ju kunagi ka sellepärast mind veidi pelgasid, sina, kui klassi pandavam kuid truim poiss!“ muigas Ragne peale oma mõtteväljendust.
Ralf oli meelitatud, tema ja klassi pandavaim poiss. Jah, nad olid toona paar, aga et Ragne teda klassi pandvamaks poisiks pidas, selle peale poleks mees tulnudki. Ta tahtis küll kõigele ja kõigile meeldida, aga tal oli ju Ragne, Ralf ei piilunud teisi tüdrukuid selle pilguga, et tahaks kedagi panna. Samas meenus Ralfile kuidas Ragne talle klassi liidri, ukrainlaseverd Romaniga sarvi tegi ja see teadmine tegi pragugi veel haiget. Ralfi arvates oli Roman just klassi pandavam poiss, kuna kõik tüdrukud tiirlesid ta ümber. Roman ei olnud just helge peaga, aga selle eest tema temperamentne hoiak ja elumehe jutt meelitas tüdrukuid ligi nagu kärbseid meepotile. Tõsi küll, ta kasutas neid seksuaalselt ja ronis ühe kaisust teise kaissu, ilma püsisuhtesse astumist. Küllap võis ta teha seda oma ülevoolava seksuaalenergia pärast või tahtis sellega oma liidripositsiooni täeindada, seda teab vaid tema ise. Või ei olnud ka püsisuhteks veel valmis ja nautis olukordi, et kõik tüdrukud teda tahavad. Teisalt selles eas toimuvad hormonaalsed muutused panevad vere vemmeldama ja ihu ja hing nõuavad oma. Ja keskkooli ajal on inimene tavaliselt justkui keegi teine, ta läheb kaasa kambavaimuga ja unustab iseendaks olemise. See on murdeiga kus inimene otsib ennast ja libastub sellel teekonnal koruvalt, et taas iseendaks saada. Ütleb ju vanasõnagi, et vigadest õpitakse. Aga Ralfi vaevas mõte, et kas ta ehk ei olnud Ragne suhtes liialt ülekohtune, et ühe eksimuse pärast kohe suhte lõpetas. Oli ja tüdruk lausa põlvili palunud ta ees, kuid Ralf oli nii paindumatu ja põikpäine, ei andnud neiule ja endale isegi hingetõmbeaega vaid tõmbas suhtle joone peale. Nüüd täiskasvanuna näeb Ralf asja teisiti. Ta tunneb, et see oli suur viga, sest tal oli toona liiga suur ego ja omandiinstikt, ta tahtis ainuüksi neiut omada ja oli üks paras armukadetussefriik, kes isegi ei lubanud Ragnel teiste poistega suhelda, rääkimata koolipidudel tantsimisest ja koju saatmistest, mis lihtsalt juhuslikult aset leidsid, kuna Ralf ja Ragne elasid ju teine teises linna otsas. Ja kui kippus Ragne mõnele koolivennale oma imekaunist naeratust naeratama oli kohe kuri karjas. Tõsi küll, Ralf nägi pindu Ragne silmas, aga oma silmas palki ei näinud. Ise ta küll nautis kui tüdrukud teda imetlesid. Pealegi filrtis ta igal võimalusel, kuid Ragne ei teinud sellest numbrit, Ragne oli juba siis täiskasvanulikum ja suutis suhtesse mõistusega suhtuda, kuigi ta armastas Ralfi väga. Aga selle kohta kehtib väide, et metslooma puuris kinni hoida ikka ei saa. Ilmselt see armukadetsemine ja raamidesse surumine, mida Ralf Ragne puhul kasutas, sundis tüdrukut keelatud vilja maitsma, nii ühel nädalavahetusel, kui Ralf ja Ragne riius olid ning Ralf sõbraga Palangale sõitis, ilma tüdruksõbrale teatamata, läks Ragne ööklubisse kus juhtus kokku Romaniga ning alkouimas olles avastas ennast elumehe kaisust, millest Roman koolis uhkeldades laia lõuaga rääkis. Nii Ragne suhe karile jooksiksi. Loomulikult ei jäänud Roman ja Ragna kokku, sest juba järgmisel õhtul nähti Romani ja Ragne parimat sõbrannet surnuaia pargipingil miilutsemas. Üks memm oli läinud oma varalahkunud lapselapse hauda korda tegema ja pidi infarkti saama, nähes noori surnuaia pingil oma asju ajamas. Üldse olid toona surnuaiad kuidagi noorte meelispaigad, kus nii mõnigi oma süütuse kaotas. Pealegi toimus tollel ajal surnuaedades palju traagilisi sündmusi. Tegutses mingisugune isehakanud satanistide grupeering või mingi usulahu jüngrite grupp, kes satanismi valesti tõlgendasid , haudu rüüstamas ja rüvetamas käisid ning endalt elu võtsid. Nii tollel ajal paljud surnuaiad valveta jäidki, sest surnuaiavahid ütlesid hirmust oma töökohti üles ja omakesed ei julgenud rahupaikades kalme korrastamas käia.
Tollal toimusid ka kalmistutelt lillevargused. Üks daam, kes oli eelmisel päeval mehe maha matnud ja lillekimbu sisse lapse soovil pisikese kunstlille pannud, sai järgmisel päeval turult lilli ostmas käies shoki, kuna ostis sama pundi mille ta eelmisel päeval lahkunud abikaasa kalmule oli asetanud. Kuid kui ta asja üles andis, jäi ta ikka pika ninaga, kuna tunnistajaid ei olnud ja tõestusmaterjali ka mitte. Nii jäigi naisele okas hinge ja peale seda ta enam ei käinud mitu nädalat surnuaias, kuni kadunuke teda öösiti unenägudes piinamas hakkas käima ja naisel tuli taas minna. Aga peale seda läks ta alati kellegagi koos, ei iial üksinda, sest tollest päevast hakkas ta rahupaiku lihtsalt pelgama. „Hmm, klassi pandavam poiss...Miks sa mulle toona seda ei ütelnud? Miks sa nüüd, aastakümneid hiljem alles selliste meelitustega lagedale tuled? Aga, noh, rõõm seda nüüdki kuulda!“ oli Ralf segaduses. „Ah, mis me sellest enam!“ jäi Ragne kidakeelseks. „Parem räägi kuidas sul elu läheb? Oled abielus ja isa kindlasti? Usun, et oled hea isa oma lastele ja truu mees oma abikaasale. Muide, mina ei suutnud peale meie suhte purunemist kaua aega enam ühtegi poisssõpra tõsiselt võtta. Õigemini elasin lausa paar aastat tsölibaadis enne kui oma ihulistele naudingutele alla vandusin. Mõnes mõttes tulin ka mina siia, Jamaicale taastuma, ehk siis haavu lappima või lakkuma, kuna tegin elus kohutavalt vale valiku ja abiellusin ning sünnitasin kaks tütart ühele vägivaldsele tõusikule, kellel oli tutvust igal pool nii palju, et hoopis mind tembeldati psühhopaadiks ja saadeti vaimuhaiglasse ravile, ning eksabikaasa leidis endale järgmise ohvri, kelle kallal oma jõudu tarvitada, ja see ei olnud mitte tühipaljas vaimujõud. Jutud käivad, et ta uus abikaasa on lausa koju luku taha kinni pandud, et ta mitte oma siniseks pekstud näolappi avalikult ei demonstreeriks. Ning ämm pidi viie aastast poega lasteaeda ja koju käima viimas, kuna mehel ei pidavat vähimatki huvi poja vastu olema, kuigi mulle kordas kogu aeg, et ma pidavat sigimatu värdjas olema, et ei suuda talle poega sünnitada. Tänaseks on kahjuks mul igasugune suhe tütardega kadunud, kuna nemad kas uskusid isa või kartsid tema võimu, ning ütlesid minust lahti. Kui palju olen ma oma mineviku pärast patju kallistanud ja padjapüüre täis nutnud, ei oskagi ütelda, aga hinges on lootus, et ehk ükskord, kui lapsed on täiskasvanud me kohtume ja ma saan neile tõe ära rääkida. Ma sisemas tunnen, et ka nemad armastavad mind väga ja ootavad minuga kohtumist, kuid isa hirmu all elades pole nad seda veel täide viinud.“ sattus Ragne oma minevikust jutustades nii hoogu, et Ralfil alustatud jutt takerdus pisaratesse.

„Issand küll, mida kõike sa oled pidanud üle elama, kallis Ragne! See on minu süü, et ma su hülgasin. Ma lihtsalt ei mõelnud peaga, ma ei mõelnud mõistusega. Mõtlesin toona, noore ja uljana ainult oma alumise peaga, nagu naised ikka kipuvad meeste kohta ütlema. Aga nii see oli. Ma olin omakasupüüdlik egotsentrik, kes oma silmadest kaugemale ei näinud. Ma ei olnud toona mina ise, olin kasvatamatu ja naiivne poiss, täielik laps alles. Olin kade laps kes hoiaks oma kommipakki ainult endale, et ometi sõbrad sealt ühtegi kommi ei saaks. Olin ensekeskne ja vaimupime inimene, kes ei suutnud aksepteerida teiste eksimusi ja tundis ennast täiusliku ja õiglase inimesena, kuigi olid ikka täiesti valel teel. Olin üleni vaimupimedusega löödud laps, kellel ei olnud oma elu, kes püüdis elada täiel rinnal sinu elu, unustades oam suured vead ja hiigelsuured eksimused.“ ahastas Ralf ja haaras Ragne oma embusse ning peagi kohtusid nende huuled, kui mees tundis, et kellegi silm on nende peal.

20.11.2015.a. Mai