23. peatükk
Miralda läks ust avama ja seal valitses tühjus. Memm ei suutunud uskuda, et koputajat ei olnudki. Seda enam kartis ta et vanatühi oli endast talle märku andnud, et varsti on minek. Vanadel inimestel on hämmastav vaist tunda oma surma ette. Üks Miralda tuttav, kes elas üheksakümne nelja aastaseks ütles, et ta ei saa enne ära surra, kui on oma lapselapselast näinud. Memme ja lapselapselapse kontakt oli olnud harv, viimati nägi ta teda lausa kaheksa kuud tagasi. Peale seda jäi memm voodihaigeks ning arstid ennustasid, et paar kuud on veel tal elada jäänud. Kommikarp, mille memm lapselapselapsele ostis aga ootas noort sugulast meeleheitlikult koos memmega külla. Lõpuks lapselapselaps tuli ja peale tema lahkumist, paari tunni pärast memme maine teekond lõppeski.
Miralda küll ei olnud surmaks veel valmis, ta tundis, et vaatamata sellele, et füüsis on väga vana, on ta hing veel minekuks liiga noor. Miralda armastas vanatühjaks kutsuda surma, mitte vanapaganat, vanajuudast, vanapoissi, vanadsaadanast. Juba lapsena mäletas ta kuidas tema hinge heitev vanaema ütles, et vanatühi kutsub teda. Miralda ei kartnud surma, ta oli juba ammu surma mõiste endale selgeks teinud. Ta oli ka oma kirtsu värvi ja kuju soovi välja ütelnud. Ja ühes oli memm kindel, tema tahab maamullaks saada, kodumaamullaks. Ta oli kategooriliselt põletamiste ja tuhastamiste vastu. Tema tahtis et tema füüsise ja hinge vahel oleks paralleelmaailm, keha maapõues ja hing kosmoses, et valitseks maaenergia ja kosmiline energia tasakaal ka teiselpool tähti eksisteerides. Miralda uskus sellesse. Ja pealegi tema versiooni järgi avab inimene minnes tee uuele elule valla, teeb ruumi uuele maailmakodnikule, kellel on samal ajal aeg tulla, kui tema läheb. Sellepärast on memme elumotoks lause: „tulijat ei saa lasta keelata!“ sest tulijal on õigus tulla ja mineja ei tohiks tema tulekut takistada. Miralda versiooni järgi sünnib sellepärast tänapäeval palju enneaegseid lapsi, et on kasvanud enesetapjate osakaal. Inimesed võtavad meie depressiivses ühiskonnas väga tihti endalt elu, ning uued ilmakodanikud ei jõua ema üsas veel välja areneda, kui juba tuleb tulla, tulla enesetapja asemele, et inimkond edasi eksisteeriks, et mitte läbi lõigata sidet tuleja ja mineja vahel. Elus ju käib ikka sünd ja surm käsikäes, kuigi paljud ei taha seda mitte kuuldagi, veel vähem tunnistada. Kahjuks tänapäeva inimesed ei taha seda ka endale tunnistada, et neil on kõigil oma missioon siin maailmas, et neid on siia vaja, kui nad juba tulid. Nad kipuvad süüdistama oma vanemaid, et nad siia ilma sigitati ja sünnitati, nad oleks justkui vaimupimedad, et ei näe sündimise õnne ja rõõmu, vaid näevad selle taga surma kutset või surma kutsarit. Üha rohkem noori mõtleb surmast ja tahab siit ära. Üha enam kiputakse alavääristama oma vanemaid, lastakse nende turjal liugu ja sõltutakse rohkem arvutimaailmast kui reaalsusest. Muidugi ei saa kõike seda üldistada, aga Miralda-memm tõdeb seda kõik iga aastaga enam, sellepärast püüab ka hüljatud ja katkise hingega Mari- Liisi süstida positiivsust ja elutarkust. Miralda on kiindunud tüdrukusse nagu oma lihasesse lapsesse. Memm valutab südant katseklaasilaste pärast, sest nad ei ole vanemate poolt armatsedes viljastatud. Ta kardab, et need lapsed ei suuda armastada. Kas nende vanemad suudavad lapsesse süstida armastust,sest eostamise hetkel ei olnud ta vanemad füüsislises kontaktis, mis on paaride puhul väga vajalik. Seda enam, et Miralda tutvusringkonnas on üks üksikisa kes kasvatab kahte katseklaasilast, kuna ema avastas, et ta ei ole emaks sündinud ja isegi lapse sünd ei kutsunud temas emadust esile. Tõsi küll, ega ükskiisa ei tarvitse olla halvem lapsevanem kui üksikema, aga millegipärast kiputamse seda üldistama, et kuidas peab oskama meesterahvas kasvatada tüdrukust naist. Aga kuidas peaks suutam või oskama naisterahvas kasvatada poisist meest, tekib sama küsimus.
Eriti murelikuks muutub Miralda-memm siis kui kuuleb surrogaatemadusest.Tema jaoks on see viimane piisk karikasse, kuidas saada lapsevanemaks. Ta ei suuda mõista naisi, kes kannavad ihuvilja üheksa kuud ja siis loobuvad sellest, nagu ära kingitud asjast, mida neil vaja ei lähe. Aga statistika on näidanud et tihtilugu kasutavad surrogaatema teenuseid just need naised, kes on nooruses korduvalt tehtud abortide tagajärjel viljatuks jäänud või lapse saamise lükanud mitte just kõige viljakamasse ikka. Mis saab sellise lapse psühholoogiast? Vanemad mõtlevad vaid endale, aga kas nad on suuteliselt last kasvatama mitte vanemate vihkamise vaimus? Kas nad julgevad lapsele selgeks teha, et oma noorusest ja lollusest nad ei suutnud ise last ilmale tuua? Kas nad ei karda, et veri on paksem kui vesi? Et laps pärib vanemate geenid ja võib sama rada minna? Muidugi mõista võib ka korralikust abielust sündinud laps valele teele sattuda, miski pole siin ilmas välistatud, aga kas ühe enam ei sünni neid lapsi kes ei leia ennast kogu elu jooksul? Memm on mures ühiskonna ja inimeste pärast, kuid rahustab ennast sellega, et tema silmad enam seda ei näe, kuidas kogu ühiskond allakäibutrepist alla kukub, tema puhkab siis juba pehmatel pilvepatjadel. Ja kui ta mõte jõuab taas surrokaatemaduse või katseklaasilaste peale, soovib ta aina enam vanatühjaga diili sõlmida.
Miralda avas oma antiikpuhveti baarikapi ja võttis sealt punnsuutäie konjakit. Seda tegi ta igal õhtul ja hommikul, sest see oli tema pikaealisuse ja tervise edu pant. Kunagi proovis ta küll konjaki bittneri palsami vastu vahetada, kuid see pani pigem südame puperdama ja viis koguni rütmist välja. Memm pöördus konjaki juurde tagasi, kuigi mingil ajal, üheksakümnendatel, kui aeti rohkem puskarit ja monopolides valitses sanaviina buum, ajas memm ka ise puskarit, ning tarvitas seda konjaki asemel. Samakaõli aga kasutas valutavate liigeste raviks ja neeruvaagne põletiku korral. Tõsi küll, ta tegeles ka ise puskari müügiga, kuid suhteliselt privaatselt ja õnneks ei lekkinud see võimujüngrite kõrvu, kuigi oma trepikoja sinininad olid ta püsikunded. Aga nad kõik hoidsid ja austasid memme seega nende suud vaikisid.
„Oh sina helde aeg, nüüd unustasin Alakivi, Meeta sünnipäeva täitsa ära! Homme hakkab ta kindlasti tulist kurja vanduma, kui suvatsen talle helistada. Ohh seda vanainimese peakst küll, mitte ei püsi kõik asjad meeles!“ nägi Miralda öökapil avatuna seisvat märkmikku. Miralda oli väga täpne ja pedantne memm, kes tavaliselt kõiki sõbrannesid sünnipäevadel meeles pidas, nii palju kui neid veel elavate kirjas oli. Aga täna oli juhtunud esimene apsakas. Aga Meeta- memm oli teada-tundud lõuapoolik, nagu ta kadunud abikaasa naist kutsuda armastas, kuid kui vihastus siis vandus sellist kurja et põrgluised kahvatusid ta ees. Aga see eest oli ta aus ja õiglane naine, kes kogu elu oli võidelnud naisõiguste eest ja vihkas silmakirjalikkust. Teisalt kartsid paljud tema ekstravertsust ja kuraasi, sest ta ladus välja kõik selle mille sülg suhu tõi. Nüüd oli Miralda karmi tõe ees ja sellest pääsu ei olnud. Üle aastate tuli tal ebameeldivusega rinda pista, kuid ta ei heitunud. Memm kustutas tule ja kordas nagu mantrat:“hommik on õhtust targem, hommik on õhtust targem,,,“ kuni selle lause saatel uinus.
Mari-Liis läks varahommikul uni, sest ta oli liiga vara magama läinud. Tüdruk käis tualetis, jõi karafinist vett ning otsustas külmkapist midagi ampsata, sest oli kõhu tühjaks maganud. Ta võttis sealt krabipulgad, istus elutoa diivanile ja avas televiisori. Parasjagu näidati Eesti mängufilmi mis oli filmitud kodulinnas. Mari-Liis tundis sealt nii mõnegi näo ära, aga tal polnud oma rõõmu kellegagi jagada. Tüdrukule tekkis kurvastusest nutuvõru ümber suu ja silmad täitusid pisaratega. Talle meenus aeg kui ta oli laps, kuidas nad tihti Kerdo ja Keiroga kodu mängisid, sellist kodu ja peret nagu nii poisid kui tema olid endale igatsenud. Üteldakse, et laps mängib kodu oma kodu järgi, aga päris nii see ka ei ole. Lapsel on hea fantaasia ja ta võib oma mängude tervis mõelda välja sellise stsenaariumi, et täiskasvanud jäävad suu ammuli vaatama ja kuulama. Täiskasvanud kipuvad tihti lapsi alahindama, unustades oma lapsepõlve kus sai isegi geniaalseid asju välja mõeldud. Mari- Liis näppis oma telefoni ja ta peatus Ralfi nime juures. Kui väga tahtis ta kasuisale helistada, aga oli siiski vara ning ilmselt oleks ta oma kõnega ka Miralda und häirinud. Ta pani telefoni käest ja otsutas taas külmkapist midagi näksimiseks otsida, kui kuulis tagant toast samme. Miralda oli üles ehmatanud ja tormas nagu keravälk voodist välja, pipragaasi pudel näpu vahel.
„Appi, appi, vargad majas! Appi, appi, kutsuge politsei! Mind tahtakse ära tappa!“ karjus ta ja oleks peaaegu pipragaasi lasknud, kuid Mari- Liis sai õigel hetkel pudelist kinni haarata.
„Memm, see olen mina, Mari-Liis! Ma ei ole varas ja ma ei taha sind tappa! Mari-Liis olen, sinu Mari-Liis, kas kuuled?“ püüdis ta memme rahustada, kui juba tambiti rusikatage ukse taga.
20.11.2015.a.
Mai
