MEIE OIDREMA - MTÜ Oidrema külaselts (koostaja)

 Ilmunud on raamat nimega "Meie Oidrema," mille koostas MTÜ Oidrema külaselts. Tänu armsale Emale jõudis see raamat ka minuni ning eile, peale ühe romaani lugemise lõpetamist, võtsin selle raamatu lugeda, ikkagi kunagine kodukant, kus elasin vast 7-8 aastat.

 Raamat puudutas mind nii, et mul ei tulnud undki, jäin seda mõtteis edasi kirjutama, sest algus on ju sisse tehtud. Ma südamest loodan, et sellele raamatule tuleb järg, sest väga palju on kirjutamata jäänud. Liiga õhuke, sai kohe otsa, aga muidu armas ja kodusoe.

 Alles hiljuti lugesin läbi sarnase raamatu,  mille Lea Rand Toliast oli kirja pannud, neid kahte võrrelda siiski ei saa, sest Toila raamat on väga põhjalik, kuid Oidrema(a) oma mitte. Jah, ma tahan endiselt (ja kirjutangi) Oidremaa lõppu 2 aa-d kirjutada, sest nii on ilusam ja tollel ajal, kui mina seal elasin, oligi külanime lõpus just nii.

 Täna hommikul küsisin Ema käest, et kas Panga tamme (loodustkaitsealune tammepuu) enam ei olegi, aga sain teada, et on. See oleks võinud ka raamatus olla, kui juba Karinõmmest juttu oligi. Tamm asub nn Pangamäel ja see jääb Karinõmme küla alla.

Kopeerin Vikipeediast:



Panga tamm on looduskaitsealune tammepuu, mis asub Pärnumaal Karinõmme külas, endises Koonga vallas, nüüdses Lääneranna vallas, Oidrema-Lihula teeristil Oidrema Pangamäel.^[1]
1936. aastal sai Panga tammest Pärnumaa esimene looduskaitsealune puu. Praeguseks on sel vanust üle 300 aasta. Legendi kohaselt olla tamm sündinud tõrust, mis lendas Pangamäele Rootsi kuninga Karl XII hobuse kabja alt.^[1]
Looduskaitse alla võtmise ajal oli Panga tammel Postimehe andmeil rinna kõrgusel 302 cm ümbermõõtu, see asus Nõmme (Karinõmme) külas Kadariku talu maal.^[2] Keskkonnaagentuuri andmebaasi kohaselt oli tamme ümbermõõt 2007. aastal T. Aasma teatel 381 cm (1.3 m kõrgusel) ja kõrgus 14,5 m (40 m), võra läbimõõt 19 m ning seisund rahuldav, kuid halvenemas; maakatastri ja Hendrik Relve teatel oli ümbermõõt samal kõrgusel aga 370 cm ja kõrgus 17 m ning 1998. aasta Eesti põlispuude projekti teatel ümbermõõt 373 cm ja kõrgus 16 m. Tamm asub Panga mäel (eramaal) ning paikneb umbes 20 m kaugusel Lihula-Pärnu maanteest, väiksemal eraldatud rohumaal metsa serval. Panga tamme kirjenumber registris on KLO4000396

Lisan siia ka Vikipeediast lingi, avada saate SIIT!

See on Pangamäe sümbol, aga millegipärast raamat seda ei kajasta.

Lisaks lootsin ma raamatust leida ka pilte ja märkmeid Oidremaa (mõisa) pargist, mis on ka ajalooline ning seal kasvab palju huvitavaid puid. Need peaks ka tänaseni säilinud olema. Mina olen muidugi neid oma silmaga näinud ja käega katsunud, aga ühes parkide raamatus olid sellest pargist imelised pildid ja info ka olemas, see võinuks ka selles raamatus olla. Ja palju, palju veel! Loodan siiralt, et sünnib ka raamat nimega "Meie Oidrema 2!"

 Legendi järgi asetses kunagi Oidremaal ka katkuaegne surnuaed ja ma olen põnevaid lugusid kuulnud selle hoone kohta mis siiani kannab "Oidremaa kaupluse" nime.

 Kunagi jutustas Salumetsa majakeses elanud Salu, Anna (nii me teda kutsusime) igasuguseid põnevaid lugusid ja üleüldse oli ta üks vahva memm, elas seal metsamajakeses koos rästikute ja nastikutega (olgu, olgu, nad elasid ikka õues) ning tõstis konksuga neid teepealt eest ära.

 Meie lapsepõlv Oidremaal oli põnev, kohe meenuvad karkudega käimised. Küla poisid nikerdasid kargud ja kõik me õppisime karkudega käimist paneeldide pealt, mille oli jätnud sinna toonane Pärnu KEK, täpsemalt Veetorni ette platsile, kuhu kavandati kunagi uue maja ehitamist, vast isegi enne ridaelamu sündi, või vahetult peale seda. Aga millegipärast seda uut maja ei sündinud.

 Oi, kui palju, palju oleks Oidremaast kirjutada!
Meie lausa elasime pargi palliplatsil, panime isegi ööseks prožektori palliplatsi kohale, puu otsa põlema ja mängisime palli ka selle valguses. Lisaks mängisid ühiselt palli (võrku) nii lapsed, kui täiskasvanud. Kes parasjagu parki juhtus, see mängima jäi.

 Suviti puhkasid mõisahoones, mis toona oli kolhoosi (või sovhoosi) kontor Leningradi sporikooli õpilased. Parki oli pandud igasugused spordiatraktsioonid, isegi poksimiseks, kus ka meie salamisi trenni tegime, no nii põnev oli!

 Mingil ajal olid kõikide jaoks avatud kõik mõisahoone ruumid, ka saal, kus sai mängimas käidud. Ainult söökla oli lukus ja üks korter, kus elas tädi Anni.

 Ühel suvel elasid Oidremaa mõisahoones ka Pärnu Lastekodu lapsed, kellega meie armastasime mängimas käia. Ning sügiseti elasid seal Tihemetsa Sovhoostehnikumi õpilased, kes käisid majandis kartulaid võtmas. See oli ka põnev aeg.

 Ja üleüldse igasugused luurekate ja tuki-tuki mängud kestsid päevast päeva. Aga kõigest sellest kirjutan ma oma lasteraamatus PETU VAHETAB ELUKOHTA, mille loodan sellel aastal valmis saada. Seega väga, väga palju oleks veel muljeid Oidremaast, ning ma olen seda meelt, et ka kõik endised elanikud, kellel on soovi ja tahtmist, võiksid sõna sekka öelda, nii saaks palju sisukama ja põnevama raamatu! Ehk on kohalikel motivatsiooni ja tahtmist kirjutada raamatule järg.

 Üks koht mind jäigi häirima. Kui jutt on Hirmus-Antsust, siis oleks pidanud juures olema seletus millisest Hirmus-Antsust, sest me kõik (keda ajalugu huvitab) teame lugu kuulsast metsavennast Hirmus-Antsust ehk Ants Kaljurannast, aga selles raamatus pole mingit selgitust juures, see lausa peaks olema, sest raamatus on siiski kirjutatud vale-Hirmus Antsust.

 Ja leheküljel 24 on ka täheapsaks, aga vast õnneks ainuke, mis raamtusse on sattunud. (esimese lõigu eelvioimases rea)s- tooti aga peaks toodi olema. Neid ikka sisse juhtub, sellest pole õnneks väga hullu.

 Olen oma raamatutes maininud ka Oidremaad, ei saa ju oma kodukandist üle ega ümber. Minu käest saab osta veel mu romaani WESTOFFHAUSENI HÄÄRBERI SALADUS, mis hakkab poodidest otsa saama ( TOODET ON ALLES VAID VÄHEM KUI 10 EKSEMPLARI!) kuid minu käest saad selle endale soetada 10 euro eest + postikulud.

 Ka minu uuemas luuleraamatus VÄRSID, MILLE LEIUTAS AEG on luuletus Oidremaast ning selle saad otse minu käest endale soetada vaid 8 euro eest + postikulud.

Aga nüüd mõningad armsamad pildid sellest raamatust:

armas kodumaja. esimene naabripoiss Alar siin veel...rahu talle seal üleval ...

Oidrema mõis ja mõisapere täna

kodu, mu armas kodu...PETU kolis just sellesse majja

hommikune tööjaotus, esiplaanil mu vend Raivo

armas fotoke Oidremaa külast linnulennult...

Aitäh selle armsa raamatu eest!


2. aprill. 2019.a.
Vana-Rääma

Metsapool Põhikool 165 (1853-2018)

  20. oktoobril (2018) pidas Metsapoole Põhikool oma 165. juubelit. Ise ma juubelile kahjuks minna ei saanud, aga minu raamat, mille sünni ma just juubeliks plaanisin, jõudis Metsapoolele. Päris mitu eksemplari jõudis neid sinna (koolivenna "süül"), aga ühe saatsin veel lapsepõlve liivakastikaaslase Kallega (pühendusega) Metsapoole Põhikoolile. Lapsed saavad nüüd lugeda kuidas elasid toonased maalapsed seitsmekümnendatel, kus nädala sees tuli internaadis elada.

 Just elust Metsapoole internaadis ja õpingutest Metsapoole koolis sminu raamat räägibki. Mul on ülihea meel, et minu koolitee algas just sellest armsast koolimajast. Juhuu!

 Siirad ja suured tänud kooli direktorile Esta Vesikule selle raamatu ja brošüüri eest! Ja Kallele tänud kohale toomast! Aitäh!

 Lugesin raamatu kohe läbi sest väga põnev oli. Esiteks kirjutavad kooli mälestustest selle raamatus õpetajad kes ka minu ajal seal töötasid. Teiseks tundsin väga palju äratundmisrõõmu. Olen ju kahel korral käinud ka Metsapoole Põhikoolis lastega ja töötajatega kohtumas ja usun et lähen veel. See on maailma ilusam koolimaja, no vaadake ise!

 Minu koolitee toonases Metsapoole 8.- kl Koolis jäi küll üürikeseks, õppisin seal vaid 1. klassi aga mäletan seda kenasti ja hea sõnaga. Aga minu mäletustest saategi lugeda äsja ilmunud lasteraamatust PETU LÄHEB KOOLI, mis kohe ilmub ka raamatupoe lettidele. See on tegelikult kogupere raamat, eriti peaks huvi pakkuma nendele kes seitsmekümnendatel koolis käisid ja ka paljudele teistele. Raamat on suht autobiograafiline, kuid siiski ilukirjanduslik.

 Kolmapäeval jõuavad veel mõningad raamatud kirjastusest minuni, seega veel saavad kiiredmad (7 inimest) seda minu käest 12 euro eest osta, posti panen 14 euro eest. Kiirustage!

 Mis aga puutub Metsapoole Põhikooli juubeliraamatusse, siis ma tõesti siiralt tänan selle eest. Helgi Aas, Heidi Müürisepp, Antonina Lepp ja Tiina Laidla töötasid ka minu ajal selles koolis. Minu klassijuhataja oli Reet Liblik ja kehalise kasvatuse õpetaja Ülo Liblik. PETU LÄHEB KOOLI raamatus on nimed muudetud sest tegu on ilukirjandusliku raamatuga.

 Metsapoole, ma armastan sind!

juubelitrükised üheskoos

3 ühes :)

22.oktoober. 2018.a.
Vana-Rääma

Klassikokkutulek Kentukis

  Kui minu jaoks oli see esimene klassikokkutulek, jäin ma 100% rahule. Küll oli vahva õhtu, aitäh!
Ma, ausalt öeldes, ei mäleta täpselt kui mitu inimest klassi lõpetas, aga üldjuhul oli meie klass  tollel ajal kõige vähemaarvuslisem aga kokkutulekule tuli lausa 11 õpilast. Lõpetanutest on puudu vaid Marve Aia, Tiina Tamm(Annuk), Argo Konstabel, Marek Tomson ja Raivo Einas. Tarmo Lillepa, kes on esireas, õppis meiega koos vaid 4 klassi, siis kolis Pärnu-Jaagupisse.

 Kohal olid: Liliana Tammearu(Kester), mina, Ilona Engman, Aivar Laud, Marju Saagim(Laurimäe) Marje Järvi(Leets), Peeter Sepp, Tarmo Lillepa, Jaanus Välimäe, Agu Siiman ja Terje Laurimäe. Ohh, oli superõhtu!

 Õhtu loosunglauseks kujunes:" Elagu Koonga 86!" ning bändimees bändist "Härra Kuu"(mitte Raguu!) tuli vahepeal lausa meie klassi terrassilt kõrtsu sisse kutsuma. Tantsida sai nii et jalad rakkus!

 Ma ei tea kuidas teil õhtu edasi kujunes, kas jõudsite Kassasse, aga igal juhul oli vahva ja ma nii loodan et kohtume juba kasvõi järgmisel aastal taas. Klassi lõpetamisest toonases Koonga 8-kl koolis sai juba kevadel lausa 32 aastat, aeg lendab halastamatult ja tahaks ikka ja uuesti kokku saada.

  Armastan!

Galerii(kahjuks paljud fotod ei tulnud välja!):

Sihvka ehk Agu Siiman

Jaanus ja Tarmo

Marju, Liliana

Marje, Ilona, Jaanus

Jaanus

tantsisime HÄRRA KUU pilli järgi

Tarmo, Peeter, Aivar

Marju ja Liliana tantsimas

Klassikokkutulek 17. august. 2018. Kentuki Kõrts
blogi kirjutasin 18. august. 2018.a.
Vana-Rääma

Tere, mina olen Simba

  Tere, mina olen Simba. Juurtelt olen ubamulk, pärit Mulgimaalt, Abja-Paluojast ja tänasest olen ametlik pärnakas. Sündisin 1. märtsil, 2018.aastal, koera-aastal, kalade tähtkujus, aga ma olen ehtne Lõvi, sellest ka mu nimi-Simba.

 Kui ma Pärnu koju jõudsin, tundsin nagu oleks siin kogu aeg elanud. Minu perenaine Margit ja perepoeg Germo on mulle mõne tunniga nii armsaks saanud, et ma ei oska ilma nendeta (nende läheduseta) enam ollagi.

 Kui ma Mulgimaalt kohale jõudsin, oli mu kõht nagu pall, sest enne tulekut sõin korraliku kõhutäie hakkliha ja onu Aivar Krimm, kes mind autoga kohale tõi, pani kasti veel viinerit ka. See maitses ka hästi, aga kastis mulle üldse ei meeldinud, sestap magasin pool teed autojuht Aivari süles ja alguses mõtlesingi, et tema on minu uus peremees. Ja pirisesin ma vaid sellepärast, et kange kaka häda oli, aga uude koju jõudes leidsin kohe kakapoti üles ja peale kakamist läks tuju nii heaks, et hakkasin hirmsasti vaipu ja nende narmaid taga ajama, kuni lõpuks lausa kukkusin magama. Algul olin jahmunud küll, sest kakapotis polnud tuttavat lõhna ja see roheline potike lõhnas üldse liiga uuelt.

 Ma olen nii vapper ja julge, ei karda mitte kedagi, aga üks auto, mis akna tagant mööda vurises, suutis mind korraks ehmatada, kuid nüüd olen juba harjunud, armastan telekat ja peeglit vaadata ning naabrinaise Maarja toodud ronimispuul turnida ning hiir ja palli taga ajada.

 Kui ma just oma uute vanemate süles magada ei saa, siis sobivad mulle magamiseks ka köögi toolidel ilutsevad toolipadjad, pehmed ja armsad. Ja oi, oi kui suur pind on möllamiseks, lausa ligi 60 ruudune korter, mille uus emme Margit minu tulekuks kenasti lille lõi ja kevaduuendusi tegi. Mõistagi koos uute asjadega, mille mulle soetas.

 Mulle meeldib uue emme sääri mööda üles ronida ja Germo jalgu taga ajada. Aga kõht on mul siiani hakklihast nii täis, vaid piim mahub veel sinna. Jah, ma armastan piima väga!

 Niikui Margiti ja Germo suud matsuvad, märkan ma seda ja ronin neile kohe sülle. Mulle meeldib ka nende nägu ja sõrmi limpsida ning käpaga põske silitada. Aga praegu ma jälle magan, sest olen alles üle kuu vana tita ja väsin ruttu. Mind ei sega isegi raadio mis köögis mängib, vaid pliidiukse kriuksumine veidi ehmatab, aga siis vahetan külge ja magan edasi.

 Ärge tulge minu ega mu pererahva kallal norima, tulin siia perre selleks, et see on õige koht minu jaoks, mõjun epileptikust perepoeg Germole tervendavalt ja juba armastan oma pere samamoodi nagu nemad mind. Toakassi minust ei saa, sest elame esimesel korrusel ja elamisse on õhku vaja, sest me kõik vajame õhku, mis pääseb elamisse uste ja akende kaudu. Varsti hakkan ka õues käima ja millalgi kiibistab Margit mind ka ära.

 Minu uue kodu uued pildid ja mina ikka ka:

naabritädi Maarja toodud ronimispuu on nii nummi...

küll on mõnus mängida!

siin ma magan, köögis toolipadjal...

tema on minu sõber- Pipi-Pikksukk

perepoeg Germo ja minu tuba...

Germo toas vaatan ka mina telekat...

küll on palju ruumi emme Margiti toas hullamiseks!

küll ma need Nurrikud ka sealt riiulilt kätte saan!

ja sellel poolikul (käsitöö poolest) põrandalambil on hea turnida...

tupsrohtliilia võrsed.mu lemmarid!

21. aprill. 2018.a.
Vana-Rääma

Kevad hinges ja elamises...

 Viimastel päevadel on kogu aeg kiire. Ma ei saa aru kuhu päevad kaovad, aga kaovad. Tõusin küll täna juba kell 8.36 aga pole siiani jõudnud oma toimetustega ühele poole. Homme on ka päev!

 Ma ei saa kõigist asjadest blogis rääkida, aga olen kogu päeva ainult askeldanud, sestap sorry, inimesed, kui mind ka telefonitsi kätte ei saanud! Aga nagu piltidelt näha, sain lõpuks oma raamatutele riiuli, seisid teised juba mitu kuud laual ja peegli laual virnas. Olgu öeldud, et selles riiulis on vaid pühendustega ja autogrammidega raamatud. Tegelikult läheks ühte sellist veel vaja, siis saaks kõik raamatud kenasti riiulisse. Olgugi, et ma olen selline "antiikinimene," sobib selline riiul mulle küll, aga kindlasti mitte heledast puidust. Heledast puidust raamaturiiul on Germo toas.

 Olen oma toaga peaaegu rahul. Ka arvutilaud sai üleliigseist asjuist puhtaks tehtud. No kogu aeg koguneb igasuguseid paberied ja asju. Nagu pildilt näha pole ma suutnud siiani põrandalambile uut kuplit valmis teha, selliseid purginaksudest lillekesi on mul paarisaja ringis, aga keegi ei õmble neid kokku :) Tuhin läks ammu üle ja siiani on asi poolik. Ehk ikka võtan ennast käsile millalgi.

 Mõnus viirukiaroom täidab tuba, aga üks suur raamatuvirn ilutseb alles keset tuba ja need on kõik JI kirjastuse raamatud.

 Arvake mitu Inglit on minu toas?

 Eile oli ka asjatamist. Käisin maabussijaamas Emal bussi vastus ning mitte ei saanud jäädvustamata jätta ühte seina, maalinguseina. Tervitan sellega Kaidit!

 Puudega sai ka täna asjatatud, aga nagu tellimuse peale tulid vend ja vennanaine ning vend taris pmst üksinda 35 kotti puid kuuri. Ja õega olime ka asjalikud ning tänu talle ma selle riiuli saingi, kuigi ei tahtnud esimese hooga Samaariasse minna. Tuleb ikka vanema õe sõna kuulata :)

 Eks ma lähiajal kirjutan mis röövis osa minu päevast, praegu vaikin. See siin on küll minu avalik päevik, aga egas ma kõigist ja kõigest ka üldsusele ei pajata.

 Ahjaa, armsale Marisele aitäh Rootsist toodud külmkapimagneti eest! Neid aina koguneb. Kuigi ma teadlikult neid koguma ei hakanud siis üha kingitakse ja tuuakse reisidelt. Nüüd ongi juba neid omajagu. Aitäh!

 Olge armastatud!

Veidi fotosid ikka ka:

raamatud lähemalt vol 1...

vol 2...

vol 3...

vol 4...

rariteet. Juhan Saar 16.03.2001. 17 aastat tagasi...

ELU IKKA ÜHEKORDNE- Juhan Saar

praegune öökapiraamat...

armas Kerttu kinkis aasta eest, jätsin magustoiduks...:)

altaril viiruk suitsemas...

siin vestlen ma teiega ja kirjutan raamatuid ;)

igal ühel võiks olla oma altar kus ta energiaid puhastab...

kas sa teadsid et ma olen lühinägelik? ;)

uus magnet Stockholmist...

minu väike magnetikollektsioon...

valasin tina, kes see on? tegelt pliidi alt leidsin...müstika...

armas maaling Pärnu maabussijaamas...

7. aprill. 2018.a.
Vana-Rääma

Külalised ja muud loomad

  Hea pealkiri, onju? Tegelikult käis nende kahe päeva jooksul meil külas vaid 1 loom, Zorro vend Mat(i)u, aga igas mõttes on tunda, et kevad on käes, külalisi käib palju. Nii juhtuski eile, et  lisaks Pärnule sõpradele käis veel külalisi ka Varblast ja Järvakandist. Varbla rahva unustasin pildistamata, aga loodan et karistus nüüd väga karm ei tule(?) Olgu, olgu...

 Blogipostituse nn kaanefotoks panin loomulikult armsa Trevori, või õigemini kaks Trevorit ja tõesti tõesti, see nunnu mehike seal minu värske romaani kõrval on peaaegu poolteist kuud vanem, kui TREVORI JUHTUM. Aga armas on kahte Trevorit koos fotole jäädvustada.

 Vast eelmisel nädalal kirjutas Risto mulle, et meil on sama nimega lapsed, üks neist tema ja Anna-Liisa ühine poeg Trevor ja teine minu "tütreke" Trevor. Loodan, et kunagi saabub ka see aeg kui Trevor Tammela selle raamatu läbi loeb. Aitäh meid külastamast, kallid Anna-Liisa, Keitlin, Trevor ja Risto!

 Ja suured ning siirad tänud ka Kaiele ja Biibele! Olete mulle väga kallid!

 Teate, ma olen ülivamustuses raamatust SELTSIMEES LAPS ja juba kibelen raamatuga voodisse. Eile lugesin lausa kaks ja pool tundi seda, aga lugeda on veel, sest lehekülgi on üle 500. Tohutult hea raamat! Aga sellest blogin siis kui saan läbi loetud.

 Täna oli tööpäev. Nii hea oli ennast liigutada. Vaatasin hiljuti et talvepuud hakkavad otsa lõppema aga lubab veel talviseid ilmu ja võtsime koos Germo, Heiki ja Maarjaga suure puudesaagimise ja ladumise töö ette, nüüd võib kasvõi pussnuge taevast tulla, meie külma ei karda! Praegu mõnulen toas, sest 30 sooja on. Ohh kui hea! Ma lihtsalt ei talu enam üldse külma, koliks või soojale maale. Naersin siin eile kallale, et tuleb vist pekk peale tagasi kasvatada, kogu aeg on kohutavalt külm. Aga ei, las see kevad jõuab kohale ja mina lähen siis rajale, selliste tuuliste ilmadega ma ei suuda, lihtsalt külmun ära. Ikkagi 25 kg on turjalt maha visatud. Ja olin pmst kogu talve haige, mis oli mõnes mõttes hea- kirjutasin 5 romaani!

 Ahjaa, Reelikaga olime me ka täna asjalikud, aga mis suhtes-see on veel saladus!

 Juba on esimene tagasiside mu romaanitriloogia esimesele raamatule olemas, see kõlab nii:

 Raamat “Trevori juhtum”on väga lahe lugeda,algusest lõpuni pōnevust täis.Kui juba alustad,siis enne käest panna ei saa,kui pead kohe lõpuni lugema.Ootan suure huviga järge!

H. 

* * * * * * *

 Andke ikka tagasisidet, sest see on autorile väga tähtis. Aitäh! 

Kirjutan hetkel ka ühte romaani, aga see on veidi tõsisem teema ja kardan, et tuleb paksem raamat, seega ennustan ilmumist alles tuleval aastal. Aga kuna mul on palju poolikuid romaane siis....ei tea iial mis ja kus ja kas mõni...

Nüüd aga armas fotogalerii minu uue romaani tegelasest Trevorist:

noor emme oma nunnu pojakesega 

tupsukesel oli ülimagus uni :)

Trevor koos emme Anna-Liisaga ja õe Keitliniga

õde-venda :)

päevakangelased :)

Olge armsad!

24. märts. 2018.a.
Vana-Rääma