Kuvatud on postitused sildiga Zorro. Kuva kõik postitused
Kuvatud on postitused sildiga Zorro. Kuva kõik postitused

laupäev, 8. juuli 2017

Oodatud ja kutsumata külalised

meie pereliige, kass Zorro ja Germo

 Millega me tegeleme? Ütlen ausalt, et mul on nii palju teha, et vahel kannatab rajale minek selle all. Aga ma ei kurda, iga asi omal ajal. Eile näiteks oli taas külalistepäev, meid külastas kokku 10 inimest. Kuidas ma viitsin, tahan ja jõuan nii paljusid inimesi päeva jooksul võõrustada?

 Ausalt öeldes olid eilse päeva plaanid juba mitme päeva eest paigas. Nii algaski meie hommik, nagu tavaliselt ikka, hommikukohviga ja loetud tundide pärast sõitsime naabrinaisega Audrusse, sest just reede hommikuti müüakse endises Audru saunas megahead suitsutatud liha. Meie käisime kanakintsuliha jahil ja saime ka. Ülihea on! Soovitan kõigile! On ka taskukohane. Osta saab seda siis reedeti kella 9.00-12.00.
Audru vana saun
sellised kondita, ülimaitsvad kanalihatükid
hinnakiri ka juurde..

 Audrust naastes jõudis sõbranne Anneli meile. Oli enne kokku lepitud. Armas oli. Ja kallis Reelika (ja ta lapsed) käisid ka kiirvisiidil ning kuulasin meelsasti Reelika Bulgaaria reisi muljeid jnejne...

 Eelmisel õhtul panime ka kalli Terjega oma plaanid paika, ta sõitis oma ratastooliga, mida ta hellitavalt mersuks kutsub, üle silla kenasti ja otse meile külla. Tegime õues mõnusa istumise, kus olid ka kutsumata majakassid loomulikult kohal. Siis käis armas Karmen raamatu järgi, oli ka eelnevalt kokku lepitud. Nagu ka paljude teiste külalistega. Mida ma tahan öelda?

kalli Terjega lõunatamas meie koduukse ees
menüü..
majakass Kellu (ja teised 2) ka kohal..
kallid Terje ja Anneli
(lisaks Terjele) kirjutasin Karmenile pühenduse oma uude raamatusse
meie pesamuna Zorro ja Germo :)
ja kallis Karmen tuligi :)

 Asi on lihtsalt selles, et mul on ka eraelu ja ma olen korduvalt maininud nii blogis kui ka otse, et kui mul tekib loomeperiood siis mul ei ole niisama aega lebotada, ma teen ju tööd, kirjutamistööd. Seega oleks hästi armas kui inimene kes tahab mulle külla tulla, helistaks eelnevalt ette, nagu seda paljud mu head tuttavad ja sõbrad teevad. Mulle meeldivad külalised ja ma armastan suhelda, aga kui ma kõnedele ei vasta siis järelikult on mul mõne kirjatüki kirjutamine käsil ja ma ei taha, et mind segatakse. Ja kuna ma olen visiitsuhtes, siis olen korduvalt maininud ka, et nädalavahetus on minu jaoks kvaliteetaeg kallimaga, sest nädala sees me näeme vaid hetkeks, või ei näe üldse, sest ka tema teeb tööd ja päris pikki päevi. Seega ärge pahandage kui ma kõnedele ei vasta, siis ma olen hõivatud, sest mul on ka oma eraelu. Vahel ma tõesti ei jaksa vaikides või niisama molutades köögilaua taga istuda ja aega surnuks lüüa, sest teha on palju. See blogi võib tunduda natuke kurjana, aga ma tõesti vajan ka enda ette olemist, pojaga olemist, kallimaga olemist jne...ENDAGA OLEMIST!

 Tegelikult ajendas mind natuke "väsinud" blogi ja luuletust kirjutama ka üks teine teema, ühed teised inimesed, kutsumata külaised, kes läbi aastate nii minu kui ka paljude mu tuttavate elu segavad. Kus kohast küll võtavad osad jehoova tunnistajad õiguse astuda luba küsimata teiste ellu? Mul on ka tutvusringonnas mõned sellesse sekti kuuluvad inimesed, aga nad ei suru ona usku peale, nad on täiesti tavalised inimesed meie keskelt. Nad ei propageeri kunagi oma usku, käivad vaikselt oma konventidel ja usuvad ka vaikselt. Nimesid ma nimetama ei hakka. Miks osad jehoova tunnistajad ahistavad inimesi? Isegi rajal käies, kui tegime pojaga istumispausi, et vett juua jne...astus üks mesimagusa jutuga jehoova tunnistaja meile ligi, ajas pugejalikku juttu ja poetas meile voldiku, mille sealsamas prügikasti viskasin. Miks nad seda teevad? Kas nad teenivad selle pealt? On see nende töö? Mis toimub? Kaua võib? Mul on kahju ka oma ämmast, kes on teatud kiriku liige ja kristlane, kuid kui ämm on üksinda kodus, lausa tungivad jehoova tunnistajad ta majja, aeda jne...Surudes oma usku peale ja neid isegi ei huvita et ämm ei ole huvitatud. Argipäeviti nad sinna minna enam ei julge, sest ämma poeg on kodus ja on neile kordi tuule alla teinud. Lihtsalt kohutav! Ma ei tea mida ette võtta või kuhu pöörduda? Politseisse? Kas politsei tuleb sellise kutse peale välja? Ma ei usu...

selle küttematerjali nad mulle ja mu pojale pihku surusid..

 Nii sündiski minu sulest mitte just heamaiguline luuletus, aga kirjutasin endast selle mure ja valu välja ja hakkas natukenegi kergem. Praegu on jehoova tunnistajad Tallinnas konvendil, võib vabalt hingata. Ja nende peale surutud voldikud lähevad mu pliidi alla tuleroaks. Vähe sellest, et nad lihtsalt mu uksest sisse astusid (aga mis siis oleks saanud kui ma oleks alati olnud ja ennast pesnud?), surusid nad Germole vägisi pihku oma voldiku ja risustasid naabrite postkaste. Kas ma pean nende pärast hakkama oma elamise välisust lukus hoidma? Just välisuks on mul kodus olles päev läbi pärani, sest tänavapoolsete akende kaudu on raske elamist tuulutada. Nüüd aga luuletus. Ja kõigile eilsetele külalistele aitäh!

MINU JUMAL ON RAAMITU

nad tulid jälle
kutsumata
nahaalselt
ilma luba küsimata
astusid üle ukse
läve
nagu tookord

neil on seletamatu
fluidum vanuritele
üksik
emadele
katkise hingega
inimeste üle

nad segavad eraelu
sekkuvad normaalsete
raamideta inimeste
ellu
püüdes neid
allutada
vallutada
valele teele
juhtida

kui sul uks
on lukus
siis nad risustavad
su postkasti
pistavad peale
surutud voldikuid
uste vahele
suruvad vägisi
pihku
pidades ennast
maailma
parandajaiks
jumalaks

ükskord nad
tulid taas
avasid luba
küsimata maja ukse
astusid sisse
ja nähvasid
võõrad majas

nad elavad vaimu
pimeduses
on kinni kap(sl)is
üritades ka teisi
kapseldada

neid ei huvita
kui inimene on
kiriku liige
kristlane
budist
krishnaiid...

nad tungivad
vanurite elamisse siis
kui ülejäänud
pereliikmed on tööl
komandeeringus
reisil
koolis
et mulgustada
vanurite ajusid

avavad ülbelt
väravaid
kondavad võõrastes
aedades
hoovides
koduses

nende jehoova
on ainuõige
nende arvates on
normaalsed inimesed
kurjast vaimust
vaevatud
valele teele suunatud
pimedad ja
patused

aga nad ei näe ennast
sest nad kannavad maski
kannavad pimedusekaed
silmadel
nad ongi pimedad
või leebemalt öeldes
lühinägelikud
õelad
seaduserikkujad
ahistades nägijaist
inimesi

kas mitte ahistamine
ei lähe paragraafi alla
võta või kriminaalkoodeks
appi

õnneks on meie kodus
küttekolded kus
konvendikutsed
ereda leegina
põlevad

laske inimetele elada!



8. juuli. 2017.a.
Vana-Rääma


teisipäev, 27. juuni 2017

Jaansoni rada 45. päev


 Täna läbisime 6 km. Oleks ka rohkem läbinud, kui mu tarkusehammas, mis juba kolmandat päeva tuikab, poleks lausa valutama hakanud. Kiire tempoga käisime 4 km läbi, siis põikasime Ave juurde ja 2 viimast kilomeetrit läbisime taas tempokalt. Või õigem oleks öelda, et tempokalt kepikõndisin mina, sest Germo jaoks on minu kiirkõnd nagu rahulik jalutamine :)

 Eile jäi rajal käimata. Esiteks polnud ilmataat üldse armuline ja teiseks käis mul lausa 11 külalist. Õhtul niitis mind väsimus mitmeks tunniks maha, magasin ja öösel lugesin kella neljani. Hambavalu on palju kurnavam kui rajal kepikõndimine. Tuleb vist viimane tarkusehammas lasta välja tõmmata, pole parata. Ma ei karda üldse hambaarsti, aga hambaravi on lihtsalt minusugunse lihtinimese jaoks hirmkallis. Üritan esihamba raha koguda, aga....Nii pean endiselt loobuma esinemistest ja raamatute esitlustest, sest ei lähe ju ilma esihambata lavale. Seega on mu kahele juuli esinemisele vesi peale tõmmatud.

 Enesetunne on muidu väga hea, ei liigese- ega lihasevalu. Kuidagi eriliselt kerge on viimasel ajal astuda ka siis kui päev või paar on rajal käimisest vahele jäänud. Nädala lõpus ehk astun kaalule üle hulga aja, kui muidugi taas ära ei unusta.

 Germo on ka vapper. Täna oli ta rajal eriti õnnelik, kogu aeg nägu nalja täis ja tegi krutskeid, küll lehvitas keppe, küll torkis nendega Rääma tänava puid, küll jäljendas minu kepikõndimist. See kõik näitab seda kuidas ka tema rajal käimist naudib. Ja väsimust ei kurda ta kunagi.

 Täna laekus ka AHF-ist raha arvele, talvepuud on nüüd pmst kuuris. Sellel aastal oli summa küll väiksem (117,58 eurot) , aga puuderaha sain ikka kätte. No ja ega mul ju eelmisel aastal peale PETU ühtegi raamatut ei ilmunud ka, et neid laenutada. PETU ilmus ka alles aasta lõpus. Aga tänud kõikidele kes on mu raamatuid raamatukogudest laenutanud! Te kõik olete hea seinud selle eest, et meie pere talvel külma ei jääks! Aitäh, aitäh, aitäh!

 Jälle üks positiivne päev õhtus!

Fotogalerii:
1 km läbitud...
2 km läbitud...
3 km läbitud...
Germo 3 km peal...
mina peale 3 km...
ta tervitas meid jälle. rajaäär on kenasti ära niidetud...
esimene puhkepaus peale 4 km, Germo
:)
Ave väravas
Ave ja Germo
Rääma tänavalt koju...
pildikesi eilsest...vol 1
vol 2
vol 3
ja tuduv Zorro


27. juuni. 2017.a.
Vana-Rääma

pühapäev, 25. juuni 2017

Jaansoni rada 44.päev

tuulest viidud mina...

 Tundsin et minus on liiga palju energiaülejääke ja millegipärast tuulise ilmaga kisub mind eriti rajale, nii ma siis Germo ja Zorro koju magama jätsin ja üksinda rajale tuhisesin. Kui tuleb tunne, tuleb kohe minna. Liigesed ja lihased lausa karjusid raja järgi, nii ma siis turbokiirusel 2 kilomeetrit maha tuhisesingi, kui nägin tuttavat kuju eemalt lähenemas...

 Oleks mul vesi kaasas siis ilmselt oleksin pikema teekonna ette võtnud, aga vett polnud, seljakotiga Germot ka mitte, seega piirdusin 4 km-ga. Tagasi liikusime juba Maarjaga kahekesi. Oli teine ärganud ja mu postitust näinud ning otsustanud minuga liituda. Viiski otsuse täide. Tore ju.

 Homme on juba uus päev, ehk on ka ilmataat sõbralik ja lubab meid rajale.

 Kaalul ei ole ma kuu aega käinud. Kodus mul endiselt kaalu ei ole ja tunnen, et ongi parem. Teises kodus pesus käies astun tavaliselt kaalult läbi, aga viimasel ajal olen unustanud. Küllap nii peabki olema. Ma leian, et kui mul oleks kaal kodus siis oleks see pigem piin, käiksin seal tihti. Polegi oluline kui palju (ja kas?) on kaal langenud, tähtsam on enesetunne, sest ma tõesti tunnen peale rajal käimist ennast nagu uuesti sündinuna. Lihased ja liigesed enam ammu valu ei tee ja hingeldama ka miski mind ei aja. Kui saaks veel suitsetamise ka maha jätta, siis ilmselt oleksin võimeline pikemaid maid läbima.

 Tihti küsitakse mu käest et kuidas ma jaksan ja viitsin rajal käia. Ütlen puhtast südamest, et rajal käimine on minu jaoks tänaseks suur nauding, peaaegu sama tähtis kui vee joomine. Olen kord selline inimene kes kipub kõike asju kirega tegema. Tihti on minu elu motoks "KÕIK VÕI MITTEMIDAGI!" ning see kehtib eriti hilinemiste kohta. Ma ei salli hilinemist ja hilinejaid ning ise olen isegi jätnud mõnikord kusagile minemata, kui olen hiljaks jäämas. Selline ma kord olen. Tegelikult olen vabakulgeja, liiga iseseisev ilmselt, ei kannata kui mulle midagi peale surutakse vaid tegutsen hetke ajel. Neitside kiiks vist :)

 Ja, noh, eks armastus inspireerib ja motiveerib elama oma elu kirega.
Armastan!

Fotogalerii:
jõgi on tormine ja suhteliselt triiki...
1 km läbitud...
2 km läbitud...
üks unine ja tuttav tüdruk jalutas vastu :) 
ja mööda Rääma tänavat kodusuunas...
minu lemmikmaja TONDILOSS ja tellingud, jeeeee! ;)
peaaegu kodus ehk Vana-Rääma uulitsal...
Germo ja Zorro hõivasid mu voodi. Emme voodis tuleb alati hea uni :)

25. juuni. 2017.a.
Vana-Rääma

kolmapäev, 17. mai 2017

Jaansoni rada 25. päev+Anneli sünna+uus tass

Germo koos armsa Riinaga

 Täna on üks müstiline päev. Hommikul tegi meile äratust armas Anneli, kellel on täna sünnipäev. Nii algaski meie hommik üllatusega, sest Anneli tuli kookide, karulaugusoola ja kohviga. Ühesõnaga hommik andis paraja energia- ja kalorilaksu seega rada lausa karjus meie järele. Aitäh, kallis Anneli ja imelist sünnipäeva jätku!

 Peale Eve võõrustamist läksime rajale. Kuna mu maailma parim sõbranne Jaanika aitas mul pedomeetrit mõista, paningi selle endale külge. Algul oli plaan 4-6 km täna kepikõndida, aga lõpuks läbisime 8 km. Viiendal kilomeetril tegime pausi ja peale seda pedomeeter keeldus samme ja kilomeetreid lugemast. Ilmselt ei tohi üldse pausitada, aga ma ei taha üle pingutada ja pausitan ikka. No kui just 4 km-t ei kõnni, siis tõesti pole vaja puhata vahepeal. Aga katsetan homme uuesti.

 Kuuendal kilomeetril mõtlesin armsa Riina peale, sest kirjutasin talle fb-sse eile õhtul kirja ja hommikul ma arvutit ei avanudki. Teadsin, et Riina viibib veel teatud päevad Pärnus ja tahtsin niiiii teda kallistada. Telepaatia juhatas meid rajal kokku. Ausõna. Hetk peale temale mõtlemist pidin ma infarkti saama, sest Riina jooksiski vastu. Fotojäädvustus on ka olemas. Nii me kolmekesi kahte ja poolt kilomeetrit koduni läbisimegi. Küll oli armas kohtumine! Ja siirad ning suured tänud imeliste Mehhiko kivide ja uue tassi eest! Mul on nüüd hea tuju kogu õhtuks.

 Nagu ma maininud olen, et uue romaani kaaned said valmis, jah, läheb teine varsti trükki ja juba juunis tuleb soe sai ahjust. Ilusad kaaned ja ilus kujundus. Ja toimetaja ennustab suurt müügiedu ka. Nüüd algab kärsitu aeg, aga rakendan endiselt oma energia rajale. Otsustasin, et käin rajal esmaspäevast reedeni ja kui tuleb tunne ka nädalavahetusel minna, lähen. Enesetunne on ülihea ja riided jäävad aina suureks. Minge rajale!

 Ma usun, et paljudele naistele ei ole võõras teema, et ülekaalulistel ja alakaalulistel jäävad päevad ära (mehed ei pea lugema!), ülekaalulistel on munasarjad rasvunud jnejne...Ühesõnaga kepikõnd on juba selleks hea, et toob tervise tagasi. Kuna see on mu avalik päevaik siis kirjutan kõikidest asjadest avalikult. Võin täna ütelda, et tänu kepikõnnile on ka mu menstruaaltsükkel taas paigas, mis streikis juba ammu. Enam pole mul hiigelsuurt (nagu) rasedakõhtu mis takistas lausa kummardamist, kingapaelte sidumist, sokkide jalga panemist jmm...

Teie tervis on teie endi kätes!
Alustage kepikõnniga juba täna ja saate oma tervise tagasi!

Kohustuslik fotogalerii:
sünnipäevalaps Anneli
hommikune energialaks täna
...
Nurga talu karulaugusool, hind vaid 5 eurot! Anneli müüb
rajale minekuks valmis...
pedomeeter rinda..
Germo raja alguses..
2 km läbitud...
3 km läbitud...
4 km läbitud...
peaaegu 5 km läbitud. Germo puhkab lemmikohas...
mina  5 km....
meie...
rada...
Kuu tänava nurgalt keerasime Rääma tänavale..
armsa Riina nopitud kivid ja ostetud tass Mehhikost...

türkiiskivi Vaikse ookeani rannikult, Mehhikost. armas Riina tõi
türkiiskivi teiselt poolt....(ohh, ma olen nii õnnelik!) :)
Ingridi toodud küünal, Maili toodud purk ja Riina toodud kivid
Germo ja Zorro on ka rõõmsad :)
riided on suureks jäänud, isegi Zorro ehmatas :D
meie pesamuna Zorro

Vana-Rääma
17. mai. 2017.a.