Juba pikemat aega käib meil kirjastajaga suur töö. Minu 5-da luuleraamatu käsikiri on juba ammu Margit- Mariann Koppeli poolt toimetatud, kuid alles eile saime selle küljendatud täpselt nii nagu mulle meeldib. Kaanekujunduse idee tuli minult endalt ja koos kujundajaga viisime selle ellu just sellisena nagu minu soov oli. Armas ju? ;)
Illustratsioonid on taas armsalt ja andekalt Ariel Marksalult, kes on illustreerinud minu mõlemad romaanid. Meie koostöö kohe kindlasti Arieliga jätkub, kuna 2016.aasta jooksul on mul ikkagi plaan enda kirjastus ära teha ja raamatud ju ootavad kenasid illustratsioone.
Esi- ja tagakaane fotod on omast arvutist võetud ja mõlemal pildil olen mina ise. Nende autor on Juta Hiiop ehk luuletajana tuntud Anli Eha nime all. Ning tagakaane portreefoto on Pärnu fotograafilt Urmas Luigelt, kes on juba paljude mu raamatute portreefotode autor. Tema lahke luba, neid kasutada on olemas ja olen talle ka alati raamatu kinkinud fotode eest.
See on mu kõige romantilisem raamat. Nagu raamatu nimigi ütleb on tegu ööteemaatikaga ja Ööde Tütar olen ju mina ise, euluaegne Öölane. Seega minu enda fotod kaantele sobivad minu meelest hästi.
Järelsõna minu luuleraamatule on kirjutanud poetess Anneli Lamp. Aitäh! :)
***************************************************************************
Lisaks möödus sellele imelisele uudisele oli mul üldse täna väga eriline päev, sest külas käis Lavassaare aegne sõbranne-naabrinaine Anu, kellega lobisedes kadusid lausa tunnid kätte. Mulle oligi ilmselt sellist mõnusat istumist teetassi taga ja nostalgitsemist vaja, sest väga kiired ja kirevad ajad on viimasel ajal olnud. Sihuke mõnusalt lõõgastav päev sai.
Kasvasid ja minu ja Anu lapsed koos väikeses Lavassaare alevis ja on ju nad ka enamvähem üheealised. Minu laste lapsepõlv möödus just selles armsas alevis. Meie kohtumised on jäänud küll kiire elutempo juures harvemaks, aga kõik on ikka endine, mitte midagi ei ole muutunud ja hiljuti Lavassaares esinemas käies ja oma endise kodumaja juures olles läks ka mõte naabrite peale, aga meil oli kiire, kuid siis tuligi endine naabripoiss nurga tagant autoga, nagu tellimuse peale ja me kohtusimegi :)
Jah, isadepäeval meenutatkse esivanemad, isasid ja vanaisasid. Mina meenutasin ka. Aga unustada ei tohiks ka sõpru ja häid kaaslasi. Isa ei ole mul enam ammu meie seas, aga mäletaused jäävad, samuti Anu isast on mälestused alles...Palju oli meenutada ja jäid ju ilusad ajad ikkagi Lavassaarde. Ise ei saagi aru, et oleks vanemaks saanud, aga lapsed on meil mõlemal juba täiskasvanud, see paneb mõtlema ;)
Aitäh, kallis Anu! Ja uute kohtumisteni!
8. nov. 2015.a.
Mai
