Just panin öökapilt riiulisse Jaan Tangsoo raamatu "Ritsikas," mille ma alles soodsalt endale soetasin. Lihtsalt elu üha kallineb, lugeda ja raamatuid omada tahaks, nii tulebki vaadata kus ja mida odavamalt saab. Olen Jaan Tangsoo raamatuid ka enne lugenud ja loen veel. Ega ma siis ainuüksi ühte raamatut ei soetanud. :) Antud raamat on psühholoogiline ja väga valus raamat. See kõneleb ühest lapsest, kes elu esimesed aastad kasvab lastekodus, kuskohast ta oma ema teda viimaks koju viib, aga kodu on kõike muud kui kodu, lausa põrgu, joomapunker jne... Tüdruk satub tänavale ja kogeb elupahesid ka ise, aga suudab selle kõige juures jääda veel korralikuks. Selles raamatus on kõike, ka tapmist, usuhullust, narkootikume, elu hullumajas. Lugege ise, ma ei taha rohkem reeta. Olen vapustatud. Tegu on väga hea raamatuga. Jaan, aitäh, kunagine Pärnu maabussijaam meenus, seda rohelist katusealust hoonet kutsuti "Õrreks." Ja Viljandi ning Tartu seiklused olid ka kuidagi omad, sest kunagi sai Viljandis folgil käidud ja Tartus olen ma ka kunagi õppinud ning juhtumisi ühe öö bussijaamas veetnud. Olid ajad. Lisaks, meesterahval ei ole just kerge kirjutada raamatut, kus ta ise on naispeategelaseks, kes lugu jutustab. Aitäh selle raamatu eest! Ja Apollo lehelt kopeerin taas ka tutvustava teksti: Kui lapsel ei ole aimugi, kes on tema isa. Kui lapse emale läheb korda ainult korralik peatäis ja last vajab ta üksnes selleks, et elamispinda saada. Siis võibki juhtuda, et ühel hetkel kukub viieteistkümneaastasel tüdrukul karikasse viimane piisk ja temast saab Ritsikas, kelle kodukoht on seal, kuhu esimene ettejuhtuv buss viib, ja öömaja seal, kuhu jalad viivad. Kuigi saatusel on noorele inimesele veel nii mõnigi katsumus varuks, suudab Ritsikas oma elu lõpuks joone peale saada.
Nagu oma raamatutes varemgi, säilitab Jaan Tangsoo ränkadest teemadest hoolimata elujaatava tooni. 22. jaanuar 2024. Vana-Rääma
