esmaspäev, 26. november 2018

HELISEVAD ÖÖD SAAREL- Heli Künnapas


 Kõigest poolteist tundi ja läbi ta saigi, Heli Künnapase lühiromaan "Helisevad ööd saarel" sarjast MÕNI ÕHTU ROMANTIKAT, 8. raamat. Jah, ma olen need kõik läbi lugenud ja kõik on ka mul kodus olemas, ehivad kenasti ( v.a. üks neist, mis pole Heli kirjutatud) mu eriliste raamatute riiulit. Kes veel ei tea siis eriliste raamatute riiuliks kutsun ma seda riiulit (riiuleid tegelt) kus kõik raamatud on pühenduste ja autogrammidega, ja neid on palju-palju. Loen millalgi üle, aga kahtlustan et juba varsti ligi 300!

 Ladus ja romantiline lugemine oli. Minu meelest on just see raamat sarjast kõige romantilisem. Ja hästi eluline on ka, suhetedraamast, millest selle sarja raamatud ka kõnelevad. Heli loomingus on (läbilõikes) kõik ta raamatud suhetest ja armastusest või kiindumusest, kus alati tugevamaks ja domineerivamaks pooleks on naised. Mehed- need ju ongi nõrgem sugupool! Ai, ai, nüüd hakkan saama! Aga nii on. Tampige mind või mutta, aga matriarhaat ruulib. Ammu juba ruulib.

 Kogu aeg kiputakse targutama et erinevused (mehe ja naise vahel, maailmas) köidavad, aga alati see ikka nii ei ole. Kui ikka kaks inimest- mees ja naine, on totaalselt erinevast maailmast, neil on täielikult erinev arusaam elust-olust, maailmast, siis nad ikka ei sobi kokku küll. Midagi peab ühist olema (peale seksusaaltõmbe) mis neid kõidab ja suhet hoiab, muidu on määratud see suhe hukule. Just sellest see raamat kõneleb, vasturääkimisest, teineteise mittemõistmisest, materiaalsetest väärtustest jne...Ühesõnaga, lugege ise, mina lugesin ja nautisin. Paraku selline ongi elu. Ja armastuses ongi esimesel kohal sõprus, su armastatu, mees, naine, partner ... peab eelkõige olema su parim sõber, alles siis saab sündida armastus, kõik muu on armumine, mis on mööduv nähe. Aga armastus ei sure. Olemas ta ikkagi on. Ma tean millest räägin.

 Aitäh, kallis Heli, et täitsid minu elu poolteist tundi romantikaga!

minu eriliste raamatute riiulite raamatud on sellised, pühendustega ...

Rahva Raamatu lehelt:


Raamat

HELISEVAD ÖÖD SAAREL

 0 Google +0  0 Share0

Eliisest ja Sanderist said Akadeemias õppimise ajal parimad sõbrad. Ühiselt jagati rõõme ja muresid ning mängiti hilisõhtuteni viiulit. Sanderiga jagas Eliise kõike seda, mida oma elukaaslase Margusega ta jagada ei saanud.
Ootamatult otsustab Sander asuda saarele viiuliõpetajaks. Sõbra lahkumise järel hakkab Eliise ja Marguse kooselu viltu vedama. Eliise mõistab, et käib oma elukaaslasega täiesti erinevaid eluradu.
Kas taaskohtumine Sanderiga aitab Eliisel oma elu selgemaks mõelda? Või lööb hoopis suuremad mõrad niigi haprasse suhtesse?
,,Helisevad ööd saarel” on romantiliste lühiromaanide sarja ,,Mõni õhtu romantikat” kaheksas raamat. Kõik sarja teosed on eraldiseisvalt loetavad.
ISBN 9789949732104
Ilmumisaasta 2018
Keel eestikeelne
Formaat Pehmekaaneline
Lehekülgi 124 lk
Mõõt 190x130x8 (mm)
Kirjastus HELI KIRJASTUS
Sari MÕNI ÕHTU ROMANTIKAT
Lisamise aeg: 19.11.2018
15.2012.92 €
Kaup kätte: Kiirtellimusega: neljapäev 29.11



26. november. 2018.a.
Vana-Rääma

pühapäev, 25. november 2018

SEAL, KUS NÄKID LAULAVAD- Marek Kahro

Nende raamatutega on nii, et ühte kõnetab üks ja teist teine. Ma olen tohutus vaimustusest sellest raamatust, Marek Kahro romaanist "Seal, kus näkid laulavad," ning ma olen õnnelik et just see romaan võitis kirjanduskonkursi "Bestseller 2015!" Loen siin järjest kirjanduskonkursside töid ja just see raamat on mu lemmik. Analoogseid raamatuid loeksin iga päev, või iga öö. Ega ma öösel seda enne käest ei pannudki kui läbi sai, sest sellised raamatud on minu lemmikud. Uhh! Aitäh, Marek Kahro, et sa nii põneva raamatu kirjutasid!

 Ja nüüd avastasin et sellele raamatule on ka järg ilmunud, pean selle ruttu endale soetama, sest paljusid raamatuid tahan ma omada, ehk siis uuesti aastate pärast riiulist võtta ja lugeda. "Seal, kus näkid laulavad" on 100% see raamat, mida loeksin aastate pärast taas.

 Ausalt öeldes oleksin ma ikkagi pidanud öösel arvuti uuesti avama ja "värskelt" blogima, uni neeleas osad mu mõtted, mida kirja panna tahtsin, endasse aga ma katsun meenutada.

 Mulle kohutavalt meeldivad kriminullid! See on põnevuskriminull, sest selles romaanis tegutsevad otsatult salapärased inimesed, kohalik politsei peab pmst üksinda kogu juhtumit uurima. Õnneks on tal abiks kooliõpetaja. Vahepeal ma hakkasin juba igat tegelast kahtlustama nendes mõrvades, mis ajapikku aset leidis, ja mille käekiri oli üks. Õnneks ei ole raamatus väga võikaid stseene, kui üks vahejutum välja jätta, mis oli ka väljamõeldis. Tegutseb sarimõrvar, aga rohkem at ma ei reeda ...

 Mulle väga meeldib kuidas autor kasutab oma romaanis vanu legendaarseid rahvapärimusi, uskumusi, millest kõneleb kogu küla või ajalugu. Ja see näkkide teema, no see on nii vapustavalt hästi sisse põimitud, et, et ...

 Kõik saab alguse sellest kuidas üks purjus seltskond järve äärde läheb ning nende hulgast jääb üks tegelane kadunuks. Kes või mis on selles süüdi ja kuidas asi edasi kulgeb? sellest loe ise. Põnevust jagub äärest-ääreni, miski ei veni ega pole ülearune. See psühholoogiline põnevik (kriminull) haaras mind tõesti nii endasse, et mul ei olnud grammigi tundides, mis selle lugemiseks kulusid, kahju.

 SEE ON ÜKS MINU LEMMIKRAAMATUID, MILLE OLEN SELLEL AASTAL LÄBI LUGENUD!

Tõtta sina ka poodi, sest see romaan on saadaval poolmuidu!

Aitäh!

Rahva Raamatu lehelt:

SEAL, KUS NÄKID LAULAVAD

Autor: MAREK KAHRO
 52 Google +0  0 Share0
Kirjanduskonkursi „Bestseller 2015“ võidutöö ilukirjanduse kategoorias

Maia on aastaid meeste tähelepanu nautinud, kuid püsivat armastust pole ta leidnud. Ta töötab väikeses alevikus õpetajana ning kasvatab erksaloomulist tütart. Naise üksluine elu võtab jahmatava pöörde, kui tema klassi saabub uus õpilane, poiss nimega Artur. Poiss toob Maiale uuesti meelde nooruspõlves läbielatud tragöödia: tema peigmees uppus aleviku läheduses asuvasse järve, mille kohta räägitakse õõvastavaid legende. Naine hakkab kahtlustama, et Artur on otseselt seotud viimastel aastatel toimunud vägivaldsete mõrvadega ning järgmine ohver võib olla juba Maia ise.
„Seal, kus näkid laulavad” on psühholoogiline põnevik, mis kirjeldab hirmu laastavat mõju inimesele ja ühiskonnale. Romaan võitis kirjanduskonkursil Bestseller 2015 esikoha ilukirjanduse žanris. Žürii peab seda konkursi kõige põnevamaks raamatuks. See haarab sind nii endasse, et sul pole võimalik seda enne käest panna, kui hommik koidab ja viimane lehekülg läbi.
Marek Kahro on sündinud 1987. aastal ja ta elab Võrumaal. Varem on tema sulest ilmunud noorteromaanid „Kaljud ja kameeleonid” (2011), „Päikseta paradiis” (2012) ja „Viisteist naeratust” (2014).
Mareki enda sõnul huvitab teda see, kuidas isiksus areneb ja miks kurjus nii sageli inimhinges esile kerkib. Seetõttu on kõik tema raamatud psühholoogilise kallakuga ning neis tegutsevad omamoodi kangelased, kes osutuvad raskesse olukorda sattudes arvatust palju tugevamaks.
ISBN 9789949571253
Ilmumisaasta 2016
Keel eestikeelne
Formaat Pehmekaaneline
Lehekülgi 264 lk
Mõõt 210x148x19 (mm)
Kirjastus PILGRIM
Sari BESTSELLER
Lisamise aeg: 30.04.2016 
14.90 2.99 €
Kaup kätte: Kiirtellimusega: neljapäev 29.11



25. november. 2018.a.
Vana-Rääma

laupäev, 24. november 2018

MÕTISKLUSI SÕBRALE- Heli Künnapas


 Blogija, kirjanik, kirjastaja (jne ...) Heli Künnapas käis täna meil külas ja tõi müüki oma uusi raamatuid. Ma küll tegelesin parasjagu ühe põneviku lugemisega, aga no mitte ei saanud, pisike, armas taskuformaadis raamat kutsus lugema. Lugesin selle läbi.

 Mõnikord on elus hetki ja situatsioone, kui sa tahad midagi välja öelda, aga sõnad takerduvad keele taha ning jääbki ütlemata. Samas on ka olukordi, kus sa tahad midagi öelda, aga ei oska kohe sõnastada ja mõte kaob meelest.

 Heli Künnapas on need mõtted kenasti kinni püüdnud, välja öelnud paberile pannud. Sekka teemakohased fotod ja nii sündiski armas, pisike kinkeraamat, mõnus kingitus kas sünnipäevaks, sõpruse märgiks, jõuluks.... või ...

 Aitäh selle raamatu eest, kallis Heli! Läheb eriliste raamatute riiulisse, kus ootavad teda kõik su raamatud.



Rahva Raamatu lehelt:
Raamat

MÕTISKLUSI SÕBRALE

 10 Google +0  0 Share0
Sõber oskab õigel hetkel öelda just selle mõtte, mis aitab mõne küsimuse selgemaks mõelda ja enda eluga paremini edasi liikuda. Sellesse raamatusse said kirja mõned read, mis minu sõpra tema rasketel hetkedel aitasid. Loodetavasti aitavad sind ka.
Võta hetk, ava see raamatuke ning mõtiskle korraks! Sa oled seda väärt!
ISBN 9789949725298
Ilmumisaasta 2018
Keel eestikeelne
Formaat Kõvakaaneline
Lehekülgi 32 lk
Mõõt 127x124x80 (mm)
Kirjastus HELI KIRJASTUS
Lisamise aeg: 07.11.2018 
11.35 10.78 €
Kaup kätte: Kiirtellimusega: neljapäev 29.11

24. november. 2018.a.
Vana-Rääma

ILUS ELVIIRA- Mudlum


 Mida sa muud ikka teed, kui oled kodurežiimil. Hea, et on raamatud välja mõeldud ja valmis kirjutatud!
Panin just öökapilt riiulisse Mudlumi "Ilusa Elviira."

 Kõigepealt tahaks kiita raamatu välimust, kujundust ja formaati, just need lausa sundisid mind seda raamatut ostma, tõsi küll, raamat on ka hetkel ülisoodus. Aga kujundaja Andres Rõhu on ikka väga-väga tasemel. Tõeliselt ilus raamat! Ütle veel et raamatu välimus ei kutsu ostma!?

 Ausalt öeldes on kohati sisu liiga jutustav, olgugi et tegu on jutustuse, mitte romaaniga. Aga osad kohad venivad liiga kirjeldavaks, valguvad laiali ja lõhuvad tervikut, vähemalt minu jaoks. Ja ma ei saanud üldse aru mis ajastus või ajas raamat kirjutatud on, ühes lõigus on koos nii krimpleenkleit, kaalulangemisprogramm, sukksaapad ja tänapäev. Ja see jäigi lõpuni arusaamatuks. Muidugi otsisin ja loootsin ma natuke rohkem ka tegevust, kirjelduste ülekaal muutus üliigavaks. Tegevust tahaks rohkem, kuigi selles  jutustuses on mõnusalt palju vanavanemate tarkust, minevikku (mille kohta autor ütleb mõnusalt, et minevikku ju ei ole olemas, see on möödas).

 Liiga masendavad raamatud on siin riburada pidi viimasel ajal kätte sattunud, pean järgmiseks lugemiseks midagi lõbusamat võtma ilmselt. Mõne paha-paha grammatilise vea leidsin ka, nagu näiteks "autodeede" (lk 19) ja ... neid oli veel. Ilmselt jäid need toimetajale kahe silma vahele, mida vahel ikka juhtub.

 Tegelikult peaks raamatu nimi üldse "Kole Elviira" või koguni "Rumal Elviira" olema, kuid kes ostaks sellise nimega raamatut? Olgugi, et see Elviira, kellest jutustus kirjutab, on kole, lausa väga kole, joodik ja tundetu tegelane, eluraiskaja ja apaatne. Ma ei teadnudki et selliseid inimesi olemas on. Ju on, et inspireerivad vmm ...Aga kas ma tahan üldse, või nii pealiskaudselt nende elust teada, selles on küsimus. Eriti veel kui tegu on üliintrovertse inimesega kellest ei saa kogu raamatu jooksul midagi erilist teada, kui selles veendusin, et ta ema oli samasugune ja siiski-siiki paljud asjad TULEVAD kaasa lapsepõlvest!

 Üldkokkuvõttes jutustab see jutustus ühest masendav-depressiivsest, koledast, rumalast joodikust naisest, kes lihtsalt põletab elu. Uhh! Aga ma tegelikult ka ei imesta millegi üle, sest sellisteks monstrumiteks üritab tänapäeva (meditsiin) inimesi muuta, surudes abivajajaile kohe antodepressandid nina alla, ja nendega liiladamise tulemus võib olla väga valus ...inimene ei saagi endaks enam tagasi.

 Vist loen veel kunagi selle autori loomingut.

Raamat

ILUS ELVIIRA. BURLESKNE JUTUSTUS

Autor: MUDLUM
 52 Google +0  2 Share0
Kui ma 2014 aasta kevadel "Ilusa Elviira" esimesed read kirja panin, ei teadnud ma veel, et sellest pikem lugu saab. Veel vähem oskasin aimata, et see jutt üht vana traditsiooni jätkab, mis rahva hingele ikka armas olnud. Mõtlesin esmalt hoopis, et jutustus tuleb natuke sedamoodi nagu need lugematud artiklid naistelehtedes: "20 meest, kellega peab kohtuma, enne kui leiad õige" või "15 põhjust, miks eesti naine endale meest ei saa". Panin igaks juhuks julgelt mehi kõvasti juurde, nii saja ringis. 
Aga müstilisel kombel läks teisiti. Ja välja tuli hoopis ilus ja kurblik jutustus noorele ja vanale, iseäranis õpetuseks tütarlaste emadele, hale lugu ühe naisterahva ilmsüita kannatamisest. Avastasin, et isegi üsna sarnase pealkirjaga raamat on vanal ajal juba ära tehtud - "Ilus Melusiina". Rahvas on ikka armastanud kenasid ja kurbi jutte, koguni nõnda palju, et need raamatud on ribadeks loetud. Kes siis ei tahaks lugeda ilusa naise kurvast ja raskest elust! Kuigi Elviira elus on vähe krahve, koopaid ja kitselehmasid, on seal ometi nii ülendavalt kaunist kui ka hirmsaid hingekuristikke.
ISBN 9789985796436
Ilmumisaasta 2015
Keel eestikeelne
Formaat Kõvakaaneline
Lehekülgi 230 lk
Mõõt 206x135x20 (mm)
Kirjastus EKSA
Lisamise aeg: 30.04.2016  
22.24 1.32 €
Kaup kätte: Kiirtellimusega: neljapäev



24. november. 2018.a.
Vana-Rääma

reede, 23. november 2018

Kirurgid ja kiirabid ja asjad ... saaga jätkub


 Nonii, tõusin öösel juba kell 4.00, sest läksin õhtul ülivara, ehk kell 22.00 magama. Ja juba kell 5.00 sidusin oma haava, sest side ei tahtnud mitte kuidagi peal püsida. Puhastasin antiseptilise sprei- Aseptiga ning panin Braunovidonise plaastri peale. Mis seal ikka, juba peale kella 8.00 tuli ju bussiga (Germoga) kirurg H.Lättekivi vastuvõtule sõita.

 Selgus et Germol on sama diagnoos, nahaabstsess, nagu mul, mida eile minul EMOs lõigati. Dr. Lättekivi saatis Germo sidumistuppa ning tegi väikse lõikuse. Vaene Germo, ta pidi sama süsti(rohu) valu taluma, mida mina eile, aga veel hellemas kohas. Jah, nüüd võin öelda, et Germol lõigati kubemes asetsevat nahaabstsessi ja pandi dreen sisse ning kirjutati kuuepäevane antibiootikumi kuur välja. Dr. Lättekivi imestas, et miks Germo JUBA antibiootikume ei võta. Germo oli väga vapper, mind lubati kogu protsessi juures olla, nägin kõike pealt, ka lõikust ja dreeni panemist. Mulle sellised asjad meeldivad, kui nii üldse öelda kõlbab. Ja tuttav sidumisõde oli ka, tema juures käisin umbes poolteist aastat tagasi lausa kaks kuud järjest oma mädast (peas) ateroomi sidumas. Mul on hea meel, et sattusime ka Germoga Terje juurde. Juba esmaspäeval läheme taas siduma, aga kui nädalavahetusel peaks plaaster pealt ära tulema, seon ise. Dr. Lättekivi mainis, et päris mitmel korral peame sidumas käima, nii ma siis jagan ennast haigla, kodu ja hambapolikliiniku vahet, kuigi käimine on mul ikka väga vaevaline. Aga küll ma hakkama saan. Germo tarbib Duracef 500 mg, 2 tabletti päevas.

 Tore oli teiega haiglas kokku joosta, Kristi ja Irene! Jah, kummalised kohad viivad inimesed kokku. Irene on mu peagi ilmuva luuleraamatu toimetaja, me polnud kunagi kohtunud ning täna haiglas jooksime kokku, Irene tundis mind ära. Armas oli. Uute kohtumisteni! Ja juba praegu võin öelda, et luuleraamatu toimetamine ei jää Irene poolt viimaseks (minu raamatuks). Muideks, Germo räägibki kogu päeva nüüd sinust.

 Peale dr. Lättekivi juurest lahkumist, läksime kolmandale korrusele, kus mõningad viimased päevad on haiglas veetnud Erika. Ma siiralt loodan, et oled nüüd juba kodus. Dr. Kortspärn ju andis lootust päeval. Igal juhul tõhusalt paranemist!

 Umbes paari tunni eest läks mu haav ja selle ümbrus tohutult paiste ja punaseks. Helistasin kiirabisse, et nõu küsida. Pole ju mõeldav et ma haiglasse lähen. Aga mind lausa hirmutas sealpool kõneleja, lausa noomis et mul võib veremürgitus tulla ja ta saadab kiirabi kohale. Mis seal ikka, saatiski. Ega kiirabi ei teinudki midagi, kõik vahendid on mul endal olemas, aga hea õde Siiri (keda ma noorusajast tunnen) soovitas mul paistes koha peal kasvõi märga käterätikut hoida. Haav on õnneks lahti ja ehk kaob ka paistetus. Lihtsalt jälle hakkas sama jama, jalale ei saa toetuda ja varbad surisevad ja surevad. Mõtelsin et napsan juba Germo antibiootikumi, kuna see ravib sama haigust mis Germol on, aga arst ei lubanud, nii ma siis katsun Braunovidoni ja Dicloberliga (ning märja kätekaga) hakkama saada. Ja peale blogimist lähen viskan kummuli, koos raamatuga muidugi, sest jalale toetuda pole kasulik. Nii, et oleme Germoga mõlemad ühe ja sama diagnoosiga kodused, aga esmaspäeval juba peab liikuma haiglasse, pole pääsu.

 Olge terved!

Mõned fotosüüdistused ka:
medikamendid välja ja ....
öösel kell 5.00...
öösel kell 5.00 sidusin...
Erikale head paranemist! Germo sai üllatuse osaliseks peale lõikust, Erikale külla ...
antibiootikumid Germole ...
haav siis selline...
praegu siis selline punetus ja paistetus ümber ...


23. november. 2018.a.
Vana-Rääma

neljapäev, 22. november 2018

Külalised, EMO ja teised loomad ...


 Täna on sihuke äärest-äärde päev olnud, igas mõttes. Germol oli eriti tore päev, sest lemmiktädid käisid ju külas. Armas oli näha teid Gaud, Triin, Ave ja Monika!
  Gaudile siirad tänud ka külmkapimagneti eest, mille ta tõi sealt Birmast, Tai lähistelt. Ja Germo sai üle hulga aja tantsu lüüa ning torti süüa. Aitäh, kallikesed!
  Monikale ja Avele ka tänud ja knkisud! Germo otsib siiani põrandalt komme, Ave :)

 Aga minul oli asi natuke hullusti. Möödunud öösel ei saanud juba korralikult magada ning päeval hakkas jalg ikka nii palju valu tegema, et tuli ette võtta teekond EMOsse. Jälle on mul üks auk juures, parema jala reies. Mäda lasti välja, aga dreeni ei pandud, sest dr. Andrus Niisuke ütles et pole vajalik, kuna kogu mäda jooksis välja ja auk on päris suur. Aga tuimestuseks süstitud Lidocaine Amp. 1% 5 ml oli väga-väga valus. Aga ma elan. Seekord siiski ei olnud tegu mädase ateroomiga aga asja nimi on Jäsemenahaabstsess, -furunkul ja -karbunkul. Säänsed lood siis.

 Seon ise ja panen Braunovidoni peale. Enam nii väga ei lonka, vähemalt see pakitsev valu on kadunud, on küll veel haavavalu ja vastik kibedus, aga saan hakkama. Pean saama, sest juba homme varahommikul lähme Germoga kirurgile- dr. Lättekivi juurde.

 Asjad hakkavad paika loksuma, aga endiselt ei saa ma proteese kanda, no pole võimalik, näpitsaid suus kanda, no ei. Kohutavalt valus on ja juba siis, kui olen neid 15 minutit suus hoidnud, hakkab ka pea valutama, neelatada ei saa üldse nendega, nagu põeks ülivalusat hädast angiini. Mitte kuidagi ei sobi see kobakas mulle, liiga kitsas on. Ma ei teagi mis saab. 30. novenmbril lähen taas hambaarstile, eks siis näis. Seiniks olengi hambutu ...

 Kui homme Germo terviserikke saaks ka kontrolli alla, või saaks diagnoosigi teada, oleks palju kergem olla. Liiga palju asju ühel ajal, vastik. Ja lisaks sellele ei käi ka mu kõht läbi, vaid tabletid aitavad. Ja rada, mu rada, oi kuidas ma igatsen sind! Kurtsin dr. Niisukesele et antibiotse ma kindlasti ei taha, need on mu seedimise täiesti ära rikkunud, olen neid sellel aastal juba kahel korral neelanud. Dr. mõistis ja ütles et erilist vajadust ei ole ka. Mäda ju jooksis välja.

Olge terved!

Foto:
Germo ja Gaud :)
uus magnet ...
neid juba natuke on ...
parema reie sisekülg, põlve juures...ei ole pepu :)
EMOs
opõreissõnss tehtud ...


22. november. 2018.a.
Vana-Rääma



kolmapäev, 21. november 2018

TAEVA TÜHJAD TRIBÜÜNID- Ene Sepp

 Ohh ja ahh ... Sain just loetud Ene Sepa noorteromaani "Taeva tühjad tribüünid."
Kui ma alguses pidin juba lugemise katkestama, sundisin ma siiski ennast edasi lugema, kuna olen eelnevalt ühe selle autori romaani läbi lugenud ja see meeldib, üliväga. Nimelt romaan "Väike roosa pilet paradiisi."

 Ma ei ole eriline ulmefänn ja ma usun et see raamat on kirjutatud rohkem ulmikutele, aga ometi on see väga eluline ja õpetik. Alguses oli minu jaoks liiiiiiiga palju neid taeva tühje tribüüne, kohutavalt palju kordusi, hakkasin nendest väsima. Tundus et asi ei arenegi edasi, aga siis ... Nüüd, raamatut käest pannes on mul isegi kahju et see loetud sai.

  Olgugi, et ka minu looming kaldub mingil määral ulmesse ja luuletajaid kiputakse ka ulmikutest tituleerima, armastan ma lugeda raamatuid, millel on pisut müstiline alatoon ja ei suuda ma lugeda päris selliseid, kus pean näiteks ujuma kusejões. Kes sai vihjele pihta see sai. Aga antud raamat on siiski väga õpetlik ja ma olen enam kui kindel et see ei ole ainult noortekas, see peaks lausa kohustuslik raamat olema lapsevanematele, kes kasvatavad puberteedieas lapsi. Päriselt.

  Tegelikult saaks raamatu ka lühidalt kokku võtta ja selle sõnumiks oleks;" ärge tehke oma lastel vahet!"
Teadagi, on noored õrnas eas ülitundlikud, sest hormoonid möllavad ja nad ei saa isegi endast aru. Kui sassis suhe vanematega lisab õli tulle, võib see lapse elu tundmatuseni muuta. Kindlasti ei tohiks korraga lapsele et ta on vanem lastest ja peab noorematele eeskujuks olema, see võib laastavalt mõjuda ja laps muutub vanemate suhtes trotslikumaks. Antud raamatus sünnivad perre kaksikutest poisid ja vanemad lausa unustavad et neil on ka tütar olemas. Tütar peab isegi haigena kasvatama ja mängima nooremate vendadega jne ....Ta hakkab ennast väga halvasti tundma, satub halba seltskonda ja mis edasi saab, lugege juba ise.

 Lõppkokkuvõttes mulle see raamat siiski väga meeldib. Veel on üks Ene Sepa romaan mind öökapil ootamas. Aitäh, armas Ene, et oled, et kirjutad, et võimaldasid mul selle raamatu omanikuks saada! Kirjuta aga edasi, mina loen sind meeleldi! Ja raamat läheb eriliste raamatute riiulisse, sest see on pühendusega.
Aitäh, aitäh, aitäh!

Rahva Raamatu lehelt:


Raamat

TAEVA TÜHJAD TRIBÜÜNID

Autor: ENE SEPP
 10 Google +0  0 Share0

Vaatasin uuesti rongi poole. „Kuhu see rong viib?“
„Ma ei...“
„Kas see viib paradiisi?“ ei lasknud ma Vanamehel vastata.
„Ma ei...“
„Kas kõik peavad sinna peale minema?“ tekitas mõte rongile minekust mingil põhjusel rohkem hirmu kui ükskõik mis muu.
Ma olin surnud, täiesti surnud.
Noorteromaani „Taeva tühjad tribüünid“ peategelane, 14-aastane Merita saab harukordse võimaluse: minna tagasi minevikku ja seda muuta. Kui ta parandab tehtud vead, siis saab ta astuda rongile, mis viib edasi ... aga võib-olla hoopis tagasi?
Taeva tühjad tribüünid“ võitis Eesti Lastekirjanduse Keskuse ja kirjastuse Tänapäev korraldatud 10. noorteromaanide võistlusel 2. koha.
Ene Sepp on mitmete noorteromaanide autor. 2016. aasta noorteromaanide võistlusel saavutas ta samuti II koha romaaniga „Vabandust, aga mis asja?“. Veel on tema sulest ilmunud „Medaljon“ (2009), „Minevikuta mälestused (2010) ja täiskasvanutele suunatud „Väike roosa pilet paradiisi“ (2015).
ISBN 9789949854165
Ilmumisaasta 2018
Keel eestikeelne
Formaat Pehmekaaneline
Lehekülgi 256 lk
Mõõt 215x143x19 (mm)
Kirjastus TÄNAPÄEV
Sari NOORSOOROMAANIDE VÕISTLUS
Lisamise aeg: 04.10.2018 
19.3018.34 €
Kaupluses püsikliendile: 18.34 €
Kaupluses: 19.30 €
Kaup kätte: Kiirtellimusega: homme, 22.11




21. november. 2018.a.
Vana-Rääma

Kõik tervise nimel ...


 Üks eilne kurb uudis lõi nii rivist välja et mu ööuni jäi vaid 4 tunniseks. Tuleb taas lõunane iluuinak teha, sest vajan ööpäevas vähemalt 6-7 tundi und. Bioloogiline kell äratas mind täna juba peale kella 8.00. Panin öösel raamatu käest alles kell 4.00. Aga hea, et mu bioloogiline kell valvas on, sest mul oligi vaja hommikul Pärnu haigla registratuuri helistada ja Germole aeg kirurgile kinni panna.

 Viimasel ajal ei saagi, muudkui jookse arstide vahet. Hammaste kohta nii palju, et eile hambaarstilt koju jõudes valutas ja valules kogu mu suu, tundsin isegi fantoomavalu ammu välja tõmmatud hammaste pärast. Jah, proteesiarst lihvis mu hambaid, aga mu igamed on siiani hellad, paradontiit on ikka jõhker haigus, kolme viimase välja tõmmatud hammaste haavad (kuu möödas) ei ole siiani paranenud, kinni kasvanud. Põletikune suu on nii valus, et Kamistad N geel vaid natuke leevendab valu, see ongi vaid valuvaigisti, ega ta eriti ei ravi. Geel tõmbab väheseks ajaks igemed ja keele tuimaks aga siis on kohe valu tagasi. Proteesid lähevad nüüd küll suhu, aga just valu pärast on neid raske kanda ning süüa nendega ei saa. Aga küll ma harjutan ja harjun. Määrisin just igemed geeliga kokku ja varsti surun hambad suhu. Ja kui haiget tegema hakkavad, eemaldan. Kuuma vette proteeside panemine on rangelt keelatud, nii nad deformeeruvad ja ei sobi enam üldse suhu. Aga ma hoian neid Corega vees, iga päev vähemalt 15 minutit pean seda tegema.

 Olen põgusalt maininud ka Germo terviserikkest, aga loodan siiralt et asi ei ole hull. Vere- ja uriinianalüüs midagi ei tuvastanud aga ometi on probleem olemas ning õnneks sain täna helistades juba reedeks doktor-kirurg Lättekivile aja. Näis kas on vaja kirurgilist sekkumist või mitte. Seniks ravitsen ise nii kuidas oskan, saan ja tohin. Just saime protseduuridega ühele poole.

 Ja nüüd oli veel seda ateroomi, lisaks kõigele, vaja! Jälle on hilissügis ja jälle tekkis mulle jalale mädane ateroom! Pagan! Eelmise aasta alguses oli teisel jalal, kintsul. Käisin emos lõikamas aga sidumisest loobusin, kuna iga sidumiskorra eest taheti ligi 14 eurot. Praegu on vihane ateroom parema jala sisepoolel, põlve ligidal ja pakitseb. Puhastasin Aseptiga ja panin Braunovidoni peale, sideme ka ikka. Loodan et pääsen lõikusest. Ehk ravib salv põletiku ilma lõikuseta välja. Lootus sureb ju ometi viimasena?

 Ohjahh, lootus muidugi jääb et peale raskemaid katsumusi tuleb parem aeg, kuigi see pime ja pikk sügiskaamos pole mulle, ja jõulud võiks üldse minu jaoks olemata olla. Vajan valget ja sooja aega, ei pimedusele! Smas ma eriti ei märka pimedat aega, sest siis on mul loomeperiood ja see aitab sellest võitu saada. Kahju on inimestest kes võitlevad üliraske haiguse-depressiooniga, pime aeg soodustab depressiooni vajumist. Soovin teile kõigile tugevust! Kuigi mina ise ei ole depressiivne, on seda paljud mu tuttavad ning seoses sellega tean ma ka veidi sellest haigusest. Põletage küünalt ja visake mured tulle!

 Olge terved!
ärge minu pärast küll muretsege, mina saan hakkama :) päikest ja valgust!
sidusin ateroomi kinni...


21. november. 2018.a.
Vana-Rääma

teisipäev, 20. november 2018

Vaim sõgeneb ...


  VAIM SÕGENEB ...

vaim sõgeneb ja küünte all on laibad
ma tormlen nagu maru sügisöös
mul akna ees on ehtsad kaltsuvaibad
ja surnu juuksed punutud on vööks

ma eile tapsin kolmteist musta kassi
ne`nahkadest sai põrandale vaip
ja veretilgad tilgutasin tassi
nüüd olen ise sombi elav laip

seob sügiskaamos ajud lausa sõlme
ja valu kurjam aina süveneb
ma olen eland kaksteist inimpõlve
kui elan veel siis ära põgenen

te palun andke andeks minu kiiksud
ja kui ei anna on mul savi suht
ei koti mind kui kobised ja piiksud
ma olen Margit mul on oma koht

vaim sõgenend on juba mitu kraadi
ma varsti langen ise alla tuult
mu elu lihtsalt ongi sellist laadi
ei kukkunud ma eile alla kuult

kolm pihutäit vaid musta roosi õisi
sa aseta mu valge sargale
ei taha mina lilli ühtki teisi
need pane naabrimehe hauale

ja kui siis ükskord elu Maal saab otsa
siis kobi tagasi sa Marsile
kuid ära arva luksust ei saa osta
taas pugema pead põhku parsile



20. november. 2018.a.
Vana-Rääma

Naerata nüüd jälle sa ...


 
                               NAERATA NÜÜD JÄLLE SA ...

   Hiigelpilved, mis värvisid taevakaare tumesiniseks, tundusid nagu tornaadod, mis tulevad kohe maad laastama. Tuul vihises jõeveerel, raagus kaskedel ja vilistas kuidagi eriliselt, nagu hüüaks keegi appi, nagu üritaks uppuja viimsest õhekõrrest haarata, aga käed jäävad lühikeseks. Sama tormiselt mäsles jõgi, nagu tahaks kõike elavat endasse haarata, alla neelata ja välja sülitada.
   Simon jalutas promenaadil ja jälgis looduse ürgset, laastavat jõudu. Talle ei tundnud see vaatepilt hirmus. Tal ei mõelnud ka sellele, et rajune tuul võib murda mõne hiigeloksa ja teda selle alla matta, lausa nii, et elu karjub ennast temast välja. Simon ei mõelnud millelegi negatiivsele, tal oli kõigist ja kõigest ükskõik. Pigem ajas kogu see mornivõitu ilmastik teda naerma. Mees sirutas käed taeva poole ja röökis täiest kõrist, nagu siga aiavahel, nii armastas Simoni vaarema poisile öelda, kui poiss alles pisike oli, ja kisendas, kui oma tahtmist ei saanud. Simon karjus nii kõvasti kui hääleulatus võimaldas.
   „Miks küll inimesed surma kardavad? Miks nad paaniliselt surnuid kardavad? Mulle meeldivad surnud inimesed, nad on kuidagi eriliselt armsad ja vaoshoitud, ei hakka vastu ega irvita su üle. Sa tunned ennast nende seltsis kuningana, maadevalitsejana, sest sina oled elus ja nemad on surnud. Kummaline, et koos inimese surmaga kaob kõik maine. Aga hea et kaovad ka kõik mured, piinad, mis sind pangalaenu maksmise ees rusuvad, valud, mis sind alalõpmata painavad, rõõmud, mis kohati lolli tunde tekitavad, eriti kui sa tahad nendest priiks saada, aga nad ei lase sinust lahti, nagu painavad unenäodki, mis aeg-jalt su öödesse tulevad, sind elusalt pooma hakkavad, näpistavad ja samuti ei lase endast lahti lasta. Nii sa ärkad unenäo lummuses ja pettud, et kõik ei olegi nii nagu unenäos. Kõik on liiga hea ja realistlik. Sa oled see sama inimene, kes enne uinumist. Sul on täpselt samad vead, head ja kombed, sama nirginägu, totakad kõõrdsilmad ja sama kahvatu jume. Sa oled sina ise, ent ometi tahtsid jääda selleks, kelleks unenägu sind sünnitas.“
   Simon oli pärast vaarisa surma nagu ära tehtud. Ta ei olnud tema ise. Noormehele tundus, et vaarisa minek võttis pool tema hingest kaasa, sest just vaarisa oli see, kes noormeest juhendas ja mõistusele tulema mainitses, kui Simon oli teelahkme käänakut pidi juba sohu vajumas. Vaarisale võlgnes Simon ka oma elu, kui ta hing, pärast vanemate surma, paelaga kaelas rippus. Simoni vanemad hukkusid autoavariis, kui Simon oli alles nelja aastane. Vaid tema pääses. See oli liiga suur kaotus ja katsumus pisikese poisi jaoks, kes röökis surnud ema otsas ja üritas verist ema ellu äratada. Kes uskus et ta vanemad elavad, sest surmast ei teanud laps midagi. Alles tunde hiljem, kui ta vaarisa käest teada sai, et ta ei näe oma vaneamid enam kunagi, sai Simon aru mida tähendab surm.
   „Hei, mida sa kondad siin promenaadil!? Vaata kui tulevad mustad linnud ja viivad sind minema!“kuulis Simon tuttavat häält. Mustad linnud, ohh, rongad ja varesed, need ongi mustad linnud, minu mustad linnud, minu lemmiklinnud. Kõige targemad ja kenamad linnud. Nad võiks tulla küll, mind oma haardesse haarata ja minema viia, mõtiskles mees, kes ikka veel uskus muinasjuttudesse.
   „Noh, neelasid keele alla või?“ muigas Sirle, sinisilmne pisike ruugejuukseline tüdruk, kellesse Simon lootusetult armunud oli. Mingil ajal arvas noormees et see tunne on vastastikune, ta isegi üritas Sirlele serva teha, kuid Sirle pööras kõik naljaks ja ainult, Simoni arvates, flirtis Simoniga, aga Simon tõlgendas vahel seda ka teisiti, sest ta oli nii üksik, orb, kellele tundus, et kogu maailm on tema suhtes pahatahtlik. Ta tundis et tema peab samamoodi maailma suhtuma. Et ta ei ole soositud hing siin maa peal.
   Ühel päeval, kui Simon nägi oma silmarõõmu teise noormehega promenaadil jalutamas ja lustakalt vestlemas, murdus tema hing. Ta tõmbus endasse ega ei käinud enam ka pubides ja klubides. Pigem jalutas ta vabal hetkel mööda rannariba ja mõlgutas mõtteid. Vaid veekogude ääres tundis Simon ennast õnnelikuna. Ta tundis seda, temale meeldivat, kõiksuse tunnet. Ema, isa, vaarisa tunnet, õnneliku enda tunnet, kui ta oli väikene ja kui kõik oli veel ilus.
   „Sedand, tjah, noh, mis sind siia toob?“ kogeles noormees viimaks.
   „Tulin vaatama ega sa abi ei vaja. Sellise ilmaga ei lähe isegi koer toast välja, ega pista nina kuudist välja, aga tema jalutab ja naudib. Mõtlesin et äkki vajad seltsi? Tahad ehk muret kurta?“ oli Sirle jutukas.
Eriline muretseja. Ei tea kus ta kavaler nüüd siis on et mulle pugema tuleb. Simon sügas kukalt ja mõtles mida Sirlelel vastata. Mingi ärevus kolis ta kõhukoopasse ja hakkas seal aktiivset elu elama, mees kohmetus ja sõnad jäi keele taha kinni.
   „Tegelikult tahtsin ma sind kusagile kutsuda. Ma ei taha et sa meist, oma sõpradest irdud. Sa oled meile väga kallis.“ teatas Sirle.
   Ahahh, meelitaja! Huvitav, kas tal hakkab suhe liiva jooksma et nüüd mulle poeb. Pagan, aga ta meeldib mulle endiselt, tõdes Simon, kuid sõnad ei tulnud ikka suust.
   „Reede õhtul peab mu isa oma juubelit ja ta lubas mul mõned sõbrad ka kutsuda, et siis noored oleks omaette ja vanakesed omakeskis. Kas sa tuleksid minu isa juubelile?“ tegi Sirle Simonile silma.
   Appi, kuidas ma küll selle välja kannatan kui ta oma boyfriendiga seal õnnehormoone toidab? Mida teha? Samas, äkki nad on tõesti lahus? Äkki mul on...
   „Noh, ega mul reedeks just plaane ei ole, aga ...“
   „Ei mingeid agasid, aitäh, ootan sind väga!“ teatas ruugeks võõbatud juustega särasilm ja kadus sama kiiresti nagu oli ilmunud.
   „Kas ma nägin tõesti Sirlet? Kas ta tõesti kutsus mind oma isa juubelile? Issand jumal, kas ma hakkan ära keerama?“ sattus mees segadusse. Ta vaatas liivale ja nägi seal jalajälgi, kuid need olid tummad, ei kõnelenud nagu surnu. Nende käest vastust küsida oli sama mõttetu nagu surnu käest andestust paluda. Simon loivas koju ja pani küünla põlema, oli ema ja isa hukkumise 20. aastapäev.
   „Aga kui ma ikkagi läheks Sirle isa juubelile? Pagan, mul pole isegi midagi selga panna! Muudkui aga ehitan maja, panen kogu energia ja raha selle alla, aga ... Ja üleüldse, kellele seda maja tarvis ongi? Aga äkki meie Sirlega ...“ Simonis ärkas üle hulga aja mingi kirglik elu, ta tundis taas kõhuliblikaid. Ta tundis et ta elab. Tahab elada. Mees käivitas oma Volvo ja sõitis kesklinna New Yorkerist popimaid ja noortepärasemaid riideid ostma, sest ta tõesti polnud aastaid hilpudele rõhku pannud.
   Neljapäeva õhtul ei saanud Simon und. Kogu ta keha oli ärevusesipelgaid täis. Mees ajas ennast voodist püsti, avas baarikapi ja valas pitsi konjakit. Just vaarisa oli see kes, alati, peale raskeid üleelamisi, konjakit mekkis, mitte ei tarbinud. Vaid ühest pitsist piisas. Piisas Simonilegi. Juba poole tunni pärast ta magas.
*

   „Simon, tere, väga tore et sa tulla said!“ rõõmustas Sirle.
  Simon muigas mokaotsast, soovis Sirle isale õnne ja liikus Sirle järel noorte lauda istuma. Külalisi oli palju ja Simonile tundus et teda vaadati kuidagi väga uudistavalt. Ta püüdis sellest mitte välja teha, kuid siis ehmatas, nähes Sirlet oma noormehega suudlemas. See tegi haiget. See tegi nii kohutavalt haiget, et Simon tahtis kohe püsti tõusta ja minema minna, kuid samas kartis ta naerualuseks sattuda. Noormees surus oma viha alla ja jäi vaikides istuma.
   „Naerata nüüd jälle sa, naerata, naerata. Õnn ei ole kaugel...“ need sõnad olid Simoni jaoks rohkem kui liigsed, talle tikkus pigem nutt kurku, kuid bändimehed kordasid neid sõnu nagu elu tähtsamat mantrat. Simon oli viidud viimase piirini. Ta tõusis lauast ja tegi nagu läheks tualetti. Tualeti kõrval asus laoruum, jahe ja kitsas pimik. Mees astus sinna, leidis nurgast kamponnööri, sidus selle endale kaela.
   „Pea kinni! Ära tee seda! Pojake ....“ päästis Sirle isa oma lihase poja elu.


20.november. 2018.a.
Vana-Rääma