Olen Margit Peterson, kolumnist, literaat, poetess, kirjanik, lastekirjanik, Pärnu kirjandusõhtute peakorraldaja ja ema kahele täiskasvanud pojale.
Minu sulest on ilmunud luuleraamatud:
1. "Õitsvate pärnade alleel"
2. "Avali aegadesse"
3. "Veerekese pääl"
4. "Külalood ehk vaaderpass"
5. "Ööde Tütar"
6. "Vana-Rääma uulitsal"
Novellikogud:
1. "Virtuaalmees"
Romaanid:
1. "Segavereline"
2. "Rist teel" (2015)
3. "Westoffhauseni häärberi saladus" (2017)
Lasteraamat:
1. "PETU"
Kui ma terve eilse päeva olin nagu zombi, siis täna ärkasin inimesena. Ei tea millest see tingitud oli, aga olemine oli kohutav. Juba tekkis kahtlus et äkki on migreen tagasi. Isegi tablettidest ei olenud peavalu puhul kasu. Abi eest tänada ei tohi (kui see on tervisega seotud) aga hea Tõnu Aru, ma olen täna inimene!
Sain loetud oma romaanitriloogia ELU PÄRAST ELU 3. raamatu. Nagu ikka on mul kombeks blogida kõikidest loetud raamatutest, loen ma ju ka enda omad peale ilmumist üle. Luban, et sõnapaari "olgu, olgu" ma enam ei korda, selles raamatus oli seda natuke palju. Ega ise ju ei märka. Kuigi koostöös toimetajaga saab käsikiri enne trükki minemist kordi läbi loetud, pole, vähemalt minu jaoks; failist lugemine see mis raamatust lugemine. Sestap jääb mõni "häiriv tegur" sisse, aga ikka juhtub. Rahustan ennast :)
Minu käest otse saate seda osta 12 euro eest ja posti panen 14 euro eest. Aitäh!
Trevor otsustab minna
Rootsi tööle, kuid pettub oma otsuses veel enne, kui tööga peale hakata
jõuab. Eestisse tagasi jõudnud, saab ta ootamatult teada, et oli jätnud
sõbra võõrsile köögilaua äärde surema. Mathilde uurib Lembitult, ega
vend tema eest ometi midagi olulist saladuses hoia. Venna salajased
telefonikõned ja veidrad jutud hemofiiliast sunnivad õde aina enam muret
tundma, kuni lõpuks teeb temagi elu hoopis ettearvamatu pöörde. Maris
läheb Rahuli juurde ehtepoodi tööle. Tal on raske mõista, mida Rinaldo
tema jaoks tähendab. Trevorit on raske unustada – ja lõpuks ta ei tahagi
enam unustada. Maria Pia sillast saab sümbol nii algava kui lõppeva elu
tarvis.
Öösel kella poole kolme paiku võtsin selle raamatu lugeda ja peaaegu oleksin öö magamata jätnud, sest tegu on väga ägeda romaaniga. Ausalt. See on nii positiivne, huumorivõtmes kirjutatud romaan et ma nautisin lugemist täiel rinnal. Aga kahjuks jääb selgusetuks kas see sai Bestselleri romaanivõistlusel 2. või 3. koha, kaanel on kirjas et 2. koha aga raamatus sees on et 3. koha. Selline apsakas siis.
Kui eelnev Bestselleri konkursi 2. koha töö valmistas mulle täieliku pettumuse (MULL-Birk Rohelend) siis see on tõesti ülihea raamat. Kirjutatud väga selges kirjas, pikitud huumoriga, selle raamatu läbi tundub et elu hullumajas ei ole alati vaid nagu õudusunenägu, pigem saavad seal inimesed psühhoosist võitu ning leiavad taas elumõtte.
Peatükid on mõnusalt lühikesed, raamat ei kubise kujunditest millest üledoosi saada võib. Autor oskab lugejat üllatada igas peatükis mis on väga hea, kutsub edasi lugema ja ma isegi ei viitsinud suitsupausil käia (Ravib nikotiinisõltuvust?) :)
Ootan mida Rita Mets veel pakub ja ootan seda lausa õhinaga, sest tal on hea käekiri.
Kirjanduskonkursil “Bestseller 2015” teise koha pälvinud romaan “Kahe maailma vahel”
on kaasahaarav ja vägagi tõetruu lugu kaasaegsete, kuid erinevatest
põlvkondadest pärit säravate karakteritega inimeste valust, oskusest
sellega hakkama saada, elutahtest, vürtsikast eneseirooniast ning meie
aja pealiskaudsusest.
Romaani
tegelased kohtuvad psühhiaatriakliinikus, elades justkui kahe maailma
vahel, kuid nende maailmavaade ja mõtted on vägagi ehtsad – need on
pärit meie oma reaalsest maailmast, mille romaani autor ülima
pieteeditunde ning peene huumoriga lugejani toob.
Lõpuks sain loetud Birk Rohelennu romaani "Mull." Just lõpuks, sest tahtsin lausa kolmel korral lugemist pooleli jätta.
Ostsin selle raamatu endale, aga õnneks vaid mõne euro eest, muidu oleks vist küll rahast kahju hakanud. Ausalt. See on üks igavamaid ja seosetumaid romaane mida viimasel ajal lugenud olen. Isegi Silja Vaheri romaanid on paremad. Ostma sundis mind hea hind ja see et raamat on saanud Bestselleri konkursil 2. koha. Aga ma pettusin, pettusin ikka päris palju ja ma ei mõistagi miks see raamat 2. koha vääriliseks tunnistati??? No päriselt...
60 esimest lehekülge võiks täitsa olemata (lugemata jätta) olla, edasiminekut ei toimu, meeletult igav, üks lõik kõneleb ühest asjast, teine teisest, hüpped ühelt teemalt teisele on segased ja mittemidagiütlevad. Tohutu paigalseis. Kujundeid on nii palju et ma lausa uppusin nende rägastikku, kuid kahjuks kujundid tervikut ei loo.
Pidavat olema huumoriga pikitud psühholoogiline arenguromaan. No areng on siin ikka väga vaevaline, ei taha üldse areneda. Huumorist on asi seitsme valgusaasta kaugusel, pigem on romaan masendav ja tohutult negatiivne. Nagu oleks selle kirjutanud elatanud memm, kellel pole eriti midagi enam maailmale öelda. Peatükid on tohutult pikad ja hüplevad, need võinuks lühemad olla, kordi lühemad, sest veerand peatükist kõneleb hoopis teisel teemal mis järgmine veerand.
Lisaks kõigele häirib mind sõna "higilõhn." No öelge milline higi lõhnab??? Ma ei saa aru, minu meelest higi ikka haiseb...Uhh!
Kohutavalt palju on kohti kuidas vanal mehel, Arved Tuisul suu kriipsuks tõmbab. No ma ei kujuta ette sellist situatsiooni. Pigem tõmbab see solvumiseks kriipsuks mõnel naisterahval või pubekal, aga vanal, 62 aastalsel mehel...no
Positiivsust vaid nii palju et viimane veerand raamatust kõlbab isegi lugeda, vähemalt toimub midagi, mingigi selgem pilt hakkab tekkima, olgugi et seda masuteemat on kohutavalt igav lugeda ja seda on kirjeldatud lehekülgede kaupa, ei jaksa ära lugeda, süžee läheb juba vahepeal meelest ära ja kaduma.
Hea veel et lõpp oli positiivne aga ka eriti mitte midagi ütlev, no jah, see lehmapiima ja õunakoogi amps, see oligi ainuke positiivne asi selles raamatus.
Jah, ega ma vist ei ole selle autori talendi austaja, sest tema luuleraamat "Morbidaarium" ei ole ka just mu lemmik. Ning "Padjaklubi" ja "Nurjatud tüdrukud" ei lähe ka mulle mitte peale. Aga igale oma, ometi on neid kes Birk Rohelendu fännavad.
See on minu arvamus, mis ei tarvitse sinu omaga ühtida.
Vabandust otsekohesuse pärast, solvamist plaanis ei olen, lihtsalt natuke kahju on raisatud tundidest...
„Mull”
on musta huumoriga pikitud psühholoogiline arenguromaan. See räägib
pensionieelikust maaklerist nimega Arved Tuisk, kelle harjumuspärane elu
saab ootamatult otsa, kui seni tempokalt kasvanud kinnisvaraturg tema
täielikuks üllatuseks äkitselt kokku kukub. Ootamatult on ta sunnitud
endalt küsima, kui kaugele on ta valmis minema selleks, et leida endale
uus elatisallikas ning kas ta suudab kõigest hoolimata hoida koos oma
perekonda, mis erinevatel põhjustel koost laguneda ähvardab. „Mull”
peegeldab masu tagajärgi, räägib Eesti inimeste hirmudest ja lootustest
ning sellest, et mõnikord tuleb enese leidmiseks kõigepealt ennast
tõeliselt ära kaotada.
Birk Rohelend
(snd 1981) on Eesti kirjanik ja stsenarist. Tema sulest pärinevad
lisaks mitmele auhinnatud romaanile ka luulekogu „Morbidaarium” ning
arvukalt esseistikat. Ta on populaarsete telesarjade „Padjaklubi”,
„Restart” ja „Nurjatud tüdrukud” autor ja stsenarist ning kassahiti
„Vasaku jala reede” kaasstsenarist.
Novembrikuu numbris ajakirjas "Saatus & Saladused" kirjutan kirjanik Erika Salumäest ja tema raamatute sünnist. Just kirjanik, sest see ju Erika on.
Lisaks saate veel minu käest osta Erika Salumäe lasteraamatut TRIINU LOOD 1. osa, sest mul on koostajana seda õigus müüa. 12 euro eest panen posti ka. Kui soovid-kiirusta, sest neid mul enam palju ei ole. TRIINU LOOD 2. osa on ka juba kirjastuses töös. Kiidan selle raamatu väga heaks! Kõlbab lugeda ka täiskasvanutel.
SaSas on ka Allen Vähi luule. Saate lugeda luuleveerust. Aitäh, Allen!
Novembrikuu "Müstilistesse lugudesse" kirjutasin lühijutu "Sütelkõndija." Seda saate ka lugeda ajakirjast.
Kuidagi väga kiire oktoobri lõpp on, olen ka kirjutamislainel, uue romaani kirjutamislainel ning nii mõnigi raamat on minu sulest sellel aastal veel ilmumas.
Täna hommikul tegid mu romaanitriloogia ELU PÄRAST ELU 3. raamatud äratust. Kuller Alar on juba tihe külaline mu ukse taga. Jah, TAGASI KOJU jõudis koju. See on mu 17. raamat ja ühtlasi 6. romaan, sini-must-valge ja minu kingitus Eesti Vabariigi 100. juubeliks. Palju õnne, armas Eesti!
TAGASI KOJU maksab 12 eurot ning postiga saates tahan 14 eurot. Minu pangakonto number on: EE381010902003166000 Margit Peterson. Selgituseks kirjutage TAGASI KOJU või kui soovite Erika Salumäe raamatut, siis kirjutaga selgituseks TRIINU 1.
Kui soovid mu kõike kolme triloogia raamatut, siis käest-kätte maksavad need kokku 36 eurot, aga postiga saates lausa 42 eurot. Soovist anna teada siia kommentaaridesse või minu facebooki lehele. Lisa oma aadress, indeks, nimi ja muidugi ka soov kellelel kirjutan pühenduse.
Täna ärkasin vara, kell 7.45 tehti äratust, sest mul võtab ärkamine aega, tahan rahulikult kohvi juua jne...Sestap on hea kui keegi lähima paari tunni jooksul, peale ärkamist, mind ei segaks. Kell 10.00 oli aeg proteesija, raviarst Charolin Viidemanni juures. Esmamulje on superhea. Mulle meeldib kui raviarst on heatahtlik ja sõbralik, mitte et lähed nagu kurja õpetaja käe all eksamile. See on siis pisike võrdlus.
Dr. Viidemann vaatas mu hammaste tervise üle ning saatis kohe esmaabisse, dr. Uibo juurde, kuna selgus et jäljendit ei saa võtta enne kui 3 hammast on veel välja tõmmatud. Nüüd ma siis olen taas kolme hamba võrra vaesem, all on alles vaid üks hammas. Telefonitsi ma täna suhtlema pole pädev. Aga juba reedel lähen taas dr. Viidemani juurde jäljendit võtma ning kokku tuleb veel novembris käia lausa nejlal korral. 16. novembriks saan naeratuse tagagi.
Kogu kupatus läheb maksma 414 eurot. Ausalt öeldes kartsin et kallim on see "lõbu." Tänane ravi maksis 81 eurot ja proteesid lähevad 327 eurot maksma.
Paradontiit on lihtsalt nii kaugele arenenud et pole midagi päästa, ühe toehamba sain alles jätta, välja tõmmati 1 piimahammas ja 2 purihammast. See 1 on ka nii ausõna peal veel, ta ei liigu ega pole katki, aga üks piimahammas ka ei liikunud ega olnud katki, lasin ta siiski välja tõmmata, kuna ta oli selle alles jäetud hambaga kõrvuti, vahe oli liiga suur neil, oleks inetult jäänud. Üks purihammastest, mis paari aasta eest üles ehitati, eemaldati ja üldiselt ei tasu need hammaste ülesehitamised ära, küsivad palju raha aga pikka eluiga neil ikkagi ei ole.
Nüüd siis taastun, käin muudkui verd sülgamas, aga pilti ma sellel korral ei pane, mul on sõprade hulgas ka nõrganärvilisi. Ise ei karda ma ei hunti ega tonti, rääkimata operatsioonidest või millest iganes. Jah, ma olen see inimene kes ei karda ühtegi arsti, ühtegi valu ega ka ühtegi operatsiooni. Haiglaid ka ei karda.
Sügis näitas oma pahupoolt.
Vaarikapõõsad, mis läbi imede teisel korral aastas vilja kandsid,
olid just küpseks saanud ning nii mõnigi sügislill pungis. Siis ta
tuli, talv, laotas õhtul hallad üle maade, näpistas õunu, mis
alles puude otasas oma elu elasid ning laotas paksu lumevaiba üle
aia. Nagu kutsumata külaline, kes ei tarvitse just õigel ajal
õigesse kohta jõuda.
Rauli mediteerimismatt, mis eelmisel
õhtul aiablangule ununes, külmus blangu külge ja hommikul, kui
mees seda sealt ära tooma läks, rebenes matt puruks.
„Pekki küll, tuttuus matt, alles
sõber Indiast tõi! Nii väike võibki mõne eseme eluiga olla, nagu
mõne inimese omagi. Just siis kui hakkad kedagi või midagi
armastama, õpid teda tundma, siis võetakse ta sinult ära.
Ebaõiglane!“
„No, mis nüüd juhtus? Nägid
tonti või?“ ehmatas Rauli abikaasa Jaanika, kui mees mossis näoga
tuppa naases.
„Nägin jah, kogu maailm on tonte
täis, eesotsas sügis oma kaamose- ja kargusetontidega. Kes kurat
need neli aastaaega välja mõtles, kui need vett ei pea. Vaevu saab
sügis alata, kui juba tuleb talv ja poeb ta liivkasti. Talv kestab
meil lausa pool aastat, haarates endasse nii sügise kui kevade. Vale
puha ju se nelja aastaaja jutt! See mind ei morjanda et viimastel
aastatel on meile pisut troopilsemat suve antud, aga seda ka vaid
näpuotsaga. Ometi on suve ju ka kolm kuud paberite järgi. See
aastaaegade paika panija ei olnud kindlalt just terav pliiats,
ajugeenius ka mitte. Jaanika, kui õige müüks maakodu ja suvila
maha ning soetaks endale soojale maale kinnisvara? Ma lihtsalt ei
talu enam neid külmi ja niiskeid ilmastikuolusid. Oktoobris juba
võiks siit jeehat tõmmata ja naaseks alles aprillis. Kent ja Kelia
on nagunii juba oma elu peal, mis meie, vanaksed ikka siin ennast
vaevame. Ma mõtlen seda tõsiselt. Ära vaata mind ehmunud näoga,
jah, ma olen Eestimaa patrioot aga no ma lihtsalt enam ei suuda.
Niikui külmaks läheb, olen ma nohus ja nii kuni kevadeni välja.
Mul on siiber juba.“ kurtis Raul.
„Sa ... sa ju ei mõtle seda
tõsiselt?“ oli Jaanika nii hämmingus, et võttis lausa kogelema.
„Mis siin mõelda, tegutseda tuleb!
Muidugi mõtlen tõsiselt. Kas meie ei ole tänaseks juba oma aega
välja teeninud? Oma elu. Oleme lapsed suureks kasvatanud, millegist
puudust just ka nagu ei ole, mida me siin passime. Päriselt. Kas sa
arvad et Kendist ja Keliast on maakodus rabelejat? Nad isegi ei tunne
selle vastu enam huvi. Ja suvila, see ka seisab ja mädaneb. Mul pole
mingit tahtmist sinna investeerida. Aialappi me ka seal enam ei
kasuta, kartula ja porkna ostame turult, no milleks?“ selgitas
Raul.
„Ma ei tea ... Mis meie majast siis
saab? Pealegi lubasin ma ju ämmale ja äiale, et me ei müü su
sünnikodu maha, et meie suguvõsa jääb sinna paikseks.“ oli
Jaanika kahtlev.
„Mina tean. Tean ka seda et ei
Kendist ega Keliast ei saa iial rohenäppu ja, ausalt öeldes, mul
pole tahtmist enam seda talu korras hoida. Milleks? Kelle jaoks? Meie
majast ... kutsud oma ema seniks meie majja elama ja ongi asi
korras.“ oli Raul põnevil.
„Ah, jäta! Mis sa arvad et mu ema
tuleb nüüd maalt linna? Kuhu ta oma loomad jätab? Ta ei taha paari
tundigi linnas olla kui juba kibeleb maale. Tal on aiamaa, tal on
loomad, tal on...“ ei tahtnud Jaanika kuidagi nende uuendustega
leppida.
„No kuule, ega ta ju talvel ometi
aiamaal ei nokitse! Võtku oma loomad kaasa ja tulgu, meil siin ju
ruumipuudust ometi ei ole. Minu pärast kasvatagu küülikuid kasvõi
garaažis, nagunii on see paras putka, sinna ju autot ei mahuta, vene
ajal ehitatud, moskvitši jaoks. Garaažis neil hea oma porknaid
närida ja mingi radika võib ka sinna panna, et tuttsabadel külm ei
hakkaks. Sea koksab praeks ja asi ants. Hea üldse et keegi pole
koputanud et mu ämm siga veel peab, enam ju ei tohi, võid kopsaka
trahvi kaela saada.“ Raul aina unistas.
„Ma vaatan et sa oled selle plaani
juba ammu valmis mõelnud, aga ma ei tea...ma ei tea kas ma üldse
kohaneksin võõrsil, oma kodu on ikka oma kodu. Pealegi jääks siis
minu ematalu unarusse. Vaevalt et ema soostub seda tegema.“ oli
Jaanika endiselt skeptiline.
„Kuule, Vant saaks seal ju silma
peal hoida, kütta ja elada. Nagunii ta ju poole kohaga elabki su ema
juures, nagu sulased ikka. Kõike annaks korraldada kui vaid sina
asjaga kaasa tuleksid. Mõtle, Jaanika, sina ja mina ja soojamaa
paradiis! Mida sa hing veel ihaldada oskad!“ muigas Raul.
„Ma ei teadnudki et minu mehes
romantik peitub, va meelitaja! Olgu, ma luban et kaalun asja.
Kõigepealt tuleb emaga rääkida, kas ta üldse nõus on. Ja...mis
sa mõtled et kohe lambist on sul kinnisvara võtta? Ja kas me
rahadega välja tuleksime ja...töölt tuleks siis mul lahti võtta?
Mis sinul viga, oma firma, jooksupoisid olemas, aga mina...ma ei tea,
olen harjunud juba pool oma elust õmblejana töötama, ma ei oskaksi
muud tööd.“
„Kes sul tööst rääkis? Oma
firmat saan ma jah kaugjuhtimise teel juhtida, aga sinust saaks
kodune proua, ammu olen sulle juba öelnud et jää koduseks, mis sa
nende sandi sentide eest seda seanahka seal üldse vead. Mõttetu!“
pakkus Raul.
Juba kuu aja pärast lendasid Raul ja
Jaanika Kreekasse, Ateena südalinna, kuhu nad suhteliselt soodsalt
endale elamise soetasid. Talukoht jäi küll alles, nad renitisid
selle ühele noorele ja hakkajale perele välja, aga suvila müüsid
nad maha.
„Oh, Raul, ma olen nii õnnelik, et
sa mul olemas oled!“
„Ütle veel et keskkoolis alguse
saanud armastus sureb hiljemalt paarikümne aasta pärast. Meie oma
õitseb nagu talvine Ateena, iga päevaga üha kirkamate lillede
näol. Aga meie pesemunast saab siiski Eesti kodanik.“ oli Jaanika
sedapsi olekus eriti armuline. Talle meenus kuidas üks Eesti tuntum
nõid olevat lausunud, et teises kliimas elades rasestub Jaanika
lausa esimesest vahekorrast, ja tal oli paganama õigus.
Kuigi tänane ööd möödus mul MEEDIUMIGA, jätsin ma paarkümmend lehekülge tänaseks lugeda, sest mul on kange tahtmine kohe blogida ja uue kellaaja järgi panin raamatu käest kell 4.05, ei tahtnud enam arvutit avada.
See on Bestselleri konkursil äramärgitud töö. Jah, mulle meeldib viimasel ajal lugeda igasususte konkurside töid ja ausalt öeldes, ma pole pidanud pettuma. Meil Eestis on palju häid kirjanikke, sestap loengi oma maa autorite loomingut viimasel ajal meelsamini.
Kui sa tead mis on okultism, reinkarnatsioon, manamine, loitsimine, rituaalid, riitused jne...siis loe seda raamatut. See ei ole ilmselgelt kõikidele lugemiseks, nagu minu romaan "Rist teel."
Tegu on müstilise ja maagilise krimiromaaniga, mille ridade vahel peidus on nii mõndagi. Ilmselgelt on autor kõike seda ise kogenud, muidu ta sellist raamatut kirjutada ei oskaks. Isegi lugedes tunned ja tajud kogu selle protsessi olemasolu, nagu oleks ise asjas sees. Aga tegelt oledki. Lugeja ongi asjas sees, küll vähem kui autor, aga on.
Üks Meedium, kes ise ka alles ennast ja oma võimeid avastab, kaasatakse kriminaalpolitseiga koostööd tegema. Kuhu või millesse ta ennast segab ja mis temaga juhtub, seda saad lugeda raamatust. Ja kui sind ajab segadusse reinkarnatsioon, siis ehk guugle aitab. Mina võin öelda vaid nii palju et kes teab ja usub eelmistesse eludesse ja suhtesse teispoolsusega, selle jaoks on raamat selge kui allikavesi. Aga kui sina tunned et ei jaga "sellest maailmast" midagi siis ära üldse veavugi lugema-see raamat pole sulle!
No minu poolt täielik respekt Olivia Mindile, et ta sellise põneva raamatu kirjutas, aitäh! Jään huviga ootama selle autori järgmisi teoseid.
„Mis siis peaks olema eesmärk?“ vaatas ta mulle küsivalt otsa.
Jäin mõttesse. „Mis sina arvad?“
„Ma ei tea, ma olen uurija,“ muigas ta.
„Mulle tundub,“ laususin ettevaatlikult, „et eesmärk peaks
olema mitte ülitaju ja paravõimete kogemusi saada,
vaid oma meel puhtana hoida.“
Metafüüsiline
teos käsitleb taassündi, inimese teadvust, sensitiivseid võimeid ja
eelmist elu. Elu on toonud näitelavale meediumi, teadlase ja
politseiniku ning teiste hulgas ka mõne kummalise tegelase. Peategelane
Natali aitab uurimisorganeid, kuni ühel päeval kutsutakse ta
katsealuseks teaduslikku uurimisprojekti. Sealt alates pole miski enam
endine.
„Meedium“
on Olivia Mindi esimene romaan. Autor on saanud õpetusi Tiibeti
budistlikelt õpetajatelt ning viibinud Himaalaja mägedes kloostrites;
samuti õppinud hiina meistri käe all taiji’d. Õppinud Stockholmi ja
Tallinna ülikoolis. Kirjutas ülikooli lõputöö Laozi „Daodejing’i“
tõlkevõrdluse teemal.
Mõnikord teen ma koostööd ka ajalehega "Nelli Teataja." Tõsi küll, rohkem kirjutan ajakirjadesse "Saatus & Saladused" ning "Müstilised lood," sest mulle meeldib rohkem kirjutada ilukirjandust (mitte kolekirjandust).
Ma vaatan harva televiisorit, sest Kanal 2 ja Tv3 kadusid vabaelevist ning ma lihtsalt ei näed neid. Olen mõelnud et Germo pärast peaks liituma, tema vaatab rohkem. Antud saadet (Selgeltnägijate tuleproov) ma siiski piilun, aga netist, kuid see röövib ohtralt neti mahtu, seega on mul viimased saated vaatamata.
See on pelgalt minu taju, nägemine ja arvamus saate kohta, mis ei tarvitse paljude omaga ühtida, aga arvata ju ikka võib. Pealegi elan ma Cerlile(Hing Fekeli) väga kaasa ning mõnele teisele veel. Mul on ka oma nägemus kes võidab saate, aga ma ei tea kas seda on hetkel paslik välja öelda. Kuid nii palju julgen mainida, et näen võitja hulgas meesenergiaga inimest.
Sain loetud luulekogumiku "Luulekevad 2018."
Osalesin ise ka harjumusest sellel konkursil ning ka mu enda 1 luuletus on ära trükitud.
Luulevihik jääb iga aastaga õhemaks ja armetumaks, aga õnneks on sellel korral osanenud ka paljud mu head tuttavad, head luuletajad, sellepärast ma osasid luuletusi lausa nautisin. Kuigi, jah, tase on kohati ikka väga nõrk ja ma ei saagi aru miks osad kirjutised, mida mitte kuidagi luuletusteks pidada ei saa, seal sees on kui tegu pidi olema paremikuga. Kas osalejaid oli vähe? Siis oleks võinud parematelt autoritelt rohkem luuletusi ära trükkida. Igal juhul üle poole vihikust on täis kirjutisi mis ei vasta mingit moodi luuletuse olemusele.
Ka proosatekst ei ole kohe kindlasti luuletus. Ilmselt pole tahtmist või viitsimist, või on vihik "üle käe" tehtud, luuletusi kenasti luulevormi seada. On ilmunud pika joruna, proosatektina ka need luuletused millest isegi võib riimiluuletuse olemust aimata.
Aitäh, sõbrad kes te osalesite! Tänu teile on see vihik mulle kohati loetav! Marge Viirg, Jaak Känd, Riina Einasto, Jaan Tammsalu, Tulihobu, Lea Jaanimaa, Pilvi Rahnu, Villem Kutti, Anneli Lamp ja siis tõstaks veel esile Alvi Klaari luuletused hea rütmi poolest ning Hirviö oma. Muidu aga...
Ja nagu vihiku tagakaanel on kirjas, oodatakse järgmisi luuletusi 15. maiks (2019). "Kuldse Kaselehe" konkurssi enam ei toimu. Loodame et kevadel ikka toimub. Aga kui ei toimu, pole ka midagi katki, ilmselt on asi ennast ammendanud. Samas on lihtsalt põnev osaleda sellistel võistlustel, kuigi vajadust väga ei ole. Aga noorautoreid toob see sahtlist välja, sestap suured tänud Ingvar Luhaäärele.
Kuid hind on ikka väga-väga soolane sellise õhukese luulevihiku jaoks.
Luulevihik sisaldab
Eesti Luuleklubide Liidu sellekevadise luulevõistluse paremiku,
luuletusi 41-lt erinevalt atorilt. Nende hulgas on nii koolilapsi kui
pensionäre.
Panin just käest Justin Petrone raamatu "Misjonäripoos." Alustasin lugemisega eile õhtul ja lugesin varahommikuni. Raamatu pealkirjaga seoses saaks vallatu blogipostituse, umbes midagi "Öö misjonäripoosis.." või nii, eksole?
See on teine raamat, mille antud autori sulest olen läbi lugenud ja ma ei ole pidanud pettuma. Samas, ma kujutan ette, et nii mõngi eestlane võib autorit süüdistada kasvõi rassismis või talle võib tunduda et Petrone mõnitab eestlasi ja eestlust, aga mulle ei tundnud. Mind pigem hämmastas kuidas üks Ameerikast pärit (itaalia päritolu) inimene tunneb nii hästi eestlasi, ilmselt paremini kui eestlane ise ennast. Päriselt. Ja üleüldse on ta üks hea inimeste tundja ja tark mees. /ma oskan ridade vahelt ka lugeda/.
No tegelikult eestlane ei julge või lihtsalt ei tunnista oma vigu, oma kiikse, kinnisideid, paindumatust, küünilisust ja jahedust (pehmelt öeldes). Aga kõrvaltvaataja (antud juhul taas see "välismaalane") näeb, tajub, tunneb, ütleb otse ja on üdini aus ning julge kõike seda välja ütlema. Eestlane mitte. Täpselt nii ongi nagu Justin Petrone selles raamatus räägib. Valusalt aus raamat.
Naerda sain ka päris palju, ja mitte et need süldi ja verivorsti lood oleks kõige naljakamad olnud, kaugel sellest. Aga mis siis? Loe!
Kindlasti loen veel tema raamatuid, sest Justin Petrone on tõsiselt hea kirjanik!
Justin Petrone Misjonäripoos on tõsieluliste lühilugude
kogumik, mis kajastab Eesti elu läbi kohaneva välismaalase silmade.
Jutukesed räägivad mobiilidest ja ahiküttest, jobudest ja joodikutest,
Eesti verest ja välismaa meestest, hapukurkidest ja tuumatalvest,
verivorsti- ja süldinaljadest, kuulsusest ja püksilukust,
nõuka-nostalgiast ja kalapäevast, lõbutüdrukutest ja pornosõltlastest,
rasedusest ja dementsusest, kolimisest ja remondist, rõivastest ja
hõimudest, saladustest ja saunasüütusest, narkosõjast ja lendavast
diivanist, Facebookist ja vuajerismist. Autor ei pääse mööda ka Liis
Lassist, Marju Lauristinist ning muudest tähtsatest tegelastest, näiteks
Jänksist ja Mustikust.
