kolmapäev, 25. aprill 2018

Värvikas aasta+ koostöö Erika Salumäega


 Kuna mu blogi on mu (avalik) päevik, siis mitte ei saa siia jäädvustamata jätta oma viimase aja sündmusi, elamusi ja muutusi elus. Te kohe kindlasti ei ole kohustatud seda lugema, lugemine on vabatahtlik, aga üha enam kuulen ja näen kui palju mu blogisid loetakse ning seda on üliarmas teada.

 Täna (õigemini eile hilisõhtul) tulime kalli Erika Salumäega lagedale pommuudisega ning enam pole see saladus, et alates 2017.aasta detsembrist käib meil Erikaga vilgas koostöö. Nagu ma oma fb ajajoonel juba mainisin, koostan ma Erika luuleraamatut "Mu Eestimaa lõhn" ja lasteraamatut "TRIINU" mille illustreerimisega tegeleb Jana Kupits.

 Erika hakkas ilukirjanduslikke üllitisi kirjutama juba kaugel nõuka ajal, aga mingil hetkel hävitas oma luuletused, kuid nüüd läksid taas luuleväravad valla ning üheskoos Erikaga koondasime need kenasti ühte faili kokku ning varsti läheb käsikiri korrektuuri. Erika luule on lihtne, ka nn "tavainimesele" loetav, realistlik ja eluline, kohati ka kaootiline, mis pole luule puhul üldse mingi uudis. Nagu luuleraamatu pealkirigi ütleb, on selles Eestimaa lõhn lausa tuntav. Austades autori soovi, toimetame selle raamatu üheskoos, sest Erika ei taha, et toimetaja selle toimetaks, aga keelekorrektuuri teeb siiski professionaalne toimetaja.

  Lasteraamatu "TRIINU" kirjutas Erika Salumäe oma lapsepõlve ainetel, elust lastekodus. See on väga piltlik ja aus raamat, mille teema võib esialgu ehmatada, aga julgen väita, et tegu on väga hea raamatuga, mis sobib lugemiseks kogu perele. Ja kui kõik läheb nii nagu minema peab, sünnib kunagi sellele ka järg, või kirjutab autor TRIINU elust teises võtmes. Igal juhul saab sellest põnev lugemine.

 24. septembril möödub Souli olümpiast 30 aastat ja just selleks ajaks ilmuvad need 2 raamatut. Esitlused toimuvad kindlasti Tallinnas, Tartus ja Erika sünnilinnas Pärnus. Aga sellest kõigest juba hiljem.

* * * *

 Millega mina tegelen? Jah, juba on öö, aga ma teen tööd, ühe artikli tarvis ikka ja see tuleb täna valmis saada. Homme on tulemas fotosessioon läbi profifotograafi käe ja silma, sestap pean ennast ikka mingil ajal magama vedama. Jah, minust tuleb artikkel, aga sellest kirjutan ka hiljem.

  Eile olin edev ja selfitasin. No peale "Raamatu ja roosi" päeva oli energiat ülearu ja kukkusin edevuslaata pidama, et oleks mida vanadusepõlves vaadata. Loomulikult leivad need siin blogimaailmas ka oma koha.

 Täna (okok, juba eile) oli mõnus päev, nagu kõik päevad, peaaegu. Ahjaa, kallis Ave tõi mulle Egiptusest ninni-nänni ja nüüd on mul taas uus magnet kollektsioonis, lisaks pastakale, elevandile, käterätikule jne...Magnetite kollektsioon juba kasvab, hasart hakkab tekkima. Vot nii!

 Sattusin lõppeks kauplusesse "Sõbralt sõbrale" ja no, mine või hulluks, sinna oleks võinud tundideks ennast unustada, aga meil oli kiire, kuid näppu jäid ülinunnud klaaspudelid, mis leidsid koha Germo toa akende vahel. Kas teadsid, et tühi anum või pudel akna vahel korjab kokku negatiivse energia, ei lase kurjal silmal su ellu tungida? Nüüd tead! Jah, aeg-ajalt tuleb neid vee all loputada, anumaid ja pudeleid ikka.

 Ja kui kaupluse laes ripub laelamp mis on nagu sinule loodud, nagu ootaks sind, siis tuleb see endale soetada. Ma ammu unistasin, et mu toa laes oleks lehmakettidega vankriratas, nüüd sain kettidega antiiklambi ja olen üliõnnelik, jeee! Nii vähe ongi rõõmuks vaja! Ja siis te veel küsite kuidas ma suudan kogu aeg särada. Fotod galeriis.

 Nüüd aga kaon artiklisse tagasi, et homme värskelt fotole jääda.

Armastan!

Fotod:
punaste silmadega aga ikka rõõmus :)
pubekalik kommentaar: vaatan sind ;)
vaatame tõtt?
on öö ja tuju on megahea!
Ave tõi Egiptusest, ausõna :)
magnetikollektsioon aina kasvab...
üliarmsad värvilised pudelid Germo toa aknal
minu uus kullakallis nunnukas :)
minu pesa...


25. aprill. 2018.a.
Vana-Rääma

esmaspäev, 23. aprill 2018

Raamatu ja roosi päev Apollos


 Täna oli siis lõpuks see päev mil ma jõudsin "Raamatu ja roosi päeval." Eelmisel aastal haigestusin ja üleeelmisel tuli midagi ette, kuid täna olin kohal. Koos Papaga olime, sest juhtus nii, et Sven ei suutnud lihtsalt haigena tulla, täiesti arusaadav. Aga päev kujunes ausaks ja imeilusaks.

 Hästi armsad töötajad on Apollos, lisaks kõigele. Jäädvustasin nad ka pildile kenasti. Aitäh, head naised!

 Loomulikult ei saanud ma jäädvustamata jätta ka raamatuid, mida täna sai roosi vastu vahetada. Tänan meie kõikide nimel külastajaid rooside eest!

 Papa muidugi mängis kitarri ja laulis oma hitte ka. Oli väga kosutav neid üle pika aja kuulata. Aitäh!
Nagu näha siis riietusime meiegi Apollo klinediteenindajaiks ja mina naljatasin, et ma eelmisel aastal pidingi haigeks jääma, sest siis ma tõesti poleks sellesse tsärki ära mahtunud, aga täna mahtusin. Ja tunnen Papa Alari Jansoni kõrval ennast päris pisikesena, nii hea tunne.

 Mis ma siin ikka jutustan, aitäh kõigile kes tulid, olid ja nautisid! Ja Svenile tervenemist! Fotod kõnelevad.

 Ahjaa, armsale Juliale tänud kutsumast! Ja Getterile ka!

Fotod:
ja meie raamatute laua taga...
oma raamatutele tohtis ka reklaami teha ;)
laud meie raamatutega
vahaetusraamatud vol 1
vol 2
vol 3
vol 4
vol 5
vol 6
vol 7
vol 8
vol 9
armas Apollo töötaja Alina
kenad ja targad naised! :)
Papa naabrinaisega :)
meie roosid :)
reklaami peab ju ka reklaamima...
sellised lood siis...;)
olen nelja raamatu võrra rikkam
eriti kallis kingitus, 266 raamat kollektsioonis (pühendustega)
Papa vol 1
vol 2
vol 3
vol 4
vol 5
niisiis...


23. aprill. 2018.a.
Vana-Rääma

laupäev, 21. aprill 2018

Tere, mina olen Simba


  Tere, mina olen Simba. Juurtelt olen ubamulk, pärit Mulgimaalt, Abja-Paluojast ja tänasest olen ametlik pärnakas. Sündisin 1. märtsil, 2018.aastal, koera-aastal, kalade tähtkujus, aga ma olen ehtne Lõvi, sellest ka mu nimi-Simba.

 Kui ma Pärnu koju jõudsin, tundsin nagu oleks siin kogu aeg elanud. Minu perenaine Margit ja perepoeg Germo on mulle mõne tunniga nii armsaks saanud, et ma ei oska ilma nendeta (nende läheduseta) enam ollagi.

 Kui ma Mulgimaalt kohale jõudsin, oli mu kõht nagu pall, sest enne tulekut sõin korraliku kõhutäie hakkliha ja onu Aivar Krimm, kes mind autoga kohale tõi, pani kasti veel viinerit ka. See maitses ka hästi, aga kastis mulle üldse ei meeldinud, sestap magasin pool teed autojuht Aivari süles ja alguses mõtlesingi, et tema on minu uus peremees. Ja pirisesin ma vaid sellepärast, et kange kaka häda oli, aga uude koju jõudes leidsin kohe kakapoti üles ja peale kakamist läks tuju nii heaks, et hakkasin hirmsasti vaipu ja nende narmaid taga ajama, kuni lõpuks lausa kukkusin magama. Algul olin jahmunud küll, sest kakapotis polnud tuttavat lõhna ja see roheline potike lõhnas üldse liiga uuelt.

 Ma olen nii vapper ja julge, ei karda mitte kedagi, aga üks auto, mis akna tagant mööda vurises, suutis mind korraks ehmatada, kuid nüüd olen juba harjunud, armastan telekat ja peeglit vaadata ning naabrinaise Maarja toodud ronimispuul turnida ning hiir ja palli taga ajada.

 Kui ma just oma uute vanemate süles magada ei saa, siis sobivad mulle magamiseks ka köögi toolidel ilutsevad toolipadjad, pehmed ja armsad. Ja oi, oi kui suur pind on möllamiseks, lausa ligi 60 ruudune korter, mille uus emme Margit minu tulekuks kenasti lille lõi ja kevaduuendusi tegi. Mõistagi koos uute asjadega, mille mulle soetas.

 Mulle meeldib uue emme sääri mööda üles ronida ja Germo jalgu taga ajada. Aga kõht on mul siiani hakklihast nii täis, vaid piim mahub veel sinna. Jah, ma armastan piima väga!

 Niikui Margiti ja Germo suud matsuvad, märkan ma seda ja ronin neile kohe sülle. Mulle meeldib ka nende nägu ja sõrmi limpsida ning käpaga põske silitada. Aga praegu ma jälle magan, sest olen alles üle kuu vana tita ja väsin ruttu. Mind ei sega isegi raadio mis köögis mängib, vaid pliidiukse kriuksumine veidi ehmatab, aga siis vahetan külge ja magan edasi.

 Ärge tulge minu ega mu pererahva kallal norima, tulin siia perre selleks, et see on õige koht minu jaoks, mõjun epileptikust perepoeg Germole tervendavalt ja juba armastan oma pere samamoodi nagu nemad mind. Toakassi minust ei saa, sest elame esimesel korrusel ja elamisse on õhku vaja, sest me kõik vajame õhku, mis pääseb elamisse uste ja akende kaudu. Varsti hakkan ka õues käima ja millalgi kiibistab Margit mind ka ära.

 Minu uue kodu uued pildid ja mina ikka ka:

naabritädi Maarja toodud ronimispuu on nii nummi...
küll on mõnus mängida!
siin ma magan, köögis toolipadjal...
tema on minu sõber- Pipi-Pikksukk
perepoeg Germo ja minu tuba...
Germo toas vaatan ka mina telekat...
küll on palju ruumi emme Margiti toas hullamiseks!
küll ma need Nurrikud ka sealt riiulilt kätte saan!
ja sellel poolikul (käsitöö poolest) põrandalambil on hea turnida...
tupsrohtliilia võrsed.mu lemmarid!

21. aprill. 2018.a.
Vana-Rääma

esmaspäev, 16. aprill 2018

Jaansoni rada 94.päev


 Tulime just rajalt. Esimest korda sellel aastal käisin rajal t-särgi väel, sest nii palav oli. Olgugi, et algul panin ka pusa selga.

 Täna hakati rada üles freesima, olime tunnistajad. Jah, veidi nad freesisid ka juba sügisel aga täna jõudsid nad freesimisega peaaegu sinise katusega sotsiaalmaja juurde. Nii olime sunnitud vahepeal kõndima mööda jõe äärt. Aga samas on rõõm teada, et rekonstrueerimistööd kulgevad edasi. Juunis peaks ju rada rekonstrueeritud saama, kuid ma ei taha hästi uskuda...Aga siiski.

 Täna läbisime 8 km. Üle pika aja tunnen ennast väsinuna, aga tean ka miks-jalanõud olid valed. Roosades retuusides rajale minnes oli ju vaja kohe ka roosad, Portost ostetud tennised jalga panna, aga need ei ole siiski sobivad jalanõud kepikõndimiseks, ei anna õhku läbi, koju jõudes jalad lausa lirtsusid tennistes ning lisaks tunnen et jalad on põrutada saanud. Aga kohe kulgeme pessu ja siis ma tinktuuritan neid. Ahjaa, magnesiumi tarbin ma ka. Eks näha kuidas homme on olukord, kui hüppeliigesed on ikka kanged ja valutavad siis tuleb rajavaba päev teha.

 Germo pidas ka vapralt vastu, viskas seljakoti seljast ja kadus juba õue.

 Ma pean ikka vanade tossudega rada mõõtma, sest need on nii jala järgi ja päris jalast need mul ju ära ei kao.

 Päikest saime ka peale, oleme mõlemad veidike roosad, kuigi Germo läheb ikka pruuniks ka, mina ei. Olgugi, et Portugali päike andis mulle pisut pruunika jume ja see on siiani peal.

 Aa, mis seal ikka, olge mõnusad!

Fotod:
raja freesimine käib...
linnukesed kalda pääl...
selline asjandus...
2 km läbitud...
on roosa....
3 km läbitud...
Germo ja puu...
4 km läbitud...

16. aprill. 2018.a.
Vana-Rääma