pühapäev, 24. detsember 2017

ELU PÄRAST ELU 3. (2.pt)

  1. peatükk

  „Räägi, Lemps, mis sul täna plaanis on?“ tahtis Mathilde teada.
  „Mis ülekuulamine see olgu, õtse!“ tegi Lembit õele silma ja tema pilk ning hoiak reetis, et ta elus on mingisugune muutus toimunud. Mathilde vaatas venda veidi juhmi pilguga ning vennal ei jäänud see märkamata.
  „No mis nüüd on? Kas ma solvasin oma hellikust õtse või? Oh sina armetukene küll!“ heitis Lembit endiselt nalja, kuid ta kindlasti ei mõnitanud õde, lihtsalt mehe tuju oli hea ja ilmselt oli selleks ka põhjust, või õigemini oli põhjuse tekitaja mängus, ehkki suhe Reiliga oli nagu elu segasummasuvilas, keeruline ja konarlik.
  „Ah!“ lõi Mathilde käega ning mängiski solvunut.
  „Näehh, sa oled samasugune hellik nagu lapsena! Aga sa ei pea mu tögamist kohe halvasti tõlgendama. Ikka heasti on kõik, heasti!“ selgitas vend.
  „Mitu korda ma pean sulle ütlema, et sellist sõna, nagu heasti, pole olemas!? Pole kunagi olnudki! „oli Mathilde endiselt tõre.
  „Oh sind! Mis sul mureks oligi?“ vaatas vend, et õe huumorisoolikas on lootusetult umbes.
  „Ah mis seal enam! Mul polegi enam plaane! Pole tuju kah!“ lõi Mathilde oma plaanidele käega.
  „Kas on midagi poest vaja? Või on sul mõni eriline soov? Mul ongi alevisse asja.“ ei jätnud vend.
  „Väga hea! Oota veidike, ma panen kohe riidesse!“ kangutas Mathilde üle pea käivat põlle eest. Lembitul oli nüüd suu kinni. Tegelikult plaanis ta Reiliga kokku saada, aga nüüd, kui õde temaga ennast kaasa kutsub, ei tule see kõne allagi, mõtiskles ta.
  „Eks sa siis pane, ma jalutan seniks hoovis,“ ei jäänud Lembitul muud üle kui nõustuda, aga ta ruttas õue tegelikult selleks, et Reilile oma muutunud plaanidest teada anda. Pealegi ei tahtnud ta mingi hinna eest tõega lagedale tulla ning iga sekund oli hetkel tema jaoks tähtis, mõtlemaks välja hädavale, millega ta ennast sisse ei räägiks. Lembit oli väga vilets valetaja. Vast ühe käe sõrmedel võib ta oma elu jooksul üles lugeda need hädavaled, millest ta välja tulnud on. Osad inimesed lihtsalt ongi liiga ausad ja vale paistab nendest läbi, vaatad nagu klaasist läbi.
  „Hei, hei, kuule, tead...!“ alustas ta kõnet.
  „No räägi nüüd mida sa mulle valetada tahad?“ lausa ehmatas Reili Lembitut oma otsekohesusega.
  „Kas just valetada, aga mul tuli üks asi vahele, aga praegu on kiire, räägin sulle hiljem, kui sobib?“ ei suutnudki Lembit midagi välja mõelda.
  „Olgu, olgu, sa ei pea minule ometi midagi selgitama, ega ma su naine ei ole!“ muheles Reili. Lembit muutus kohmetuks ja hakkas kogelema.
  „Eee, no- nohh, jah...olgu, teeme nii!“
  „Kuidas või mida sa teha tahad?“ ajas miski Reilit naerma ja ta ei olnud küsimustega, mis Lembitu pea täitsa sassi ajasid, sugugi kade.
  „Aga, aa-ga, ma pean praegu lõpetama. Helistame!“ vajutas Lembit kõne kinni, sest Mathilde oli kuidagi väga ruttu ennast lille löönud ja juba astuski ta majast välja.
  „Noh, kellega sa seal nii pikalt nüüd lobisesid?“ oli Mathilde uudishimulik.
  „Ah, mis sellel ikka tähtsust on!?“ pahandas see pidev uurimine Lembitut.
  „Ohoo, ära sa räägi, kas vennal on õe ees saladusi!?“ häiris Mathildet, et vend salatseb.
  „Kuule õtse, ega sa ju ometi ei arva, et ma kogu oma elu sulle must-valgelt ära rääkinud olen ja värvid selga mõelnud!? Mul on ikka omad saladused ka, millest isegi õed ei pea teadma! Ja ära sa arva, et ma sellega sind solvata tahaks, osad asjad on lihtsalt väga isiklikud ja ei kuulu kõikide inimeste kõrvadele.“ selgitas ta.
  „Ah, et mina olen see kõik inimesed, ahnii! Oota sa! Aga mis seal ikka, aja selle suksu kere kuumaks ja minek!“ ei viitsinud õde enam vihastada, tema mõtted olid Mirelli juures, kuigi ta polnud vennale oma plaanidest veel rääkinudki. Aga memm mõtles, et mis vennal küll saakski selle vastu olla, kui ta Mirelli, Kustit ja Trevorit külastada tahab. Ehk satub Lembit ise ka jutusoonele, no vähemalt Trevoriga, mõtiskles Mathilde.
  „Õtse, mida sa poest vajad? Sul läheb seal kindlasti kaua, ma teen ühe tiiru alevis, on üks asi vaja korda ajada.“ tahtis Lembit teada.
  „Tead, sul nooremad jalad, ehk käid ise poes ära? Ja ega ma nii väga midagi ei vajagi. Kui kohale jõuame siis räägin. Aga alevis tiirutada saame ka kahekesi,“ teatas Mathilde.
  „Nojah, mis seal ikka, ju ma siis pean käima!“ oli vend veidi pettunud.
  „Sina liigud rohkem ringi, räägi mis üldse uudist on? Näen sind juba harvemini kui kuuvarjutust, aga ega ma ei taha sellega sulle ometi mingeid raame seada, sinu elu on sinu elu. Aga tead ju isegi, et minusugune vanainimene peab metsa aheldatud olema ja kus kohast ma ikka neid uudiseid kuulen. Postiljon ei leia ka minu tarvis eriti aega, ja kas peakski?“ muutus õde vennale tüütuks. Lembitul olid mõtted mujal ja ta lasi Mathilde jutu kõrvust mööda ning vaikis.
  „Ahahh, nojah, egas midagi, küll ma juba ise kuulen, kui sina oled otsustanud oma keelt juba kiivalt hammaste taga hoida!“ torises memm.
  Ülejäänud teekonna vältel valitses autos vaikus, isegi raadio ei mänginud, sest metsade vahel ei olnud isegi levi. Lembit sõitis väga kramplikult, või õigemini hoidis ta rooli kuidagi väga kangelt, nagu kunagi žigulidel tuli hoida, teistmoodi. Põhjuseks olid magistraalkraavid, mis jooksid piki tee äärt. Need lihtsalt ei meeldinud Lembitule. Ja tee oli ka kuidagi kitsas, ehkki peale maaparandustöid oli seda veidike laiendatud, aga ikkagi. Kui juhtus veel mõni auto vastu sõitma, läks mees nii krampi, et õel tuli lausa hirm peale. Ega iga mees ei olegi loodud autot roolima, olgugi, et ta võis autokooli kunagi edukalt lõpetada või siis läbi tutvuse või eksternina load saada. Lembit kuulus nende hulka, kelle kunagine kooliaegne pinginaaber oli autokoolis õppejõud ja tema lubade saatus kuulubki kategooriasse onupojapoliitika.
  „Nonii, oleme kohal! Kuidas siis jääb? Kas käid ise poes ära?“ tahtis Lembit teada.
  „Olgu, olgu, käin ära jah, aga mul läheb ruttu, vaata, et sa mind ikka ära ootad!“ komberdas Mathilde autost välja.
  Lembit närvitses, sest talle tundus, et plaanid, Reiliga kasvõi korraks kokku saada, lähevad vett pidama. Ta vaagis kas helistada uuesti naisele või mitte, kuid otsustas siiski mitte, sest õde ju ütles selge sõnaga, et tal ei lähe kaua ja Lemps lihtsalt ei tahtnud, et õde näeks teda jälle helistamas. Mees läks autost välja ja kõndis parklas edasi-tagasi, nagu närvihaogust põdev inimene, kes ei suuda ühe koha peal kaua olla. Ega ta kaua kõndida ei saanudki, sest juba loivaski Mathilde poest välja, kaasas päris suur kotike. Härrasmees lonkis õele vastu, võttis temalt koti ning avas autoukse.
  „Aitäh, aitäh! Küll sina oled mull ikka džentelmen!Ole sa tuhandest, tuhandeks tänatud!“ei olnud õde kiidusõnadega ühtäkki üldse kitsi. Küllap oli tal selleks oma põhjus, sest päevaplaanid olid juba niigi täide läinud, tuli oodata veel viimast sammu, venna reageeringut, kui ta uudise, Mirellile külla minna, teatavaks teeb.
  „Nonii, ja kas ma viskan nüüd sind koju? Ongi juba kiireks läinud?“ tahtis vend teada.
  „Mis koju!? Ma ei plaani ometi nüüd koju minna! Nii harva saan metsast välja ja kohe koju! Mõtle ka ometi mida sa räägid!“ oli Mathilde tusatuju tagasi, sest pisikesest närvipingest oli kasvanud suur hirmukoll, kes teda seespidiselt kiusas.
  Vend oli õe pärast mures, kartes, et õe tervis on halvenenud ja seniilsus või dementsus võtab maad. Mathilde meleolud muutusid kiiremini kui Eestimaa ilmad, kus pool päeva sadas vihma ja teisel poolel tuli päike välja ning vastu ööd tuiskas lumi maha. Vot, täpselt sellised! Aga tõele näkku vaadates Lembit tegelikult ei imestanud, sest ta õel oli väga raske elu olnud, ja Lembit üritas tolerantseks jääda.
  „Olgu, olgu, sinu sõna on mulle seaduseks! Kuhu sõidame?“ oli vend leplik.
  „Pane sellele parsale hääled sisse, küll mina juba oskan kaarti lugeda! Ega ma nii demenetne ka ei ole!“ nähvas Mathilde. See veidike ehmatas venda, sest just dementsust ta õele alles diagnoosis. Aga ta eeldas vaikida, käivitas auto ja hakkas sõitma.
  „Stopp! Keera nüüd selle paremat kätt jääva maja poole!“kamandas Mathilde.
Lembit kuuletus ja sai ka kohe aru kuhu minek. Ta pidas õigemaks vaikida, sest oli õe kapriisidest liiga väsinud.
  „No, davai, davai, võta nüüd kott enda kätte, mu džentelmen!“ iroonitses Mathilde. Mis Lembitul muud üle jäigi, pea norgus võttis ta õe moonakoti, sulges auto uksed ja juba nad olidki Mirelli ukse taga.
  „Ooo, ohoooo, milline vahva üllatus! Tulge, aga tulge edasi! Astuge julgelt!“ oli Mirellil ülihea meel.
  „No näed, tütreke, ma suudan juba astuda, jah!“ säras Mathilde nii nagu ei kunagi varem.
Mirellil käis see tütrekeseks kutsumine südamest läbi, sest ta armastas Mathildet, sest Mathilde oli tema jaoks väga emalik memm, selline kodune, lihtne ja karismaatiline, millised memmed alati Mirelli südame võitsid.
  „Nii armas, et leidsite meie juurde tee! Tõesti! Olen nii õnnelik selle üle!“pihtis Mirell, ehkki ta silmad kõnelesid teises keeles. Nendes oli liiga palju kurbust, valu ja muret. Ega ei ole ühelgi emal lihtne, kui nende laps lahkub välismaale, olgugi, et tööle, aga töö ajal ju elatakse ka seal, ning kodus käiakse üliharva, kui sedagi. Aga Mathilde ei olnud pime, ta nägi, et Mirelli süda valutas, kuigi silmad naeratasid. Ta oli terane naine, kes nägi just seda mida näha tahtis. Aga ega ta kunagi ei eksinud ka. Lembitutki nägi läbi ja see hirmutas meest. Eks hakkavad ju inimesed ikka teistmoodi käituma, kui nende ellu on tulnud uus suhe, uus armastus. Ja tahes-tahtmata muutub ka nende miimika, näoilme ja eneseimetlus, veedetakse rohkem aega peegli ees, aga ega armunu ise seda ei märka ja ega ei kipu tunnistama ka, kui keegi hakkab seda ninapeale hõõruma, sest ta mõtted on selleks liiga hajevil.
  „No kuis siis muidu! Ikka leiame tee sinu juurde ja loodan, et teekond metsa, minu manu, ei unune ka teil!“ ei saanud Mathilde vihjamata jätta, et Mirell pole ammu oma perega tal külas käinud.
  „Tuleme, kindlasti tuleme,“ takerdus Mirelli pilk oma sõrmeküüntele, mida ta häbenedes nokkima kippus, nagu puberteedieas nooruk.
  „Noh...“ tahtis Mathilde midagi taas nähvata, aga Lembit sekkus jututeemasse.
  „Ja kus siis Trevor on? Tööl? Niisama väljas?“ küsis ta.
  „Ah, Lemps, sa ära ole nii uudishimulik, jääd muidu liiga ruttu vanaks!“ tegi Mathilde omast arust nalja, kui nägi kuidas Mirell selle küsimuse peale verest välja lõi.
  „Ja kus noorperemees on?“ tundis Lembit Kusti vastu huvi.
  „Ma pole mingi noorperemees,“vastas Kusti, kes sulges oma toa ust enda järel. Ka Kusti oli morn. Nii Lembitule kui ka Mathildele tundus, et nad tulid valel ajal, et midagi on viltu. Ega naeratuse taha ikka peitu ei poe küll, kui suunurgad allapoole kisuvad ja silmad on kurbusest mandlikujuliseks muutunud.
    „Seda, et...et, Trevor ei ela enam siin. Talahkus isegi siit riigist...“ teatas Mirell pisarsilmil.
    „Mis mõttes? Kuhu ja milleks ta siis läks?“ oli Lembit ehmunud. Mathilde oli Trevori mineksut teadlik, aga ta üritas seda varjata, sest oli noormele lubanud keelt hammaste taga hoida. Aga lembit märkas, et õde jäi kuidagi väga vaikseks ja salajaseks ning ta ründas Mathildet.
    „Kuulde, õtse, kas sa oled selle asjaga kursis?“ kahtlustas ta.
    „Mis asja? Mia asjast sa üldse räägid?“ mängis memm tola.
  „Tavaliselt lööb sind selline minek verest väga välja, aag praegu oled kahtlaselt rahulik!“ ei saanud Lembit ütlemata jätta.
  „Ah, lõpeta!“ ei suutnud õde sellegi poolest vennale silma vaadata.
  „Seda, et, tegelikult läks ta Rootsi tööle ja lubas vahel ikka kodu ka väisata. Ma kogu südamest loodan, et temaga seal midagi ei juhtu, et kõik kulgeks tõusvas joones. Võimalik, et mina paisutan asja liiga suureks või mõtlen üle, nagu mul vahel kombeks on, aga valus on ikka, kurb on. Aga küll ma saan üle. Ärge teie ka muretsege. Lootma peab ikka head.“ püüdis Mirell õhus oleva pingeniidi läbi lõigata.
  „Aga emme, onju venna tuleb tagasi ja ei kao nii ära nagu Maris?“ sekkus Kusti jutusse.
  „Kindlasti ei kao!“ oli Mirell korraga väga optimistlik. Küllap ta tegelikult teadiski, et Trevor saab hakkama, aga kui keegi hakkab üle murtsema, nagu temal endal kombeks on, leiab Mirell tihti murekoorma alt väljapääsu, sestap ta püüdis eelkõige külalisi, Kustit ja siis alles ennast rahustada.
  „Ah, mis seal ikka, noor mees, keeled suus, küllap ta hakkama saab!“ süstis Mirelli optimism ka Lembitusse positiivsust. Ainult Mathilde istus diivanil nagu surnumatja, ta testosterooni tase oli ilmselt igas mõttes alla arvestust.
  „Ja-jah, laske aga minna! Las aga kõik noored lasevad varvast! Mingu, ja ärgu enam tagasi tulgu!“ tõusis järsku Mathilde hääl taevasse. Lembit tegi Mirellile silma ning Mirell taipas, et selle hetkel on vaikus tõesti kuldne ja rääkimine patt. Tuba täitis närviline vaikus, kõik istusid nagu tukunuid, ei kuulnud ega näinud midagi, ega kedagi, või siis vastupidi.  


24. detsember. 2017.a.
Vana-Rääma

LASTE ILUS ELU MAAL- Heli Künnapas


  Heli Künnapas on üllitanud ka lasteraamatu "Laste ilus elu maal," alapealkirjaga "Maalaste lood."

 Lugesin selle juba ammu läbi, aga nüüd jäädvustan ka blogisse.

 See on lustakas ja elutark lasteraamat, vast mõtteline järg autori elulooraamatule "Minu ilus elu maal," mis kõneleb autori 4 lapse elust maal, on ehitud ohtrate värviliste fotodega ning iga tegelane on reaalselt olemas.

 Lugeja saab ülevaate tänapäeva maalaste elust, mille sarjast on ilmumas veel raamatud;

"Maalapsed ja loomad"
"Maalaste aastaring"
ja
"Maalapsed teevad tööd"

 Võin tõmmata mõningaid paralleele enda lasteraamatuga PETU, mis küll kõneleb maalaste elust seitsmekümnendatel. Need 2 raamatut kõlavad omavahel kokku.

 Raamat on kirjutatud trükitähtedega ja sobib lastele iseseisvaks lugemiseks.

Aitäh, Heli!

Rahva Raamatu lehelt:RAAMAT

LASTE ILUS ELU MAAL

 10 Google +1  2 Share0
Matu, Joosu, Mallu ja Krissu elavad maal. See on hoopis teistmoodi kui linnaelu. Selles raamatus räägivad nad sullegi, kuidas neil pole kunagi igav ja mida vahvat maal teha saab. Tule ja piilu maalaste ilusasse ellu!
Trükitähtedega kirjutatud ning fotodega illustreeritud raamat on mõnus ettelugemiseks või lapsele endale lugemiseks.
Sarjast "Maalaste lood" ilmub peagi ka uusi raamatuid!


24. detsember. 2017.a.
Vana-Rääma

KES KARDAB VÄLGUTÜDRUKUT?- Heli Künnapas


  Olen oma jõulud veetnud koos Heli Künnapasega. Kuidas? No lõpuks sain loetud 3 viimast "Mõni õhtu romantikat" sarja raamatut. Neid on ilmunud kokku 6. Aga Heli, raamatu lõpus on kirjas, et järgmine raamat ilmub detsembris. Nüüd veel või? Või sattus see kiri sinna ekslikult ja sari on lõppenud?

 Täna võin uhkusega öelda, et olen kõik kirjanik ja kirjastaja Heli Künnapase raamatud läbi lugenud, eranditult. Jee!

 Heli looming kaldub ikka noortekate alla rohkem, nii on ka selle sarja raamatud pooleldi noorteromaanid, kuigi ma liigitaks need kogupere lühiromaanideks. Aga igal juhul soovitan kogu sarja lugeda, sest nendes pisikestes raamatutes on väga palju eluterveid ja õpetlikke tarkusi.

 Kas mind nendes raamatutes miski häiris ka? Seda ei küsi ainuüksi mina vaid minu käest on ka paari küsitud, sest üha blogin nendest ja inmestel tekib huvi. Olgugi, et need raamatud on elutruud, õiglased, õpetlikud ja haaravad, siis igas raamatus võib ette tulla midagi mis veidi häirib. Ma ei tooks mitte esile pisivigu ehk täheapsakaid, neid ikka satub sisse, lihtsalt isegi toimetaja ei tarvitse märgata (kuigi ma raamatust toimetaja nime välja ei loe), nendest olen õppinud mööda vaatama, kui just need tähevead ei korduks (näiteks tekib asemel tekkib, mida siin ei esine).

 Mind natuke jäi häirima kuidas peategelane kogu aeg pahvatab, et siis seda pahvatust ja pahisemist oli minu jaoks liiiiiga palju. Kuid ikkagi ei rikkunud see minu jaoks kahte viimast raamatut, sest nautisin sajaga. Enda raamatuid üle lugedes olen ka avastanud, et kipun osasid seiku kordama, mõnikord taotluslikult, kuid mõnikmord kogemata. Ja isegi toimetaja on maininud, et ühes oma romaanis lõpetasin natuke liiga palju lauseid fraasiga; "...eks seda teab tema ise..." Jah, autor lihtsalt kirjutamise käigus ei näe selliseid asju, selle jaoks ongi toimetajad. Samas läheb see pahvatamine raamatu süžeega kokku, välk ju pahvatab, seega...Ühesõnaga-kahe otsaga asi!

  Need olid vist ka ainsad kriitikanooled minu poolt Heli loomingu kohta. Aga üldkokkuvõttes on Heli Künnapas üks mu lemmikumaid naiskirjanikke Eestis, sest ta oskab oma teostega lugeja nii enesesse haarata ja tema õiglustunne (mis kajab läbi ta loomest) on mulle ka hästi vastu võetav. Ja ma jätkuvalt imestan, et kuidas saab keegi teine kirjanik minu mõtteid ja tundeid nii piltlikult kirja panna, et siis äratundmisrõõmu on väga palju. Muu polegi oluline.

 Ootan juba kannatamtult millega Heli veel üllatab!
Suured ja siirad tänud, et sa meie maailma oma imeliste teostega rikastad, kallis Heli!

Ahjaa, 5. ja 6. osa saab ka minu käest osta, 8 eurot vaid raamat aga ülekanded tehke Helile!

Rahva Raamatu lehelt:RAAMAT

KES KARDAB VÄLGUTÜDRUKUT?

 13 Google +0  0 Share0

,,Olen viimase kümne aasta jooksul harjunud sellega, et mehed mu elus tulevad ja lähevad. Aga Eleri on mu kõrval sel ajal alati olemas olnud. Ja Meeno on mu elust kogu selle aja kadunud olnud. Äkitselt on aga kõik poolused ümber keeratud ja mul pole õrna aimugi, milliste mängureeglitega seda uut mängu mängitakse."
,,Kes kardab välgutüdrukut?" on Heli Künnapase sarja ,,Mõni õhtu romantikat" kuues raamat. Seekordses raamatus peab kodusesse Pärnu-Jaagupisse naasnud Annely muutunud oludes ümber hindama oma mineviku ning selgeks õppima õppetunni, et kui sa ise oma elu ei juhi, siis teeb seda keegi sinu eest.
Sarja kõik raamatud on eraldiseisvalt loetavad.
14.80 14.06 €
KAUPLUSES PÜSIKLIENDILE: 14.06 €
KAUPLUSES: 14.80 €
KAUP KÄTTE:KOLMAPÄEV 27.12

24. detsember. 2017.a.
Vana-Rääma

laupäev, 23. detsember 2017

MINA, SUPERNAINE, JÄÄN ELLU!- Heli Künnapas


  Just jõudsin loetud sarjast "Mõni õhtu romantikat" 5. raamatu MINA, SUPERNAINE, JÄÄN ELLU! Ja nagu näha, autoriks ikka kirjanik Heli Künnapas. Olgu siis mainitud, et sarjas on ilmunud 6 raamatut ja üks neist ootab veel minu öökapil.

 Raamatu tegevus, nagu eelnevate selle sarja raamatute tegevus, toimub ikka Pärnumaal, Pärnu-Jaagupis. Pereema Ragne on ühes firma kontoris asjapulk ja mees Krister töötab rekkajuhina. Peres kasvab lausa 6 last. Tavaline Eesti pere, kui nii öelda saab. Olgu, olgu, paljulapseline!

 Selles peres käivad lehed Ragne nimele, sest just tema on perepea. Kuna rekkajuhist pereisa on pidevalt sõidus, kasvatab pereema pmst üksinda lapsi. Ühel päeval teatab günekoloog, et naise tervisega pole kõik korras, ning tuleb võtta ette elumuutus. Ragne muudabki oma elu....Kuidas? Lugege ise!

 Minule meenuvad meie ühised reisimised mööda Eestimaad, kui oleme käinud lugejatega kohtumas. Alati on meil juba autos palju rääkida ning ilmselt on ka meie arusaam maailmast suhteliselt sarnane. Seda tõendab ka see, et me ei lepi kunagi enne lugejatega kohtunist kokku millest räägime, mõistame teineteist juba poole sõna pealt ja jutt aina jookseb. Nii on!

 Ma nii mäletan kuidas aastate eest Heli mainis milline huvi on tal nn "nõiamaailma" vastu jnejne...Nüüd, selles raamatus on näha, et tervendamine on tulnud ka Heli maailma. Mõnus! Ühesõnaga ma ei tahaksi rohkem reeta, aga soovitan siiralt lugeda, sest tegu on väga hea raamatuga!

 Ahjaa, 2 selle sarja raamatut on ka minu käest saadaval, aga arveldama peate autori endaga. Pühendusega raamatud ootavad teid minu kodus! Ja hind on kordi magedam, kui poes!

 Aitäh, Heli!

Rahava Raamatu lehelt:RAAMAT

MINA, SUPERNAINE, JÄÄN ELLU!

 28 Google +0  0 Share0

Ragne on Pärnu-Jaagupis elav 6 lapse ema, kes töötab Pärnus kvaliteedijuhina. Abielu rekkajuhist abikaasaga ei ole kõige õnnelikum, sest mees ei osale kuidagi pere tegemistes. Perekondlikule õhtusöögile eelistab mees pigem koos sõpradega olemist. Kõik laste ning majapidamisega seonduv on samuti Ragne õlul. Täielik supernaine, nagu kõrvaltvaatajatele tundub.
Ühel päeval saab aga Ragne günekoloogilt ootamatu diagnoosi. Ellujäämise nimel peab naine oma elu ja suhteid korrastama hakkama. Kuidas ta seda teeb, saad lugeda raamatust.
,,Mina, supernaine, jään ellu!" on Heli Künnapase romantiliste lühiromaanide sarja ,,Mõni õhtu romantikat" viies raamat. Kõik sarja teosed on eraldiseisvalt loetavad.


23. detsember. 2017.a.
Vana-Rääma