PETU LÄHEB KOOLI 14. PEATÜKK

  14.PEATÜKK

SEPTEMBRIKUU
ON TÄHTIS KUU:
SIIS AABITS UUS,
SIIS RANITS UUS,
UUS VORMIPLUUS - 
KÕIK, KÕIK ON UUS
SEPTEMBRIKUUS!

  Just see Eesti poetess Olivia Saare luuletus oli seitsmekümnendatel kooli läinud laste esimene luuletus, mille nad pidi pähe õppima. See ilutses õpilaste Kukeaabitsa esilehel.

  Petu armastas luuletusi lugeda ja luuletas juba ka ise. Talle piisas sellest, kui oli paar korda luuletuse läbi lugenud ja sõnad olidki peas. Esimesel koolipäeval anti juba järgmiseks päevaks õppida ja just selle eest sai Petu oma esimese viie.

  Lisaks sellele luuletusele tuli tihti ka teisi luuletusi pähe õppida, sest koolis toimusid igasugused kalsside vahelised võistlused. Tollel ajal olid algklassid 1.-3. klass ja nemad võistlesid omavahel. Teises vanuserühmas võistlesid 4.-8. klassid. Põhikoolid kandis 8. kl koolide nime ja koolis käidigi 8 aastat. Keskkool algas 9. klassist ja lõppes 11. klassiga.

  Kui koduseks ülesandeks anti taas üks luuletus pähe õppida, hakkas Petu seostama selle luuletuse tegelast klassiõe Kristiinaga, kellel olid pikad, paksud ja tumedad juuksed, mida ta alati punupatsid kandis. Luuletus ise on järgmine:

Pikapatsiline Kai

ükskord koolilapseks sai

silmad uudishimu täis

nüüd ta Marju kõrval käis

lõpuks sosistades päris

hääles ärevuse värin

„ütle, kas su nukk jäi maha?

Kas sa mängida ei taha?“

Marju kohkus:

„käin ju koolis

Ei!

Ma nukkudest ei hooli!“

  See Eesti poetess Erika Esopi luuletus oli pikka aega Petu lemmik. Peale selle meeldisid talle ka väga kõik Eesti lastekirjanikust luuletaja Venda Sõelsepa raamatud. Ta luges juba enne kooli osad neist läbi. Kuigi koduraamatukogus olid Petule ja ta õdedel- vendadel mingid ühes möödus raamatud, mida ka tüdruk lugeda armastas. Hästi armas oli talle lasteraamat „TIBU“ mille üks tädi talle kinkis. See oli teistest paksem ja kirjutatud trükitähtedega. Petu hellitas seda „Papist-Tibu“ nimega.

  Kui Eesti lastekirjanik Heljo Mänd kooli külastas ja saali ees oma raamatutest ja kirjutamisest rääkis, oli Petu terve aja nii vaimustuses, et vaatas vist suurt kirjanikuu ammulisui. Esimese klassi lapsed ju said esireas istuda ja Petu ning kirjanik Männi pilgud kohtusid tihti. Petu silmad läksid tihti veekalkvele, aga mitte kurvastusest, need olid rõõmupisarad. Kirjanik Heljo Mänd töötas tollel ajal ka ajakirjas „Täheke“ mis oli üks laste lemmikajakirju „Pioneeri“ kõrval.

  Kui kohtumine kirjanikuga hakkas lõpule jõudma, oli Petu nii kindel, et ka tema tahab vähemalt ühe raamatu kunagi kirjutada. Mitte keegi ei teadnud ju, et Petu juba aastaid luuletab, sest see tundus tollel ajal kuidagi tabuteema olevat. Ja, kui Heljo Mänd pelae esinemist Petu oma põlvele võttis ja lausus „Ilus blond Eesti tüdruk. Nagu nuku!“ oli Petu taas pisarateni liigutatud. Aga ühes oli ta kindlamast kindlam, et kirjanik temast saab. Petut hämmasta muidugi ka see, et kirjanik teda nukuks nimetas. Ta arvas, et äkki on tema perst keegi Heljo Männile ütelnud, et tal on teiseks hüüdnimeks just see sama „Nuku.“

Sellest päevast sai Petule üks lemmikpäevi 1. klassis õppides.

  Petu joonistas ja kirjutas täis kõik vihikute vahel olevad kuivatuspaberid, mis tegelikult olid mõeldud tindi kuivatamiseks. Kuna ta sai alati tunnis paljudest teistest enne ülesanded valmis, hakkas ta igavuse peletamiseks kas joonistama või luuleridu ritta seadma. Nii ei olnud võõrad talle olukorrad kus tinti tuli taskurätikuga kuivatada. Ema andis kooli kaasa vaid ühe taskurätiku ja selle ka juhuks, kui peaks nohu tekkima. Aga Petul oli alalõpmata taskurätikukriis, sest internaadis külma veega pestes ei tahtnud mitte kuidagi tint taskurätikult maha tulla ja tüdruk oli sunnitud neid tindilapikesi pidevalt prügikasti viskama. Tollel ajal ju pabertaskurätikutest ei teadnud veel keegi midagi. Lisaks sellele, et lapsed pidid kandma koolivormi, pidid neil alati kaasas olema ka kamm, taskurätik ja käterätik. Ja oma hügieenitarbeid teistele laenata ei tohtinud. Aga internaadis elasid lapsed kõik koos nagu ühes suures peres ja ikka laenati.

Tollel ajal oli paljudes koolides, lasteaedades ja internaatides liikvel täiepideemia. See levis kammide, riiete kui ka teise inimese läheduses istumise kaudu. Tihti tuli ette olukordi kus terve internaadi seltskond põdes täitõbe ehk pedikuloosi. Täi on pisike ja tüütu putukas, kes elab inimese karvades ja ajab peanaha sügelema. Ta poegib tihti pisikesi tinge, kes kinnituvad juuksekarva külge. Ka nendest arenevad täid.

Ühel korral, kui internaadilastele tehti täiravi, määriti neile juustesse elevhõbeda salvi, mis lehkas vastikult ja ei tahtnud juustest kuidagi pestes maha tulla. Nii läksidki internaadilapsed järgmisel päeval kooli rasvaste juustega. Täid olid ka põhjuseks miks Petu pikad juuksed maha lõigati.

  Hooletu hügieen pani täiepideemia korduvalt vohama. Ju ei olnud selle ajal õiget ravi või oli täisid nii massiliselt, et kohe siginesid uued ja raske oli neist lahti saada. Petul oli nii häbi rasvaste juuste pärast, et ta ei julgenud klassi ette vastamagi minna. Ütles, et tal on õppimata, kuigi tegelikult oli lasua viie peale õpitud. Aga klassijuhataja Riina oli väga terane, ta sai aru, et midagi on valesti. Riina käskis Petul kohale istuda ja ei pannud talle kahte. Peale tunde tuli ta tüdruku juurde ja küsis põhjust mis Petu vastama ei läinud. Saanud murest teada, lubas ta Petul bussiga koju sõita, et ta saaks oma juuksed korralikult puhtaks pesta. Petu oli taas nii õnnelik ja oleks tahtnud klassijuhatajat rõõmust kallistada, kuid julgusest jäi puudu.

  Järgmisel päeval tuli ta kooli puhaste valgete kiharatega

20. jaanuar. 2017.a.

Vana-Rääma

PETU LÄHEB KOOLI 13. PEATÜKK

  13.PEATÜKK

  Oli karge talvepäev. Seitsmekümnendatel olid talved karged ja lund oli nii palju, et tihti ei pääsenud Petu ja ta vennad-õed koduuksest väljagi. Petule meenus aeg, kui ema väikevend Madisega sünnitusmajast taksoga koju jõudis, kuid köögimaja aknast ei olnud midagi näha, sest lumehanged olid akendest kõrgemad. Ja kui metsavahe tee koolist koju oli täis tuisanud, pidid lapsed liiklema mööda suurt kruusateed, mis oli kas hästi libe või hangedest tulvil. Tihti koolist koju jõudes olid lastel ripsmed ja kulmud härmas ning nad olid ennast nii salli sisse mässinud, et vaid silmad paistsid välja. Kodus sooja pliidi ees alles andis oodata millel keha soojeneb. Ja siis hakkasid kõik kehaliikmed lausa surisem aja valutama. Ema soovitas külmavõetud käsi lumega hõõruda ning see tegi paremaks küll. Ema määris laste käsi jälle selle valge lehmaudara salviga ja see aitas, sest külmunud käed olid tulipunased ja pragunenud.

  Kuna Petu oli unustanud oma verised kindad koridori jalanõude peale, näris perekoer Pitsu need katki ja tüdruk oli karge pakasega sunnitud kooli minema palja käsi. Tõsi küll, ühe tervema kinda pani ta kätte, sest oli ju tulemas vastlapäev ja selle raames toimusid koolimaja juures igasugused põnevad vastaüritused ja võistlused. Petu kartis, et üks kiuslik klassivend hakkab norima, kui ta ütleb, et kaotas kindad ära. Samas hakkas ta sellel klassivennale vastu ja võõrad ei olnud ka hetked, kui nad kättpidi kokku läksid. Ilmselt ei oldud sellele poisile kodus viisakust, et tüdrukuid kiusata ei tohi, õpetatud. Pealegi ei olnud tal endal ka kõige külmematel ilmadel kindaid käes, salli kaelas ega mütsi peas.

Kui lapsed bussijaama jõudsid, tuli õnneks kohe buss ja nad sõitsid kooli. Sellest, et Pitsu Petu kindad ära näris, ei julgenud Petu emale rääkida, sest kindad olid veel päris uued, alles Salme-memme kootud. Sellised paksud, soojad ja Kihnu mustriga. Salme-memm kudus kõikidele Petu õdedele ja vendadele paari kindaid talveks ja vähemalt ühe talve pidid lapsed nendega läbi saama.

Kui vastlapäev oli täies hoos ja osad võistlusedki võisteldud, nägi õpetaja Niina, et Petul ei ole kindaid käes ja ta käed on tulipunased.

  „Mis juhtus, Petu? Kus su kindad on? Lased nii veel külmal oma näpud ära võtta. Nii võid haigeks jääda! Mina pane kenasti kindad kätte ja siis tuled edasi vastlapäevale.“ soovitas ta. Petu suurtesse silmadesse valgusid veel suuremad pisarad ja juba ta vesistaski.

„Ma ei saa, õpetaja..“ nuuksus ta.

„Tule siia. Räägi mulle kas mõni poiss kiusas sind ja võttis su kindad ära? Tule räägi mulle kõik ära.“ kutsus Niina Petu künka otsas oleva suure tamme varju.

„Ei. Ma ei karda poisse. Ma olen poistest tugevam. Aga...“ pühkis ta pisarad palitu varrukasse.

„Aga?“

  „Aga Pitsu....Noh, meil on kodus väike koer Pitsu kes armastab kindaid ja jalanõusid närida. Hommikul kooli tulles avastasin ma, et Pitsu oli mu kindad ära närinud...“ pühkis Petu taas pisaraid varrukasse kuni õpetaja Niina talle oma sinise palitu taskust taskurätiku andis. Sellega asi ei piirdunud.

  „Näe, võta minu kindad ja pane endale kätte. Ja ma kingin need sulle päriseks.“ pakkus Niina lahkelt. Petul oli nii hea meel, ta oleks tahtnud õpetajat kallistada, kuid ei julgenud. Petu oli väga tagasihoidlik tüdruk koolis ja ta ei julgenud palju asju teha, kuigi soovis. Ta tänas Niinat, imetles oma uusi kindaid ja läks klassikaaslaste juurde tagasi. Nendest tumesinistest riidest kinnastest, mille sees oli paks valge vooder, said Petu lahutamatud kaaslased. Ta oli nii õnnelik, kuid jagas oma õnne vaid taevas olevale Onu Jumalale. Onu pilgutas silma, tegi Petule pai ja kiitis teda. Tüdruk oli ülirõõmus, kuid teda jäi piinama, et kuidas saab külm kedagi ära võtta. Ennist oli õpetaja Niina need sõnad lausunud, kuid Petul meeldis alati sõnu ja lauseid piltlikul kujul lahti mõelda ja see ajas teda segadusse.

  Petu arvas, et sellisel juhul on külm nagu keegi kuri kommionu kes tuleb ja võtab. Kommionude olemasolust oli talle pajatanud juba kadunud vanavanema, kes siiani Petut taevastest kõrgustest juhendab. Kuigi Petule polnud kunagi külmad talveilmad meeldinud, tekkis tal sellele lausele mõeldes lausa hirm. Ta kujutles kuidas karge külm tuleb ja võtab ta ära, viib külmale maale, kus on kogu aeg talv ja sooja kunagi ei olegi. Või veel hullem, et külm tuleb ja võtab tüdruku lihtsalt endaga kaasa ja mitte keegi ei leia Petut enam üles. Et Petu ei saa iialgi enam mängida oma sõpradega, ega näha oma kalleid pereliikmeid. Alles mitu kuud, kui Triin oli Petu taas endale külla kutsunud ja sellel korral oli Petu kasvataja Ülarilt loa saanud, selgitas õpetaja Niina, et need on lihtsalt meie keele väljendid, et tema ei ole neid välja mõelnud. Tgeelikult oligi asi selles, et Petu kippus tihti endaga monoloogi pidama ja otsis enda seest vastuseid lausetele mis talle kummalised tundusid. Kui õpetaja Niina rääkis, et tema emakeel on üldse vene keel, vaatas Petu teda nagu üliinimest, kes suudab kõnelda mitmes keeles.Tema jaoks olid kõik inimesed, kes oskasid mitmes keeles vestelda üliinimesed või lausa geeniused. Sellepärast tahtis ta nii väga läti keelt ära õppida, et vähemalt sõnadega kurjadele läti poistele, kes käbidega loopimas käivad, ära teha.

  Sellel korral saatsid Triin ja Niina Petu internaati tagasi. Tüdruk ei pidanud hirmude küüsis mööda pimedat metsavaheteed ajutisse koju jalutama.

20. jaanuar 2017.a.

Vana-Rääma

PETU LÄHEB KOOLI 12. PEATÜKK

  12.PEATÜKK

  „Oodake! Nii libe on. Ma ei saa käia!“ torises Petu, sest ta vanade hüvasti nooruste ehk lambavillast viltsaabaste tallad olid nii kulunud, et mustrit ei olnud ka näha. Petule vahel üldse ei meeldinud, et ta peres noorem õde on, sest ta pidi kogu aeg kandma vanemate õdede poolt ära kantud asju. Tihti juhtus nii, et püksid olid jalge vahelt lausa marliks kulunud, sokid olid nõelutud või jalanõude tallad olid siledad ja libedad.

  Mariann ja Rita astusid pikalt sammul edasi, sest polnud aega oodata. Iga oodatud minut võis tähendada bussist maha jäämist. Roland oli juba umbes pool kilomeetrit tüdrukutest ees pool bussile ruttamisega. Naabrite maja juurest läks mööda metsasihti lühem tee bussipeatusesse ja tihti lapsed kasutasid just seda rada. Ja siis see juhtus. Kui siiani olid õed arvanud, et Petu vaid jonnib ja ehk ei taha mingil põhjusel kooli minna, siis nüüd nad usukusid, et väikse õe jalanõud olid tõesti libedad ja kulunud. Petu kukkus. Kukks nii õnnetult peaga vastu hiigelsuur rahnu ning tema ja pea vahele jäi veel okastraat. Petu oli peas suur auk ja sealt lausa purskas verd. Rita käskis tal maast lund võtta ja otsmikule panna ning ruttu koju minna. Petu lonkis kodu poole ise suurel häälel nuttes. Tüdruk kartis, et ta jooseb verest tühjaks. Tema silmad ja nägu olid verega kaetud ning kihnumustriga kindad tilkusid verest. Ema kuulis Petu röökimist ja jooksis talle õue vastu. Ta küsis mis juhtus, kuid Petu ei saanud rääkidagi, ta lausa nuuksus ja ahmis õhku. Ema talutas Petu köögimajja suure metallist pesukausi juurde ning aitas tüdruku näo verest puhtaks pesta. Siis võttis ta arstikapist mingit rohtu, mida muidu pandi lehmade udaratele või nisadele, kui nad ennast olid okastraadi vastus ära lõhkunud. Ema sidus suure sideme ümber Petu pea, kuna plaaster oli kodust otsas. Petu aga oli ikkagi mures, sest veri kippus vahelt välja immitsema ja tüdruk muudkui tupsutas otsmikku vatiga. Kuigi side ei tahtnud peas seista, ei jonninud Petu enam, sest see salv ravis hästi. Petu kartis, et ka ta silmast jookseb verd ning nüüd jääb ta pimedaks. Tegelikult silmast ei jooksnud, aga veri haavast nirises sinna ja jättis mulje nagu jookseks silmast.

  Ema läks väikse venna juurde tubademajja ning Petu asus köögimajas joonistama. Tema lemmiklauaks oli endiselt kandline taburet, mille keskel oli auk. Petu armastas segamatult joonistada. Üksi olles mõtls ta kõik oma joonistatud teglaskujud elavaks, pani neile nimed ja mängis nendega. Kui keegi segama tuli, pani Petu vihiku kinni ja ei tahtnud oma joonistusi isegi emale näidata, sest ta ei tahtnud, et keegi läheb läbi ta joonistuste tema maailma. Ta kartis, et õed ja vennad saavad siis aru millest Petu mõtled ja kus maailmades kondab. Petu oli loonud läbi oma joonistuste oma maailma, sellise, kus oli ruumi ainult temale ja tema tegelaskujudele. Tihti istus ta köögimajas, kui venda seal ei olnud. Muidu oli see, lisaks söögimajale, vend Rolandi tuba. Just tema ööbis ka selles majas.

  Ükskord teadis Petu, et vend läks paari kilomeetri kaugusele sõbra juurde. Petu hõivas kiiresti Rolandi voodi, pani juba vihiku ja pliiatsid valmis, et joonistama hakata, kuid logisev esihammas tegi valu. Talle meenus, et, kui piimahambad ära tulevad on see märk suureks kasvamisest ning Petul hakkas kiire logiseva piimahamba eemaldamisega. Ta pani niidi ümber hamba ja sidus niidi teise otsa köögimaja sisemise ukselingi külge ning otsustas hakata vaikselt hammast ära tõmbama. Samal hetkel astus uksest sisse vend Roland, kes oli juba tagasi, sest sõpra polnud kodus. Nii kui Roland ukslinki vajutas ja ukse avas, tõmbas ta ka Petul piimahamba suust. Petu oli õnnelik või siis õnnetu. Tegelikult tahtis ta ise hamba välja tõmmata, kuid samas siis ta ei pidanud piinlema. Ta loputas mitu korda suud külma kaevuveega, pesi piimahamba puhtaks ja läks külalistemajja.

„Ema, mul tuli piimahammas ära,“ teatas ta värskest uudisest emale.

„Tubli tüdruk! Nüüd kasvad suureks!“ kiitis ema. Petu oli üliõnnelik. Kuid siis vajas ta pea norgu.

„Aga ema, meil ei ole ahju. Kuhu ma oma hamba panen?“ oli Petu nõutu.

„No, pane hammas pliidi peale. Küll Hambahaldjas selle öösel ära viib,“ soovitas ema.

  „Hambahaldjas? Kes see veel on? Kas ma saan siis temaga tuttavaks ka, kui ta hambale järgi tuleb? Kus ta elab? Kus ta teab, et minul just täna hammas ära tuli? Kas Hambahaldjas on ka päriselt olemas? Kas minust võiks ka Hambahaldjas saada? Kas Hambahaldjal on ka pärisnimi olemas? Kas Hambahaldjal on ka sünnipäev?“ jooksid küsimused üksteise võidu ema suunas.

  „Hambahaldjas on võlur, kellega lastel kohtuda ei õnnestu, sest ta tuleb hambale järgi öösel, kui lapsed magavad. Ta elab Hambahaldjamaal, kõrgel taevas, aga meie teda ei näe. Infot hamba ära tulemisest saab ta oma võluraamatutest. Ta liigub lennates ja inimesed ajavad ta tihti segamini langeva tähega. Ta on päriselt ka olemas. Ka sinust võib Hambahaldjas saada, kui sa korralikult hambaid pesed. Hambahaldjas hakkas hambaid koguma juba hästi ammu, siis kui inimesed magasid alles parsil ning nende külje alla olid heinad ja puulehed. Kui mina väike olin siis minu kodu külastas Hambahaldjas Maria, aga Hambahaldjaid on palju ja nendel on ka erinevad nimed, nagu inimestel. Kõik Hmbahaldjad on sündinud 1. jaanuaril, aga rohkem tähitatakse nende nimepäeva 9. veebruaril-Luuvalupäeval.“ selgitas ema. Ta olekski võinud rääkima jääda, sest Petu kuulas suure huviga. Siis võttis ta hamba ja pani vana pliidi tagumise plaadi juurde.

  „Emme, emme, Maria ongi käinud!“ tegi Petu, nähes, et hammast ei ole enam pliidil, juba hommikul kell 6 perele äratust

20. jaanuar. 2017.a.

Vana-Rääma

PETU LÄHEB KOOLI 11.PEATÜKK

 

  11.PEATÜKK

  „Oh, sa juudas! Nad, kurjamid käisid mu akna taga rusikat näitamas. Sellist suurt rusikat. Nahkkinnas oli ka veel käes. Ma mõtelsin juba, et lätlaste asemel on neegrid mu akna taha ära eksinud!“ jahvatas Vassiili Varbavaheks kutsutav koolivend ühel hommikul.

  Vassiili elas üksnida internaadi kõige äärmises toas ning pidevalt tuli mingite hirmujuttudega lagedale. Kui palju tema juttudes tõtt oli seda teab ilmseltt ainult tema ise, aga vähemalt fantaasia oli koolivennal hea.

  Vassiili kandis tegelikult ka venepärast nime, aga ilmselt Vassiili Varbavaheks ristiti ta sellepärast, et ta oli oma vanuse kohta pisikest kasvu, et nagu pisike varbavahe. Tõmmu ja rahutu poisina võis teda kõikjal askeldamas ja lollusi tegemas näha. Näiteks ükskord, kui oli voodipesude vahetamise päev, virutas ta tubade uste tagant terve koorma musta pesu ja viis need oma tuppa. Tüdrukud mõtlesid, et on ehk ime juhtunud ja mõni kasvataja või internaadikaaslane on musta pesu õigesse kohta viinud. Kuid mingi aja möödudes nägid ja kuulsid nad Varbavahet koridoris lõpus naeru lahistamas ja taipasid, et Vassiilil on taas mingi kaval plaan. Ometi ei näinud ükski tüdruk Varbavahet koridoris askeldamas. Alles siis, kui kasvataja teisest koridori otsast kurja häält tegi, taipasid tüdrukud, et Varbavahe on nende mustad voodiriided pihta pannud. Karistuseks pani kasvataja Vassiili neid oma toast mustapesu ruumi tassima.

  Poisid kippusid palju ulakusi tegema. Aga põnev oligi. Ükskord istusid tüdrukud oma toas ühele voodile kokku ja hakkasid õudusjutte rääkima. Küll vesteldi anketoote, küll räägiti õuduslugusid elust enesest. Ikka lipsas mõni lugu ka lätlastest läbi ning Petu hirm lätlaste ees süvenes. Tegu ei olnud kindlasti rassistliku vaenuga, aga eestlastel ja lätlastel oli mingi vimm omavahel, sellest ka need käbisõjad ja lausa kaklused poiste vahel. Samas õppis selles koolis ka õpilasi kes elasid täitsa Läti piiri ääres ja osadel olid lausa üks vanematest lätlane, aga mingit norimist sellel teemal küll ette ei tulnud. Just siis, kui kõige õudsam jutt oli rääkimisel, kargasid poisid voodi alt välja ja tüdrukud ehmatasid ennast hingetuks. Kuidas ja millal nad sinna voodi alla pugesid seda ei teadnud keegi. Üks võimalus võis olla jälle see, et Varbavahe käis tüdrukte toa ukse taga salaja kuulatamas ning võttis mõne kamraadi punti ja nii nad sinna sattusid. Teine võimalus on see, et ehk mõni tüdrukutest plaanis selle. Ei tea, keegi omaks seda igatahes võtta küll ei tahtnud. Poistel oli muidugi lõbu laialit, kuid kasvataja Saale käest said peapesu vaid tüdrukud. Kohati tundus, et Saale hoiabki poisse rohkem. Nii tundus vähemalt Petule.

  Tüdrukud tegid ise ka tegelt pättust, küll tõmbasid endale linad ümber ja mängisid kummitust. Küll käisid vanema klassi tüdrukud kasvatajalt luba küsimata Lätist kommi toomas. Neid juhuseid oli veel. Ka siis, kui kasvataja Saale oma laua taga söögisaalis, kus õpilased koolitükke õppisid, tukkuma jäi ja poisid teda ehmatada püüdsid, said ikka tüdrukud noomida. Pole siis ime, et Saale neile pinnuks silma sai. Võimalik, et ta ei olnudki nii kuri inimene nagu lastele tundus, aga lapsed ju kipuvad meelega lollusi tegma, kui neid on eelnevalt asjata karistatud.

  Söögitädi Teevi oli hästi armas inimene. Ta meeldis vist kõigile. Petu mängis internaadis ka tema tütre Elliga, kes vahel köögist head ja paremat tõi. Tegelikult söögitädi andis vahel ise ka lastele maiustusi, näiteks siis, kui mõni neist aitas söögilauda katta või oli koguni hiljem nõudepesemisel abiks. Söögid olid ka maitvad, kuigi ühte suppi Petu ei suutnud kuidagi süüa, kuid toidu järgi jätmisest ei tahtnud keegi midagi kuulda. Ükskord tundis Petu juba enne söögisaali minemist piima-aedvilja supi lõhna ja juba see ajas teda öökima. Ta istus laua äärde ja ei hakanud sööma. Siis tuli söögitädi ja mainitses Petut sööma, sest talle ei meeldinud, kui toiduga pirtsutatakse. Petu sõi meeleldi igasuguseid piimasuppe, näiteks täiesti lihtsat piima-makaroni suppi. See maitses talle eriti hästi, kuid magusana ja kõrvale armastas ta süüa kiluvõileiba. Kuid süüa soolast piima, see pani ta okserefleksi tööle juba enne, kui ta seda maitsma hakkas. Nii juhtuski tollel korral, et Petu oksendas laua täis ja ka lähemal istuvad õpilased olid oksesed. Alles siis jooksis tädi Teevi Petu juurde ja mõistis, et vägisi ikka sööma sundida ei saa. Teevi kutsus tüdruku kööki ja kraadis teda, kartes, et ehk on Petu haigeks jäänud. Õnneks ei olnud tüdrukul palavikku. Petu istus köögis ja kurtis söögitädile, et ta ei saa isegi selle supi lõhna tunda, kui juba ajab oksele. Teevi oli mõistev inimene, pakkus tüdrukule lõunast alles jäänud mannavahtu ja päris pikka aega käis ta veel uurimas kas Petu tervisega ikka on kõik korras. 

20.jaanuar. 2017.a.

Vana-Rääma 

PETU LÄHEB KOOLI 10. PEATÜKK

 

  10. PEATÜKK

  Käes oli uue koolinädala algus. Nagu kombeks, panid Petu ja ta õed-vennad juba eelõhtul, ehk siis pühapäeva õhtul oma kooliriided valmis. Nii oli ema neid õpetanud. Kuna ees ootas sõit Läti linna Salatsgrivasse uusi autahvli pilte tegema, pidid lapsed valged pluusid selleks päevaks selga panema. Esimene klassi sõit oli plaanitud kolmapäevaks, just selle päeval sõitis ka 2. klass, kus õppis Petu õde Mariann. Petul oli suur mure. Nende peres oli igale lapsele vaid üks pidulik koolisärk, kuid Petu ju põletas enda oma triikrauaga ära ning nüüd ta ei teadnud enam mida teha. Tüdruk hakkas oma peas plaane hauduma. Talle meenus, et vend Roland oli rääkinud, et kui palju soolavett juua, näitab kraadiklaas palavikku. Kuid tüdruk ei saanud seda protseduuri teha, kuna sool ja vesi asusid köögimajas ja ema juba askeldas seal. Pealegi polnud aega millelegi muule mõelda, kui vaid riietumisele, sest aeg lendas halastamatult ja ees ootas pikk teekond kooli. Nii ei jäänudki Petul muud üle kui sinine koolisärk selga panna ja koos venna ja õdedega bussijaaama jalutama hakata.

  Esmaspäev ja teisipäeva möödusid sellel nädalal kuidagi eriti kiiresti. Käes oli kolmapäeva hommik ja Petu oli väga mures. Vahepeal tüdruk tahtis vanema kooliõe Karina käest endale valget särki küsida, kuna nägi, et Karina särk on internaadis. Aga Petul jäi julgusest puudu. Nii ta hädavalega õpetajale oma muret kurtma läkski, väites, et unustas särgi koju. „Mis seal ikka, pead siis sinise särgiga pildile tulema“ võttis klassijuhataja Riina asja rahulikult. Mure oli nagu peoga pühitud, kuigi Petu oli natuke klassikaaslaste peale kade, et nad kõik pidulikud välja näevad.

Petu ei mõistnud algusel, et miks autahvli pildid Läti linnas tehti, aga hiljem taipas, et Salatsgriva oli koolile lähemal ja selle kooli õpilaste autahvli pildid olid kõik just selles linnas tehtud, et oleksid ühtemoodi.

  Salatsgriva asub Liivi lahe rannikul ja Salasti jõe suudmes. Eestlased kutsuvad seda linna lühendatult ka Salatsiks. Õpilased nautisid bussi aknast selle linna vaadet, sest loodus oli seal ilus ja sadamarohke. Silma hakkasid veel kaunis luteriusu endine kihelkonnakirik, õigeusukirik, tuletorn ja imeline sild üle Salatsi jõe. Õpetaja rääkis, et 13. sajandil, ehk muinasajal kuulus Salatsi piirkond Metsapoole liivlaste asuala hulka. Kuid Vene tsaaririigi ajaloo järgi asus linnus Liivimaa kubermangu Volmari maakonna Saltsi piirkonnas. Salatsi jõgi aga algab Asti järvest Põhja-Lätis ja suubub Salatsi linna juures Liivi lahte. Via Baltica sillalt paistavad piiskopplinnuse muldbastionid. Linnus ise aga hävis kahjuks Põhjasõjas. Õpetaja kordas, et ajalugu tuleb tunda ning juba mõne aasta pärast hakkavad ka tema klassi lapsed seda õppima. Aga kuna kool asus suhteliselt Läti piiri ääres, leidis õpetaja, et ka naaberriigi ajalugu võiks teada. Lapsed kuulasid põnevusega.

  Sellel päeval esimese klassi õpilastel enam tunde ei olnudki. Kooli tagasi jõudes läksid nad lõunat sööma ja peale seda tekkis neil vaba aeg.

 „Petu, tule mulle külla. Ma elan koolile päris ligidal. Lähen võtan garderoobist keka riided ja panen selga, siis on mugavam koju joosta. Sa vaheta ka kooliriided dresside vastu. Tule, tule, kutsun sind endale külla.“ tegi Petu klassiõde, pisike blond Triin Petule ettepaneku. Kuna internaadimajas olid vaid veel kaks Petu klassivenda ning tüdruk nendega mängida ei tahtnud, otsustas ta Triinu pakkumisega nõustuda. Riided vahetatud, sörkisid nad Läti suunas. Mõnus metsarada läks kiiresti, kuna Triin tahtis muudkui joosta, kuigi Petu eelistas käimist. Lõpuks hakkas Petul seest pistma ja tekkis meeletu joogijanu. „Tule, tule ruttu, annan sulle juua, sest mu kodu ei ole enam kaugel,“ kiirustas Triin Petut takka. Triinu kodu asus suhteliselt kooli ligidal. Tema lahke ema Niina, kes ka samas koolis õpetaja oli, pakkus lastele vett, kutsus korraks sisse ja soovitas Petul internaati tagasi minna, muidu võib jama tulla. Kuna Petu oli sõnakuuleik tütarlaps, jõi ta sõõmuga veetoobri tühjaks ning hakkas tagasi lonkima. Ta püüdis korra ka joosta, kuid siis hakkas uuesti seest torkima. Petu kartis, et tal võib pimesool lõhkeda ja otsustas edasi jalutada. Ta jälgis iga puu tagust, sest kartis lätlasi. Lätimaa ulakad poisid käisid tihti internaadi ees käbisõda pidamas ning Petu arvas, et nad võivad teda puude taga varitseda. Teekond ei tahtnud kuidagi lõppeda, kuid alles siis, kui ta internaadi juurde jõudis, julges Petu tagasi vaadata. Ta nägi kahte kogu tulemas ning siis olid Petul maailma kõige kiiremad jalad.

20. jaanuar. 2017.a.

Vana-Rääma

PETU LÄHEB KOOLI 9. PEATÜKK

  9.PEATÜKK

  Peale liikumisaabitsa sai Petu endale veel hästi palju vanu klotse millel olid tähed ja loomade ning lillede pildid peal. Neid endaga kaasas kanda oli raske ning tüdruk peitis need internaati oma padja alla. Padi oli tema jaoks nagu seif, mida ta vaid filmides näinud oli. Tüdrukul oli plaanis klotsid koju viia ja seal nendega mängida, kuna internaadis nagunii aega ei olnud, seal tuli tundide kaupa õppida ja režiim oli nii range. Kasvatajad justkui passisid peale, et õpilastel ei jääks vaba aega.

  Reede õhtuti oli teisiti. Siis oli kasvatajaks Petu klassijuhataja abikaasa, kehalise kasvatuse õpetaja Ülar, kellel oli internaadi kasvandikega väga hea klapp. Kasvataja Ülar ei sundinud õpilasi rangelt õppima, tema usaldas kasvandikke ja talle ei pidanud isegi järgmise päeva koolitükke ära vastama. Küll pani ta õpilasi rohkem sporti tegma, ennast liigutama ning korraldas isegi kitsukeses internaadi tubadekoridoris kitse hüppeid. Selleks taris ta koos vanemate klasside poistega kitse ehk siis õpilaste poolt pandud nimetuse järgi hüppepuka vahekoridori ja kõik õpilased pidid hakkama üle selle hüppama. See oli hea trenn mida harrastati tollel ajal palju ka kehalise kasvatuse tundides. Õpilased muidugi väga rõõmustasid selle üle. Petu oli internaadilastest kõige noorem ja kõige pisem. Temal oli ikka päris raske kitsest üle hüpata, aga mõningad korrad tal see ka õnnestus ja siis tundis ta ennast lausa suurena ning arvas, et kaugel pole enam aeg, et ka tema võib poppi panema hakata, ehk siis popilt välja näha. Küll avastas tüdruk ennast korduvalt situatsioonis, et põlved olid valusad ja marraskil, kuna üle kitse hüpates maandus ta tihti põlvede peale. Aga selle pärast ta muret ei tundnud, sest enne internaaditreeninguid oli Petul lausa foobia kitse ees, kui kehalise kasvatuse tunnis tuli seda spordiala harrastada.

  Reede õhtud olid ka diskoõhtud. Selleks tõi kasvataja Ülar enda lintmaki, pani selle internaadimaja fuajeesse mängima. Tihti täitus kogu maja vanade ja tuntud ABBA hittidega, sest suuremate klasside õpilased olid hirmsad ABBA fännid. Nii jäid ka Petule paljud selle bändi laulusõnad pähe. Tegelikult juba kodust jäid, sest vanem vend Roland armastas nii ABBAT kui BONY M-i kuulata. Nii juhtuski, et ABBA hitid „Mamma-Mia“ ja „Money, money, money“ kummitasid Petut veel ka järgmisel päeval tundides.

Internaadilapsed ootasid alati reede õhtut, kuigi hinges oli soov juba reedel peale tunde koju sõita ja laupäeval koolist poppi panna, sest neile tundus mõttetu kolme õppetunni pärast laupäeviti koolis käia. Suuremate klasside poisid tihti panidki poppi. No, neile oli ju palju rohkem lubatud, kui väiksmate klasside õpilastele. Vähemalt Petule tundus nii.

  Reede õhtutesse jäi ka palju sportimisi internaadi juures õues. Küll käidi jooksmas ja uisutamas koolimaja taga, vanade poioneerilaagrite juures, küll mängiti kivikuningat internaadimaja ees asuval künkal. Küll joosti mööda metsaradu ja mängiti palli. Kasvata Ülar lihtsalt kandis hoolt selle eest, et lapsed ei istuks tunde pingis õppides. Temale oli tähtis ka lapse füüsiline tervis. Mitte kunagi ei riielnud ta õpilasega, kui õpilase füüsiline vorm ei olnud just kõige paremas olukorras. Alati püüdis ta arvestda ka lapse füüsilisi võimeid ja selgitas paljud ülesanded nii peensusteni lahti, et isegi kõvega peaga laps sai sellest aru. Kõik lapsed ju ei ole ühesugused, osad on pikaldasemad ja osad haaravad kõike lausa lennult.

Juhtus ka nii, et kasvataja Ülar oli mardipäeval valves. Selle üle tundsid lapsed eriti rõõmu, sest tollel ajal oli mardijooksmine ikka väga au sees. Koolitükkide asemel palus Ülar lastel paari tunni jooksul pähe õppida mardilaulud ja tantsud. Ta küsis koka käest vajalikud kööginõud, et need mardijooksule kaasa võtta. Poistele meeldisid eriti plekist kausid ja kulbid, sest nendega sai trummi mängida. Kui laulud ja tantsud olid pähe õpitud, võeti punt kokku ja hakati mööda uksetaguseid käima. Kuna selles külas olid enamus talumajad, siis andis ikka pikki kilomeetreid maha käia. Eriti naljakad nägid välja suuremate klasside poisid. Nad olid riietatud valgetesse karnevaliriietesse, ehk siis seljas olid need marliriidest õmmeldud riided mis olid mõeldud Pjotr Tšaikovski balleti „Luikede järve“ järgi tantsimiseks. Jalas olid neil valged sukkpüksid ning kõige peal palitud. Enne uste taha minekut viskasid poisid üleriided maja ette aia peale ja tihti jäigi külarahval mulje, et poisid on nii paljalt internaadist välja lastud. Kõigil martidel olid kaasas kotikesed vilja- ja herneteradega. Kui eeskava oli lauldud ja tantsitud, soovisid mardid pererahvale head vilja- ja karjaõnne ning puistasid kotikestest teri maja põrandale.

  Ühte talusse marte sisse ei lastud. Poistel tuli plaan vedada selle talu ukse taha puuriit. Kavataja Ülar oli sellega nõus. Nii lahkusid mardid sealt natuke ärevas olekus, puistades veel ohtralt teri ja herneid ukse taha. Aga kotikesed said ju selle võrra kergemaks, kuigi maiustustekott aina täienes, aga seda kandsid suuremate klasside poisid korda mööda.

  Kogu mardisaak jaotati pärast mardijookse internaadis martide vahel ära ning kõik lapsed olid õnnelikud. Paljud olid ju pärist suuretst peredest ja igapäevane kommi söömine oli neile vaid unistus. Aga vahel on määratud unistused ka täituma.  

19-20. jaanuar. 2017.a.

Vana-Rääma

PETU LÄHEB KOOLI 8. PEATÜKK

  8. peatükk

Järgmisel päeval läks Petu kenasti kooli. Ema kirjutas talle puudumistõendiks kodused põhjused. Toona ei pidanud paari päeva puudumise pärast arsti käest tõendit võtma, vanemate poolt kirjutatud tõend toimis.

„Miks sa eile koolis ei käinud?“ uuris vahetunni ajal õde Rita.

„Ahh, ma jäin bussist maha...“ pabistas Petu veidi Rita reaktsiooni pärast.

„Ja mida ema selle peale ütles?“ küsis ta.

„Eks ta natuke tõreles küll, aga mina ju ei tea kui tihti need bussid sõidavad ja ema ei hakkanud mind järgmisele bussile ka saatma,“ vastas Petu.

„Okei. Jäid kinost ilma. Me käisime eile õhtul koolimajas kino vaatamas. Väga hea film oli.“ teatas Rita. Petul oli natuke sellest kahju, kuigi ta ei oleks ilmselt kinno minna saanud, sest tal ei olnud raha. Petu ei tahtnud kunagi ema käest raha küsida, sest neid-lapsi oli nii palju peres ja mingisugune hirm või julguse puudus takistas teda. Kuigi kinod talle väga meeldisid.

Ükskord, kui taas oli kinopäev, põgenesid Petu ja Mariann internaati. Nad peitsid ennast tuppa voodi alla ja olid seal hiirvaikselt. Isegi hingata ei julgenud. Tüdrukud kartsid, et keegi võib nad seal avastada ja selle eest neid karistada. Omavahel rääksid nad sosinal. Umbes poole tunni pärast avaneski toa uks. Tüdrukud nägid voodi alt piiludes vaid tuttavaid jalanõusid, aga õnneks kasvataja neid ei avastanud ja nii nad omast arust päästetud olidki. Selliseid olukordi tuli mitmel korral ette. Kino vaatamine oli ju tasuline, kuid tundus, et ka kohustuslik. Kui Petu õppis samas koolis oma kahe õe ja ühe vennaga, vajasid kõik kinoraha. See oleks emale liiga kalliks makma läinud, seega käitusid lapsed nii, nagu käitusid. Või siis teistmoodi. Mõni nendest lasi sõbral kino välja teha, aga ema käest nad selleks raha ei küsinud. Niigi oli pidevalt vaja vihikuraha, tindiraha ja vahel ka maisutuste raha. Tollel ajal kirjutasid lapsed kooli esimesel poolaastal hariliku pliiatsiga ja teisel tindiga.

Tegelikult pidasid Petu ja Mariann ka voodi all peidus olles plaani koju sõita, kuid kartsid sealt välja tulles vahele jääda ning loobusid oma plaanist. Koduigatsus oli lastel kõigil. Tollel ajal oli ju ka laupäev koolipäev, küll lühendatud, aga oli. Lapsed said kodus olla ainult terve pühapäevase päeva.

Ükskord juhtus aga nii, et oli külmapüha. Teatud külmakraadide puhul ei pidanud lapsed kooli minema, aga internaadilapsed pidid, kuna internaadimaja asus koolimaja kõrval ja päevasel ajal internaadis kasvatajat ei olnud.

Ühel pakasepäeva hommikul, kui õpilasi kooli ei tulnud, läksid internaadilapsed koolimajja tööd tegma. Just nimelt tööd tegma, sest neile kõigile anti erinevad kohustused. Suuremad õpilased aitasid koristajal maja siseseinu pesta, kuid nooremad pandi kappe koristama. Selle üle oli Petul eriti hea meel. Tollel ajal kasutasid algklasside lapsed õppimiseks liikuvaid aabitsaid. Kuna Petul oli liikumisaabits õe Marianniga kahe peale, juhtus vahel nii, et õdedel oli liikumisaabitsat vaja ühel ajal. Eakas meessoost muusikaõpetaja, kellega Petu hästi läbi sai, kinkis Petule liikumisaabitsa, millest sai tüdrukule päris mitmeks ajaks lemmikese. Petu kandis seda endaga iga päev kaasas, kuigi tähed selle vahel kippusid kaduma. Ta pani selle isegi ööseks padja alla, et keegi seda endale ei saaks. Pealegi oli tüdruk kusagilt kuulnud, et kui panna mõni õpik või raamat padja alla siis jäävad tähed paremini pähe ja hommikul tõustes pidi laps ka raamatu sisu teadama, kuigi ta polnud seda lugenud. 

  „Sipsiku“ raamatuga saigi nalja. Petu tõusis hommikul, läks kooli ja kui õpetaja hakkas tunnis Sipsikust rääkima, rääkis Petu õpetajaga kaasa. Õpetaja muidugi kiitis Petut, et teine on nii tubli tüdruk, loeb palju, kuid selle peale ütles Petu, et ega ta ei lugenudki, pani raamatu ööseks padja alla ja sellepärast ta sisu teabki. Selle peale hakkas õpetaja naerma ja kiitis lapse naljasoolikat, kuid Petu jäi öeldule truiks. Kuigi hiljem meenus tüdrukule, et ta oli selle raamatu kunagi läbi lugenud, leidnud „Sipsiku“ pööningult ja ühe lugemiskorraga läbi lugenud. Aga ta ei rääkinud sellest kellelegi. Pigem nautis Petu seda, et klassikaaslased panid ka raamatu ööseks padja alla, kuid ei teadnud järgmisel päeval sisut midagi. Petu tundis ennast targa ja õnnelikuna.

19. jaanuar. 2017.a.

Vana-Rääma

Silja Vaher- "Selgelt nägija"

   Möödunud öösel sain ühele poole Silja Vaheri 3. romaani "Selgelt nägija" lugemisega. See on autori kolmas romaan mille olen läbi lugenud, kuid tal on juba ilmunud ka neljas. Küll ma selleni ka jõuan.

 Kuna eelnevad romaanid on tal olnud toimetamata (no lihtsalt toimetaja töö on nii nõrk) siis sellega on vaeva nähtud, vähemalt grammatilise poole pealt. Leidsin vaid mõningad täheapsakad ja lausa korduvalt.(no, mõnel sõnal oli näiteks kolm e-d kõrvuti) Algul tegin märkmeid ka, kuid lõpus enam ei teinud, sest raamatu lõpp läks paremaks. Täheapsakaid ikka tuleb sekka, kuigi ükski autor neid ei taha.(minu raamatutes on ka).

  Üks väljend oli ka "nälja vaigistamiseks" kuid mina ise lugesin "nälja kustutamiseks." Või siis "Rahulikust mehest sai ohtlik kiskja". Noo...Tegelikult oleks pidanud toimetaja seda väljendit nägema. Mõningad "ütlemised" olid veel kummalised. Aga ju igal Eestimaa piirkonnal omad väljendid ja asjad. Samas on see raamat ka keeleliselt korrektsem ja kompaktsem, kui autori eelnevad raamatud.

  Vahepeal ma väsisin lugemast, sest kogu süžee hakkas venina. Ma ei jaksanud endast läbi lasta liiga palju situatsioone seoses varjupaiga asunikega. Liiga pikalt jäi autor neid kirjeldama, üks situatsioon teise otsa. Samas tean, et ka minu raamatutes on liiga palju tegelaskujusid. Üritan neid küll vahepeal tappa, aga ikka ronib mõni uus asemele. Selles raamatus oli neid lausa massiliselt.

 Väidetavalt olevat tegu krimiromaaniga. Lõpus leidsid jah rohkem kriminaalseid sugemeid, kui alguses, aga tegelikult ongi osasid romaane raske liigitada, et mille alla nad kuuluvad. Mina siiski jään enda juurde, et tegu on kriminaalsete sugemetaga täiskasvanute muinasjutuga või siis hoopistükkis ulmeromaaniga. Aga kas ongi vaja liigitada? Ja tegelikult inimestel on kõikidel erinev maitse ja kui raamatutid loetakse ja need mingil määral lugejatele korda lähevad, siis on ju hea.

 Ausalt üteldes ma läksin sellesse muinasjutusse isegi nii sisse, et hakkasin üha rohkem ootama ulmelisi tegelasi ja veel ulmelisemaid situatsioone. Kui vahepeal tuli pikalt lugeda reaalelulisi situatsioone, hakkas juba igav. Teiseks, selles raamatus on koos lausa mitu romaani, lühiromaani. Eraldi saaks mesimagusa romaani kahe peategelase armastusest, mis küll jätab mulje, et tegu on rohkem ihuliste vajaduste rahuldamisega ehk siis füüsilise armastusega. Liiga palju on detailselt kirjeldatud suguakte, kuid samas seks on ikka väga tähtis tegevus suhtes. Mina loen hea meelega just selliseid raamatuid kus on sündi, seksi ja surma. "Selgelt nägijas" on aga kahjuks liiga palju negatiivsust. Kui raamat sai läbi loetud, tekkis tunne, et kogu maailm on halb, et midagi head nagu ei olekski. Väga raske oli sellises meeleolus magama jääda. Ja ausalt üteldes on tegu nagu seebiooperiga. Meil Eestis nii palju kogu aeg ei juhtu.

  Selgelt nägemise koha pealt jätan ütlemata. Jah, hea, et raamatu pealkiri on lahku kirjutatud, sest selgeltnägijaga kohe kindlasti tegu ei ole.

Mis seal ikka, Silja Vaher ja kirjutada oskab ja soovin talle edu!

Ja siis väike tutvustus ka Rahva Raamatu lehelt:

RAAMAT

SELGELT NÄGIJA

Autor: SILJA VAHER

19.79 18.80 €

• LISA EEMALDA 

**********HINDA JA ARVUSTA (0)

 79 Google +0  0 Share0

Järg autori esikteosele “Patune”, kus jätkuvad Reelika ja Peebu põnevad seiklused ja ilmub uusi põnevaid tegelasi. Pole ühtegi häda, mille vastu ei aitaks pehmed kõrvad, soojad silmad, märg nina ja sõbralik saba!
Selgeltnägemine. Must Hunt, kellel on oma osa lapseröövis. Lõgismadu pererahva õuemurul. Hobune läheb omapäi kilomeetrite taha sõpra otsima.
Armunud naise kättemaks. Mõrv klassikokkutulekul. Ahistajate küüsi sattunud röövitud lapsed salapärases kloostris ja nende pääsemine...

ISBN	9789949581054
ILMUMISAASTA	2016
KEEL	eestikeelne
FORMAAT	Kõvakaaneline
LEHEKÜLGI	275 lk
MÕÕT	216x152x18 (mm)
KIRJASTUS	HEA TEGU
LISAMISE AEG:	15.07.2016

18. jaanuar. 2017.a.
Vana-Rääma

PETU tagasi lapsepõlvekodus...?

mina ja minu kask lapsepõlvemaalt...

  Täna on minu selle aasta kõige õnnelikum päev! Jah, aasta on ju veel alles lapsekingades, aga ma jään enda juurde. Reisi eest võlgnen siirad ja suured tänud oma lapsepõlve mängukaasalsele Kalle Vendelinile, kelle kodu on siiani seal alles, Kabli külas. Aitäh, aitäh!

  Tegelikult plaanisime Penu külla sõitu juba novembris, aga siis tuli midagi ette. Ma tahtsin enne oma lapsepõlvemaal ära käia, kui mu lasteraamat PETU ilmavalgust näeb, sest see raamat on kirjutatud minu lapsepõlvest ja suuremalt jaolt just elust Penu külas, Härjapea talus. Sellest, et see talu sellist nime kannab, sain teada alles täna, kui tegime peatuse Kabli pagari juures ja kohalikud mehed  Kallele rääksid. Toona, vena ajal eriti talude nimesid ei kasutatud, nii saingi täna üllatuse osaliseks.

  Minu üllatuseks on talu kaks hoonet alles, küll mitte just ilusas olukorras, aga alles on. Kunagi kuulusid sinna hulka veel ka köögimaja nurgataga asuv kuivkäimla, mis täna nukralt maja taga pikali olekus vedeleb, siis heinaküün ja vana maja (varemed). Vana kooguga kaevust on järel vaid suur auk, aga sibula õunapuu selle kohal näib ikka veel elujõus olevat. Alles on siis köögimaja ja tubademaja. Kes on PETUT lugenud, teab nende hoonete kohta rohkem. Isegi jänesepuurid on alles. Ja loomulikult ei saanud ma üle ega ümber oma vanast kasest, millest ka PETUS palju juttu on. Kas on võimas ja täies elujõus, käisin teda kallistamas ja tema juures ka poseerimas. Nii vähe ongi õnneks vaja!

 Loomulikult käisime ka majades sees kondamas. Ütlen ausalt, juba Penu külla jõudes tundsin, et olen koju jõudnud. Pisarad valgusid silma ja tibutagi tuli ihule. Vot selline võimas emotsioon valdas mind. Me kolisime sealt ju ära 1979 aastal, seega polnud ma seal lausa 38 aastat käinud. Tõsi küll, umbes 1983 aastal me käisime venna ja õega seal külas, aga hoopis teises talus. Aga ma tundisn kodu ära! Tundsin! Jeee!

  Oleks mul mingigi võimalus, ma ostaks selle kodu uuesti ära. Just uuesti, sest kunagi meie Ema ostis selle meile Voldemar Parmu käest. Isegi seda onu mäletan hästi. Aitäh kallile Emale, et ta kinkis meile lapsepõlve oma majas! Olgugi, et maja ei olnud mugavustega, aga siiski möödusid meie lapsepõlve ilusamad aastad seal. Aitäh! Ja loomulikult tuleb mu lasteraamatu järjes PETU LÄHEB KOOLI ka elust seal juttu küll ja veel. Noh, Neitsidel pidavat hea aasta tulema, raha pidavat tulema. Ma nii tahan uskuda, et juhtub ka ime ja ma võidan lotoga. Muide, ostsin üle aastate endale ka BINGO ja hakkan täna mängima, lootuses...Sest ma tahan koju tagasi!

  Nüüd aga suur fotogalerii ka siia. Iga foto kõneleb minuga lapsepõlvekeeles ja igal fotol on minu jaoks väga eriline tähendus. Aga sellest kõigest kirjutan juba fotode all.

peegel ja sõel meie toa laual...

Häädemeeste vald, Penu küla, Härjapea talu- minu kodu!

tubademaja ja köögimaja...

meie toa aken

tubademaja pööning, minu lemmik mängukoht, illustartsioon ka PETUS

lagunenud pliit tubademajas, meie (õdede) toas

ja pliidimüür Ema ja venna toas

Ema toa aken...

isegi vana triikraud nukralt meie toa laual...

meie (õdede) tuba

selle koha peal asus üks pisike tuba, aga nüüd seinad maha lõhutud

vaade tubademajale...

vanast kaevust on vaid auk...

ja sibulaõunapuu kaevu kohal...

keav kus kohast lootsime jõuda minuasjutumaale...

ja jänesepuurud tubademaja küljepeal

kõõgimaja tagumine aken

siin asus köögimaja pliit

siin asus loomalaut...

köögimajas...

köögimaja sahvri eesruum...

köögimaja väljapoolt...

sahver-keller

välikäimlast on järgi vaid auk...

köögimaja laudapoolne osa...

õunapuu...

kummuli välikäimla köögimaja taga...

marjapõõsad ja kartulipõllu ots kus olid hernehirmutised :)

minu qarmas-kallis vana kask

ja mina vana kase juures...

vaade kodutalule põllumaalt

vana kask täies hiilguses...

vaade köögimajale läbi põõsaste...

vaade vanale kasele põllult...

vaade tubademajale kruusateelt...

naabrite Mõttuste maja...ja meie kruusatee...

majade esine kruusatee kus ladusime kividest mosaiikpilte...

ja kruusatee Jaagupi poole...

viimane vaade kodule enne lahkumist...

kodukandi kasetukk...

meie mõistes jõgi kus käisime kassile ogalikke püüdmas :)...

tee mis suundub toonase Kaasiku suurfarmini...

endine Kaasiku suurfarm kus käisime lehmade sarvi kriidiga valgeks värvimas :)

teel lapsepõlve bussipeatusesse...

ja bussipeatuses...

bussiootepaviljon...

ja mina paviljonis...

ja meie Germoga paviljonis...

Kablis, mere ääres kus kohast tahtsin üle mere Kihnu minna...

Kablis, mere ääres...

koht kus toimuvad suvised Päikeseloojangu festivalid...

1. Kabli bussipeatus Häädemeeste poolt Ikla suunas...

Kabli Seltsimaja-Raamatukogu...

ja kunagine Kabli poehoone. kahjuks vaid kunagine...

vaade Kabli pagarist kortermajdele, kus elasin ka mina enne Panu majja kolimist...

Kabli pagar

  Elu-armastan sind!


18. jaanuar. 2017.a.
Vana-Rääma