Westoffhauseni häärberi saladus 33.peatükk

  33.peatükk

„Tere, kas Ralf kuuleb?“ küsiti teisepool teielfoni. Mis rumal küsimus, mõtles mees endamisi. Ei ole ju enam nõuka aeg kus kasutusel olid vaid lauatelfonid ja iial ei teadnud kes võis tirina peale toru hargilt tõsta. Aga tänapäeval helistada konkreetse inimese mobiilile ja küsida kes kuuleb, see on lausa veider. „Ei, Puškin kuuleb,“ vastas Ralf madalama falsetihäälega. Kostus vaikust ja telefon andis kinnist tooni. Ralf ei suvetasenud ka vastu helistada, sest ta armastas kohe asjast rääkida, mitte tüütuid kõnesid pidada. Ralf ei vestelnud kunagi ise pikalt telefoniga, ütles kiirelt asja ära ja edasi tegutses juba reaalselt. Ta ei mõistnud miks inimesed kulutavad lausa tunde telefoni taga rääkides. Esiteks ei ole mobiiltelefonid kasulikud ja teiseks tahavad hiljem ju arved ka maksmist. Miks ajada tühja loba, kui selleks pole erilist vajadust, vaevas teda mõte.
„Kes helistas,“ hakkas Marelle pärima. „Kes, kes, Puškin ise helistaski. Küsis kas tean ta kõige kuulsamat poeemi peast. Loomulikult ma ei teadnud, vaikisin ja kõne katkestati,“ vastas Ralf. Marelle jäi teda nii juhmi näoga vaatama, kahtlustades, et ta mehel on armuke keda ta varjata tahab. Ralf aimas seda ja talle pakkus see pigem lõbu ning ta jätkas. „Kontrollime kuidas su mäluga lood on. Kui sa sõnu enam ei mäleta siis palun arva ära kes on järgmise luuletuse autor. Ütlen vaid nii palju et tegu on vene klassikuga.“ Ning Ralf hakkas luuletust peast ette lugema, kuna tal oli see kunagi kaheksanda klassi vene keele tunnis pähe õppinud:

Белеет парус одинокий

В тумане моря голубом... Что ищет он в стране далекой? Что кинул он в краю родном?

Играют волны - ветер свищет, И мачта гнётся и скрипит... Увы, - он счастия не ищет И не от счастия бежит! Под ним струя светлей лазури, Над ним луч солнца золотой А он, мятежный, просит бури, Как будто в бурях есть покой!

„Kus mina peaksin igasuguseid vene luuletajaid teadma? Ma isegi ei tea ühtegi eesti luuletajat, peale Anna Haava ja teda tean ma ka vaid sellepärast, et ta on mu kaugelt sugulane. Aga ühtegi tema luuletust ma peast ka ei tea. Üleüldse ei mahu mulle pähe kus kohast inimestel need luuletused tulevad. No täiesti mõistatus. Minu aju küll seda kinni ei võta,“ pigem torises Marelle, kui kasvõi mõnda nime pakkuda. Ilmselt ei võtnud tema aju kinni veel paljusid muid asju. 

Lapsed kuulasid tähelepanelikult, neile lausa meeldis kuidas Ralf seda luuletust luges, see tundus neile naljakas.

„Onu Ralf, mida see kõik tähendab? Mis keeles see luuletus on? Kas sa saad ise ka sellest keelest aru?“ päris Kerdo, kes oli Ralfi lugemisoskusest vaimistuses. „Ojaa, sellel ajal kui mina koolis käisin, oli vene keel palju tugevam kui inglise keel, aga praegu on vastupidi. See luuletus ongi vene keeles ja selle kirjutas kuulus vene luuletaja Mihail Lermontov. Kui meie koolis käisime oli see luuletus väga tähtsal kohal, isegi vene keele eksamil pidime seda lugema. Lermontov lahkus meie hulgast duelli läbi, aga sellest kõigest õpite ja saate aru alles koolis. Alati tasub teda, kui mitte vanade klassikute loomingut läbi ja lõhki, siis vähemalt nende nime. Iga klassiku eluloo teadmine või tundmine tuleb ka kasuks, see arendab silmaringi. Aga tänaseks aitab, tundub, et Marellele ei sobi see teema. Vaadake lapsed, sealt juba paistabki Kihnu tuletorn;“ näitas Ralf käega paremas suunas. 

„Jeee! Mina tahan torni tippu ronida,“ hõiskas Keiro, vara hõiskas, sest torni sisse minna ei saanudki. “Et te hiljem taas segadusse ei satuks siis kohalikukd kutsuvad seda torni puakiks.“ teavitas Ralf. „Oi, siit avaneb tõesti imeline vaade merele!“ sai ka Marelle sõna suust . „Jah, on küll imeline. Muide, see siin on Rootsiküla kõige lõunapoolsem tipp ja seda kohta kutsutakse Pitkänä ninaks. Imelik on see et torn suletud on, tegelikult peaks see turistidele avatud olema, ju siis ilmselt on midagi korrast ära. Aga pole hullu, ma usun, et me külastame teinekord taas Kihnut ja saame ka tornist vaadata. Tornist on palju põnevam ja imelisem vaade merele.“ selgitas Ralf. „Aga onu Ralf, kui me siis kunagi tuleme, võtame ise binoklid ja pikksilmad kaasa, siis näeb ka paremini. Mina olen nõus binoklit ise tassima, saab ka mujal sellega vaadata,“ tegi Keiro ettepaneku.

„Onu Ralf, mina olen nõus pikksilma tassima,“ oli ka teine kaksik Kerdo vennaga päri. Ainult Mari- Liis mossitas, tema jaoks oli seal nii igav, ühtegi kihnu tüdrukut ka ei olnud, kellega tutvust luua. Tüdruk lihtsalt vaikis ja joonistas liivale varbaga number kaheksaid. Marelle vaatas merele ja unistas. Tema mõtted olid ilmselgelt mujal ja Ralf ei söandanud teda segada. Ralf tegelt imetles sellist Marellet, ta imetles vaikivat Marellet, kelle kleidisiilu ja juuksepahmakat tuuli siiani paitas. Ralf tundis, et ta on naisesse uuesti armunud.

„Mis me teeme? Kas palkime pagasnikust telgid lahti ja jääme ööseks saarele või kiirustema praamile,“ küsis Ralf. „Jääme saarele, hüüdsid kõik lapsed nagu kokkulepitult. Marelle vaikis, kuid Ralf võttis naise vaikimist kui nõusolekut. Pealegi oli enamus seltskonnast nõus saarele jääma ja öömaja neil otsida polnud vaja. Üheskoos jalutati sadamasse pargitud auto juurde ning võeti kogu matkavarustus sealt välja. „Kuidas me nüüd teeme? Meil on kaks telki. Mari-Liis, kas sa oled nõus poistega telki jagama või peame minema kohalikust poest telki ostma? Ma muidugi ei tea kas siin saarel üldse telke müügil on.“ ootas Ralf Mari-Liisi vastust. „Muidugi olen, kallis issi,“ hõikas tüdruk rõõmsas tujus. „Teeme siin nii, et paneme telgid kohe üles, muidu pärast pimedas enam ei näe. Mul on autos igasuguseid konserve ja supipakke, ning suur pada on ka täitsa olemas. Lähen lippan korra autosse, aga teie harutage need telgid seniks kenasti kottidest välja.“ tegi Ralf ettepaneku ja juba ta kaduski. Lapse hakkasid ühes Marellega telke lahti pakkima, kõik sujus kenasti. „Emme, tule vaata, siisn saab lõket teha!“ hõikas Mari-Liis. „Ja-jah, ma jube enne nägin seda lõkkeplatsi. Tule parem aita mul need vaiad kenasti joonde ajada. Poistel juba pool telki püsti, nii tublid.“ kiitis Marelle taas poisse. Mari-Liis oli sellega juba harjunud, kuid natuke tegi ema suhtumine teda ikka veel kurvaks. Õnneks jõudis Ralf suurte kottidega autost tagasi.

„No nii, poisid, teie minge korjake nüüd hagu. Mari-Liis, sina säti kõik padjad ja magamiskotid kenasti telkidesse ja mina teen lõkke üles. Marelle, kallis, sina võta see vana pada. Põletame teda enne veidi tule kohal ja siis saame toidumoona sinna sisse lisada. Mul on küll ainult mõned pudelid gaseeritud mullivett siin kotis, aga mull keeb nii ehk naa välja ja saame huvitava ühepajatoidu kokku keeta.“ oli Ralf nagu maailma õnnelikum mees kunagi. Ka Marelle hakkas sulama, tema silmades oli üle pika aja see hetk, kui nad Ralfiga tutvusid ja armusid. See oli ülinaiselikult siivas pilk, mis pani Ralfi unistama. Oleks nad kahekesi saarel olnud, oleks ilmselt juba telgis elu käinud, mõtiskles Ralf endamisi. Ta tegi naisele silma ja Keiro märkas seda ning hakkas itsitama ning toppis häbelikult sõrmed suhu nagu väike beebi. Kuid teistele ta sellest rääkida ei julgenud. Peagi jooksis ka Mari-Liis poistega metsa alt hagu korjama ja Marelle revideeris konserve ja pakisuppe kotis, kui Ralf talle ootamatult seljatagant lähenes ning kaela suudles. See oli Marelle üks intiimsemaid piirkondi. Nüüd mõtles Marelle, et kui vaid lapsi poleks läheduses. Kuid juba jooksidki lapsed lõkke äärde tagasi, sülemid hagu täis. Peagi süttis lõke.

„Emme, ma atahaks ühte ampsu saia, kõht on nii nii tühi, et süda läheb pahaks,“ teatas Mari-Liis. „Tule siia, kallis tütar. Kes sulle midagi keelanud on, võta või terve saiapäts,“ oli Merelle nagu ümber vahetatud. Nii tütar kui kogu ülejäänud seltskond kuulis midagi sellist esimest korda Marelle suust. Kas oli naine alles Ralfi suudluse lummas või pani see intiimne õhkkond teda ennast õnneliku naisena tundma, seda teab vaid tema ise, aga üllatunud olid kõik, aravatavasti ka Marelle ise, kui ta üldse mäletas mida ta hetk tagasi ütles, sest ta oli nagu õnnistatud olekus, rahuldatud nägu peas. „Poisid, kas te merre tahate minna? Vesi on küll juba jahe, aga paras karastus enne uneriiki minekut. Või tahate teie ka, tüdrukud?“pilgutas mees taas silma. Pada jäeti tulele ja seltskond suundus merre. „Oot, ma panen toikad telkide uste ette, siis keegi sinna ei lähe. Nimelt, Kihnus on komme kodust lahkudes luud ukse taha panna, siin saarel uksi ei lukustata. Pole veel kuulda olnud, et saare inimeste midagi varastanud oleks, kõik elanikud on nagu üks suur pere ja legend räägib, et ki´hnlased on ka omavahel sugulased. Ma küll ei oska ütelda kas sellel tõepõhi all on, aga kangesti ühte nägu on enamus küll.“ tuli Ralf taas huvitava uudisega lagedale. Poisid tormasid kohe telkide juurse toikaid ukse ette seadma, samal ajal Marelle ja Mari-Liis jalutasid mere suunas.

„Ooo, võõrad ja kenad massakad saarel!“ hõikas üks tuikuv noormees mootorpaadilt maha tulles, nähes Marellet ja Mari-Liisi mere poole jalutamas.

„Ohooo“ hõikas teine, veel tuikuvam noormees tagant järgi. Marelle ja Mari-Liis ei teinud nendest väljagi vaid kiirendasid sammu. „Oodake, tüdrukud! Oodake! Me ei tee teile liiga. Parem tulge paati ja me sõidutame teid Ruhnu saarele. Me ise just tulime sealt, tulime joogi järgi ja läheme tagasi. Paadis kohta on küll ja veel, eriti teile kena daam, vihjas ta Marellele. „Tule nüüd rutem, lähme jooksuga, nad on nii purjus, et ei jõua meile järele,“ lausa sikutas ema oma tütart, et kohalike parmude käest pääseda. Pealegi olid Ralf, Kardo ja Keiro kuidagi kauaks toikaid sättima jäänud, see ei meeldinud Marellele üldse. Nad kükitasid pika rohu sisse ja jäid hiirvaikselt Ralfi ja poisse ootama. Mõni minut hirmununa möödus kiiresti, juba kostuski Ralfi õpetlik jutt positele ujumise teemal. Marelle ja Mari-Liis hüppasid peidikust välja ja poisid tegid sihukest hullu põrgukisa, et peale seda kuulis seltskond kuidas üks memm kusagilt kaugustest hüüdis; „Aa-ee, aa-eee, sina Tõnu või? Tule koju! Ära mine joomasena paati! Aa-ee, aa-eee!“ „Issi, mis see aa-ee tähendab? Kas nii otsivad emad siin saarel oma lapsi taga?“ küsis Mari-Liis poolsosinal. „Jah, see aa-ee umbestäpselt seda tähendab küll, aga keda antud hetkel keegi naisterahvas otsis, kas meest või poega, seda ma sulle ütelda ei oska. Küllap ikka meest, sest hüüe lihtsalt kõlas nii, aga ma ei ole päris kindel.“ selgitas Ralf. „Aga äkki otsis ta neid purjus mehi kes meile emmega järgi tulid ja tahtsid meid paati kutsuda?“ küsis Mari-Liis.

„Kuidas? Mis mehi? Mis paati? Kas teid tülitati vahepeal?“ oli mees ehmunud.

„Jah, ühed kohalikud purjus mehed kutsusid meid paadiga Ruhnu, aga nad oli nii purjus, et ei seinud püstigi. Loomulikult me ei nõustunud minema nendega, pigem peitsime ennast ära ja jäime teid ootama ning enne teie tulekut oli kuulda mootorpaadi mürinat. Ei tea kas nad läksidki Ruhnu tagasi. See on küll jube, sest kõik olid purjus ja tulid Kihnu joogi järgi, või vähemalt nii nad ütlesid,“ selgistas Marelle juhtunut. „Aa-ee, aa-eee! Aa-ee, ma ju kuulen hääli!“ kostus memme kisa juba lähemalt. Juba näidati prošektoriga nende peale tuld. „Misasja, puhta võõrad massakad siin“ podises memm, ning jätkas Kihnu murdes rääkimist. Lapsed ei saanud peaaegu millestki aru, kuid Ralf sai õnneks tädist aru. Mari-Liis kortsutas kulmu, jälle see tobe massakate jutt, mõtles ta, kuid vaikis. „Jah, mu naine ja tütar nägid küll mingeid võõraid mehi siit paadiga Ruhnu poole minemas, aga meie tõesti neid ei tunne ja nendega koos aega ei veetnud. Me tulime siia saarele puhkama ja ei tee kellelegi liiga. Aitäh, pakkumast, aga me oleme telkidega ja juba ka pajas supp keeb. Aitäh, aitäh!“ tänas Ralf võõrast ja juba memm oligi teel. „Mida ta tahtis?“ küsis Marelle. Lastel oli Ralfile sam küsimus. „Mida ta ikka tahtis. Otsis oma pere nooremat poega, kes olevat Ruhnu sünnipäevale läinud. Arvas, et kuulis tema häält, aga need olime hoopis meie kes omavajhel suhtlesime. Siis hakkas tal meist kahju ja pakkus öömaja ning loomulikult süüa ka. Kihlased on väga viisakad, ei nemad kedagi nälga jäta. Lõpuks selgitas kus ta elab ja ootab meid himme külla.“ tõlkis Ralf. „Aga issi, kas tal lapsi ka on?“ oli Mari-Liis väga vaimiustuses. „Ma ei tea, ei küsinud, aga läheme vaatame siis homme järgi?“ „Jesss!“ hüüdsid lapsed kooris ja lasid supil hea maitsta.

29-30.11.2015.a. Mai

Westoffhauseni häärberi saladus 32. peatükk

  32. peatükk

„Memm, kallis memm!“ tormas Mari-Liis minestanud Miraldale appi. „Õpetaja, palun tooge kähku külma vett, see on minu memm!“ hõikas ta kirikuõpetajale, kui Miralda juba toibuma hakkas. „Oh, sina helde aeg!“ lausus memm esimesed sõnad mis tal pidevalt üle huulte tulid. 
„Rahu! Ainult rahu! Ega sa haiget ei saanud?“ küsis Mari- Liis traditsioonilise küsimuse selliste asjade puhul. „Ei, lapsuke, ei! Ma juba vana inimene, kondid pehmed. Nagu oleks pilvepatjadele kukkunud. Vanatühi võiks mind sinna juba viia, saaksite kõik koormast lahti!“ kurtis ta.  
Mari-Liisil oli hea meel, et Miralda ta ära tundis, et ei kordunud sama situatsioon mis eelmisel õhtul. Kuigi neiul oli okas hinges, otsustas et vaikib möödunust. Ja pealegi arvas tüdruk, et memm võis olla mingite kangete rohtude mõju all mis talle üldse ei sobi. Mari-Liis ei osanud aimata, et Miralda põeb juba aastaid alzheimeri tõve, mis varem või hiljem hauda viib. Memm oli säästnud tüdrukut sellest informatsioonist. Ta ei tahtnud lisamuresid tekitada, nähes niigi kui abitus olukorras tüdruk on. Mõnes mõttes võis tal õigus olla, kuid samas ta hoolis ja usaldas Mari-Liisi, oleks ehk parem olnud, kui tüdruk oleks ka tema muredest teadlik. „Oehh, Püha Isa, teie ka siin!“ avastas Miralda lõpuks kirikuõpetaja kohalolemise. Loomulikult oli kirikiõpetaja seal, aga ta ei pannud memmele pahaks, et see alles nüüd teda nägi. Isa pigem kartis, et memm võis peapõrutuse saada ning ta pöördus palvetega jumale poole. „Tütreke, mida sina siin nõnda ööriietes teed? Heldeke! Hea, et oled vähemalt mu palitu selga pannud. Pole need ilmad enam naa soojad ühtigi, et poolpaljalt ringi joosta. Tüdrukud peavad ennast noorena väga hoidma, et hiljem ei tekiks muret emaks saamise puhul. Aga miks ööriietes?“ vaatas memm teda jahmunud pilguga. Nüüd oli Mari-Liis kindlamast kindlam, et memmel on valed rohud peal. Ta tegi otsuse, et uurib salaja välja memme arsti nime ning läheb kurdab mure, sest memm ju ometi ei laseks lapsel enese pärast muretseda. Mari-Liis oli kindel, et tegutseda tuleb kiiremas korras ja salaja. Ta armastas Miraldat nagu oma lihast vanaema ja ta kartis teda väga kaotada, sest Miralda oli ainus inimene hetkel kes temast tõsiselt hoolis, kui jätta arvestamata Ralf, kes alles reisil oli. Miralda ja Mari-Liis astusid kirikust välja ja unustasid üldse kirikuõpetaja ning selle miks nad seal käisid. Oli ju tegelt sama põhjus neid sinna viinud. Ja Jumala palge ees nad teineteist taasleidsidki.
Mari-Liis tõmbas palituõlmad korralikult kinni, et rahvas ei näeks ta ööriideid. Memm oigas ja hoidis kätt puusal, küllap oli ta ikka minestades haiget saanud, või lõi vana puusavalu välja, seda teab vaid tema ise, kuna last tal oma muredesse kaasata ei olnud kombeks.
„Räägi nüüd, nüüd oleme Jumala palge eest ära, miks sa laps ööriietes oled? Räägi mulle ausalt ära mis juhtus? Kas su ema tegi sulle liiga? Ma avastasin et mu lemmikpalit on kadunud ja hakkasin juba su ema süüdistama, tahtsin uuesti politseisse teatada, aga siis hakkas ise Marellest veidi kahju, nii ehk naa istub ta juba trellide taga,“ jutustas memm, mille Mari-Liis kateketas. „Mis asja? Mis trellide taga? Memm, ega sul palavikku ei ole? Kõik arvavad kogu aeg et minul on palavik, aga nüüd olen ma sinu pärast tõsiselt mures. Kas käime kohe pererasti juurest läbi?“ oli tüdruk mures memme tervise pärast. „Mis sa jamad! Perearst ja perearst! Kui ma sulle ütlen, et tänapäeva loomatohtrid on ka targemad kui perearstid, panevad õigemaid diagnoose ja teavad paremini mis rohi mida ravib. Perearstid on nagu nõuka aja velskrid, kellest suur tolku küll ei olnud, ainult retseptilehti oskasid välja kirjuatada ja joodikutele haiguslehti. Ma küll olen oma parearstiga väga rahul, aga nii häid nagu tema tuleb vaid tikutulega otsida, enamus on vaid toolitäitjad. Kasvatavad oma suuri tagaumikke ja isegi kõrvalt kabinetist ei pea enam retseptilehti juurde tooma, kuna tänapäeval on kõik puha digitaalne, varsti oleme ise ka digiinimesed. Ennevanasti vähemalt liikusid velskrid ruumist ruumi ja said oma tagusmendi tooli küljest lahti, aga tänapäeval...“ oleks Miralda võinudki jutustama jääda, kui Mari- Liis ei oleks sekkunud.  

„ Oota, pea hoogu. Tahad ma räägin sulle miks ma ööriietes olen? Ise ju küsisid. Sa viskasid mind eile enda kodust välja. Mind ja Marellet. Ma ei jõudnud isegi riidesse panna, aga ukse tagant nagist su palitu jõudsin kaasa haarata. Lonkisin ööpimeduses linnast välja, ühte kuuramajja, kus olin ka enne käinud. Õnneks seal elab sama kodutu taat kellega olime juba tuttavad. Ta lubas mul öö seal veeta. Tulin just sealt. Kuigi ma ei saanud öösel und, olin sinu pärast väga mures, kuna sa olid eile nii kuri, et ma ei tundnud sind äragi. Memm, ma ei tea mida arvata. Ma ei julge tagasi tulla, äkki viskad mind taas keset ööd tänavale,“ takerdus Mari-Liisi jutt pisaratesse.

„Ära nuta, lapseke! Tõesti oli nii või? Oehh, vanatühi ilmselt viib mind varsti minema, sest see näitab vaid mu dementsust. Olen ennegi avastanud ennast hommikuti situatsioonist mille kohta puudub seletus. Ühel korral ärkasin öösel lausa tualettpotilt ja seda mitte oma korteri omalt, vaid sealt kus kogu kortermaja joodikud hädal ja roojamas käivad. Marelle joobar, see kelle laiba hommikul politsei Marelle juurest minema viis, oleks tookord mulle peale kusnud, aga ärkasin ja pääsesin.“ pihtis ta. Mari-Liis oli vait ja kuulas, aga ilmselt olid ta mõtted mujal, muidu oleks ta oma ema või laibajutu peale kindlasti reageerinud. Ta nühkis oma pisaraist paistes silmi ja kõõksus nagu lapsena, kui ema oli teda alandanud ja ta nutt ei tahtnud lõppedagi.

„Kuulad ikka mind, või oled seistmendas taevas?“ jätkus memmel isegi irooniaks sõnu.

„Ah? Mis? Muidugi kuulan.“ jõudis tüdrukule kohale, et memm räägib temaga. „ Ükskord avastasin ennast keset talveööd aias pingil istumast. Oli väga külm ja ma olin vaid sukatrippide ja kittelkleidi väel, poolpaljad varbad lumehanges. Jäin peale seda nii raskelt haigeks, et vaagusin elu ja surma vahel. Mu vanad kopsud olid kahepoolse kopsupõletiku enda külge pookinud. Siis hiljem imestasin, et kus kohast ma need sukatripid olin saanud, kuna ma polnud neid aastakümneid juba kandnud, kuid polnud ka kaua aastaid kapist enam otsinud, aga tundus, et alles olid. Ime veel, et toona mõni naabritest sininina mu elamist tühjaks ei varastanud. Kes kurat seda teab kui kaua ma seal lumises talves poolalati istusin.“ vajus memm mõtteisse ja jäi vagusi. „Issand, Miralda- memm, sa pead arsti juurde minema, see ei ole enam naljaasi! Ise kordad kogu aeg, et tervisega ei mängita, aga mida sa ise teed! Äkki sul hakkab miski mälukaotus või asi tekkima? Kui tihti sa ennast sellistest ebameeldivatest situatsioonides leidnud oled?“ muutus tüdruk murelikuks.

„Ah, mis mina enam! Ju see ikka vanatühi on kes mind kutsumas käib, aga mina, vana ja kangekaelne annan talle pidevalt hundipassi, tahaks ikka veel oma viis kevadet ära näha, siis võib vikatimees ühes muruga mind maha niita, kui soovib. Eila õhtust situatsiooni poleks ma isegi mitte unes ette aimata osanud, aga tundub, et neid olukordi hakkab üha tihedamini tekkima. Kui ma juhtun taas veidraks ja õelaks muutuma siis ole pai ja kutsu mulle kiirabi, teevad rahustava süsti või ehk midagi taolist, no kasvõi süstivad unerohtu, muidu mine tea kuhu ma kondama võin minna, vanurite rõõmud, kui nii ütelda võib. Näe, minu pooltädi elas lausa saja ühe aastaseks aga ei mingeid dementsuse tunnuseid. Elas nagu miška, rüüpas noorematega kruusist haljast ja viskas naljagi, kuni lõpuks vesi ta kopsud endase neelas ja tädil sai õhk otsa. Huvitaval kombel olid tal kopsud üldse nõrgad, kuigi mitte üks inimene ta lähisuguvõsast ei suitsetanud. Seega suits nüüd küll inimesi ei tapa, see on tühipaljas müüt, hoiatus suitsetamise eest, millest pole sittagi tolku. Igasugustet reklaamidest pole ka tolku, need pigem ajavad inimesed eemale, kui just mõne ullikesega tegu ei ole, kes korduvalt reklaamide ohvriks läheb ja ikka oma vigadest õppust ei võta. Igal juhul palun ma sinu käest vabandust, kallis tütreke ja minu kodu on endiselt ka sinu kodu. Nüüd saame rahulikult elada, sest loodan, et Marelle jääb sinna trellide taha ikka pikemaks ajaks. Ehk paneb see ta elu järele mõtlema....“ tahtis memm edasi jutustada, kuid Mari- Liis ei saanud aru mis trellidest Miralda taas räägib.

„Mis trellidest sa räägid? Ema pani oma akendele trellid ette või? Einoh, ma ei imesta üldse selle üle, ehk hakkab talle mõistus pähe tulema ja ei lase enam oma joobareid ukseist ja aknaist sisse. Tore oleks. Täna ma igal juhul häbenen oma ema, häbenen et olen joodiku tütar, sellise joodiku kes ei ole mind kunagi armastanud ja kes on korduvalt välja ütelnud, et parem oleks kui ma siia ilma ei oleks sündinud, sõimates mind abordijäänuseks ja veel tontteabkelleks. Kuigi sina memm oled õpetanud et inimesi ei tohi vihata, eriti oma lähedasi, ei suuda mina midagi teha, sest mu hing vihkab Marellet, ma kohe tunnen kui raevu ma lähen kui teda näen. Lapena tundsin ma armastust tema vastu, kuid nüüd tunnen pigem kasvõi võhivõõra inimese vastu armastust, aga mitte oma ema vastu. Ma ei saa sinna parata. Ma ei tea kas see tunne kunagi muutubki, ma ei tea kas vihkamine mu hingest kaob või jääb mind painama kogu eluks.“ viskas tüdruk oma kurbade silmade pilgu maha. 

„Usu mind, Marelle ei saa enam kaua aastaid sulle haiget teha, sest oletatavalt jääb ta sinna trellide taha ikka pikkadeks aastateks,“ selgitas Miralda olukorda kuid taas selgas Mari-Liis vahele.

„Memm kuule, lõpetame selle trellide jutu. Kui koju jõuame, vaatame kas need trellid on ikka alles, või on ta juba ümber mõelnud ja joob oma kamraadidega.“ „Heakene küll, kohe jõuame koju, kohe...“ ei alustanud memm uuesti trellide jutuga sest ta tundis, et tüdruk peab ise kõike nägema ja parem oleks kui ta selle uudise koduseinte vahel omastab, muidu jookseb veel ööriietuses minema ja jääb mundrimeestele vahele. „Memm, sa tegid nalja vä? Tahtid mind selle valega koju meelitada vä?“ pettus tüdruk Marelle korteri aknaid nähes. „Tule nüüd, lähme tuppa, ma räägin sulle mis juhtus,“ lausa tõukas ta tüdruku oma elamisse.

29.11.2015.a. Mai

Westoffhauseni häärberi saladus 31. peatükk

  31. peatükk

„No, tere, tere! Kas tundisi mu järel igatsust või? Kas ma kuulsin õigesti, et hüüdsid mu nime, või on siin veel mõni mu nimekaim puhkamas?“ seisis äkki ehmunud Ragne Ralfi kõrval ja ja vaatas ta verd täis valgunud silmadesse. „Oehh, kallis, see siis ei olnudki sina! Sa oled elus! Hurraaa!“ kallistas Ralf Ragnet ja lasi pisaratel voolata. Ragne ei saanud vaatamata sellele, et nägi politsei auto lahkumist, millestki aru. Ta arvas, et Ralf armastab teda jätkuvalt, mis muu põhjus sai sellel kallistusel ja röökimisel olla. 
Leana seisi eemal ja vaaatas sekkumata ralfi ja Ragnet. Korraga tundis ta ennast üleliigselt ning otsustas rannakohvikusse tagasi minna ja veel veini tellida, sest tal oli närv must. „Mis juhtus, kallis Ralf? Kas sul tuli igatsus minu järele? Või mis?“ tahtis Ragne asjas selgust saada. „Igatsus, igatsus...peaasi, et sa elus oled, muu polegi tähtis!“ sõnas Ralf ja pigistas naist nii kõvasti, et Ragnel tekkis lausa õhupuudus. „Tule,. Lähme, lähme võtame ühe veini selle nimel et sa elad! Sa oled mulle väga kallis!“ lausa rebis ta Ragnet rannakohvikusse. „Issand, ma arvasin hetkesk et kaotasin su, see oli nii kohutav tunne, nagu oleks endast pool kaotanud. Ära tee enam mulle nii! Ma ei taha iial sind kaotada!“ olid jätkuvalt Ralfi silmad veekalkvel. „Mis võib olla küll sellise ahastuse põhjuseks? Mis sinuga juhtus? Kas vanad tunded lõid lõkkele? Ma arvasin, et...“ tahtis Ragne edasi oma arvamust avaldada kuid selle katkestas purjus Leana. „Kena õhtu jätku noored ja armunud! Muide, naiste valik oli, lähen otsin endale ka kaaslase!“ iroonitses Leana ja läks rebis ühe rastapatsides afroameeriklase tantsupõrandale. Sellel ajal kui Leana ja pruunlane tantsupõrandal hoogsaid poognaid võtsid, avastas Ralf et ta oli tohtri unarusse jätnud, et ta oli oma unelmatenaise noorepõlvearmastuse vastu vahetanud ja seda mitte suure armastuse, vaid hirmutunde pärast, kaotusevalu pärast, mitte armumisega. Omal moel ju armastas ta Ragnet siiani, kuid mitte nii nagu naistele hetkel tunduda võis. Rassistliku loomuga Ralf sai tigedaks, et ta silmarõõm mõnusalt afroameeriklasega aega veedab, sest tal oli kuri kartus, et just selle rassi esindajad võisid süüdi olla hukatud naise mõrvas, sest Jamaical elab siiani suur osa mustanahalisi, kuna kunagi toodi Aafrikas sinna massiliselt mustanahalisi orjatöölisi.
Vägivallalained ja rassistlikud kokkupõrked mis seitsmekümnendatel alguse said ei ole Jamaical tegelikult siiani vaibunud, seega ei soovitata turistidel turismipiirkondadest välja jalutada. Ja see ei ole ainuüksi Jamaica probleem, rassistlikke kokkupõrkeid juhtub tänini paljudes riikides.
Ralf tõusis toolilt ja palus Ragne tantsima ning juhtis naise täpselt Leana kõrvale, nagu tahaks Leanat proovile panna. Sellel hetkel suudles mustanahaline Leanat otse huultele ja Ralfil sai mõõt täis. Ta lajatas suudlejale vastu vahtimist ja juba olidki turvamehed ning meest hakati nende vahel kohvikust välja talutama. Nii Ragne kui Leana jooksid meestele järgi, et asi lahendada, sest teatavasti on Jamaica võimud väga karmid ja nemad nalja juba ei mõista, eriti kui tegu on rassistliku kokkupõrkega, mida see insident kindlasti oli. Õnneks järgnes neile ka afroameeriklane kes osutus sõbralikuks ja leplikuks inimeseks. Ta vabandas ning ütles, et on ise selles vahejuhtumis süüdi. Ralf kees nagu pudrupada ja tahtis mustanahalisele uuesti lajatada, kuid nähes doktori pilku ta rahunes. Rahunesid ka mundrikandjad ja lugesid insidendi lõppenuks. Ralf jalutas Leana käevangus minema ja unustas Ragne olemasolu. Mehe pea oli ikka täiesti sassis. Vähemalt ei pandud teda trellide taha, see oli peamine. Leana ja Ralf jalutasid kohvikust välja. Ragne tellis endal kangema joogi ja jäi seda manustama, kuni tutvus tollesama afroameeriklasega ning juba nad tiirlesidki tantsuplatsil. Õnneks Ralfi silmad seda enam ei näinud. „Ralf, mis sul hakkas? Kas ma võin seda vahejuhtumit armukadeduse alla liigitada? Kas sa oled minu peale tõesti armukade? Ma olen ju vaba naine ja võin teha seda mida süda lustib. Miks sa küll nii käitusid?“ püüdis Leana Ralfi käitumisest selgust saada. „No, mine tagasi siia selle lõusta juurde! Ah, et segasin sind või? No, tere talv! Ah, et tahtsidki neegri t..a proovida või? Raisk, kõige rohkem vihkan siin maa munal näha valget naist neegri käevangus! Vihkan! Vihkan! Vihkan!“ ärritus mees uuesti ja Leana tundis, et ei tohi seda teemat enam käsitleda.

„Rahune, kallis Ralf! Kõige rohkem siin maa munal tahtsin ma seda, et sa ei satuks siin seadusega pahuksisse ja selle ma ka saavutasin. Lähme parem jalutame veidi, see toob meeletesse selgust. Vaid sina lähed mulle kõige rohkem korda. Ausalt.“ lausus Leana. Kui palju selles tõtt oli, teab Leana ise. Kas ta ütles seda kõike või Ralfi rahustuseks? Tavaliselt paljud inimesed ütlevad napsusena välja selle millest nad kainena rääkida ei julge. Väga paljud inimesed on ka kainena väga julged, kuid kui asi muutub tõsiseks, ehk tulevad tunded mängu, neelaks nad justkui keele alla. Kas Leana oli seda sorti inimene või ei olnud? Kas Leana tunded lõid lõkkele alles siin, Jamaical, kui ta nägi Ralfi teise naisega flirtimas? Kas ta tegelikult hoolis Ralfist kui patsiendist või kui mehest? Kas? Kas? Nendele küsimustele teab kõige paremini vastuseid naine ise, kui temagi, sest armunud inimene on segaduses, ta näeb kõiki asju teises valguses. Igal juhul jalutamisega oli rahu saabunud. Ralf palus, et Leana võtaks ta käest kinni ja nad jalutasid vaikides päris pika maa maha. Veider oli see, et Ralf ei olnudki eriti õnnelik selle üle, et kõige rohkem tema talle korda läheb. Oli ta sellest ju pikalt unistanud ja tunnetesse selgust püüdnud saada. Nüüd kui Leana seda tunnistas, oli Ralf pigem nagu õnnetu. Küllap võis tal see kõrvust mööda minna, sest oli alles raevus ja ei suutnud kohe rahuneda. Tema rassistlikud mõtted tegid teda kurdiks, võimalik et ka pimedaks, kes seda teab. Võimalik, et oli ka muu põhjus, kasvõi see, et alkohol oli meeled hõivanud ja mehe apaatseks teinud, sestap ta ei reageerinudki. Kuigi enamjaolt vajavad paljud mehed alkoholi just julgustuseks, eriti suhete tasandil. Ralf kogus ennast, hakkas varbaga jooni rannaliivale vedama ja haaras ootamatult Leana sülle, nagu pubekaeas armunu kes teeb siivutusi, kes käitub hetkeemotsiooni ajel. Leana kiljatas ja hoidis mehe kaelast kramplikult kinni. Ühest küljest talle meeldisid sellised lapsemeelsed ootamatused, teisest küljest ehmatas teda Ralfi kiire meeleolumuutus. Ja siis kohtusid nende pilgud...Edasine ei kuulu avalikustamisele, see on kahe inimese vaheline asi. Igal juhul kui nad poole tunni pärast rannakohvikust möödusid, jagus neil silmi vaid teineteisele. Isegi afroameeriklase ja Ragne omavaheline miilutsemine jäi neile märkamatuks, kogu ülejäänud maailm jäi märkamatuks, sest neid oli vaid kaks, nad olid vaid kehekesi sellel saarel, selles maailmas. Vaid nemad kaks.

Järgmisel hommikul läks kiireks. Noored, kes ööläbi ühist voodit jagasid ja kelle magamisest midagi välja ei tulnud, pidid hakkama kohvreid pakkima, sest selgus, et mõlemal oli samale lennukile piletid broneeritud.

„Ma siin mõtlen taas, et kas ma olen selgeltnägijaks saanud või? Ma nägin enamvähem seda kõike mis siin aset leidis unes. Täiesti müstika! Ja see unenägu oli veel palju sügavam ja palju tähenduslikum,“ muigas Ralf ja tundus, et noortel ei saagi teienteisest küllalt. 

Leana vaikis ja ei raatsinud sõnagi sekka ütelda, tema jaoks oli tähtsam kehakeel, see ütles kõik. Iga hetkega armus ta ühe enam Ralfisse ja iga hetkega näitas ta oma tunnetega seda ka mehele. Ta klammerdus nii kiivalt mehe pilku ja see muutis Ralfi aina pöörsaemaks. „Ah, mul savi! Neid lende läheb siit veel ja veel!“ oli Ralf nii ära tehtud, et lõi juba koju naasemisele käega, kuid siis kutsus Leana teda korrale. „Läheb, läheb, aga see on meie lend, see on meie kahe lend ja me ei saa seda minema lasta. Ka teised patsiendid vajavad mind,“ tegi ta Ralfile silma, suudles meest kirglikult ja ulatas talle hommikumantli. Viimasel minutil jõudsid nad lennukile. Seal said nad kohad vahetada nii, et istusid ühes pinki. Kui Ralf oli ligemale pool tundi vaikinud, muutus Leana rahutuks. Ega naine ka ei olnud vestlusega algust teinud, kuid talle tundus, et erinevalt tema mõtetest, mis alles ekslesid armsatsemise peal, olid Ralfi mõtted mujal, sest ta oli tõsine ja kuidagi äraolev. Leana ju tegelikult ei tundnud Ralfi, ei teadnud ta mis Ralfi tegelikult kodus ootab. Küllap oli ta koju jõudmise suhtes mures, sestap vaikis, arvas Leana. „Tead naine,“ avas Ralf äkki suus. Sama ootamatult, kui ta oli Leana rannas sülle haaranud. Ja taas Leana nautis seda, sest ta nägi, et mehes on peidus mingi eriline sharm. Ta nägi, et Ralf on tõsine mees, kuid tal ei puudu ka huumorisoolikas, et ta oskab naisi vajalikul hetkel ikka väga hästi üllatada. Leana armus mehesse lausa iga sekundiga enam. Ralf jätkas üllatustega. 

„Tead, mu armaskallis naine, sa oled võrratu! Sa oled parim mis minuga elus juhtunud on! Sa oled nagu õhtune päikeseloojang või hommikune udu, niiske ja kastemärg, sa oled...“ ja juba nad olid jälle mokkapidi koos. Kõrval istmel istuv kaheksakümnendates proua, kelle oli raamatu lugemine pooleli, ehmus sõnatuks ja jäi ammulisui noori imetlema, kuni kukksid prillid ninalt ja raamat käest.

„ Kjus mi“ sekkus memm intiimsesse situatsiooni ja näitas näpuga maha kukkunud asjadele. Aupaklik Ralf, kes ühe hetkega läks nii näost kui kõrvust punaseks, ulatas memmele prillid ja raamatu ning vaatas sihukese pilguga Leanale otsa, nagu tahaks teda siin ja kohe, kuid see oli võimatu. See oli hetk kus Ralf ja Leana märkasid, et nad ei olegi lennukis kahekesi. Ja lennuk maandus Riia lennuväljale.

29.11.2015.a. Mai

Westoffhauseni häärberi saladus 30. peatükk

  30. peatükk

Oli ilus ja päikesepaisteline ilm. Kihnu sadamast merele vaadates tekkis maailmalõpu tunne. Silme ette kerkisid pildid varalahkunud meremeestest, kelle kehasid meri kaldale uhtus. Marelle ronis esimesena autost välja ja sirutas käed taeva poole. Tuul sasis ta pikki juukseid ja lillakat rataskloss kleiti, mis kergesti tuule alla võttis ja naine nägi selles välja nagu üksildane baleriin keset lavalauda, harbas ja puutumatu. „Auto jätame sadamasse, nii on eksootilisem. Siin kusagil peaks olema ka rattalaenutus, kui me neid üldse vajame. Mina eelistaks kõigepealt käia „Rock City“ kohvikus keha kinnitamas ja siis jalutada keskusesse. Mida teie arvate?“ tõi Ralf oma ettepanekud lagedale. „Jess, issi! Mina tahan ka jalutada. Aga kas siin on siis ka lasterattaid? Kas siin jäätist ka müüakase? Kuidas üldse jäätis nii kaugele tulla saab, ta sulab ju laevas või praamis ära?“ oli Mari- Liis Ralfiga nõus, kuid jäätise teema ei andnud talle asu. „Ah, hakkad jälle oma küsimustega pihta! Kuidas? Kas? Miks? Mida? Kas sa ei võiks vahel olla sama sõnakuulelik ja vaikne nagu Keiro ja Kerdo? Sa kohe pead oma küsimustega meid pommitama.“ tõreles Marelle, mille peale Ralf talle kulme kortsutas. „Hea küll, hakkame liikuma!“ polnud naine just meeldivas tujus, et Ralf temaga ühel meelel ei olnud. „Jäätis tuuakse praami või laevaga saarele nagu kõiki kaupu, nagu ka meid toodi. Laevades ja praamides on ka külmikud kus neid hoitakse. Ei sule need ära,“ vastas ta tütre küsimustele ning lonkis vaikides seltskonna kannul. „Issi, mina tahan seda roosat barbiejäätist,“ avaldas Mari- Liis soovi „Rock Citysse“ jõudes. „Näehh, hakkab pihta! Kui palju kordi olen ma sulle ütelnud, et enne süüakse soolast toitu ja jäätist saavad vaid head lapsed. Kui sa palju veel virised, jääd üldse jäätisest ilma!“ töreles Marelle, mille peale kohvikupidaja imestunudlt vastas: „Ei jää keegi siin ilma, meil jagub jäätist kõigile!“ Marelle turtsatas, võttis on ridiküli ja läks istus saali kõige tagumisse lauda. Mari- Liis lonkis talle järele ja sõnas: „Emme, ma ju ei mõelnudki, et ma enne magustoitu tahan, aga nii kange jäätise isu on, mõtlesin et valin selle lihtsalt välja. Miks sa kogu aeg riidled minuga? Kas ma pean ka nii vait olema nagu poisid? Aga nemad ei ole ju mina, mina olen tüdruk ja nemad on poisid.“ „Ah, pole hullu, mul on lihtsalt paha tuju,“ lausus Marelle ja otsis meeleheitlikult oma ridikülist midagi, kuid ei leidnudki. Peagi tuli ka ülejäänud selskond lauda ja veidi aja pärast toodi ka praed.
„Jätku leiba!“ soovis Mari- Liis, mille peale kõik tänasid ja peagi kostus lauanõude klõbinat.
„Onu Ralf, ma ei taha seda pekiliha, sellel on karvad tavaliselt küljes,“ oli Kerdo mures.

„Näita kus karvad on, võtame kohe kenasti ära,“ palus Ralf. Aga karvu ei olnud. Kaksikud lihtsalt ei armastanud pekiliha, kuigi leti ääres olid nemad just need kes seapraadi tahtsid. Ralf võttis pekitüki poisi taldrikust ära ning sellega oligi mure lahendatud, ei mingit tüli. Ei saa ju santi sundida, kui sant ei taha kõndida, ütleb ka vanasõna. Miks siis vägisi sundida last pekki sööma kui talle see tõesti ei maitse? Ralf ei teinud sääsest elavanti, nagu Marellel see kombeks oli. Kuid antud olukorras jäi Marelle siiski vagusi. Oleks Mari-Liis julgenud ütelda, et talle toit ei maiste, oleks taas riid majas olnud, aga võõraste laste peal ei julgenud Marelle oma tujusid nii kergelt välja näidata. Mari- Liisile oli ka sellepärast jäänud tunne, et ema armastab võõraid lapsi rohkem kui teda. Millegipärast on see juba ilmselt looduse poolt paika pandud, et emad on just oma lastega tõredamad ja lapsed jonnivad just oma vanematega. Saa siis aru miks nii on. Võimalik, et sellepärast kuna võõraid ei tunta nii palju ja vanemad tihti hoolimatusest lasevad lastel teha seda mida nad tahavad, peaasi, et nad ei segaks neid. Aga kui juba korra oled nii teinud, arvab laps et nii peabki ja hakkab nõudma. Tgelikult vajavad lapsed rohkem hoolt ja vanemate tähelepanu, kui tänapäeval vanemad suudavad neile anda, pole siis ime et lapsed streikima hakkavad ja vanematega halvasti käituvad. Kui ikka sõbranne ema väga nunnutab ja kussutab oma tütart, ootab Mari- Liis seda ka oma emalt, aga paraku nii palju kui on erinevaid inimesi, ona ka erinevaid emasid-isasid, see on paratamatus. Kui seltskond oli kõhud täis söönud otsuatasid nad jalutada mööda teed keskusesse, kus asus muuseum, kirik, surnuaed, Kurase baar ja rahvamaja. „Onu Ralf, miks need puud kõik ühte poole viltu on? Kas need nii pikali ei kuku?“ küsis Mari- Liis tee ääres kõrguvate puude kohta. Mari-Liis oli vahel segaduses, kord kutsus ta Ralfi isaks, kord onuks. Kui ta mehele onu ütles, vaatas Ralf teda kuidagi kurva pilguga. Mari- Liis ei tahtnud küll talle iialgi kurbust valmistada, ta ju pidas teda isaks, aga lihtsalt sõna onu vahel libises üle huulte.

„Vaadake, puud muutuvad tuulte käes. Kuna need on kõik vaskaule poole kaldu, siis järelikult puhuvad paremalt poolt pidevalt tugevamad tuuled. Me oleme ja saarel, mis ei ole nii suur nagu manner ja siin ei asu nii palju hooneid ja metsi, mis tuuled endasse haaraks. Siin saarel asub ainult neli küla ja saare pindala on kõigest 16,38 km² .Saare võib vabalt ühe päevaga läbi kõndida, kuna see ei ole üldse pikk, kõigest vaid 7 kilomeetrit on tal pikkust ja laiust on poole vähem, ehks siis kolm koma kolm kilomeetrit.

„Aga, aga kes on Kihnu Virve? Kas ta on selle saare omanik? Kas ta perekonnanimi ongi Kihnu? Kas ta elab siin? Ma nii tahaks talle külla minna, sest ta laulab nii hästi. Kas me lähme Kihnu Virvele külla?“ meenus Mari- Liisile kus kohast ta Kihnu nime oli kuulnud. 

„Jah, Kihnu Virve tõesti elab siin saarel. Ma isegi tean kus ta talu on, aga pole viisakas sinna minna, sest tal on ju ma oma elu, lisaks sellele, et ta oma lauludega ennast kogu eesti rahva südameisse on laulnud. Minu teada on ta pärisnimi Virve- Elfriide Köster, aga Kihnu Virveks kutsutakse teda saare järgi, sest ta on Kihnu saare üks tuntumaid ja kuulsamaid elanikke. Ja kuna ta elab Järsumäe talus, siis tuntakse teda ka Järsumäe Virve nime järgi. Eks heal lapsel ole ikka mitu nime.“ muheles Ralf. Ralf tundis ennast saarel üsna koduselt, kuna tema kunagine sõber oli just sellelt saarelt päris ja Ralf käis suviti tihti Kihnus. Jõudnud Kihnu keskele, ehk Kurase baari juurde tundsid kõik ennast januselt. Nad istusid välierrassile ja tellisid mahla. Marelle nägi lähedal ühte Kihnu tüdrukut, ta jõi ruttu klaasi mahlast tühjaks ja läks tutvust tegema. „Miks sul palava ilmaga nii palju riideid seljas on? Miks sul vanaema rätik peas on?“ sai ta vaevu paar küsimust esitada, kui kohalik piiga nähvas: „Jää vait, vastik masssakas!“ ning Mari- Liis lonkis laua juurde tagasi, nägu mossis. „Ma ei taha siin olla, nii lollid lapsed on siin. Ma pole mingi massakas, ma olen tüdruk ja palju ilusam kui tema. Ma ei paneks iial endal nii tobedat seelikut selga ja vanaema rätikut pähe,“ torises ta. Huvitaval kombel ajas Mari- Liisi tusatuju ülejäänud seltskonda naerma. Nad kõik ju kuulsid miks kohalik piiga nii käitus. Mari-Liis oli ise liiga pealetükkiv ja ründav tutvuse loomisega ja väike Kihnu tüdruk lihtsalt solvus ja andis vastulöögi.

„Tule siia, tule, tule!“ kutsus Ralf Mari- Liisi enda põlvele istuma ning hakkas jutustama.

„ Kihnu meeste põhiline töökoht on meremehe amet, nemad veedavad enamuse aja oma elust just merel, püüavad kalu ning hülgeid söögiks ja müügiks. See on nende tuluallikas. Saarel muid töökohti meestele on väga vähe. Naised on need kes hoiavad vanu traditsioone ja tavasid au sees. Naised on just kultuuripärandi kaitsjad ja edasikandjad. Seega erinevalt meestest kannavad Kihnu naised kogu aeg rahvarõivad, et traditsiooni edasi viia. Isegi vanadel külgkorvmootorratstel sõidavad siin naised ja juhivad ka traktoreid, aga alati on neil rahvarõivad seljas. See näitab kogukonna kokkuhoidvust ja kultuuripärnadi vastu suurt austust. Sellepärast ei tasu rahavariiete kohapealt neid solvata. Pigem tuleb austada, sest paljud saared ja külad ei mäleta traditsioonidest ja kultuuripäranditest enam ammugi midagi, kõik on unsutustehõlma vajunud. Ja muide, massakas ei ole üldse halb sõna, kihnlased kutsuvad mandriinimesi massakateks ja meie ju olemegi mandriinimesed, elame maismaal. Aga mõistan ka sind, kallis Mari- Liis, sa ju ei ole enne Kihnus käinud ja me pole emmega sulle ka Kihnu kommetest ja traditsioonidest rääkinud. Nüüd tead ja katsu veidi sõbralikum siinsete laste vastu olla, äkki leiad siit isegi endale sõbranne ja saame talle vahel külla tulla. Ja talviti saab Tõstamaa alt, Munalaiu sadamast lausa autoga mööd jääteed siia tulla, ka see on põnev elamus.“

„Ohh, ma küll tahaks autoga üle jää sõita!“ rõõmustas Kerdo. „Mina ajaks autoga sellist vägevat rallit, sest jääl sõita on ju libe, oleme issiga sõitnud,“ oli ka Keiro õhevil. Poisid on poisid, mõtles Marelle endamisi.

Peale Kuraselt lahkumist põikasid nad ka surnuaeda, sest see asus piki teeärt. Kihnu surnuaed on kuidagi erilise auraga, seal valitseb teistmoodi avikus, rohkem ajaloohõngulisem ja müstilisem, mõtiskles Ralf kes teadis ka selle surnuaia ajalugu. Kirik oli küll kahjuks suletud aga muuseumis sai seltskond ikka ära käia. Eriti meeldis see poistele, sest seal oli igasuguseid huvitavaid tööriistu, rõivaid, käsitööd, mööblit. Samuti kuulsate Kihnu meeste – kodu-uurija Theodor Saare, metskapten Enn Uuetoa ja hõbedasepp Peeter Rooslaidi tegemisi tutvustavaid väljapanekuid ja Kihnu naivistide kunstiloomingut, kuid Mari- Liisile tundus igav. Tema mõtetes oli tutvumine ja sõbrunemine kihnu tüdrukuga ning juba unistas ta ka kihnu seelikust ehk kördist. Teel tuletorni juurde hakkasid lapsed väsimust kurtma. Nad astusid esimese ettejuhtuva talu hoovile ja palusid kaevuvett. Peremees, kõhukas Jõnn kutsus seltskonna meeleldi oma lehtlasse, tõi keldrist välja koduveine ja koduõlut. Pisike äbarik perenaine silbis ringi nagu emasipelgas ja taris talu köögist hiigelkoguse söögipoolist lauale.

„ No nii, peremees, paneme nüüd ühe suure punnsuutäie puskarit ikka ka!“ tõstis Jõnn pisi, lõi Ralfiga kokku ja tühjendas selle ühe sõõmuga. Ralf oli Kihnu kommetega sinasõber. Ta teadis, et pitsist keeldumine tähendas pererahva solvamist, sellepärast ta vastu ei põigelnudki, kuigi laste nähes seda teha ei olnud kuigi meeldiv. Lapsed vaatasid toimuvat ja isegi kärsitu Mari- Liis vaikis. Ilmselt kartsid nad kõhukat Jõnni või ajas vabalt ringi liikuvaid koeri, kes küll kohe külasised üle nuusautasid, kuid siis oma pelgapaika taandusid. Nimelt oli neil oma koht, vana aida nurga taga, põõsa all viludas. Sealt nad said kenasti ka jälgida aias toimuvat. „Noh, psismassakad, laske toidul hea maitsta, ega surnud hülge liha lõua alla karjuma ei hakka!“ pakkus peremees lastele hülgeliha, mille peale viimased ei reageerinud. Keirot ja Kerdot ajad juba hülgepeki nägemine öökima, kuid nad hoidsid ennast tagasi. „Võtke, võtke, ega homme enam ei pakuta!“ manitses lahke perenaine. „Täname lahkuse eest! Oleks me seda teadnud, et siin nii lahke pererahvas on, poleks me „Rock Citys“ oma kõhtusid täis õginud,“ päästis Ralf pere hülgeliha maitsmisest. Nad tänasid pererahvast ja võtsid suuna toletorni juurde, kui helises Ralfi telefon.

28. 11. 2015.a.

Mai

Westoffhauseni häärberi saladus 29. peatükk

  29. peatükk

Miralda tundis vaistlikult et tema elamine on võõrast ja surnud energiat täis. Ta avas aknad ja pani trepikoja pesemiseks mopi ning veeämbri valmis. Peale teda ju keegi seda pordumaja ei kasinud. Kuid kogu korrusmaja lehkas alkoholi, sita ja joodikuhaisudest. Nüüd veel Neeme hingeheitmine ka. Memm kavateses peale küürimist kirikust küünlaid tooma minna, sest tema arvates puhastaid need kõige paremini elamise halvast ja surnud energiast. „Igal oinal oma mihklipäev!“ vastas Miralda külmalt alumise korrusel sinininale, kes väitis, et Marellel ei ole Neeme surmaga mingisugust seost, kuna Neeme põdes raskekujulist hüpertooniat ja igasugune alkoholi tarvitamine oli talle kurjast, kuigi mees sellest ei hoolinud, ning pohmaka raviks kummutas kõrist alla isegi õukasid ja surrogaate, mida turult odava raha eest osta sai. Ega sinininagi nendest prii ei olnud, olid nad ju omal ajal koos vangilaagris aega veetnud, kuid juba seal oli Neemest autoriteet saanud, ning kogu vangla juhtkond lausa kummardas teda. Päris mitmekid kordi käis ta lausa range režiimiga kongist hüppes, kuid sellest vaikis ajalugu. Lisaks tegeles ta passiivselt ka keelatud ainete smuugeldamisega, sest jooksupoisid olid ju vabaduses. Kuigi neid langes trellide taha nagu kärbseid peale vihma, see Neemet see ei heidutanud, ikka ja jälle leiti uusi ullikesi kellest kullerid vormida. Tõsi küll, Neeme istus terve oma aja ära, aga mis tal seal viga pidi olema, elu oli nagu lill. Väljamaa suitsu ja alkot smuugeldati vangilaagrisse ikka hulgimates kogustes ja igal nädalavahetusel käis pidu ja trall, millest nii mõnegi kõrgem tegelane osa võttis. Küllap sellel Marellel ka oma osa võis Neeme lahkumise osas olla, arvas memm. Kui ta juba oma lihast tütart armastada ei suutunud, mis siis veel imestada kui ta oma kambajõmmist lakekrantsi elutule kustutamisele kaasa võis aidata. Pealegi polnud Neemest muud kasu kui vaid voodirõõmude tarvis, sest Marelle armastas pidevalt alkouimas olles kiidelda kuidas ta kõhuvennal on riista naha alla aetud plaksiklaasist saarikud ning kui seksikas Neeme on. Väidetavalt ei pidavat naine enam peale „Oodake nüüd, rahunege! Meil on teile vaid mõned küsimused, me ei süüdista teid Neeme surmas. Kas kuulsite mingit suuremat kaklust või lärmi tolles korteris kus insident aset leidis? Kas keegi käis ka teid eile tüütamas? Kas olite üksinda kodus? Millega te eile tegelsite?“
„Oh, teid tüütuid küll!“ ühmas Miralda, pühkis märjad käed põlle sabasse ja hakkas küsimustele vastama. „Vaadake, mina olen vana inimene ja minu kuulmisega ei ole ammu enam kõik korras. Katsuge ise minu ealsiseks elada. Tänapäeva inimesed, kui nad üldse nii vanaks elavadki on ammu selles vanuses kurdid ja pimedad. Ainult elate arvutite taga ja rikute oma silmanägemist. Ja mis te arvate, et see kohutav muusikatümps, mida vaibakloppimiseks nimetatakse, ei riku kuulmist? Ja ega need kõrvaklapidgi inimese kuulmist paremaks ei tee. Mis kuradi kakelungi või asja minusugune vana inimene pidi teie arvates kuulma? Mina ei kuulnud midagi. Istusin üksinda kodus ja vaatasin telekat ning kobisin juba üsna varakult sängi, vanainimeste asi. Õhtul vara magama ning kuke ja koiduga üles.“ oli Miralda ikka veel kuri, kuid püüdis koormast vabaneda. Ta küll ei rääkinud tõtt, ei rääkinud, et Mari- Liis tema juures pesitseb ja Marelle päeval teda tüütamas käis, memm lihtsalt tahtis tüütutest politseinikest kiiremini vabaneda ning hooramaja edasi küürida. „Heakene küll. Suured tänud! Rohkem meil teile küsimusi ei ole. Kena päeva!“ lahkusid mundrimehed ja Miraldal oleks nagu raske taak turjalt maha langenud. Ta istus märjale trepimademele ja ohkas südamest; „Oh, saa saadana silmamuna! Ega nad nüüd ometigi mulle mede majas aset leidnud insidendi pärast trahvi ei tee!? Katsugu ainult! Ma keeran neile sihukese käki kokku, et siga ka ei söö! Kurat, omas kodus ei saa ka enam rahu! Juba homme lähen maakleri juurde ja panen selle osmiku müüki, kuid see peab saladuseks jääma, üürnikud ei tohi haisu ninna saada, muidu on küll kuri karjas. Juba ammu ähvardavad nad mind punaste kukkedega, mine neid hulle tea!“ kõneles ta endaga, kui nägi, et ühe üürniku korteriuks on poikvel. Memm tõusis trepilt, viskas mopi nurka ja sisenes luba küsimata poikvel uksest. See mis teda ees ootas oli rohkem kui õõvastav. Terve korter lehkas lausa raipehaisu järgi. Toas diivanil istus hirmunud joodikmemm ja ootas oma karistust pealt kuulatud jutu pärast, ise värisedes nagu haavaleht. Kamorku uks oli avatud ja see oli põrandast laeni prügi täis ja ruum lausa kihises, nagu elaks seal tuhandeid usse, kes omavahel sigivad. Küllap see nii ka oli, mis kihin see muidu veel olla sai. Pool tuba oli täis tühja klaastaarat, mida üürnik polnud vast aastaid saarikutega mehega seksimist teisi mehi enam tahtmagi, kuid Marelle puhul see ilmselt ei kehtinud, kuna tal käis seal joomas ikka igasuguseid elukoolikuid, keda Marelle, nagu Seksi Kristi omal ajal, lausa häbenamatult oma kitsukeses elamises pruukis. Üks tema joodikust sõbranne teadis lausa rääkida, et ega Marelle ühte meest korraga ette ei võtnud, et seal toimusid lausa grupiviisilised orgiad ja seda mitte meeste eestvedamisel. Kes teab kas see naine tõtt rääkis, aga üks pidevaid joomakaaslasi ta igal juhul Marelle korteris oli. Ja alalõpmata viskas Marelle teda oma elamisest välja, kui mängu tuli mees keda Marelle tahtis rajalt maha tõmmata. Nii juhtuski ühel korral, et Miralda- memm talutas keset tormist talveilma enda juurde öömajale tolle sama naise, kes lendas nagu jahukott ihualasti Marelle elamisest maja ette lumehange. Miralda võim naabrite peale ei hakanud, ise oli kord kuradile sõrme andnud ja üürnikud lubasid memme koos majaga põlema panna, kui ta neid peaks välja viskama. Nii memm kannataski, sest mine neid alkohoolikuid tea, nad on nagu süüdimatud tegelased, kes oma tegude eest ei vastuta.
Kui Miraldal oli alumise korruse trepikoda pestud, astusid maja välisuksest sisse mundrimehed kes tuldi memmelt aru pärima Neeme surma suhtes. Memm algul võpatas, sest esimese hooga arvas ta, et Mari- Liisiga on midagi juhtunud, sest tema mäletamist mööda jäi tüdruk eelmisel õhtul tema juurde magama, kuid nüüd teda ei olnud ja see tegi memmem murelikuks. „Tere, kas teie olete Miralda- Marie Maapõld?“ küsis lühikest kasvu politseinik Vares, kes ennast viisakalt tutvustas. Miralda ajas selja sirgu ja jäi mehi juhmi näoga vaatama. Tema silmad olid hirmu täis ning ta vastas: „Terekest! Jah, see on küll mu kodnikunimi. Kuidas saan teile kasulik olla?“ ei muutunud ta mundrimeeste suhtes ebaviisakaks, kuigi miski temas tahtis sitasti ütelda. „Väidetavalt olete teie selle korterühistu omanik...“ püüdis teine politseinik asjaga tegelda, kuid Miralda segas kärsitult vahele: „Mis korteriühistu omanik, ma olen kogu selle maja omanik, ainuomanik olen, Vohh!“ „Heakene küll, teie kui maja omanik, kas olete teadlik, et teie poolt välja üüritud korterist leiti ühe Neeme nimelise meha laip? Kus viibisite teie sellel ajal?“ jätkas politseinik uurimist. „Einoh, takka targemaks läbeb, nüüd hakatakse mind mingis mõrvas ka veel süüdistama. Jah, mul võibolla ei ole alibi, kuna viibisin üksinda omas kodus. Ei, mul ei ole ometi aega silma peal hoida mis teiste elamises toimub ja kas ma peaksingi?“ torises Miralda. „Vaadake...“ tahtis politsenik jätkata, kuid Miralda ei laskunud. „Lõpetage valedel jälgedel kõndimine ja hakake ükskord ometi oma tööd tegema! Vene ajal miilits vähemalt tegi oma tööd, aga teie paarutate oma uhkete limusiinidega mööda linna ringi, priitsite poriloigud jalakäijate peale tilgatuks ja ajate sihukest ila suust välja, et süda läheb pahaks,“ solvas Miralda politseinikke, mille peale üks neist eriti veriseks sai ja memmel ennast riidesse panna käskis ja nendega politseijaoskonda minna. Teine oli leplikum ja püüdis memme mõista. 

„Oodake nüüd, rahunege! Meil on teile vaid mõned küsimused, me ei süüdista teid Neeme surmas. Kas kuulsite mingit suuremat kaklust või lärmi tolles korteris kus insident aset leidis? Kas keegi käis ka teid eile tüütamas? Kas olite üksinda kodus? Millega te eile tegelsite?“ „Oh, teid tüütuid küll!“ ühmas Miralda, pühkis märjad käed põlle sabasse ja hakkas küsimustele vastama. „Vaadake, mina olen vana inimene ja minu kuulmisega ei ole ammu enam kõik korras. Katsuge ise minu ealsiseks elada. Tänapäeva inimesed, kui nad üldse nii vanaks elavadki on ammu selles vanuses kurdid ja pimedad. Ainult elate arvutite taga ja rikute oma silmanägemist. Ja mis te arvate, et see kohutav muusikatümps, mida vaibakloppimiseks nimetatakse, ei riku kuulmist? Ja ega need kõrvaklapidgi inimese kuulmist paremaks ei tee. Mis kuradi kakelungi või asja minusugune vana inimene pidi teie arvates kuulma? Mina ei kuulnud midagi. Istusin üksinda kodus ja vaatasin telekat ning kobisin juba üsna varakult sängi, vanainimeste asi. Õhtul vara magama ning kuke ja koiduga üles.“ oli Miralda ikka veel kuri, kuid püüdis koormast vabaneda. Ta küll ei rääkinud tõtt, ei rääkinud, et Mari- Liis tema juures pesitseb ja Marelle päeval teda tüütamas käis, memm lihtsalt tahtis tüütutest politseinikest kiiremini vabaneda ning hooramaja edasi küürida. „Heakene küll. Suured tänud! Rohkem meil teile küsimusi ei ole. Kena päeva!“ lahkusid mundrimehed ja Miraldal oleks nagu raske taak turjalt maha langenud. Ta istus märjale trepimademele ja ohkas südamest; „Oh, saa saadana silmamuna! Ega nad nüüd ometigi mulle mede majas aset leidnud insidendi pärast trahvi ei tee!? Katsugu ainult! Ma keeran neile sihukese käki kokku, et siga ka ei söö! Kurat, omas kodus ei saa ka enam rahu! Juba homme lähen maakleri juurde ja panen selle osmiku müüki, kuid see peab saladuseks jääma, üürnikud ei tohi haisu ninna saada, muidu on küll kuri karjas. Juba ammu ähvardavad nad mind punaste kukkedega, mine neid hulle tea!“ kõneles ta endaga, kui nägi, et ühe üürniku korteriuks on poikvel. Memm tõusis trepilt, viskas mopi nurka ja sisenes luba küsimata poikvel uksest. See mis teda ees ootas oli rohkem kui õõvastav. Terve korter lehkas lausa raipehaisu järgi. Toas diivanil istus hirmunud joodikmemm ja ootas oma karistust pealt kuulatud jutu pärast, ise värisedes nagu haavaleht. Kamorku uks oli avatud ja see oli põrandast laeni prügi täis ja ruum lausa kihises, nagu elaks seal tuhandeid usse, kes omavahel sigivad. Küllap see nii ka oli, mis kihin see muidu veel olla sai. Pool tuba oli täis tühja klaastaarat, mida üürnik polnud vast aastaid välja viinud. Diivanil lebas, lisaks üürnikule veel seitse kassi, kes olid kõhnad ja rääbakad nagu prügikastikassid. Kogu köök oli täis tühja pakenditaarat ja roiskunud toitu, mida ilmselt üürnik prügikastidest korjamas käis. Miralda lõi kahte kätt kokku ja karatas: „Kui sa lähima nädala jooksul oma prügimäge siit ära ei likvideeri, viskan su tänavale! Nii ehk naa pole sa mulle juba aastaid üüri maksnud, olen sul kahjutundest siin eksisteerida lasknud, aga see on nüüd küll viimane piisk karikasse! Ja kastu sa kortemaja prügikasti seda laadungit tarida, siis ma juba ei hellita. Lähed otsemat teed tänavale, va räpakas lakekrants!“ ähvardes Miralda asotsiaalset üürnikku, tõmbas enda järel pauguga korteiukse kinni ja läks aega öökima. Mida kõike tema vanad silmad pidid nägema! Miralda sai aru küll, et tema sisse on mingi kurjus tulnud, kuid ta ei mõistnud kuidas kurjus tee tema sisse rajada oli saanud. Pelaegi oli ta mures Mari- Liisi pärast, kelle telefon vaikis endiselt. Memm otsustas jalutada kirikusse küünalda järgi. Kui ta hakkas oma ruudulist palitut ukse tagant nagist otsima, avastas ta et see oli kadunud. Esimest korda elus avastas ta, et tema vara on kuritarvitatud. Ta läks tuppa ja võttis kapist musta palitu, mida ta oli kandnud väga vähe, ainult matustel. Miralda arvas, et keegi ehk ei vaata ta peale viltu, kui ta selle kirikusse mineku jaoks selga paneb ning tegi seda. „Kuidas ma küll enne selle peale ei tulnud, et see lehk koridoris võib tulla mõnest korterist? Ja üleüldse kõige vähem usukusin ma et see memmeke, kes küll päevast päeva alko järel lehkab, sellist prügilaadungit oma elamises peab. Läksin küll liiga ägedaks, aga noh, see ületas ka kõik piirid juba. Minu majas ja selline prügimägi, õõvastav! Lähen kirikusse Jumala palge ette, ehk hakkab kergem.“ pidas ta endaga monoloogi, kuni avastas ennast kiriku trepil olevat. Suure ja külma hoone uksed olid valla nagu ootaks kedagi. Tavaliselt olid need suletud ja valla vaid siis kui mõni üritus või sündmus seal toimus. Miralda astus uksest sisse ja seadis sammud altari suunas, kui nägi seal istumas ööriietes tüdrukut, kes kangesti meenutas talle Mari- Liisi. Lähemale jõudes Miralda minestas ja vajus põrandale maha nagu tühi jahukott. 28.11. 2015.a. Mai

Westoffhauseni häärberi saladus 28. peatükk

  28.peatükk

„Oehh, sina, Ralf! Õnneks!“ Pühkis Leana oma vesiseid silmi.
„Mina jah. Keda sa siis ootasid?“ oli mees oma raviarsti pärast mures, sest Leana suurtes silmades valitses hirm ja naine nägi välja nagu skisofreeniahoost väljunu. Muidu alati sharmikast ja väljapeetud naisest oli ühtäkki saanud justkui hirmunud hiireke, kes oli äsja juustutüki varastamisega perenaisele vahele jäänud ning ootas oma saatust. „Ralf, kuule, ma jalutan veidi edasi, jätan teid siin omavahele rääkima. Tundub, et teil on millest kõnelda.“ iroonitses pettunud Ragne, kellel olid Ralfiga siivutud plaanid, millele Leana kohalolek taas vee peale tõmbas. Ragne jalutas edasi ning kirus omaette Leanat, et viimane ta plaanid segi paiskas. Tegelikult ei olnud ju Leane midagi halba teinud, vaid Ragnele tundus nii. Elus on ikka nii, et aeg ja ruum loksutavad ajad paika, viivad kokku inimesed ja hetked mis elukaarti kirjutatud on. Sellisesse elukaarti mida inimene ise näha ei tarvitse. Mida näevad reeglina vaid nägijad, selgeltnägijad. „Doktor Marjapuu, kas ma saan sulle kuidagi abiks olla?“ küsis Ralf, nähes abitus olukorras naist, kelle silmades peegeldus tundmatu hirm. Ragne lahkumisest ei olnud mehel sooja ega külma. See oli talle justkui vabanemine raskest koormast, sest tema silmad olid ikka rohkem Leana poole pööratud. Ragne jalutas turmismipiirkonnast välja, sinna kuskohast Leana just tulnud oli. Eemaldudes doktorist ja Ralfist, vaatas ta aega-ajalt seljataha, naise süda tilkus verd. „Oehh, tänan sind Ralf! Tänan südamest!“ hingas Leana kergemini. Ta oli tõesti südamest tänulik Ralfile ja elule endale, et ta nii napilt pääses, võimalik et surmasuust pääses, kuna Jamaica kohalikud olid ikka kohati väga verised turistide vastu ja kohalikud ajalehed pajatasid tihti seal kurvalt lõppenud turistide eludest.
„Lähme. Lähme siit eemale. Lähme võtame ühe tassi kohvi. Ma küll ei ole harjunud nii hilja kohvi jooma, aga praegu tunnen, et vajan seda lausa hädasti. Hea meelega võtaks pitsi konjakit või pokaali veini ka. Lihtsalt mingi seletamatu janu on täna,“ mainis Leana, ilma, et suvatseks Ralfile hetk tagasi aset leidnud intsidendist rääkida. Lõppude lõpuks oli see tema probleem, eriti veel läbi oma lolluse ja ettevaatamatuse tingitud probleem. Keegi ei sundinud ju teda turismipiirkonnast väljuma, naine ise tahtis, tahtis üksinda olla, eemal rahvast. Omaette. Noh, mingil määral oli tõuke andnud just Ralf ise, kuid sellest naine vaikis. Leanal ei olnud plaan välja näidata, et ta Ralfist, kui mehest hoolib. Smas tundus talle kummaline, et nad Ralfiga ühel ajal ühte kohta puhkama sattusid. Leana ju teadis et Ralf puhkama ja taastuma sõidab, aga et Jamaicale, sellest polnud tal aimugi. Ise ta igatses ammu Jamaicale, sest eksmees oli seal käinud ning kiitnud, selle asemel et naist kaasa võtta. Leanale jäi see koht kripeldama ning ta otsustas seal ise ära käia, nagu eksmehe kiuste, kes soovitas naistel üksinda sinna mitte puhkama minna. Aga nagu teada, on keelatud vili ikka kõige maitsvam. Ralfile meenus ta unenägu. Mees avastas end uskumast, et telepaatiline side on täitsa olemas. Talle meenusid Mari- Liisi ja Marelle kohtumised majavaimu või majavaimudega, unenäos kohtumine doktor Marjapuuga ja üleüldse tundis mees, et oli kõike üleloomulikku siiani eitanud või maha salanud. Ta leidis ennast mõttelt et nii palju kokkusattumisi ei saa ju olla, ikka peab miski või keski sind elus juhendama, olgu selleks või üleloomulikud jõud või unenäod. Ralfil oleks justkui silmad seal Jamaical avanenud. Ta tundis, et oli oma elu siiani poolpimedana elanud, oli näinud vaid seda mida näha tahtis. Mees ei olnud kuni selle hetkeni osanud lugeda ridade vahelt ja näha sõnade taha. Ta elas liiga olevikus, et mõista minevikule ja tulevikule viitavaid märke. Ta ei teadnud kuni tänase päevani nende märkide tähendust. Ralf oli elanud vaimupimeduses, kuid kohtumine samal ajal ja samas kohas naisega, kelle pealt mõtlemast ta ennast viimasel ajal tihti leidis, avas mehe silmad, rebis eest pimedusekae ja pani maailma nägema palju värvilisemalt kui ta enne näinud oli.
Leana jäi pitsist konjakist ja pokaalist veinist päris svipsi. Eks selleks andis põjust kindlasti pinge langus ja raskest taak mis tema hinge rusus, kuid millest ta Ralfile rääkida ikka veel ei söandanud. Kuid häälepaelad läksid tal lustakalt valla küll. See eriline sharm mille alkohol naises esile tõi, see võttis Ralfi lausa jalust nõrgaks ja silmist pimedaks. Mees ei näinudki peale Leana kedasgi, kuigi naist ennast ajaa naerma üks ülisuur neegrinaine, kes kõrvalalaulas hiigepraadi sõi, lopsakad kehavormid kutsuvadt avali ning kohgu ta kurvikus avalikult nähtav. Isegi rinnahoidjad olid tal kaks numbrit väiksemad, mille alt rinnad tungivalt välja punnitasid. Tavaliselt Leana selliste asjade peale ei naernud, ilmselt meediku reputatsioon ja elementaarne viisakus ei lasknud seda ka parima tahtmise juures teha, kuid alkohol teadagi päästab kõik meeled valla ja paljastab inimese tõelise pale, küll ülepakutud kujul, aga siiski. Tõsi küll, liigne alkohol võib ka inimesest looma vormida, sellise tegelase kes tegelikult tema sees ei eksisteeri, kuna üleliigne alkohol on saatanast ja seda manustades võtakski nagu saatan sinus võimust. Sa ei tarvitse ennast ära tunda järgmisel päeval ka videost mille sõber salaja salvestas ja sulle nina alla toppis. Seega mõistab tegelikult Leana ka alkohoolikuid, kes mälleris olles on kohtavaid asju korda saatnud, kuid kainena on hoopis teised inimesed, viisakad ja väljapeetud. Selliseid situatsioone ja olukordi on meedikute ühispidudel ikka ette tulnud. Pole talle ka märkamatuks jäänud nende kolleegide lembepilgud kes joogisena talle keelt kõrva on üritanud ajada, kuid kainena, töö juures vaevalt teretavad. Kõik on inimesed ja lõppude lõpuks on ka meedikul õigus vahel lõõgastada ja enda rihm lõdvaks lasta, sest see on üks maailma raskemaid ja vastutustundlikumaid ameteid üldse.
„Räägi mulle, Ilus mees, kuidas sul muidu enesetunne on? Kas oled ka piisavalt puhanud, et koju naaseda? Näen siin, et oled endale sõpru ja mõttekaaslasi leidnud, või kes too kena daam sinuga oli. Igal juhul on mul su üle hea meel ja loodan, et sa ei kahetse seda aega ja hetke siin,“ tuli svipsis Leana oma doktorilike küsimustega lagedale.
Ralf oli pisut pettunud. Jälle hakkab see meediku mängimine. Jälle ta iroonitseb ja ehitab seina meie vahele. Milleks? Kas ta võib minusse armunud olla? Armunud inimesed tavaliselt teevad selliseid naljakaid jänesehaake, hakkavad rääkima aia august, kui sina tahaks detailselt teada aia ehitamise juhistest, muutuvad enesekaitsvalt ründavaks ja teravaks, nagu tahaks sulle ära teha ja seda mitte intiimses mõttes. Nad valetavad eelkõige iseendale, surudes maha oma tunded, mida loodus on neile andnud. Aga ka Ralf ei ole sellistest situatsioonidest prii. Pigem on ta ise rohkem kordi sellistesse ämbritesse astunud ja osad on neist lausa solgiämbrid juhtunud olema. „ Jaaa, olen piisavalt puhanud, et koju tagasi naasta. Ragne oli mu pruut kooliajal. Meie suhe katkes lõpupeol, kuna ta pettis mind mu hea sõbraga. Siin saime juhuslikult kokku. Kohtunud ei olnud me ikka pikki aastaid. Mis temasse puutub, siis minu tunded tema vastu jäid kaugesse minevikku, täna pole need enam need. Kui sa vihjad meie kohtumisele ja intiimsele hetkele siis see läks lihtsalt nii. Ragne väidab, et ta pole siiani minust üle saanud, kuid mina ilmselt olen, kuigi see üllatav kohtumine ja tema nägemine rebisid pisut kauneid kooliaja mälestusi lahti ja ma olen hetkel kuidagi eriti hell, lausa vajan naise lähedust. Aga sellega asi piirduski. Meie aeg on ammu läbi, ei ole mõtet vana putru üles soojendada, nii ehk naa läheb hapuks, nagu ütleb kõnekäänd. Nii ka on. Jah, ma oleksin võinud tema võrku sattuda, aga saatus tahtis teisiti. Aitäh sulle, et oled õigel ajal ja õiges kohas, armas Leana!“ tänas Ralf doktorit eriti armsalt ja siiralt ning talle tundus, et naine lausa võpatas nende sõnade peale. Või tahtis ta seda näha, Ralf ei tea isegi.

Leana ja Ralf istusid päris mitu tundi baaris ja lasid jookidel hea maiststa, kuni kuulsid politseimasina signaali ning kõrvalt lauast kostus, et rannast leiti vägistatud ja jõhkralt tapetud naise surnukeha. Leana silmadesse valgusid pisarad, sest oli ta ju mõned tunnid tagasi kahtlaste tüüpide käest eluga pääsenud. Ta oli kindlamast kindlam, et need samad tüübid on selle naise surmas süüdi, kuid ta vaikis endiselt. Ralf tormas nagu pöörane laua tagant püsti ja jooksis randa asja kema. Ehmunud Leana oli tema pärast lausa mures, ning järgnes mehele kiirel sammul, kuid jäi hiljaks. Laip oli juba musta kilesse mässitud ja teda tassiti autosse.

„Ei, ei, ainult mitte Ragne!“ kuulis Leana Ralfi karjumas ning lonksas baarist kaasa võetud veinipokaali tilgatumaks.

28.11.2015.a. Mai

Westoffhauseni häärberi saladus 27. peatükk

  27. peatükk

Ralf rõõmustas Mari- Liisi nähes, kuigi ta nägu kõneles teises keeles. „Issi, kas sa tulid meile järgi? Ma tahangi juba koju tulla, nii oma toa ja voodi igatsus on. Emme ja onu Rasmus tõid meid siia koera kalmistu juurde ja rääksid igasuguseid põnevaid jutte, aga nüüd ma olen väsinud. Pealegi sinu igatsus oli nii suur, et tegi mind vahepeal väga nukraks. Kas lähme?“ oli Mari- Liis kärsitu Ralfi nähes. Ja juba jooksidki lapsed Ralfi auto suunas, nagu poleks Marellet seal olnudki. Kogu seltskond jautas vaikides autode suunas ja natukese aja pärast jäi nende puhkekülas viibimist saatma vaid tee tolm. Tegelikut ootasid lapsed sellelt reisilt enamat. Nad lootsid et Marelle räägiks neile rohkem taevatähtedest ja nad unistasid vaadata teleskoobiga taevast, kuid midagi sellist ei juhtunud. Lapsed olid veidi pettunud ja Marelle suures segaduses. Koju jõudes valitses endaine õhkkond, kuni õhtusöögini, mil Marelle oma vabanduseks kohatise hädavale lagedale tõi, aga seda alles peale seda õhtusööki, kui lapsed olid lauast lahkunud. Poisid jäid ka veel Mari- Liisile külla, sest neil oli Westoffhauseni häärberis väga huvitav olla. „Vaata Ralf, Rasmus oli mu lapsepõlves kõige parem sõber, võiks lausa ütelda, et ainuke sõber, sest teisi mängukaaslasi mul ei olnudki. Pealegi usaldasin ma Rasmusele kõik oma saladused, isegi need, millest ma vanatädile midagi ei rääkinud. Vaid Rasmus mõistis mind.“ püüdis Marelle kuidagi mehega lepitust otsida, kuid Ralf vaikis endiselt ja põrnitses silmanurgast Marelle ilmet. „Ja tead, me näitasime lastele kohta kuhu me lapsena surnud koera matsime. Kahjuks ei ole muidugi koera kalmust tänaseks midagi säilinud ja tegu ei olenud tõesti kalmistuga, nagu Mari- Liis rääkis, ta kipub need omavahel ära vahetama, aga haud oli jah kunagi sellel kohal kus me olime. Ma jutustasin lastele hingede rännetest veidi ja õpetasin kuidas lähedastest inimestest hoolida, et mitte neile haiget teha...“ vadistas Marelle, kuid viimase lause katkestas Ralf. „Õpetasid kuidas mitte lähedastele haiget teha? Omg, aga mida sa ise teed? Kas sa tahad ütelda, et kogu sinu käitumine, ka oma lihase tütre suhtes on olnud ainult mõistlik ja armastav? Kamoon naine, tule mõistusele!“ näis mees ärritatud olevat. Marelle lasi Ralfi mõnitamise kõrvust mööda, just mõnitamise, kuna selle alla ta Ralfi käitumise tõlgendas. Aga ta püüdis ennast vaos hoida, sest tema südametunnistus ei olnud puhas. Ning tegelikult oli Ralfil tuline õigus, mis Marellele kohutavalt haiget tegi. Tegelikult ei osanud naine tõesti oma lihast last armastusega kasvatada, või vähemalt ei näidanud ta seda eriti välja.
„Ei, ma ei ole kogu oma elu õigesti elanud ja ma ei ole ka kõige parem ema oma tütrele olnud, aga sa ei saa iial väita, et ma ei armastaks teda. Iga ema armastab oma last erineval moel ja minu armastus oma tütre vastu on paraku selline nagu ta on. Mida ma teha saan? Palun ära tõtele! Ma olen niigi väsinud,“ tõusis naine lauast püsti ja tahtis minema jalutada, kuid Ralf takistas teda.
„Olgu, läksin pisut ägedaks! Mida minagi teha saan, kui vahel jooksevad kõik asjad kokku ja ma ei saa sellest sasipuntrast võitu? Mida? Mida? Midasid on lihtsalt liiga palju ja me ei peagi oskama kõikidele nendele vastata. Anna mulle andeks, kallis naine!“ anus Ralf ja juba nad olidi taas õnnelikult koos, nagu ei oleks vahepeal midagi juhtunudki. Ralf kas neelas alla oma kahtlused naise suhtes või leppis nendega. Lõppude lõpuks oli pere kodus ja seda vajas Ralf kõige enam. Olgu mis oli, seda olematuks enam teha ei saa, nentis ta, suudles naist huultele, andis pepulaksu ja saatis ta kavala pilguga häärberi ülemisele korrusele lapsi magama panema. „Emps, palun loe meile täna muinasjuttu sellest valgest tüdrukust kellel üldse ei ole valged juuksed“, palus Mari- Liis. „Misasja? Mis valgest tüdrukust? Oled üleväsinud või? Ei mingeid muinasjutte, olen täna niigi väsinud. Olete juba suured lapsed, peate ise rohkem lugema. Otsi homme see raamat üles ja õpi soravalt lugema, see on palju mõnusam tunne, usu mind,“ soovitas Marelle kes kibeles alumisele korrusele oma mehe käte vahele. „Mis valgest tüdrukust sa rääksid,“ päris Kedro. „Hmhh, sa Kerdo nagu poleks kuulnudki muinasjuttu lumivalgekesest. Temal ju tegelikult ongi mustad juuksed. Ja kui aus olla siis ma ei saa aru miks tal ei võiks valged juuksed olla, kui ta lumivalguke on?“ oli ka kaksikvend Keiro segaduses. „Poisid, olge nüüd hästi kuss. Las ema arvab, et me magame, siis ma räägin teile ühe saladuse. Aga te peate magajat teesklema ka siis kui mu ema meid kontrollima tuleb. Ta kindlasti tuleb, kogu aeg on käinud ju. Aga ma räägin sellest vaid sellisel juhul kui te lubate saladust pidada. Lubate ju?“ tegi tüdruk asjaolu veel põnevamaks. Poisid noogutasid ja kuulasid tüdrukut hiirvaikselt, kui kuulsid samme. Kõik kolm mängisid magajat, kuid keegi ei paotanudki toa ust. Ka samme alla minemas ei olnud kuulda. Lapsed olid igaks juhuks veel vagusi kuni tuba sai norskamist täis. Sähh sulle kooki moosiga, ütleks Ralf selle peale, sest tal oli see ütelus nagu veres. Tihti juhtus nii, et peale seda muutus Mari- Liis jonnakaks ja hakkaski emalt pannkooke nuruma.

Marelle ei jõudnud sellel korral lapsi kontrollima, esiteks oli tal raske Ralfi kaisust ennast välja ajada ja teiseks ei kostunud ülemiselt korruselt ühtegi häält, mille pärast naine oleks sunnitud lapsi korrale kutsuma minema.

Vastu hommikut, kui Marelle läks tualetti, kuulis ta ülemkiselt korruselt samme ja tegi mossis näo, sest ta ei tahtnud mitte kuidagi ennast kella viie ajal hommikul üles ajada ning ta kartis et lapsed hakkavad ärkama. Naine seisatas ja nägi pööninguruumi ukse vahelt, mis asus lastetoa kõrval, kumamas valgust ning ta arvas, et hakkab hulluks minema, sest ta tundis et midagi on teisiti, et need küll laste vembud ei ole. Vaevahigi mis ta otsmikule tuli, tekitas naises hirmujudinaid ning selle asemel, et asja kaema minna, puges ta Ralfi kaissu, kuid ei saanud enam und. Ta tundis ennast tõesti kasutu emana oma lapsele, sest laps võis ju hädaohus olla, aga Marelle ei julgenud seda vaatama minna, vaid pages ise hirmu eest. Naine puhkes nutma, mille peale Ralf üles ärkas. „Mis juhtus? Miks sa ei maga? Nägid halba und või?“ ei saanud unine Ralf aru mis toimub. „Ralg, kallis, sul oli ennist õigus. Ma olen kasutu ema, ma olen paha inimene. Ma ei suuda oma hädas olevat tütart päästma minna, ta on hädaohus,“ nuuksus Marelle. Ralf tormas Aadama ülikonnas voodist välja nagu tuulispask ja tõttas ärklikorrusele, kuid seal valitses lausa haudvaikus. Lapsed magasid sügavat und. „Kuule, pane igaks juhuks kraadiklaas alla, äkki on sul palavik. Käisin üleval ära, lapsed magavad väga rahulikult. Oled liiga palju viimasel ajal üle elanud, ehk on sul murepalavik tekkinud. Näehh, võta,“ ulatas ta Marellele kraadiklaasi. Marelle vaatas meest imeliku pilguga, lükkas kraadiklaasi eemale ja tahtis midagi ütelda, kuid Ralf sulges ta suu suudlusega ning hirmud olidki oma suured silmad sulgenud. Westoffhauseni häärberis valitses vaikus, vadi vana käokell mis aastaid vaikinu oli, hakkas ühtäkki kukkuma ja selle peale ärkas Mari- Liis üles ning läks tualetti, kui nägi kõrval toas valguse kuma. Tüdruk arvas, et on juba hommik, ning ei teinud sellest kumast väljag, kuigi miski tema sees tekitas hirmu. Alles hommikusöögi ajal, kui ta oli tükk aega vaikides teisi põrnitsenud küsis Marelle tütre käest mis teda vaevab.

„Emme kuule. Ralf kuule, ma, ma, meil vist elab keegi veel siin majas. Ma ärkasin varahommikul üles, kuna käokell hakkas kukkuma ja siis ma läksin pissile. Tagasi tulles põles ühes ülemise korrusel pööninguruumis tuli. Ma ei julgenud sinna vaatama minna, või tegelikult arvasin, et on hommiku ja õues on juba valge, aga ei olnud. Siis kuulasin seal samme ning kuulsin nagu mingi beebi nutaks. Tõmbasin hirmust teki üle pea ja uinusin uuesti, kuigi tundsin nagu beebi kisa kostuks juba meie toast. Ma ei taha enam siin olla, keegi elab meie majas veel!“ puhkes Mari- Liis hirmust nutma.

Marelle sai aru millest või kellest jutt käis, kuna oli isegi öösel samas olukorras, kuid tütre kokkupuude kummitustega näis palju õõvastavam ja jubedam olema. Naine otsustas, et kui Ralf on tööle läinud, võtab ta lapsed ja läheb reisima. Ta kartis ilma Ralfita häärberis olla. „Rahune tütreke, sa olid eilsest lihtsalt väsinud, palju emotsioone ja üleelamisi. Tihti kajastuvad sellised asjad unes. Aga uni on nüüd möödas ja enam ju pole midagi hullu,“ püüdis Ralf tüdrukut rahustada, kuid siis meenus talle öine Marelle intsident ja ta sattus veidi segadusse. „Teate, ma käin töö juures ära ja võtan vaba päeva. Lähem kogu perega ringreisile. Jah, Keiro ja Kerdo, teie võite ka kaasa tulla, sest teie olete ka meie pere, meie armas, suur pere,“ tegi perepea ettepaneku, mis kõikidele rõõmu silma tõi. Marelle saatis lapsed õue ning hakkas häärberi uksi üle kontrollima, et kutsumata külalised majja ei pääseks. Kui ta häärberi verendaust kontrollima läks, kuulis ta ttas samme ja ehmus näost kaameks. Naine tormas majast välja ja istus külmale kivitrepile ning hingas sügavalt sisse ja välja. Toibudes nägi ta Ralfi autot värvast sisse keeramas ja rahunes, nagu poleks midagi olnudki. „Noh, kallid kamraadid, täna sõidame Kihnu! Olete kõik nõus? Davai, lähme!“ hõikas Ralf ja juba nad olidki sadamas.

28.11.2015.a. Mai