11. peatükk
Sellel ööl ei saanud Marelle und, küll
vähkres ta ühel küljelt teisele, küll ehmus õududunenägudest
istukile, kuni lõpuks hirmust värisedes alumisele korrusele Ralfi
kaissu puges. Kui ta lõpuks sõba silmale sai, ärkas Ralf kuna
tundis rasket taaka oma õlal. Esiteks oli diivan väga kitsas ja
teiseks üllatas meest, et naine ta kaissu oli pugenud, kuna viimati
jagasid nad voodit kuu aega tagasi. Märjuke ju teadagi väsitab kõik
meeled ja toob telekat vaatavale mehele kergesti nii sügava une, et
Marelle ei olnud viitsinudki viimasel ajal Ralfi sealt üles äratada.
Teisalt oli naine ise kogu aeg viril, lausa nii viril nagu rase
naine, tujukas ja paindumatu.Ralf arvas koguni, et on peenikest pere
oodata, kuid sai selle arvamuse peale tihti viha osaliseks. Ühesõnaga
nende kooselu on rutiiniks muutunud, selles puudus igasugune lähedus,
igasugune hellus, mis peaks mehe ja naise vahel olema, kui juba koos
elatakse. Jah, peaks on siin võibolla üleliigne sõna, kuid võiks
vähemalt olla. Esiteks füüsiline kontakt maandab pingeid ja
teiseks loob rõõmsama ja sõbralikuma meeleolu. Kuigi jah, ka mehi
tuleb mõista, sest tänapäeva pikad tööpäevad raputavad ikka
korralikult läbi ja ega ülemuse ametki meelakkumine ei ole, pingeid
on vaata, et rohkem kui lihttöölisel. Ja vastutus on kordi suurem.
Vaimne töö väsitab tihti isegi rohkem kui füüsiline, kuid
sellest ei kipu paljud aru saamagi.
„No, mis siis nüüd? Kas tuli igatsus
peale vä? Uskumatu, et mu naine ise puges mu kasissu! Ega sul
palavikku ei ole?“ oli Ralf üllatunud, nähes Marelle enda kõrval.
„Ah, lõpeta oma totakad naljad! Sul omal
on vast õllest palavik või hakkad ära pöörama! Ma ei viitsi
keset ööd sinuga metsi ja maid jaama hakata, nii ehk naa sa ei
taipa midagi! Õlleuim on su aju ära mulgustanud ilmselgelt!“
torises tige Marelle, kuid Ralf sulges ta suu suudlustega peagi
saabus majja öörahu. Vaid majaseinad teavad rääkida mis oli selle
rahu valemiks.
Hommikusöögilauas oli kõik endine, Ralfil
oli kas õllepohmakas või mõjus naise lähedus talle koormavalt
hoopis, igal juhul ei läinud talle midagi peale kahe klaasitäie
tomatimahla alla. Mahlasse pani ta ka nii palju soola , äädikat ja
pipart juurde, et ajas Marelle lausa aevatsma ja ise kallas klaaside
kaupa vett oma vaimusünnitusele peale. Marelle sai iga pilgu eest
nuhelda nagu tuppa sittunud kass, ning otsustas pigem vaikida nii
kaua kui perepea ukse enda järel sulgenud on. Kuid Ralf ei jätnud
torkimata:“ Kui sa juba täna ratastel liikuda plaanid, siis käi
ka apteegist läbi ja osta see „triibuline“ ära!“ , tögas ta
ja sulges enda järel ukse.
Marelle püüdis küll iseloomu näidata,
kuid manas siiski muige huulile ja näitas Ralfile läbi akna keelt,
mille peale lapsed laua taga lausa naerma puhkesid. „Tädi Marelle,
meile lasteaias õpetati, et keelt ei tohi näidata ja kasvataja
ütles, et täiskavanud ei näita kunagi keelt. Miks sina seda
tegid?“ muutus Kerdo uudishimulikuks. „Tead, Kerdo, ka
täiskavanutel on omad mängud millest lapsed ei peagi aru saama. Ja
tegelikult oli see nii mõeldud, et teie ei näeks, aga läks
teisiti. Palun vabandust!“ punastas naine ja selgitas juhtunut,
mille peale terane Mari- Liis küsis: „Aga emme, mis triibulisest
asjast issi rääkis? Kas issi on haige, et sa apteegist pead selle
triibulise aja tooma? Ma ei taha, et issi haigeks jääks!“
Triibuline tähendas Ralfile ja Marellele
rasedustesti ja see sõna oli Marellele eriti vastukarva, kuna ta oli
mitmeid kordi katkestanud uue elu endas abordi läbi ja just see
triibuline oli see mis teda vihaseks ajas, sest naine oli väga
viljakas ja rasestus kergesti. Kuid raseduspille ta ei kasutanud,
kuna kartis paksuks minna ning intiimelu neil Ralfiga, nii vähe kui
seda oli, oli tegelikult väga sobiv ning nad ei hoidnud ka
viljastumist ära. Ralf ju tegelikult tahtis väga isaks saada, kuigi
Mari- Liis oli talle nagu lihane tütar, aga salamisi unistas ta
siiski päris oma lihast, verest ja luust lapsest ka.
„Rahune nüüd maha, kulla tütreke! Mitte
keegi ei ole haigeks jäänud! Ja miks sa muretsed just Ralfi pärast?
Miks sa ei karda, et äkki olen hoopis mina haige? Oh, sind!
Triibulise all mõtles isa tegelikult hoopis leesikatee pakki, kuna
talle teevad neerud vahel valu;“ püüdis Marelle ennast hädavale
taha peita, kuid Mari- Liisi see ei rahuldanud. „Näehh, ise
ütlesid, et issi ei le haige! Kui tal neerud valutavad siis ta ju on
haige. Ma ei taha, et issi ära sureb, sest ma armastan teda nii
väga!“ valgusid tütre silmadesse pisarad. Marelle käis ühes
kadedusega, et ta tütar armastab oma kasuisa rohkem, kurgust klomp
läbi, nähes tütart õnnetuna, ning ta selgitas:“ Ralfil ei
valuta kogu aeg neerud, aga vahel annavad tunda, nagu ikka meestel.
Aga kui me nii pikalt siin seletame ja söödud ei saa siis jäämegi
täna koju ja sõit maale jääb ära. Ja Ralf ei hakka kohe
kindlasti surema! Selle asemel, et te kogu aeg pärite ja ustlete,
laske suul söögi tarvis kiiremini liikuda;“ oli ta juba
närvilisemaks muutunud. Lapsed aga kuuletusid sest tõotas tulla
põnev päev.
Piki käänulist metsvaheteed keeras auto
paremale ja sõitis mereaarsesse parklasse. Lapsed ronisid
rõõmuhõisetes autost välja ja tahtsid kohe mere ääred joosta,
kui Marelle neid korrale kutsus:“ Näehh, hakkab pihta! Mida ma
teile ennist rääksisn? Kas minu jutt oli tõesti nagu hane selga
vesi? Ma ju ütlesin, et peate minu sõna kuulama!“ oli ta juba
maruvihane, kui lapsed lausa hirmust, pea norgus, auto juurde tagasi
loivasid. Poistel olid silmad nagu tõllarattad peas, kuid Mari-
Liisis süvenes tusatuju aina enam. Ta oli ema peale nii solvunud, et
tahtis seal metsade vahel lausa vihast karjuda, kuid poisid olid
paari päeva eest rääkinud, et metsas karjudes pidavat ta
metsloomade rahu rikkuma ja siis pidid kõik kurjad metsloomad kokku
jooksma ja teda hirmutama tulema, vaid see hirm hoidis tüdrukut
tagasi. Ta oli sunnitud oma solvumise maha suruma ja ema sõna
kuulama. Nii nad neljakesi mööda kitsukest teed majakeste poole
astuma hakkasidki.
„Ga-ga-ri-ni“ veetis Mari-Liis maja peale
olevalt sildilt tähti ja siis karjus: „Emm-eee, miks sa tõid meid
rumalate majade juurdeeee! Mai taha siin olla!“ Poisid olid
hiirvaikselt ja ei saanud millesti aru, sest nemad veel lugeda ei
osanud.
„Hakkab pihta! Ma oleksin sind üksinda
pidanud koju luku taja jätkma ja tulema siia vaid poistega! Mis
putukas sind küll hammustanud on?!“ tõreles Marelle.
„Äää—ähä-ää, ei taha mina neid
putukaid! Ei taha neid rumalaid maju! Tahan issi juurde!“ jonnis
Mari- Liis nii nagu kõrist tuli, mille peale üks võõras mees
majast välja astus ja nende poole sammuma hakkas. Selle peale jäi
tüdruk kohe vait.
„Uskumatu, sina Marelle või? Oled ikka
või? Mis tuuled sind siia tõid? Ohoo, sa oled lausa kangelasema
juba! Rõõm sind näha! Tere lapsed!“ tervitas võõras onu lapsi
ja jäi Marellet justkui armunud pilguga silmama.
„Issand, kas see tõesti oled sina,
Rasmus!?“ ei uskunud Marelle esimese hooga oma silmi, kui nägi oma
lapsepõlve mängukaaslast enda ees. Ja juba nad kallistasidki.
Poisid pöörasid kallistajatelt pilgu, justkui häbeneks. Võimalik,
et häbenesidki, sest ainuüksi isaga kasvades ei puutunud nad tihti
sellise olukorraga kokku ja tädi Marellet ja onu Ralfi nad ei olnud
ka kallistamas näinud ning nüüd üks võõras onu ja...nad
kallistavad. Mari- Liis oli aga ikka veel jonni täis, ta oli maast
korjanud teokarpe ja mattuis neid liivatee kõrval olevasse muru
sisse, nagu tahaks ise linnu kombel pea liivasse peita. Pealegi oli
ta ema ja võõra onu peale armukade, kuna ta ei mäletanudki et ema
teda kallistanud oleks. Ta oleks tahtnud rusikatega vastu ema ja
võõra mehe rinda taguda või isale kõik ära rääkida, kuid tal
ei olnud valikut, ta pidi leppima situatsiooniga, kuna jutt kurjadest
metsloomadest mõlkus tal liiga selgelt meeles.
„Tulge lapsed, lähme, ma tutvustan teile
neid maju. Kas te jäätist tahate? Mul on siin restoran kus teem ise
jäätist ja saate valida mis maitselist tahate“ kutsus võõras,
mille peale kõik mured ja hirmud haihtusid ning peagi lasi seltskond
jäätisel hea maitsta.
31.10- 01. 11. 2015.a. Mai
