Kuvatud on postitused sildiga Lea Jaanimaa. Kuva kõik postitused
Kuvatud on postitused sildiga Lea Jaanimaa. Kuva kõik postitused

pühapäev, 12. veebruar 2017

No, need emotsioonid vajavad veel blogimist...


  Ütlen kohe ära, et kõik selle blogipostituse pildid on tehtud Urmas Saardi poolt ja lisan siia ka "Külauudiste" lingi, kuskohast saate lugeda ka tema poolt kirjutatud artiklit.

  Meil oli tõesti kirev ja südamlik õhtu, siiani pole me sellest toibunud.

Aitäh, aitäh!

Ja siia KÜLAUUDISTE link.

12. veebruar 2017.a.
Vana-Rääma

Tiiu Lehiste VALGELIND
armas Elis
Helle Toomingas
Helle Toomingas
Elo Maalinn ehk Elu Kaitse
Fotogalerii:
mina ja Helle Toomingas
Tiiu Lehiste
Daivi Jõerand ja Heli Künnapas
meie
Helle Toomingas pojaga
Lea Jaanimaa
Elo Maalinn ehk Elu Kaitse ja Kaidi
mina
Heli Künnapas
Heli Künnapas
siis kui naeratus on piiratud, aga tahan kleidiga eputada, made in humana :) taustal Germo


laupäev, 11. veebruar 2017

Üliemotsionaalne kirjandusõhtu kohvikus Versus

esineb Lea Jaanimaa

  Täna kell 17.00 toimus järjekordne kirjandusõhtu kohvikus Versus. Meid oli kohale tulnud alla paarikümne inimese, kuid kõik sujus väga kenasti ja emotsioonid olid tõesti laes. Aitäh kõigile!

  Kahjuks Fil (Vallo) ja Sven haigestusid ning mina ei tahtnud oma "imelise naeratuse" pärast PETUT esitleda. Soovime kõik koos Vallole ja Svenile jõudsat paranemist! Paraku gripp möllab juba mitmendat kuud ja haigused ju ei küsi tulekuks luba. Nii jäi mõnigi kuulaja tulemata.

  Siirad ja suured tänud ka Versuse töökale kollektiivile, kelle tööpäev läks ikka väga pikaks! Ühesõnaga meie esitlused kulgesid lausa üle 4 tunni, sest nii palju oli rääkida.

  Urmas Saardile, vastsele Sindi linna aasta inimesele ja minu lemmikajakirjanikule siirad ja suured tänud! Urmas ehk jaksab lähipäevil kirjas ja pildis ka kirjandusõhtu ära märkida. Aga varume kannatust, sest ta pidas koos meiega peaaegu lõpuni vastu.

  Täna astusid lavale 2 kirjanikku, kelle alaliseks elukohaks on Soome. Helle Toomingas küll elab seal alaliselt juba 6 aastat, aga Lea Jaanimaa jagab ennast Eesti-Soome vahet. Siirad ja suured tänud, et võtsite aega meie kirjandusõhtut väisata!

 Pärnakatest olid ka 2 esinejat kohal. Heli Künnapas esitles on "Tähtajalise elu" mõlemat raamatut ja menukit "Jõuluks koju." Lisaks temale astus lavale esoteerik ja "Eesti nõidade tuleproovi" saates osalenud Elo Maalinn ehk Elu Kaitse. Tema raamat on veel küll arvutis, aga vabal laval leiame koha ka nendele, kes tahavad oma raamatut esitleda enne selle sündi. Nii nad Heliga diili tegidki ja läheb tööks.

  Lisan siia ka mõned pildid mille oma telefoniga tegin. Hiljem täiendan galeriid Urmas Saardi poolt tehtud fotodega. Olge valvel!

Kohtumiseni juba 8. aprillil kell 17.00 Versuses! Siis on lubanud Tartust tulla Tajo Kadajas ja Luulur. Võrust tuleb Elina Allas ja pärnakatest ka veel keegi, aga see on saladus ;)

  Armastan!

11. veebruar. 2017.a.
Vana-Rääma

Galerii:
esineb Heli Künnapas
rahvas
esiplaanil Urmas Saard
rahvas
rahvas
esineb Helle Toomingas
Elo ehk Elu Kaitse
Elo ehk Elu Kaitse

esmaspäev, 30. jaanuar 2017

Lea Jaanimaa- MAYA


  Möödunud öösel kehastusin ma taas koeraks. Päriselt.

Selles, et Lea Jaanimaa hea kirjanik on, pole ma iialgi kahelnud. Olen ju peaaegu kõik tema raamatud läbi lugenud. "Tule eile meile" jäi küll kunagi poolikuks, aga küll parandan ka selle vea. See on ka ainuke tema raamat mida mul kodus ei ole. Hakkasin seda kunagi sõpra oodates Pärnu Rahva Raamatu kaupluses lugema, jäi tookord ostmata, aga saan ju laenutada.

 Nüüd veel "MAYAST."
Laste maailma on saanud ikka kordi rikkamaks selle raamatuga. Eriti nende laste maailm kes koeri armastavad. Ja mitte ainult laste maailm. Soovitan seda raamatut lugeda kõigil, et tunda kuidas on elada koerana, sest just koeraks sa kehastud seda lugedes.

  Autor on nii ehedalt kirjutanud koerte maailmast, nagu olekski MAYA ise selle raamatu kirjutanud. Raamat kõneleb pere lemmikloomast MAYAST ja tema naaberkoertest, nende sõprusest, vestlusest ja maailma avastamisest üliehedal moel. Ma pole kunagi nii empaatiliselt kirja pandud lasteraamatut, mis kõneleb looma hingeelust, lugenud.

 Nagu juba enne mainisin, sobib see ka lugemiseks täiskasvanutele. Raamatu lõpuosas õpib igaüks meist tundma ka koeratõugi. See erivärvi silmadega koer MAYA poeb kohe kindlasti inimeste südamesse ja ka jääb sinna. Mina tundsin koera tundeid, need ajasid isegi kohati nutma ja kohati naerma. Ja kodu lõhna tundsin ka.

  Aitäh, kallis Lea selle imetoreda raamatu eest!
Sa võiks edaspidi ka veel lastele kirjutada selliseid harivaid ja õpetlikke raamatuid. Ehk panevad sellised raamatud ka lapsi paremini  koeri tundma ja nendest rohkem hoolima.

30. jaanuar. 2017.a.
Vana-Rääma

Nüüd väike reklaam ka poelettidelt:

19.45 18.48 €

MAYA

Autor: LEA JAANIMAA
 180 Google +0  1 Share0
Lasteraamat "Maya" on ehe lugu koerast, kelle meelest on kõige parem lõhn oma kodu lõhn.
Raamat kujutab kelgukoera kutsika maailma avastamise lugu, nagu see võiks paista koera vaatepunktist. Sündmused algavad päevast, kui Maya saab endale päris kodu. Maya tutvub erineva välimuse ning iseloomuga koertega. Koduvälised seiklused vahelduvad südamliku ja humoorika pereeluga, milles Mayal on kandev roll. Ta valvab kodu ja õpetab lapsi, püüab olla igati tubli koer, et kogu pere tunneks temast sama palju rõõmu kui tema perest.
"Maya" kutsub lugema ka lapsevanemaid.

neljapäev, 12. jaanuar 2017

PETU ja MAYA esitlus Pärnus, kohvikus Piano



   Täna esitlesime koos kirjanik ja lastekirjanik Lea Jaanimaaga oma lasteraamatudebüüte. Lea esitles raamatut "MAYA" ja mina raamatut "PETU."

  Esitlus kulges väga kenasti. Kohvikus oli rahvast päris palju. Hea ajakirjanik Urmas Saard, kelle artiklid ja pildid on alati elusad ja ühed minu lemmikud, oli ka kohal ning millalgi jagan teiega tema emotsiooni kirjas ja pildis. Aitäh hea Urmas, et tulla said!

  Mina tahaks ennast kuidgi eriliselt väljendada, aga sõnades seda teha ei saa. Ma usun, et see ei ole mitte igapäevane asi, kui su kunagine õpetaja tuleb su raamatuesitlusele ja ka tema emotsioon on laes ning esitab sulle umbes sellise küsimuse "kas sa Margit ise ka tead, kui hea raamatu kirjutamisega sa hakkama saanud oled?" Selline asi juhtus täna minuga....olen sõnatu. Õpetaja Antonina Lepp sõitis kohale Häädemeeste vallast, Ikla külast, kus ta elas ka siis, kui mina Metsapoole 8-kl Koolis, 1. klassis õppisin. Antonina ehk Niina ütles, et ta läks ka nii raamatu sisse, tundis, et just tema on see PETU ning tema jaoks oli tunne nagu oleks ta selle raamatu ise kirjutanud. Seda kõike oli lihtsalt nii võrratult ilus kuulda, et rõõmupisar kippus silma tulema. Aitäh, aitäh, kallis Niina! Nüüd on mul ka su telefoninumber olemas ja saame suhelda. Niina tõi mulle potialpikanni ja lausus, et ka seitsmekümnendatel oli see paljude lemmiklill. Oehh, kannan tibutagi ja tänan! Aga enne täidan ühe lubaduse. Suhtlemiseni!

  Sellega veel kõik ei lõppenud. Kuna mu raamat on kirjutatud Penu külas elamisest, siis täna tuli esitlusele ka üks Salme, kes on ka Penu külas sündinud ja kasvanud. Ma ju räägin, et üliarmas õhtu oli. Urmas jäädvustas meid kõiki ka piltidele.

  Meid küsitles Sven Kivisildnik ehk kirjarahvale lihtsalt (:)kivisildnik. Kõik sujus kenasti. Usun, et rahvas jäi ka väga rahule. Raamatute esitluse ajal jooksid dataprojektoril ka meie raamatute illustratsioonid ja külalistele pakkusime kohvi, teed, kommi ja küpsist.

  Aitäh, kallis Lea, et sellise ettepaneku tegid! Sinuga läheks luurele iga ilmaga! Kohtumiseni juba 11. veebruaril kell 17.00 kohvikus Versus!

  Lea Jaanimaa jättis mõned raamatud ka minu kätte, kirjutas autogrammi ka sisse. Kui teil on soov see endale soetada siis andke teada.

see hetk kui kunagine õpetaja usaldab su kätte oma pooliku käsikirja, et sa vaataks selle üle ja annaks nõu, et kas....uskuge, see oli üliarmas hetk.

MAYA Lealt
alpikann Antoninalt ja kobarnelk Kaidilt



 Imeline päev on õhtus, aga emotsioonid laes.
Suured tänud!
Lea Jaanimaa, (:)kivisildnik ja mina. foto: Urmas Saard
PETU ja MAYA. foto: Urmas Saard
rahvas. foto: Urmas Saard
esitlen PETUt. foto: Urmas Saard
vestlus peale esinemist. foto: Urmas Saard
kirjutan pühendusi . foto: Urmas Saard
koos lapsepõlvemaa elaniku Salmega ja õpetaja Antoninaga
koos õpetaja Antoninaga. foto: Urmas Saard
moderaator (:)kivisildnik ja kirjanik Lea Jaanimaa
Rohkem pilte näete SIIT.

Kopeerin siia ka Urmas Saardi artikli KÜLAUUDITEST:

Maya ja Petu kutsusid endast kirjutatud lugusid lugema

Lea Jaanimaa „Maya“ ja Margit Petersoni „Petu“ on mõlemale autorile esimesed lasteraamatud, mis jõudsid lugejateni möödunud aastal enne jõule.
Lea Jaanimaa ja Margit Peterson  ()kivisildniku seltsis Foto Urmas Saard
Lea Jaanimaa ja Margit Peterson (:)kivisildniku seltsis. Foto: Urmas Saard
Neljapäeval, 12. jaanuaril veetsid Maya ja Petu koos oma loojatega meeldiva õhtupooliku kirjandushuvilise rahva seas Piano kohvikus. Port Artur 2 kaubanduskeskuse kolmandal korrusel kahasse Rahva Raamatuga põrandat jagav kohvik on hea kohtumispaik põnevate tegelastega tutvumiseks. Kaks naist sättisid (:)kivisildniku endi vahele istuma ja olid valmis vastama nii tema kui sügavalt pehmetes tugitoolides istuvate inimeste küsimustele.
Jaanimaa, kes oskab maailma näha läbi koera silmade
Esimesena sai vastamise õiguse pealinnast Pärnusse sõitnud Jaanimaa, kelle mõttest sündiski ühine raamatute esitlemine. Kõigepealt rääkis autor Vaikse ookeani rannikul asuvas Californias elavast kunstnikust, kellega koostöös raamat valmis. „Mina kirjutasin ja Ilona Sula jutustas minu lugusid piltideks joonistades. Me suhtlesime ainult meiliteel.“
(:)kivisildnik ütles, et „Maya“ ei ole kaugeltki Lea esimene raamat ja tegemist on vilunud kirjanikuga.
(:)kivisildniku küsimusele, kuidas ta üldse jõudis lastekirjanduse juurde, vastas Jaanimaa, et tegelikult jõudis ta lastekirjanduse juurde pärast pika teekonna läbimist. „Hakkasin „Mayat“ kirjutama kolm aastat tagasi. Mulle ei valmista mitte mingisugust vaeva olla noor poiss, tüdruk, vanamutt, mida iganes, ärimees, pätt. Aga, kuidas olla koer? Seda ma ei osanud. Kuna ma seda koera hästi tunnen ja armastan, siis tahtsin jätta meie pere koerast lastele jälje maha. Ja ühel hetkel suutsingi ma olla see koer, et luua raamatu selliselt, nagu kirjutajaks olnuks sama koer.“
(:)kivisildnik: „Ise ei ole ma julgenud kunagi lasteraamatuid kirjutada. Kui ma olin niiöelda suur laps ja palju raamatuid lugesin, siis ma lasteraamatuid peaaegu ei sallinudki. Tundus, nagu oleksid lasteraamatud kuidagi väga rumalalt kirjutatud. Kuidas on sinu suhe lastekirjandusega?“
Jaanimaa: „Mina olen pedagoogi tütar ja pidanud lugema alguses Tähekest, seejärel lasteraamatuid. Kui on ilusad pildid sees, siis võib neid kindlasti lugeda.“
(:)kivisildnik: „Värviliste piltidega raamatu tegemine on üüratult suur ja kulukas ettevõtmine. Räägi, kuidas see sul on õnnestunud?“
On vaja ema ja isa koos, / mitte raha ja asju rodus / kõige tähtsam kogu eluloos / on kasvada terves kodus
Jaanimaa: „Ei räägi (heatuju tekitav naer saalist). Ma tegin selle raamatu sellepärast, et tahtsin. Mõtlesin kõik otsast lõpuni ise välja. Tahtsin, et kaaned oleksid läikivad, mis võimaldavad šokolaadi plekke lapiga maha pesta. Tahtsin, et lehed oleksid paksud. Raamatus on ka üks tark luuletus. On vaja ema ja isa koos, / mitte raha ja asju rodus / kõige tähtsam kogu eluloos / on kasvada terves kodus.“
(:)kivisildnik: „Väga armas! Mis moodi sa kirjutad?“
Jaanimaa: „Kui kunagi on kirjanikud öelnud vestlustes, et raamat kirjutas ennast ise, siis mina vaidlesin vastu, et midagi ei kirjuta ta ise. Aga nüüd ma võtan sõnad tagasi ja ütlen, jah, ühel hetkel hakkas raamat ise kirjutama.“
Jaanimaa rääkis, et kunagi tahab ta kirjutada ka raamatu tosina lapsega perest.
„Petu“ on autori üheksas raamat
Maya ja Petu Foto Urmas Saard
“Maya” ja “Petu”. Foto: Urmas Saard
Enne lasteraamatu trükki jõudmist on Peterson avaldanud viis luulekogumikku, kaks romaani ja novellikogu. Seda kõike viie aasta jooksul. „Petu“ raamatusse joonistas pildid Pärnumaal Koongas võrsunud, kuid nüüd Lapimaale asunud Signe Lauk, keda mõistetaval põhjusel raamatu esitlusel ei kohatud. Aga Peterson oli üllatusest ja õnnest elevil nagu väike tütarlaps ajast, kui ta istus Metsapoole omaaegse 8-kl kooli esimese klassi koolipingil. 1978. aastal oli Antonina Lepp Metsapoole koolis tema õpetaja. „Antonina on ääretult armas inimene, me polnud kohtunud üle 30 aasta ja tundsime teineteist ära paari aasta eest Metsapoole koolis, kui käisin seal raamatuid esitlemas,“ rääkis Peterson, kelle põsed õhetasid. Nüüd oli õpetaja tulnud taas oma ammuse õpilase raamatu esitlusele, kaasas potialpikann. Tänavu kaheksakümneseks saav õpetaja lausus, et ka seitsmekümnendatel oli see paljude lemmiklill. „Ta ütles küll, et võib tema nimeks Niina panna, aag’ ma usun, et kodanikunimi on kenam,“ arvas Peterson ja lisas juurde, et õppis Antonina tütre Tiina Lepaga ühes klassis.
„Ja see teine memm on Salme, kes on ka Penu külas elanud, külas kus möödus mu lapsepõlv ja mille ainetel ma „Petu“ kirjutasingi,“ rääkis mälestuste lummusesse aheldunud Peterson. Penu küla asub Pärnumaal Liivilahe ääres, mitte kaugel Läti piirist, Häädemeeste vallas. Kogu raamatu sündmustik toimubki selle väikese külakeses piires, kirjutatuna valdavalt raamatu autori enda lapsepõlve ainetel. Ka Petersonil võttis raamatu valmimine aega kolm aastat. „Kui (:)kivisildnik on öelnud, et luuletused valmivad raskemini kui romaani kirjutamine, siis mina olen kogenud, et lasteraamatu kirjutamine on veelgi raskem,“ tunnistas lõpuks raske tööga ühele poole saanud Peterson. „Raamat on tõsieluline ja kirjutatud minu elust maha.“
On vaja ema ja isa koos, / mitte raha ja asju rodus / kõige tähtsam kogu eluloos / on kasvada terves kodus
(:)kivisildnik peab peategelast väga eriliseks. „Kohe päris alguses on üks episood, kus tüdrukut kirjeldatakse umbes niimoodi, et Petu annab kõigele elu. Ka lehmakookidele, millel on nina, silmad, suu. Väga lahe tegelane. Seal on palju nägematuid ja kuulmatuid asju, mida tavapärases lasteraamatus ei leidu. Räägi, miks sa tegid teistmoodi lasteraamatu?“
Peterson: „Raamat kõneleb laste elust seitsmekümnendate aastate maal. Ise kasvasin seitsmelapselises peres noorema õena. Iga minu uus raamat on järg eelmisele. Ka sellele lasteraamatule on tulemas järg, mis jutustab Petu kooli minekust.“
„Jah, olen liigutatud hingepõhjani. Minu õpetaja tuli kaugest Ikla külast Pärnusse. Kinkis mulle enda kirjutatud teksti palvega sellele pilk peale visata. Vahva! Ka tema kirjutab.“ Näis, et Petersoni emotsioonid ei laskugi enam pilve servast madalamale. Eks selleks oli põhjustki, sest Antonina küsis: „Kas tead ka ise, kui hea raamatu oled kirjutanud“
(:)kivisildnik võrdles kahte esitletud raamatut. „Meil on siin kaks täiesti erinevat lähenemist lastekirjandusele. Üks on väga leebe, vaikne, nagu aeglase käiguga raamat. Teine lühikese tekstiga, intensiivne ja ägedam, kummaliselt erilise tegelasega.“
12. jaanuar. 2017.a.
Vana-Rääma

neljapäev, 5. jaanuar 2017

Lasteraamatute "MAYA" ja "PETU" esitlus Pärnus



   Juba järgmisel neljapäeval olete kõik oodatud Pärnusse, Port Artur 2, Rahva Raamatu kauplusesse kus mina ja kirjanik Lea Jaanimaa esitleme oma debüütlasteraamatuid. Kas see on juhus, et meil ilmus ühel ajal lasteraamat? Kõikidele küsimustele saate vastused meie käest just sellel päeval ja selles kohas!
Algus kell 17.00!

Tule ja võta sõber kaasa!

TASUTA!

Nüüd kopeerin Facebooki tehtud ürituse teksti ka siia:

Kaks kirjanikku lasteraamatute debüüdiga ühel laval. Esitlust modereerib kirjanik (:)Sven Kivisildnik.

PETU: Raamatust saate teada, kuidas elasid teie vanavanemad, maalapsed 70.-tel, kui puudusid arvutid ja elektroonilised mängud.

MAYA pole lihtsalt lasteraamat. See on raamat ka koerasõpradele ja lapsevanematele. On ehe lugu koerast, kelle meelest on kõige parem lõhn oma kodu lõhn.
Raamat kujutab ühe kutsika maailma avastamise lugu, nagu see võiks paista koera vaatepunktist. 

Esitlusel näitame projektoriga raamatute illustratsioone ja loeme katkendeid.

Teie saate nautida kohvi/teed/glögi/ suupisteid ja LIHTSALT OLLA OLEMAS.






5. jaanuar. 2017.a.
Vana-Rääma

kolmapäev, 4. jaanuar 2017

Tänases "Pärnu Postimehes" tutvustan PETUt ja räägin mõne reaga esitlusest



   Hea ajakirjanik Anu Jürisson tegi minu lasteraamatudebüüdist väikse artikli ajalehte "Pärnu Postimees." Mainisin ära ka järgmisel nädalal toimuva raamatute esitluse Pärnus. Tõsi küll, väike apsakas on sisse juhtunud, raamat on siiski kirjutatud kirjatähtedes, mitte trükitähtedes. Seda enam ehk õpivad lapsed kiiremini luigemise selgeks. Mina õppisin varakult.

"Pärnu Postimehe" lugejad saavad artiklit lugeda ka SIIT. Saab ka päevapileti osta jne...

  Ajakirja "Saatus & Saladused" jaanuari numbrist aga leiate mu artikli "Sünnitasin kuus last vägistamise tagajärjel." See on abipalve elust enesest, kus artikli peategelane leidis mind tänu ajalehele "Nelli Teataja," sest üke eelnev minu kirjutatud artikkel läks talle nii korda ja südamesse, et võttis ise minuga ühedust ja tahtis, et just mina tema loo kirja paneksin. Toimetajaga otsustasime, et see sobib kõige paremini just sellesse ajakirja.

  Selle kuu ajakirjas "Saatus & Saladused" on ka Velly Joonase luule. Jätkuvalt aitan toimetada luuleveergu ja kui ma ei eksi siis juba seitsmendat aastat. Aeg lendab.

  Kui ka sina tahad, et ma kirjutaks sinust artikli ajalehte "Nelli Teataja" või ajakirjadesse "Lemmik," Saatus & Saladused" või "Müstilised lood," siis võta minuga ühendust ja teeme ära!

Velly Joonase luule selle kuu numbris

minu kirjutatud artikkel ajakirjas "Saatus & Saladused"

Heade soovidega ikka teie Margit

4. jaanuar. 2017.a.
Vana-Rääma