Jõululaupäev kalli Ema juures Lõpel

minu kõige, kõige kallimad...

  Tegelikult olid mul tänase päeva plaanid juba pikalt paika pandud, aga juhtus nii, et hommikul helistas õde Reet ja tegi ettepaneku sõita Emale Lõpele külla. Loomulikult nõustusin ma kohe, sest mul endal ei ole ammu enam autot ja loadki aegunud, kuid kallile Emale külla oma endisesse kodukanti on alati armas minna. Pealegi on jõulud just selleks sobivam aeg.

  Algselt pidime koos poegadega kella 16.00-17.00 vahel jõululauda istuma. Olin juba eelõhtul sügavkülmast liha ja verivorstid sulama võtnud ning seaprae küpsetamisest ma loobuda ei tahtnud. Nii otsustasingi, et teen prae valmis ja sõidame koos praega Lõpele. Ahjaa, kuna õele väga meeldis minu tehtud kaste siis panen retsepti ka siia, kuid koguseid ma ei ütle, sest panen kõiki komponente silma järgi. Niisiis:

sealiha-
(määrisin sealiha maitseainetaga ära ja panin ahjuplaadile. pisut pipart ja soola. tavaliselt panen ka küüslauguküüsi, teen noaga lihasse augud ja topin poolikud küüslauguküüned sisse)

porgand-
(lõikusin porgandiviilud otse pannile)

sibul-
(lõikusin 2 suurt sibulat ka pannile)

Küüslauku mul kahjuks ei olnudki kodus, kuid mul oli külmkapis hapukurgivedelik ja hapukurgid teen ma üsna küüslaugused. Valasin veerand purki kurgisoolvett pannile. Lisasin veel majoneesi ja valget veini umbes pool pudelit. Panin paariks tunniks 200 soojaga ahju küpsema. Muidugi keerasin ka liha vahepeal. Ning maitsev ta saigi. Lihtne ju!

 Vennal käisin ka üle saja aasta külas.
Üldiselt väga armas õhtu oli. Nüüd album tehtud, blogiga saan ka varsti ühele poole ning tuleb puhkama minna.
  Veidike pilte ka siia, nagu kombeks.

mina oma kahe armsa pojaga, valges pusas Geio (noorem) ja mustas pusas Germo (vanem)

Ema kapil oleme kenasti reas, vend Kalle, õde Reet, õde Marge ja mina...

õnnelik Germo vanaema juures

asjalik Geio vanaema juures

minu kallis Ema on juba 81 aastane! 

 *************

 Eile ei jaksanud ma meie mõnusast luuleõhtust blogida, kuid kirjutan siia mõne reaga.
23. detsembril korraldasime koos (:)kivisildniku ja Raul Majasega luuleõhtu kohvikus Versus.
Pealkirjaks oli "Jumalike Ilmutuste (:) meistriklassi luuleõhtu."

Esinesid:

(:)kivisildnik
Margit Peterson
Rasmus Paesüld
Leonora Palu
Kädi Kallau
Mehka
Jaak Känd

DJ puldis oli (:)kivisildnik

 DJ (:)kivisildnik mängis plaadilt vahelugusid, kuid lõpulugusid nautisime Belka esitluses.
Siirad ja suured tänud kõikidele, eriti veel kohviku Versus töökale ja lahkele kollektiivile kes tahtis ja viitsis jõulude eel kohvikut meie pärast kauem lahti hoida.
Me kõik armastame teid Rivo, Anneli, Maire, Karl, Elis jt...

  Nagu üks hea hing ütles, et tase olevat tugev olnud, hoiame ka meie meistriklassiga latti kõrgel.

Nüüd veidike pilte ka sellest õhtust. Osad Kädi Kallau klõpsitud, osad minu...

Leonora Palu

(:)kivisildnik

mina

Rasmus Paesüld

Raul Majas

Jaak Känd

Mehka

Belka 

(:)kivisildniku meistriklass koosseisus: (ülevalt) Rasmus Paesüld, Leonora Palu, (:); mina, Mehka, (alt) Jaaak Känd, Kädi Kallau, Belka ja maas lamab Raul Majas

24.-25. detsember. 2016.a.
Vana-Rääma

Tuli tunne blogida...

RÖNTGENNÄGEMISEGA MEES illustraator : Geio Paavle

  Avasin õhtu poole interneti ja päris mitu kirja ootas postkastis sõnumiga, et kuhu ma kadunud olen. Ma ausõna ei ole kusagile kadunud, olen pigem täna rohkem arvutis veetnud, kui teistel päevadel. Nimelt, lõuna paiku arvutit avades leidsin postkastist oma järgmise novellikogu käsikirja, mille toimetaja mulle saatnud oli. Nagu ikka kirjutaja ja toimetaja vaheline koostöö käib, lugesin ma seda pool päeva üle, et ei jääks raamatusse ühtegi kirjaviga jne...Käsikirju lihtsalt peab korduvalt üle lugema, et kvaliteetset raamatut saada.

  See nädal ongi olnud väga töine ja seda just kirjanduse kohapealt. Lasteraamatu PETU korduvad ülelugemised, koos kaanekujundajaga kaane kujundmised, PETU trükki minek, raamatute esitlemine Häädemeestel, kirjutamine ja siis nüüd ka novellikogu teema.

  Tegelikult ootas mind sellel nädalal veel üks üllatus, minuga võttis ühenust üks inimene, kes tahtis Nelli Teatajale rääkida oma eluloo, et sellega vabaneda koormast. Eriti armas üllatus oli aga see, et ta luges ühte mu artiklit Nelli Teatajast ja otsis just minuga kontakti, kuna talle väga mu artikkel meeldis ja see läks talle hinge. Nii tegelesin nädala algul selle artikli kirjutamisega päris pikalt ning kui on ilmunud, jagan ka siin. Sellised uudised teevad rõõmu ja panevad edasi kirjutama.

 Plaanisin täna veel lasteraamatu järje kirjutamist, kuid hetkel tunnen ennast nagu tühjaks pigistatud sidrunina ja usukuge, see on armas tunne! Ja, kui tõele näkku vaadata siis üleväsinuna on paljud mu luuletused sündinud, seega- mine tea!

  Kes on selle blogipostituse peategelane ehk siis esimene pilt? See on mu poja Geio joonistatud tegelane, kes figureerib ka mu järgmises novellikogus. Kuigi enamjaolt illustreein selle novellikogu ise. Noorem poeg võiks rohkem joonistada, sest annet tal on. Kunagi joonistas ta väga palju ja käis isegi kunsti õppimas, aga...No, lootus sureb viimasena!

pallhiir Zorrole

külla on tore mänguasi!

 Muidu kulgeb kõik kenasti, oleme terved ja tugevad. Zorrole kingiti sellel nädalal pallhiir ja nagu pildilt näha, ajab ta seda mööda elamist taga. Germo kuulab oma toas Joel Freidrich Steinfeldti ja mina olen niisama asjalik siin arvutis.

Elu on lill ja meie tema õied!

27. november. 2016.a.
Vana-Rääma

Geio 22!

1 aasta ja 1 kuune Geio

  Täna, kell 14.15 sai mu noorem poeg Geio 22 aastaseks! Ma võiks ütelda, et alles ta sündis, alles läks lasteaeda, kooli, sõjaväkke, alles...Kuid jah, tuleb tõde tunnistada, et mul ei olegi enam lapsi, kuigi lapsed jäävad vanematele lasteks terveks eluks. Aga tõesti, alles see kõik oli...

  Geio oli sündides suur, kaalus 4.600 ja pikkust oli 55 cm. Täna ta on midagi 1.80-ga.
Kui ma siin pilte vaatan siis pole Geio eriti muutunud, ikka enda nägu armas on, kuigi mõni muutub tundmatseni.

  Sünnikoduks/külaks on tal Suigu küla, Pärnumaal. Sealt kolisime laste isa töö tõttu Lavassaare alevikku ning juba neljandasse klassi tuli poiss Pärnusse kooli. Aga minu lastel oli võimalus siiski ka kasvada maal, loomade keskel, kuna isapoolne vanaema kasvatas maal loomi nin korra kuus käisid nad ikka maal vanema juures. Ei ole muret, et nad ajaks pulli ja lehma sassi, nagu paljud tänapäeva noored :)

 Mõned pildid pildistasin ka üle albumist.
Esimesel pildil on Geio 1 aasta ja 1 kuune. Foto tehtud 1995 aastal meie Lavassaare kodus.
Teisel pildil on ka sama vana ja tetud ka samas kohas. Mul oli siis veel oma Panasonicu fotoaparaat ning aegajalt sai pildistatud.
 Kolmas pilt on tehtud 2002. aastal Lavassaare Lasteaed/Algkoolis, mille Geio toona lõpetas.

1 aasta ja 1 kuune Geio 

8 aastane Geio lasteaeda lõpetamas

Palju, palju õnne ja kauneid hetki sulle tänaseks ja kogu järgnevaks eluks meie armas väikevenna!

Margit ja Germo

26. oktoober. 2016.a.
Vana-Rääma

Kirju laupäev

kumb on (:)kivisildnik?

   Jah, tänane päev on olnud tõesti kirju, kirjud lehed tuulavad mööda hoovi ringi, kord sajab, kord murrab raju oksi, kord...Meie hommik algas täna tegelikult päris hilja. Ma ei mäleta millal ma viimati nii kaua magasin. Alles peale 11 lõime Germoga silmad lahti. No, siis muidugi hommikukohvi ja peale selle panin pesu masinasse. Ma ei saa ütelda, et pesin pesu, sest masin tegi minu eest selle töö ära. Kui sain pesu välja kuivama pandud, hakkas sadama. Nii tavaline.

lihast (isegi) koosnevad imeõhukesed kotletid oma tehtud kõrvitsasalati- ja punapeedisalatiga

  Ahjaa, süüa tegin ka, või õigemini tegi praeahi minu eest ka söögi valmis, nii lihtne on ikka inimese elu :) Midagi erilist ei teinud, need imeõhukesed (aga ka imemaitsvad ja koosnevad lihast mitte jahust, nagu enamused) kotletid ostsin kõrvalmajas asuvast poest, sest seal poes on toidukraam väga odav ja mitte halb. Näiteks 5 hiigelpirakat kanakoiba sain vaid 2 euro eest. Nii ma olengi suurel määral nurgataga asuva poe kliendiks jäänud. Rimi on ju kallis ja mulle see ka üldse ei meeldi, vaid hädaolukorras käin seal. Täna käisin ka, kartulaid ostmas käisin, need on seal soodsad, kilo kõigest 19 senti. Ja õhtusöögiks tegin oma korjatud seentest, sibulast ja hapukoorest salatit keedukartula kõrvale. Muud polegi ju vaja.

9. veebruari (2013) kirjandusõhtu pilte näete ka SIIT.

 Räägin siin söögist ja olmeasjadest. Miks siis nn kaanelpildiks on (:)kivisildnikud? Kumb neist on (:)kivisildnik,? Jäägu teie otsustada. See pilt on tehtud Pärnu kirjandusõhtul 9. veebruaril, 2013 aastal kui ma peaesinejaks kutsusin kohale Olavi Ruitlase ja Kaur Kenderi. Tegelikult kutsusin Olavi, aga ta võttis Kauri ka kaasa, nii nad siis koos (muidugi ikka erinevatel aegadel) peaesinesid. Tollel korral sai (lisaks sellele pildile, kus (:)kivisildnikud naeruga Kenderi esinemist naudivad) nalja ka. Algul astus saali nn liba(:)kivisildnik, rahvas vaatas oooo, (:)kivisildnik ka kohal! Aga siis astus järgmine (:)kivisildnik uksest sisse ja kõigil oli hämming, et nad paljunevad. Olgu siis üteldud, et liba(:)kivisilndik on tegelikult Raul Majas, Mister Poeesia Pärnu 2016. Aga miks ma sellest kõigest just täna kirjutan? Kui pool tänasest päevast oli suhteliselt rahulik, külas käis vaid üks inimene, siis õhtul sattus pmst 5 külalist korraga tulema. Mina, väike magusasööja tundsin täna Rimis käies, et tahaks mingit shoksi ja ostsingi, kaks shoksi ostsin, ühe endale ja teise Germole. Hakkasin siis köögis kivikõvat shoksi purema, kui koputati Germo toa aknale. Hea, et mul maiustus kurku ei läinud. Üllatuskülalised, 2 (:)kivisildnikku olid koputaja rollis. Õnneks Germo läks julgelt vaatama ja tundis nad ära. Ja juttu jätkus kauemaks, kui kauaks. Vahepeal, kui Geio meile jõudis, vaatasin, et miks ta (:)kivisildnikke nii veidralt vaatab, kuid hiljem sain teada, et ta oli ka nende sarnasusest hämmingus. Ja ma mitte ei saa mainimata jätta, et (:)kivisildnikud on juba aastakümneid omavahel sõbrad ja vist ka koolivennad Tartu päevilt. Tavaliselt pidavat kaua koos elanud abikaasad sarnaseks muutuma, aga miks nemad? Küsige nende käest :)

  Täna käivad kõik ennast väljas tuulutamas, no, tuuline ilm ju. Aga mina ei jõudnud ennast tuulutama ei Kentuki kõrtsu ega Aleksandri pubisse, sest peale teisikute ja noorema poja lahkumist tuli veel 2 külalist, kaks kallist külalist. Ärge siis seal pubides ennast väga ära väsitage, olge head lapsed! ;)

Kena nädalavahetuse jätku!

8. oktoober. 2016.a.
Vana-Rääma

Tänase sünnipäevalapse (Germo 24!) lapsepõlveradadel...

Germo(3. aastane) vennaga

   Uskumatu, et juba on Germol täitunud 24 eluaastat! Ma ise tunnen ennast alles 25. aastasena ja...Aga tuleb tunnistada, et aeg siiski ei peatu, vaid tõttab aina edasi.
  Kunagi sai ikka pärisfotosid tehtud, eriti siis, kui lapsed alles väikesed olid. Kodus on ikka päris mitmeid albumeid, millest täna lehitsedes osad pildid maha pildistasin. Paar tundi kulus nostalgitsedes. Paberfoto on ikka midagi muud, kui netiavarustusse uppuv foto. Olen mõelnud, et peaks hakkama arvutis olevatest fotodest pärisfotosid tegema, eks ikka mälestuseks, meenutuseks järeltulevatele põlvkondadele. Siiani on kahjuks vaid asi mõttetasandile jäänud.

 Siia tuleb nüüd väike fotogalerii Germo lapsepõlvest, ajast, kui ta paari aasta tagant käis Tartus, Oru haiglas ja ajast, kui ta õppis Haapsalu Väikelastekodus, sest Haapsalu Sanatoorne Kool ei olnud temale ja Pärnus siis veel Toimetulekukooli ei eksisteerinud.
 Tänane päev on ka mulle väga eriline. Jah, sain ju 24 aastat tagasi esimest korda tunda ennast emana ja see tunne on kirjeldamatu, seda ei saa sõnadesse panna, seda peab tundma.

1995 aastal Lavassaares suure fämili keskel, Germo see helesinises pusas Päikesepoiss, 3 aastane

1996 Lavassaares Germo/ valges T särgis/ (ja Geio) koos tädilastega

1995 aastal, Geio 11 kuune ja Germo 3 aastane. Hakkasime Suigust ära kolima

Geio ja Germo vanaema Lindaga Oidremaal

1994 aastal Murru külas laste isapoolsetel vanavanematel külas. Pildil Geio 1 kuune ja Germo 2 aastane

Germo 3 aastane ja vend 11 kuune (minu tikitud seinavaip veel) 

Geio ja Germo Lavassaare kodus

Germo ja Geio Lavassaare kodus

Kena esmaspäeva!

Germo (6 aastane) Tartus, toonases Oru tänava haiglas ravivõimlemas

Geio, Anna-Linda ja Germo Lavassaares 

Germo Haapsalu Väikelastekodus kasvataja Leida embuses. Leidaga oli neil eriline vastastikkune sümpaatia :)

3. oktoober. 2016.a.
Vana-Rääma

Väsitav, aga õnnelik nädalalõpp...

    Hästi mõnus tunne on olla vahel netimaailmast eemal ja veel mõnusam tunne on, kui sulle sõbrad ja lähedased helistavad, tundes muret kuhu oled kadunud. Muretsemiseks ei ole vähematki põhjust, minuga on (peaaegu) kõik kõige paremas korras. Lihtsalt paar nädalat tagasi sai vennaga kokku lepitud, et 20. augustil läheb suuremaks tööks. Et miks taasiseseisvumispäeval? No, räägitakse, et eestalne on tööinimene ja miks ei võiks tööd teha ka sellel päeval? Pealegi on mul alati abiks vend Heiki (ei viitsi poolvennatada, sest ta on tõesti mulle Vend suure algustähega). Aitäh, Heiki!

venda oodates tõstsin saagimata puud ja osad euroalused kuurist välja

ja need euroalused ootasid paar nädalat lõhkumist ja saagimist. lõhkus ja saagis Heiki

kuur pärast seda, kui olin saagimata puud välja tõstnud, pliidipuid vaid 1 ja veerand riita

Heiki sõrgkangiga euroaluseid lõhkumas

  Laupäeva hommikul jooksin korra netist läbi ja rohkem ma siia ei jõudnudki. Jõudsin alles nüüd, pühapäeva õhtul. Kuigi on mul kombeks oma avalikku päevikusse jäädvustada tegevus ka piltide näol, siis, ausalt üteldes, ma olin vahepeal nii läbi, ei pildistamine ei tulnud meeldegi. Ja, kui ma täna oma teisest kodust pesemast tagasi jõudsin olid noorem poeg Geio ja vend Heiki juba kenasti kuuriesise puhtaks teinud ning asjad kuuri pannud. Tegelikult alustasin eile lõuna ajal euroaluste ja saagimata laudade välja tõstmist kuurist, sest venna tulekuni oli aega. Kui vend kohale jõudis, hakkasin talle puid ette andma ja kinni hoidma, tema saagis ning mina ladusin ka need kuuri riitadesse. Lahke naabrinaine Külli liitus meiega varsti ning minu kohustuseks jäi puude kuuri tassimine ja ladumine. Aga kuna tegu on euroalustega, on nende küljes ka palju naelu ja naeladega puude ladumine on omaette kunst. Oleks kuur vaid jahe olnud, oleksin asja ka rohkem nautinud, aga kuur oli nagu kuum saunalava, nii ma siis käisin aegajalt toas vett joomas ja väikseid pause pidamas. Kui olime juba 7 tundi aktiivselt puudega ametis olnud, "kutsus üks kallis inimene mind korral." Tegelikult ta nägi kui läbi ma olen, kuigi me omast arust oleks edasi töötanud. Nii ma siis oma (turbane kuuripõrand, sest ilmselt on seal olnud kunagi turbabrikett) seasõrad puhtaks pesin ja tuppa askeldama tulingi. Kalla oli kenasti juba šašlõki praeahju (sest väligrilli ei jaksanud lihtsalt enam kasutada) küpsema pannud, panin teise pannitäie ka friikartulaid ning sõime kõik kenasti kõhud täis. Lahkudes mainis Heiki veel, et äkki teeme täna edasi, kuid ma olin segaduses ja väsinud, ega vastanud midagi. Peale hilisõhtut dušši ma põhimõtteliselt kukkusin voodisse, aga üle 8 tunni eriti magada ikka ei jaksa, nii ma juba peale 8 hommikul silmad lahti lõin. Kui õde hommikul helistas ja teatas, et läheb maale emale kartulaid võtma, käis ka minul korra mõte peast läbi, aga siis meenus puude teema ja...Kui ma hommikukülalised ära saatsin, kobisin lõunauinakule, kuid magasmiseks jagus napilt pool tundi, kui juba oligi vend järgmise puukoormaga kohal(vanad palgid jmm..) ning läks tööks. 5 tundi jaksasin kuidagi moodi, siis sai ikka jõud väga otsa. Meenus, et eelõhtul olin lubanud Germole, et lähme oma teise koju duši alla ning see lubadus tuli täita. Muidugi olin ise ka ülepeakaela saepurune ja turbane, ning seadsimegi sammud Piiri tänavale. Võtsin julguse kokku ja läksin tööroobades, õnneks ühtegi tuttavat vastu ei jalutanud. Tegelikult oli vennal plaan kogu töö lõpuni viia ning see plaan tal ka teoks sai. Õnneks tuli mu noorem poeg Geio ja aitas vennal töö lõpuni viia, nii nad koristasid ka kuuri esise jne...Vaid saepuru kotti toppimisega kavatsen hommikul tegelda, kui ikka liigun.
   Igal juhul suured, suured tänud Heiki, Külli ja Geio! Kuur on peaaegu puid täis ja külma talve me ei karda. Homme teen pilti ka, sest õhtupimeduses mu telefon häid pilte ei tee. Need pidid siin on päevavalgel tehtud.

armas hetk teises kodus, kui tulin duši alt trepile tervist rippuma...meie Kiti tervitab naabrikass Jossut Jossu silmi pestes.

21. august. 2016.a.
Vana-Rääma

Toalilled ja šampinjonikaste riisiga

   Täna hommikul, kui ma facebooki avasin, ootas mind seal kiri:"Margiiittt, mida sa täna süüa teed? Mul on mõistus otsas..." Mis seal ikka, ega ma teen ka mõnikord vabu päevi söögitegemisest, lihtsalt keedan hiigelpotitäie nn külmkapisuppi valmis ja õnneks meie peres ei ole muret, et keegi soojendatud toitu ei sööks, vastupidi, mõni toit läheb soojendades isegi maitsvamaks. Täna näiteks tegin lahjemat ja nn tavatoitu, šampinjonikastet riisiga. Mõlemad söime hea isuga. Retsepti kirjutama ei hakka, seda toitu oskavad vast kõik teha. Eks naised valuta ju tihti pead söögitegemise suhtes. Minu jaoks näiteks ei ole pitsa, burger ega pirukas toit, ma armastan ikka kodutoite, sihukesi klassikalisi, kui nii võib ütelda. Jah, aastas korra võin ka pitsat süüa jne...Kuid ei fänna.

  Kui me ligi 11 aastat tagasi perega Lavassaarest Pärnusse kolisime, oli mul 36 erinevat toalille, mõnda neist mitu ja kodu oli nagu botaanikaaed. Olen terve teadliku elu toalilli armastanud, nendega kõnelenud ja nendele ka uue elu andnud. Kunagi, kui kolisin ühte elamisse, hingitses korteri aknal mingi roots, hakkasin seda rootsu jootma ja temaga suhtlema, ning temast kasvas kena apelsinipuu. Küll oli armas tunne! Olen ennegi lilledele uue hingamise andnud. Ma kastan neid reguaalselt, teatud päevadel ja alati kõnelen nendega, sest nad on ka elusolendid ja tahavad kiitmist. Seega, kellel on toalilli, mida ta enam ei vaja, siis võite need vabalt mulle kinkida, küll mina juba tean mida teha. Võin ka vabalt oma romaani "Segavereline" vastu vahetada, sest vaid neid raamatuid mul veel kodus on.

2006 aastal minu pojad (alles päris titekad siin) Kolli 3 elamises. See suur monstera õitses mul päris pikalt

  Hetkel ongi mu elamises vaid üks toalill, see pildil olev tääkliilia, mis on väga haige ja oli janusse suremas. Hakkan teda nüüd kenasti tohterdama ja sügisel teen uue pildi. Kahjuks kunagi ühes üürikas olid nurgad musta hallitust täis ja see kõik tappis mu lilled. Ka soolaküünlajalad himaalajasoolast ja soolalamp sulasid üles ja läksid hallitama.

  Elan hetkel paralleelmaailmas, häärberis,  kuid ma ei unusta oma kohustusi, nagu näete. Vahepeal arvuti tagant püsti tõusta, kütta, koristada ja süüa teha isegi jõuan ka :) Aga varsti, varsti saab mu häärberilugu valmis, veel vaid mõned peatükid panen avalikuks ja siis enam ei. Ennustan, et 5-10 peatükki on veel kirjutada jäänud. Käsikiri on juba toimetaja käes ja illustraator teeb ka tööd. Kui kõik hästi läheb, ilmub see romaan selle aasta teises pooles. Enne aga peaks lastekas ja üks luuleraamat, KAHE EESTI VAHEL (Jumalikud Ilmutused ehk Ji kirjastuselt) mida Kultuurikapitali Pärnumaa Ekspertgrupp toetas,  veel ilmavalgust nägema.

  Laupäeval olen kodust eemal, Pärnu Keskuse Apollo raamatupoes, koos (:)kivisildnikuga, kus me teeme tunnikese müügitööd raamatu ja roosi päeva raames. Ja siis kulgen ma veel ühte kohta, aga sellest ma ei räägi. Saladus.


18.aprill. 2016.a.
Vana-Rääma

Germo joonistab

Germo joonistab...

    Värvid joonistustes peegeldavad inimese hetkeemotsiooni ja hingeseisundit. Germo hakkas joonistama. Üle pika aja joonistas ta pildile päikese, kuid see on musta või õigemini halli värvi. Ise ta ütles, et musta. See suurem värviline tegelane on isa, kellega ta pole ammu kohtunud kahjuks, kuid pilt kõneleb, et igatseb...Väiksem värviline tegelane pidavat Germo ise olema. Kuna tegelane on värviline, peegeldab see seda, et ta on paranemas, tema maailmas on taas värvid! See hall kujuke seal isa kõrval pidi lill olema, lumikelluke. Germo ütles, et lumikelluke nutab. Tal on iga tegelaskuju kohta oma tõlgendus. Joonistada ta armastab ja ajapikku võib isegi välja lugeda kellega pildil tegu on. Üleüldse on meie peres see joonistamispisik olemas. Kui Germo pildi valmis sai, avastas ta, et oli joonistanud venna Geio pooliku portreefoto tagaküljele. Noorem poeg Geio armastab ka aegajalt joonistada ja just portreefotosid. Siin ta on:

Geio joonistatud poolik portreepilt

  Ja teate, minul ka näpud sügelevad ja kusagil sees kipitab miski, mis paberile tahab, lisaks luuletusele, mille juba blogisse panin.


01.03.2016.a.
Vana-Rääma

Meie peres on taas kolm liiget

Kellu köögis tuppa hiilimas

   Juba esimesest päevast, kui me Germoga siia kolisime, hakkas meie ukse taga käima üks isiksus. Just isiksus.

  Kassid on liiga armsad loomad, et nende kräunumisele mitte alla anda.
Igal hommikul, kui ka köögi akna eest külgkardinaid ära tõmban, istub seal tema, kolmejalgne siiiami kass Kellu, keda majarahvas majakassiks kutsub. Kunagi olla Kellu õnnetult auto alla jäänud ja ma isegi ei oska ütelda kas tal pere on, või ongi majakass. Igal juhul meie perel oli temast väga kahju ja kuidas sa jätad kassi nutma, kui ta lausa ootab sind köögi akna taga. Iga kord kui linnast tulen, ootab ja tervitab...

  Kellu on väga tubli kass, vaatamata sellele, et tal puudub vasak esikäpp, ning kogu ta raskus toetub suurel määral paremale käpale. Ta on väga sõbralik, praegugi magab mu diivanil ja lööb nurru. Pealegi on nad Germoga väga suured sõbrad. Germo on endale leidnud kolm kassist sõpra siin, Kellu, Kiti (mustavalgekirju) ja Matu (kollane, naabertrepikojast)

  Vaadake ise, kui armas meie uus pereliige on!

12.02.2016.a.
Ülejõe

ja lõpuks uinus minu toas, minu tikitud patjadel...

see diivan tundus mugavam :)

algul pikutas Germo diivanil

Kellu on püsimatu. pidin mitukümmend klõpsu tegema, et teda pildile saada