Üksinda Maailmas 18.pt

  18.peatükk

„Tüdruk, tunnista, et sa igatsesid mu järgi!?“ Kusti ei pidanud enam vastu, ta võttis õrnalt Laureenil lõuast ja suudles teda vägisi, ja tema üllatuseks Laureen ei põigelnudki, vaid suudles vastu.

„Issand, tüdruk, sa oled mulle väga kallis! Ma tundisn sinu järgi suurt igatsust!“ Kusti haaras nüüd Laureeni oma embusesse ja see piske naine lausa kadus ta haardesse.

„Kallike, ma tulin Norrast. Tundsin sinust kohtuvalt puudust, aga ma ju ei tunnegi sind, ei teadnud kas sina minu järgi igatsed või üldse mulle mõtled. Kuid lootsin südamest.

Oman oma firmat, ehitusfirmat ja mul on kolm töölist. Meile pakuti tasuvat tööd Norra ning loomulikult ei saanud ma keelduda. Mõtlesin su peale iga jumala päev, ootasin hetke mil sind näen ja siis ehmusin, et juba teine mees majas. Pole minu asi öelda kes sul siin käib või ei käi, aga vabandust, ma tundsin armukadedust. Jah, minu viga, et ma Norras kohaliku telefoninumbri võtsin, aga nii oli soodsam. Anna mulle andeks, aga ma pidin minema! Muide, ma tõin sulle külakosti ka,“ tegi Kusti Laureenile silma.

„Sa ei pea mulle selgitama kus ja kellega sa olid, Kusti! Sinu elu on sinu elu, ja minul pole õigust sinna sekkuda. Tõsi küll, mulle tundus jah kummaline, et olid mu jaoks olemas ja siis kadusid äkki ära. Ootasin tunde, päevi ja nädalaid su kõneet, kuid seda ei tulnud. Viimaks proovisin ise helistada ja ikka ei saanud sinuga ühendust. Lõin juba käega, et olid olemas siis jälle ei olnud. Ju siis pididki kmorraks mu ellu tulema.“ Laureen pihtis esimest korda elus meesterahvale oma muret. Naisel puudus poisssõbra kogemus. Kui ta väike oli, pidas ta ennast inetuks tüdrukuks ning hoidis ka nendest poistest eemale, kes temaga tutvust ja sõprust otsisid. Ta lihtsalt kartis ennast avada ning ema tegudest oli tüdrukule lapsena jäänud mulje, et mehed, kellega ema enda magamituppa sulgub, teevad emale haiget. Loriett vihkas mehi ja poisse, kuid tundub, et Laureen enam mitte.

„Laureen, vasta mulle ausalt, kas sinu elus on keegi? Pean meesterahvast silmas, nagu sa ehk juba taipasid.“ Kusti küsis ootamatu küsimuse, mis pani Laureeni punastama. Ta nägu läks lausa juustega ühte värvi. Naine ei teadnud mida vastata, sest valetada ta ei tahtnud ja tõega kartis ta naerualuseks saada, sest ta oli juba täisealine, aga ikka süütu ja isegi suudelnud ei olnud ta enne tänast. Ja suudlus, mida naine kohutava tegevusena ette kujutas, meeldis talle väga.

„Kas ma pean sellel küsimusele vastama?“ Laureen vastas sellepärast küsimusele küsimusega, et ta kartis inimesi oma ellu lasta, kartis liiga lähedaseks saada ja öelda midagi, mida ta hiljem kahetseda võib.

„Kullake, sa ei ole kohustatud ühelegi küsimusele vastama. Ära võta seda küsimust nagu kohustust, sest kohustus see kindlasti ei ole. Lihtsalt...sa meeldid mulle väga ja ma soovikisn teada kas sa oled vaba naine või on sul poisssõber? Ma küsin sellepärast, et ma ei taha tungida kellegi ellu ja sattuda ebbameeldivuste otsa. Näiteks see mees siin, ta kutsus sind nimepidi. Kes ta sulle on? Võõrad ei kutsuks nimepidi ja ei käiks võõta inimese juures kodus kohvi joomas. Võibolla oli ta su boyfriend ja nüüd mina oma tobeda käitumisega rikkusin kõik ära.“ Kusti selgitas miks ta tahab teada naise kohta, kuid ta tegelikult tundis Laureeni, kui naise vastui ka huvi, aga küllap märkas seda Laureen ka ise.

„Ei. Mul ei ole kedagi sellist nagu sina arvad,“ vastas Laureen siiralt.

„Oehh! Kivi langes südamelt!“ Kusti ohkas südamest nagu olekski mingi koorem temalt langenud.

Mees haaras naise taas embusse ja ei tahtnudki teda sealt lahti lasta, aga kingitused tuli autost välja võtta ning ta sundis ennast edasi tegutsema.

„Appikene, millised pirakad vaalad!“ Laureen naeris, et nägi hiigellõhesid ja forelle, mille Kusti pagasnikust välja võttis. Mees aina laadis asju maha ning Laureen muutus lausa nõutuks.

„Mis on, kullake? Sul on ju külmkapp olemas? Või ma eksin?“Kusti uuris ehmunud naiselt, kuigi omast arust tema nägi naise köögis päris pirakat külmkappi.

„On. Aga ega ma sellepärast imesta. Ma lihtsalt...kes selle koorma ära sõõb? Mul on süvakülm ka olemas, no see kirst, aga ma pole teda lihtsalt vooluvõrku ühendanud. Peaksin panema?“ Laureen oli hämmingus, lõhesid oli liiga palju.

„Pane muidugi kirst vooluvõrku. Sul kindlasti ei ole fileerimisnuga? Näeh, võta!“ ulatas mees noakomplekti naisele.

„Kusti..,“ tahtis Laureen midagi öelda, kuid mees oli kiirem.

„Ei ole siin mingit Kustit, need on ikka kalad,“näitas mees käega lõhedele.

„Jajahh,“ muigas Laureen.

Kui kalad ja ehitustarbed olid autost maha laetud, läksid noorem majja.

„Pane silmad kinni, Laureen!“ Kusti tegi neisele üllatuse ning selleks paluski silmad sulgeda.

„Appi, ma ei julge!“ Laureen ehmatas ning tema nägu oli veretu.

„Pane, pane, ma ei tee ju sulle liiga, totu!“ Kusti muigas. Võttis pisikesest kilekotist kuldketi ja nägi tükk aega vaeva sellega, et Laureenile kaela pann.

„Oiii, oioioi, appi! Ma tänan, nii ilus, aga...,“ viskas naine silmad maha, asetas käed vaheliti, suu muutus kriipsuks ja ta häbenes nagu väike plika.

„Kusti, ma ei saa sellist kingitust sinult vastu võtta! No ei saa lihtsalt!“ Laureen mõtles seda tõsiselt, sest ta oli lapsest saati näinud kuidas vanavanemad ta ema Tiffanit üle kuldasid ning ema pakkus vahel ka mõnda oma kuldehet Lorietile, kuid viimane keeldus, nii käiski ta kaksikõde juba lapsena kullas ja karras ringi. Aga Loriett mitte. Sestap tekitas see kingitus temas vastakaid emotsioone, aga ta ei teadnud kuidas sellest Kustile rääkida. Kallid ehted ei kuulnud tema maailma, aga samas, kui kallis inimene selle südamest kingib, siis võid ju teda solvata, kui kingitusest loobud. Sellega Laureen ilmselt juba hakkama saigi, sest Kusti potsatas toolile ja jäi sinna õnnetu näoga istuma.

„Sa solvasid mind, kulla tüdruk. Ma ostsin selle sulle ja ma ei saa seda kellelegi teisele ka kinkida. Valisin mitu päeva ja nuputsin milline sulle sobida võiks. Kas see kingitus tõesti ei meeldi sulle?“ Kusti oli nördinud, kartes, et tema maitse järgi ostetud kingitus läks vett vedama.

„Ei, selles ei ole asi! Väga ilus kingitus on ja ma tänan, aga ma ei saa seda vastu võtta, sest...“ Laureenile tuli klomp kurku; „sest, kui mu isa emale kuldehte kinkis, läks alati nende vahel tüliks ja ma ei taha sinuga tülitseda,“ sai naine lõpuks sõnad suust.

Kusti läks naisele lähedale, võttis tema õlgade ümbert kinni ja lausus; „kallike, see juhtus sinu vanematega, aga sina oled sina ja sinuga ei juhtu. Katsu need mõtted peast välja visata. Ma väga palun sind!“ Kusti suudles ketti ja kaele, ning Laureenil käis kuum jutt seest läbi, naine erutus ja see meeldis talle, aga ta tundis ennast ka sellepärast halvasti.

„Meie ei korda, ega peagi kordama vanemate vigu. Aga kui sa liiga pingsalt nendele mõtled, võib ajalugu korduda. Kas sa sooviksid seda?“ Kusti teadis rääkida elukogemustest, sest ta oli isegi alles paari aasta eest endaga vaimset tööd teinud, et minevikuvarje, mis teda elus juhtima kippusid, hingest ja peast välja visata, sestap mõistis ta naist isegi sõnadeta.

„Ma olen liiga palju vist oma elust rääkinud, see ei ole üldse minu moodi. Peaksin vähem suud paotama,“ nentis Laureen.

„Minu meelest pole sa üldse midagi endast rääkinud. Mind huvitaks absoluutselt kõik!“ Kusti jälgis naise pilku, ja see oli taas häbelik nagu mürsikueas tüdrukul.

„Ma ei ole eriline suhtleja ja ma ei taha minevikust rääkida, olen selle enda jaoks unustanud ning palun ära pane mind seda meenuatama!“ Laureen siiralt soovis minevikust üle olla.

„Vabandust!“ Kusti oli konkreetne.

„Sa ei pea vabandama, pigem pean mina vabandama, et ma nii laisk suhtleja olen. Miks sa üldse minuga suhtled, Kusti?“ Laureeil tekkis tõesti huvi miks mees ta ellu jäi. Oleks ju piisanud vaid janukustutamisest ja kõik. Kuigi, ega samas Laureenil polnud midagi mehe vastu. Talle ju noormees meeldis.

„Oehh, teeks äkki midagi?“ Kusti esitas üllatava küsimuse, aga ei andnud ühtegi vihjet.

„Muidugi teeme!“ Laureen oli asjaga päri.

„Aga mida?“ Kustit üllatas naise nõusolek.

„Ühte asja!“ Laureen üllatas oma vastusega veel rohkem Kustit, ehkki ta ei maininud mida ta ühe asja all mõtles. Kusti kõrvad hakkasid juba liikuma ja taaskord tõdes ta, et Laureen on erikummaline, aga väga veetlev naine.

Ja siis nad suudlesid.

21. jaanuar. 2018.a.

Vana-Rääma

Üksinda Maailmas 17.pt

17. peatükk

„Robi, ma tulin vaid paariks päevaks. Hakkan nüüd rohkem Eestis olema ja jätan sind oma niiöelda asetäitjaks. Muidugi tõuseb ka su palganumber. Oled nõus?“ Mairold pakkus sõbrale ideaalset võimalust.

„Tegelt ka või? Usaldad minu sugust sullerit?“ Robert teadis milline ta on, ta küll ei olnud oma pattude üle uhke, aga tunnistas neid. See oli sõbra poolt üllas tegu, ning Robi ei saanud ju sõpra alt vedada. Lisaks sellele, kulus ju iga kopikas marjaks ära. Kes ikka suuremast rahanumbrist ära ütles?

„Usaldan, aga mul on tingimused ka. Ilma minuta sa Hispaaniasse ei lähe. Oled päri?“

„Olgu, sõber! Aga Soome eitesid võin ju ikka pruukida?“ Robi tegi sõbrale silma.

„Ainult üle minu laiba!“ Mairold tögas, sest sõbra küsimus oli nii naiivne, nagu oleks oma poeg sellesk tema käest luba küsinud.

„Ehee, kus mul isa ilmus nüüd välja!“ Robi mõistis hästi oma sõbra nalju.

„Muide, tookord, kui sa koju põgenesid, näkkas mul ikka väga hästi. Lausa kaks eite vedasin koju. No, eks ma mõtlesin ju ikka sinu peale ka, aga sina lõid põnnama. Naise igatsus tuli peale või?“ Robi muljetas oma seiklusest.

„Loomulikult tuli naise igatsus peale! See on ju loogiline, kui sa oled armastatud naisega abielus!“ Mairolt mängis märtrit, kea aeg-ajalt armastas sõbrale mainida, et ta oleks nõus oma naise nimel surema ka, kuigi sõber ei suutnud seda uskuda, ja võimalik, et ka Mairold ise mitte. Ta oli mees, kes alatihti armastas suuri sõnu teha, kuid sõnadeks need tihtilugu jäidki, eriti viimaste aastate jooksul, sest Lorieti kadumine oli teda kõvasti ning lausa tundmatuseni muserdanud ja muutnud.

„Sa ei kujuta ette, mees, millest sa ilma jäid! Kaks naist ja mine, vapustav! Selline gripikas lidis siin aset, et...sõnad on siin vast üleliigsed! Võimekad eided juhtusid olema. Mul on siiani valus kusta...“ Robi tahtis edasi muljetada, aga Mairoldit häiris, kui sõber peensusteni langema tahtis hakata.

„Kuule, ole nüüd meheks ja jäta see seksiorgia enda teada!“ pahandas ta, ning Robi oli hämmingus, et parim sõber ei taha tema eluliselt tähtasid hetki teada. Aga ta ei saanud ka peale suruda, Robil oli väike aukartus sõbra ees, ja pealegi kartis ta, et Mairold võib kellelegi teisele selle pakkumise taha, mille talle hetk tagasi tegi. Sellega ei saanud ju ometi riskida! Aga sõbra pärast oli ta mures, et see ei tahtnud enam üldse vedu võtta, tee milline ettepanek tahes.

„Olgu, olgu, ära kohe pahanda!“ Robi lõpetas muljetamise.

„Homme sõidan ma Eesti tagasi. Vastutus jääb sinu peale. Näe, siin on kõik kirjas, tegin puust ette ja värvisin punakses,“ ulatas Mairold tähtsa paberi Robertile. Tegelikult oli mees isegi rääkimisest väsinud. Ta igatses koju, igatses oma naise juurde.

„Tegelikult on kell vähe, jõuan ka täna veel laevale. Ma ei taha hetkegi siin enam olla, aga oma firmaga Eestisse kolimisel pole ka mõtet, siin on ikka tööturg laiem ja objete rohkem, ja muidugi palganaumber ka suurem, kuigi Eesti hakkab oma numbriga juba tasapisi järgi jõudma, sest meil siin, Soomes on korteriüürid tunduvalt kallimad.“ Mairold tõdes, et ta mõtted liiguvad igas suhtes kodumaal poole.

„Ära hakka, mees! Ma luban hea assistent sulle olla, ainult ära Eestisse kolimise juttu, vähemalt firma puhul, küll räägi!“ Robi imestas, et sõber nii üldse mõelda võis. Ta oli Mairoldis pettunud ja kartis, et nii kaob ka võimalus Hispaania paradiisi külastada. See mõte ei meeldinud talle grammigi ning tekitas lausa frustratsiooni.

„Ah, rahune. See kõik on alles mõttetasandil. Ma pole kusagile kolinudki! Aga tead, ma läheb laevale. Katsu siis hakkama saada.“Mairold ulatas sõbrale töötelefoni, mille arved lubas kõik kinni maksta, muidugi need mis on tööga seotud. Mehed lõid käed ja Mairold pani autole hääled sisse.

„Kes seal on?“ Tiffani hõikas, kui kuulis koputust uksele. Ta ei osanud arvata, et abikaasa juba koju naaseb. Õnneks oli ta just ühe kliendi enda juurest minema saatnud ja dušši võtnud.

„Mina tulin, lilleke!“ Mairold hõikas rõõmsal häälel.

„Aga, aga sa ju alles läksid minema!“ Tiffani ehmatas ja tänas jumalat, et kunde just lahkus, kuigi nad võisid teepeal autodega teineteisest mööda sõita. Naise süda tampis nii kõvasti sees, et tal oli tunne, nagu jääks see seisma. Napilt oli ta pääsenud. Niigi tegi ta oma tööd kohutava hirmu all, sest lapselaps magas, olles öö ja päeva ära vahetanud. Hea, et tema ei ärganud valel ajal. Naine tundis, et ta peab viirutama suure punkti oma praegusele elule, aga ta oli segaduses. Ainuke pääsetee oli minna hotellidesse ja teistesse ööbimiskohtadesse oma teenust pakkuma, kuid selle tarvis oli mingi vale vaja välja mõelda, et kodust välja saada. Kuigi neil oli mehega suhteliselt vaba suhe, oli Mairold teda kunagi mainitsenud, et Tiffani võib käia kus tahab ja teha seda mida tahab, ainult nii, et oma mees midagi ei teaks ega kahtlustaks.

„Jaa, kullake, aga näed, igatsus sinu järgi, mu armas naiskuke, kutsus mind tagasi! Üldiselt, leidsin endale jooksupoisi, kes nüüd minu positsioonil on. Ma ei peagi kogu aeg kohal olema. Ja kaugel see Soome ikka on, siuhti üle ja siuhbti tagasi. Pole midagi võimatut ega taunimisväärset.“ Mairold tegelikult imestas, et naine nii ehmunud olekuga oli. Ju siis pole südametunnistus puhas, mõtles ta endamisi. Samas ei häirinud see meest, ta tuli rohkem lapselapse pärast, kellele ta lubas nii hea isa, kui ka vanaisa eest olla.

„Kas Marietist ei ole kippu ega kõppu või?“ Mairold küsis igaks juhuks, kuigi nägi, et tütart kodus ei ole. Tiffani piidles teda altkulmu.

„No, selge, selge, sa ei pea mind niimoodi vihaselt põrnitsema!“ sai Mairold Tiffani pilgust juba vastuse oma küsimusele, kuigi ta kahtles ikkagi. Mairold lihtsalt ei usaldanud Tiffanit ega Marietti ka, sestap tahtis ta naise reaktsiooni näha.

„Ise kamandasid ta kodust minema, ise söö see supp ka lõpuni!“ Tiffani näitas iseloomu.

„Plika peab elama õppima! Pole midagi parata! Kui ta õige ema on, tuleb ja palub ise andeks, aga tundub, et tal pole oma pojast ei sooja ega külma!“ Mairold tõstis häält. Hetkeks ta juba kahetses, et koju tagasi tuli, sest ta ei viitsinud vaielda, vana mees tahtis rahu. Aga tal oli alati võimalus Soome tagasi naasta, kui kodune elu peaks ära tüütama. Või hoopis Hispaaniasse lõbutsema. Mairold oli endale tagala kindlustanud ja see tegi teda ülbeks.

„Jajah! Peab, peab! Kas sa ei leia, et meie peame ka elama õppima? Arvad, et nüüd jõuame veel taagsi teha selle, mis meie lastel vajaka jäi, kui nad alles lapsed olid? Mina küll ei usu. Ja see, et sa nüüd vanas eas kavatsed poisist meest kavatama hakata, no...jõudu sulle selles!“ Tiffani tusatses ja haus plaani kuidas kodust välja saada, sest vanamehega vaidlemine oli vanamehele nagu hane selga vesi. Ta jauras ja ajas ikka oma.

„Naine, ma olen väsinud. Annan sulle vaba voli. Mine joo mõne sõbranna juures kohvi või tee midagi. Mul pole tuju vaielda. Las mina ise tegelen poisiga, kui ta ärkab. Mine, mine, sul on vabad käed!“ Mairold lausa ajas naist kodust minema, kuid sellega oli Tiffani mure murtud, ta võiski mõne kliendiga kokku saada. Mees ju andis talle vabad käed. Nii ta tegigi. Pani uhkemad riided selga, võõpas silmad ära, lõhnatas ja läks, lausudes kelmikalt,“ tsu-tsu frei,“ nagu ühes tuntus Eesti filmis.

Mairold muigas ja tundis ennast kordi paremini.

„Oi, pojake, tule vana juurde!“ Mairold rõõmustas, kui vahetult peale Tiffani lahkumist lapselaps ärkas ning silmi nühkides toas välja loivas.

„Kus vana on, äh-ä, äh-ää,“ jorises poiss.

„ Vana on siin, tule vana õppa!“ Mairold meelitas last, kui see pistis veel suuremal häälel pröökama ja lasi püksid täis.

„Tahan emme juurde, tahan vana juurde, ei taha vasa!“ karjus lapselaps, kes vanaisat vasaks kutsus.

Mairold oli hädas ja juba ta kahtses, et Tiffanil minna soovitas.

„Tule vaata mis vasa sulle Soomest tõi. Tule, tule, see on magus.“ Mairold võttis kotist suure šokolaadi ning andis selle lapselapse kätte. Tegelikult oli just tema see kes keelustas lastele tervet suurt šokolaadi andmast, aga praegu oli kõige tähtsam, et laps lõpetamks jonnimise. Lõpetaski. Mõnda aega valitses isegi vaikus, siis hakkas jälle.

„Äh-ää. Äh-äää, mul käed on mustad. Ma ei taha, et mu käed on mustad!“ jonnis ta. Mairold kõõritas silmi ning ta pea lausa kumises.

„Kas sa vanni tahad minna?“ Mairold uuris, sest ta teadis, et lapselaps armastab väga vannis kummist mänguasjadega mängida, aga see eeldas seda, et mees pidi ise vannitoas, vanni kõrval istuma.

Ilma vastamata võttis poiss pissised püksid jalast ja läje vannituppa. Mairold arvas, et nüüd on rahau majas, ta on päästetud. Mees lasi vanni vett täis ning pani lapse vanni. Ladus hunniku kummist mänguasju ka kaasa ning istus vanni kõrvale.

„Vasa, ä-hää. Äh-äää, ma ei taha musta vett!“ torises poiss jälle, sest šokolaadised käed olid vee pruuniks teinud.

„Ei jonni! Jonnivad ainult pahad lapsed! Ja kui sa veel jonnid, siis ma sulle enam kunagi magusat ei anna! Poisid ei tohi kunagi jonnida! Sa ei ole enam tita, oled suur poiss, nii ei tohi!“ Mairold tõreles ning poiss manas hirmul näo ette, aga ei julgenudki enam jonnida. Mõnda aega valitses vaikus, lapselaps võttis kummist karu ja hakkas sellega mängima.

„Vasa, kui ma ei jonni, kas sa annad siis täna veel mulle magusat?“ vaatas ta suurte silmadega vanaisat.

„Annan. Ikka annan.Miks ma ei peaks oma kallile lapselapsele andma,“ lubas Mairold.

21. jaanuar. 2018.a.

Vana-Rääma  

Üksinda Maailmas 16.pt

 16.peatükk

Laureen pidas pesupäeva. Ta võttis kõik riided kappidest välja ja hakkas neid läbi pesema, sest nüüd tal oli pesumasin, mis tegi tema eest suure päevatöö ära. Suur riidekuhil köögi põrandal, sorteeris ta heledad riided ühte hunnikusse, tumedad teise, villased kolmandasse ja sünteetilised neöjandasse hunnikusse. Peagi oli kogu hoov pesunööre ja pesu täis. Osad riided kuivasid kiiresti ning samal ajal, kui masin pesi, triikis naine pesu ja ladus hunnikutesse, et need korrektselt kappidesse tagasi paigutada.

Loodus soosis naise pesupäeva, päike säras kõrgel ja kerge tuuleiil, mis juba kevadiselt soe oli, kuivatas pesu ja silitas perenaise nägu, mis oli juba kerge jume all. Naine otsustas, et hakkab hoovi koristama järgmisel päeval, sest kolme kätt tal ei olnud ja hoov oli suhteliselt porine. Mapind oli ka tema kodu ümbruses suhteliselt vesine, lausa nii, et naine oli sunnitud ajutisi laudteid maha panema, et oleks puhtam ja vabam liikuda.

„Ohh, ma elan päikesemajas!“ Laureen avastas, et päike kuldab üle ta tinukollase maja, mis tundus nüüd lausa neoonkollane. Teda häiris küll hall vöörus, aga Kusti soovitusel otsustas naine ka sellele kollase laudise ümber panna.

Kuigi naine oli kodune ning elas vanema pärandatud säästudest, jagus tal tööd hiliste õhtutundideni. Oma majas, eriti, kui see vajab veel renoveerimist, ei tule iial töödest puudust, aga naine igatses tööle, sest ta avastas, et vajab suhtlemist, vajab seltskonda. Tal sai üksindusest villand. Aga selleks tuli uurida mis võimalused tal üldse on, milliseid spetsialiste või töökäsi lähiümbrus vajab. Naisel polnud ju töökogemust, aga ta ei kartnud ühtegi tööd. Kuigi ermiidielul olid omad plussid ja omad miinused, pani just töömeestega veedetud päev teda suhtlemise järgi igatsust tundma. Olgugi, et Laureenil oli alati võimalus sõber Kustile helistada ja oma igavust kurta, elas naises mingisugune uhkus, mis ei lubanud noormehega ise ühendust võtta, kuigi juba mitmel korral oli ta telefoni kätte võtnud ja isegi numbri valinud.

Möödusid tunnid, päevad ja nädalad, kuid Kustist ei olnud mingit elumärki. Laureen ei pidanud enam vastu ja valis noormehe numbri, kuid telefon vastas;“mobiiltelefon, millele te helistasite on välja lülitatud või asub teeninduspiirkonnast väljas!“ Naine muutus nukraks. Jälle elas ta erakuelu, jälle oli ta siin maailmas üksnida. Masendus kippus uuesti maad võtma, ning päevad venisid, tahtejõuetus aina tundis naise ellu.

„Kui palju ma üldse Kustit tunnen? Ma ju ei tunnegi teda peaaegu. Kes ta selline on? Kas ta siiski saadeti minu järele nuhkima? Õhtul, enne lahkumist, oli ta väga kummaline, kuidagi mõtteisse vajunud ja mulle tundub, et miski vaevas teda. Ma ei tea isegi kus ja kas ta elab. Ehk on tal perekond? Kindlasti on. Nii kena ja abivalmis mees ei saa ju ometi vaba olla. Oli mul vaja teda üldse oma ellu lubada? Aga ta ju oli järjekindel ja tungis ise mu ellu. Mida ma nüüd tegema peaksin?“ Laureen pidas lausa häälekat monoloogi iseendaga, sest raadio, mis ta ainsaks kõnelevaks kaaslaseks oli, tüütas ka juba ära.

Päeval, kui naine oli petnud ennast raamatuga voodisse, käis seal väljas vaid teatud vajaduste pärast, kuulis ta auto hääli, mis ühe ligemalt kostuma hakkasid. Laureen kargas voodist välja, vaatas peeglisse ning ei olnud üldse oma peegelpildiga rahul. Silmad olid punased ja kotikesed nende all näisid nagu elatanud inimese omad. Ta viskas ruttu külma vett silamdele ning joonistas näo pähe. Aga kedagi nähe ega kuulda ei olnud. Laureen juba rõõmustas, et Kusti tuli, kuid pidi selles suhtes pettuma. Korraga koputati uksele.

„Tere, kas siin elab Laureen Kannike?“ küsis võõras, ke seisis nõutu näoga ukse taga, kui naine ukse avas.

„Tere. Jah. Mina olen see inimene. Kuidas ma saan teile abiks olla?“ Laureen oli ehmunud ja vaatas võõrast, kartes, et jälle saadeti keegi tema järel nuhkima.

„Teile on koorem. Kas mõni mees ka majas on? Oleks abi vaja selle maha laadimisel.“ Nentis võõras ja arvas, et kahekesi nad selle õblukese naisega ei suuda sellist koormat maha laadida.

„Ee, see, seda, et...ma elan siin üksinda. Ja mis koorem see selline on?“ Laureen oli hämmingus, sest masenduses olles unustaas ta ära, et oli tellinud valmis võõbatud kollase laudise maja tarvis.

„Suur koorem laudisied,“ vastas võõras.

„Ahjaa, oihh, ma juba jõudsin unustada! Vabandage, ma panen riidesse ja tuleb kohe!“Laureen jättis välisukse poikvele ning tormas magamistuppa riietuma.

„Võõras mees seisis köögi uksel ja imestas, et selline kena piiga elab uhkes üksinduses metsamajas. Tal polnud õrna aimugi, et selline majake üldse siin kandis olemas on, kuigi ta elas sealt mitte just kaugel.

Kui pool koormast oli maha, euroaluste peale tõstetud, sõitis hoovi järgmine auto ning selle roolis oli Kusti. Mees nägi, et tema asemel askeldab Laureeni kodu juures hoopis teine mees, ta pidas õigemaks tagurdada ja lahkuda. Kustit haaras armukadedus, kuigi neil polnud ju Laureeniga suhetki. Mees kahetses, et ei saanud pikka aega Laureeni külastada, kuna nende ehitusfirma viis neid lausa viiesk nädalaks Norra tööle. Seal elades muretse Kusti endale Norra kõnekaardi ja lülitas telefoni välja. Mees tuli, auto kingitusi ja ehitusmaterjali täis, kuid vaatas, et oli lootusetult hiljaks jäänud. Silmad kiskusid vägisi veekalkvele ning ta otsustas koju tagasi minna.

Laureen oli nii ametis, et ta ei kuulnud ega näinud Kusti autot. Sestap ei saanudki ta teada, et Kusti teda otsimas käis. Aga naine üritas mehest üle saada, sest õigupoolest oli Kusti ju juhuslik teelkäija ja ilmselt aitas ta Laureeni kaastundest, sedasi arvas Laureen, sest mis põhjus sai veel olla, kui mees temaga üldse ei kontakteerunud.

„Oehh, lõpuks ometi! Kas tohib teile teed või kohvi pakkuda?“ Laureen tänas autojuhti, kes oli peale koorma mahalaadimist väga väsinud ning ilmselt ei kujutanud mees ettegi, et peab ise, koos õblukese perenaisega selle lasti maha tarima.

Mees võttis töökindad käest; „Reigo olen!“ ulatas ta käe tutvumiseks.

„Laureen!“ tutvustas ka naine ennast.

„Tassikesest kohvist ei ütleks küll ära!“ Reigo muigas ja tänas mõtteis perenaist, kes justkui oleks tema mõtteid lugenud.

Laureen piinles suhtlemisvaeguses, sestap ta võõra vastu lahke oligi. Ta juhatas mehe kööki ning pani kohvivee veekeetjasse.

„Kas musta või suhkruga?“ Laureen tundus väga abivalmis ja üldse mitte väsinud. Ta võttis külmkapist võilevataldriku ning avastas, et ta pole isegi ühtegi suutäit söönud. Nüüd, kui keegi tal külas oli, tuli naisel isu tagasi.

„Musta paluks! Mul pole hetkel piimakisselli isu!“ Reigo tegi omast arust nalja, kuigi vahel armastas ta piimaga kohvi ka juua.

„Heh! Naljatilk! Aga mina vaid piimakisselli armastangi sellisel juhul!“ Laureenile pakkus mehe reageering nalja.

„Võta võileiba ka. Võta, võta. Muud mul hetkel pakkuda ei ole, sest olen täna laisk ja ajameelne olnud. Nägid ju isegi kuidas ma laudisekoorma tuleku ära unustasin. Hea veel, et ma kodus olin! Ma vahel ikka kondan ringi ka.“ Laureen selgitas asja, kuigi tegelikult oli ta viimased päevad põhimõtteliselt voodis vedelenud. Aga nüüd tuli töhe hakata, sest laudisekoorem ootas ja see tuli vähemalt kusagile varju alla toimetada, sest mine seda ilmataati tea.

„Tänud. Võtan ikka. Oled väga lahke. Aga kes sul siin nüüd seda laudist koja külge panema hakkab?“ Reigo justkui teadis kuhu see panna tuleb. Aga mehe silm on mehe silm, küllap teadiski, sest oli ju näha, et vaid koda on laudiseta.

„Kas sa kahtled minu võimetes?“Laureen muheles ja näitas mehele oma hernetera suurust musklit, mis suudab teha rohkem, kui mõne mehe käsi kokku.

Reigo muigas. Talle tundus uskumatu, et õbluke naine saab meeste tööga hakkama. Noormees mäletab vaid seda kuidas ta kadunud vanavanaema üksinda saunamaja valmis ehitas, aga vanaema ja ema polnud iialgi kätte meestetöö külge pannud. Reigo arvates tänapäeva naised ei taha üldse ennast liigutada, hoolitsevad vaid oma kunstküünte ja kunstripsmete eest, et need kuidagi kahju ei saaks ega katki ei läheks. Isegi nõudepesemine oli neile raske koormus, mille pärast Reigo õde kodus pidevalt emaga tülli kiskus, sest just nõusid pestes läksid tal alati kunstküüned katki.

„Ei, ei, ei ma kahtle. Aga imstama paneb küll, et kuidas sa jaksad ja tahad!“ Reigo avaldas oma arvamust.

„Mis mõttes? Oma kodu heaks teeks mida iganes! Ega ma nüüd siidikäsi ka ei ole, kuigi olen pisike ja õbluke. Ka pisikestel naistel on jõudu ning tahtejõudu!“ Laureen küll väitis seda, kuid pidi endale tunnistama, et just tahtejõust oli tal viimasel ajal puudus olnud. Aga noormehle ei saanud ju ometi sellest kurta.

„Olgu, olgu, müstika!“ Reigo oli kidakeelne. Kuid teda pani naine ikkagi imestama. Peale pikemat mõttepausi küsis ta; „kas sa elad täiesti üksinda siin majas?“

„Ahahh, no selge, leidsid siin uue abilise. Väga tore!“ Kusti astus ootamatult uksest sisse ja näitas pettumust ja armukadedust üles.

„Tänud kohvi eest, Laureen! Ma hakkasingi juba minema.“ Reigol hakkas kiire, ta pani tassi lauale ja suundus välisukse poole. Ei tahtnud tema peretülist osa saada, sest Kusti jättis mulje, et ta on peremees siin majas, kes ootamatult keset tööpäeva koju naaseb ja leiab oma naise võõra mehega eest.

Reigo naases üsna ruttu tuppa tagasi, sest ta ei saanud oma suure furgoonautoga minema sõita, kuna peremehe auto oli tema masina taha pargitud.

„Vabandust, et ma taas segan! Peremees, ehk saaksite oma auto natuke kõrvale ajada, ma ei pääse liikuma?“ Reigo oli sõbralik ja näitas viiskaust üles.

„Saan ikka. Lähme.“ Kusti läks autot maja kõrvale parkima. Mehed omavahel sõnu rohkem ei vahetanud ning Reigo sõitis minema, kuigi sõit oli väga vaevaline ja ta oleks autoga sopa sisse kinni jäänud, sest tee oli rööpasse sõidetud ja pinnas pehme.

„Laureen, tee sinu majani on täiesti hukas. Kas ma võin lasta killustikku tuua? Päris raske on siia sõita, see tee on juba autode surm.“ Kusti muutus abivalmiks ning unustas mida enne oli öelnud.

„Tänud abi eest! Küll ma sellega ise hakkama saan!“ Laureen näitas taas oma reserveeritud ja külma poolt.

Mees sulges enda järel ukse, ning alles siis Laureen leebus, kartes, et Kusti lahkub taas, ja sellel korral tema kapriisitsemise ja kõrksuse pärast.

„Oota, Kusti!“ jooksis ta mehele järgi, kuid Kustil polnudki plaanis lahkuda, ta läks autost kingitusi ja ehitusmaterjale maha tõstma.  

21. jaanuar. 2018.a.

Vana-Rääma

Üksinda Maailmas 15.pt

  15. peatükk

„Oh, issanda rist! See veel puudus, et ma pean igal nädalavahetusel vanameest välja kannatama hakkama! Mille eest see vanajumal mind küll karistab!?“ Tiffani oli päris nõutu, sest ta oli harjunud oma elu elama, kehaga raha teenima ja ringi hängima nii palju kui süda lustib. See mõte ei meeldinud talle üldse, sest ta oli oma vanamehest väsinud, kuigi sekist mitte. Samas variant, et Mairold võtab lapselapse Soome kaasa, oli naisele meeltmööda, nii jääks talle vabadust ülearugi. Ja ega ta Marietist eriti puudust ei tundnudki, pigem oli see ühest koormast vabanemine. Vähemalt praegu. Kui neil tütrega oli ka helgemaid aegu, tahtis ema nagunii talle õpetustunni anda, soovis, et lapsest saaks täiskasvanu, kes õpib ise elama ja oma tegude eest vastutama, kuigi ise ta oli Marieti ära hellitanud, omad vitsad peksid. Lisaks andis Tiffani tütrele ka halba eeskuju ning oli kohati liiga avameelne temaga, see võis saatuslikuks saada, aga naine ei mõelnud sellele.

Mariett sattus punkrisse, kus tema sõbrad, kes igapäevaselt kommi ja kanepit tarbisid, ennast välja magamas käisid, et mitte vanemateel kodus vahele jääda. Kanepisuitsust umbne vana kuurilobudik, mis asus põhimõtteliselt ühel tühermaal, oli sõprade poolt soojustatud. Keegi asjalik tegelane oli otse elekripostist isegi voolu kuuri vedanud ja seal oli soe. Väljapoolt nägi kuur välja, otses mõttes, nagu kubujuss, sest seinad oli kinni naelutatud vanade bufaikade, mantlite ja vatitekkidega, mille üks kamraad oli tuttava kaudu saanud, kes töötas loomade varjupigas kuhu inimesed lahkelt vanu riideid viisid. Seespoolt oli kogu punker kaetud mistra ja dekraga. Üks meistrimees oli vanadest euroalgustest nikerdanud sinna hiigellaiad voodid, kuhu mahtus magama lausa paarkümmend inimest. Talu, mille kõrvahooneks kunagi see kuurilobudik oli, hävines aastate eest tule ning loomalaut, mis oli maakividest ehitatud viidi varaste poolt minema, nagu oleks need kivid kerged olnud. Imekombel polnud vargad kuurilobudikku kütteks teinud.

Tiffani vaatas, et selles punkris annab täitsa elada, kuigi ise oli harjunud mugavustega majas, kus ta ei pidanud lillegi liigutama, mugavat elu elama. Pealegi puudusid selles osmikus pesemistingimused ja vesi tuli osta poest. Häda käidi ajamas lobudiku nurgataga, mis oli junne, nagu miine, tulvil. Kohati tundus, et sita hais tungis läbi lobudiku seinte, aga mis sellest, ega laksuall inimesele polegi see tähtis kes ta on ja kus ta on. See tänapäeva katk halvad kõik meeled ja muudab inimese loomaks, nagu on võrreldud, aga samas on loom kordi targem, kui mõnuainete all vegeteeriv inimvare.

Mariett tarbis oma esinese kommi ja ta muutus kõigi ja kõige vastu apaatseks. Ei meenud talle, ei ema, ei isa, ei laps, ei õde. Tal oli kõigist poogen. Kellega või mis poosis ta seksis, ei saanud ta isegi aru. Kogu seltskond oli pilves ja neil oli seal mõnus olla. Narkolaksu all olles inimene unustab mured ja teeb täpselt seda mida uimas olek tegema sunnib. Üks pubekaohtu plika võttis seal samas, voodi ees püsid maha ja lihtsalt kusi, ilma häbenemata. Häda ju ei anna häbeneda. Sama vana noormehel tuli kihu peale ja ta hakkas seal samas ühe endast poole vanemale naisele oraalseksi tegema. Sellised orgiad olid seal punkris igapäevased, kõik panid kõiki ja neid isegi ei huvitanud kas mõni põdes mõnda suguhaigust või mitte. Mariett oli allakäiguredelil oma esimesi võikaid samme tegemas. Ta oli põrgus, kus kohast paradiisi pääsemine on suhteliselt raske, või lausa ületamatu, kui just kohe keegi sind sealt ei päästa. Enne punktisse jõudmist oli noor naine juba mures, sest enamus tema seltskonnast tarbis mõnuaineid juba igapäevaselt. Neid pidi müüdama linna igal nurgal, ning ka taksojuhid on asjaga seotud. Ööklubisse minnes saad vaevalt veerand tundi seal olla, kui juba narkokullerid tulevad sulle kommi või puru pakkuma, neid ei huvita isegi see, et sa võid näiteks erariides politseitöötaja olla. Kullerid on läinud eriti julgeks.

„Noh, mu armastus, millest mõtled?“ Mairold nägi, et ta abikaasa on mõttesse vajunud ning teda huvitas kus naine mõtetega kondab.

„Millest ma ikka mõtlen. Maailm on ebaõiglane. Sünnitasin kunagi kaks tütart ja nüüd olen mõlemast ilma...Saatus ilmselt karistab mind, et ma pole hea ema osanud olla. Ei teagi kohe mida mõelda või öelda, aga tühjus laastab mu hinge. Oleks vähemalt Loriettki elus.“ Tiffani pihtis oma hingevalu. Ta jättis rääkimata, et see mõte, et lapselaps vanaisaga Soome läheks, meeldib talle väga.

„Tead, ma leian, et me saame lapselast kasvatades ehk heaks selle teha, et me pole head lapsevanemad olnud. Poisist tuleb mees kasvatada. Plikad on plikad. Kuigi jah, ka mina igatsen Lorietti. Pole hullemat asja siin ilmas, kui oma lapse kadumine, kellest sa aastate pikku mitte midagi ei tea, ei ühtegi vihjet mis viiks tõele jälile. Olen mõelnud, et ehk läks ta siiski vabatahtlikult, või noh, äkki memm aitas postuumselt kaasa või midagi sellist. Kuid see on imelik, et ta endast üldse märku ei anna. Kas ta siis ei igatse meid üldse? Loriett on kange loomuga noor naine, ilmselt surub igatsuse maha ja ilmselt ta lihtsalt ei taha meid tunda, sest meie lõhestunud pere, kus üliharva pere koos on, ei olnud talle ilmselt meeltmööda. Oma osa on ka ju minul, suur osa, aga ma ju orjan seda Soome vabariiki vaid ju selleks, et mu pere siin Eestis millegist puudust tundma ei pea. Aga tunneb ju, ilmselt juba minust tundsid lapsena tüdrukud puudust ja kogu kasvatus oli sinu turjal. Ma olen ikka väga halb isa olnud, aga ma kavatsen selle halva lapselapse meheks kasvatamisega korvata.“ Mairold loopis lubaduse tulle, ehk suudab ta seda ka pidada. Ja tegelikult tunduski, et alles nüüd, mil kuuekümnes elukünnis ei ole enam mägede taga, hakkas mees mõtlema. Alles nüüd hakkas Mairold pere väärtustama, kui jätta välja intsident mis äsja Marietiga aset leidis.

„Jah, kulla abikaasa, see oleks tõesti armas, kui sa saaksid pojakese, kelleks Tiffani lapselast kutsus, kasvatamisel abiks olla, sest temast tuleb ikkagi mees kasvatada, poisslaps vajab meesterahva tuge ja õpetust. Aga ma ei kujuta ettegi mkis moodi sa temaga Soomes hakkama saaksid?“ Tiffani sihtis ikka jutu Soome peale.

„Tead, ma ei peagi seal Soomes kogu aeg olema. Hea, kui ma kaks või kolm päeva nädals kohal olen. Tänapäeval pole mingi probleem läbi telefoni töö tegemine.“Mairold lootis, et oma uudisega rõõmustab ta naist ning jälgis teda silmanurgast. Naine oli apaatne, või lausa pettunud olekuga. Mairold märkas seda.

„Kas sa, kallis abikaasa, ei rõõmustagi selle üle?“ uuris mees.

„Miks sa seda arvad? Ikka rõõmustan. Saangi siis rohkem tööle ja elamisele, mitte poisi kasvatamisele, keskenduda.“ Tiffani ei rääkinud tõtt. Kummaline oli ikkagi see, et nad mõlemad pidasid juba tulevikuplaane, mille sisse ei mahtunud äsja kodust lahkunud Mariett, nende oma lihane tütar. Mariett võis ju iga kell uksest sisse astuda, sest ta oli purjus ja vihane, kui koduukse pauguga enda järel kinni lõi. Aga sellepeale vanemad üldse ei tulnud. Vägisi jääb mulje, et Tiffani ja Mairold ei oleks üldse pidanud lapsevanemateks saama, osad inimesed ei olegi isaks ja emaks loodud, isegi nende lapse ilmale tulek ei tee neist aramastavaid vanemaid. Samas oli nende elus ka ilusaid aegu olnud, kuid millegipärast kipub inimene kiiresti ilusad hetked unstama ja halvad emotsioonid jäävad temasse tallele kogu eluks. Nendel inimestel on energiad paigast ära, nad vajavad hingetohteri sekkumist või peaksid keskenduma rohkem eneseleidmisele, mitte ringi trallimisele ja teiste elu elamisele.

„Ma olen väsinud. Lähen viskan pikali. Öö ju magamata. Jõmpsikas jäi ka uuesti magama. Kas tuled kaissu?“ Mairold oli väsinud vana mees, kes tahtis koju.

„Mine, mine, mul ei ole enam und.“ Tiffani tahtis üksinda olla ja oma elu üle järele mõelda. Talle oli ju alati tähtis teiste arvamus ja nüüd pabistas ta rohkem selle pärast, et mida küll ta töökaaslased ja tuttavad ütlevad, kui saavad teada tütre kodust lahkumisest. Ta revideeris oma telefoni ja märkmikku, et alalistele kundedele teada anda oma hõivatud inimese staatusest, et enam polnud võimalik siis, kui kunded heaks arvasid ja ihunaudinguid vajasid, alati kohe Tiffanil nend ejaoks olemas olla. Naine tegelikult kartis, et mõnda prestiižsemat tegelast see ei huviatanud, sest nad olid naisele juba tegelikult ammu maksnud seksiorjuse eest ette, eriti siis, kui Tiffani leidis, et uut kuldehet oleks vaja, sest vanad olid ära tüütanud ja tee pandimajja leidnud. Lisaks oli ta vanade ehetega Marieti üle kuldanud, kuid viimane vajas ju ööklubides pummendamiseks raha, ning müüs need suhteliselt võileiva hinna eest maha.

Tiffani kundede hulgas oli hulganisti riigiametnikke, poliitikuid, kes meediale näitasid ennast korraliku abielumehena, aga tegelikult kasutasid lohakate naiste teenuseid kohe, kui koduukse seljataga sulgesid. Ja neid ei olnud mitte vähe. See tegi naise pisut ettevaaltlikuks, aga pisut ka ülbeks, sest trumbid olid mõnes mõttes tema käes ka, kui ta vaid suud paotaks...Samas võis ta oma elu ohtu seada, sest aegade algusest on teada, et poliitikud ja allilm astuvad ühte sammu. Seega mitmeotsaga asi. Nüüd tuli midagi ete võtta, muidu võis naist oodata Marieti saatus, sest Mairold hkkas seiklustest väsima ja ilmselt tahtis nüüd korralikku abielumeest etendama hakata. Tiffanil oli, pehemelt öeldes, vesi ahjus ja see lausa kees juba.  

20. jaanuar. 2018.a.

Vana-Rääma

Üksinda Maailmas 14.pt

  14. peatükk

„Kusti, ma tänan sind! Tänan kogu südamest!“ Laureen peatas mehe, kui ta oli, koos töötajatega lahkumas.

„Pole tänu väärt! Mina ju lõhkusin su kemmergu.“ Kusti tegi Laureenile silma, kuid nii ta tundis ka. Samas oli mehele hea meel, et suutis ühele õnnetule hingele head teha. Talle näis, et Laireen ei taha teda veel koju lasta, aga see võin mehele nii vaid tunduda.

„Ole parem sina tänatud, et meile nii maitsva toidu valmistasid. Unustasingi tänamata. Suur aitäh!“ Kusti tänas ja hakkas uuesti ukse poole liikuma.

„Head õhtut!“ Laureen jäi nukraks.

„Head õhtut!“ Kusti vaatas tagasi ja nägi nukrat naist ning tal hakkab veidi kahju temast ning ta küsis: „Laureen, kas sinuga on hästi? Tahtsid millestki rääkida?“

„Noh, nii ilus päev oli. Üle pika aja olin seltskonnas, kuidagi kurvaks teeb teie lahkumine. Ei muud!“

„Kas vajad mind enda seltsi natukeseks? Ma saadan mehed ära ja olen nõus sinuga veel vestlema, kui sobib?“ Kusti pakkus seltsi.

„Sobib ikka,“ valgus justkui veri naise näkku tagasi, sest ennist oli ta kahvatu. Ta tormas peegli ette vaatama kas näeb kena välja. Naine oleks tahtnud endale veidi meiki peale võõbata, aga see tunduks läbipistev. Niigi oli ta ennast ületnud täna igas mõttes. Kuid see kodukatalik välimus, sellel oli oma võlu, ka külaliste jaoks, aga naine on kord juba selline tegelane, kes tahab ka iseendale peeglist vaadates meeldida. Ta kammis ja sidus oma juuksed patsiks, aga meikima siiski ei hakanaud. Viskas põlle pesumasinasse, sest nüüd ju enam käsiti pesema ei pidanud ja põllesid tal jagus. Ka vahetas ta ruttu köögi käterätikud puhtate vastu ning juba oligi Kusti tagasi.

„Oo, nüüd oled sa tõesti Iti!“ Kusti muheles, sest Laureen nägi patsiga plikalik välja.

„Aga tegelikult mulle täitsa meeldib Iti olla, võin vabalt sinu jaoks seda nime kanda!“ Laureen muheles ja oli natuke pinges, et mees kohe esimese asjana komplimendi tegi. „Jumal tänatud, et ma meikima ei hakanud!“ kõneles ta endaga.

„Kusti, räägi kui palju ma teile võlgnen? Ma ei taha mitte võlgu jääda.“ Laureeni vaevas ikkagi asjaolu, et ainult õhtuprae tegmine oli meestele väike palk, või üldse mitte mingisugune tasu. Olgugi, et materjalid ja ehitamiseks vajalikud vahendid oli ta endale ise soetanud ja meestel ei olnud väga palju tööd. Laureen oli nii iseseisev naine ja ta tõesti oli harjunud ise hakkama saama, aga nüüd tehti tema eest suur töö ära ja ta oskas seda hinnata, oskas tänulik olla.

„Ole mureta! Kui ma juba mehed siia tööd tegema kutsusin, siis võta seda abi kui heategevust. Ära üldse muretse. No ja kui sa mitte muretsemata olla ei saa siis ehk lubad meil teinekord siin grillida või kasvõi kala suitsutada? Vaatasin, et päris korralik suitsuahi on sul. Natuke nokitsemist ja saab selle ka tööle. Kas lubad?“ Kusti tahtis näha naise reageeringut ning nägigi. Ta luges Laureeni silmist välja siirust ja rahulolu juba enne, kui Laureen talle vastama hakkas.

„Olgu! Kas sa minuga tassikese teed jooksid?“ Laureen ei tahtnud, et see õhtu üksinduses lüppeb, kuigi emotsioonid olid tal las ja tal oli millele mõelda.

„Loomulikult! Mis teed preili Kannike pakub?“ Kusti muheles.

„Kas sulle nurmenukutee sobib?“ Laureen pakkus mehele oma lemmikteed.

„Oo, kas siis nurmenukkudest tehakse ka teed?! Mäletan kuidas ma lapsena neid lilli lihtsalt sõin ja kuidas tüdrukud nendega natsusid värvisid. Panid lihtsalt valget välvi nätsu koos nurmenukuõitega suhu ja välja võtsid kollase. Nii lihtne see oligi. Ja usu mind, värv ei kadunud ka pika aja peale nätsult.“ Kusti oli siiani vaimustuses ja rääkis omast arust Laureenile imenipist.

„Nurmenukutee on looduslik antibiootikuma ja pealegi on see mu lemmiktee, maitsev ja rahustav. Aga mis puutub nätsu värvimisse nurmenukuõisikutega, siis see pole mingi saladus, värvisime õega neid tihti.“ Laureen ehmatas, et oli oma õest rääkinud. Ta ju ei tahtnud minevikust üldse rääkida, aga ilmselt tahtis minevik ise tema ellu tagasi tulla ja juba tuligi, luba küsimata.

„Kas su õde on sama kaunis kui sina?“ Kusti haaras härjal sarvist. Laureen sai enda peale kurjaks, aga ta ei tohtinud seda noormehele välja näidata ja midagi tuli ju ometi vastata. Naine kirus mõtteis, et ta oma suud paotas, aga sõnu ju tagasi enam võtta ei saanud.

„Jah. On. Aga ta on minult kordi kenam.“ Laureen arvaski nii, sest miks muidu vanemad õde rohkem hoidsid. Aga vastustega oli ta resoluutne, lootes, et siis Kusti rohkem ei uuri.

„Kas siis sinust kenamaid naisi on ka maapeal olemas?“ Kusti imestas, sest iga hetkege meeldis Laureen talle rohkem. Tema jaoks oli naine ideaalne, ning Kustit ei häirinud miski temas, ka mitte see, et ta ikka veel kaalus mida öelda või mida küsida. Laureen punastas ja ükski sõna ei tahtnud üle ta huulte tulla.

„Vabanda, kui sulle mu küsimused ei meeldi. Sa ei ole kohustatud vastama. Olen kord selline põmmpea kes enne ütleb ja siis alles hakkaba mõtlema.“ Kusti kartis, et oma mesisõnadega tegi ta pigem naisele haiget.

„Ei ole hullu midagi. Asi on minus, sest ma ei taha oma minevikus sobrada, olen sellest lahti öenud ja maha matnud. Ära palun küsi minu käest enam mu mineviku kohta, sest tahan elada tulevikus.“ Laureen ei saanud siiski omi mõtteid endale jätta, sest Kusti tundus talle ausa ja sõbralikuna, mida ta ka kindlasti oli.

„Selge. Arusaadav, Luban sõnakuulelik laps olla!“ Kusti muigas ja nägi silmanurgast, et ka Laureeni suunurk läks ülepidiseks.

Naina ristas käed, nagu hoiaks midagi, millest ta rääkida tahtis, pihkudes kinni. Ta põrnitses meest pisut malbema näoga ning nende vahele tekkis piinlik vaimus, mis sundis naise lauast tõusma ja vett jooma minema, ehkki janu tal just ei olnudki. Häbeliku naisena ei olnud ta harjunud, et mõni mees teda südamliku pilguga vaatab. Ja ega Laureen ennast just iluduseks ka ei pidanud. Sestap tundis ta ennast kohmetult.

„Kas soovid veel teed?“ Laureen küsis vaikuse lõpetamiseks viisakusest mehelt, kuid Kusti oli oma mõtetes kusagil mujal, eemal Laureeni köögist ja talust. Ta ei kuulnud naise küsimust isegi siis kui naine seda teist korda esitas.

Järsku justkui potsatas Kusti reaalsusesse tagasi: „Ah? Mis? Küsisid midagi või?“ vaatas Kusti süütute ja tühjust täis silmadega Laureeni poole. Laureen adus, et midagi on viltu, midagi millest noormees rääkida ei tahtnud, aga see piinas teda. Tegelikult ei teadnudki Laureen Kustist midagi ja Kusti teadis ka tema kohta minimaalselt, ent ometi nautisid nad teineteise seltskonda.

„Ma küsisin, et kas soovid veel teed, aga vaatasin, et oled tummaks muutunud!“ Luareen avameelitses.

„Oi, vabandust. Seda, et...ah teed või? No võib ikka.“ Kusti tundus hajevil ning naisele näis, et ta ei saanud isegi aru millele jaatavalt avstas. Laureen võttis Kusti kruusi ja loputas selle ära ning lisas uued nurmenukud sisse.

„Sa oled nii kena naine. Tõsiselt. Nii hooliv ja lihtne, aga samas keeruline.“ Kusti avameelitses taas ning ei olnud kade komplimentidega.

„Kuule, räägiks ehk millegist muust? Mul hakkab piinlik juba kuidas sa mind kiidad. Tegelikult sa ju ei tunnegi mind, Kusti!“ Laureenil oli tõesti natuke ebamugav olla ning noormehe kiire tujumuutus tegi teda ettevaatlikuks ja tekitas segadust.

Kusti lonksas tassi ruttu tühjaks, kuigi tee oli alles kuum.

„Vabanda, Laureen, aga ma pean hakkama liikuma. Aeg juba hiline ja tüütan sind ka veel muidu ära. Aitäh veelkord maitsva prae eest ja muidugi tee eest ka. Ja selle eest ka, et sa üldse olemas oled!“ Kusti tänas siiralt, suudles naist, luba küsimata laubale ning astus uksest välja.

Laureen jäi nagu mingi kuju tardunult ukse juurde seisma. Nii ilusasti polnud mitte kunagi mitte keegi talle öelnud; „et ma üldse olemas olen...“

Miski oli täna teisisti kui enne. Laureen käis üle aastate duši all ennast pesemas, võttis pseu masinast ja riputas maja ees olevale nöörile, ning viskas, nagu joovastunud olekus, voodile pikali ning kõhuliblikad ei lasknud teda uinuda.

„Maailm on ilus koht elamiseks isegi siis, kui jagad seda iseendaga!“ Laureen hõikas vaikusse, läks peegli ette ja nüüd juba imetles oma peegelpilti.  

19. jaanuar. 2018.a.

Vana-Rääma

Üksinda Maailmas 13.pt

 13.peatükk

„Eks ma püüan mitte süüdistada, aga ega mu hingel sellest kergem ei hakka. Loriett on kahtlemata targem ja asjalikum tütar mul, kui Mariett, sestap Salme-memm ta enda kaitva tiiva alla võttiski. Memm oli mul maailma targem ja õiglasem inimene ja ma üldse ei imestaks, kui ta mu tütre kadumisele kaasa aitas, kasvõi postuumselt. Eks Loriett jumaldas memme just sellepärast, et meie Tiffaniga tegime vigu, hoides väetit Marietti, kes sündis suht äbarikuna, rohkem. Sundisime Lorietti varakult kodutöid tegema, aga ma usun, et see tuleb või tuli elus talle ainult kasuks. Ma tahaks nii loota, et tuleb, et ta on elus...“Mairoldi hing läks taas härdaks ja juba manustatud hundijala vesi päästis ta pisarad, mida ta enne tagasi hoidis, valla.

„Nojah, mis tehtud-see tehtud! Möödunut tagasi enam ei saa, kuid loodan südamest, et saad oma tütre tagasi! Sinu juttu kuulates on mul sihuke tunne, et Loriett elab ja elab päris hästi. Saab oma eluga hakkama. Lase see kurbus endast välja ja nuta. Lase pisaratel vabalt voolata! Minul oli vanglas raske, aga õppisin pisaraid alla neelama, sest need mehed, kes julgesid pisraid näidata, tembeldati kukkedeks ja ma ei taha isegi rääkida mis sellele järgnes. Tegelt on see väga vale, ka mehed nutavad ja nad ei tarvitse sellepärast pederastid olla. Hinged on erinevad ja see on puhas vale, et nutavad ainult eide hinega mehed. Aga vanglaseadused on vanglaseadused, pole parata. Ja keegi ei käse sinna sattuda, tean seda, aga see külm, kõhetu ja negatiivsest energiast pakatav koht kuidagi lausa kutsub teatud inimesi, ka mind, nagu sa tead. Mitte, et ma nagu munga kombel tahaks sinna peitu pugeda ja tsölobaadis elada, aga nii see saatus kord juba minuga vingerpussi mängib. Aga semu, läheks kusagile? Kõrtsu? Või lendaks üldse Hispaaniasse? Ma pole seal paradiisis juba ju aastaid käinud. Tahaks mõnda lohakat hoovi rebida, mõnda kuuma soojamaa beibet, kes nagu loom ahmib sind endasse, mitte ei piparda nagu põhjamaa tibid, kes oleks nagu stagna ajas kinni, häbenevad ja tahavad asju ajada vaid pimedas ja teki all!“ Robert tegi sõbrale mitu ettepanekut korraga, aga sõber oli seiklusteks liiga masenduses ning tahtis rahulikult koduseinte vahel tulivett endast läbi lasta, otsides sealt vastust teda painavatele küsimustele.

„Tead, ma vist hakkangi vanaks jääma. Elus seigeldud küll, aga mul pole tahtmist kusagile minna. Mine sina, kui tahad. Mine kohalikku kõrtsu kasvõi. Küll sa sinna Hispaaniasse ka ükskord jõuad. Las mina vanatoi olla omaette. Ma parema meelega lendaks koju pere juurde, aga ilma Lorietita seal olla...see on piin, väsitab ja pealegi pole ma valmis niast rahuldama. Ma ei suuda mõelda hetkel seksist, sest ma ei tea oma lapse elust midagi. Ma pole kindel, et mõni seksuaalroimar teda ära vägistanud ja tapnud pole. Seksi pärast on ilmas väga palju tapetud ja, nagu sa peaks ajaloost teadma, on paljud sõjad ka seksi ja naiste pärast peetud. Ma ei viitsi. Ma tõesti ei viitsi!“ Mairold oli depressioonis, kuid Robertil oli hammas verel ja ta tahtis naist saada, ostses mõttes. Robi küll kartis sõpra sellises seisundis üksinda tulivett tarbima jätta, aga kihu oli nii suur ja ta pani oma plaane paika.

„Olgu, sõber, ma lähen kolan veidi ringi, kube kärab lausa. Ma pean täna naist saama! Hoia mulle pöialt. Ja mine tea, ehk juhtub selline tots näkkama, et saab sindki õndsaks teha.“ Robi pilgutas silma, pani paremad riided selga ja läks. Viskas veel pilgu sõbrale, aga too oli sama apaatne ja morn, polnud parata.

„Mine, mine. Sa noor mees, veri vemmeldab sees. Ei mina pahaks pane, et mind pudeliga kahekesi jätad. Mul ongi vaja elu järele mõelda. Ma tahangi vahel üksinda olla. Ära minu pärast muretse.“ Mairold pomises habemesse. Mees lonksas veel ühe pitsitöie haljast põhjani ja vaatas kella, viimane laev Helsingist Tallinna läheb tunni aja pärast. Mõeldud-tehtud! Mairold pakkis pagasi ning tellis takso ja mõne tunni pärast terendaski Tallinn. Ta helistas sõbra vastu ja jõudis koju pooltiest tundi peale südaööd.

Maja oli pime. Mairold keeras vaikselt ukse lukust lahti ja astus esikusse.

„Noh, ka sei näkkanudki, et nii ruttu juba koju tulid?!“ Tiffani hõikas tualettruumist naastes, arvates, et Mariett tuleb juba ööklubist koju.

„Ohh sa mu meie! Kas nii võtekase abikaasat vastu? Oled ikka vallatu mul küll!“ taarus purupurjus Mairold, kes laeval ennast korralikult täis pummeldas, esikust tuppa ja tahtis naist sülle haarata.

„Lõpeta! Me kukume koos pikali!“ Tiffani pahandas.

„Sinuga kasvõi maailma lõppu!“ Mairoldi keel oli ikka väga pehme. Olgugi, et alles mõne tunni eest oli ta apaatne ja külm, aga oma abikaasa nägemine, kus teine on lõbipaistvas, roosa miniöösärgis, surus mehe seksuaalsuse lakke. Mairold oli see mees kes just joogisena andis mehe mõõdu välja ning siis võis ta kogu öö seksi nautida, erinevalt sellest, kui ta kaine oli. Kainena polnud temast väga asja, naine ei kippunud üldse oma mehaha kainena seksuaalseid vajadusi rahuldama, sest siis pidi ta naudingu saamiseks ennast ise aitama. Mees lõpetas peaaegu kohe ning norises peale suguakti nagu talveund magav karu. Aga joogisena mõtles ta eelkõige naise vajadustele, juba eelmäng kestis iseenesest nii kaua, et Tiffani jõudis juba mitu korda nirvaanas ära käia, enne kui mees karuhäälel möirgama hakkas. Tiffani ja Mairold ei hoidnud ennast sekides tagasi, lasid häälel seest välja karjuda ja neid ei häirinud isegi see, et lapsed võisid kuulda. Nad olid vabameelsed tegelased, kes harrastasid erinevaid poose ja ükski poos polnud nende jaoks tabu.

Olgugi, et Mairold oli hulgimas koguses alkoholi manustanud, ei jäänud ta magama. Kui Mariett vastu hommikut ööklubist naases, kuulis ta ema toas hääli ning tormas sinna, arvates, et ema on mõne armukese majja toonud ja ajab häälitsedes ta lapse ka veel üles. Isa autot ju maja ees ei olnud.

„Mida kuradit te siin lärmate!“ Mariett avas sõimeldes ukse ja ehmatas soolasambaks kui nägi ema ja isa asju ajamas, ja veel millises poosis!

„Tütar, kurat, kus su kombed on!?“ Mairold vihastas ja katkestas suguühte, et ust sulgema minna. Aga viha on suur ja negatiivne jõud ning enam nautingute jätkamiseks tal jaksu ei olnudki. Mairold tõmbas hommikumantli selga ja otsustas tütart korrale kutsuma minna. No nii ikka ei tehta! Mingi austus võiks vähemalt vanemate vastu olla. Mees oli püha viha täis.

„Tule välja! Roni teki alt välja! Ja kus kohast sa üldse hommikul tuled? Käisid hooramas või? Tahad veel endale mõne tite lasta taha keerata ja meie turjale kasvatada visata või!? No tohohh kurat küll! Mingit korda siin majas enam ei ole!“ Mairold räuskas ega ei tulnud selle pealegi, et võib lapselapse sellega üles ehmatada.

„Lõpeta isa! Ise hakkad last rahustama nüüd!“ Mariett, kellel oli ohtralt julgus sisse võetud, hakkas isale nii julmalt vastu, et palju ei puudunud sellest, et Mairold oleks esimest korda elus oma lapse vastu kätt tõstnud. Õnneks peatas selle tuppa astunud Tiffani, kes võttis lapselapse enda hoolde ning kanadas mehe ja tütre toast välja oma asju klaarima.

„Isa, sul ei ole mitte mingisugust õigust minu kallal iniseda! Kuuled vä!!?? Ma olen täiskasvanud naine ja tean ise kus käin ja mida teen! Mida tead sina üldse meie elust? Käid kodus harvemini kui kuuvarjutus ja siis tuled omast arust korda looma! Fakk, ma ütlen! Mine ela seal Soomes oma elu ja kamanda keda tahes, aga minu elu sa paika panema ei hakka! Selleks on liiga hilja! Kuuled vä? Liiga hilja!“ Mariett oli nii ülbust kui julgust täis, sest öö läbi ööklubis hängimine pani teda alati ennast täis jooma. Siis jätkus tal jultumust ja julgust ülearugi. Ja isegi, kui ta jutus tõeiva sees oli, peaks iga laps ikka viisakusega oma vanematesse suhtuma, mitte neile etteheiteid tegema, kui ise on samasugune, või hullemgi veel. Ja ärgu tulgu keegi mainima, et asi vaid geenides on. Lorietil on ju samad geenid, aga tema on hoopis teistsugulne. Asi on pigem iseloomus ja kasvatamises. Liiga ära hellitatud ja poputatud jõmsikatest kasvavadki kõrgid ja ülbed, tahtejõuetud tegelesed, kes jäävadki tihtilugu vanemate rahakotil liugu laskma. Just selline Mariett oligi.

„Vaiki, õnnetu! Pole sinu asi minu elu elada! Kelle kulul sa elad, plika, raisk!? Ah! Kelle kulul?? Selle asemel, et öö läbi ringi hooratakse, tuleks tööle minna! Mine ja otsi oma elamine ja hakka elama, kui siin ei kõlba! Nii kaua, kui meie katuse all elad, pead aksepteerima ka meie nõudeid! Või tema tuleb siin õpetama kuidas elada! Kellesse sa küll oled!? Loriett on üks õige tütar mul mitte sina! Sina oleks võinud Lorieti asemel kaduda siit!“ Mairold ei rahunenudki maha, sest purjus tütar süstis oma ülbitsemisega talle kurjust juurde.

„Lähengi! Head aega! Jumalaga!“ Mariett võttis oma mantli ja ridiküli nagist ning lõi pauguga maja ukse kinni ja kadus.

„Sa oled ikka tubli isa! Nüüd oleme mõlemast tütrest ilma...“ Tiffani oli nukker.

„Aga meil on lapselaps kasvatada. Ja ma luban, et hakkan sellest kasvatamisest aktiivsemalt osa võtma. Hakkan igal nädalavahetusel kodus käima. Ja vajadusel võin poisi ka Soome kaasa võtta.“ Mairold rahunes, kallistas naist, võttis lapselapse ta sülest ning läks teda magama panema.

19. jaanuar. 2018.a.

Vana-Rääma

Üksinda Maailmas 12.pt

  12.peatükk

Noored muigasid, mida juhtus Laureeniga harva.

„Laureen, vasta mulle siiralt, kas sa vajaksid abi?“ Kusti pakkus oma abikäsi meestetöödele, kuna nägi, et nii mõnigi asi vajaks kõpitsemist ja valmis ehitamist.

„Tead, ma olen siiani üksinda hakkama saanud ja saan ka edaspidi!“ Naine oli ikka veel tõrges.

„Misasja? Kas sa tahad öelda, et oled siin kõik ise ehitanud? Kas ka koja, maja välivoodri ja teised asjad?“ Mees oli hämmingus, sest arvas, et Laureenil käib mõni töömees abiks.

„Ma mitte ei taha ainult öelda, aga ma ise renoveeringi oma kodu, ilma ühegi abiliseta. Ehitan täpselt sellise maja nagu vajan. Ma ei taha kellegist sõltuda, sest mulle meeldib üksindus. Jah, ma olen isepäine, aga kes meist ei oleks?“ Laureen vastas küsimusele küsimusega.

„Jaajah, noojah, einohjah, ma ei oskagi enam midagi kosta. Tubli Eesti naine! Uskumatu!“ Läksid mehe silmad suureks. Ta tõesti oli hämmingus, et üks habras naine suudab, tahab ja oskab teha mitme mehe tööd. See kummaline naine hakkas iga hetkega mehele üha rohkem sümpatiseerima, aga mees oli hädas, ta pidi valima iga sõna mida välja öelda kavatses, et mitte naist taas solvata. Kusti sai aru, et naine ei ole just jutukas ning on väga ettevaatlik, kuid ta püüdis ka ennast tagasi hoida, ehkki juba oleks tahtnud Laureeni lihtsalt kallistada, aga ta igaks juhuks ei söandunud seda teha, vaid keeras jutu teisele teemale.

„Sa oled ikka väga kaval! Kas sa loed palju? Kus mul Itike tuli välja!“

„Heh,“ muigas Laureen. „Kas selleks, et ennast Itiks ristida, peab ilmtingimata palju lugema? Aga jah, tegelt loen ma tõesti palju aga viimasel ajal võtab kodu korda ehitamine kogu mu aja ja õhtuti ma lausa kukun voodisse, pole jõudnud ammu midagi lugeda.“ Laureen muutus ühtäkki väga sõbralikuks ja jutukaks kaaslaseks.

„Väga vapper naine oled! Üksinda siin metsa ja muudkui askeldab! Ma väga vabandan, kas ma või su tualettruumi kasutada?“ Kusti kibeles juba tükk aega tualetti kuid ei teadnud kus see asub.

„Muidugi võid, aga ära pane tähele, see on mul suhteliselt lobudik, kuid kannatab asja ära ajada.“ Laureen juhatas mehe välja.

Kusti mahtus vaevu sissekukkunud kemmergusse ning ka selle põrand oli ohtlikult mäda. Ta juba kahetses, et ei olnud lobudiku taha häda tegema läinud, aga kartes perenaise reageeringut, läks ta viiskalt õigesse kohta. Kui ta sellest väljudes ust korralikult kinni panema hakkas, kukks lobudik kokku. Mees ehmatas väga, sest ta oli jällegi millegi ebameeldivaga hakkama saanud, kuigi lobudik oligi hinge heitmas ja veel hullem oleks olnud, kui see Laureenile oleks selga vajunud. Asi võinuks palju halvemini lõppeda.

„Oehh, Laureen, ma vist pean minema hakkama, sain taas pahandusega hakkama!“ Kusti oli mures, set ei teadnud mis seisukohta võtta. Samas ta juba kahetses, et hakkas minekust rääkima, sest see kõlas põgenemisena. Mees mõtiskles, sügas kukalt ja hoidis om huuli kramplikult kriipsuna. „Tegelikult...ma ei pea minema hammama, no kuidas sulle selgitada, ma ei taha nõrga ja saamatuna näida, ega kemmerg kukkus kokku. Mul on nii häbi!“Kusti tunnistas intsidenti.

„Ahh, see oligi aja küsimus mil ta kokku kukub! Ära tunne ennast süüdi!“ Laureen mõistis meest.

„Tänud mõistmast!...aga, kas sul on materjali, ehitaksin kohe uue?“ Kusti pakkus abi.

„Ole nüüd, pole vaja! Mul on materjal olemas, aga mitte välikäimla tarvis. Kavtsen wc majja ehitada, või õigemini olen sellega juba algust teinud, kuid ühelt maalt....Noh, mul tegelikult on tõesti abi vaja, sest ma seda veevärki ei jaga ja ma plaanin veega tualetti majja saada, kuid selleks vajan tõesti kas juhendamist või abikäsi. Mul on isegi septik olemas, aga...“ Laureen tunnistas, et on tegelikult hädas.

„On sul äkki mõned tööroobad mulle pakkuda? Ma muidugi võin kodus ka ära käia ja riided ära vahetada, vajadusel.“ Kusti oli valmis kohe tööle hakkama.

„Ära näe vaeva! Magamistoas kapis on vanu riideid küll, kui sa just ei pea sobimatuks võõra inimese riideid kanda. Aga tegelikult oleks vast mõnda masinat vaja, eks ikka septiku kaevamise tarvis. Ma ei teagi kust otsast alustada. Natuke võõras maailm minu jaoks, kuigi iseenesest sanitaarremonti oskan ma teha.“ Laureen nentis, et ta ei saa ikka kõike asju enda sees hoida, et vahel on vaja rääkida, just veel siis, kui sulle heast tahtest abi pakutakse.

„Tead, teeme nii, et sina teedd süüa ja mina hakkan asju ajama. Sobib? Ära minu pärast muretse. Ma ajan kõik asjad korda, sest vastasel juhul ei saa ma ka ise peale sööki ennast kusagil tühjendamas käia.“ Kusti tegei naisele silma ja naine nõustus. Ta hakkas elamises askeldama, koristas, võttis tolmud, pani pesu likku ning hakkas kartulaid koorima, sest talle tundus, et täna tuleb suurem portsjon süüa teha. Külmunud hakkliha pistis ta ruttu uuni sulama ning punapeedid oli ta juba eelmisel päeva ära keetnud. Plaanis oli teha lihtsalt toitu-hakklihakastet ja punapeedisalatit.

Mehed askeldasid õues isegi veel pimedas, aga lõpuks oli tulemus käega katsutav ja seda tänu Kustile, kes ise töötas ehitajana, õigemini ehitusfirma bossuna, aga sellest ta naisele ei rääkinud. Ta ei rääkinud ka sellest, et ta maksab omast taskust töömeestele selle eest palka, sest Kusti kartis, et Laureen ei lepiks sellega kuidagi. Nii pakkuski mees, et itab teda kõhutäie eest ja toita tuli naisel lausa kolm meest.

„Laureen, ära näe vaeva, me ühendasime nüüd pesumasina ka ära, saad kenasti pesu pesema panna!“ Kusti teatas rõõmsalt naisele uudist, kui viimane küürutas pesukausi kohal ja nühkis sõrmade vahel pesu ning pumpas kummimusiga tööroobadelt mustust välja.

„Ooo, see on väga hea uudis, aitäh!“ Laureen oli üliõnnelik. Nüüd ta juba kahetses, et polnud enne kedagi appi võtnud. Aga ta ju ei tundnudki selles külas kedagi, oli elanud uhkes üksinduses oma metsamajakeses ning suhelnud ainult lindude ja lilledega, et rääkimist ei unustaks, ja pealegi armastas ta juba lapsest saati loodusega kõnelda. Oli ju loodus see, kes teda ära kuulas, kui isa, ema ja õde olid ta hingele haiget teinud. Loodus ei tõrelenud kunagi lapsega, pigem kiitis teda. Ja juba lapsena märkas Loriett, et alati siis, kui ta valjul häälel loodusega rääkima hakkas, jäid linnud puuokstel vait, vaid liigutasid pead ja kuulatasid. Kui tüdruk oli mure välja rääkinud, hakkasid linnud valjuhäälselt sidistama, nagu kõneleks temaga ja kiidaks ta sõprust nendega.

„Issand, kui hea toit! Sa teed täpselt sellist toitu nagu mu vanaema kunagi tegi. Täpselt sama maitseg ahakklihakaste ja isegi peedisalat on sama. Ma väga tänan!“ Kiitis kiitsakas, massiivse alalõua ja taevsiniste silmadega, satääni lokkis juustega kopamees perenaise toitu.

„Ma tänan sind, Theo! Ma olen lihtne naine ja armastan lihtsust igast mõttes. Minu kallis, kadunud vanaema õpetas mind juba maasta madalast süüa tegema ja tema tegi täiesti tavalisi toitusid. Ma ei jätnud tema juures kunagi toitu söömata, erinevalt kodust, kus armastati rohkem pitsasid ja hamburgereid. Ema valmistatud või ostetud toit ei meeldinud mulle, kuigi ma vahel sõin selle, austusest ema vastu, vägisi ära. Seda ma muidugi püüdisn varjata, et ma pärast näpud kukru ajasin ja selle välja oaksendasin. Oh, hoidku alt, mis minust siis...“ unustas Laureen eneselegi üllatuseks ennast lobisema, kuni poole sõna pealt avastas, et oli liiga avameelseks muutunud. Kogu meesteseltskond jälgis harbast, punapäist naist, kes oli nagu lõke või kuumav päike, armas ja kauni figuuriga. Tegelikult Laureen märkas endal kolme silmapaari korraga, aga ta püüdis mitte välja teha, kuigi tundis ennast ebamugavalt. Mehed tajusid ta häbelikkust ning keerasid, nagu kokkulepitult, oma pilgud neiult ära.

„Oihh, mul on kõht nüüd ääreni täis, aitäh, hea perenaine!“ Theo tänas kuid ta silmad sihtisid ikka Laureeni kaunist figuuri ning Kusti märkas seda ja see ei olnud üldse talle meeltmööda. Samas polnud Kustil õigust ka sekkuda, ega midagi kommenteerida, sest ta tundis naist sama vähe, kui ta töölised. Aga seda, et Theo naistemees on, teadis kogu Võrumaa. Oli teine kunagi diskorina vist kõikide kohalike naiste lemmikmees, hurmur, kes käis ühe voodist teise ja vaid ainult ei käinud, vaid muudkui eostas lapsi, sest naised kõik tahtsid temalt lapsi ja valetasid, et kasutavad raseduspille.

„Suured tänud kõhutäie eest!“ Teine töömees, albiinost Teet oli kordi tagasihoidlikum kui Kusti ja Theo. Ta ei kippunud eriti rääkima. Tumesiniste, ilmekate silmadega, ümara näoga noormehe nägu meenutas täiskuud ning selle järgi hüütigi teda „Kuuks“ ja Teet oli sellega nii harjunud, et ei pannud paraks. Tegelikult, kui ta oleks pannudki, ilmselt oleks jätnud solvumise oma teada, sest ta oli introvert ja temast tuli reeglina sõnu välja kangutada, ka siis mõtles Teet enne pikalt, kui vastata suvatses. Teet elas Laureeni talule kõige lähemal, umbes pooleteist kilomeetri kaugusel, ka metsatukas, vanas talus. Seal oli ta sündinud ning praegu jagas ta elamist emaga, sest rohkem õde-vendi tal ei olnud ja isa oli ennast kunagi surnuks joonud. Võimalik, et sellepärast oli poiss kidakeelne, aga võimalik ka, et teda painas miski, millest ta kunagi vestnud polnud. Teet ja Laureen näisid natuke sarnased, introverdid, kes naljalt oma emotsioone välja ei näita. Olgugi, et ekstravertsel Kustil oli omadus rääkima panna ka kõige kidakeelsemad inimesed. Algus oli juba Laureeniga tehtud, mees lootis, et ükskord õpib ta silmarõõmu ka rohkem tundma, kuigi ta niigi pidi Laureeniga suheldes oma loomust muutma, mida ei pidavat reeglina muuta saada. Aga kui inimene on teisest inimesest huvitatud, teeb ta kõik selleks, et selle teise inimese tähelepanu võita ja köita. Kusti oli kõigeks valmis.

„Hea meelega viskaks nüüd kummuli ja laseks leiba luusse!“ Theo naerats ja vaatas perenaist.

„Jäägem ikka viisakaks!“ Kusti ei suutnud enam oma keelt hammaste taga hoida.

19. jaanuar. 2018.a.

Vana-Rääma

Üksinda Maailmas 11.pt

 11. peatükk

„Ma olen mõnikord mõelnud, et kui vanaema oleks alles elus, kas siis elaks Loriett alles meiega. Võimalik, et elaks jah vanamema Salmega, aga vähemalt ikkagi oleksime tema käekäigust teadlikud. Nii jube on mõelda, et teda enam ei ole. Aga see ei saa võimalik olla, ma öösiti räägin temaga ja ta räägib vastu. Kuuulen tema häält selgemini kui enda oma. Juba see näitab, et ta on elus. Samas ma ei usu, et ta varjeks ennast meie eest kogu elu, sest ta on palju parema südemega kui mina. Aga äkki ta on üldse nime vahetanud ja väljamaale põgenenud?“ Mariett usutles ning kaalus võimalikke variante. Ta oli tõele väga lähedal, aga ta ei tednud seda. Väga paljud, eriti just need kes tahavad oma minevikus määritud nime varjata, vahetavad enda nime, et siis enda arvates justkui alustaks puhtalt lehelt, kuigi ega minevikuvarjud su küljest ei kao, aga nimevahetaja tunneb ennast paremini küll.

„Jah, Salomia oli ainus õige inimene meie seast kes tõesti hoolis Lorietist. Ja ma usun ka, et kui ta elaks, siis Loriett oleks ka meie jaoks olemas. Aga see on kõik vaid oletus, ning oleks ja poleks pole sõbrad, nagu targemad räägivad. Mina olen mõelnud, et saaks kuidagi aega tagasi kerida, teeks paljud asjad, mis vett vedama läksid, heaks. Aga samas ma ei tohiks üldse viriseda, sest minu vanemad rügavad siiani välismaal palehigis tööd teha, et meie siin millestki puudust ei tunneks. Ja nad ei kavatsegi vist Eestimaale tagasi tulla. Ema vähemalt mainis viimase kõne ajal nii. Aga isa, tema kohta ma ei oska kosta, ta on suhteliselt Eestimaa patrioot ja on seda eluaeg olnud. Uurib ja joonistab sugupuud ning isegi kogu endise Nõukogude Liidu ajalugu on tal lausa une pealt peas. Ema on ema, aga armastus suudab paljut ja mine tea mida elu veel ette tuua võib. Kui nad juba nii kaua on koos elanud, muutuvad nad mitte ainult välimuselt, aga ka sisemuselt sarnaseks, nii võib ema isa ümber näpu keerata ja isa saab madalam kui muru ning viimaks ka muld võõramaa pinda.“ Tiffani oli segaduses.

„Nojah...Ema, mina ei tea kas mina üldse oskan armastada. Tahaks sellel teemal nii õega rääkida, aga ma ei saa. Mis asi see armastus üldse on? Kas sina ikka armastad isa?“ Mariett oli segadusest ja sestap avameelitses.

„Ju ma ikka armastan. Aga ühest definitsiooni armastusel ei olegi. Ega kehamõnude nautimine ei tarvitse armastus olla, see on pigem armastsemine, rahulduse vajadus, et oleks mõnda aega taas hea olla. Kuid mina kaldun arvama, et armastus on midagi muud, selline tunne, et tahad vahel inimest näha kasvõi. Mina ei usu, et armastus on see mis sind iga kord armastatut nähes jalust nõrgaks võtab. See on pigem seksuaalne iha, energia, mis paneb su seksimise järel igatsema, mis jalgu niitma hakkab. Aga mis definaator mina nüüd olen, ma ei tea isegi kas mul on õigus ja sestap ei oska ma ka sulle, kallis tütreke, sellele üheselt vastata. Võibolla polegi sellelel ühest vastust, inimesed tõlgendavad erinevalt. Aga mina olen seda meelt, et kui sa teist inimest aramastad, ei tohi sa tema vabadust piirata ja tema sinu vabadust ka mitte. Ei tohi elada abikaasa elu, kuigi nende elud on reeglite ja rõngatega ühendatud. Kui ikka mina tunnen, et ma vajan rahuldust ja seksi ning mu abikaasat ei ole kohe võtta, lähen ja võtan mujalt. Kas ma peaksin olematu seki pärast piinlema? Oh, ei! Aga seda vist taipad sa kunagi hiljem. Ja samas, kui Mairold on pidevalt ära, leabki Soones rohkem kui kodus, ei pane ka mina pahaks, kui ta seal ringi kepib. Andku minna! Peaasi, et haigusi koju ei too!

„No, ma ei tea...Ma praegu küll sellisel arvamusel ei ole. Ema, sa vist oled liiga rikutud!“ Heitis Mariett Tiffanile ette, kuigi ise käib peaaegu sama rada mida ema. Eks kodune kasvatus on paljutki määrav, aga mitte alati. Väga palju on juhtseid kus korralikust haritlaste perest pärit viiskast ja eeskujuliksut lapsest saab narkomaan või kriminaal. Aga vaeses või koguni alkohoolikute peres kasvanud lapsest saab kõrgharitud sptesialist, aus ja intelligentne inimene. Palju oleneb ka inimesest endast. Marietti ennast poputati ja hellitati, aga tal pole ka nüüd, kaheksateistkümne aastasena mingit sihti ega eesmärki elus, ka oma last ei suuda ta armastada. Samas kakikõde põgenes kodust ja jäi ellu, ehitab oma kätega endale kodu ning saab hakkama, kuigi ta hing on mürgitatud ja temast on saanud eremiit, kes peale enda kedagi usaldada ei julge. Haavad, mis lapsena jäävad hinge, ei parane iialgi. Need võivad küll armistuda, aga minevikuvalud rebivad haavad uuesti verele ja nii terve elu. Tekib mingi seletamatu sisemine foobia, mille meedikud liigitavad depressiooni või tont teab mille alla, aga tegelikult päris nii see ei ole, kõik ei ole ühe vitsaga loodud. Nii palju kui on inimesi, on ka erinevaid foobiaid mis kohe kindlasti ühise nimetaja alla ei kuulu.

„Kulla tütreke, sa peaksid üldse töö peale mõtlema hakkama. Sa ei saa kogu eluks koju jääda. Feldo-poiss on juba nii suur küll, et sa võiks teda lasteaeda harjutama hakata, seal ta areneb ja hakkab teiste lastega seltsima. Nii kodus istudes ja mööda ööklubisid hängides võid veel viimaks süstla otsa kukkuda, mis su pojast siis saab?“ Tiffani hakkas ootamatult tütart noomima. Küllap sellepärast, et Mariett emaga nõus ei olnud ja teda korrale kutsuma kippus. Tiffani ja rikutud, see solvang riivas tema au ikka väga valusalt, ega Tiffani ju ei kippunud oma vigu tunnistama, ta võis tarka nägu teha või koguni filosofeerida, aga ise astus ikka sama rada, ühest ämbrist teise, aga ta vähemalt pidas töökohta ja teenis. Sestap tahtis naine, et ka tütrest saaks tööinimene, saaks Mariett teada mis tunne on kui pead oma kötega elatist teenima.

„Mis sul hakkas? Mingi mürgine puhtukas hammustas või? Ahjaa, sa lihtsalt ei kannatanud tõde välja, et ma sind rikutuks tituleerisin. Aga sa ju oledki rikutud. Ja mina ise tean mida oma lapse ja oma eluga peale hakkab, sa ei pea mind õpetama, ega ma mingi laps ei ole!“ Mariett oli sama kange kui Tiffani, ega jäänud emale vastust võlgu. Pigem salvas ta edasi, sest temale pidi ju õigus jääma. Teda ei huvitanud isegi, et solvatavaks oli ta lihane ema, kes ta sünnitas, kasvatas ja oli ka kogu elu vaeva näinud, et tüytrel oleks kõik olemas. Isegi tänutunnet ja austust ei olnud Marietil oma ema vastu, millest kipub tänapäeva lastel üldse vajaka jääma. Nas on nii ülbed ja ebaviisakad, pruugivad oma suud seal kus tahavad, ei vali sõnu ka. Neil ei ole kombeid, kuigi vanemad võivad viiskaust neile palehigis õpetada, aga noored lihtsalt ei võta omaks. Oleks nagu põlvkond ülbikuid planeedile maa sündinud, kelle jaoks ei ole vanamad inimesed ausees ja kes ei hinda oma vanemaid mitte natukenengi. Muidugi ei saa üldistada, aga üha enam kohtad sa isegi tänaval noori, kellel ei ole mittemingisugust austust kaasinimeste vastu. Nad sülgavad kasvõi su varbale, puhuvad kanepihaisulist suitsu sulle näkku, kusevad häbenematult rahavamassi seas, räsukavad ja ropendavad ning peavad ennast maailmanabadeks, kellel peab alati õigus jääma. Kui mõni vanem inimene üritabki neid korrale kutsuda, saab ta sellise roppuse osaliseks ning seda on veel vähe öeldud, isegi vägivalla ohvriks võib vanur saada, kui ta julgeb sekkuda.

„Olgu, olgu, eks sa siis tea edasi! Mina kavatsen puhkuse ajal kolmeks nädalaks Eestist lahkuda. Vaata ise kuidas siin hakkama saad!“ Tiffani solvus ja astus mja välisuksest välja.

„Kah mul mingi ema! Lits selline! Käib ja magatab igasuguseid ilalõugu ja siis veel õigustab ka oma teguviisi! Fakk, mutt, ma ütlen, elan ilma sinu almuseta ka ära!“ Mariett oli nii ülbe ja tänamatu, ime, et tal endal paha ei hakanud. Õnneks Tiffani seda kõike enam ei kuulnud. Mariett on elus näide tänapäeva ülbikutest, kellle ei ole mingitki austust ligemese vastu. 

19. jaanuar. 2018.a.

Vana-Rääma

Üksinda Maailmas 10.pt

 10.peatükk

„Kas sina, Mairold pole mõelnud Tiffanist lahutamise peale? Te ei elagi ju põhimõtteliselt koos.“ Robert uuris õbra käest, sest teda huvitas mis küll hoiab Mairoldit Eesti ja kodu küljes kinni, kui ta jagas oma elu rohkem Soome ja Hispaania vahel. Robert oli ise alles trellide tagant vabanenud ja teda häiris, et sõber sõitis sellel ajal just Eestisse kui temal oli plaan Hispaaniasse minna. Aga ilma sõbrata oli ju igav.

„Ei! Mina Tiffanist ei lahuta! Miks ma peaksin? Kui jään vanemaks, ja ei viitsi enam ringi hoorata, on mul olemas koht, kuhu tulla, ikkagi juurte juurde ja pealegi tahaka vahepeal lapselast ka põlvel kiigutada. Mulle piisab sellest, et ma Lorietist ilma jäin. Ei, ei! Eesti on ikkagi mu kodumaa ja Tiffani mu abikaasa, ma ei lahuta temast iial!“ Mairold oli resoluutne.

„Mis mõttes jäid Lorietist ilma? Kas su tütred juba täiskavanud ei ole? Peaks juba olema vast? No ja ega täiskavanud tütred ju ei peagi enam kodus olema ja kaua oodatud isa igatsema. Kõigil meil on ju oma elu.“ Robi targutas.

„Ah, tead...! See selleks, jah, Mariett tegi mind paari aasta eest vanaisaks ja ma tunnen ennast juba vanaisa staatuses ka. Elavad koos lapsega küll kodus alles, aga ongi parem. Noortel on tänapäeval raske oma elu alustada, kõik küsib raha ju. Ja pealegi kui laps lapse saab, pole temast nii ehk naa ema. Ja noh, väimees poiss oli nagu ta oli, paras laps, ei tea kas talle üldse kohale jõudis see isastaatus. Ega tal muud huvi vist ei olnudki, peaasi, et sai toru tühjaks, ja jälle tükiks ajaks rahu maapeal. Küll nad Tiffaniga kahe peale lapse üles kasvatavad! Tegelikult tahaksin isegi rohkem kasvatusest osa saada. Peakski lähiajal kodu külastama,“ pihtis Mairold.

„Okei, mõistan. Vanaks hakkad jääma, semu! Aga mis moodi sa siis teisest kaksiktütrest ilma jäid? Kolis kodust välja? Kui vanad su tütred siis juba on?“ Robert ei saanud oma küsimusele ennist vastust, sestap söandas ta küsimust korrata.

„Ah, kes teab kus ja mis sellest Lorietist üldse saanud on!“ Mairold oli masenduses ja kidakeelne.

„Mis seal ikka. Muretsed ehk üle? Mis ajast sinust ülemõtleja saanud on? Vanasti ei mõelnud poolt päevagi ette, tuli tunne ja lendasid teise maailma otsa, ilma, et oleks muretsenud kuidas kodustel läheb.“ Robi viskas minevikupattusid sõbrale ninapeale.

„Ma südamest loodan, et see nii on. Et ma üle ei muretse. Südamest loodan...“ Mairold neelas lause lõpu alla.

„Kulla semu, ma ei tunne sind enam äragi! Olgu, olgu, näib, et sa pole just jututujus, las ta siis jääb.“ Robert andis alla.

„Misasi jääb?“ Mairold ei saanud sõbrast aru.

„Ohjah, kus sa küll oma mõtetega viibid? Miks sa Lorieti pärast muretsed? Kui vanad su plikad on?“ Robert kordas ennast taas.

„Plikad on juba kaheksateistkümne aastased, täisealised, aga lapsed jäävad ikka lasteks. Ja pealegi kestab tänapäeval minu meelest puberteediaeg palju kauem kui kunagi. Lapsed lasevad alles kolmekümne aastastena vanemate turjal liugu, ei oska omadega hakkama saada. Vaat sul vabakasvatus! Oli meil kunagi nii võimalik? Kindlasti mitte. Ise tuli juba varakult taskuraha teenida, aga nemad...Loodan siiralt, et Loriett saab endaga hakkama, sest ta on meie perest üks arukamaid, on seda lapsest saati olnud, kuid meie hoidsime ja hellitasime Marietti rohkem, sest tema oli väetim, pisem ja põdurama tervisega. Eks saatus maksab kätte. Ilmselt tulebkli kogu aeg teda toetama jääda, sest noorel naisel pole sellist nägugi, et ta plaaniks tööle minna ning oma kätega raha teenida. Kahjuks. Kahkesateistkümne aastasele naisele juba enam vitsareegel ka ei kehti. Ise oleme oma tütre elu tuksi keeranud. Aga mu lootus, nagu juba mainisi, on Lorieti peal, ehk temast saab normaalne inimene, sest ta on töökas ja aus. Kui me just tema hinge ära mürgitanud ei ole ja ta mõne korgi otsa sattunud ei ole.“ Mairoldi silmad olid nukrust täis sellest kõigest rääkides.

„Mis selle Loretiga siis juhtus? Kõlad kuidagi väga nukralt.“

„Kui ma vaid teaksin. Kui ma vaid teaksin kuhu ta läks või mis temast saanud on. Ma oleksin üliõnnelik isa, kui ma saaksin teada, et ta vaid elus oleks, et ta mõne maniaki küüsi sattunud ei oleks...“Mairoldi silmad täitusid pisaratega...

„Misasja? Kas ta on kadunud siis? Kuidas nii? Kas sa pole oma tutvusi mängu pannud tema otsimiseks? Millal ta kadus? Miks? Oh, issand!“ Robert läks lausa närvi. Olgugi, et ta polnud helge minevikuga inimene, läksid talle sõbra lapsed väga korda. Meest pani imestama, et ta sõber, kellel on allilmas käpp sees, laseb asjal niisama minna. Ta tõesti ei tundnud oma sõpra ära.

„Ju ma siis olen unustanud rääkida! Sa katsu rohkem vabaduses elada, saad ka ilmaeluga kurssi! Kas teile siis vanagalamüüride taha lehti ei toodudki? Muidu olete seal rohkem eluga kursis, kui vabaduses elavad inimesed ja nüüd tema ei tea midagi...“ Mairold torises ja sõber mõistis teda. Robertile tõesti ei meenunud, et oleks Lorieti pilti lehes näinud. Aga pole ju ka ime, sest kasvueas näitsikud muutuvad ja muudavad oma välimust tihti, juba poole aastaga võib tüdrukust tundmatuseni muutunud naine sirguda. Kuid nime järgi oleks ta ju sõbra lapse siiski ära tundnud. Küllap oli see uudis temast lihtsalt mööda läinud. Samas, vanglas olles, muutusid veriseks isegi pedofiilidest vägistajad, kui nad lugesidid mõne lapse kadumisest lehes, justkui oleks kade meel olnud, et ise last endale allutada ei saanud. Küllap oligi, miks nad muidu kaastunnet üles näitasid. Või tahtsid nad kaasvangide ees süütukest, kes on ilma süüta trellide taha juhtunud, mängida? Kes täpselt selliste haigete inimeste maailma teab, küllap üht, küllap teist. Ja ega juhused, et süütu vangi satub, pole ka meie ühiskonnas harukordsed nähtused. Mida muidugi ei saa Robi kohta öelda, sest ta on ikka paras frukt, kes saagi kohe maha murrab ja rahaks teeb. Isegi sõprade tagant varastamine ei pannud teda kahetsema, kuigi Mairoldit ta kas kartis või austas, sest tema tagant polnud tõesti mees midagi ppihta pannud, või siis oli tegu mõne pisiasjaga või pisisummaga, mida sõber ei avastanud.

„Ei noh, selline asi võtab sõnatuks! Aga kas sa ei ole mõelnud, et see asi tuleks uuesti üles võtta?“ Robert tõesti muretses.

„Mis sest enam kasu on? Ja kui ta leitaksegi üles, mis sa arvad, et ta koju tagasi tuleks või? Ma usun, et ta just pere eest põgenes, peale Salomia-memme surma, kes oli ainuke lähedane inimene talle siin maailmas. Loriett oli alati erak, tüdruk, kes kas pelgas või ei tahtnud suhelda. Aga, nagu ma ennist väitsin, oleme meie, kõik kolm tema pere liiget selles süüdi. Kahtesemiseks on ilmselt liiga hilja, sest see rong on läinud ja ei liigu enam iial, millega ta läks. Loodan südamest, et ta ükskord andestab meile! Ma olen mõelnud, et ehk siis, kui ta peaks kunagi pere looma ja lapsed sünnitama, ehk siis...laste nimel otsib ta meid üles. Aga see on ainult õhkõrn lootus. Ja pealegi kas ta tahab, et ta lapsed teaksid millised vanemad tal on? Aga selles, et ta elus on, olen ma millegipärast päris kindel. Lapsed on mul ju ühe munaraku kaksikud, nagu kaks ühes, Mariett tunneb, et ta teine pool elab. Samas, mina ei ole just ebausklik, aga tunnen ka, nii müstiline, kui see iseendalegi tundub, aga nii on ja nii ilmselt jääb ka, sest kohtun vaimusilmas temaga aeg ajalt. Ja just enne tütre kadumist alles õppisin ma teda tundma, austama ja armastama. Alles siis sain aru oma ja meie pere vigadest, et olime teda alahinnanud, taga kiusanud ja vihanud. Ma ei teagi tegelikult miks, sest see, et Mariett sündis haigena ja äbarikuna, ei tohiks vanemaid vääriti teist last kohtlema panna. Ilmselt olin oma abikaasa poolt mõjutatav ja läksin temaga kaasa, igas mõttes. Uskusin kõike, mida Tiffani ja Mariett väitsid. Olen ikka loll ja halb isa olnud!“ Mairold nuttis nüüd juba päriselt.

„Täitsa lõpp! Aga sõber, palun ära süüdista ennast! Palun sind! Ma soovin kogu südamest, et Mariett tunneks õigesti, et Loriett on elus! Ja anna mulle andeks, et ma tõesti sellest midagi ei teadnud. Sõber, ma hoolin sinust väga! Nüüd mõistan ka miks sa oma abielus nii kinni oled, kuigi jätad mulle tihti teistsuguse mulje. Anna mulle andeks, et ma üldse julgesin sinu abielu kohapealt sõna võtta! Kes mina üldse sinu kõrval olen? Olen üks armetu vennike, kes on kogu oma elu valede laviini otsas ära elanud, koorinud isegi oma sõpradelt seitset nahka ja ikka veel olen elus. Anna mulle andeks!“ Roberti silmad olid ka veekalkvel.

Mehed lõid käed ja läksid poodi viina järgi, sest sõber Robi vangist naasemist tuli ju tähistada.

18. jaanuar. 2018.a.

Vana-Rääma