reede, 9. veebruar 2024

Jaansoni rada 437. päev

Täna oli taas tallatakso päev, aga kilomeetritelt lühem, palju lühem, sest me käisime armsal Reedal külas. Ports raamatuid läks ka teele, ma usun, et esmaspäevaks on kohal, kuigi osad räägivad, et neile käib laupäeviti ka post. Ei oska kosta, ju siis käib, aga esmaspäevaks peal kindlasti kohal olema. Teekonna pikkuseks tuli meil täna kõigest 6,5 km ja 10 600 sammu. Postimajast liikusime Suur-Veski tänavale. Kohati on väga libe ja vaatasime ka kuidas usinad mesilased sillaehituse kallal tööd teevad. Jalgsi pääseb kenasti Port 2 tagant Riia maanteele, mida mööda me kulgesime ning keerasime Rähnist alla, sealt siis Suur-Veskisse. Tagasi tulime mööda Suur-Jõe tänavat, nostalgitsesime kunagises kodurajoonis. Mõnus oli. Hea tunne. Ja veel parem tunne on hinges, sest meil oli ülipõnev ja ülipositiivne päev Reeda seltsis. Peab kordama. Tunnid kadusid kätte. Aitäh, kallis Reeda ja uute kohtumisteni! Nüüd panin tuled ahju ja pliidi alla, sest kuidagi jahe on, sooja tahaks. Varsti saab. Meeleolu on hea, kõht on täis ja vajalikud toimetused on tehtud. Võib päeva kordaläinuks pidada. Vaid üks raamatublogi ootab veel kirjutamist, millega peaagi ka tegelen. Olge ka teie rõõmsad, õnnelikud ja terved! 9. veebruar 2024. Vana-Rääma
class="separator" style="clear: both;">

kolmapäev, 7. veebruar 2024

ET SU SILMADES ÕITSEKSID ÜLASED - Margit Peterson

Jah, ma olin enne korduvalt käsikirja üle lugenud ning nagunii on need luuletused minu ajusagarate vahelt tulnud, aga ma loen alati ka raamatu läbi, kuigi veebipõhist käsikirja sai korduvalt loetud, nagu ikka enne trükki minekut. Üllataval kombel juba eile varahommikul oli kuller raamatutega mu ukse taga. Arvasin, et neid alles trükitakse ja ma isegi ei teadnud mis kuupäeval valmis saavad. Aga seda suurem oli üllatus. Olen raamatuga ülirahul. Trükikoda VALI PRESS teeb kvaliteetset tööd. Olgugi, et ig päevaga juba raamatu kirjastamine kallineb ja tekitab mitmesuguseid mõtteid. Hea sõber Sven soovitas trükkimist mujal riigis, olevat tunduvalt odavam. Pean edasipidi mõtlema selle peale, sest tõesti-tõesti, ei jaksa varsti enam. Kasumit ei tule, ka illustreerimise kirjutan põhimõtteliselt korstnasse. Isegi siis kui kõik uued luuleraamatud läbi müün, jään kahjumisse. Ebanormaalne. Eesti elu on juba ebanormaalne. Ei tahaks nii öelda, aga vaatan tõele näkku ja ütlen tõtt. Aga luuleraamatus võik illustratsioonid olla, kuigi mu paljudes luuleraamatutes ei ole. Pean kaaluma edaspidi seda illustreerimise asja....Väljamaal trükkimine aga eeldab head inglise või vene keelt, just tehnilist keelt, aga ma ei ole selles nii pädev. Ühesõnaga mõtlemiaainet on rohkem kui küll. Aga antud raamatu illustreeris andekas Kersti Astel, keda paljud teavad Kersi Kobi nimega, kes on mu 3-4 laulu elavaks laulnud. Kersti on üliandekas ja ta ei ole hirmkallis ka. Mulle ta käekiri sobib. Tahaks veel tänusõnad öelda ka oma toimetajale Ülle Varikule ja paluda, et ärge tülitage teda toimetamise asjus. Ülle on mu väga hea tutav ja minu kirjatükkide toimetamine tema poolt on üksnes minu ja tema vaheline asi, ta ei pea suvalisele helistajale vastama igasugustele küsimustele ning palun ärge jaotage teiste telefoninumbreid kolmandatele isikutele. Aitäh! Meie koostöö kalli Üllega jätkub ja juba on üks töö taas toimetamisel. Olen raamatuga väga rahul. Kui te küsite miks mu 2 viimast luuleraamatut on mustade kaantega, siis asi ongi selles, et must-valge raamatu kirjastamine on odavam, eks ma vaatan ka kuidas ja kuskohast saan kokku hoida. Aga kaaned on iseenesest väga kenad. Olen äärmiselt rahul. Ka küljendamise ja kujundamisega, mis on tehtud trükikoda VALI PRESSI poolt. Raamat on ilus ja ma luban, et luulest saate ka naudingu/elamuse. Aga kuna ma tegin neid vähe, siis soovijad - kiirustage, neid saab osta veel kirjastusest KRÖÖMIKE, Apollo ja Rahva Raamatu kauplustest. P.S. Paljud on küsinud, et miks ma kallimalt ei müü, aga ma tahan ikka, et mu fännid jaksaksid osta, sest hoian neid. Aitäh ja mõnusat lugemist! 7. veebruar 2024. Vana-Rääma

Jaansoni rada 436. päev

Niikui niuhti 13,1 km ja 21 500 sammu tehtud! Täna oli õnneks see päev, mil Germo oli minuga nõus pikemat rada läbima. Eks ma kogu aeg küsin tema käest ka, arvestan temaga. Olime niigi mõned päevad niiöelda koduarestis, sest Germol oli kaelaradikuliit, aga saime jagu ja ma määrisin ta kaela omatehtud kuldvuntsi tinktuuriga. Kõigepealt oli vaja mõned asjad korda ajada, siis kulgesime postimajja, ports raamatuid sai posti pandud ning edasi kulgesime Esplanaadi ja Supeluse tänavala, sest osad raamatud viisin sinna uutele omanikele. Oleks ma teadnud, et me nii pika maratoni ette võtame, oleksin ka sulle -Ester- raamatu kotti pannud, aga meil nii suuri plaane algul kahjuks ei olnud. Läksime mööda rannariba, sest praegu on kogu ranna äär läbitav. Kohast, kus läheb Mai randa tee, teine Raekülla, keerasin Mai Kultuurikeskuse poole ja olime tunnistajaiks kuidas endine kultuurihoone ajaloo prügikasti läheb. Premeerisime ennast Mai Selverist ostetud jäätisega ning kulgesime uuele sillale, (mille kohta varsti tuleb hakata Papiniidu sild ütlema, sest uus sild on millalgi sündimas) sealt mööda Jaansoni rada koju. Üllatuseks avastasime et jõe äärest oli meie lemmikputka kadunud. See on see, kui ei satu teatud kohta tihti ja eks see sillakoridori piirang ongi meid sundinud muid radu käima. Kalamehi oli jõgi tulvil, käisin salaja paparatsotamas :) Mi seal ikka, jälle ilus päev õhtus. Eile sai ka umbes 5 km liigutud ning 30 kotti puid kuuri taritud, üksinda, täitsa kahe käega, paras trenn ka paremale õlaliigesele. Ja selle kuuri tarimisega oli kiire, sest auto jõudis kell 16.15 ja kell algas Keskraamatukogus juba kohtumine Mudlumiga. Kest teeb - see jõuab! :) Ahjaa, uus raamat jõudis ka eile hommikul koju 7. veebruar 2024. Vana-Rääma
class="separator" style="clear: both;">

teisipäev, 6. veebruar 2024

Kohtumisõhtu kirjanik Mudlumiga

Täna oli pärnkatel Pärnu Keskraamatukogu suures saalis võimalus kohtuda kirjanik Mudlumiga, millest ka meie osa saamas käisime. Olen eelnevalt läbi lugenud tema raamatu "Ilus Elviira" ning täna sain ka uue raamatu omanikuks, ehk soetasin raamatu "Poola poisid." Ja loomulikult võtsin mõlemasse raamatusse ka pühenduse, nüüd leiavad need tee minu eriliste raamatute riiulisse, "Poola poisid" võtavad küll eelnevalt öökapile lugemisjärjekorda, aga ma tunde järgi võtan järgmise raamatu lugeda kui ootejärjekord on vahepeal hoogsalt kasvanud. Praegu on. Armas õhtu oli. Aitäh, Krista ja Heda, et niivõrd armsaid kirjdusõhtuid korraldate! Aga pikemalt ehk kirjutan mujal. Las fotod kõnelda. 6. veebruar 2024. Vana-Rääma

KURAT KARGAS PÄHE - Tarmo Teder

Möödunud öösel panin öökapilt riiulisse romaani "Kurat kargas pähe," mis on antud autori esimene romaan. Tõsi küll, Tarmo Teder seostubki mulle rohkem novellikirjanikuna, aga tal on romaane veel ilmunud. Just romaane, sest romaan on mu lemmik(proosa)žanr ning just romaane on liiga vähe, enamik eesti autoreid kirjutab siiski jutustusi, mitte romaane. Neil kahel kirjandusžanril on suur vahe. Ma ise kirjutan nii romaane kui novelle jne ... Üks jutustus on ka pooleli. Aga see raamat on tõsiselt põnev, viib meid isegi võikasse Kolõma vangilaagrisse, kuid mitte küüditamisaegadesse, aga nõukaaega küll, sest siis tegutses veel KGB ning ka eestlasi saadeti Venemaa lõppu vangilaagrisse. Aga Kolõma ja vangilaager ütlevad lugejale nii mõndagi, ma pikemalt ei peatuks sellel teemal. Kes ei loe, see ei loe nagunii ning on isegi selle üle uhke, et ei loe. Kui ma raamatuid ei loeks, ei julgeks ma seda kõval häälel tunnistada ka mitte :) Aga inimesi on igasuguseid ja mina pole ütleja. Loomulikult ei pea niipalju lugema kui mina seda hetkel teen, aga varsti on kevad ja ka mina teen lugemispausi. Raamat harib meid ja seda igas mõtes. Laiendab silmaringi ja annab teadmisi. Mina elu ilma raamatuteta ette ei kujuta. Tarmo Teder on autor, kelle raamatuid loen meelsasti, siin on palju tarkust, ajalugu ja põnevust. Pigem ei suuda ma viimasel ajal lugeda naistekaid, mis on nämmutavad ja heidavad meessoole halle varje, mis on ka pehmelt öeldud. Ma leian, et iga autor võiks katsetada erinevate kirjandusžanrite kirjutamist ning teemad võiks kalduda ka äärest äärde. Ja raamat peaks olema hariv, mitte nämmutav halamine. Aitäh, Tarmo teder, et selliseid emotsioone välja kiskusid ja tänud niivõrd põneva romaani eest! Ja nüüd raamatukaupluse lehelt väike tutvustus ka. Romaani peategelane, noor mees Larats Kannel, püüdleb takistuste ja päritolu kiuste temas aimuva seletamatu ideaali poole. Viibinud vaimuhaigla õuduses, seejärel siiralt armastanud, olnud vanglas ja asumisel ning üle elanud perekonna traagilise huku, teeb ta lõpuks oma "neetud saatuses" karmi ja vaba valiku. 6. veebruar 2024. Vana-Rääma