Mõnikord tuleb oma sõnu süüa ja siiski kepikõndida vaid 5,3 km ja 8 600 sammu, sest mitte meist olenevad asjad tulevad vahele. Nagu tänagi. Meelitasin Daisy kodust välja, sest teadsin ühte ta suurt soovi, mida praegu veel täide viia saab. Selle soovi viisime muidugi täide ka, aga meres ei saanud me kaua olla, sest ma sain ühe kõne. Ei, ei, see ei ole halva kõlaga kõne, pigem vastupidi, aga ma seda siiski siin ei lahka, kõikidest eraasjadest ma ka oma blogis ehk elulooraamatus ei räägi. Iga asi omal ajal. Aga meres oli mõnus. Nagu ma arvasin, et merevee soojus oli 18,3 °C. Kannatab vees käia küll. Ees oli lausa supp. Ja kell 13.43 näitas kesklinna silla juures 20 soojakraadi, seega suvi kestab veel! Rahvast rannas oli, aga vees täna mõni üksik. Võibolla keskrannas või Surfiklubi juures oli rohkem, meie käisime muuli juures. Seal hea rahulik. Liiv oli ka mõnusalt soe ja esimest korda elus nägin ma Pärnu rannas millimallikaid. Müstika! Olen neid eelnevalt näinud üksnes Klooga rannas. Katsuma ma neid ei kipu, pidavat mürgised olema. Aga fotole jäädvustasin ühe armsa olendi. Mis seal ikka, jälle sulistamas käidud ja enesetunne on ülihea. Aitäh, loodus! Aitäh, Universum, et juulis saamata jäänud suve septembris meie kingid! 7. september 2023.Vana-Rääma P.S. Kutsusin naabrimees Morska ka sulitama, aga tema jaoks polnud lennuilma :D Ahjaa, see paadimees seal jõel oli palja ülakehaga, võttis päikest :)
