Jaansoni rada 299.päev

Nääri eri :) Naised, käisin nüüd postimajas ära, seega oodake raamatuid, kes te tellisite. Ja loomulikult, kui juba ennast sisse sai pakitud, läksime ka kepikõndima. Täna läbisime 6,1 km ja 10000 sammu tuli ära, pealegi veidi. Ja Pärnus on väga soe ilm, kella 17.05 ajal näitas +1 kesklinna silla juures, loomulikult jäädvustasin. Seiklesime kesklinnas, näitasin Germole õhtust näärirüüs Pärnut ja siis liikusime kesklinna muulile. Kahjuks on see laudtee seal muuli kõrval valgustamata, kottpime, vaid Vana-Pärnu sadamas töötasid mingid masinad, need veidi valgustasid. Aga me siiski laudteele ei läinud pimeduse tõttu. Kahjuks. Tulime jahisadama kaudu tagasi. Seal on ka vaikus ja kuidagi nukker, aga õnneks pole enam pime aeg mägede taga, kõik läheb rõõmsamaks ja valgemaks. Vahelduseks oli isegi põnev pimedas rajal liikuda. Libe ei olnud, tuult ei olnud, külm ei olnud, pigem koju jõudes oli selg märg (higist). Jess, hakkan kohe oma eesmärki saavutama, plaan oli vana aasta sees 300 rajapäeva täis teha ja .... jõuame! Ma tõesti naudin liikumist, nagu olen juba varsti 6 aastat kepikõndimisega aktivsemalt tegelenud. Ilma ei oskagi olla enam, kohe on midagi puudu. Minge liigutage teie ka ennast, annab ülihea enesetunde. Olgem terved! 27. detsember 2022.a. Vana-Rääma

Õnneks on peagi jõulud möödas

Nagu ma juba blogipostituse pealkirjas mainisin, nii ma ka arvan ja tunnen siirast rõõmu, et peagi saabub uus aasta ja päike särab kõrgemalt. Pole kellelgi üllatav teadmine, et ma olen suvelaps ja siis juba sellest johtuvalt ei meeldi mulle talv ega jõulud. Kuna mul pole võimalik seda külma perioodi soojal maal veeta, pean selle külma siin välja kannatama. Kannatan ka, nagu tänagi, pakkisin ennast soojalt sisse ja läksin rajale kepikõndima, õigupoolest läksime, Germoga. Aga traditsioonidest natuke ma siiski kinni pean, kuigi mingi ostuhullus mulle üldse ei sobi aga laua teen ja armas kui pere kokku tuleb. Laupäeva õhtul käis ka mu noorem poeg, kes elab ja töötab Tallinnas. Tore õhtu oli. Eile olime koos Urmase perega, nagu ikka, ämm vaaritas söögid ja Urmase vennapoeg ka. Head kokad mõlemad. Ja ka Urmase vend viibib hetkel Soomest Eestis. Sellised vaiksed ja korralikud istumised. Siirad tänud kingituste eest teile! Ja armsaks üllatuseks saime ka Soome Päkaplika Sirjelt kingituse, suured tänud! Nüüd on mul taas üks külmkapimagnet juures, jee! Kaardile lasen sul kunagi taha kirjutada, ka selle eest siirad tänud ja teiste asjade eest ka! Eile katsetasin juba taskulampi, otsisin Simbat mööda elamist taga, aga hommikul olid nad hoopis Urmasega koos uksetaga :) Vaat kus jõulunaljad! Aitäh teile, mu kallis pere, armastan teid nii-nii väga! 26. detsember 2022.a. Vana-Rääma

Rada 298.päev

Ohh, mõnus on olla! Jõudsime taas rajalt ja tänane teekond oli 6,8 km pikkune ja üle 11000 sammu. Ilm on hetkel normaalne. Natuke seal Voorimehe lõpus Pärlimõisa teel on tuuline, aga seal me suundusime Vana-Pärnusse ning seal tuul õnneks vaibus. Kohati nõelus mütsist läbi, aga ma olin salliga kinni pakitd, kael ja kõrvad tihedasti salli all soojas, sest kaelaradikuliiti enam küll saada ei taha. Kaal ju vaikselt tiksub allapoole. Nüüd küll harvmini ja vahel paar kilo kõigub kuid täna hommikuse seisuga olen 32 kg kergem ja ma tunnen, kui kerge on astuda juba, tahaks joosta. Mul on kahtlane tunne, et ükskord hakkan ma jooksma ka, sest energiat on liiga palju, ei tea kuhu seda rakendada. Kuigi söögiisu pole üldse peaaegu. Aga hommikul sõin ühe riisitatra kaleti lõhega ja veidike krevette ka. Lõunaks pool kantlat ja väikese tüki kana, millest pool sai ka Simba endale. Kõrvale riivitud punane peet. Rimis müüakse riivitud punapeeti, pole vaja endal keeta ja riivida ja ma ei pane sinna mitte midagi juurde, ilma soolata ja ilma teiste aineteta, maitseb nii ja on ka tervislik. Eile Urmase juures jõule pidades mekkisin vaid veidi ämma tehtud maitsvat kartulisalatit ja mõne viilu pirni. Ei muud. Nii vähe ongi inimesele vaja, ei pea ennast kurguni täis sööma ja mulle piisab üldse 150 grammist või vahel harva 200 grammist, 300 tekitab juba liiga täiskõhutunde ja raske olemise, pole vaja vägisi süüa. Organism ise teab kui palju ta vajab. Ja ma võin öelda, et olen juba tükk aega kõigesööja, aga siin tuleb taas mängu organism, ta ikka kõike ei söö, on väga valiv, kuid ajapikku oleme me temaga sõpradeks saanud ja isegi liiga headeks sõprdeks. Üks mure on tekkinud viimasel neljal päeval, ma ei näe enam. Praegu siin kirjutades ma ei näe kas on kirjavigu sees või ei ole. Trükin suvaliselt. Eile hommikul tuli nägemine tagasi umbes tunni aja pärast peale ärkamist. Sestap palun veelkord, ärge palun mulle enne lõnat helistage! Ma olen hommikuse unega ja ärkamine võtab aega. Diabeetikuna nägemine järjest halveneb ja ma ei taha hommikuti telefonis suhelda, meil kõigil peab olema oma privaataeg ka. Jah, ma saan aru, et paljud on hommikuinimesed, aga palun arvestge, mna ei ole, saan umbes kell 3 või 4 magama ja ärkan hilja. Kirjatöö nõuab öiset aega. Olge terved! 26. detsember 2022.a. Vana-Rääma

Jaansoni rada 297.päev

Noonii, kui oled mitu ööd/päeva kirjutamislainel, kulub üks kepikõnd marjaks ära. Võtsn pikalt hoogu, no liuväljal on ju suht võimatu liikuda. Lisaks sain ühel tuisusel päeval kaelaradikuliidi ning üritasin temaga sõbraks saada ja koju saata ning siis ta tuligi, see pöörane inspiratsioonipuhang. Tegelikult olen selle üle väga õnnelik, sest nii mööduvad jõulud ja talv rutem ning algab imeline kevad. Täna oligi päike juba nii ere, et ei saanud tema poole piiludagi, aga jäädvustada sain. Ühesõnaga 1 romaani käsikiri on mul toimetatud, läheb loetud päevade pärast kujundusse ja küljendusse, sest selleks ajaks saab illustraator ka kaanepildid valmis. Teise romaani käsikiri on toimetaja käes ja töös. Kolmanda kirjutamisega läksin öösel hoogu ja sain magama alles kell 3.00. Lisaks kirjutasin veel ühe peatüki ka lasteraamatule PETU(3). Ja nüüd sain rajalt inspiratsiooni, ehk õnnestub Petu lõpetada lähiajal. See jäigi pikaks ajaks vahepeal toppama. Aga kuna ma tunnen ennast väga hästi ja olen õnnelik, on ka inspiratsioon tagasi. Kui oled oma eluga rahul ja su ümber on just need inimesed, kes olema peavad ja keda sa saad sõpradeks pidada, loksuvad asjad ise paika. Olen kogenud. Korduvalt. Ja, nagu ma juba fb-s olen maininud, käib meil igapäevaselt Päkapikke nii palju, ju oleme ikka head lapsed ka olnud. Ei jõua teid kõike äragi tänada, minu inimesed! Lisaks veel postkaardid, need pärispostkaardid pärispostkastis, oehh, nostalga! Täna läbisime 6,2 km. Liikusime Voorimehe tänava kaudu Sauga mõisa poole, sealt Uus-Sauga kaudu tagasi, kesklinna silla juurde, Pärnu jõe äärde, sealt veel teiselepoole silda ja koju. No ma alla 6 km poleks leppinud, pole kaua rajale saanud ja tuleb head ilma ära kasuatada, lisaks oli hirmus hää hoog ka sees. Samme tuli üle 10000. Meie oleme rahul. Germo ka särab siin õnnest ja rõõmust. Hei sina, sinu kootud villased põlvikud on imekenad ja imesoojad, kandsime neid täna. Aitäh! :) No ja ma ei saa blogisse jäädvustamata jätta ka Päkapikkude kinke ja tänusõnad tulevad ka siit, aitäh! 24. detsember 2022.a. P.S Tänan teid eriliselt mu armsad, te teate keda ja mille eest! Armastan!