Kodus on alati olla hea

Jah, nii ta on. Ega kui ikka hädasti praeguste teeolude tõttu õue minna vaja ei ole, tuleb leida toas tegevust. Meil on olnud täna sisukas päev. Mõlemal. Peale Reikit armsa Avega, kes täna ka Päkapikuks kehastus, külastas meid armas Heli, kellega lahkasime luuleteemat, aga see ei kuulu avalikustamisele, vähemalt praegu mitte. Tuleviku suhtes ma hetkel rääkida ei oska. Mina olen nüüd PETU 3 kirjutamisega ametis ning Germo joonistab köögis laua taga Simbat. Päris hästi tuleb juba välja kui vaadata esimesi piirjooni, mille ta pildistamise ajaks oli paberile teinud. Ma kordan, Germo ei loe ega kirjuta, ei tunne tähti ega numbreid, aga ta joonistab. Eile näiteks joonistas sõbrannede (nii ta Gaudi ja Anut kutsub) peade kohale lilla päikese. Vahva. Päris postkasti avades ootas meid 2 üllatuskirja, ühe saatis armas Helena Baierimaal ja teise armas Margit Pärnust. Lugesin Germole ka ette, võttis tal muige huulile. Germo kannab nüüd uhkelt ka sinu nikerdatud käevõru, armas Helena! Ja no Margiti nime kuuldes on juba hea tuju kohal! :) Ma käin vahelduva eduga mööda tube ja nuputan kuhu panna Päkapiku toodud imeline ja võimsa energeetikaga 3D pilt, no ei leia kohta. Vaatan ja imetlen, no nendele huntidele saab täitsa pai teha. Ühesõnaga, leidke teie ka tegevust, nii möödub see pime ja pikk ning külm periood kiiremini ja kevad hakkab naeratama taas! Jäädvustan ka selle kuidas mu viies novellikogumik Baierimaal oma uues kodus elab. Olge terved ja õnnelikud! 20. detmsember 2022.a. Vana-Rääma

Armsa Irinaga Pärnu Jõuluturul

Lisaks Pärnu Jõuluturule, kus me armsa Irinaga käisime, käisin ma ennast taas ka imelises Bellissima ilusalongis lille löömas. Egle tehtud maniküür kestab kaua-kaua, on väga kvaliteetne ja imeilus. Minge teie ka tipptegijate juurde, ärge laske enda küüsi rikkuda igasugustel nurgatagustel sopertajatel. Hind on olematu, kõigest 25 eurot ja saad samaimelised küüned nagu minul. Olen ülirahul. Aitäh! 17-18. detsember 2022.a. Vana-Rääma

Veidikene toitumisest

See postitus on teile, kes te minu pärast mures olete ja küsite kas ma söön, mida ma söön ja kui palju ma söön. Muretsemiseks ei ole põhjust. Täna näiteks tuli praetud maksa isu peale, sõin ka seda. Olgu mainitud, et mu organism kannatab üksnes kookosrasvaga praetud toitu. Ja ma söön praetud toitu üliharva, vast 1-3 korda kuu jooksul. Ei söönud ka enne oppi. Maksa praadisin ära (kasutan maksa praadides tavapipra asemel alati sidrunipipart) ja siis seal samas ka sibularõngad ning hapukoore või toidukoore asemel kasutan tavalist piima, jahu mitte, sest jahu ma ei talu ja üldiselt pole jahu ka kasulik. Muidugi oleneb ... Portsjonis on: * pool keedukartulat pool keeduporgandit 2 maksatükki (loomamaks) sibularõngad 3 viilu hapukurki ( ei pea enam kurki koorima) P.S. Hirmus praemaksa isu oli, tõstsin sellise portsu, aga sellest jõudsin ära süüa pool. Organism ise teab ja tunnetab kui palju soovib. Simba rõõmustas teise maksatüki üle väga ning Germo sõi sellest portsust pool ära. Õige oleks olnud: * veerand kartulat veerand porgandit 1 tk maksa NB! 4 kuud on operatsioonist möödas ja ma söön tavatoitu, muidugi sellist, millega organism lepib. Igaühel on see erinev. Kuigi ma toitun tervislikult juba alates aastast 2019, siis ikkagi osad toidud ei sobi enam. Ja ebatervislikku toitu ma peaaegu ei tahagi. Kuigi mõnikord patustan ka, lõhe sobib ju kõige paremini saiaga ja eile sõin ma ühe viilu lõhesaia ning täna ka. Ühest viilust piisab. Algul üritasin röstsepikut süüa, no ei sobi. Urmas kinkis mulle veel spetsiaalselt rösteri ka selle tarvis, aga ma pole iial armastanud röstsaia, ei sobi see ka nüüd. Täna sõin esimest korda ka supilusika täie tatart, siiani see alla ei läinud. Olin enne harjunud igal hommikul kaerahelbeputru sööma, praegu see ei sobi veel, sestap söön hommikuti 1 viilu (riisitatra)lõhekaletti ning 1 banaani. Kreeka jogurt ja kõikvõimalikud kodujuustud on mulle vastunäidustatud, olen erinevaid katsetanud, lähevad kõik külmkapis lausa halvaks.. Mitte üksnes mina, ka Germo ei armasta neid. Sestap pean väga arvestama kuidas vajalikku valku toidust kätte saada. Söön 4 korda päevas ja korraga 100-200 grammi, sest nüüd mahub juba 300 grammi, aga ma ei taha lihtsalt. Ükskord sõin 250 grammi ja mul oli pärast väga raske olla, nagu kunagi, kui kõht sai ääreni täis õgitud. Mulle piisab ka sellest kui söön üheks söögikorraks üksnes proteiinibatooni. Joogi ja söögi vahet hoian 20-30 minutit, kuigi nüüd ei aja ammu enam oksele kui vahetult peale sööki toidulisandeid rohke veega võtan. Dumping sündroomi õnneks mul ei kujunenud, kuigi esimetel kuudel mingil kolmel või neljal korral oksendasin toidu välja. Ühesõnaga kõik toimib kenasti, ma tunnen ennast väga hästi ja olen üliõnnelik, et rasvumisele lõpu lasin teha ja selle operatsiooni kasuks otsustasin. See on üks parimaid otsuseid, mille olen viimasel ajal langetanud. Hoidke ka teie ennast ja toituge tervislikult ning kindlatel kellaaegadel! Täna käisime ka armsal Terjel Tammistes külas. 18. detsember 2022.a. Vana-Rääma

Mõnikord peab laskma ennast tippfotograafil ka jäädvustada

Jah, just need fotod tegi Urmas Luik spetsiaalselt minust ja minu tarvis. Mina tänan südamest fotosessiooni eest! Aitäh! Aitäh! Aitäh! Kirjutan oma teekonnast raamatut, mille tarvis jäädvustan või lasen ennast jäädvustada. 3 kuud ja 26 päeva operatsioonist ning kehakaal -28 kg. 16. detsember 2022.a. Vana-Rääma

Uuel aastal uue hooga ehk muutused

Kuna blogi on avalik, siis alates uuest aastast jagan siin üksnes raamatute arvustusi ja kepikõndimisi, aga ilma jäädustusteta endast. Vaid minu fb sõbrad näevad fb ajajoonel minu isiklikke asju. Fb sõbrad on ka mu pärissõbrad. Teised ei pea minu eluga kursis olema. Eriti negatiivsed inimesed ja paadunud kurjategijad. Pole vaja. Lisaks on mulle ja mu perele tehtud selline kaitse peale, et need, kes meile halba enegiat saadavad, saavad selle kõik endale tagasi. Mis juhtuma hakkab selle eest mina juba ei vastuta. Eks need ise teavad, kes siunavad. Pärast kellelegi kaebama minna ei ole, oma süü. Meie oleme õnnelikud, olge teie ka, kes te elate oma elu ja olete positiivsed. Negatiivsed inimesed olen oma elust välja heitnud ja neile enam siin kohta ei ole. Lisaks, kui ma veel kuulen laimu siis ... juba olen artikli kirjutmisega algust teinud ning selle ilmumine on üksnes ühe kliki kaugusel. Vihkan valetamist, silmakirjalikkust ja teiste elu elamist. Nii kaitsen ennast ja oma pere saatanliku energia eest, sest seda energiat joodikud endas kannavad ja välja kiirgavad. Aga oma sõpradele soovin head ja ainult head. Õnneks on mul palju sõpru ja veel rohkem häid tuttavaid, kes minusse usuvad ja on meie pere jaoks alati olemas. Teie oletegi mu pere. Aitäh! Lisaks kuuluvad minu perekonda veel mu ämm Helmi, mu kallis Urmas, mu poeg Geio, poeg Germo, vend Mati ja poolvend Heiki. Lisaks on mu heade sõprade hulgas ka mu lähisigulasi, kellega aktiivselt suhtlen. Teie olete ka osa minu perest. Kunagi oli mu pere suurem, aga kallis Ema, keda enam aastaid ei ole, ennustas ette, et kui ükskord teda enam ei ole elavate kirjas, meie pere (õed-vennad) laguneb koost, lõhe oli juba enne sees. Nii ongi läinud, aga jäävad alati need, kes peavad su elus olema, mitte need, kes ennast sinust paremaks peavad ja siunavad ning teevad otsuseid, mis võivad lõhestada pere. Lisaks vale vajub ja tõde tõuseb, sestap tahaks koputada mõne inimese südametunnistusele, et ta ei saaks asjadest valesti aru, ei tõlgendaks asju valesti ning vaataks enda sisse, sest tihtilugu endaga pahuksis olles inimene teeb impulssiivseid otsuseid ega suuda hiljem ka iseendagagi toime tulla. Olen selliseid inimesi kohanud ja mul on nendest ka kahju. Aga tavaliselt saab inimene ise ennst aidata. Jah, minu viga on see, et ma usaldan inimesi liiga palju, või usaldasin, sest tänaseks ma väga valin keda oma elu lasen ja keda mitte. See aasta ei ole olnud kerge, poja ränkraske haigus, koos võitlesime ta tervise pärast ja võitsime. Hea tunne on. Mida see näitab? Et prioriteedeid on paigas ja meie elu on positiivne. Lisaks enda tervise paranemine, operatsioon ja juba 30 kg kaotus. Tunnen ennast 20 aastasene ja õnnelikuna. Ja ka oma firma tegemine, mille alt ka toimiv kirjastus ning juba käib töö mu raamatute ilmumise nimel. Pole enam ühelgi naabrimutil kobisemist, aga noh, mis ma ikka joodikute peale aega raiskan, nad on haiged inimesed, vajavad abi. Aga "joodik" ütlen ma otse välja, sest minu mustamine jätkub, aga kordan eelpool mainitut, kõik mida teed mulle, saad tagasi! Ühesõnaga ma olen õnnelikum kui kunagi varem. Minu elu on läinud täpselt nii nagu ma seda olen soovinud, läbi tähtede valguse poole ja ikka edasi. Armastan teid, mu kallid sõbrad ja mu üliarmsad pereliikmed! Tänu teile saan ma olla mina ise! 13. detsember 2022.a. Vana -Rääma

Rada 296. päev

Täna käisin Bellissimas, seekord lasin kulmusid kohendada, sest peagi on tulemas üks suurem fotosessioon, selle tarvis ju ikka peab ennast lille lööma. Ja nagunii lasen ma korra kuus kulme piirata ja värvida ning ikka Bellssimas Kätlini juures ning nii juba aastaid. Ma isegi ei oska öelda kui mitu aastat. Täna üritasime Kätliniga neid aastaid kokku lüüa, aga ei õnnestunud. Igal juhul olen ma selle salongiga 100% rahul sest seal töötavad mu 2 lemmikut ilutegijat, eelpool mainitud Kätlin ja nüüd juba ka küünetehnik Egle. Aitäh, tüdrukud! Ühtlasi oli vaja ka käia postimajas, nagu tavaliselt, sest raamatud tahavad ju uutele omanikele jõuda. Ja loomulikult liikusime me jala, kepikõndides ning postimajast väljudes võtsime taas suuna ranna kanti, ehk siis muuli juurde, jõe ja mere ristumiskohta. -4 näitas termomeeter kesklinna silla juures, veidike oli ka tuult ja tuisku, aga meil oli soe. Mõnus. Läbisime 6,2 km ja ligi 10500 sammu. No vähemalt korra nädalas ma pean rajale saama, tegelikult ideaalis sooviks 2 korda aga alles tervenes Germo nohust, eelmisel nädalal mina. Tunnen enda liigutamisest puudust. Lisaks olen ma endiselt loomelainel. Sõbrad, palun ärge soovitage mulle sõbraks võõrad inimesi, ma ei vasta nende sõbrakutsetele! Palun ärge saatke minu juurde raamatuid kirjastama võõraid, ma tegin kirjastuse esialgu üksnes enda raamatute väljaandmiseks. Kas ka annan kunagi teiste omi, seda näitab aeg, aga plaanis ei ole. Massiliselt tuleb niigi sõbrakutseid, aga ma ei vasta nendele. Selleks, et jagada (loosimses osalemiseks) mu postitusi fb-s ei pea sõbrakutset saatma. Ja fännid (nagu paljud ennast nimetavad) saavad jooksva info (endiselt) kätte mu kirjanikulehelt, sõprade tarvis jagan isiklikke teemasid fb-s ja kõik ei jõua ka siia, sest minu blogi on avalik, teada olevatel andmetel käivad seda ka lugemas negatiivse energiaga inimesed, need, kes kohe peavad teiste elu elama ja siunama. Ma vajan ka privaatsust, sestap jäävad osad mu postitused üksnes fb ajajoonele ja sõprade jaoks avalikuks. Tänud mõistmast! Ja üleüldse, minge ka liikuma, see aitab vabaneda igasugustest pingetest, sest praegu on nagunii aasta pikim pime periood, mis on ka minu jaoks vastuvõtematu, aga ma saan hakkama. Armastan elu ja kalleid sõpru, kes mu ümber on, ja teid on! 6. detsember 2022.a. Vana-Rääma

Lillkapsakotletid

Kuna mu maitsemeel on üsna kapriisne ja mõne päeva eest tuli kotleti isu, leidsin fb-st lillakapsakotlettide retsepti, hakkasin neid ka täna tegema. Tõsi küll, mina kunagi ei tee ühtegi toitu retsepti järgi, ikka sisetunde ja silma järgi, sestap võtsin õiguse ka koostist muuta, sest ma ei tarbi nisujahust tehtud tooteid, ei saia, ei leiba, ei sepikut. Mulle lihtsalt ei istu need, magu (harjunud ütlema) ei võta neid vastu. Ja ega ma liha ka eriti ei tarbi, no ei sobi ning kana hakklihast on hetkel isu täis. Kuna ma saan blogida üksnes ilma taandridadeta, kirjutan ka koostisosad siia nii, ei saa tulpa lisada. Koostis: poolpehmeks keedetud lillkapsas, sibul, 2 muna, till, kanepijahu (nisujahu asemel) soja, sool, pipar, kurkum ja riisvsaiast ma siiski pistsin kotletid läbi. Germole serveerisin porgandisalati ja tatraga, endale panin suisa 3 kotletti taldrikule, peale lisasin riivjuustu, sest juustu ma armastan aga kodujuustu oksendan välja. Aga jah, ma siiski jõudsin vaid 1 kotleti ära süüa ja maitses hästi. Ka Germo sõi isuga, seega kõlbab süüa küll. Ja no soja petab ära, nagu oleks koostises ka liha. Katsetage ise ka, mina tegin esmakordselt ja jäin rahule. Teinekordki. Head isu! 6. detsember 2022.a. Vana-Rääma

NAGU LAINEVAHUST TÕUSNUD - Urve Tinnuri

Möödunud öösel panin autogrammidega raamatute riiulisse ühe raamatu juurde, kollektsioon aiva kasvab. Mul on loetud ja erilises riiulis kõik kirjanik Urve Tinnuri romaanid. Ma ei tea isegi kui palju Urvel neid ilmunud on, aga on. Urve Tinnuri on üks mu lemmikkirjanikke, sest tema lauseehitus on põnev, sõnavara rikkalik ja ta oskab luua niivõrd põneva süzee, et sa ei saa raamatut enne käest, kui ta loetud on. Võrratult kaasahaaravad, elulised ja põnevad on kirjanik Tinnuri lood. Kohati viib autori sõnakasutus mind ajas tagasi, lapsepõlve, sest selles on väga palju sarnasust minu kallis Ema ütlemistega. Äratundmisrõõm. Antud raamatus on ka müstikat, mis mulle väga korda läheb. Minu jaoks peaks seda igas raamatus olema, aga mitte nii palju nagu ulmekirjanduses, sest ulmekirjadust ma eriti lugeda ei suuda. Ei saa öelda, et üldse ei loe, loen küll, aga ulmel ja ulmel on vahe. Mulle läheb peal selline realistlikum ulme, kui nii öelda võib, aga mina ütlen. Öeldakse, et raamat on alati autori nägu, aga ma pole päriselt sellega nõus, olen nõus väitega, et raamat on pisut autori eluloo nägu, sest autor põimib palju loomingusse oma elus toimunut ja toimuvat, aga mitte ükenes oma elus, vaid kasvõi tuttavate tuttavate eludest. Lisab veidi fantaasiat ja nii need lood sünnivad. Tegu on siiski ilukirjandusliku teosega - romaaniga, mitte elulooraamatuga. Jäin targutama, aga ütlesin välja oma arvamuse, nagu ikka. Muide, kirjanik Tinnuri on ka väga hea psühholoog ja seda ei maini ma üksnes selle raamatu põhjal, selle tundmiseni jõudsin ma ammu enne. Ma südamest tänan selle raamatu eest Sind, kallis Urve! See on raamat, mida soovitan kõigil lugeda! Apollo lehelt: Kaks päeva enne pulmi, ühel ilusal augustikuu õhtupoolikul läheb Roometi lapseootel mõrsja Kai-Liis Peipsi järve ujuma ega tule enam tagasi. Nüüd, mil õnnetusest on möödunud peaaegu veerand sajandit, usub osake Roometist ikka veel, et Kai-Liis on elus... „Nagu lainevahust tõusnud” kõneleb leina ja leppimatusega kaasnevast hingekitsikusest, mis võib viia vaimse murdumiseni, petmisest, reetmisest ning rääkimatajätmistest. Valguse kätte jõuab kibe tõdemus, et me ei tunne oma kõige lähedasemaid inimesi kaugeltki mitte nii hästi nagu oleme arvanud. 5. detsember 2022.a. Vana-Rääma