Olen Margit Peterson, kolumnist, literaat, poetess, kirjanik, lastekirjanik, Pärnu kirjandusõhtute peakorraldaja ja ema kahele täiskasvanud pojale. Minu sulest on ilmunud luuleraamatud: 1. "Õitsvate pärnade alleel" 2. "Avali aegadesse" 3. "Veerekese pääl" 4. "Külalood ehk vaaderpass" 5. "Ööde Tütar" 6. "Vana-Rääma uulitsal" Novellikogud: 1. "Virtuaalmees" Romaanid: 1. "Segavereline" 2. "Rist teel" (2015) 3. "Westoffhauseni häärberi saladus" (2017) Lasteraamat: 1. "PETU"
neljapäev, 27. oktoober 2022
Rada 285. päev
teisipäev, 25. oktoober 2022
Pühi ise kah
PÜHI ISE KAH
Detsembrikuu palg on juba väga härmas ja maaema on talvekardinad ette tõmmanud. Selle aasta esimene talvekuu tuli ootamatult. Kargus ja külmus ehmatasid oma kiire rünnakuga. See oleks nagu ajas tagasi viinud, seitsmekümnendatesse, mil talved olid lumerohkemad ja külmemad, sooja ei saanudki, tuli ikka kaks paari lambavillaseid kindaid kätte panna, kui soovisid, et külm näpuotsi valusaks ei külmetaks.
Oi, kuidas ma igatsen neid viltsaapaid, mida mõningate aastakümnete eest veel toodeti. Toona sai need veel eriliselt ilusaks tikitud, ikka eestlaslikud rukkililled ja viljapead külgedele, nii olid tehtud tüdruk. Ja, ausalt öeldes, nendega jalad ei külmetanudki ning toona sai ka pärisvilte kantud, sest ilmastik oli teistsugune või isegi kliima tundus teistsugune. Küllap ikka sellel globaalsel soojenemisel on oma roll ning talved on muutunud üha vesisemaks ja lörtsisemaks. Teistsugune. Vähemalt algus.
„Tahaks nii soojale maale. Iga aastaga üha vähem talun ma talvekülma ning vähemalt unistustes viibin troopikas, maal, kus puudub kargus ja lumi, mis mulle sugugi ei sobi. Tegelikult ei ole kunagi sobinud, kuigi oma maa sool ja juured on minu jaoks eriliselt olulised. Aga ega ma ei plaani jäädavalt minna. Saaks 5 külma kuud soojas troopikakuumuses elada ja ülejäänud 7 kuud Eestis, julgeks ma ennast maailma õnnelikumaks inimeseks hõisata. Aga ... Tõsi ta on, et ma hetkel seda luksust endale lubada ei saa, aga suurelt unistades saan, tean, et saan. Olen muutunud aastatega tasakaalukamaks, minu kärsitus on tasapisi kellegi teise hinge pesa tegema hakanud ja ma suudan oodata, suudan kannatada ja käituda tarmukalt ja tasa, et oma unistused täide viia. Vähemalt nii ma arvan. Ja tunnen.“
„Jaaa, „käis Jane välja pika fraasi, millele ühtegi sõna ei järgnenud.
„Jajaaa, no sina oled vana lumeinimene ja kirud kuumust maa põhja. Ega ma seda pahaks ei pane, kui sa suudad paremini sulanduda oma isamaa kliimasse, erinevalt minust. Ma olen isegi kade,“ tõdesin ja ütlesin oma arvamuse välja.
„Hmm...ok, kui sa just nii arvad!“ Jane nagu hõiskas need read välja, endal salakaval nägu peas.
Ega ma, õigupoolest, tunnegi Janet vaid mõne reaga, kui nii öelda võib. Me tutvusime alles septembris, kui ma töö- ja elukohta olin sunnitud vahetama, sest minu kandidatuur osutus sobivaks ning ma olin sunnitud kodulinna tolmu jalgelt pühkima, et siis pisikesse provintsi tööle tulla. Tõsi küll, kodulinn jääb kodulinnaks ning sealne kodu on mu päriskodu, erinevalt provintsilinna kallist üürikodust, aga nii peab see olema ja nii ka ilmselt see jääb, sest jäädvalt oma kodulinna ma siiski hüljata ei suudaks, selline võimas patriotism tõstab aeg-ajalt minus pead, või koguni kätt. Igal juhul ma elan maailma ilusamas ja parima energeetkaga linnas, seda hüljates ilmselt läheks minust palju kaotsi, kui mitte suisa pool mind.
„Eee... tegelikult ma polegi eestalne ja see siin pole mu sünnimaa, või isamaa,“ teatas Jane ühtäkki. See mõjus mulle nagu ämbri täis külma vett krae vahele, sest minu arvamuse järgi nägi ta tüüpiline haapsalulalne välja, pisut endasse tõmbuv, mitte eriti seltsiv ja tõrges ning introvertse loomuga.
Vaikisin, sest pidasin seda kõige õigemks tegevuseks. Jah, kui inimese ennast ei ava, siis me ju ei teagi temast midagi, teame teda vaid oma kujutluspiltide järgi, nagu mina antud juhul teda tüüpiliseks kohalikuks pidasin.
„Ma, mind lapsendati Eestisse ....“ kogeles ta veidi enne, kui suutis need saatuslikud sõnad üle huulte öelda.
„Aa, ahsooo , okei ... no sorry,“ laususin ma üle huulte sõnad, mis oleks kõrvakuulaja minu eestluses kahtlema pannud. Paraku kasutab iga teine juba erinevatest keeletest tulnud väljendeid ja see paistab uus normaalsus olevat, või isegi veiedi vanamoodne, sest tänapäeval sõnakasutus üha uueneb ning võõrapärased sõnad kipuvad kohati isegi lauseid arusaamatuks muutm. Kahjuks. Väga kahjujs, sest nii võib meie pisike kuid üks maailma ilusamaid keelgi välja surra.
„Oot, mis rahvusest sa siis oled?“ Ega mulle ei andnud see teema enam asu.
„Eestlane olen. Passi järgi ju eestlane. Aga tegelikult sündisin türklasena.
No üldse poleks ma uskunud, et Janes voolab sellise temperamentse rahvuse verd, kuigi nahalt on ta jah veidi tõmmum, kui tüüpiline eestlane, kui nüüd vaatama hakata. Aga sinised silmad... kuid türklased ju ei olegi suurelt jaolt pruunisilmsed, pigem tumepruunide või suisa mustade juustega aga siniste silmaiiristega.
„Ahsoo,“ samal ajal koketeerisin ja kogelesin. Endalegi tundusin kummalisena. Aga ma tean ka põhjust. Kunagi mingit aega oli mul mingisugune messenger, kus ma midagi teha ei osanud, eiramise aasemel muudkui võtsin sõbrakutseid vastu ja enamus mu listis olid türklased ja pikemalt ma sellel teemal peatuda ei tahaks. See, mis jäi veebikaamerate taha oli pehmelt öeldes perversne, aga tegelikult kriminaalne. Üsna ruttu lasin oma tollase konto sulgeda, sest ma tõesti ei otsi internetist intiimsust, seda on mu elus piisavalt. Just see tõik pani mind veidralt käituma, sest tagantjärgi tundub see isegi naljakas, aga tookord sain ma shoki ja empaatikuna kujutasin ennast noore tüdrukuna, kes on sattunud samasse situatsiooni, ega oska käituda. See on amoraalne ja kohutav.
Siinkohal ei taha ma vihjata ükenes türgi rahvusele, sest some on amoraalset tegevust nii tulvil, aga suurimad süüdlased tegutsevad edasi, politsei oleks nende ees nagu võimetu. Aga see on teine teema. Palju sügavam ja kordi valusam, kui hetkeline suhtlus Janega. Kuigi, olgem ausad, ka lapsendamine on üks valusamaid teemasid üldse. Eriti siis, kui satud kurja kasuema hoole alla, kes sulle armu asemel aktiivselt hirmu üles näitab ja mitte üksnes ei näita.
„Jah, ma väga armastan tegelikult Eestimaad ja oma kasuvanemaid, keda ma ikka oma pärisvanemateks pean ja kutsun ka. Tõsi ta on, et miski mind kisub soojemasse kliimasse ja süda ihkab midagi, millele ma ei oska isegi viidata, aga kindlasti ei vihka ma kaunist ja lumerohket Eestimaa talve ning ma lausa ootan seda. Sellepärast mulle tundub naljakas, et sa soojemasse kliimasse soovid minna. Mina peaksin soovima, aga armasan oma kodumaad, oma Eestimaad!“ Jane jutt tuli nagu lindilt ja mulle tundus, et ta isegi ei jõudnud vahepeal hingata. Alles nüüd avastasin temas türklase temperamendi, või õigupoolest ei avastanud, sain temalt vihje ja nägin seda.
„Tead, mina elasin eelmises elus soojal maal, küllap sellepärast ihkan sinna, ihkan atagasi,“ olin endas nii kindel ja ütlesin oma tunde ja arvamuse välja, millest küll Jane aru ei saanud. Ta lihtsalt ei teadnud eelmistest eludest midagi, polnud kuulnudki, arvates, et ka minul on lapsepõlvesaatus mu eest ära otsustatud. Aga selgitades asja mõistis ta mind ja hakkas ka eelmiste elude vastu huvi tundma.
„Eriti armastan ma jõuluaega, see lähendab ja liidab meie pere. Tunnen ennast just jõulude ajal maailma õnnelikuma inimesena, sest selle perioodi saan veeta oma lähedastega koos.“ Jane nentis tõde.
„Siis oled sa tõesti õnnelik inimene. Minule jõulud üldse ei meeldi, või õigupoolest meeldiks jõule veeta soojal maal, tõsi ta on, et ühe värske kuuseoksa võtaks endaga, sest palmipuu, mis on mu lemmikpuu, mulle jõulumeeleolu ei too, või ehk isegi tooks, ma seda veel ei tea. Aga jõulud palmi alla on olnud tegelikult kaua aega mu unistustes, ja ükskord ma oma unistused täide ka viin.“ Sattusin suurelt ja häälekalt unistama, mida Janele meeltmööda oli.
„Tead, kui ma satuks Türki, äkki ma tunneks ja mõtleks teistmodi, ikkagi tolle maa sool ja juured .... aga ma ei taha sinna sattuda, mind ei kisu sinna, või .... siin taga on mingi konks, mingi kummaline vastuolu. Tahan ise mõeda, et mu praegused vanemad päästsid mu elu, mind Eestisse lapsendades ja ilmselt nii see ka oli, sest muidu ihkaksin ju juurte juurde.“ Segadus Jane meeltes üha võttis maad.
„Aga miks sa ei küsi nend ekäest?“ Olin hämmingus.
„Ma ei taha neile haiget teha, sest ma armastan neid väga!“ Jane ütles need sõnad siiralt ja sellega oligi kõik öeldud.
„Pühi ise kah!“ Soovisin naljatades süõbrannale häid jõulupühi, mis oli meil sellisel näol juba kombeks saanud. Selline lause tekitas alati hea tunde ja manas muige huulile. 25. oktoober 2022.a. Vana-Rääma
esmaspäev, 24. oktoober 2022
Rada 284.päev
laupäev, 22. oktoober 2022
Rada 283. päev
Tellimine:
Postitused (Atom)