reede, 25. märts 2022

1.aprilli naljad

1. aprill on teadagi naljapäev ja ka karjalaskepäev. Kes meist ei mäletaks lapsena kuidas tollel päeva mõni koolikaslane sinu kulul nalja tegi ja sa isegi pahandasid ja mossitasid selle peale, sest ükski laps ei taha pikka nina saada, pigem vastupidi, hea päevatuju tekkis just sellest kui suutsid ise esimesena mõnda kaaslast haneks tõmmata. Meie nimetame 1. aprilli naljapäevaks, aga mujal maailmas on saanud see päeva palju põnevaid nimetusi, näiteks prantslased kutsuvad seda päeva üldse aprillikalaks, sest see on kerge saak. Karjalaskepäeva näol on tegu maagilise päevaga, et tagada loomakarja tervis, sigimisvõime ja kaitse. Traditsiooniliselt lastakse veel tänapäevalgi just 1. aprillil loomad välja, sest talvevarud on kas otsakorral või päris otsas. Traditsioone järgides lastakse nad õue kasvõi korraks juhul kui juhtub ilmataat veel lund laotama. Maalapsena mäletan oma lapsepõlvest kuidas sellel päeval kallati karjane külma veega üle. Minu mitu põnevat toimingut ja tõlgendust võib olla ühel kuupäeval. Eesti nõiana tuntud Mari-Liis jagab rõõmsasti järgmist nalja kuidas ta 1. aprillil lastega vestldes tõdes, et kärbsed ärkavad pööningul talveunust, mille peale üks lastest lubas neil redeli ära võtta. Eks see kuupäev ise juba loob positiivse tuju, mis peegeldub ka päevasündmustes. Silja Murel: Seoses lasteaiatöö juhiameti ja pedagoogikaga meenuski üks nali, mille mitu aastat tagasi personalile 1.aprillil tõsimeelselt töötajate listi kaudu saatis.Tere! Seoses sellega, et õppeaasta hakkab peagi lõppema teeme järgmise ettepaneku: töötajate arenguvestluste jaoks võib soovi korral valida aja ka laupäeviti või pühapäeviti (välja arvatud riigipühadel). Palume valida sobiv päev ja kellaaeg (ajavahemikus 9.00-17.00) ise ning meiega kooskõlastada. NB! Kui keegi, kes on juba arenguvestlusel käinud, tunneb soovi vestlust korrata või täiendada, siis võib samuti uue aja endale sobival päeval valida. Samuti võib täita ja esitada korduva eneseanalüüsi lehe. Tervitustega . Oli ehmunuid ja neid, kes vastasid, et ehmatasid kuni taipasid, et on 1.aprill. Modell Maria Raja pajatab ühe kurva lõpuga loo, kus sõbrad tegid nalja, kinkides oma sõbrale lotopileti, mis pidavat võidupilet olema. Sõber jäigi uskuma ja sattus eufooriasse, sõimas ülemusel näo täis, tegi kõikvõimalikke kõnesid, arvates, et on finantsiliselt vaba ja võib teha mis tahab ja suhelda kellega tahab. Hiljem selgus tõde ja eufooriast oli asi ikka väga kaugel. 25. märts 2022.a. Vana-Rääma

Vend võitleb venna vastu

„ Vend võitleb venna vastu pole enam ammugi võõras nähe!“ Sotsiaalmeedial ja ajakirjandusel on võime meelitada ligi lugusid ja inimesi aktuaalstetel teemadel. Nii leidsingi ma postkastist sisuka loo võõralt inimeselt, kes oli pisarsilmil lugenud lugu Nelli Teatajast, mille ma sinna kirjutasin. Teemaks jätkuvalt Ukraina ja selle kohutava genotsiidi all kannatava maa ühtehoidev ja perekeskne rahvas. Nii ma siis kõne tundmatule võtsingi. Maie Võrumaalt, kes lahkelt oma eesnime kasutada lubab, pajatab järgmise loo: Olime üheksakümnendal parasjagu Kiievis sugulastel külas, kui Eesti vabaks sai. See, millise küllusliku laua sugulased meile selle rõõmustava taasiseseivumise uudise puhul korraldasid, ei lähe siiani meelest. Nagu öeldakse- laud oli lookas nagu äke! Kogu suguselts oli kohal ja pidutses. Kogu hiiglaslik ukrainlastest suguvõsa. Kohati tekkis tunne nagu oleks Ukraina taasiseseisvunud, sest temperamentsed idaslaavlased näisid rohkem rõõmustavad kui meie. Aga paraku siin mängibki rolli loomus. Meie, võõrsil olevad eestlased ei saanud sõnagi suust, sest nutuklomp oli kurgus ja sõnu lihtsalt ei tulnud. 50 aastat okupatsiooni oli oma valusa jälje jätnud. Kidakeelsus ei ka ole just, selle kohutava okupatsiooni pärast, eestlasele võõras. See idaslaavi rahvas on kõike muud kui külm ja rassistlik, tõdesime juba tookord. Neli päeva hiljem, 24. augustil kuulutati välja Ukraina iseseisvus. Oleks me teadnud, et see loetud päevade pärast juhtub, poleks me eelneval päeval ilmselt koduteed jalge alla võtnudki. Oleksime rõõmustanud koos heasüdamlike ukrainlastega, kelle lahkust ja viisakust ma iial ei unusta. Kuulus ju Ukraina eelnenud 69 aasta vältel Nõukogude Liidu koosseisu. See stepirohke Ida-Euroopa lauskmaa on üle elanud kohutavaid kannatusi ja terrorismi. Elab nüüdki. Seega „vend võitleb venna vastu“ pole enam ammugi võõras nähe. Tegelikult kestab vene-ukraina sõda juba ammu, praegu lisandus sellele Putini sõda, mis on veel julmem ja halstamatum. Ajalugu kordub ja sõjaroimarid juhivad endiselt seda suurriiki. Karpaatides asuvad ürgmetsad, mis kuuluvad ka Ukraina koosseisu, on oma floora suhtes maailma ainulaadsemad ja viimased, kuuludes lausa UNESCO maailmapärandi hulka. Ja see kõik hävitada sõjakurideos Putini käsilaste poolt on sõnuselatamatu ja andestamatu. Minu poeg, kes kunagi ukrainlanna kosis ja kakskeelsed lapsed soetas ja kattis, jäi Ukrainale truuks surmani. Just surmani, sest see kohutav genotsiid röövis minult kogu mu pere. See maa, kus mu poeg ennast õnnelikuna tundis, on just seesama maa, mis meie kõigi slme alla halastamatult hävib. Olen nagu üksik ulguv hunt siin maailmas, sest minu ainuke võsuke, ta abikaasa, lapsed ja lapselapsed on lahkunud mu ammuläinud abikaasa juurde. Selle teadmisega on kohutav harjuda, kui mitte võimatu. Ja eg ma ei tahagi harjuda. Oma ülejäänud elu kavatsengi elada ukrainlasi aidates, niivõrd-kuivõrd see võimalik on, sest igas särasilmses Ukraina lapses näen oma lapselapsi ja lapselapselapsi, kes on tänaseks saanud üheks kaduvikuga. Saaks nende tuhagi kodumaale tuua, mõtisklen kuid leian, et minu poolt oleks see egoistlik, nad ju ongi oma kodumaal....Ja uskuge, see karm kaotus viis kaasa ka minu hinge. Mind justkui poleks olemaski, kuigi mu keha eksisteerib endiselt. Mõnikord patja nuttes mõtlen, et milleks? Armas Eesti rahvas, palun olge tolerantsemad ja ärge nähke kolli seal kus seda ei ole! 25. märts. 2022.a. Vana-Rääma

Vereside on jääv

VERESIDE ON JÄÄV Mark ärkas. Tõsi küll, äratuskell tema öökapil oli ammu juba ka kordustirisemise lõpetanud, kuid mees armastas alati peale helinat edasi lesida. See komme oli talle kunagi ka töökoha maksma läinud aga mõnest lemmiktegevusest ongi raske loobuda, isegi siis kui see muudab su elu. Parim sõber Sten, kellega nad koos olid pool ilma läbi rännanud, mainitses sõpra telefoniäratuse peale ärkama, aga Mark, konservatiivse mehena armastas ikka sisseharjunud rutiini. Lisaks viis see teda tagasi lapsepõlve, Pärnumaa pisikesse külakesse vanavanemate manu, kus Mark kõik oma lapsepõlvesuved veetis. Ka maailmareisidele vedas ta alati ärakuskella kaasa. „Pagan, pekki keerasin kõik! No täitsa pekkis!“ Mark ei jõudnud ennast ära kiruda kui silmi avades avastas ta et töövestlus algab poole tunni pärast ja uus töökoht, mis tõotab palju kopsakamat sissetulekut, millelel oli tihe konkurents, asub teises lillaosas. Lisaks ei suutnud Mark ärgata ilma kohvita. Heal juhul tarbis ta keedemuna ja banaani kõrvale lausa kaks tassi kanget musta pätikohvi. Mees jõudis õnneks napilt kohale, täpselt siis kui kabineti uks paotus ja siresäärne meelas sekretärineiu teda nimepidi kutsus. Mehe süda tuksus kordi kiiremini, sest ta ei sallinud viimaseid minuteid. Lisaks töövestlusele viimasel minutil jõudmine ei teinud meelt just kõige teravamaks ja rõõmsamaks. „Mark Samarüütel, nonii,“ rohkemat Mark ei mäleta, kõik ülejäänu toimus nagu udu või vati sees. Mees arvas, et tema kandidatuur on läbikukkunud ja ta vandus tulist kurja, aga süüdistada oli ainult iseennast, ei kedagi teist. Õdakul, kui mees oma korteri aknast mere taha loojuvat päikest vaatas, helises telefon. „Pagan, need mögafonid võivad ikka vahel väga tüütud olla!“ Mees porises aga vastas kõnele. Mõne hetke pärast oli ta uni nagu peoga pühitud, sest uudis, mis läbi telefoni kõrva paitas, oli ülimeeldiv. Mark saigi tihedast konkurentsist läbi ning ees ootas teda pea ees tundmatusse vette hüppamine ja seda juba loetud tundide pärast. „Pagan, kuhu ma selle taimeri pannud olen!?“ Nüüd tuhises mees mööda kööki nagu tuulispask, sest ilma kohvita hommikut ta alustada enam ei soovinud. „Ärka üles! Äratus, Mark!“ Mees ehmatas kui kellegi hääl teda kella asemel hommikul äratas. Ta vaatas kella, see näitas alles viiendat hommikutundi, liiga vara oli ärgata. Kahte tundi oma uneajast ta kaotada ei soovinud. Ta kohendas patja, silus lina, sättis ennast südamepoolsele küljele magama kui korraga võpatas. Margile ei andnud kuuldud ärataja asu. Ta hiilis tasahilju koikust välja, sussisahinal kööki jõudes arvas mees hetkeks ninasõõrmeis tundvat värske kohvi aroomi, aga näha polnud kedagi. Mark sügas vasaku käega kintsu, paremaga kukalt, nagu otsiks sealt vastuseid. Olgugi, et ta kehosad vaikisid tummalt, sundis miski meest paigale tarduma, sest ta tundis kellegi kohalolu, hingust. „Kuule, lõpeta see peituse mäng! Kes sa oled?“ Endalegi uskumatult kõneles mees tühjas köögis iseendaga. Kuri kahtlus, et katus hakkab ära sõitma, hiivas mehe meeled. Hirm, kes oli tema ajasagarate vahele pesa teinud, ei andnud asu. Mark avas sahvriukse ning vaatas kõik riiulid läbi, kedagi ei olnud. Ennist või ennast mitteuskudes kobas ta need ka veel kätega üle. Ei tulnud ka sealt ta küsimustele vastust. „Hmm, skisofreenia on üks paganama kaval ja osav tegelane, ei ta küsi kas ja millal tulla!“ Mees kartis juba, et haigus, mis suguvõsaliini pidi üha süveneb, on tulnud nüüd tema juurde teed sillutama. Ta astus esikus asuva peegli ette ning jälgis mõnda aega ennast, kõik tundus kõige paremas korras olevat, miski ei viidanud kõikvõimsale haigusele. Ta võttis telefoni, et teha üks varahommikune kõne oma meditsiiniõest õele, kes sellisel ajal juba nagunii ärkvel on, kui kuulis korraga taas; „Ärka üles! Äratus, Mark!“ Välgukiirusel tormas mees tagasi kööki, sealt magamistuppa ja jälle kööki. Keeras lukust lahti korteriukse, kuid ühiskoridoris valitses lausa haudvaikus, kuigi vahel sellisel kellaajal kostub sealt uste sulgemist ja võtmete kilinat. Äkki helises telefon. „Tere hommikust vennake!“ Tervitas kaksikõde teda reipal häälel. Mark vaikis. „Uu, oled sa elus või surnud!?“ Õde naljatas, sest teisepool telefoni tervitas teda vaikus. „Seda, et ....!“ „Just seda jah! Olen juba all, oled ikka tulemas?“ Õde muutus kärsituks, sest minutid tiksusid halstamatult. „Ahjaaa, oihh, kohe olen all!“ Margile meenus alles nüüd mis kokkuleppe ta õega eelneval päeval sõlminud oli. Ta keeras ukse lukku ja lausa tormas treppidest alla. „Sauh! Tead, mul on mure!“ Kohe autoust avades hakkas ta õele oma luulusid kurtma. „Olen üks suur kõrv!“ Teatas Margot rõõmsalt, kuigi nägi venna pilgus hirmu, mida ta seal varem kohanud ei olnud. Vestelnud oma nägemustest ja kuulmistest kohmitses õde ja lausus;“Tjah, nüüd ta siis jõudis sinu manu ka. Mina olen sellega juba aastaid harjunud. Ei pööra isegi tähelepanu enam. Kummalisel kombel pole ma sulle sellest rääkinudki. Ju ma siisei pidanud vajalikuks. Minule annab ta endast ikka igakuiselt märku. Isegi põnev on, sest hommikumeiki tehes teen ka temale, võtan mõnikord endale ärkamiseks topeltaega, ja mitte ainult ärkamiseks. Ära vaata mind nii kummaliselt, ei põe meist kumbki skisofreeniat. Lihtsalt, kui sa mäletad, sündis meid kolm ja meie õde Marget lahkus üsna kohe siit ilmast, kuid vereside ei kao ka siis, kui oled ammu juba maamullaks saanud. Ära muretse, kallis vennas, surnu ei tee kunagi halba. Liiati siis veel oma lihane õde. Ei, ei!“ Margot suutis venna, keda ta kaksikvennaks nimetas, maha rahustada. Võibolla poleks tohtinud nad teineteist kaksikuteks kutsuda, sest nendega oli siiski kolmas veel ... võibolla just sellepärast annab Marget ennast neile märku, ega saa rahulikult sealpool olla. Võibolla on asi siiski veresidemes. Kõik võib olla, aga üks on kindel, diagnoosi paneb siiski meedik! 25. märts. 2022.a. Vana-Rääma

Kirjutasin üle pika aja Nelli Teatajasse

Viimasel ajal küsitakse tihti kas ka minul on Ukrainaga mingi side või kas see teema puudutab mind. Aga keda ei puudutaks? Loomulikult puudutab. Väga! Nii ma siis tõingi lugeja ette ühe valusa loo elust enesest. Osta täna ilmunud Nelli Tetaja ja loe! 25. märts. 2022.a. Vana-Rääma
https://www.nelli.ee/meie-kodumajast-pole-isegi--rususid-jarel

esmaspäev, 21. märts 2022

Tahan koju

Tahan koju Teise kevadpäeva hommikul, kui sean samme apteeki, peatab mind tumedapäine naine, küsides kus asub maaliini bussijaam. Selge, mittekohalik, adun. Vahepeal keelab ta umbes kolmeaastast last, kes viimased lumeriismeid suhu toppima kipub. Tunnen ära keele, mida olen lapsena kuulnud, nõuka ajal, mil Eestimaad ehitasid väljamaalased, nagu nüüd kalevipojad Soomet. Nii on vist aegade algusest olnud, tõden. Näitan muudkui näpuga kesklinna suunas ja praktiseerin oma konarlikku vene keelt, mis kunagi oli ladus, aga vähese praktiseerimise pärast roostetab. Endalegi üllatuseks saan vestlusega hakkama. Temperamentne väljamaa naine, pisike viril laps kaasas vaatab mind nõutult ning otsib õigeid sõnu. Pole temagi ilmselt keeltekooli lemmik. Mõne hetke pärast avastan ennast noort peret bussijaama suunas saatmast ja me muudkui vestleme, nagu vanad tuttavad, kes üle aastate kokku said. „Oleme pärit Mariupolist, Ukraina riigist, ehk siis oleme sõjapõgenikud,“ takerdub nooremapoolse naise jutt püisaraisse. Lasen tal hingata ja ootan kannatlikult millest ta veel rääkida soovib, sest kuulaja roll on mulle kogu elu omane olnud. „Me, ma ... minu mees jäi sõtta, õigemini läks sõtta. Ta töötas enne Eestis, siin samas linnas aga ta läks kodumaa eest võitlema, „pisarad aiva segavad muljetamist. „Mina, mu poeg ja ema naasesime Eestisse ning mehe töökoht, kes mu mehe elamise eest maksab, lubas meie perel siia jääda. Lisaks on mu ema haige, me vajame rahu ja oma perega olemist. Lein ka veel kestab, sest paar päeva enne Putini süda algust matsime minu isa. Ema on sellest ajast saadik justkui poolemeelne, vahel ei tunne ära kes ta on ja kus ta on. Elab ainult rahustite najal ning hetkel jäi meie uude koju magama. Ma keerasin ukse lukku, igaks juhuks.“ Kuulan ning löristan nina, silmad veekalkvel. Ei sõanda ühtegi sõna sekka öelda või õigupoolest ei suuda, hing on hell. „Tahan koju!“ puhkeb noor naine nutma ning tema laps lausa röögib. Emban nõutult võõraid, sest sellises olukorras ei oskagi nagu muud teha. „Me soovime Tallinna sõita, sest osad sugulased on alles seal. Me tahame koos olla. Nad on nõus isegi ise Pärnus korterit üürima, sest meie suguvõsa on väga ühtehoidev ja hooliv. Vaid nii tunneme natukenegi kodusemana ennast, kui üldse nii öelda võib. Lisaks kurtsid sugulased, et nende lapsed tahetakse Tallinnas vene lastega ühte kooli panna, mitte keegi ei ole nõus. No see ei ole õige! Juba hetkeks mu sugulased kahtesesid, et siia põgenesid.“ Kuulan ja imestan, kas tõesti? Aga sekkuda ikka ei suuda. „Kas sa kujutad ette mis siis toimuma hakkaks? Õudne! Sõda siia ka vaja pole!“ nuuksub Oksana ega suuda ennast talitseda. „Tahan koju tagasi! Nii väga tahan! Õnneks oleme siiamaani igapäevaselt mehega saanud telefonitsi suhelda aga iial ei tea mida järgmine päev tuua võib, Mitte iial! Ja ma nii loodan, et see kohutav genotsiid lõppeb, et me saame koju tagasi, kuigi meie kodumajast polevat enam isegi rususid järel. Aga see ei ole takistuseks, ehitame uue ja. ..“ Märkmatult oleme jõudnud maaliini bussijaama ning minule üllatuseks vaatavad nad korra uksest sisse, sõiduplaani suunas ning juba astuvadki hoonest välja. „Jätsin meelde ja olen väga tänulik, et viitsisite meid saata. Ma tõesti tänan. Südamest.“ Selle südamliku täna nimel võtan väljamaalasi taas kallistada. See on ju nii vähene mida suudan sõjapõgenike heaks teha. Jooksen r-kioskisse ja ostan sealt Kinderi üllatusmuna ning ulatan lapsele. Nutt ja uni on nagu peoga pühitud. „Suured tänud ja kohtumiseni!“ jäävad mind koduteele saatma süsimustade silmadega nääpsukese ukrainlanna südamega lausutud sõnad ja veekalkvel silmad. Mine tea, ehk tõesti kohtume! Slava Ukraini! 21. märts. 2022.a. Vana-Rääma

reede, 24. detsember 2021

Jaansoni rada 244.päev

Täna tuli koos hommikuse haiglas käimise ja sealt veidikene jala kõmpimisega kokku 5,1 km. Nii mõnus ilm on, tuult ja kargust pole. Eilsega võrrelda ei anna. Liiga kubujussiks olin ka ennast pakkinud, et paar kilomeetrit enne kodu võtsin lausa kindad käest. Eile nõeluva tuule pärast valisingi teise teekonna. Kulgesin mööda Rohelist tänavat Ehitajate teeni (Kuldse Koduni) ning seal mööda Tallinna maanteed koju. Kohati olid kõnniteed täis tuisanud, kohati aeti neid, nii käsitsi, kui masinaga, lahti. Aga oligi hea sumbates pekke kulutada. Oleme terved! 24. detsember. 2021.a. Vana-Rääma. P.S. Kuna mulle ei meeldi üldse jõulud, pole kunagi meeldinudki, siis sellel pimedal ajal oma lemmitegevust harrastada ongi minu jaoks kõige sobivam ja õigem.

neljapäev, 23. detsember 2021

LÄBI HALLI MERE - Urve Tinnuri

Neil päevil sain enda pühendustega raamatute kollektsiooni ühe imekena ja hea luuleraamatu. Väga paljud luuletajad ei kirjuta tänapäeval enam sonette ja väga vähesed kirjutavad sonetipärgasid. Olen ise elus vaid 2 sonetipärga kirjutanud, ühte häbeneisin kunagi ja teine läks kuue aasta eest kolimisega kaotsi. Seega ... Tegu on ühe minu lemmikraamatuga, mis ilmselt jääb mõneks ajaks öökapiraamatuks, et taas lugeda, lugeda ja lugeda. Ma olen üliõnnelik selle raamatu üle. Aitäh, kallis Urve! Soovitan! 23. detsember. 2021.a. Vana-Rääma Rahva Raamatu lehelt: Luulekogu “Läbi halli mere” sisaldab 17 hoolikalt valitud sonetti ning lisaks nendele ka suurepärase klassikalise sonetipärja, mis teatavasti sisaldab veel omakorda 15 sonetti. Mu juurde jõudsid läbi halli mere, peopesal hoides valget virvatuld. Kiudpilvi võõpav loojang, metsik, ere su pilgus hõõgus nagu sulakuld. (kahjuks minu blogi jätab ediselt luuletused pika reana, vabandan!)

Jaansoni rada 243.päev

Päris krõbe ilm on. No ma olen oma fliisiga nüüd ühte värvi, aga üle 20 päeva oli mõnus ennast aktiivselt liigutada. Ma laen ennst kepikõndides. Patareid olidki liiga tühjad, nüüd on energiat kordi rohkem taas. Jõe ääres on nõeluv tuul, aga ma higistasin ennast korralikult märjaks, kepikõndisin need 4 km parajas tempos. Ja nüüd on ka uued tossud sisse kõnnitud. Ju olen ikka hea laps ka olnud, et need jõuluks sain. Mis seal ikka. Liikuge ka teie ja head tervist! 23. detsember. 2021.a. Vana-Rääma

reede, 3. detsember 2021

Jaansoni rada 242. päev

Just selline (nagu peatsis olev foto) nägin ma välja rajalt naastes. Ripsmetel oli lumepahmakas, mis valgusfoori juures oodates sulama hakkas. Olin näost nagu vähk. Jah, me käisime täna rajal. Ilm pole just kiita ning veidi üle 3 km liikusime aga asi seegi. Ma pole lihtsalt talvelaps, aga üritan temaga ikka sõprust luua, kuigi vahel ei taha õnnestuda. Oli asja postimajja ja smartposti, seega mitu asja ühes. Lisaks pole mul olnud esmaspäevast saati mahti rajale ja nüüd kaon üldse žüriitööd tegema ning sellel nädalal mind enam kellegi jaoks olemas ei ole :) Olge terved ja õnnelikud, meie oleme, igatahes! 3. detsember. 2021.a. Vana-Rääma

teisipäev, 30. november 2021

Detsembrikuu numbrid on ilmunud

Ajakirjade "Saatus ja Saladused" ning "Müstilised lood" detsembrikuu numbrid on ilmunud. SaSast leiate ühe minu lühijutu ja ka Silja Mureli imelised luuleread. ML - ist leiate ka ühe mu müstilise lühijutu. Kui ka sina soovid et su luule ilmuks SaSas siis võta minuga ühendust juba täna!? Lisaks lisan siia foto ka eelmise nädala Nelli Teatajast, Hillar pani meid lehte. Oleme terved! 30. november. 2021.