teisipäev, 10. august 2021

NÄED KOLLENDAMAS KULDSET VILJAVÄLJA - Margit Peterson

Loetud päevade eest nägi ilmavalgust minu 11. luuleraamat "Näed kollendamas kuldset viljavälja." Selle raamatu toimetas Irene Õmblus, kaaned kujundas Jana Valge, küljendas Vallo Hallik ja välja andis HEA TEGU kirjastus. Lugesin kokku, mul on ilmunud tänaseks 28 raamatut ja tulemas on veel ja veel ... Nagu ma raamatu tagakaanetekstis kirjutan, armastan ma kirjutada erinevates žanrites ning paiskan taotluslikult kõik luuletused segamini, et oleks igale maitsele midagi. Nii ilutseb näiteks lembelüürilise luuletuse kõrval pisut räigema alatooniga luuletus ning selle kõrval omakorda intiimsemat laadi luuletus jne ....Siis näiteks napisõnaline ja raamides kinni haiku/tanka. Minu jaoks on luuleraamat huvitav siis kui saan sealt lugeda erinevais žanris kirjutatud loomingut, kuigi mu järgmine luuleraamat tuleb üleni proosaluulest, aga ma kirjutan väga paljudes erinevates stiilides. Ja las ma olla vahel ka julge väljaütleja. "Näed kolletamas kuldset viljavälja" sisaldab ka pühendusluuletust Maikile ning järelhüüet Rainile. Lisaks on siin palju, palju põnevat ja julget sõnakasutust. Kui sa soovid seda raamatut otse ja pühendusega minu käest osta, soovi kohe, sest palju mul neid enam ei ole. Raamatu hinnaks on 10.- ning postiga saates lä'heb kokku 12.- Minu pangakonto: EE381010902003166000 Margit Peterson. Selgituseks kirjuta : NKKV Aitäh! /ma kahjuks luulenäidet tuua ei saa, sest blogi ei võimalda ammu enam seda, jätab read ühe joruna ritta, tühkuteta/ 10.august. 2021.a. Vana-Rääma

esmaspäev, 9. august 2021

Jaansoni rada 218.päev

Nonii, jõudsime lõppeks oma lemmiharrastust teostama. Niikui natuke pikem paus sisse tuleb, ei julge üle 4 km korraga kepikõndida, eks ikka liigeste pärast. Aga 4 km on ikka parem kui mittemidagi. Eks Germo terviserike vangistas meid enne Kihnu minekut mitmeks päevaks koduseinte vahele ja nii on alati kui me rajal enam aktiivselt ei käi, siis ... Aga Kihnus sai ka liigutud, küll ilma keppideta aga siiski üle 8 km lausa. Eks ma ju maadlen lisakilodega, mis tagasi tulevad ja ma ei taha kuulda kui keegi ütleb et ma saaksin nendege sõbraks, no ei taha lisakilodega sõbruneda, olen neid niigi vähemalt pool elu endaga kaasas kandnud :) Aga üks unistus terendab veel, sellest kirjutan siis kui juba terendab. Meie oleme ikka rõõmsad ja õnnelikud, olge teie ka! 2 kirjatööd sai päevaga purki, lubatud telefonikõned lükkasin sujuvalt edasi sest aeg on mõnikord halstamatu. Ma ei ole kadunud ega kedagi telefonis blokkinud (ei oskagi) kui ma kõnedele ei vasta. Olen seda ennegi maininud et kui ma kirjutan, panen telefoni hääletusks sest see segab mind. Ega minust nii lihtsalt ka lahti ei saa. Aga see selleks, nüüd asun veel kirjutama, nagu ikka. Ahjaa, ühe foto jäädvustasin Tivolist, üle jõe võetud foto aga seal see kestab ka. Olge terved! 9. august. 2021.a. Vana-Rääma

"Kihnu inglid kesapõllul!"

Imeline puhkus Kihnus on selleks korraks läbi. Siirad tänud kutsumast armas Meeri! Tänud teile kõigile, võrratule Aru Grilli perele, armastan! Jah, just armsas ja hubases Aru Grillis (ikka ühes väikses majakeses) me peatusimegi. Hingesoojendav reis, mille järellainetus jääb ilmselgelt pikaks ajaks kestma, nagu on olnud ka eelnevatel kordadel peale Kihnus käimist. Ikka ja jälle viibin ka mõtteis seal, sestap pole mingi ime ega saladus, et ma oma kõige menukamas romaanis "Westoffhauseni häärberi saladus" ka Kihnus seiklesin. Kihnu fenomen on see et sa võid üle pikkade aastate sellele imelisele saarel sattuda aga kõik on ikka endine. Olgugi, et hooned on saanud endale uued kördid ja ülikonnad selga, püsib Kihnu endises kohas ja selle imelise saare kombed ja tavad on endiselt au sees. Ülivahva! Kui te Kihnu satute, mingi Aru Grilli sööma, seal on maailma parimad toidud. Ja portsud on ka pirakad (lisan blogisse praetud havi foto) ning ülimaitsvad. Olen südamest tänulik. Aitäh, aitäh, aitäh! Munalaiust tunni ajaga ülesõitev praam Kihnu Virve viis meid kiiresti kohale. Sombuse laupäeva hommiku eelistasime kohvikus veeta. Kui ma Germo käest küsisin mis värvi meri on, ütles ta et must on. Germo peal on hea testida, aga siin tõlgendan ma seda nii et hall (mis värvi meri oligi) on helemust ning ilmselgelt elas Germos mingi hirm esimese praamireisi ootuses, sest ta tõesti ei olnud enne praamiga sõitnud. Aga nüüd sai see tehtud ja ta särab siin nagu kevadine päike, õnnelik ja lapsemeelne, nagu ta mul enamuse ajast on. Kella 11.30 ajaks jalutasime kiriku ja muuseumi juurde. Oh õnne, kirik keerati just lukust lahti! Tõsi ta on, ma sain sellel korral kirikusse ja seda esimest korda. Imeline! Aitäh! Ja algamas olid ristsed. Kirikuõpetaja lahkel loal tegin kirikust mõned fotojäädvustused ja ostsin 10 kirikuküünalt. Tegelikult soovisin südames ritseid pealt vaadata aga teatud põhjusel surusin oma soovi alla. Aga sellest ma ei kõnele avalikult. Ilmselgelt ei pidanud ma sinna jääma sest üle tee asuvas muuseumi aidas algas nn folklooripidu. Mind oli ilmselt sinna vaja. Ülipõnev tunnike, koos ühe ekskursioonigrupiga ilmselt, möödus ruttu. Teada-tuntud Kihnu käsitöömeister Roosi Karjam, kellel on kael aurahasid tulvil, rääkis paljudest põnevatest Kihnu kommetest. Lisaks oli päevajuht (kelle nime ma kahjuks ei tea) see, kes viis meid aegades tagasi, pajatas sellest kuidas ta ise 1965. aastal Kihnu sattus ning temast (massakast) kihnlane sai. Mind puudutas eriliselt tõik kuidas kunagi olla Kihnu kirikuhärra Häädemeestelt naise toonud ja naisega ühes ühe laululoo kaasa vedanud, millest on tänaseks justkui omamoodi Kihnu hümn saanud, ainult sõnu on kihnupärasemaks muudetud. On ju Häädemeeste piirkond olnud ka minu kodukohaks kunagi lapsena. Aga ega ma ei hakka seda kõike siia kirja panema. Eks Kihnu kommetest leiab palju ka otsingumootori kaudu, kellel tõsisem huvi. Aga igal juhul massakatel (mandri rahvas) oli koos kihnlastega huvi tantsida küll. Üks armas tunnike saigi mööda. Käsime ka muuseumis, soetasin endale triibulise Kihnu logoga tsärgi, mis oli kahjuks viimane, aga mul oli õnne. Tagasi Sääre külla jõudes lõunatasime Aru Grillis ja asusime taas teele. Seekord võtsime omast arust ette jalgsi teekonna (nii me pmst liikusimegi, sest Germo ei oska jalgrattaga sõita jne ...) kusagile uude sadamasse aga millegipärast läksime siiski vales suunas ja sinna me ei jõudnudki. Pigem jõudsime kohta, kus ootamatult lõppes asfalttee ning algas kruusatee, mis teatud aja pärast kaheks hargnes. Algul läksime vasakule aga siis mõtlesime ümber ja läksime paremale, sealt metsateele. Metsateel kohtasime mitut inimest, kõik olid massakad ja hakkasid kohe suhtlema. Üks neist lõi mind nähes kahte kätt kokku ja hõikas";"Kihnu inglid kesapõllul!" Nalja nabani, eksole. Mine veel korra saarele, jäta oma kuldsed kiharad lahtiselt lehvima ja sinust saab Kihnu ingel! Ehee! Lõbus vähemalt! Edasi kulgesime läbi metsa (seeni ei olnud) sadamasse ning püüdsime selle vä'hese vihmasaju, mis alla tuli, kinni. Ainuke auto, mis selle aja sees liikus, peatus ja üks kallis inimene tuli välja, kallitasime, puhusime juttu ja jätsime taaskohtumiseni, mis leidis juba mõne tunni pärast aset. Jah, juhuslikult saime armsa Dianaga Kihnus sadama piirkonnas kokku, nemad tulid sõbrannaga just Virve juurest. Kaheksa ja poole kilomeetri pikkuselt matkamisest veidi väsinuna võtsin kerge duši ning mõlemad lasime veidi aega leiba luusse. No õhtuseks simmaniks Uibu talus tuli ju välja puhata. Kuigi jah, Väliharf mängis Kurasel, otse majutusest üle tee. Aga Uibu talus ootas meid "Respekt" kellega üllatuskülalisena üles astus Diana Klas. "Respekt" sobib ideaalselt Kihnu mängima, eriti lähevad kihnlastele peale bändi tempokad lood, mida ka liider Kerdo mainis. Nagu mainis ta ka najatades et Kihus tihedamini esinemine oleks armas, igalt poolt ju tuleb rahvast kokku, aga minema ei saa :) Igal juhul mina nautisin väga bändi esinemist, pildistasin, tatsutasin jalga ja laulsin kaasa. Aitäh! Ülivahva! Ja see sünergia solistide vahel, seda peab nägema ja tundma! Lisaks veel Diana ühinemine duoaga ... Kui Diana üksinda lavale jäi ja oma häälepaelad uuesti lahti tegi, tardus temperamentne Kihnu rahvas paigale, ei ühtegi tantsusammu, kõik seisid nagu valvel, nagu hinge kinni hoides....Lisaks.... Sealt nad tulid, mitu prantsuse noormeest, ühel lausa Eiffeli Torni logo rinnal ning tänasid kogu südamest Dianat, kes oli äsja ära laulnud ühe prantsuskeelse loo. Armas Diana jäi Kihnu reisiga väga rahule, kuigi ta esines Kihnu saarel esmakordselt. Aga ma hakkan nüüd fotosid blogisse laadima ja võimalik et kirjutan ka artikli, sada prossa ei luba, aga ... Aitäh Kihnu! Armastan ja olen õnnelik!!!!
class="separator" style="clear: both;">