Rada 212. päev

Nonii, jõudsime üle pika aja kepikõndima. Tuleb jahedamaid ilmasid ära kasutada, peagi on leitsak tagasi. Ja kogu vihma saime kaela, mõnus! Aga nüüd olen jälle lokilammas ... Üritasin mitmel korral vikerkaart pildile saada, ei õnnestunud, mõlemat silda ületades oli vikerkaar taevas, ehk siis jalakäijate silda ja Siimu silda. Läbisime juba tuttava teekonna: Tallinna mnt- Voorimehe - Rõugu- Vahe jne .... ja sealt siis jalakäijate silda ületades suundusime Vana-Pärnusse ja sealt edasi koju. Ahjaa, mõne minuti lobisesime ka Evega. 4 km jäi seljataha ja enesetunne on hea. Pean aktiivsemaks hakkama, need tagasi tulnud lisakilod on rohkem kui liiast, ausõna. Aga suitsetama ma ka enam ei hakka, pigem pean leidma alternatiivi kuidas kaal taas langema hakkaks. Olge terved! 20. juuli. 2021.a. Vana-Rääma

Ajakirjad on ilmunud

Ajakirjade "Saatus & Saladused" ja "Müstilised lood" juulikuu numbrid on ilmunud. Sellel korral on SaSa luuleveerus Natali luuletused. ML - on avaldatud minu lühijutuke "Legend väärikast vanahärrast." Kui ka sina soovid et sinu luulelooming ilmuks ajakirjas SaSa, võta minuga ühednust juba täna. Aitäh! Nüüd aga asun artikleid kirjutama, nagu ma seda ikka teen. Materjali jagub. Kui sa soovid et ma sinust loo kirjutaksin, peaksime selleks kohtuma, nii sünnib sisukam ja kõnekam lugu. Inimestest, kellega ma tuttav ei ole, ei kipu ma lugusid vorpima kuid mõnikord harva teen erandeid. Imelist päeva! 6. juuli. 2021.a. Vana-Rääma

Rada 211. päev

Meie kodust Sauga mõisani on umbes 2,5 km. Enne seda jäid armsad Anneli ja Ats teepeale, kassid ikka ka, vaid 1 foto tuli välja, sahmisid teised, nunnukesed. Oli armas. Aga meie liikusimegi edasi Sauga mõisa suunas, läbi Kaluriküla, üle lennuvälja, mööda Voorimehe tänavat linna tagasi. Olgu siis mainitud (kes ei tea) et Sauga mõis jääb pmst Uus-Sauga tänava lõppu ja ehk ikka linna piiresse. Mõnusa ürgse looduse keskel ja just Sauga mõisa lähistel tunnen ennast alati ülihästi. Järelikult on energeetiliselt mulle sobiv koht, käin seal patareisid laadimas. Kokku läbisime täna 5,2 km ja ligi 10000 sammu. Enesetunne on mõnus, isegi väsinud ei ole. Ja jalgadega on ka kõik hästi. Aga las fotod kõnelda. Oleme terved! 29. juuni. 2021.a. Vana-Rääma

Rada 210. päev

Tulime taas rajalt. Enesetunne on hea ja õhtu on ilus, nagu ikka. Täna läbisime teistsuguse teekonna sest üks muutub tüütuks. Pealegi on Voorimehe tänav suhteliselt vaikne, hea koht kepikõndimiseks. Taas liikusime tänava lõppu ja sealt edasi Rõugu tänavale, edasi tulid seal Kitse, Vahe, Õli ja siis olime juba otsapidi Vana-Sauga tänaval. Germo käis veidikeseks Kaidiga lobisemas, mina Evega ning sealt suundusime üle jalakäijate silla Vana-Pärnusse. Siis üle Siimu silla, mööda Jannsenit, koju. Kokku tuli 4,2 km aga telefon oli Germo seljakotis, see vahemaa ei tarvitse täpne olla aga enamvähem ikka. Pedomeeter on minu järgi seadistatud. Aga ega vahet polegi. Tähtis on liikumine ja enesetunne, mis tänu liikumisele hea on. Oleme ikka rõõmsad ja õnnelikud. Olge teie ka! 28. juuni. 2021.a. Vana-Rääma

Jaansoni rada 209.päev

Nonii, leitsak lõppes, vihm kastis Pärnu korralikult ära ja läks. Meie saime üle pika aja rajale. Ülimõnus! Ilus õhtu on ja jõgi on veesõidukeid tulvil, isegi vesirattad sõidavad mööda vett ning Pärnu Cruisis tuli viimase tiiruga. Pole paar aastat sõitmas käinud, peaks minema taas. Ilus on. Eriti ilus on suvine Pärnu oma veesilmade ja päikeseloojanguga. Rahvast oli ka rajal palju, peale vihma ju õhk hea. Kepikõndisime 4,3 km ja enesetunne on super. Germo oli ka terve rajal oleku aja üliõnnelik, fotod kõnelevad. Mina olin ka, olen siiani, ausõna, aga ma ei jäädvustanud ennast, olen meikimata, kerge silmapõletik. Mõelda vaid, mina ja meikimata! Kunagi ei läinud vetsu ka ilma meigita! See oli kunagi, enam ma oma loomulikkust ammu ei häbene ning ma ei taha kellelegi meeldida või mittemeeldida, olen endaga rahul :) Olge teie ka õnnelikud ja enesega rahulolevad!Ahjaa, Ave, sinu tuututamine tegi ühe veel rõõmsamaks :)

27. juuni. 2021.a. Vana-Rääma

Jaansoni rada 208. päev

Nonii, taas jõudsime rajalt. Mõnusalt tuuline ilm on, jahutab aga samas on soe, sestap taas mööda Jaansoni rada kepikõndisimegi. 4,3 km on paras teekond. Eks homme peaks mõne teise suuna võtma, või ülehomme. Üks ja sama tüütab ära aga samas ma ei pea siis pedomeetrit tööle panema, Jaansoni raja vahemaad on juba pähe kulunud. Mis seal ikka, taas on + kirjas. Oleme terved! 15. juuni. 2021.a. Vana-Rääma

Legend? väärikast vanahärrast

Legend? Väärikast vanahärrast Marios lonkis mööda kaldakaid. Erakordselte eredad päikeekiired panid silmi kissitama aga päikeseprille noormehel ei olnud. Need olid kaotsi läinud eelmisel õhtul koos noormehe mäluga. Hea et ta veel teadis kes ta on ja kus ta on. Marios teadis seda ka et tema ja alkohol kokku ei sobi, kuid ikka ja jälle tuli ette olukordi, mil noormees ennastunustavalt seda vägijooki pruukis, väites et nii suudab vabaneda taagast, mis teda päevast päeva ja ööst öhe rõhub, isegi hinge matab. Luupainajatesse noormees ei usu, kuigi ööd ei ole ammu enam tema sõbrad, või oleks õigem öelda et uni on noormehe maha jätnud. Ühel juunikuu ööl, pärast raju jaaniõhtut, mil Marios ja ta sõbrad taas ennastunustavalt vägijooke pruukisid, avastas seltskond hommikul et kaks sõpra on nende pundist kusagile kadunud. Kogu mets kammiti kambaga läbi aga Tennot ja Maidot ei leidnud, kuigi viimase auto seisis endises kohas, kuusepuude varjus. Seda polnud õnneks keegi purjusena paigast nihutanud. „Jooge rohkem, lõpetate põrgus!“ sajatas Maido pruut, naine, kelle sõnu kardeti, sest nendes oli vägi. Nende on vääramatu jõud ja maagia. Naine lausub väesõnu harva, sest need lähevad täide. Jah, ta on teistsugune inimene ning ta julgeb seda tunnistada ja olla see, kes ta on. Erinevalt paljudest teistest esoteerikahuvilistest, kes vaid omaette kodus kotil olles posivad. Mariosele meenuvad ikka ja jälle kadunud sõbra pruudi sõnad ning iga kord kui need sõnad teda üles leiavad, tunneb Marios et peab meelemürke tarbima, olgu selleks alkohol või kanep, mida ta muidu ei tarbi. Tegelikult Marios lausa vihkab suitsu, aga mingil hetkel poeks nagu saatan ise ta sisse, siis tegutseb noormees juskui kellegi teise sunnil. Siis muutub Marios sõnakaks meheks, mittevõimaldades selskonnast kellelgi teisel sõna võtta. Kogu maailm koosneks justkui ainult temast ja ainult temal on õigus, kõik teised valetavad või kujutavad asju ette. Selline loomus on omane vaid mustale inglile, kes saatanaga endaga mestis on, Lutsiferi käsilasele. Selliseid inimesi liigub meie hulgas palju, aga nad ei tunnista oma pahet, reeglina peavad nad ennast valgeks maagiks, mida nad kindlasti kohe ei ole. Üleüldse on tegelikult eestlastel loll komme liigitada esoteerikuid valgeteks ja mustadeks maagideks. See pole õige, nagu pole ka õige et kõik musta maagigaga tegelevad indiviidid on saatana käsilased. Need tuleks lihtsalt ära tunda. Või siis ei tuleks. Kunagi väitis üks nõid Mariosele, et noormees on torkinud maailma, ms pole tema jaoks. Tegelikult nii see ei ole. Küll aga võivad igasugused väekad sajatused, mis on tugeva jõuga, jääda juhtima su elu. Tõsi ta on, et inimesed, kes ei tohiks paotada võõra maailma uksi, võiks seda mitte teha, sest portaalide uksed võivad avaneda ning sulgeda suudavad neid vähesed. Marois tunneb noil hetkeil kadunud sõprade kohalolu. Ta isegi lööb visuaalselt Tenno ja Maidoga pitsi kokku ning kõneleb nendele ilmas toimuvast. Ükskord kui Maroise ema poja sellisele meeleseisundile peale sattus, ehmus ta niivõrd et püidi juba kiirabi kutsuma. Kuid ema nähes, muutus noormees silmapilkselt ja küsis nagu pailaps kunagi;“emmeke-kallike, kuidas saaan sulle abiks olla?“ Seda „mina ja maailm“ situatsiooni tuleb elus ikka ette, sest osad inimeseed ihkavad rohkem tähelepanu kui teised. Aga kui sa surud kogu aeg ennast peale, nägemata et on ka teistsugune maailm, uskumata et ka testel võib õigus olla, nüristub su vaim, sa haigestud, jääd üksi oma kapslsse vegeteerima. Sa vajad abi kud ei lase ennast aidata, väites et sinuga on kõik korras, et kogu maailm valetab ja tahab sulle halba. Marios oli oma eluga puntras. Tema uskus et vaid tema teab täit tõde, et kõik teised valetavad ja silmakirjatsevad. Öösiti said ta kaaslasteks undröövivad tegelased, päeviti kõneles ta iseendaga. Nii vegeteeris ta lausa pool aastat, kuni lõpuks lihtsalt kokku kukkus ja ennast piiritulõhnalisest ruumist leidis. Haigla seinte vahelt naastes, viskas Marios antidepressandid prügikasti, nööpis lahti kevamärja purgikese ja sukeldus taas oma maailma. Ühel pärastlõunasel ajal, kui noormees pargis pingil vegeteeris ja mittemillegagi tegeles, astus talle ligi üks taevasiniste silmadega väärikas vanahärra. „Müts pange pähe. Soovitavalt sinakas, sest lilla värvi tähendus on tänapäeval ära rikutud.“ lausus vaahärra ja läks oma teed. Marois vaatas mehele tagant järgi ja ühelt maalt see tegelane haihtus ni äkki, nagu poleks teda kunagi olemas olnudki. Järgmisel päeval ostis Marios endale sinakaslilla mütsi ja pani selle pähe ning enesele uskumatult tundis ennast ülihästi, sama hästi nagu enne Maido pruudi sajatust. Marios ei tea siiani kas väärikas vanahärra, keda ta kohtas, üldse olemas on, aga sellest kohtumisest saati on ta täiesti meelemürgivaba noormees. Legend väärikast vanahärrast elab edasi. 14.juuni. 2021.a. Vana-Rääma