Juba jupimat aega kibelesin seenele. Olles facebookis seenegrupi administraator, näen ma kuidas seenepilte igapäevaselt postitatakse, no teeb kadedaks.
30. juunil näitas veel naabrinaine ka pilti suurest puravikust ja kukeseenest ning minu sugusele seenehoolikule oli see liig, mis liig.
1. juuli õhtul läksime Germoga metsa, Pärnu metsa, sest rohelust on meie imekaunis linnas ohtralt. Pilvikuid leidsime ka, aga kõik olid ussitanud, nagu ka paar lambatatikut ning vist isegi metsšampinjonid.
Meie kukeseenemetsas oli juba käidud. Just meie, sest eelmisel aastal just oma kukeseened sealt leidsingi ja tundus, et ainult meie. Aga mõningad pisikesed olid olemas ja neid ma metsa jääda ei tihanud. Nii oligi meie esimeseks saagiks peotäis kukeseeni, mille ma kookosrasvas ära praadisin ning purki kaanetasin. Ma pole ju 2 kuud panni kasutanud, sest ma ei söö praetud toite. Lisaks ei kasuta ma ka pmst õli, vaid kookosõli vahel harva, seega sellega praadisin, õigem oleks õelda hautasin.
5 km läbisime jalgsi ning mõningad kilomeetrid bussiga, sest ma pole eriti viimasel ajal rajale saanud ja ei tahtnud üle pingutada. Jah, mul on keskendumisega viimasel ajal natuke raskusi, aga kõik on ületatav. Seeneaeg on alanud ja liikumine jätkub. Lisaks tahaks ikka lähipäevl randa ka saada, kui taevast just pussnuge ja rahet tulema ei hakka.
Hääd alanud seeneaega!
Fotod:
 |
| paraku kõik pilvikud olid sellised, ussitanud... |
 |
| Germo |
 |
| pakkisime püksid sokkidesse, metsa minek ju |
 |
| kohustuslik selfi ikka ka |
 |
| imekenad seelikud puu küljes |
 |
| ... |
2. juuli. 2019.a.
Vana-Rääma
