neljapäev, 16. november 2017

...

Ohoo kui palju Endleid vees! :O

   ***

Vesi ees
kui peegelklaas
kaldal käpuli
me maas
imetleme
Endleid vees...


16.11.2017.a.
Vana-Rääma

kolmapäev, 15. november 2017

Jaansoni rada 80.päev


  Täna on meil siis pisike juubel, 80. kord rajal. Viimasel ajal olen kirjutamislainel ja rajal käimine kannatab selle all. Ma ausõna ei taha enam pimedas rajal käia ja valget aega on nii vähe, kaob kätte. Aga loobumismõtet mul ei ole, kuigi kaal seisab. Eelmisel nädalal olin 200 g kergem, selle nädala näit on muutusteta. Kirjutamine natuke segab kepikõndimist, aga võimalusel olen ikka rajal, õigemini oleme poja Germoga koos, sest üksinda ma ei taha.

  Läbisime 6 km. See on nii tavaline ja normaalne teekond, kuid miskid kotikesed raja äärel tekitavad kõhedust veidi, sest liiga palju inimesi kaob ja neid lihtsalt ei leita. Kui ma eelmisel nädalal üksinda rajale läksin, oli mul päris kõhe, sest sotsiaalmaja juures longib üks ehmunud pilguga (kapuuts silmini peas) tegelane. Teda nägime ka täna. Eelmisel nädalal nägin metsas, puu küljes punast (ilmselt asju täis) kilekotti, kuid täna oli see tühi. Küll aga vedeleb raja ääres igasuguseid kahtlasi kotikesi, paarist tegin pilti. Avama ma neid ei kipu, igaks juhuks.

 Enesetunne on hea, ei mingit väsimust ega liigesevalu, higistasin küll palju. Eile oli istumispäev ja õhtul andsid põlved tunda, aga tänaseks on põlvevalu olemtu. Rada ravib. Nüüd on energiat taas palju ja juba avasin faili, hakkan romaani edasi kirjutama. Päev on korda läinud.

 Olge hoitud!

Fotod:
vaade kesklinna sillale...
raja rekonstrueerimine...
...
...
...
1 km läbitud...
2 km läbitud...
higine juba...
ilus päikeseline päev oli....
rada oli rahvast tulvil...
3 km läbitud...
...
ja tagasi...
Germo on alati rõõmus :)
oksi püüdmas...
kahtlane kott....
kahtlane kott eemalt...
mingi kahtlane (valge) paunake puu oksal...
Külli oli, nagu tellimuse peale, aknal...ja tuli meid jäädvustama :)
...


15. november. 2017.a.
Vana-Rääma

teisipäev, 14. november 2017

Imearmas päev Metsapoole Põhikoolis

Metsapoole Põhikooli 1-4 klassi õpilasetega ühisel fotol

 Täna siis lõpuks sai mu ammune unistus ja lubadus teoks, käisin üle mitme aasta taaskohtumas ja raamatuid esitlemas Metsapoole Põhikoolis. Just sellest koolist sai alguse minu koolitee, aga saatuse sunnil sain seal õppida vaid 1 kassi. Aga mäletan seda nii selgelt. Lapsepõlveainetel kirjutasin oma esimese lasteraamatu PETU ning (umbes) 3-6 kuu pärast loodan ühele poole saada selle raamatu järjeraamatuga PETU LÄHEB KOOLI, mis on hetkel illustreerimisel.

 Tunni aja jooksul esitlesin 1-4 klassi õpilastele lasteraamatut PETU. Küll oli vahva kohtumine! Lapsed olid nii aktiivsed kaasa rääkima ja küsimusi esitama. Üks poiss oli ka raamatu läbi lugenud ning oskas väga hästi küsida. Üldse oli tore teada, et lapsed ikka loevad. Väga soe ja üllas tunne jäi hinge sellest kohtumisest. Kindlasti lähen veel sinna tagasi peale järjeraamatu ilmumist.

 P.S. On ju maailma ilusam koolimaja?

 Teise tunni esitlesin raamatuid, lugesin luuletusi ja rääkisin raamatute sünnist vanas armsas koolimajas 5-9 klassi õppuritele. Nemad olid natuke tagasihoidlikumad, aga kuulasid hoolega. Loodan, et nad said midagi mu vestlusest kõrvataha ka panna.

 Kui ma kunagise õpetaja Antonina Lepaga ei kohtunud aastakümneid siis viimastel aastatel juhtume ikka kokku. Tema kallis tütar Tiina õppis minuga ühes klassis ning Antoninat mäletan ülihästi. Juba eelmisel korral, aastate eest, Metsapoolel esinedes tundsin ta rahva seast ära. Üliarmas on alati uuesti kohtuda! Antoninast, elust Metsapoole kooli internaadis, õppimisest esimeses klassis ja paljust, paljust muus kõnelebki minu raamat PETU LÄHEB KOOLI. Ootame ilmumise kenasti ära. Luban põnevust.

 Olen emotsioonidest üle kuhjatud, ausõna. Nii palju korraga häid emotsioone, et õnnehormoonid juba keevad.

 Siirad ja suured tänud Treimani Raamatukogu juhatajale, Evi Laarentsile ja Metsapoole Põhikooli kauaaegsele direktrissile, Esta Vesikule, et mind koju kutsusite! Armastan! Ja Evile ka siirad tänud, et ta mulle, unimütsile hommikul Pärnusse järgi tuli!

 Ja nüüd õhtul nägin ma esmakordselt oma sünnitusvaludes oleva romaani (triloogia) valmivaid illustratsioone, need sobivad ka kenasti siia blogisse. Nagu ma maininud olen, on mul mitu rauda korraga tules, ehk siis käib mitme raamatu eelsünnitus. Mõni on juba tuhudes, aga mõni veel liigutab ema ihus :) Iga asi omal ajal. Nende illustratsioonide eest võlgnen tänu oma kallile, andekale sõbrannale, Annika Lainelale. Aitäh!

 Laen nüüd pildid kenasti blogisse ja sukeldun romaani, triloogia 2. raamatusse, 5. peatükki kirjutama. Olge ikka sama mõnusad!

 Teie Margit.

Fotod:
seadsin koh sisse algklasside majas ehk spordihoones...
väike poose...
koos Antonina Lepaga
hästi armsad lapsed :)
...
hetk PETU esitlusest vanas armsas koolimajas..
suuremate klasside õpilased, õpetajad...
esitlen luulet...
saal mille ühes osas asus kunagi minuu esimene klassiruum...
lõbus ja tore oli
2 tundi kadus liiiiga kiirelt...
emotsioonid. kalli Antonina Lepaga...
...
...
väike pühendus...
koos direktriss Esta Vesikuga
väike jäädvustus Evist, peasüüdlasest :) spordihoone ees
isegi taevas nuttis kui ma lahkuma hakkasin...
armsa koolimaja ees...
mina ja maailma armsam koolimaja...
...
...
suured ja siirad tänud Metsapoole! uute kohtumisteni! 
Maris (Trevori juhtumist)
Mathilda
...
Trevor....

14. november. 2017.a.
Vana-Rääma