ELU PÄRAST ELU 1. Trevori juhtum

24. peatükk

  „Mis juhtus, Maris?“ oli Lembit mures ja hakkas telefoni juppe põrandalt kokku korjama. Maris oli näost kaame ja ei suutnud ühtegi sõna öelda. Kogu ta sisemus värises ja meestele tundus, et tüdruk ahmib õhku. Midagi pidi väga korrast ära olema, arvasid Ants ja Lembit.

  „Maris, ole pai ja ütle oma pinkood? Ma lülitaks su telefoni uuesti sisse,“ pakkus Lembit abi, kuid Maris vaikis endiselt. Ta jäi ühte punkti vaatama ja tundus, et ümbrus vaikis koos temaga.

  Ants kõndis nõutult mööda talumaja hiigelkööki ja siis kadus nagu kellegi sunnil käärkambrisse, kuigi reeglina hoidis ta sellest toast suure kaarega eemale. Ants pidas ennast paganaks, uskmatuks, kuigi tegelikult oli tundnud ka tema aeg-ajalt kõigevägevama juuresolekut. Aga ta kas ei tunnistanud seda või pidas õigemaks vaikida, sest ta lausa vihkas, kui keegi hakkas jumala abi peale suruma, kuigi vahel, kui elu talle vingerpussi mängis ja ta sellest võiduga välja tuli, armastas ta ikka lausuda,“ Jumal tänatud!“ Ise pärast naeris, et näe, jumal oligi talle armuline olnud. Väga paljud inimesed nagu kardaksid eelkõige endale tunnistada, et nad tegelikult usuvad jumalasse. Samas kui inimene korrutab pidevalt milline jumalasulane ta on, mõjub see kuidagi kommertslikult, võltsilt. See tundub nagu odav reklaamitikk või põlastus, et näe, mina olen kristlane, olen see kõige õigem inimene universumis. Aga kes sina oled? Sa pole ühegi kiriku liige isegi. Sellel teemal oli Ants Mathildega korduvalt rääkinud ja vahel tundis mees ennast lausa halvasti. Eriti siis kui Mathilde naljatades teda oma käärkambrisse pattusid lunastama saatis.

Maris toibus, vaatas kaaslasi nii juhmi pilguga, et tema olemusest võis välja lugeda kõige karmimaid uudiseid. Ants oli käärkambris vaikust kuulamas ja Lembit istus ning ootas uudiseid.

  „Seda, et...ma, mu, meie kallis Mathilde on koomas...“ puhkes Maris südantlõhestavalt nutma. See oli hüsteeriline nutt, millest Maris oli lapsena korduvalt nutnud, aga vaid siis kui nägi oma toast ämblikku või õues konna. Neid kahte olendit kartis Maris kõige rohkem, kuigi vanatädi Tilde oli talle korduvalt maininud, et need on süütud hinged ja ei tee talle midagi.

  „Oota, kullake, püüa rahuneda. Mis siis õigupoolest juhtus? Kes sulle siis Mathilde telefonilt vastas?“ ei saanud Lembit asjast sotti.

  „Mai tea ju!!! Arvad, et ma jõudsin nime küsida? Valesti arvad!“ oli Maris endast väljas.

  „Ei. Ma ei arva. Ei. Vabandan!“ tundis Lembit ennast pealetükkivalt ning otsustas Marise rahule jätta.

Ants oli ennast käärkabrisse unustanud. Ta näppis seal erinevaid ikoone ja krutsifikse. Lappas vanu testmente ja üritas surnud orelist hääli välja võluda, kuid tulutult. Ometigi äratas see vana pill temas mälestused, sest orelimuusika, mida ta vanasti kirikust möödudes kuulnud oli, tekitas Antsus tibutagiefekti. Talle meenus aastate tagune aeg, nagu oleks kõik aset leidnud alles nüüd, kuigi sellest ajast oli päris palju vett merre voolanud.

  „Mida me teeme? Kuidas me haiglasse saame? Ma ei tea isegi mis juhtus ja kus Trevor on, aga onu Lembit, kas sa oleksid nõus haiglasse minema? Ma ei suuda mõeldagi, et tädi Tilde võiks...“mattusid Marise silmad taas pisaraisse.

  „Pole probleemi! Sõidame! Ants-poiss, kas tuled ka kaasa?“ oli Lembit kohe nõus.

  „Kuhu?“ oli mees hämmingus, sest Marise ja Lembitu dialoog oli temast mööda läinud. Mees oli süvenenud käärkambri vaatamisväärsustesse ja küllap leidis ta seal midagi hingele, et ta midagi ei kuulnud.

  „Mesasja? Kuhu te nüüd minema hakkate? Ootame ikka Trevori ja teised ära, siis ehk lähme koos?“ tegi Ants ettepaneku.

  „Tuled siis või jääd siia?“ oli Lembit resoluutne.

  „No, heakene küll. Eks visake mind siis metsade vahel autost välja, naine ja laps juba ootavadki kindlasti mind koju,“ ei jäänud Antsul muud üle, kui nõustuda.

  Olles paar kilomeetrit läbinud, tundis Maris avatud autoaknast kärsahaisu, see tegi tüdruku veel närvilisemaks, kui ta oli. Maris vaikis, kuid kogu ta sisemus värises. Metsarada oli suhteliselt kurviline ja lookles piki kraavikallast. Kohati oli tee nii kitsas, et kui oleks mõni auto vastu tulnud, poleks ilmselt mööda pääsenud. Mõlemalpool teed laiusid magistraavkraavid ning parkimkiskohad teede ääres olid põhimõtteliselt olematud, välja arvatud üksikud truubid kus kohast pääses metsasihtidele ja lagendikele. Neid võis ka vaid ühe käe sõrmedel üle lugeda. Eks enne maaparandustöid oli neid ikka rohkem ning madalatest kraavidest võis vabalt ka üle hüpata, kuid peale maaparandamist need likvideeriti, kuna see 20 kilomeetri pikkune metsarada oli sut harva sõidetav ja talviti ei kiputud seda isegi limest lahti lükkama, kui just Mathilde kohalikus omavalitsuses lärmi tegemas ei käinud. Põhimõtteliselt oli just tema see kelle koju pääses ainult seda teedpidi. Ja Antsu juurde muidugi ka, aga tema elust ja olemasolust ei teadnudki paljud. Veel vähem oldi teadlikud ta peenikesest perest.

  „Pea kinni! Pea selle suitseva asjanduse juures kinni!“ karjus Maris, kui nend eauto hakkas suitsevale asjale lähemale jõudma.

  „Pea kinni jah, ma lähen siit jala.Pole vaja metsa sisse sõita.“ lausus Ants. Maris ja Ants astusid autost välja ja neid ootas halb üllatus, Trevori auto oli maha põlenud, veel vaid tossas pisut, kuid selle ligidal ei olnud ühtegi hingelist. Kummaline, et päästjad olid tossava auto järelvalveta jätnud, see võinuks ju metsatulekahju tekitada.

  „Jah, loodame, et nendega ikka on kõik korras. Päris paras mats on siin aset leidnud, kuid ilmselt on asjaosalised haiglasse viidud, sest ühtegi laipa küll siin ei paista olevat. Kas kiirustame haiglasse?“ küsis Lembit.

  „Jah, kiirustame!“ oli Maris päri.

  „Minge teie. Ma lähen koju naise ja lapse juurde. Aga olge siis tugevad, mis uudised teid iganes seal oodata võivad!“ soovis Ants, köhatas korra ja keeras metsa sisse, oma kodurajale.

  „Onu Lembit, mis saab siis kui Mathildet enam ei ole? Ma isegi ei tea kas mu mees veel elavate kirjas on. Kas sa arvad, et neil juhtus liiklusõnnetus või? Ma ei suuda! Ma ei taha mõelda, et kaks mu kõige lähedasemat inimest võivad eluohtlikus olukorras olla! Kui nad surevad siis ei taha mina ka enam elada! Tõsiselt!“ lausa karjus Maris hingevalust.

  „Kullake, ma ei oska su küsimustele vastata, aga loodame kõige paremat. Ehk pääsesid nad vaid ehmatusega. Siin ju metsavahe tee, ehk jooksis mõni metsloom teele ette ja nii see õnnetus juhtuski. Kui üldse juhtus. Me ei saa spekuleerida, kui me ei tea mis juhtus.“ oli ka Lembit nõutu.

  „Hkkmhh, ma ei usu, et metsloom teele hüppas! Vastasel korral oleks looma korjus ju tee ääres olnud. Selle taga peab midagi muud olema. Äkki hakkas Tilde-memmel paha ja nad kiirustasid koju tagasi? Ohjah, äkki olid ka Antsu naine ja laps autos, sest keegi vastas Mathilde telefonile ja see ei olnud mitte medõde. Ja üleüldse tundus see naishääl mulle kuidagi tuttavana, aga ma ei osanud koju ajada. Või äkki ütles mu kallima auto üles? Teed on siin konarlikud ja Trevor kipub vahel kihutama, väites, siis ei tunne teedel haigutavaid auke. Või ma ei tea...“ ei andnud Marise hing talle ikka rahu.

  „Aga sa helista uuesti ja küsi kes vastas telefonile. Või tegelikult oleks parem kui me ise kohale jõuame. Oma silm on kuningas, nagu sa tead. Ei maksa ennast liiga üles kruvida, kuid ma arvan, et me peame ka kõige halvemaks valmis olema. Igale ühele oma saatus, pole parata.“ tahtis Lembit Marisega kokku kõlada, kuid tundus, et viimane ei olnud selle üle üldse õnnelik.

Tunni aja möödudes jõudsid nad haiglasse.

  Trevor, nägu sidemetes ja lohmakad haiglaroobad jalas ja seljas, tuli neile all fuajees vastu. Mees käis kohvikust mineraalvett ostmas, kuigi arst oli keelanud tal palatist lahkuda, sest ta vajas alles hapnikumaski.

  „Kallis, mu kallis, sa oled elus!“ lausa hüppas Maris Trevorile sülle.

  „Jah, aga...“ püüdis Trevor õigeid sõnu leida kuid kukkus kokku.

14.-15. märts. 2017.a.

Vana-Rääma

Urmas Saardi artikkel Külauudistes

Raili Juss hoiab käes Eesti kodanikuajakirjanduse seltsi poolt kingitud Külauudiste logoga tassi. Foto: Urmas Saard

  Tänud, hea Urmas!

Jäädvustan blogisse ka!

Kopeerin:

Kodanikuajakirjanduse selts tänab Sindi õpetajat

Emakeelepäeval tänas Eesti kodanikuajakirjanduse selts Sindi gümnaasiumi eesti keele õpetajat, kes on toonud paljude õpilaste väärtuslikud kirjatööd suurema hulga lugejate ette, motiveerides nõnda õpilasi veelgi loomingulisemalt kirjutama, aga samaaegselt ka mitmekesistades Külauudiste portaali lugemise valikuid.

Külauudiste ja Sindi gümnaasiumi vaheline loominguline koostöö algas möödunud aasta lõppedes. Õpetaja Raili Juss tegi valiku oma õpilaste parimatest töödest, mis kõnetasid ka Külauudiste lugejaid. Kirjutajaks olid praegused vilistlased, kelle tööd valmisid 9. klassis 2009/2010. õppeaastal.

Sama algatusega jätkus koostöö Tartu rahu aastapäeval.

Nädalapäevad enne Eesti Vabariigi aastapäeva avaldas Külauudiste portaal seitsme põhikooliastme õpilase tööd. Õpilased avaldasid mõtteid Eesti riigist ja tänavu 180. sünnipäeva tähistavast Sindi gümnaasiumist.

Lugejatelt saadud meeldiv tagasiside lubab hea algatusega jätkata. Üheks näiteks on lugeja Margit Petersoni kirjutatud  positiivne arvustus. Soovides loominguliste mõtetega Sindi gümnaasiumiga edasi minna kinkis kodanikuajakirjanduse selts Raili Jussile suurepärase koostöömärgiks Külauudiste logoga nimelise tassi.

Urmas Saard

Otse lugeda saate SIIT!

14. märts. 2017.a.

Vana-Rääma

ELU PÄRAST ELU 1. Trevori juhtum

23. peatükk

  „Tema seisund on kriitiline. Kes teie olete?“seisis Mirelli taga Mathilde raviarst.

  „Eee, ma olen ta sugulane.“ hädavaletas Mirell, sest teadis, et muidu ta memme tervisliku seisundi kohta infot ei saa.

  „Kuna teie sugulane istus armatuurlauale liiga ligidal ning ka tema turvavöö ei olnud kinnitatud, hüppasid turvapadjad lahti ja ta sai turvapatjade gaaside poolt kõrvetushaavu. Lisaks sellele sai patsiendi selgroog ka viga. Me ei saa garanteerida, et ta kunagi veel käima hakkaks. Sellepärast varuge kannatust ja olge valmis kõige halvemaks.“ jäi arst ratsionaalseks.

  Mirell vaatas arsti kurja pilguga ja tema süda nuttis rohkem kui silmad. Ometigi olid nad Mathildega suhteliselt võõrad, kohtunud vaid paaril korral. Aga Mirellile tundus, nagu seisaks ta oma ema voodi ees. Nii väikese ajaga oli ta sellesse memmesse kiindunud. Samas polnud see mingi ime, sest päevast-päeva vaid keset metsi oma mehe seltskonnas viibides, tundis ta tegelikult vajadust suhtlemise järgi, seega haaras ta Mathildega suhtlemisest kinni, nagu uppuja õlekõrrest ja korraga muserdas teda, et nüüd tahetakse see inimene temalt ära võtta.

  „Ühesõnaga palvetagem, sest teie sugulase saatus on hetkel teadmata. Ta on kliinilises surmas, ehk siis hoiame teda kunstlikus koomas, et ta ennast ei pingutaks. Aga rõhutan, olge valmis...“ ei saanud arst oma kõne lõpetada, kui Mirelli haaras hüsteeriline nutuhoog.

  „Õde, palun kutsuge doktor Laimets, patsient vajab abi.“ hüüdis Mahtilde raviarst õele. Loetud minutite pärast oligi Loreida Laimets kohal ja talutas hüsteerilise naise palatisse, kus talle manustati rahustit. Ilmselgelt ei olnud Mirell veel shokist toibunud ja vajas hingelist abi. Varsti naine uinus.

  „Kus mu ema on?“ üritas Trevor hapnikumaski näo eest ära kiskuda, kui tohter palatisse astus.

  „Teie ema? Ahjaa. Ta pikutab natuke, sest pole veel shokist toibunud. Kui te magama jäite, läks ta vanaema palatisse ning peale seda pikutama.“ arvas tohter, et Mathilde on Mirelli ema ja Trevori vanaema. Teie olge rahulikult, ärge pingutage. Küll kõik saab korda. Varuge veidi kannatust. Homme hommikul katsetama kas saate hapnikumaskita hakkama. Praegu on hingemisabi teile lausa vajalik. Te noor mees, saate terveks.

  Trevor luges arsti sõnadest välja, et Mathildega ei ole kõik korras. No, Mathilde on juba eakam, tema noor. Ta tahtis memme kohta uurida, kuid arst vibutas sõrme. Trevor allus.

  Tunnel oli kõle ja rõske. Seintelt rippusid alla heledavad niidid, mis kutsusid endast haarama. Mathilde lendas, kuid niidid olid väledamad ja lendasid temast kiiremini. Aeg-ajalt kuuldus nagu tilguksid veekraanid, need katkestasid Mathilde lennu. Naine katsus jalgu maha saada kuid maapinda ei olnudki. Oli põhjatu sügavik, kuhu Mathilde vajuma hakkas. Tiivad muutusid uuesti kergeks. Labürint-tunnel viis seitsmesse erinevasse suuda ja igast suunast vilkus valgusetuluke. Kui Mathilde hakkas vasakpoolsemasse tunnelisse lendama, mattus see kottpimedusse. Naise silmalaud muutusid tinaraskeks, ta ei jaksanud silmi avada. Pimedus neelas ta endasse. Jälle kostus kraanide tilkumist. Mathilde ürits mööda kottpimedat ruumi lennata kraanitilkumise suunas, sest janu oli kohutavalt suur. Sisikond põles. Ta lendas paremale poole, kuid mingi vääramatu jõud mässad temas.Sundis teda taanduma. Mathilde hakkas taas sügavikku vajuma, sest see tõmbas teda nagu magnetiga. Hapnik hakkas lõppema, naine hingeldas.“Lenda otse!“ kuulis ta häält endas. See mõjus. Ta hakkas uuesti sügavikust üles lendama ja oli taas endises kohas, üritas uuesti niitidest haarata, kuid need libisesid eest. Nii kui Mathilde seisma jäi, hakkas uuesti vajuma, kuid siis oli ühtäkki maapind ta jalge all, selline vetruv, aga oli. Sinna toetumine näis laukasse vajumisena ning naine hakkas turbokiirusel tiibu ripsutama. See mõjus. Valgus tunnelis muutus üha erksamaks, see tegi silmadele haiget, nagu põletaks silmi. Mida ligemale ta valgusele sai, seda rohkem hakati teda nagu vaakumiga tagasi tõmbama. Naine võpatas, aga ei andnud alla, vaid surus jõuga ennast edasi.

  „Paneme teile nüüd kraadiklaasi alla ja vaatame ega palavikku ei ole,“ segas õe hääl Mathildet. Jah, memm kuulis kõike, kuid ei näinud. Õdede, arstide ja külaliste hääled kajasid topelt. Kohati nagu hüüaks keegi kaugusse ja kaja vastaks. Mõned sõnad kostusid nagu aeg-luubis või nagu oleks neid lausutud häälemoonutisse. Aga kohale need memmele jõudsid. Ta oli kursis ka enda diagnoosiga, mis tegi haiget, aga õnneks oma arvamust ta avaldada ja hüsteeritseda ei saanud. Hääletuna tegelikult ta nuttiski. Mathilde mäletab, et isegi õed ja arstid olid paaril korral ta pisaraid kuivatanud. Talle tundus uskumatu, et kliinilises surmas olev inimene kuuleb ja tajub kõike, aga ei näe ega saa rääkida. Nüüd sai ta ka vastuse sellele, et kui tema parim sõbranna surivoodil koomas oli, enne kui omakesed aparaadid välja lülitada lasid, kuulis sõbranna kõike. Seega jõudsid kõik Mathilde soovid ja palved ka temani. Kuid tagant järgi mõeldes tegi haiget see, et sõbranna mees oli ikka väga räigelt voodi kõrval öelnud, et tema seda koormat kandma ei hakka ja poolsurnu eest hoolitsema ka mitte. Temal olla juba uus naine ja pulmadki plaanis. Mathilde otsustas, et kui ta tuleb koomast välja, hoiatab ta inimesis selliste ebameedlivuste eest. Koomas inimene on ju tunnelis ja võitleb elu nimel, kuid negatiivsed teadmised võivad anda tagasilöögi. Negatiivne emotsioon on nagu surmatõbi mis iga signaaliga võimendub. Ja negatiivsus tõmbab negatiivsust ligi, nagu positiivsus tõmbab positiivsust. Ja eksivad need kes arvavad, et ainukt sõnal on jõud. Mõttel võib veel suurem jõupagas olla kui sõnal. Mathilde adus, et inimesed kes loobivad roppusi ja lisavad oma isiklikule ajajoonele ka Facebookis vaid negatiivsust, satuvad negatiivsuse meelevalda või musta auku, ehk depressiooni, sest ajajoon on isiklik, ona osa nende elust. Mathilde jõudis oma füüsises vegeteerides äratundmisele, et mida rohkem inimene endasse elab, seda haigemaks ta jääb. Inimene peab kasvõi iseendale lahti rääkima haigusemured ja ka olmemured. Ta ei tohi neid enda sisse jätta ka siis, kui tegu on surmatundega. Surm ju iseenesest on vabanemine, vabaks andmine, kui pole tegu vägivaldse surmaga. Aga kui inimene hoiab haigusemured endasse siis ta haigestub veel raskemini. Igal inimesel peaks olema sõber kellele ta haiguse lahti räägib. Ühesõnaga introvertsetel inimestel on raskem elada, kuna nad hoiavad kõike enda sees, aga ekstraverdid ütlevad välja, olgugi, et nende otsekohesus võib saatuselt verbaalseid lööke saada, aga see vabastab nad seesmisest pingest, ehk siis ka haigustest. Valusad sõnad võivad küll hingesoppidesse ladestuda, kuid inimene võiks mõelda miks need sõnad talle öeldi, miks sai ta negatiivse arvustuse osaliseks. Äkki need teravused on pigem heast tahtest öeldud, et inimene õpiks oma vigu nägema? Nii on. On kogu aeg olnud. Solvumine on emotsionaalne ja kui inimene ei suuda solvumisest lahti lasta, on ta enda terviseseisund labiilne. Kui ei oleks kriitikuid ilmas, ei areneks inimene, ega õpiks oma vigu nägema. Solvumine on pime, aga solvumisest üle saamine on valge, valgustatus, või pürgimine valguse suunas. Sama moodi on näiteks jalgrattasõiduga. Kui inimene alles õpib rattaga sõitma ning kukub ja saab haiget, unustab ta peagi selle valu, kui eesmärk on silme ees. Sellisel puhul siis rattasõitmise selgeks saamine. Kui ta ratta peale solvuks ja ei suudaks andestada, et see ta sadulast maha viskaks, ei õpiks ta kunagi sõitma. Sellepärast on ka andestamisel meie elus suur roll. Kuid kahjuks puudub osadel inimestel justkui andestamise geen, nad krutivad vaenu üles, kaasates selle keerisesse ka lähikondlasi ning neid tabab pime raev. Nad satuvadki selle negatiivsuse meelevalda, ega näe valgust. Tihti pöörduvad sellisel juhul paljud jumala poole ja hakkavad jumalat tihti mainima, kuid see on vale. Jumalat peab armastama ikka südamest, mitte abiotsimise eesmärgil. Jumal on alati olemas, ta ei tule sinu juurde siis, kui hüppad ühest usust teise, kui kuulutad, et sinust on kristlane saanud. See on vale. Sellisel juhul on tegu vaimupimedusega. Ükski usulahk või sekt ei vii sind jumalale ligemale. Pigem surub raamaidesse ning ette võib tulla olukordi, et sa jäädki sinna raami kinni ning väljapääasu ei ole. Vegeteeriksid nagu pimedas tunnelis, milles puudub väljapääas, ehk siis tee elule. Tee elamiseks.

  Taas jõudis Mathilde tunnelisse. Sellel korral oli tunnel justkui valgustatud, kuid kui naine püüdis valguseava juurde lendama hakata, kohtus ta seal lastega. Suured pisarad voolasid mööda Mathilde põski alla ja minevik maalis ennast ta silme ette. Naine ahastas ja ahmis õhku, kui tundis taas, et keegi kuivatab ta põskedelt pisaraid. Mirell oli unehõlmast valla pääsenud, seisis vana naise voodi ees ja tupsutas vatiga lamaja põski.

14. märts. 2017.a.

Vana-Rääma

ELU PÄRAST ELU 1. Trevori juhtum

22. peatükk

  „Kuhu nad kurivaimud ometi jäävad!? Läksivad ikka omast arust tuld tooma ja nüüd on kadunud nagu vitsad vette. Aru ma ei saa!“ pomises Hirmus Ants habemesse.

  „Teadagi naisi! Küll nad jõuavad! Ilmselgelt jäid mokalaata pidama.“ arvas Lembit.

  „Ma usun ka, et lihtsalt läheb aega kauem, tita ja asjad...Ja ärge süüdistage alati naisi! Ka mehed on vahel nagu venivillemid, oota ja oota, aga nendel aega käes küllaga. Unustavad ennast sõpradega õllekannu taha ja naised murtesegu ennast segaseks. Tean millest räägin. Sestap rahu, mu kallikesed!“ ei olnud ka Maris kidakeelne.

  „Teate, minuga juhtus kord halenaljakas lugu. Läksin mina prügiämbrit välja viima. No, tollel ajal ei kasutatud prügikotte, tühjendati ämbrid otse prügikasti või konteinerisse, kuidas keegi nimetab seda roppu asja. Peale ämbri tühejndamist loputasin selle väliskraani alt läbi ja panin kenasti prügikasti kõrvale. Läksin siis korraks ühte sanga tegema. No, kohalik õllekas asus üsna prügimajanduse vahetusläheduses. Ma olin küll toasussides, aga kõrtsmik oli oma mees ja pigistas ühe silma kinni, nähes mind toajaltsites. Ühest sangast sai teine, juttu jätkus kauemaks, kuna kohtasin kõrtsus kunagist klassivenda, kes oli juba aastakümneid tagasi Eesti tolmu jalgelt pühkinud. Ühtäkki avastasin, et paar tunnikest on linnutiivul mööda läinud ja pimeduseloorid katsid juba loojangutaevast. Klassivend, va väänikas jäi nii umbejoobe ja ronis veel rooli ka. Keelasin mis ma keelasin, aga mind ta ei kuulanud. Eks need muutu ikka ülbemaks kellel rahakotirauad kinni minna ei taha. Aga see selleks! Vähemalt jõudis elusana oma vanematekoju. Mina, sangatamisest üks püksisäär pikem kui teine, loivasin prügila poole ja mida mina näen, prügikasti polegi! Läksin nii haledas olekus koju, nagu tuppa sittunud kass ning sain moori käest sellise peapesu, et duši alla polnudki vaja enam minna. Ta raip, vabandan väljenduse poolest, nuhtles mind nagu pidalitõbist, ajas eemale ja kui ma püüdisn lepituseks kallistama minna, sain kulbiga. Sähh siis sulle kooki moosiga! Vaat, mida võib ühe tarbeeseme kadumine maksma minna! Käisin oma rullis kulmuga mitu nädalat ringi ega julenud iitsatadagi, et naiselt muhku norisin. Sõbrad, kellega kõrtsus ühe laua taga jõime, naersid hiljem, et ju mul oli maaga tugev külgetõmbejõud. Tee siis neile selgeks, et ega ikka ei olnud küll! Eks pill tule ikka pika ilu peale, nagu lausub vanasõnagi! Jah, ma töinasin nagu mingi härdaloomuline teismeline, kui obaduse kätte sain. Kuradi valus oli. Tõsi küll, mooril olid ka pisarakanalid lekkima hakanud, aga kurja nägu suutis ta sellegi poolest teeselda. Hea näitleja, peaks mainima. Või siis mitte.“ unustas Lembit ennast memuaaritama. Selle peale sai kogu seltskond naerda, sest Lembit rääkis nii muhedalt ja tema miimika oli omaette ooper.

  „Hahahaa, naljatilk oled, Lemps! Vaata mind, pole ma ei kulbi ega potiga saanud. Elasin metsade keskel oma elu kenasti õhtasse, ja siis eelõhtal kukkus mulle nagu küpse ladvaõun, õnn sülle. Ei osanud ma eluski arvata, et nii veetlev leedi veel minu-sugust vanatoid oskab meheks äratada, aga iial ei tohi iial öelda. Mulle lihtsalt ei passinud see vene võim. No, mitte üks raas kohe! Tulisivad ja sadasivad turjale nagu vaenlased oma huiamistega. Oleks vaid mingigi võimalus avanenud, oleksin paadiga üle karanud, aga kus sa sellega! Hiljem, kui Millerid ja Randpered üle kargasid, pidasin ma neid lausa jumalusteks, et nad sellise võimatu teoga hakkama said. Kuri kadedus nõelus mu hinges, kuid kus kohast oleks mina, vene sant need kopikad kokku kühveldanud ja putku panna saanud? Kes minu-sugust vaest maarjamaalast ikka seal võõrsil oleks oodanud? Nagu siis, nii ka praegu kehtib ikka veel onupokapoliitika ja mõnel määral ei ole me tänaseni „stagna ikkest“ lahti saanud. Tõsi küll, mu lähisugulane kargas küll sõja ajal üle ja mingil ajal olid mul ta kontaktid isegi olemas, aga sellest üksi ei piisanud. Üks kamraad, kes oli nii kindel kõpp koos minguga kargamises, hakkas viimasks kartma ja jõi ennast surnuks. No, küll uuel eesti ajal, aga ikkagi. Nais ühe moori, kolis Pärnumaa metsa elama ja jumalad võtsid ta enda kaitse alla 2001. aasta septembris, kui Pärnumaal metanoolitragöödia isegi korralikke asukaid maha nottis. Isegi üks noorpaar olla otsa saanud. Läksivad teised enne pulmi salaviina ostma, et pulmadeks raha kokku hoida ja lõpetasin kusagil Kilingi-Nõmme lähistel, ika metanoolimürgitusega. Toona oli veel kartulivõtu aeg, külades tehti ikka hundijalavett talgulistele välja, nii olla vikatimees ikka neid ohvreid hulgi enda kuningriiki napsanud. Aga mes ma ikka kurdan, mul nüüd noor naisuke, nagu jumala õnnistus majas ja no August on kõige suurem ime veel mis minuga juhtuda sai! Mina olen eluga rahul!“ muigas Ants habemesse.

  „Oot, räägi nüüd välja, kus kohast sa selle naisukese küll said? Ära hakka nüüd lasuma, et tuli teine sulle metsa kätte!? Küllap sa ikka külakorda käisid ja mõne mõrsja tuuri panid. Ah, Ants poiss?“ muutus õhkkond ühe lõbusamaks.

  „Oled ju muinasjutte lugenud? Isegi näotu noormees võib endale väga nägusa mõrsja leida. Ja pealegi ei pidavat naistele välimuselt kenad mehed meeldima, siis ei löö sõbrannad neid üle. Jah, ma usun siiani muinasjuttudesse, ehkki aastaid olin üks paras Uskmatu Toomas! Korjasin mina juba aastaid oma pensiraha madratsisse, sest metsas elades seda ju vaja ei lähe. Aga ma tahaks ikka kuldsesse kirstu viimasele unele ja siis ussidele söödaks. Ei mina arva sellest põletamiset midagi. Võetakse aga väljamaalt malli ja tehakse tont teab mida, peaasi, et popp ja noortepärane olla. Tõsi küll, vanasti põletati ka meremehed ära ning visati tuhk lainetesse, aga tänapäeval...No, ma ei tea! Aga võta näpust, siis tuli üks kaunis mõrsja mu manu ja armastus lõi nagu säraküünal lõkkele. Korja sa siis veel matuseraha ja puha!“ jäi Ants ikka kidakeelseks. Ega Mooramaa mehed kipu südant puistama, muigas Maris endamisi.

  „Ah, sina Ants oled va pullivend ikka küll! Enne läheb siga sõjaväkke, kui sina oma saladusi meiega jagama hakkad! Ütle nüüd, et su onni uks oli poikvel ja metsahaldjas ise astus uksest sisse? Ja see peenike pere...August on siis sinu poeg või?“ ei mahtunud Lembitule ikkagi see hinge. Ta tõrkus uskumast, et nii eakast taadist veel voodis meest on. Lembit kahtlustas, et ehk mõrsja tuli juba sedapsi olles Antsu ellu, otsis ehk kogemata eostatud olevusele isa.

  „Vabandust, kas tohib korraks vaikust paluda? Ma helistan Tildele ja küsin kus maal nad on.“ sekkus Maris meeste dialoogi, sest talle tundus, et õhk hakkas paksemaks muutuma.

  „Halloo, kallis memm, kus maal te olete?!“ hõikas Maris kui memme telefonile vastati.

  „Tere! Kellega ma räägin?“ võttis telefonikõne vastu võõras hääl.

  „Tilde-memm, su hääl kõlab kuidagi...kuidagi võõralt, aga samas tuttavalt.“ oli Maris hämmingus.

  „Vabandan. Ma ei ole Tilde, ega ei ole ma ka selle telefoni omanik Mathilde...“ vastati kuid Maris sekkus vastusesse; „Ma ei saa aru! Kuidas võib keegi võõras mu lemmiktädi telefoni üldse näppida! Anna mulle Tildet, kes sa iganes ka ei oleks!“ lausa karjus Maris telefonisse.

  „Sedand...seda, et, ma ei saa kahjuks telefoni Mathildele anda, kuna ta ei ole võimeline teiega rääkima. Väga vabndan!“ lausus Mirell ning vajutas kõne kinni.

  „Fakk! Mingi võõras eit võttis telefoni vastu! Pekki küll!“ närvitses Maris.

  „Heh, üritasin minagi kunagi oma naisukest eideks kutsuma hakata, kui üks rullnokk küsis mu käest   „Taat, kas sa tead ka mida eit tähendab?“ Vahtisin tölakil mokaga noorsandi ja tunnistasin, et ta pani mu suu kinni.

  „Vaata taat, sul on ilmselt vedanud, sest eit tähendab „eriti ilus tüdruk“ mainis viimane, kugistas oma homeerilise naeru alla ja karis koos oma burksiga mu silmapiirilt, püksid nii rebade peal, nagu oleks äsja püski sittunud,“ püüdis Ants Marist rahustada.

  „Ole vait! Kuradi Trevor, milleks talle üldse telefon, kui ta peab õigeks vastata siis, kui tuju on!“ ägestus Maris veel rohkem.

  Mehed vaatasid teineteisele otsa ja pidasid õigeks vaikida, kui Maris taas telefoniga rääkima asus.

  „Mida hekki! Idioot oled vä?“ karjus neiu kuid ühtäkki vajus ta nägu väga ära ning telefon potsatas ta käest põrandele mitmeks jupiks.

13-14. märts. 2017.a.

Vana-Rääma

Minu pere ja muud loomad..

Zorro ja Germo enne õue minekut

  Kui Sven hommikul äratust tegi, ärkasin ma tegelikult juba täna teist korda. Ehk siis hommikul kell 7 olin juba üleval, aga tundus, et linn magab ja kobisin uuesti kotile.

  Olen kolme kuuga pmst 3 raamatut valmis kirjutanud, mis tähendab seda, et liikumist on vähe ja kaalu on juurde tulnud ning see pole, teadagi, tervisele hea. Juba sellepärast oli Sveni ettepanek hea, aga kahjuks pidin sellel korral loobuma "kaalulangetamisest." Sven on mitukümmend kilo kaalust (jalutades) kaotanud, et teeb lausa kadedaks. Aga rohkem ma ei räägi, ehk saate kunagi lugeda (:)kivisildnuku selleteemalisest raamatust.

 Muidu kulgeb kõik endiselt, paranen kõrvapõletikust. Õnneks läks see jube gripp meie perest mööda, oleme rõõmsad, aga ma suutsin mingi valemiga kõrvapõletikku jääda, kuigi mulle ei meeldi talved ja võimalusel olen talviti kodune ning tegelen loominguga. Aga haigused ei küsi...

  Endiselt pean loobuma raamatute esitlustest, kuigi pakkumisi aina tuleb. Endiselt olen ka ilma esihambata ning arstil käima saan hakata ilmselt alles mai kuus, (peale romaani sündi) seega igasugustel esinemistel on praegu kriips peal. Küll aga olen 8. aprilli Kirjandusõhtu korraldamisega ametis.

  Paari järgneva kuu jooksul ilmub mu sulest lausa 3 raamatut, 1 luuleraamat, 1 jutukogu ja 1 romaan. Olen jah produktiivne olnud, kuigi mul on raamatute tarvis materjali kodus nii palju, et võiks iga kuu raamatu välja anda. Aga käsikirja valminime ja trükkimine nõuavad ka kopikaid ning just selle taha on mõndade raamatute sünnid toppama jäänud. Tegelikult ma ei kurda, kuna tänaseks on mul lausa 5 kirjastust kelle kaudu saan raamatuid avaldada. Aitäh!

 Nagu pildilt näha, on Germo ja Zorro ka rõõmsad ja tervise juures.

 Varsti hakkan ka oma raamatusarja ELU PÄRAST ELU (rõhk esimesel elul) 1. raamatuga ühele poole saama, kuid kavatsen sellest kirjutada triloogia, kui antakse. Plaan igatahes on.

 Aga muidu, olge ikka rõõmsad ja terved, nagu meiegi!

Kena esmaspäeva!

13. märts. 2017.a.
Vana-Rääma

ELU PÄRAST ELU 1. Trevori juhtum

21. peatükk

  „Misasja!? Mis jutt see on!!?? Ma pean ikka ise kaasa tulema. Olge teie siin. Reevo-poiss, hüppa sadulasse ja lähme!“ ei mahtunud Mathildele hinge, et Ants ei suutnud oma naist ja last kaasa võtta.

Trevor käivitas uuesti auto, Mathilde istus kaardilugeja positsiooni ja sõit kulges tagasi metsamajja.

  „Ei või olla, kas taat tuleb juba koju tagasi? Millega temal küll nüüd tuli takus on?“ kuulis Mirell taas auto hääli. Mirelli valdas hirm, et äkki tullakse hoopis teda otsima. Äkki keegi on tema asukohast haisu ninna saanud? Naise süda pidi saapasäärde hüppama, sest tagus nii tugevalt, et Mirell arvas, et ta lausa kuuleb oma südame tuksumist. Roosapõskne August magas vanal luitunud sohval õndsat und ja tuba oli päikesekiirtest kollane. See vaatepilt oli imeline, aga Mirell ei leidnud hingerahu. Ta tundis ennast koos armsa pojaga abitult, sest perepead ei olnud ka kodus. Naine keeras ukse igaks juhuks lukku.

  Mõne aja pärast peatuski auto ukse ees ja Mirell ei uskunud oma silmi. Roolitagant astus välja tema kallis Trevor. Nüüd sai naine asjasse selgust, et ennist oligi ta oma poega näinud. Ja ka Mathilde astus autost välja. Mirell sattus segadusse, sest tema teada just Mathilde juurde Ants läkski.

  Juba koputati uksele. Õnneks August oli hea unega ja kopotus teda üles ei ajanud. Mirell piilus aknast õue ja nägi oma poega auto juures edasi-tagasi tammumas. Ta arvas, et pääsu pole ning keeras ukse lukust lahti. Ühest küljest tahtis ta poja juurde joosta ja talle kaela hüpata, kuid teisalt häbenes ta kui poeg näeb teda meikimata ja sorgus juustega. See oli ka üks põhjus miks Mirell ennist Antsuga kaasa minemast loobus. Ühtäkki tahtis ta olla endine Mirell, mukitud ja väljapeetud daam, aga ta oli harjunud juba asta aega krohvita elama ja oli sellisena ka endaga rahul. Tegelikult vaevas miski veel Mirelli, mida ta pikka aega endas kandnud oli, aga ta otsustas selle saladuselaeka endaga hauda kaasa viia.

„Noh, kuidas siis nüüd nii? Kas mulle külla ei kõlbagi tulla? Võta nüüd noorperemees ja tule. Tegin pidusõõgi ka valmis, kõik ootavad. Ära lase ennast mitu korda paluda!“ ei andnud Mathilde esimese hooga Mirellile sõnaõigustki.

  „Reevo juba sõidab mitmendat korda siia. Tore väimeespoiss, nagu ta mul on. Ole pai ja pane ennast ja last valmis. Ma ei taha ühtegi vabandust kuulda. Kütame sauna ka soojaks ja saate minu manu pesus ära käia.“ utsitas Mathilde endiselt Mirelli tagant.

  „Olgu! Aga mul läheb veidi aega. Pean Augusti üles ajama. Ja kohe saab ka ahi köetud. Panen siibri kinni ja tulen.“ näis naine resoluutne, kuigi tegelikult ta seda ei olnud. Olles välisukse sulgenud, tabas teda paanika. Kusagile põgeneda ei olnud enam võimalik. Siis meenus talle, et tegu oli hoopis Reevoga, Mathilde väimehega. See langetas justkui hiigelsuure kivi Mirelli südamelt, ning ta arvas, et tegu on kohe kindlasti tema poja teisikuga. Aga igal ińimesel pidavat teiskik olema, jus siis elab tema poja teisik Eestis, avastas naine.

  Viieteistkümne minuti pärast saigi Mirell ahju sulgeda ning selleks ajaks oli ka August juba ärkvel ja imetatud. Mingi paaniline hirm kipitas naise hinges endiselt, sest polnud ta ju päris pikalt inimeste keskel olnud. Ta oli harjunud metsavaikusega, kus iga lind ja rohutirts tervitasid teda hommikuti. Mirell oli elanud ennast puude ja põõsastega kooskõlla. Ta tundis juba kõiki taimi ja kõneles nendega. Ja seda kõike tänu tema mehele, Hirmus Antsule. Looduslikud ja pastellsed värvid olid saanud tema elu suureks osaks, ning igal hommikul kõneles ta kuldkollase päikesega ning õhtuti jutustas päevastest toimingutest kuule. Ka ravimtaimedest olid saanud tema suured sõbrad, kuigi ennevanasti ei maitsenud talle üldse taimeteed ja ega ta ei tundnudki taimi. Nüüd oli vastupidi. Iga kord, kui Mirell mõnda taime noppima hakkas, küsis ta viisakalt taime käest luba. Mitte kunagi ei tõmmanud ta ühtegi taime ega ka mitte seent koos juurtega välja. See võrduks tema jaoks nagu oleks ta kellegi perekonna hävitanud. Mirelli pani mõtlema see, et taimedel on ka oma perekonnad, pesakonnad, sugukonnad ja sugupuu. Paljud inimesed on oma juurtes kinni, aga taim on ju ka elusolend ja ka temal on juured. Kuigi tema ei olnud oma juurtest just eriti teadlik, seda enam tundis ta taimedele kaasa, kui keegi pahalane oli neid metsas koos juurtdega üles kitkunud.

  Naine võttis poja sülle, lukustas ukse ja seadis sammud auto poole. August hakkas virisema, kui Mathilde neile autouskse avas. Mirell kohendas poja mugavamalt sülle, lükkas oma sorgus juuksed kõrva taha ja jäi Augustit kussutama, kuni tõstis silmad üles, nägi peeglist autojuhti ja ehmatas soolasambaks. Tema pilk jäi kinni autojuhi kaelal asetseval sünnimärgil. Mirell neelas keele alla, kaotas mõneks ajaks kõnevõime. Kui nad olid metsarajalt kruusateele jõudnud, ja Trevor oli kiiruse üles võtnud, vegeteeris naine juba nii paanikas, et suutis vaevu karjuda;“ Pi-pi-pidage auto kinni! Ma tahan maha! Pidage kinni!“

  „Fakk! Mida!? Ema!“ jõudis Trevor öelda enne, kui ta autoga vastu puud sõitis.

  Viieteistkümne minuti pärast jõudsid kaugesse külakolkasse politsei- ja kiirabiauto. Kuna Trevoril ja Mathildel olid turvavööd kinnitamata ja turvapadjad hüppasid lahti ning seadsid sõitjad eluohtlikku olukorda, vaagusid mõlemad eesistujaid elu ja surma vahel ning Mirell sai shoki. Õnneks oli tal nii palju taipu, et haarata Mathilde mobiiltelefon ja helistada kiirabisse. Mathilde oli täbaramas olukorras kui Trevor, sest Mathilde istus armatuurlauale liiga lähedal ja sai turvapadjalt löökvigastuse ning turvapadja gaaside poolt kõrvetushaavu. Kui kogu seltskond oli kiirabiautosse evakueeritud, toimus suur plahvatus. Auto läks lausa suure leegiga põlema. Operatiivautod panid sireenid peale, politseiauto sõitis ees ja kiirabi kohe selle kannul.

  „Teie nimi?“ alustasid politseinikud alles haigla seinte vahel oma tööga. Mirell oli kohutavad shokis ning ta ei suutnud ka parema tahmise juures midagi vastata. Ta ei teadnud mis seisuses Trevor on ja kas ta üldse ellu jääb. Õnneks pääsesid Mirell ja ta pisipoeg August vaid suure ehmatusega, kuid juba see tekitas õudusevärinaid, et auto vahetult peale nende sealt väljumist plahvatas. Siis meenus talle, et ta on ilmselt tagaotsitavate nimekirjas ja see süvendas ta hirmu veel.

  „Vabandust, me peame patsiendid üle vaatama, ehk peale seda tulete uuesti neid küsitlema!“ ilmus laua äärde päästerõngast õde kes kutsus Mirelli ja Augusti endaga. Naine tõusis, õde võttis imiku enda sülle ning nad suundusid õdede kabinetti. Politseinikud jäid valvelaua äärde ootama. Juba kümne minuti pärast väljusid nad õdede toast ja õde ulatas paberi politseiniku kätte. Politseinik lõi Mirelli nime arvutisse ja jäi naist sellise näoga vaatama nagu oleks tonti näinud. Mirell Williams on teadmata kadunute nimekirjas lausa esimesel kohal. Politseiametnik vaatas arvutis olevat Mirelli pilti ja siis kõrvalistuja oma, ning tegi seda päris mitu korda, kuid ta ei leidnud sarnaseid näojooni.

  „Teie elukoht? Sünniaasta?“ ei jätnud ta jonni.

  „Vabandage, kõik selle naise andmed on mul paberil kirjas. Aga kuna Mirell on hetkel alles shokist toibumas, oleks armas, kui te väga talle peavalu ei valmistaks,“ täitis õde sekkudes oma kohust.

  „Hea küll! Vastasel korral, kas saaksime selle ema ja lapse koju sõidutada või peavad nad järelvalve alla jääma?“ tegi politseiametnik ikka oma tööd edasi.

  „Oodake üke hetk. Lähen konsulteerin arstiga,“ läks nääpsuke, satäänide, õlgadeni ulatuvate juustega õde arstiga nõu pidama.

  „Patsient Williams, palun tulge minuga kaasa,“ kutsus nooremapoolne meesarst Mirelli endaga.

Politseinukud istusid endiselt koridoris, ega kavatsenudki lahkuda.

  „Ma väga vabandan, aga patient Williams ja ta pisipoeg jäävad vähemalt täna ööseks haiglasse. Homme vaatame mis edasi saab. Teeme mõningad uuringud ja anlüüsid. Kahjuks teda täna rohkem tülitada ei ole kasulik. Vajadusel tulge homme tagasi.“ valgustas õde politeinikke, muigas ja lahkus.

  Riigiametnikud tõusid püsti ja lahkusid. Noorem neist hoidis endiselt tahvelarvutit avatuna ja revideeris naise andmeid.

  „Meie tööpäev ei ole tänaseks veel lõppenud!“ teatas noorpolitseinik.

  „Kindlasti mitte! Kriminaaltoimik tuleb hoopis uuesti avada.“ oli ka teine politseinik asjaga päri.

  „Patsient Williams, palun tulge minuga kaasa. Andke laps hooldusõe kätte, saate ise rahulikumalt olla. Hoolitseme, et laps oleks kenasti söönud,“ astus õde koos hooldusõega Mirelli palatisse.

  „Ma... Seda, et...Ma...Ma tahaks ise oma pojaga olla. Äkki vanem poeg võetakse...“ ei olnud Mirell selle ettepanekuga nõus.

  „Jah, ma mõistan teid. Kutsun teid just sellepärast endaga, et teie vanema pojaga saab kõik korda ja ta ootab teid oma palatis, tahab teid väga näha.“ selgitas õde asja.

  Mirell tormas nagu tuulispask palatist välja, August ei tulnud talle meeldegi. Hooldusõde võttis imiku, viis ta ühe tühja palatisse, vahetas mähkmed ja andis süüa. August oli nii rõõõmus poiss, et aina lailises ja naeratas. Imelikul kombel oli kogu õud temast mööda läinud. Eks ole ema kaitsev süle ja lähedus alati olnud need asjad mida imik kõige rohkem vajab. Ta ei võõrastanud hooldusõde üldse, pigem oli ta üllatavalt rõõmus võõra üle.

  „Trevor, mu kallis pojake, kas sinuga on kõik korras!“ lausa jooksis Mirell poja palatisse. Trevor noogutas, sest oli aparaatide all ning hapnikumask ehtis ta nägu. Mirell hakkas südantlõhestavalt nutma ning värisema nagu haavaleht. Ta mõtles õudusega, et oleks võinud ühe hetkega kaotada oma kaks poega. Ta silitas Trevori pead kuni Trevor uinus. Alles siis meenus talle August. Alles siis meenus talle Mahtilde, kes toodi haiglasse veel raskemas seisus. Mirell tormas poja palatist välja, jooksis kokku mööda haigla koridori ringi jalutava hooldusõega, kes jalutadaes Augustit magama üritas panna, ning kadus Mathilde palatit otsima. See vaatepilt mis talle avanes, oli kõike muud, kui kena.

11. märts. 2017.a.

Vana-Rääma

ELU PÄRAST ELU 1. Trevori juhtum

20. peatükk

  „Kuule muska, kes see naine oli? Kes ta sulle on? Kummaline, ta tundus mulle millegipärast tuttav, aga ma ei suuda mälust teda välja selekteerida, kui ta seal üldse olemas on. Ehk meenutab lihtsalt kedagi. Aga temaga oli hea vestelda.“ esitas Mirell Antsule küsimusi.

  „ Kas sa naisuke oled armukade või? Kes ta ikka oli. Üks Mathilde oli. Väheseid inimesi kellega ma juba aastakümneid suhtlen.“ muigas Ants.

  „Ah, jäta nüüd! Ei mina armukadedust tunne. Lihtsalt ta vaatas mind alguses väga ehmunud pilguga. Hakkasin ennast lausa sissetungijana tundma. Ei, kena memm, mukitud ja puha. Äkki ma peaks ka ikka näo pähe joonistama? Mulle meedisid ta silmad, need olid nii kodusoojad, nagu oma ema omad.“ jagas Mirell oma muljeid.

  „No muidugi oli ta ehmunud, sest mul ju noor naine majas ja puha. Eks ta oli harjunud, et minusugune vanatoi on kohe vajadusel varnast võtta, sest olen ju aastaid talle mehe eest olnud. Ei, ei midagi seksuaalset! Mathilde on mulle nagu õde, sest me jagame temaga kõike. Hea naine on. Ei ole kade ega kõrk, kuigi mõni võib ta välimuse järgi arvata, et just kõrgi suurlinna daamiga ongi tegu. Sina, mu kullake ära küll oma noort ja kena välimust meigi alla enam peitma hakka! Oled krohvitagi ilus! Las vanemad daamid joonistada endale nägu pähe, see üks väheseid rõõme vast. Kuigi Mathildel on ka häid lähisugulasi, kelle tervis ta ennast lille lööb, nagu tänapäeval naised armastavad lille lüüa.“ muigas Ants taas.

  „Kas tal lapsi ka on?“ hakkas üha rohkem Mathilde Mairellile huvi pakkuma.

  „Ei ole, aga seeeest on tal sugulased kellega ta tihti lävib. Üks on lausa nagu ta enda tütar, väga sarnane, nii välimuselt kui ka sisemiselt. Sihuke kleenuke, kitsa piha, blond ja kõrge rinnaga. Kangesti meenutab Mathildet ennast, aegu ta abikaasa Jaohannes veel elas ning Mathilde oli nagu topelttulesäde, õitses ja sahmis ringi nagu tulekera. Ega tal praegugi viga ei ole, võiks mõne taadi enda kõrvale soetada küll. Elab seal kaugete kilomeetrite taga ihuüksinda. Aga hakkama saab. Kuid ikkagi. Seltsis on segasem ja armsam, eksole, mu kallis naisuke?“muheles Ants endiselt.

  Mirelli oleks nagu unesoe fluidum tabanud. Kuigi see magnetism tabas teda juba Mathildega kohtumisel ja tõsi küll, ka Antsuga esmakohtumisel. Mingi sõnuseletamatu mõju oli nendel kahel inimesel Mirellile. Kui poleks Ants teda ära võlunud, poleks temast ka ilmselt metsamoori saanud. Ju oli temas ilmselt ka konspiratiivsus peidus. Selline salalikkus millest tal endal ei olnud kaua aastaid aimugi. Korraga tabas naist igatsus oma poja Trevori järgi, aga ta ei julenud sellest kallile mehele iitsatadagi, kartes, et teda leitakse. Mirell kartis oma minevikku, kuigi selleks polnud ju vähematki põhjust kõrvalvaataja silmis. Aga naine varjas seda kiivalt. Küllap tal siiski oli selleks oma põhjus. Tegelikult tahtis ta ammu Antsule tõtt rääkida, aga ei söandanud. Sestap pidas ta õigemaks vaikimist, lootuses, et aega paneb ise asjad paika. Aega-ajalt meenus talle eksabikaasa, kes oli lihtsalt läinud ja Mirellist lesknaise teinud. Kuigi lesk adus ja teadis, et abikaasa minek oli paratmatus, kippus ta vahel muutuma isoleerituks ning just siis tabas ta ennast kriisi olevat. Keskeakriis? Küsis ta endalt, kuid vastus jäi tulemata. Küllap oli vastus peidus naise enese sees, kipitas seal peidetud moel, aga sõnadesse ennast panna ei lasknud, kuigi tunnetes väljendus ta igal moel. See tekitas naises varjatud kujul depressiooni, õgis teda seespidiselt, ehkki oma mehe ees püüdis ta seda kiivalt varjata ja manas maski näole. Küllap Ants juba tundis oma naist, tajus ta kohati labiilset olekut, aga ta ei heitnud kunagi midagi naisele ette, sest Mirell oli temale nagu õnnistus, kes keset metsarada kaela sadas, ennast talle andis ja veel armastusevilja ka ilmale tõi. Omas kodus sünnitas ta nende lapse ning isa oli see kes nabanööri läbi lõikas. Tõsi küll, lapsel ei olnud ühtegi dokumenti, paberite järgi teda ei olnudki maailmas olemas. Tegelikult oli see ka üks Mirelli masenduse põhjuseid, kuigi kodusünnitus kulges õnnelikult, komplikatsioonideta.

  Olla Ants kunagi ka juhuslikult ühe sünnituse kaasosaline olnud, kui ta metsas jahil käies tuhudes vaevlevale naisele peale juhtus, selle oma karusesse embusesse haaras, onni taris ning lapse ilmale tulekuga päästis nii naise, kui lapse elu. Peale seda, kui ta paari tunni pärast Mathilde juurde kiirabi kutsuma jõudis, oli ilmselge, et Antsust sai kangelane. Mathilde hakkas teda hellitavalt ämmaisandaks kutsuma, mille peale vanatoi vaid muige huulile manas. Heal lapsel ju ikka mitu nime!

Korrga kuulsid metsaasukad maja ees auto hääli. Ants, nagu peremees muiste, läks asja uurima.

  „Tere, mind saatis Mathilde. Olen nii-öelda tema poolsugulane Trevor ja Mathilde palus meil teile järgi tulla. Tema maja uksed on lahkesti ka teie jaoks valla.“ pakkus viiskas Trevor autoaknast, kuna ta ei jõudnud veel autost välja astuda.

  „Või nii? See on nüüd küll ootamatu kutse, aga ma lähen räägin toas eidega läbi. Nii koheselt ei oskagi ise reageerida. Vabandan!“ lahkus Ants majja.

  „Sedand, Mathilde ootab meid külla. Saatis oma sugulase meie manu. Saame masinaga minna, jalavaev murtud. Küllap toovad hiljem ehk koju tagasi ka. Messa arvad, kallis?“pöördus ta imetava Mirelli poole.

  „Tead, ma ei taha ebaviisakas tunduda, aga sina mine. Ma siin tissitan, siis tahaks ennast veidi kasida. Ja kui ma ausalt ütlen, siis mul pole erilist tuju täna minna. Mine sina, mine!“ Mirell lausa saatis sõnadega meest majast välja. Antsu tegi Mirelli tõrges olek veidi ettevaatlikuks. Samas mõistis ta naist, pannes ennast tema olukorda. Ega vägisi võõrustajate kutsele vastamine polnud ka tema jaoks, aga Ants tahtis minna. Ta suudles last ja naist laubale ning sulges enda järel koduukse. Kui Ants auto juurde astus, nägi ta, et Trevor polnud üksinda, et autos istus ka Mathilde teisikust sugulane.

  „Oot, oodake, noored! Ega ma siis tühjade kätega ka tulla ei saa, kui sihukese uhke kutse osaliseks sain. Lähen võtan natuke külakosti ka ulu alt. Ahjaa, kahjuks parenaine ei saa hetkel tulla, tal lapse tissitamine pooleili, ja...“ vadistas Ants, kuid Trevor katkestas ta mõtteniidi.

  „Me võime oodata ka! Ega siis nii kiire ka ei ole selle kiire asjaga,“ muigas Trevor.

  „Ei ole kiire kiire asjaga...oh neid noori! Saa siis aru!“ Ants mõtiskles endamisi, pidades õigemaks vaikida ja läks toidumoona järgi.

  „Eit, aee, kus need suitsuvorstid on?! No, need värskemad.“ei leidnud Ants külakostiks mõeldud toidumoona üles.

  „Ma riputasin need pliidi kohale kuivama. Võta näpud silma vahele ja vaata ise!“ oli Mirell ühtäkki tõre, tõstes tissitades häält, mille peale pisike maailmakodanik nutujoru lahti lõi.

  „Rahu, ainult rahu! Aitüma!“ võttis Ants kaks rasvast nõretavat suitsuvorsti endaga ühes ja sulges uuesti ukse.

  „Läki!“ ühmas ta autojuhile ning mehed istusid autosse.

  „Oot, misasja?! Kas mu silmad petavad mind? Ei ole võimalik! See lihtsalt ei ole võimalik! Uhh, ma vist hakkan hulluks minema, näen luuluesid! No nii kangesti minu Trevori moodi! Oota tupsu, lähen teen endale suhkruvett. Olen vist ära mandunud siin metsas,“ ütles Mirell beebile ning kohmitses kööki vee järgi. Beebi lailses toas, kõht oli täis ja meel oli hea. Kuid Mirelli meel oli ärev. Ime, et see imikule halvasti ei mõjunud, sest reeglina kandub just imetava ema tusatuju lapsele üle ja tihtu me ei saa aru miks aps äkki jonnima hakkab. Aga sellel korral oli midagi teisiti. Kas imik võib tajuda, et tema veresugulane on lähedal? Kindlasti tajub. Ega muidu ei räägita, et imik mäletab kuni aastaseks saamiseni ka oma eelmist elu, kuid siis kui häälepaelad valla lähevad, ununeb möödunu. Sellel võib tõeiva sees olla, sest juba sündiv imik, veel siis, kui ta silmad pärishästi ei näe, naeratab ta tihti ja ehmatab. Need emotsioonid võivad vabalt olla seotud eelmise eluga? Igal juhul oli kummaline, et suhkruvett alla kugistav ema oli meeletult närvis, aga beebi oli toas ülimeeldivas tujus.

  „Issand küll! Kas see võis tõesti mu kallis pojake olla? Või on minu igatsus tema järel mind luulusid nägema pannud? Pagan, käsi ja mõistus hakkvad juba mobiiltelefoni otsima! See ei ole õige! See ei ole õige, et ma siin metsas elades varjan ennast oma kalli poja eest! Miski pole enam siin õige! Ohh, mõju ometi, mu kallis suhkruvesi! Mõju ometi!“ oli Mirell endaga pahuksis.

  Räägitakse, et ema tunneb oma lapse ära ka siis, kui ta on sünnitusmajas selle imikuna ära andnud. Küllap see nii on ka.

  Kunagi, kui Mirell Trevori sünnitas, viidi Trevor peale sünnitust reanimobiiliga teise linna ja teise haiglasse, kuna tema poeg oli ülekandmisest liiga raskes seisundis. Mirell sai ise sünnitusmajast välja alles kolme päeva pärast. Läinud oma lapse juurde, sinna teise linna, teise haiglasse, tundis ta oma lapse, keda ta peale sünnitust ei olnud näinudki, ära. Kui Mirell oli oma last ühes palatis, ühe voodi juures äratundmisrõõmust silitanud ja musitanud, astus talle ligi õde ja küsis kellega tegu. Siis selguski, et Mirell oli õige lapse üles leidnud.

  Mirell kandis Trevorit lausa üle kümne kuu. Tõsi küll, kuu enne poja sündi olid naisel hakanud mingid valud, aga need läksid üle. Nii kandiski ta poega üle, kuid ülekandmisest oli poja veri paks, nii ta lamaski beebivoodis tilgutite all. Poeg oli ka sündides ülekaaluline ja tema rinnad olid piima täis. Sünnitusmajas olid arstid kogemata lõiganud läbi imiku hüppeliigese juures oleva veeni, see oli küll õmmeldud, kuid aja möödudes tekkisid imikule talle alla mädarakud ning arstid kartsid kõige hullemat-luumädanikku. Nii saigi Mirelli kohutuseks teha vati, pinsettide ja piiritusega neid rakke katki ja siduda steriilse sidemega kinni. Ka rinnad vajasid piiritusekompressi. Mirell võttis vatilapid, asetas need rindadele, pani lapile kile peale, et kompressipiiritus ära ei lahtuks, ning sidus sidemega kinni. Neid protseduure pidi ta tegema mitu korda päevas, kuigi viibis haiglas ja tegelikult olnuks see vast õdede töö? Aga Mirell sai hakkama ja tema armastus oma lapse vastu sünnitas iga päevaga imesid ning juba kuu vanuselt pääsesid ema ja laps tervena koju.

  Mirell elas vaimusilmas Trevori sündi uuesti üle. Kogu see valu ja ilu jooksis korduvalt ta silme eest läbi. See süvendas üha enam igatsust poja järgi. Kui talle lõpuks meenus, et tal on ka teine laps, tormas ta tuppa ning avastas, et laps magab, muie huulil.  

11. märts. 2017.a.

Vana-Rääma

KLAASLAPS- Maarja Kangro

  Maarja Kangro raamat "Klaaslaps" ilmus juba möödunud aastal, aga mina sain selle loetud just praegu. Ma ei oskagi öelda mille alla seda raamatut liigitada, kas dokumentaalromaani või elulooraamatu alla. Ega vahet ei olegi, sest tavaliselt autor paneb alati ennast ka oma raamatutesse.

  Ma pole ammu lugenud nii julget, valusausat ja omanäolist raamatut.
Autor jutustab õnnistatud olekus naise elust Ukraina sõjakeerises, rasedusest, sellega kaasnevatest ohtudest ja riskidest, lapse kaotusest, tööst mööda maailma jne...Julged ja ilutsemata väljaütlemised on nii ehedad ja "head", et panevad kohati õhku ahmima.

  Tegelikult olen läbi facebooki vahenduse kursis olnud nii mõnegi situatsiooniga, mida Maarja raamatus kirjeldab ja see oli ka üks põhjustest miks ma tahtsin seda raamatut omada, ehk siis ostsin selle. Pealegi olen ma Maarja Kangro loomingu austaja juba pikki aastaid.

  Olles ise erivajadustega lapse ema (Germo sündis küll tervena. aga 10 kuuselt haigestus kopsupõletikku, siis meningiiti jne...) olen saanud ka tunda meedikute halvustavat suhtumist, kuid viimastel aastatel ei saa kurta. Selle raamatu lugemine tõi nii mõnegi mälestuse päevavalgele. Ja päris valusa mälestuse, millest ma siin avalikus päevikus blogima ei hakka.

  Paar õhtut põnevat lugemist sai läbi ja kuidagi tühi ja õõnes tunne on. Miski kraabib (kriibib) sees. Valus. Raske. Samas olen õnnelik, et seda raamatut lugesin.

Aitäh!

11. märts. 2017.a.
Vana-Rääma

Rahva Raamatu lehelt:

18.55 17.62 €

• LISA EEMALDA 

RAAMAT

KLAASLAPS

Autor: MAARJA KANGRO

**********HINDA JA ARVUSTA (0)

 331 Google +0  0 Share0

"Kangro teos on lõhkekeha, mis plahvatades raputab segamini kõik, mida puudutab. Siin purunevad riigipiirid, piirid isikliku ja avaliku vahel, ühte sulavad emotsionaalsed läbielamised, kirjandusklatš, mõtisklused sünni ja surma absurdsuse üle, Ukraina sõda, abitu vanamutt haiglapalatis, Harta 12, pooleli jäänud kirjandusresidentuur. Kangro nihilistlikus ja traumaatilises maailmas omandavad uudistehuvilisele lugejale tuttavad kohad ja sündmused hoopis uue kuju ja tähenduse," kirjutab Aro Velmet.

Maarja Kangro kolleeg lisab: "Aeg-ajalt, mitte just tihti, loositakse välja täiesti ebatõenäolisi juhtumisi, mil tühi ise valib välja ühe inimese ja vaatab talle otse silma. Sageli hakkavad valitud persoonid oma silmi peitma, vaatavad mujale, teevad ennast väikeseks või teesklevad lausa, et juhtunut pole olemas. Dokumentaalromaani „Klaaslaps” autor Maarja Kangro jõllitab visalt vastu ega pilguta silma. Üks on kindel – külmaks see raamat ei jäta."

ISBN	9789949813629
ILMUMISAASTA	2016
KEEL	eestikeelne
FORMAAT	Kõvakaaneline
LEHEKÜLGI	205 lk
MÕÕT	216x149x18 (mm)
LISAMISE AEG:	17.11.2016

 

ARMASTUS EI KÜSI...

ARMASTUS EI KÜSI

  „Oota, oota, las ma lõpetan enne tähtsamad toimingud!“kurjustas Leena.

  „Iga kord, kui ma arvan, et just nüüd on õige aeg mõne pooliku toiminguga ühele poole saada, tuled sina ja surud oma tahtmist peale. Nagu vaenlane!“torises Leena edasi.

  „No, rahune maha! Vahel oled sa nii tõre, et mul oleks vast tõesti parem vaikida. Naised!“ei mõistnud Gent taas oma abikaasat. Kuigi mehele tundus, et nende abielust hakkab kirg kaduma ja päevad muutuvad üha rutiinsemaks, armastas ta oma temperamentset naist väga. Eks ikka tuleb probleeme ette, ka parimates peredes!

  Leena ja Gent tutvusid aastakümneid tagasi Valgevene pealinnas Minskis, kus viimane teenis Nõukogude armeeteenistuses aega. Noorsõduri ja sõjaväekoka kirg sai alguse esimesest silmapilgust, kui Gent teenistusautojuhina töödates koormaga sõjaväesöökla ees peatus. Olles saiakasti sülle haaranud, hakkas noormees maja ust avama, kui Leenaga kokku jooksis. Noored jäid teineteisele nii lähedalt silma vaatama, armumine oli silmapilkne, ning lausa esmakohtumisel oleks tahtnud nad suudelda. Sellel hetkel tabas Gent, et ravimid, mida sõjaväelastele manustati sugutungi leevendamiseks, ei mõjunud. Noormehel tekkis erektsioon ja see tekitas temas ebamugavust, kuid teenistus on teenistus ja ta oli sunnitud oma tööd jätkama.

  Möödus kuu. Gent sai kodustelt paki ja panderolli. Paki sisu koosnes, nagu tavaliselt tollel ajal, suitsuvorstidest, suitsudest ja vana-tallinna likööridest, millest viimased olid, teadagi, mõeldud ohvitseride ja suuremate ülemuste terbeks, meelituseks, et ehk saab noormees puhukusele. Panderolli olid vanemad peitnud rahatähed, sest ümbrikuga neid saata oli võimatu, läksid alati kaduma, ka siis, kui kopeerpaberi ümbrikusse lisasid. Ootas ju Gendi pruut kodumaal, Haapsalus nende ühist last, kelle noored olid eostanud Gendi sõjaväkke saatmise õhtul. Tõsi küll, nad ei plaaninud kooselu, sest nad tutvusid paar kuud vahetult enne Gendi sõjaväeteenistusse värbamist, kui noormees oli esimesest armastusest ülesaamiseks depressioonis ja neiu pakkus talle abistava käe. Ja mitte ainukt käe!

Tegelikult Gendil ei olnud Larissa vastu sügavaid tundeid, aga teda olid alati paelunud slaavi päritolu naised, lasigi ta viimase endale ligi. Eks ole seks ju ikka see mis valusid leevendab. Eriti hingevalusid. Kuid mõte isadusest seadis noormehe teise valgusesse ning ta lootis, et ehk tuleb armastus hiljem järgi. Gent tundis kohustust oma sündimata lapse ja Larissa ees ning ta tegi plaane peale sõjaväeteenistust naisega abiellumiseks.

  Paari nädala pärast lubatigi Gent puhkusele. Ema, isa ja Larissa ootasid teda Haapsalu raudteejaamas. Noormees väljus rongist, silmad veekalkvel. Kõik temale kallid inimesed olid kohal. See oli sõnaseletamatu tunne. Seda saavad tunda vaid inimesed, kes on antud situatsioonis olnud. Õnnelikke oli lausa nelja ja pool inimest. Nad kõik kallistasid, valasid rõõmupisaraid ja istusid isa ziguliisse ning sõitsid Haapsalu kesklinnas asuvasse Gendi vanematekoju. Laud oli kaetud ja Pitsu ootas ukse ees. Oli just perekoer Pitsu, krants, see kes elas Gendi kodust lahkumist rängalt üle. Koer ulgus ja käis pidevalt Gendi toa vahet, enne, kui vanemate keeldudele alluma hakkas. Ka siis langes ta nagu depressiooni, ei söönud, ei haukunud ja välja häda tegema läks ka vaid viivuks vanemate kurjal käsul. Krants Pitsu leinas Genti, oma noorperemeest, kellele 15. sünnipäevaks koer kingitud oli. Sellel päeval tundis Pitsu Gendi naasemist ette. Ta oli hommikust saati nagu duracelli jänes, ei püsinud paigal ning vanematele tundus, et koer lausa naeratas neile. Küllap naerataski.

  Larissa jäi ka mehe puhkuse ajaks äia ja ämma koju elama. Tema kõhuke oli juba nähtav. Gent oli selle üle õnnelik, kuigi ta ei jukgenud oma tulevase lapse ema isegi puutuda. Vaid rongilt naastes kallistas ta naist külmalt. Kuigi noored veetsid koos lausa 5 ööd, et üritanudki noormees Larissaga armatseda. Ise arvas ta, et alles nüüd hakkasid potentsi pärssivad ravimid mõjuma, ning tal ei olnud mingit soovi seksida. Pealegi tundus noormehele, et pole viisakas ja kasulik raseda naisega vahekorda astuda, kuna see võib lootele halvasti mõjuda. Nõuka ajal olid ju sellised teemad tabud ja peidus mitme tabaluku taga. Larissa näis sellest kõigist häiritud olevat, kuid kannatas ära, kuigi vaimusilmas nägi naine nende taaskohtumist palju kirglikumana ette. Sama kirglikuna nagu ärasaatmispeol, kus Gent oli küll alkojoobes, aga seksikas. Paljude tüdrukute silmarõõm oma tumepruunide silmade- ja juustega. Poolslaavlane Larissa aga oli blond sinisilm, kelle ema oli eestlane ja isa venelane.

  Nädal möödus nagu linnulennult, aega oli Minskisse tagasi sõitma hakata. Pisarsilmil jätsid lähedased Gendiga hüvasti. Noormees nägi vaguni aknast veel kuidas isa roheline zigulii uttu mattus. Ta poetas pisara ja rong hakkas rööpaid mõõtma.

  „Ma saan isaks! Ma saan isaks!“alles siis jõudis see uudis päriselt Gendile kohale, kui ta üle vaguni suurel häälel oma rõõmu väljendas. Kaassõitjad rõõmustasid koos temaga.

  Sõjaväkke tagasi jõudes ristusid taas Leena ja Gendi teed. Kokk lausa hüppas noormehele sülle, kui nad taas söökla uksel kokku jooksid. Leena, punakate juustega siresäärne, sihvakas ja vormikas neiu oli ohvitseri tütar. Gent arvas, et just Leena käsi oli mängus Gendi puhkusele lubamises. Ta oli südames neiule tänulik. Selleks ajaks, kui Gendi sõjaväeteenistus hakkas lõpusirgele jõudma, oli Leenast ja Gendist saanud paar, mida aksepteeris ka neiu ülemusest isa. Kõrvuni armunud noorte suhe oli täis kirge ja armastust, kuigi Leena ei olnud teadlik Gendi naise ja lapse olemasolust Eestis. Kuid Gent ei andnud Leenale kergekäelisi lubadusi, kuna tema saatus oli teadmata. Ta lubas vaid, et nad kohtuvad veel, kuid aja ja ruumi suhtes jäi kidakeelseks. Lahkumisminutid olid nii valusad, et noored nutsid lausa häälega ning Leena vandus oma saatusele pisarsilmil alla.

  Haapsallu jõudes ootas Larissa koos poja Genteliga Genti rongijaamas. See oli isa ja poja esmakohtumine. Gent nuttis südamest, aga need olid rõõmupisarad. Ta musutas ja kallistas oma pisikest koopiat järjepidevalt, kuni korraga peatus ta pilk Larissal.

  „Ma, ma, anna andeks, ma ...ei jõudnud sind ära oodata!“valgusid ka naise silmadesse pisarad, kui ta oma suurt kõhtu silitas. Gendi parim sõber Toomas seisis kahvatul ilmel Larissa seljataga.

  Gent lahkus uudist nähes silmapilkselt. Koju jõudes võttis ta kaugekõne Leenale ja järgmisel päeval oligi Leena Eestis, Gendi südameligi, Gendi kodus, Gendi naisena. Aga paar jäi kahjuks lastetuks, kuna Leena oli kunagi aborti teinud. Gent tänas südamest Larissat, et viimane talle kunagi poja oli sünnitanud.

  Leena ja Gendi armastus kestab siiani, juba kolmkümmend aastat. Genteli tütrest Gerdast on saanud neile nagu oma lihane laps, keda nad kasvatavad, kuna Gerda ema läks Soome maasikaid korjama ja jäigi.

 Armastus ei küsi vanust, rahvust ega veresugulust!

9. märtsi. 2017.a.
   Vana-Rääma

"SUVI SULAB TALVEL"- Mart Kadastik

  Panin just riiulisse Mart Kadastiku romaani "Suvi sulab talvel."

See on selle autori esimene romaan mille olen läbi lugenud ja kindlasti ei jää viimaseks. Viimasel ajal olen ma just naiskirjanike teoste lugemisele rõhku pannud, sellepärast mõjus see raamat veel eriti värskendavalt.

 Päris põnev on lugeda naiste tundeid ja nägemisi läbi meesinimese tunnetuse. Valdav osa sellest romaanist on erootiline, kui mitte öelda seksuaalne. Tegelikult seksuaalsus ongi läbiv teema, kuid ei ole seda seal ülearu palju. Romaan kõneleb paar põlvkonda vanema mehe ja noore naise suhtest (valdavalt).Ma usun, et see romaan ei jäta ühtegi lihast, luust ja verest koosnevat inimest ükskõikseks ja apaatseks. Pigem erutab kõiki ja kõike.

 Eriti meeldis mulle (lk 53) Zeni teooria, et inimene ei pea kummardama Jumalat, kes tema eest kõik ära otsustab ja muudab inimese orjaks. Zeni teooria järgi just vabastatakse inimene orjusest.

 Romaan on (nagu romaanile omane) mitmekihiline, põnev ja hariv. Vahelduvad paralleelmaailmad annavad palju juurde. Olustiku kirjeldus on nii ehe, et oleksin ise justkui Kreekast reisilt naasenud.
Kahtlemata on autor kas hea psühholoog või haruldane inimestetundja, ka seksuaalselt.

  Meest ja naist tõesti hoiab koos seksuaalse polaarsuse jõud!

  Väga hea raamat! Tõtake poodi või raamatukokku!


  Mart Kadastiku käekiri on mulle kohe väga loetav, et tahaks juba kohe ta uusi teoseid endasse hingata.

8. märts. 2017.a.
Vana-Rääma

Rahva Raamatu lehelt:

17.90 17.01 €

• LISA EEMALDA 
  
• 
  

  RAAMAT

  SUVI SULAB TALVEL

  Autor: MART KADASTIK

  **********HINDA JA ARVUSTA (1)

   2 Google +0  0 Share0

  Selle romaani kese on seks. Seksist mõeldakse ja räägitakse. Ja koos sõnadega kohtuvad ka kehad.
  Naudingute iha kisub küpses eas meestegelasi – endine ajakirjanik, rikas ärimees, lugupeetud arst, tuntud ooperilaulja, kogenud poliitik – üha sügavamale noorte naiste maailma. Nukralt grotesksetes suhetes kogevad mehed nii eneseleidmise rõõmu kui pettumust. Selgub, et ei mehed ega naised ole need, kes nad välja paistavad. Milline on inimese tegelik olemus, seda väljendab kõige ilmekamalt just tema seksuaalne käitumine.
  Ent kui kaugele oma erutuse järel kõndida? Kuidas ühitada reaalsust ja fantaasiaid, vana ja uut elu? Kus on eluterve ja ebaterve piir?
  „Suvi sulab talvel” on Mart Kadastiku esikromaani „Kevad saabub sügisel” iseseisev järg. Selle intrigeeriva intiimelulise romaani tegevus toimub 2013. aasta suvel ja sügisel. 

  ISBN	9789985328958
  ILMUMISAASTA	2013
  KEEL	eestikeelne
  FORMAAT	Kõvakaaneline
  LEHEKÜLGI	248 lk
  MÕÕT	207x136x17 (mm)
  KIRJASTUS	VARRAK
  LISAMISE AEG:	30.04.2016