Heli Künnapas- "Tähtajaline elu" 2. osa

   Oehh, ei teagi kuidas blogimisega alustada, sest see "oehh" efekt on alles nii värske!
Jah, ma just lõpetasin Heli Künnapase "Tähtajaline elu" 2. osa (raamatu) lugemise ja ausalt üteldes olen oma mõtetega alles Ameerikas. Ja mitte ainult mõtetega, olen üleni Ameerikas. Päriselt!

 Ma ei saa veel uhkusega ütelda, et tänaseks olen kõik Heli Künnapase raamatud läbi lugenud, sest kevadel jäi mu üks ta romaanidest "Ütlemata sõnad" pooleli. Ei, ei, asi polnud kohe kindlasti selles, et raamat igav oleks olnud. Vastupidi! Asi oli pigem  minus endas, kuna mul tekkis miskine keskendumishäire. Ausalt üteldes polnud minuga midagi sellist varem juhtunud. Aga ilmselt igasugused pinged ja poolikud projektid viirutasid mu lugemisele suure punkti. Ja siis juhtuski see, et suutsin eelmisel aastal vaid 16 raamatut läbi lugeda.

  Teisalt võis ka olla põhjuseks see, et olin ise pidevalt kirjutamislainel, novellid, romaanid, luuletused, artiklid jmm...Ei jagunud aegagi lugemiseks. Kuigi 2016. aastal ilmus minu sulest vaid üks raamat ja see ilmus ka alles aasta lõpus, luban, et sellel aastal ilmub vähemalt 4. Või mine tea, äkki rohkem. Aga see selleks. Asun nüüd asja kallale.

  Kätt südamele pannes võin ütelda, et Heli Künnapas on üks mu lemmikkirjanikke Eestis, just naiskirjanike hulgas. Ma ei häbene seda välja ütelda, kuid ei taha ka selle postitusega kedagi solvata. Ja teine kelle romaanid tahavad hinge sest rebida on kohe kindlasti Lea Jaanimaa. Ei, ma ei aseta teda teisele kohale, lihtsalt nii on, et mõlemad oskavad mind oma teostega nii naerma kui nutma panna. Kui inimese emotsioonid lähevad lugedes lakke, siis järelikult on raamatul hing sees, või on lugejal hing sees? Või? Vaat, just see või?

  Kui tihti leidsin ma ennast "Tähtajalist elu" lugedest olukordades, kui autor Heli Künnapas esitab endale (või siis lugejalile?) selle sama "või?" küsimuse. Ta oskab seda teha väga huvitavalt ja huvitavas (kon)tekstis, pannes sellega lugejat õhku ahmima.( või siis mitte?) Mõnes mõttes võiks seda "või siis mitte?" teemat tõlgendada pessimismiks, ehk siis lugejal võib jääda mulje, et autor on pessimistlik, kahtleb oma sõnades ja tegudes liiga palju? kuid nii see ei ole. Kaugeltki mitte! Pigem vastupidi. Mul on au tunda Helit juba aastaid ja võin julgelt väita, et ta on väga optimistlik ja aus inimene, õigane ja tark naine, armastusväärne ema oma neljale lapsele ja abikaasale. Ma lihtsalt olen nii õnnelik, et meie teed on meid kokku viinud. Olen südamest õnnelik, sest see raamat on lihtsalt lagi! "Tähtajaline elu" 2. osa on mu lemmikraamat! Lugege ise, ma ei reeda! Minge ja ostke, ka otse autori käest on seda võimalik tellida.
  Aitäh, et sa olemas oled, kallis Heli!

Heli Künnapasega kontakti saate SIIT.
Ja ka Facebooki kaudu SIIT.


7. jaanuar. 2017.a.
Vana-Rääma

Raamatupoest:

16.68 15.85 €

RAAMAT

TÄHTAJALINE ELU 2.OSA

Autor: HELI KÜNNAPAS

**********HINDA JA ARVUSTA (0)

 0 Google +0  0 Share0

"Aastaks kogu oma elu ümbervahetamine on ... vahetus! See on kogu elustiili vahetumine – riigi, keele, sõprade, vanemate, kodu ... kõige!Vahetusaasta ei ole aasta su elus. See on elu ühe aasta jooksul.See on kindlasti parim aasta su elus. Ja samal ajal kõige hullem su elus. See on kõik, mida sa sellest ootasid. Samal ajal pole see mitte midagi sellist, mida sa ootasid."

Kahekümneaastane Rebecca otsustas õnnetu armastuse ja eneseotsingute tõttu veeta aasta Ameerikas lapsehoidjana. See on tema seikluste teine osa, mille tegevus toimub Chicago lähedal asuvas väikelinnas.

Heli Künnapas (1982) on varem avaldanud kuus raamatut. Nende seas menukad noorsooromaanid "Ütlemata sõnad" (2016) ja "Lõpupidu"(2011).

ISBN	9789949814985
ILMUMISAASTA	2016
KEEL	eestikeelne
FORMAAT	Kõvakaaneline
LEHEKÜLGI	208 lk
MÕÕT	206x148x15 (mm)
KIRJASTUS	HELI KIRJASTUS
LISAMISE AEG:	29.12.2016

PETU LÄHEB KOOLI 7. PEATÜKK

  PETU LÄHEB KOOLI

  7.PEATÜKK

  Petu jäi aastase väikevennaga kahekesi koju. Kui väikevend Madis nutma hakkas, tundis Petu, et tema ei tohi nutta. Tema on ju suur õde ja ta oli ennegi aru saanud, et kui tema pisaraid valas, hakkas ka Madis kohe nutma. Petul ununesid mured ja ta tõttas väikevenna juurde. Juba tundiski ta ennast õnnelikult, sest nii kui ta venna õpasse võttis, hakkas vend kohe hoopis naerma. Vennal oli alati komme õel juustest haarata, kuid isegi see ei teinud haiget. Madist ajasid naerma õe grimassid, mis just juustest sikutades esile tulid. Nii võis ta lausa südamest naerda, ka selle korral. Kuid siis tundis Petu midagi sooja. Suure naeru tagajärjel pissis Madis püksi ja kogu Petu koolivorm sai pissiseks, kaasa arvatud Marianni pidulik pluus. „Tühja sellest, peaasi, et Madis ei nutaks!“ mõtles tüdruk. Petu asetas venna kušetile ja hakkas ta marlimähkmeid vahetama. Küll oli raske seda teha. Esiteks haaras vennake nüüd juba suurema peotäie õe juukseid pihku, ise rõõmsalt korrates „atäh, atähh!“

  Petul oli tükk tegemist, et juuksed kätte saada ja tegelikult oli tal valus ka. Kui tal lõppeks õnnestus oma juuksed venna pihust valla päästa, pistis vend täiest kõrist röökima ning kakas ennast täis. Kogu kušett sai kakat täis. Esimest korda elus oli Petu sunnitud venna kakaseid mähkmeid vahetama, kuna noorema õena tal seda kohustust kunagi ei olnud. Aga Madis hakkas põiklema, vehkis jalgadega ja tahtis plehku panna. Petul oli nutu maik suus, kuid ta hoidis ennast tagasi. Tubademajas vett ei olnud ja vaja oleks olnud kas kaevu juurde minna või köögimajast soojemat vett tooma, aga Petul ei olnud selleks võimalustki. Ta võttis ema toast kapist suure ja puhta voodilina, valas Madise pudelist teed sinna peale ja üritas venna ja voodi kakast puhtaks saada enne, kui ema koju tagasi jõuab. Petu ei tahtnud, et ema uuesti pahaseks saab. Ta oli niigi juba paar päeva emale peavalu valmistanud. Ja pealegi oli Petu, et ema läkski kooli helistama. Tüdruk kartis, et peab poolest päevast pissiste riietega kooli minema. Kui ta oli viimaks voodi, venna ja enda käed kakast puhtaks saanud, hakkas väikevend karjuma „uu-a, uu-aa“, kuid teed enam tema joogipudelis ei olnud. Petu sattus paanikasse, kuid leidis piimapudeli, aga kahjuks oli piim selles tilgastuma läinud ja Madis saatis selle vastu välisust. Pudel lendas kildudeks ja samal ajal astus tuppa ema.

  „Petu, ole hea laps ja mine too köögimajast teed. Näe, võta see pudel ka kaasa.“ oli ema ühtäkki väga rahulik ja mõistev.

  "Jah. Kohe.“läks Petu otsemaid ema käsku täitma. Tegelikult kartis ta köögimajast tagasi tulla, sest ema ju veel ei teadnud, et tüdruku kooliriided pissised on. Petu ei teadnud ka kus ema käis ja mis nüüd saama hakkab. Ta lonkis vaikselt köögimajja, valas teekannust leige tee pudelisse ja suundus välikäimlasse. Ilmselt hirm oli see mis lõi tüdruku kõhu lahti ning ta oli sunnitud sinna kauemaks jääma ning see meeldis Petule endale väga. See oli nagu pääsetee, nagu vabanemine kohustusest. Tüdruk tundis ennast külmas kuivkäimlas eriti hästi, kuigi oli mingist raamatust lugenud, et palja pepuga külma käes olla ei tohi, võib põiepõletiku saada. Samas käis ta ju koolis seelikus ja sukkpükstes ning tihtilugu pikka maad bussilt tulles külmetasid Petu jalasääred lausa nii, et ta ei tundnud neid ning hiljem toasoojas hakkasid need surisema ja valutama. Juba hakkaski külm või oli selle taga hirm pöiepõletikku jääda. Tüdruk astus käimla uksest välja samal hetkel, kui ema köögimajast.

  „Ole hea ja võta teepudel. Ma lähen käin ka kemmergus ära“ ulatas rahumeelne ema tütrele pudeli. Kui Petu tubademaja ukse avas, nägi ta voodis magavat venda. Ta asetas teepudeli vaikselt lauale ja otsustas hakata riideid vahetama, kui uksest sisse astus ema.

  „Las need riided olla praegu. Või tegelikult vaheta need ära jah, pane koduriided selga. Hakkan täna pesu pesema.“ oli ema endiselt väga rahulik. Siis rahunes ka Petu. Ta pani vanad dressipüksid jalga, villase kampsuni selga ja otsustas köögimajja minna, kui ema teda peatas.

  „Oota, tuleta meelde mis päeval ma pidin Häädemeestele pabereid korda ajama minema?“ oli ema endiselt sõltuv Petu fenómenaalsest mälust.

  „Homme, ema, homme!“ vastas tüdruk. Ema läks magamistuppa ja otsis ridikülist mingi paberijupi ning veendus Petu õiguses.

  „Vaata, kui hea, et sa kodus oled! Muidu mul olekski jäänud nii tähtis asi ajamata!“ rõõmustas ema, viipas tütrele käega ja nad läksid koos köögimajja. Ema oli nagu ümber pööratud. Kuid köögimajas rääkis ta Petule miks ta kuri oli, ta kartis, et Petu ei taha koolis käia, et ka Petust võib saada popitaja.

7.jaanuar. 2017.a.

Vana-Rääma

PETU LÄHEB KOOLI 6. PEATÜKK

  PETU LÄHEB KOOLI

  6.PEATÜKK

  „No, ütle sa nüüd! On ikka tuulepea!“ kuulis Petu taas ema tõrele,ist toas. Talle ei meenunud, et oli midagi valesti teinud. Tüdruk arvas, et ema kurjustab endiselt sopaste jälgede peale. Ta asetas vanad potisinised dressipüksid harjale ja küüris nendega esiku puhtaks ning astus tuppa. Ema hoidis käes valget pluusi mis ei olnudi enam valge. Mõlemad vaikisid ja põrnitsesid teineteist altkulmu.

  „Mis seal ikka, kooli pead ju minema, võta kapist Marianni pluus ja pane selga. Ja vaata, et sa bussist maha ei jääks! Ma ei taha mingist poppi panemisest midagi kuulda. Aitab sellest, kui...“tahtis ema veel midagi ütelda, kuid Petu katkestas tema kõne.

  „Ei, emme, ma ei olegi plaaninud poppi panna! Pealegi panevad poppi suuremate klasside õpilased. Väikeste klasside õpilased ei pane poppi,“ teatas ninatark Petu.

Petu ei teadnud, et poppi panemine tähendab põhjuseta koolist puudumist. Ta arvas, et vanemate klasside õpilased tahavad lihtsalt popid välja näha ja neile on see ka lubatud. Aga nooremete klasside õpilastele ei ole.

  Petule meeldis üldse igasugustele sõnadele teisi tähendusi mõelda, kuid ta ei mõistnud miks mõnes sõnas on vaid üks täht rohkem ja kohe on sõnal teine tähendus. Näiteks „harutama“ ja „arutama.“ Petu arvas, et Vana-Jumal ei osanud lihtsalt nii palju sõnu, et ta sellised sõnad leiutas.

  Ükskord, kui väljas müristas ja välku lõi, läks Petu taas oma lemmikpuu alla ja nautis seal seda looduse võimsat ilu. Korraga kuulis ta, et ema hüüab, et tulgu tüdruk tuppa, ärgu seisku seal puu juures. Petu oli hämmingus. Tema teada asusid ta lemmikpuu- Kase juured maa all ja need osad, mis maa peale ulatusid, olid küll tüdruku jalge all, aga nende sees ta ju ometi ei seisnud. Tal ei olnud plaanigi juure sisse minna ja tüdruk arvas, et niikuinii ei mahuks ta ka sinna siis, kui soov peaks tekkima. Olid nad ju koolis loodusõpetuse tunnis näinud pilte puu juurtest ja isegi hiigelsuurte puude juured ei olnud nii jämedad, et nende sisse auku uuristada ja kasvõi peitust mängides peitu pugeda. Tüdruk ei mõistnud miks ema temaga tõreleb. Ta seisis vapralt edasi, lasi vihmapiiskadel oma lumivalgeid juukseid siluda, kujutles oma pihkudesse välgunooli, mis üha lähemale jõudsid ja nautis kõuekõmina häält, mis iga hetkega võimsamakõlalisemaks muutus ja raksatas nii, nagu oleks mingi pauk käinud. Petu ei kartnud ei müristamist, ega välku. Ta oli kindel, et, kui vihmapiisad ühel ajal välguga õues on, siis on ka välk nende sõber. Kõik Petu sõprade sõbrad olika tema sõbrad.

  „Kas sa kuuled või!? Üldse enam sõna ei kuula!“ tuli nüüd juba ema Petut käest tuppa sikutama. Alles siis sai tüdruk teada, et välku lüües ei tohi kunagi puu all olla, sest välk on paha ja võib puu sisse lüüa. Et see on nagu elekter ja elketrilöögist, nagu ka välgust on paljud surma saanud. Petu kuulas mures oleva ema jutu ära, aga ta ei uskunud ikkagi teda. Tüdruk tahtis hirmsasti välja tagasi minna, aga ema leidis talle töö, et Petu mõtteid eemale saada.

  Petu pani Marianni piduliku, valge pluusi selga ning hakkas kiirel sammul mitme kilomeetri taga asuvasse bussipeatusesse kiirustama, sest muidu oli oht bussist maha jääda. Maaliini busse ju ei sõitnud iga natukese aja tagant ning nii ruttaski tüdruk bussile.

  Bussijaama jõudes oli ta üsna väsinud, raske ranits seljas, pikk maa käidud ja uni tikkus vägisi silma, sest ööuni oli napiks jäänud. Petul ei olnud käekella ja ta ei teadnud kas jõudis õigeks ajaks bussile või oli see juba läinud. Ta istus kärbseseene kujuga bussipeatusesse ja jäi ootele. Umbes veerand tunni pärast, kui tüdruk eemalt bussi lähenemist nägi, tõusis ta pingilt ja läks teele lähemale. Buss pidas kinni, kuid see hirmutas Petut. Esiteks oli buss hoopis teistsugune, kui tavaliselt. Läbi akende vaatasid vastu negriidse rassi esindajad ja roolis oli ka neeger, kuid rool asus hoopis teisel pool. Petule tundus, et kogu bussi seltskond naeris ta üle, kuna kõikide valged hambad olid kuidagi eriti valged. Tüdruku silmadesse valgusid pisarad. Ta kartis, et neegrid tahavad teda Gröönimaale või koguni Aafrikasse viia, nagu ühes tema lemmiklaulus, millist laulu ta telekas lastesaadet vaadates oli kuulnud, kaasa laulnud ja sõnad pähe õppinud. 

  „Küllap väikestel neegripoistel Aafrikas

on sõrmed mustad ja magusad kui šokolaad...“

Buss sõitis minema ja Petu jäi üksi metsade keskel nutma. Kui ta oli umbes pool tundi seal nutnud ja selle ajas sees ei olnud ühtegi õiget bussi tulnud, otsustas ta koju tagsi jalutada, kuigi endal hing värises sees. Pealegi olid ta silmad nii ära nutetud, et raske oli välja näha, aga tüdrukule tundus, et pisarad ei tahagi lõppeda. Koduteel lonkides viitis ta meelega ega, lükkas jalaga kive ja unistas elust Austraalias, kus pole kunagi talve ja külma, sest talved Petule ei meeldinud. Ei meeldi siiani. Juba mõte lume peale tekitas temas külmavärinaid. Ja juba lapsena unistas ta, et talved võiks ära jääda, kuigi vanavanema üteldud elutarkus; „ega tali taeva jää!“ kummitas teda. Petu tegelikult ei saanud sellest lausest aru. Tema arust oleks õigem olnud ütelda;“ega talv taeva ei jää!“ sest vanavanaema õeldu tundus vale ja tüdruk tõlgendas seda teisiti. Ta arvas, et vanavanaema tahab ütelda, et ega talv pole taeva jää. Ta ei mõistnud selle tähendust ning see külvas alati ta mõtetesse suurt segadust.

„Hakkab pihta! Ikka panid ju poppi! Ma lähen kohe külapeale helistama ja sina lähed järgmise bussiga kooli!“ sai niigi õnnetu Petu koju jõudes ema käest taas sugeda.

„Emme, ähää-ähää, ma ei pannud poppi juuu!“ nuuksus tüdruk, kui nägi ema jalgrattale istumas ja koduõuelt lahkumas.

7. jaanuar. 2017.a.

Vana-Rääma

ELU PÄRAST ELU 1. Trevori juhtum

2. peatükk

„No, ütle nüüd! Siis kui teda hädasti vaja on, kaob ta nagu vits vette! Saa siis aru mida see poiss üldse elult tahab. Jookseb selle plika järgi nagu oleks tuli takus.“ pahandas Trevori ema poja ja ta pruudi peale, daam, kes kandis ka oma uhkes elamises tikkkontsadega kingi, nagu mõnes Inglismaa bestselleris, kus isegi voodimõnusid nautides peavad ilmtingimata naistel kingad jalas olema.

Nimelt uus turismigrupp sakslasi oli teel Tervori ja ta ema uhkesse talukompleksi, aga perenaine Mirell ei osanud saksa keelt ja see oligi ta tusatuju põhjusteks. Pealegi oli Mirell paras siidikäpp, ning üldsegi mitte rohenäpp, aga aed vajas muruniidukiga üle käimist ja naabertalu peremees, vana Kärneri Kusti oli eelõhtul korgi otsa sattunud ning tavaliselt kestab tema joomatsükkel ligi kuu. Polnud temast ka abi loota.

Tegelikult oli Trevor see kes talukompleksi töödega ise hakkama sai, ega tal suurt emast kasu ei olnud, sest Mirell oli pigem daam, kellel kuulus pool päevast enda ehtimiseks, et esinduslik välja näha. Aga Trevor ei pahandanud selle peale, pigem oli õnnelik, et tal imekena ema on. Ja ausalt üteldes armastas ta oma ema väga. Olgugi, et Mirell võinuks vähemalt selle eest hoolt kanda, et enne uue turismigrupi saabumist oleks puhkajate majas kõik kontrolli all, tolmud võetud ja uued pesud voodites. Aga kahjuks isegi sellise asja eest oli Tervor sunnitud hoolt kandma. Tõsi küll, oli ju ta vahel isegi odavat tööjõudu kasutanud ja seda kõike Kusti lahkel loal. Aga Tervor ei koonerdanud. Kui Kärnerile piisas päevatöö eest tihtilugu ka pudelist kesvamärjukesest, siis noorperemees söötis onklil ikka kõhu kenasti täis, küttis Kusti tarvis sauna soojaks ja maksis, lisaks paarile pudelile õlule, veel sularahas ka onkli töö kinni. Ikka täispakett. Ei mingit koonerdamist!

„Jaa, emps, olen kuuldel! Mida? No, fakk, ma ütlen! Broneering oli ju alles nädala pärast. Mida kuradit! Faking fritsid, raisk! Alalõpmata on just sakslatega mingi kamm! Meil pole sellele mõttetule kambale nii ehk naa toiduvarusidki. On ikka tegalased! Saada nad minema. Mingu või metsa alla telkima, aga minul on puhkus ja ma ei kavatse niipea koju naasta!“ katkestas Trevor Mirelli kõne.

Mirell oli sõnatu. Ta seisis veranda akna all ja ei suutnud otsustada mida teha. Naine lappas külalisteraamatut ja avastas, et pojal on õigus. Lõppeks seadis ta sammud kööki, pani kohvimasina hakkama ning istus punutud palltoolile. Natuke aega asja seedinud, valis ta saklaste grupijuhi numbri, kuid see andis kinnist. Mirell pani telefoni kordusvalimise peale ja jäi ootele, kui ehmatas, sest kuulis välisuksele koputust.

„Tere! Vabandage tülitamast, aga ma olen eksinud. Tulin metsa marjule ja kaotasin tee. Jätsin oma marjakorvid ühe vana tamme juurde ja hakkasin mööda ühte metsasihti koduteed otsima, kuid see juhatas mind siia. Kange joogijanu on. Kas tohiks teie käest ühe toobri täie vett paluda,“ seisis räsitud olekuga, umbes kaheksakümne aastane võõras, kuid viisakas memm nõutu näoga turismitalu uksel.

Mirellil langes nagu kivi südamelt. Memme külastus mõjus talle nii hästi, et ta kutsus väsinud teelise jalga puhkama, kuigi tavaliselt ta ei lubanud kunagi võõraid isegi üle oma koduläve astuda.

Mis ajendas Mirelli selleks? Kas ka kõrk naine võib vahel leebuda? Või siis oli tal mingi salaplaan mängus? Veavalt. Mirell võttis kapist suure, võilillemustrilise kruusi, valas sellesse mullivett ning ulatas memmele.

„Oi,oi, oi, olge te tuhandest tänatud!“ kulistas ta värskat sellise januga, et hing pidi kinni jääma.

„Mis huvitav jook see selline on? Rõhh-rõhh, lasi ta suukaudu gaase välja, ise piinlikkust tundes.

„Seda, et...see on puhas värska. Väga looduslik mineraalvesi, stimuleerib kõhunäärme ja mao tööd, ravib stressi, stabiliseerib vererõhku ja on ka verele väga hea.“ loetles Mirell värska kasulikke raviomadusi, kuni memm teda katkestas.

„Oh sina helde aeg! Ei mina neid tänapäeva tehnoloogiaid tea. Ma sihuke matsakas ja masajalgne maa naine, olen harjunud ikka puhast kaevuvett jooma. Ega see ometi mind purju tee?“ oli teeline mures.

Mirell muigs esimest korda päeva jooksul, vaatas tema jaoks kohtlasele memmele otsa ning rahustas „Ei see purju tee. Mina ei joo kunagi ise filtreerimata vett ja juba aastaid armastan just värskat juua. Kaevu lasime ammu kinni matta, kuna meie riigis on keskkonnasaaste nii ehk naa ammu põhjavee mürgitanud. Ma tahaks ikka kunagi lapselapsi ka põlvel kiigutada, mitte ennast vabasurma saata.“

Memme see ei rahustanud. Tema jaoks eksisteeisid vaid kaevuvesi ja soe lehma piim. Ta oli pigem seda meelt, et igasugused tööstuslikult toodetud joogid on puhas keemia ning memm julges oma arvamuse välja ütelda. Kuigi Mirellile see ei meeldinud, hoidis ta memmest kinni nagu uppuja õlekõrrest, sest kõige enam kartis ta, et suur turismigrupp tuleb ja ta teeb üksinda olles ennast nende ees lolliks.

„Heakene küll, aitäh külalislahkuse eest! Aga mul on palve. Kas te oskaksite mulle teed juhatada? Jäsemed on ka juba naa väsinud ja mõistus pole enam nii selge, nagu hommikul metsa tulles. Ehk saaksite mind autoga ära viia? Vaatan, et teil nii uhked masinad siin ja puha. Tühja neist marjakorvidest, kui neid ei leiagi. Olen vana naine ja tahan koju.“ kurtis memm.

Mirelli jaoks oli see sobiv väljakutse, kuna ta kartis turismigruppi. Esimest korda elus tundis naine ennast ikka väga ebakindlalt. Ta haaras memme käevangu, juhatas ta välja auto juurde ning sõit võis alata. Igaks juhuks lukustas ta maja uksed, kuigi enamuse ajast olid need lukustamata. Mirell tegi alati kodust välja minnes majale kaitse peale ja see toimis hästi.

Tee kulges mööda kitsukest metsavahe teed. Mirell oli näost kaame, kartes, et turismigrupi karavan võib talle vastu tulla. Naine peatas auto kohas kus memm arvas, et ta korvid on. Naised suundusid vana tamme juurde, kuid seal valitses tühjus. Mitte ühtegi märki korvidest. Mirell hakkas kahtlema, et äkki põeb memm altseimeri tõve või on sootuks mingi ullike, kes on kellegi poolt saadetud. Mirelli tabas paranoia. Ta sammus kiiresti auto juurde ning tahtis minema kihutada, kui kuulis eemalt auto hääli.

6.jaanuar. 2017.a.

 Vana-Rääma

1. peatükki saate lugeda SIIT.

Lasteraamatute "MAYA" ja "PETU" esitlus Pärnus

   Juba järgmisel neljapäeval olete kõik oodatud Pärnusse, Port Artur 2, Rahva Raamatu kauplusesse kus mina ja kirjanik Lea Jaanimaa esitleme oma debüütlasteraamatuid. Kas see on juhus, et meil ilmus ühel ajal lasteraamat? Kõikidele küsimustele saate vastused meie käest just sellel päeval ja selles kohas!
Algus kell 17.00!

Tule ja võta sõber kaasa!

TASUTA!

Nüüd kopeerin Facebooki tehtud ürituse teksti ka siia:

Kaks kirjanikku lasteraamatute debüüdiga ühel laval. Esitlust modereerib kirjanik (:)Sven Kivisildnik.

PETU: Raamatust saate teada, kuidas elasid teie vanavanemad, maalapsed 70.-tel, kui puudusid arvutid ja elektroonilised mängud.

MAYA pole lihtsalt lasteraamat. See on raamat ka koerasõpradele ja lapsevanematele. On ehe lugu koerast, kelle meelest on kõige parem lõhn oma kodu lõhn.
Raamat kujutab ühe kutsika maailma avastamise lugu, nagu see võiks paista koera vaatepunktist. 

Esitlusel näitame projektoriga raamatute illustratsioone ja loeme katkendeid.

Teie saate nautida kohvi/teed/glögi/ suupisteid ja LIHTSALT OLLA OLEMAS.

5. jaanuar. 2017.a.
Vana-Rääma

"Jõuluks koju"- Heli Künnapas

  Raske on jääda magama, kui oled just ühele poole saanud raamatu lugemisega, mis sulle väga korda läheb.Veel mõne tunni eest mainisin, et olin möödunud aastal vilets lugeja ja, et pean ennast parandama. Tegin algust. Jah, panin uue lambi ise oma voodi kohale seinale ja alustasin lugemisega. Võtsin kirjanik Heli Künnapase 2 värskemat raamatut öökapile, kuid otsustasin "Jõuluks koju" raamatu lugemise kasuks, kuigi Delfis ma seda meelega ei lugenud. Jah, see on see sama järjejutt mis enne jõule Delfis laineid lõi.

 Tegelikult isegi imestasin, et ma just selle raamatu esimesena ette võtsin, kuna olen oodanud kärsitult "Tähtajalise elu 2. osa" ilmumist ja lugemist. Ju see jõuluteemaline raamatu välimus sai ehk otsustavaks, ma ise arvan nii. Või mine tea. No, igal juhul lugesin ta väga ruttu läbi, ei kulunud kahte tundigi.

 Tegu on üdini armastusromaaniga, lühiromaaniga mis kõneleb armastusest läbi mitme vaatevinkli. Eriti tugev on ema ja laste vaheline armastus. See raamat on väga kaasahaarav, empaatiline, südamlik, kirglik ja nii hea energeetikaga, et võimatu on seda käest panna enne, kui ei lõpuni lugenud. Pealegi on lehekülgesid vaid veidi üle 100 ja autor kirjutab hästi lihtsas ja loetavas keeles, mis on kindlasti selle raamatu (ja ka tema loomingu) edu pandiks. Ma ei ole kunagi armastanud lugeda raamatuid mille süžee on konarlik, hüplik ja laiali valguv, et üks lõik kõneleb oma isiklikust aiast ja teine naabimehe aiaaugust. Just see kompaktsus ja meeletult hästi voolav kirjakeel teevad selle  raamatu lihtsaks ja loetavaks.

  Mina, kes ma autorit hästi tunnen, tean, et lugu ei ole tema pere lugu, kuigi väga palju on Heli siia ennast pannud, nagu iga autor seda teeb. Aga selles teoses on nii palju Künnapas-Kruusmann perega sarnaseid situatsioone ja märke, et ma ei imesta, kui rahvas arvab, et Heli kirjutas autobiograafilise raamatu.

 Pärnakana oli veel eriti seda mõnus lugeda ja mina täitsa mõistan miks Heli teosed kisuvad ühte Pärnumaa alevikku, juured ju kisuvad. Tean omast käest. Väga palju oli äratundmisrõõmu. Isegi (raamatus)Varblas käies meenus mulle päev, mil me koos Heliga Varbla raamatukogus raamatuid esitlemas käisime. Ja see kitsuke tee Raeküla randa ja...Aitab, rohkem ei reeda ka! Pigem soovitan lugeda. Taskukohane ja hea raamat. Kiirustage, sest müügiedetabelis figureerib ta ka esimeses pooles!

Aitäh sulle, hea Heli!

5. jaanuar. 2017.a.
Vana-Rääma

Rahva Raamatu lehelt:

 HIND:
9.25 8.79 €

• LISA EEMALDA 
  

Romantiline jutustus “Jõuluks koju” algab Pärnus elava Anne-Mari neljanda lapse sünniga. Pool aastat tagasi avastas naine, et ta Soomes töötav mees polegi enam vaid tema mees. Ootamatult jäi naine ilma senisest elust ja kodust. Kas selline lugu saab kuidagi romantiliselt ja positiivselt lõppeda? Kas ema koos nelja lapsega jõuab jõuludeks koju?

"Jõuluks koju" on Heli Künnapase sarja "Mõni õhtu romantikat" esimene raamat. Künnapas on varem avaldanud romaani "Homme on ka päev" ning mitmeid noorteraamatuid. Igapäevastest tegemistest kirjutab autor blogis: http://minuiluselumaal.blogspot.com

ISBN	9789949988112
ILMUMISAASTA	2016
KEEL	eestikeelne
FORMAAT	Pehmekaaneline
LEHEKÜLGI	120 lk
MÕÕT	190x130x6 (mm)
KIRJASTUS	HELI KIRJASTUS
SARI	MÕNI ÕHTU ROMANTIKAT
LISAMISE AEG:	20.12.2016

Vana-Rääma uulitsal

  VANA-RÄÄMA UULITSAL

rohmakas tuuleiil
raputab linna
murtud tiivaga vares
longib sihitult
uulitsal
kabuhirm silmis

rohelise maja
nurga taga tühjendab
Ukust tulnud
vanaätt põit
meri põlvini

reibas koolijüts
kõnnib mööda
libeda tänava äärekivi
rõõm näos

istun hubases kodus
kütan ahju
taustaks mängib
Celin Dioni kassahitt-
Alone

pole mul hirme
ega põiekat
mul on mu armas kodu
kass ja poeg
on aurav tee puupliidil
mandariinid kausis
ja õnn hinges

mul on maailm
kes on mulle truu
ka üle kolme kuu



4. jaanuar. 2017.a.
Vana-Rääma

Tänases "Pärnu Postimehes" tutvustan PETUt ja räägin mõne reaga esitlusest

   Hea ajakirjanik Anu Jürisson tegi minu lasteraamatudebüüdist väikse artikli ajalehte "Pärnu Postimees." Mainisin ära ka järgmisel nädalal toimuva raamatute esitluse Pärnus. Tõsi küll, väike apsakas on sisse juhtunud, raamat on siiski kirjutatud kirjatähtedes, mitte trükitähtedes. Seda enam ehk õpivad lapsed kiiremini luigemise selgeks. Mina õppisin varakult.

"Pärnu Postimehe" lugejad saavad artiklit lugeda ka SIIT. Saab ka päevapileti osta jne...

  Ajakirja "Saatus & Saladused" jaanuari numbrist aga leiate mu artikli "Sünnitasin kuus last vägistamise tagajärjel." See on abipalve elust enesest, kus artikli peategelane leidis mind tänu ajalehele "Nelli Teataja," sest üke eelnev minu kirjutatud artikkel läks talle nii korda ja südamesse, et võttis ise minuga ühedust ja tahtis, et just mina tema loo kirja paneksin. Toimetajaga otsustasime, et see sobib kõige paremini just sellesse ajakirja.

  Selle kuu ajakirjas "Saatus & Saladused" on ka Velly Joonase luule. Jätkuvalt aitan toimetada luuleveergu ja kui ma ei eksi siis juba seitsmendat aastat. Aeg lendab.

  Kui ka sina tahad, et ma kirjutaks sinust artikli ajalehte "Nelli Teataja" või ajakirjadesse "Lemmik," Saatus & Saladused" või "Müstilised lood," siis võta minuga ühendust ja teeme ära!

Velly Joonase luule selle kuu numbris

minu kirjutatud artikkel ajakirjas "Saatus & Saladused"

Heade soovidega ikka teie Margit

4. jaanuar. 2017.a.
Vana-Rääma

Tormakas, ent põnev aasta!

Maili ja tema tütar, armas Elsee PETUTt lugemas

  Juba on uus aasta neljandas kuupäevas ja ma olen jõudnud vaid korra sellel aastal blogida. Ai,ai, ei saa ju nii! No, ka avalikus päevikus peavad mu tegemised korrektselt jäädvustatud olema. Neitside kiiks ja see ma olen. Eluaegne.

  Jaanuar on alles lapsekingades kuid raamatuesitluse pakkumisi juba tuleb. Kahjuks pidin ma ära ütlema esinemise Pirgu mõisas, kuigi see oli väga ahvatlev. Kahjuks ei oma ma enam autot ega ei kehti ka mu load, seega on maakohtadesse väga raske esinema jõuda ja veel siis, kui pakkumine tuleb n-.ö viimasel minutil. Pirgu mõis asub Raplamaal, Juuru vallas ja vist Röa külas ning mul pole autojuhti nii kiiresti võtta, seega loobusin. Kuigi, mõelda vaid, mõis! Vanad mõisad, kirikud, häärberid, villad, lossid jmm...on nii inspireeivad ja minu lemmikmajad. Need kõnelevad ja meelsasti käiskin just sellistes kohtades raamatuid esitlemas. Aga pole parata, elus tuleb valikuid teha.
  Ja siis teine asi ka, kuna olen poja tervise pärast peaaegu aasta töötu olnud, elame poja pensionist ja minu artiklite kirjutamisest, ei ole võimalik mul tasuta esinemas käia. Sellisel juhul tahan, et kutsuja tasub sõidikulud ja esinemisraha tahan ka, mitte palju, oma maakonnas 25 eurot ja teistes maakondades 75 eurot. Oma rahade eest ma reisida ei jaksa. Kui mõni teine maakond kutsub mind esinema ja selleks kulub terve päev siis eeldaks, et kutsuja organiseerib mulle ka tasuta öömaja. Ja mitte ainult mulle. Kuna mul on erivajadustega poeg, kes on 24h valvata, võtan ka tema kaasa. Aga pakkumiste ootel olen endiselt. Aitäh!

  Läbi aastate on paljud mu tuttavad maininud, et võiksin facebooki teha kirjanik Margit Petersoni lehekülje. Täna võtsin siis selle teekonna ette, kuid postitusi ei ole jõudnud veel teha. Koondan sinna kirjanik Margit Petersoniga seonduvad artiklid, esinemised, fotod jne...Leheküljega liituda saate SIIN.

 3. jaanuar oli väga kirju päev. Uni läks minu puhul varahommikul, kella kaheksa paiku. Tegin tule pliidi alla ja hakkasin kohvitama. Germo ajas ennast alles 10 ajal voodist välja.
 Sellesse päeva kuulvad intekas Pärnu Postimehega, ühe esinemise paika panemine koos andeka kirjaniku ja lastekirjaniku Lea Jaanimaaga, veel ühe esinemise teema ja palju, palju muud. Lisaks veel on 20. mail toimumas Pärnus üks sündmus, mille raames (puudutab lasteraamatut PETU) võeti minuga ühendust. Aga sellest kõigest juba hiljem, õigel ajal. Ja vaikselt tegelen ka 11. veebruaril toimuva kirjandusõhtu korraldamisega kohvikus Versus.

minu järgmise romaani kaanepilt kunstnik Ariel Marksalu poolt näeb välja selline, ahvatlev ;) olen 100% rahul. 

  Samal ajal kirjutan lasteraamatu järge ja 2. jaanuaril valmis mu järgmise romaani kaanepilt lõplikult illustraator Ariel Marksalu poolt ning see sai juba kirjastusse saadetud. Millisesse? See on saladus. Romaani käsikiri on toimetaja käes ja kõigi eelduste kohaselt peaks see toimetatud saama märtsi keskpaigaks ja ehk juba aprillis jõuab romaan poelettidele. Loodame! Ootan ise kannatamtult. Ikkagi uue lapse sünd. Pluss veel on kevadel ilmavalgust nägemas ka mu järgmine novellikogu ja ehk isegi lasteraamatu järg.

  Praegu ütlen nii palju, et 12. jaanuaril on järgmine esinemine ehk siis lasteraamatu esitlus, kuid kõigest sellest jõaun veel blogida ja üritus tuleb ka facebooki.

 3. jaanuar on märkamatult 4.-daks saanud, kuid mina sukeldun nüüd lasteraamatusse, sest uni rebis mind ennist lausa mitmeks tunniks rivist ja ilmselt tuleb produktiivne öö.

Olge hoitud ja armastatud!


3.-4. jaanaur. 2017.a.
Vana-Rääma

Õnnelikku uut aastat kallid sõbrad, tuttavad ja sugulased!

  Mul ei olnudki aega vana-aasta viimastel päevadel netiust paotada. Paar õhtut tagasi küll korra käisin fb-s kirjadele vastamas ja sukeldusin reaalsusse tagasi. Ühest küljest käis palju põnevaid külalisi ja teisalt oli nii palju tegemist, et ajanappus ei lasknud virtuaalmaailmas surfata. Aga olen kenasti olemas ja õnnelikult uues aasta.

kallis Heli oma uute lapsukestega

Heli raamatud teevad alati hingele pai ;)

ja nagu ikka lähevad pühendustega raamatud erilisse riiulisse

  Reedel, 30. detsembril külastas mind kallis Heli koos oma armsa vanema poja Mathiasega. Siirad ja suured tänud! Kibelen raamatuid lugema, kuid ikka veel pole aega saanud. Aga kalli Heli Künnapase ahjukuumad raamatud Tähtajaline elu 2. osa ja Delfis järjejutuna laineid löönud bestseller Jõuluks koju on kenasti mu öökapil ootel. Kunagi blogin ka nendest pikemalt. Siirad ja suured tänud ning imelist uut aastat kogu teie armsale perele!

tänud kallid Maili ja Elsee!

kallis Maili, mina ja Germo

koos armsa Elseega

 Eile, 31. detsembril kohtusime esimest korda Mailiga, armsa Mailiga ja tema veel armsama tütrega Elseega. Netiavarustes olime suhelnud aastaid ja kokku saades oli tunne nagu tunneksime juba aastaid.Aitäh teile, kullakased! Ja mälestuseks sai ka mõned pildid jäädustatud, kuigi ma just esinduslik välja ei näinud, kuna olin õhtuks lauda valmistamas ja käsil oli just kartulisalati valmistamine ning ei jõudnud ennast lille lüüa. Aga armas Elsee sai endale mu lasteraamatu PETU ja ma usun, et oli selle üle õnnelik. Uute kohtumisteni ja imelist alanud aastat!

hea sõbra jaoks on valla mu uksed ja mu hing...

meie tagasihoidlik lauake...

kallid naabrid Terje ja Tiks

kallis õepoeg Raido

kallis Raido ja Reelika

ja nüüd juba silla juures

kallitega silla juures

ja nii ta tuli, aasta 2017!

  Ütlen ausalt, mina naudin vihma ja sellist sügisest ilma nagu hetkel on. Naudin täiel rinnal, sest ma lihtsalt ei ole grammigi talveinimene, kuigi ega talv taeva jää. Eile õhtul nautisin külalisi oodates lahtiste uste päeva ja seda otseses mõttes. Väga soe ja hubane on kodus olla, kui küttekoldeis on tuli ja toas ka värske õhk. Ausalt üteldes ei mäletagi seda aega, mil oleks talvel saanud pool päeva välisust avali hoida.
Nojah, eks ahjupraad küttis veel omakorda. Ja nii saigi laud 5-le tehtud. Koos naabritega sai vana aasta ära saadetud. Üllatuseks astus ka kallis õepoeg Raido oma armsa abikaasa Reelikaga uksest sisse, aega parajaks tegema enne maskipeole minekut. Aitäh teile kõigile, et olite meiega koos uut aastat vastu võtmas! Oleme väga õnnelikud ja jäime aastavahetusega lausa 101% rahule. Imelist uut aastat!

 No jaa, armas üllatus ootas mind veel internetti avades. Mu kallis ja andekas illustraator Ariel Marksalu  on ametis mu häärberiromaani kaante illustreerimisega. Siin on küll veel toorik, aga kannan juba praegu tibutagi, ei teagi mis siis juhtuma hakkab, kui kaaned valmis saavad. Aitäh, kallis Ariel!

Westoffhauseni häärber. illustraator : Ariel Marksalu

30. detsember 2016- 1. jaanuar 2017.a.
Vana- Rääma