reede, 4. november 2016

Selle kuu esimene n.ö. olmeblogi



   Eh, täna ma saan ütelda, et sellel kuul ma polegi midagi isiklikku bloginud, ehk siis lisan siia pildi  mis sai eelmisel kuul jäädvustatud. Samas on luuletused väga isiklikud, ainuomased autorile.

  Eelmisel kuul oli plaan iga päev blogida, millest iganes, nagu ikka päevikusse kirjutad, aga väsisin sellest. Sellel kuul olengi saanud kuidagi nii libistada, et nn eraelulised teemad on jäänud kardinate taha, kuigi just eraelust kõnelevaid blogisid loetakse kordi rohkem. Aga ega ma tegelikult kõike ka eraelust ei ole kirjutanud, ka sõpradest ei ole, alati küsin kellest võib ja mida võib, pean seda õiglaseks.

 Tegelikult ei ole oluline kui palju ja mida loetakse, oluline on mulle endale, et ma oma päevikut kenasti täidaks. Siltide järgi saab kenasti teatud teemad üles leida ja seda võimalust kasutan ma juba üsna tihti. Pealgi saab 1 aasta ja 5 kuud blogitud. Pigem on blogimine kasuks tulnud, mitte kahjuks. Väga paljud fännid on mind siit leidnud ja ka mu kirjutised (raamatud) leidnud. Ka esinemispakkumisi tuleb tänu blogimisele. Ka artikleid on soovitud teha ja koostööd pakutud, kuigi olen passima jäänud. No, ma siiski VEEL ei ole see inimene kes suudaks iga päev artikleid kirjutada, mulle meeldib olla kaasautor. Kui tuleb midagi, siis tuleb, ei pea artiklit nn pastakast välja imema.

  Miks ma promon ajalehte Nelli Teataja? Just sellepärast, et ma olen selle ajalehe kaasautor juba 1 aasta ja 5 kuud (sama kaua nagu bloginud, peaaegu). Täna promon jälle, kuigi selle artikli (vaata nn kaanefotot) autor on Hillar Kohv, mitte mina.Tema koostatud on see tänuväärne küsitlus ja ka mina olin üks kes oma arvamust avaldas selles artiklis. Tõsi, mulle meeldib oma arvamust avaldada, ma ei ole inimene kes elab enda sisse, ehk siis introvert. Ma olen ekstravert, avan ennast ka läbi artiklite ja oma ilukirjanduslike teoste, kui oskad ridade vahelt lugeda. Mul on ka olnud juhuseid, et mu otseütlemised tekitavad paljudes eksiarvamust, et olen kuri ja ülbe. Tegelikult see nii ei ole, see on tõlgendaja enda probleem, tihti just introverdi probleem, kes ise ennast avada ei julge või saab asjadest valesti aru.

  Naivist? See ma kindlasti ei ole. Naiivne inimene ei oma oma arvamust, ta läheb kaasa kõigi ja kõigega, tal justkui puuduks oma arvamus või ta ei julge seda avaldada. Miks ma selle teema püstitasin? No, eile üks fb sõber (kellega me pole kunagi kohtunud) avaldas oma arvamust luuletuses- naiivne peterson...Kuigi naivism ei ole olemuselt halb, sama kindlalt ei ole ka mina naivist. Pigem olen lapsemeelne ja lapsemeelsus on pigem voorus. Kui ma naivist oleks, siis ma ei julgeks oma arvamust üldse avaldada, ega oma ka kõige intiimsemaid luuletusi jagada. Aga lapsemeelseks ma tunnistan ennast küll, sest olen õnnelik, et minus on säilinud lapsemeelsus, et minust ei ole saanud (vaatamata eluvintsuteustele) kibestunud vanainimest, kes näeb värvide asemel ainult musta tooni, kes peidab iga asja ees pea liiva nagu jaanalind. See ma ei ole. Jah, luuletuse autor vastas, et see on kõigest luuletus, aga ma siiski julgen ütelda, et selline sildistamine (kui inimest ei tunne) ei ole ilus. Paljud mu päristuttavad olid eile mu postkastis ja pahandasid luuletuse autori peale, aga mina (lapsemeelselt) ei viitsi isegi pahandada, sest tean oma kohta, aega ja ruumi ning pealegi sain selle blogi tarvis ainest sellest luuletusest :)

  Kuigi ekstraverdina surun vahel oma mõtteid ka maha, aga mitte tihti, sest pealtvaataja roll ei sobi mulle. Aga teen seda sellepärast, et mu facebooki ajajoone ei muutuks kurjailmeliseks, sest sotsiaalvõrgustikus pole alati võimalik tõlgendada mis meeleolus inimene teatud postituse kirjutas. Mul on olnud juhuseid, et olen näiteks smaili jätnud panemata (kuigi kasutan neid endiselt ja ei arva, et need pahad oleks) ja minust on valesti aru saadud. Aga oma arvamustele jään ma truuks, kuid see ei tähenda, et ma paindumatu oleksin. Aksepteerin ka teiste arvamusi ja arusaamu, kuid ei allu naiivselt provokatsioonidele. Selline ma olen. Karm, jah?

  Teine teema, mis eelnevaga haakub, on eelarvamused. Kui inimene on eelarvamsutes nii kinni, et tuleb sotsiaalmeedias lihtsalt sõimama ja ilma asja lahkamata paneb sind blokki või blokeerib postkasti vestluse, on probleem temas endas. Nii on ka minul juhtunud, et minu loodud klubisse tuleb inimene, kes kaitseb kiivalt oma loomingut (seda ma aksepteerin) kuid seda tehes tambib teiste loomingu mutta, solvab ja sõimleb ning asja selgeks rääkida ei lase (ei pea silmas ühte tuntud ja tegijat persooni, kellel lihtsalt oli paha tuju ja kellega sai postkastis asi sirgeks räägitud), paneb postkasti lukku. Mida see näitab? Ilmselt on inimene eelkõige endaga pahuksis või on ta lihtsalt labiilne. Aga kõik me oleme erinevad ja loomust muuta ei saa, kuigi iga intelligentne inimene peaks ennast taltsutada oskama. Ilmselgelt jääb sellisel inimesel intellektuaalsusest vajaka ja see on pigem tema suur puudus, mitte voorus.

   Olen kirjutanud tänaseks kolmed laulusõnad Marco Tasasele. Ka seoses temaga suhlemisega on paljud mind sõbrast eemaldanud. Eriti siis, kui talle laulusõnu olen kirjutanud ja hiljem laululingi oma ajaoonele lisanud. Miks? Miks inimesed sildistavad teist, kui nad ei tunnegi teda? Üks tuntud persoon, kellest ma kunagi midagi arvasin, blokeeris nii mind ja Marcot peale esimese ühisloo sündi ära, sõimas ja raevutses nagu armunäljas teismeline, kes on koduaresti pandud. Pigem minu arvamus temast langes tohutult palju, isegi seda on vähe üteldud. Hiljem oli ta siunanud meid netiarvarustes nii, et vähe ei ole. Ma arvan, et ta vajab abi ja olen andestanud talle, kuigi, jah...

   Minul on au Marcot tunda ja võin ütelda, et ta on kordi targem, ausam ja intelligentsem kui paljud mu tuttavad. Marco teeb oma tööd suure entusiasmiga ja innukusega. Mina teen vaid oma tellimustööd (laulusõnade näol)ja nii suure südamega inimesele teen seda suurima hea meelega. Ega see, et ta strippar on, ei tee temast halvemat inimest. Pealegi on Marco karsklane ja ka ei suitseta. Vaadake milline keha on mehel! Milline julgus ja teotahe on "kainel" Eesti mehel! Teate te selliseid palju? Mitte, et ma kedagi solvata tahaks, aga tavaliselt Eesti mees vajab igasuguste väljakutsete julgustuseks kasvõi pitsi viina (ei üldista), et midagi seesugust teha, aga tema teeb seda kainena. Täielik respekt ja kummardus Marcole! Ja saladuseloori kergitades võin ütelda, et varsti me üllatame taas. Marco annab ette teema ja mina teen sõnad. (tegelt juba tehtud)

 Muidu kulgeb kõik endiselt. Täna olen peaaegu inimene, köha ja nohu hakkavad taanduma, kuigi kaelaradikuliit ei lase endiselt magada ja kaelavalu piinab. Aga see ei ole surmatõbi, saan jagu. Jah, ma olen lisaks veel optimist ka!

jeee! minu kallis sudoku!

  Täna hommikune äratus (nagu reedeti ikka) mulle meeldis, sest sudoku päev on taas. Kahjuks aga selle nädala Nelli teataja sudoku oli nii lihtne, et mul ei kulunud selle lahendmiseks 5 minutitki. Aga ikkagi armas.

  Möödunud kuul (heh, vihje blogimise algusesse) sai perekass Zorrost pilt jäädvustatud. Neljast siia kalast elas 2 ja kolmest lestast 1. Zorrol oli tegevust. Küll püüdis ta kalu veest kätte saada, kuid iga veeasuka liigutus pani kassi võpatama ja kausist eemale hüppama. Ausalt üteldes oli mul ka tükk tegu nende puhastamisega, kalade ikka, mitte Zorroga, sest nad ju elasid :) Siiad soolasin sisse, sest neid hea koos küülauguga saiale panna, kuid lestad praadisin niisama ära. Kala(d) on mu lemmik(ud). Neist võiks iga päev toituda. Igas mõttes.

Zorro ja kalad

  Kena reedet!
Olgem ikka need kes me oleme!


4. november. 2016.a.
Vana-Rääma

neljapäev, 3. november 2016

Sonett loojangule



   SONETT LOOJANGULE

Päike vajub silmapiiri taha
Paadisillal istub kajakas
Kohal mere plingib majakas
Taevas kalda kohal nagu vaha

Seisan dokil, kirsipärg mu juustes
Kleidisiilu silitamas tuul
Vaikus vaikib nagu kivist muul
Videvik on müstiliselt roostes

Sealt ta tuleb, vetelt, vana kuunar
Nukker, hulpiv lootsik ulgumerelt
Päikseloojang valgustamas suunda

Süttib sadam, nagu lõke, verev
Upun hapra õhtuao sisse
Kaldale jääb peotäis hapuid kirsse...



3. november. 2016.a.
Vana-Rääma

***



  ***

viirukisuits
ergutab meeli
mõtlen sinule

kujutlen kuidas
sa mind toona
suvekuumuses
ajahambast
hammustatud
piilaril silitasid
kuidas sa mu
ihu järel janunesid
minuga flirtisid
armatsesid

tajun seda kirge
ja hellust nagu oleks
kõik toimunud eile
kui su hingeaur
mu põski silitas
mu januseid huuli
suudles

võta mind üleni
mu sügistuul


3. november. 2016.a.
Vana-Rääma

Saja(ta)b



      SAJA(TA)B

saja(ta)b
juba mitmendat
päeva saja(ta)b
pussnuge
lausumisi
nagu viimase
päeva neljapäeval
kui mekid
kamalust
olematut uhhaad
näed (vaimusilmas)
tulematut homset
ja minevik
on jäänud ajahõlma
(pureda)

aga mul on poogen
ja viiul
mul on akordidesse
panemata mõtted
sõnumata sõnad
ja tass aurava
ingveri teega

mul on juustes
rukkilillepärg
hinges kiisukäpapehme
igatsus ja silmis
lapsemeelne siirus
nagu koduhaldja
kallistus
helge ja armas

saja(ta)b
juba mitmendat
päeva saja(ta)b
läbi jääkristallidest
koosnevate rünkpilvede
õhkõrn meloodia
nagu hüüaks
Emakest maad koju
Emade maale
Isade maale
maalima
(maailma)


3. november. 2016.a.
Vana-Rääma

pühapäev, 30. oktoober 2016

Kass, kes armastab keelt näidata

Zorro armastab keelt näidata

  Avastasin, et ma pole ammu enam meie "pesamunast" bloginud.

Siin ta on, meie Zorro, tervitab teid keelt näidates. Jah, kolmel viimasel õhtul (no, tegelt ööl) on meie mürakarul saanud kombeks käia mulle keelt näitamas ja seda just siis, kui olen voodise läinud ja hakkan seinatuld kustutama. Siis ta tuleb, ajab keele suust välja ja vaatab süütutse silmadega otsa. Mida ta sellega ütelda tahab? Ei tea mina, aga kenasti poseeris küll, kui pilti tegin.

meie nunnu :)
:)

  Ma hakkasin juba hõiskama, et enam ei närigi hommikul varbaid, kuid täna hommikul see siiski juhtus, näris varbaid, käis vaatamas kas mul on silmad lahti ja kui me ennast voodist välja ajasime, ronis Germole sülle nurru lööma. Jah, ta ju teadis, et külmkapis ootavad teda kalad ning öösel sööb ta alati oma kopsikud tühjaks.

  Selline on meie Zorro, kes kohe, kohe saab 5 kuuseks. Suur on ta juba, ei jaksa enam ühel käel hoida.

  Otsustasin, et ma enam igapäeva toidublogi ei jäädvusta siia, jäädvustan vaid siis, kui teen midagi erilist. Eile tegingi. Kanakoivad olid küll sügavkülmutatud ja sellepärast võtab neide küpsemine kauem aega. Ligi 2 tundi kulus eile selleks. Aga ka külmetatud kanakoivad võivad maitsvad tulla, kui küpsetad neid ikka armastusega. Niisiis, panin koivad ahju, aga enne seda määrisin need ära:

meega
karriga
pipraga
soolaga

  Kastmesse lisasin :

1 suur küüslaugu küüs
1 suur sibul
piima
soola
pipart
veidikene õli (kana andis ise palju vedelikku välja)
ja oliivide marinaadi

 Ma kasutan alati ahjupraadides, suppides ja kastmetes ära marinaade, sest need annavad väga head maitset. Pealegi võin ma ise nõrkemiseni süüa rohelisi oliive ning joon ka vedeliku ära. Sellel korral siis läks loosi Ave toodud oliivide marinaad.

kanakoivad mee ja karriga
lisandiks praetud kartul ja kõrvitsasalat

Head isu!


30. oktoober. 2016.a.
Vana-Rääma

reede, 28. oktoober 2016

Eluring

pilt netiavarustest


      ELURING

langeb vihma
taevas nutab kurbust
videvik koob
tänavaile varje

tühja sest et
päevatoiming nurjus
hüüan sind
see pole appikarje

hüüan sind nii
täna kui ka homme
ülehomme vaikin
igavest

mul on vahel
lihtsalt si´uke komme
see on juba
aastakümneid kest`

tule tuul ja vii
mu mured kuule
rebi rinnust
välja ahastus

tule arm ja suudle
mind sa suule
et ma saaksin
tunda armastust

langeb vihma
videvik on tüüne
tüüne on ka minu
murtud hing

senikaua kuni
püsin püünel
lõppeda ei saa
mu eluring


28. oktoober. 2016.a.
Vana-Rääma

neljapäev, 27. oktoober 2016

...



...
.
päev viskas
päevateki õlgadelt
küttis toad
päikesesoojaks
laotas undruku
üle aurava jõe
ja läks
.
lahkus mere taha
sinna kus pole valkslust
kus pole silmakirjalikkust
banaalsust
ega banaalsust
kus on valgete
kajakate kisa ja vaikne
merekohin
.
kus on esiisade hinged
ja esiemade udupeened
lausumised
toonela taga
.
öö silmad on valged
kohati mentaalsed
kohati spirituaalsed
nagu kurjast vaimust
vaevat...
.
aga meie ei näe neid
meie tajume neid vaid
kuuenda meelega
tšakratega
läbi kundalini
või šamaani rännakul
kohtava väelooma kaudu
transis olles
.
päev laotas päevateki
üle merede
üle mandrite
üle kalmuküngaste
ja läks
vajus ööde rüppe
nagu loojakarjane...


.
27. oktoober. 2016.a.
Vana-Rääma

.../haiku/



***

õhtul on tuhud
muulikivide taha
vajub valgusviirg




27. oktoober. 2016.a.
Vana-Rääma

kolmapäev, 26. oktoober 2016

Geio 22!

1 aasta ja 1 kuune Geio

  Täna, kell 14.15 sai mu noorem poeg Geio 22 aastaseks! Ma võiks ütelda, et alles ta sündis, alles läks lasteaeda, kooli, sõjaväkke, alles...Kuid jah, tuleb tõde tunnistada, et mul ei olegi enam lapsi, kuigi lapsed jäävad vanematele lasteks terveks eluks. Aga tõesti, alles see kõik oli...

  Geio oli sündides suur, kaalus 4.600 ja pikkust oli 55 cm. Täna ta on midagi 1.80-ga.
Kui ma siin pilte vaatan siis pole Geio eriti muutunud, ikka enda nägu armas on, kuigi mõni muutub tundmatseni.

  Sünnikoduks/külaks on tal Suigu küla, Pärnumaal. Sealt kolisime laste isa töö tõttu Lavassaare alevikku ning juba neljandasse klassi tuli poiss Pärnusse kooli. Aga minu lastel oli võimalus siiski ka kasvada maal, loomade keskel, kuna isapoolne vanaema kasvatas maal loomi nin korra kuus käisid nad ikka maal vanema juures. Ei ole muret, et nad ajaks pulli ja lehma sassi, nagu paljud tänapäeva noored :)

 Mõned pildid pildistasin ka üle albumist.
Esimesel pildil on Geio 1 aasta ja 1 kuune. Foto tehtud 1995 aastal meie Lavassaare kodus.
Teisel pildil on ka sama vana ja tetud ka samas kohas. Mul oli siis veel oma Panasonicu fotoaparaat ning aegajalt sai pildistatud.
 Kolmas pilt on tehtud 2002. aastal Lavassaare Lasteaed/Algkoolis, mille Geio toona lõpetas.

1 aasta ja 1 kuune Geio 
8 aastane Geio lasteaeda lõpetamas


Palju, palju õnne ja kauneid hetki sulle tänaseks ja kogu järgnevaks eluks meie armas väikevenna!

Margit ja Germo

26. oktoober. 2016.a.
Vana-Rääma

1941 /uue romaani sissejuhatus.../

pilt netiavarustest
Veidi uue romaani algust teile lugemiseks, aga rohkem ma ei avalda, see jääb nn kardinate taha. Aga siit saate aimu millest romaan kõneleb...Head lugemist!
***
„Emme, mul ei tule und. Ma kuulsin hundi ulgumist õues. Ei, ei, see ei olnud Muri, kes sellist häält tegi. Emme, ärka üles, ma kardan!“ ei saanud 4 aastane Linda und.
Linda oli kolmest õest vanem. Juba maasta madalast oli ta harjunud emaga koos kodutöid tegema, sest kaks nooremat õde, 3-ne Leila ja 2-ne Leida vajasid pidevalt hoolt, ning tihti tuli ette ka olukordi, mil Linda käis ema eest laudas loomi talitamas. Lisaks kõigele oli tolleks ajaks poolpimedaks jäänud vanaema õpetanud Lindale juba varakult kudumise selgeks ning igal vabal hetkel haaras Linda lõnga ning varraste järele ja lasi näppudel nobedalt liikuda. Nii ta, sellel ajal, kui ema nooremaid õdesid unele äiutas, koos vanaemaga käsitõõd tegigi. Vanaema oli talle loovutanud oma vana kiiktooli, milles ta ise oma haigete liigestega istuda ei tahtnud, ega saanudki.
„Mis on, Linda!? Miks sa ei maga? Mis hundi ulgumine? Sa ei lase meid ju ka nii magada! Issand, kell on juba üks öösel! Vaat, kui isa peaks ärkama, siis oled homme koduarestis ja igasugune pärja punumine jääb ära. Mine juba magama!“ tõreles Emma, tüdrukute ema, vanema tütrega.
Linda ei julgenud enam iitsatadegi, sest isa pomises midagi habemesse ja keeras külge. Oli ju nädalalõpp ning nädalavahetuseti armastas perepea Väino purjutada. Hoidku jumal neid, kes tema und häirisid! Unesegasena oli isa kuri ning juba ta silmapilgust piisas, kui isegi 2 aastane õde ei julgenud jonnida. Tüdruk läks nagu alandlik koer, saba jalge vahel, oma tuppa. Tal oli pisaraklomp kurgus. Linda tundis ennast hüljatuna. Armukadedust oli ta juba ennegi tundnud. Esimese lapsena oli ta harjunud, et kogu tähelepanu läheb tema peale, aga õe sündides, juba 1 aastasena oskas Linda armukadedusstseene korraldada. Samas oli ta uhke selle üle, et just tema sai paljude kodutöödega hakkama, erinevalt õdedest. Kuigi siis, kui isa purjusena Lindaga tõreles ja armastas ütelda, et esimene lammas läheb ikka aia taha, millest muidugi Linda aru ei saanud, tundis tüdruk ennast solvununa, oli tal ometi uhke tunne ema ja vanema poolt tulnud kiituste üle. Pealegi kordas vanaema Lindale, et naised on naised ja mehed on mehed. Tõsi küll, Linda arvas, et vanaema Elsa kiidab sellega naisi ja mehi, ning lapsed on justkui eikeegid, tundis ta alati raskel hetkel vanaema õlga. Alles hiljem taipas ta, et see lause oli mõeldud Linda kaitseks ja vanaema mõtles naiste all ka oma kalleid lapselapsi, suurt naispere.
„Äratust! Olete arreteeritud! Üles, üles! Teie vara konfiskeeritakse ja teid saadetakse kodumaalt välja!“ kõlasid karmid käsud ööpimedas majas. Enam ei olnud pääsu, algas küüditamine. ...
/järgneb.../


25-26. oktoober. 2016.a.
Vana-Rääma