kolmapäev, 2. märts 2016

Naiskirjanikud omakeskis



   Karina Louisa Puht, aitäh toreda visiidi eest!
Noorkirjanikul Karina Louisa Puhtil ilmus möödunud aasta lõpus esimene romaan Võidetud Tüdruk, mis pooleteist kuuga läbi müüdi. Ma ise arvasin, et tuleb ka kordustrükk, kuid ilmnes, et ei tule, kuigi, kui raamat nii hästi müüb ja tiraaž väike oli, oleks see loogiline käik olnud. Aga igal juhul rõõmustan autori üle ja ootan temalt järgmist raamatut, millest ligi pool pidavat juba valmis olema. Mitte paljud ei jõua 19 aastaselt oma esimese romaani avaldamiseni. Kuigi valmis kirjutas ta selle juba 17 aastaselt.

  Karina Louisaga vesteldes rääkis ta, et oli veel nooremas eas saidil rate.ee kirjutanud järjejutte ja need olid väga edukad. Ta mäletab enda kirjutamiskirge juba noore tüdrukuna ja siiani on kirjutamine tema kireks.

  Igal juhul tänased sõjaplaanid peetu ja aina edasi! ;)

Ahjaa, samal ajal joonistas Germo köögis oma ühte lemmiktädit Edat, kes juhtumisi on noorkirjaniku sugulane.

  Edakene, see oled sina, läbi Germo silmade.





02.03.2016.a.
Vana-Rääma

teisipäev, 1. märts 2016

Germo joonistab

Germo joonistab...


    Värvid joonistustes peegeldavad inimese hetkeemotsiooni ja hingeseisundit. Germo hakkas joonistama. Üle pika aja joonistas ta pildile päikese, kuid see on musta või õigemini halli värvi. Ise ta ütles, et musta. See suurem värviline tegelane on isa, kellega ta pole ammu kohtunud kahjuks, kuid pilt kõneleb, et igatseb...Väiksem värviline tegelane pidavat Germo ise olema. Kuna tegelane on värviline, peegeldab see seda, et ta on paranemas, tema maailmas on taas värvid! See hall kujuke seal isa kõrval pidi lill olema, lumikelluke. Germo ütles, et lumikelluke nutab. Tal on iga tegelaskuju kohta oma tõlgendus. Joonistada ta armastab ja ajapikku võib isegi välja lugeda kellega pildil tegu on. Üleüldse on meie peres see joonistamispisik olemas. Kui Germo pildi valmis sai, avastas ta, et oli joonistanud venna Geio pooliku portreefoto tagaküljele. Noorem poeg Geio armastab ka aegajalt joonistada ja just portreefotosid. Siin ta on:

Geio joonistatud poolik portreepilt



  Ja teate, minul ka näpud sügelevad ja kusagil sees kipitab miski, mis paberile tahab, lisaks luuletusele, mille juba blogisse panin.


01.03.2016.a.
Vana-Rääma

Tulek



   Tulek

pisike lumikelluke valged juuksed lumevaibale laot sirutab end hangest välja justkui tibu kes munast koorumas justkui abitu imik kes emaüsast maailma tuleb
sama moodi sirutab märts ennast kevadesse piserdab rõõmupisaraid katuseräästalt päikesekullalisele asfaldile
laotab soojakiired üle talvedest rõske muruvaiba pilgutab silma ja läheb hajudes pilvede taha et uuel hommikul taasärgata
peale pimedust saabub ikka valgus

01.03.2016.a. Vana- Rääma

esmaspäev, 29. veebruar 2016

Tänane päev on palju päikeselisem!



   Tere hommikust, head sõbrad!

  Tunnen, et pean natuke asja selgitama, kuna te kõik olete meile suureks toeks olnud. Paljud ei tea siiani mis Germol viga on ja mu postkast on palvetajaid ja pöidlahoidjaid täis. Oleme siiralt tänulikud teile, sest Germo on täna juba palju paremas olukorras, jõi paki jõhvikamahla söögi kõrvale nin sõi kõhu ka täis. Loodame, et oksendamine on ka lõppenud. Eile hilisööl oksendas ta ennast tühjaks ja mina pesin pesu kelle kolmeni. Olen ise ka maganud kenasti 3 tundi, tegin endale pesa Germo voodi kõrvale põrandale.

  Germo sündis terve poisina, 10 kuuselt haigeustus kopsupõletikku, mille järel ajukelmepõletikku, ehk meningiiti. Õppis uuesti 11 kuuselt istuma ja käima hakkas aasta ja viie kuuselt, kuigi oli väga raske diagnoos ja ennustati, et hakkab alles vast 3 aastaselt. Meningiidist on tingitud epilepsiahood, mis reeglina on tablettidega (võtab Orfiril 300 ja Lamictali) kontrolli all, aga vahel mingitel erinevatel põhjustel võivad need hood vallanduda ja isegi meedikud alati ei tea põhjust. Isegi üliemotsionaalsed üleelamised võivad hood esile tuua. Ta on ju mul selline Päikesepoiss, kes tunneb isegi pulgakommist siirast rõõmu. Intellektilt on ta umbes 4-5 aastane, kuigi tegelikult on Germo 23 aastane ja pikkust 1.98.

Armas Hille Kõrgesaar kirjutas 2009 aastal Germost ka NAISTELEHES
Ja 2015. aasta detsembris oli Germost artikkel ka ajakirjas VAIMUPUU, kus ka ise täna ka töötan.

  Üks hommikune pilt ka siia, kus ta polnud veel tema ise ja ei jaksanud silmi lahti hoida...

Germo on pedant, kes kunagi ei unusta ka peale tualetis käimist käsi pesta. Täna tõusis ta voodist, unustas, ,et on nõrk ja hakkas tualetti minema, haarasin ta käevangu. Tualetist tulles puges kohe voodisse, kuid siis lausa hüppas voodist välja, kuna käed olid jäänud pesemata, läks ja pesi ära. Autistlikud inimesed on endale seadnud raamid ja kohustused, enda seatud režiim on neile tähtis. Kui nad seda järgida ei saa, satuvad segadusse. Tema on mul ka autist ning raamides kinni. Õnneks ei unusta ta ka kunagi tablette võtmast jne...Aga uued asjad algul ehmatavad, kuid õnneks ta kohaneb ruttu ja saab võõraga kohe jutule. Kui keegi küsib ta käekäigu kohta, on Germol viisakas vastus kohe varrukast võtta, see kõlab nii; "Tänan küsimast, hästi läheb!" jne...Ilmselt sellest, et ta on loomult hästi lõbus ja sõbralik, on ta saanud endale Päikesepoisi nime ja see ta ju ongi, sest eile alles naabrinaine ütles, et kui hommikul tõustes on paha tuju, aga juhtub Germo kusagil olema, siis paha tuju taandub ja naer tuleb peale.

   Väike selgitus ei tee iial paha, kuigi ma blogin siiski iseendale, see on mu avalik päevik ja mine tea, ehk leian siit ka kunagi raamatu materjali.

   Igal juhul oleme teile siiralt tänulikud, et meile toeks olete olnud, tulemus on esimeselt pildilt juba näha.
Kallistame ja täname!

Margit ja Germo

29. 02.2016.a.
Vana-Rääma

pühapäev, 28. veebruar 2016

Palvetage Germo eest, muu on kõik po...



    Oli imeline hommik, kallite inimeste seltsis, kuid...Tänan südamest naabrinaist Küllit, kes lõuna ajal, kui Germol kaks üliraskekujulist epilepsiahoogu tahtsid hinge seest viia, et tema juhtus meil külas olema. Nii me lõpuks ühel ajal kiirabisse helistasimegi. Muidugi mõista, saime mõlemad shoki, kuna hood ei tahtnud mööduda ja Germo hingamine hakkas lakkama...Kiirabi tuli ruttu, tehti süst, kontrolliti pulssi ja vererõhku,  ja läinud nad olidki. Väga inimlik ja aus brigaad. Sama ei saa ma ütelda 112-e kohta, sest neile  helistades pidin teise shoki saama, kuna pidin samal ajal hoidma telefoni ühes käes, teise käega Germot kinni (kuna kukkus jala pealt ja ma püüdsin ta "peaaegu" kinni) , kuid ta oli mul sinine ja hood kordusid järjest....Aga üksikasjadest ma ei räägi, vaid koputaks südametunnistusele, sest asi on käitumises, pehmelt üteldes...

  Vahepeal sõi ta kõhu kenasti täis ning puges uuesti teki alla. Arvasin, et ehk on kõik möödas, aga...
Teisel korral, kui kiirabi jõudis, oli möödas neli hoogu...Sõitsime haiglasse. Nagu pildilt näha, pandi ta tilgutite alla, tehti uuseti analüüsid, isegi kompuutris käisime ära, ajuuuringul, kus tal vallandus meeletu oksehoog, aga uuringu saime tehtud.

  Tänan südamest Pärnu EMO töökat ja abivalmis kollektiivi ning 113 taksofirmat, kus sai ka kaadrimakse võimalust kasutada.

  Oleme kodus, Germo võttis jope seljast ning vajus sügavasse unne, olen alates tänasest ööpäevaringselt valves ja vabandan kõigi ees, kellelga tuleval nädalal pidin kohtuma, kõik mu üritused ja asjad jäävad ära, vähemalt nädala jooksul ma kodust ei lahku, kui vaid arsti juurde teisipäeval, kui Germo selleks ajaks kosunud on...


28.02.2016.a.
Vana-Rääma

laupäev, 27. veebruar 2016

Pirukad ja sült



    Möödunud öösel kella 5-6 vahel äratas mind kohutav kaela valu, radikuliit oligi taas kohal. Seitsme paiku sundisin ennast veel mõneks tunniks voodisse, kuna eelmise päeva plaan läks vett vedama. No, ja mida sa ikka poolkõverana kodus pihta hakkad, kui kirjutamisvaim on talveunes ja keskendumisega on ka raskusi.
Mina hakkasin küpsetama ja sülti keetma.

   Ausalt üteldes olen poest ostetud taignas pettunud. Olin kuni tänaseni kõik taignad ise teinud, kuid nüüd läksin kergema vastupanu teed ja vormisin pirukad kokku poest ostetud taignast. Aga otsas on nad küll juba, kuna oli külalistepäev. Tegu on suitsuvorsti pirukatega, või õigemini poolsuitsuvorsti. Lisan siia ka enamvähem pirukate sisutaigna komponendid:


200 g riivitud eesti juustu
2 väikest latti tõmmu poolsuitsuvorsti
2 suur küüslauguküünt
1 suur sibul
natuke õli
sinepit
kuivatatud tilli

  Lasin need (v.a juust, sest see oli riivitud) läbi hakklihamasina ja nii lihtne see oligi. Kuid, nagu pildilt näete, pirukad kerkisid ahjus lahti, seega sündisid avatud lõugadega vorstipirukad. Aga maitselt said head ja läksid nagu "soe sai" :)


   Süldi keetsin täna sellise klassikalise,poolest sea (lausa põrssa) peast


pool põrssa pead
2 küüslauguküünt
1 sibul
pool suurt  porgandit
tilli
2 puljongikuubikut
natuke soola


  Nüüd ei pea mitu päeva söögitegemisega pead vaevama.

Head isu!

26.02.2016.a.
Vana- Rääma

teisipäev, 23. veebruar 2016

Sünnitusvaludes


Augustiputš oli 19.–21. augustil 1991 Nõukogude Liidus toimunud riigipöördekatse. Isehakanud Riiklik Erakorralise Seisukorra Komitee, rühm NLKP Keskkomitee juhtkonda ja Nõukogude Liidu valitsusse kuulunud vandenõulasi püüdis vägivaldselt kõrvaldada Mihhail Gorbatšovi Nõukogude Liidu presidendi ametikohalt ning teha lõpp tema perestroikapoliitikale. Komitee kuulutas välja kuueks kuuks erakorralise seisukorra, Moskvasse viidi väed, kohalik võim allutati komitee poolt määratud sõjaväekomandantidele, kehtestati massiteabevahendite tsensuur ning osa massiteabevahenditest suleti.

Info ja pilt SIIT.


Sünnitusvaludes


mäletan selgelt veel kuidas ma tookord noore piigana augustiputši eelõhtul 1991 aastal Pärnus kurikuulsas Hämiltoni ööklubis lõõgastumas käisin sealt seltskonnaga Sauga alevikku afterpartytama sattusin kuidas ma augustiputši päeval vanema vennaga maailmavalu pitsi sisse uputasin tankid tankid tankid
kõik oli katki totaalselt puruks nii tervis kui ühiskond silme ees terendasid võikad pildid represseerimistest neljakümnendatel mis läbi meedia ja vanade fotode olid hinge pitseri jätnud
kas jälle... küsisid ripsmetušised pisarad mööda põski niredena alla voolates tankid läksid kuid valu jäi jäi ka mäletus mõne aasta eest ellu astunud noorest naisest kelle hinge oli hirm pesa teinud jäi mõneks ajaks kuni ta tuli taasiseseisev Eesti
mäletan kuidas ma 1992 aasta jaanitulel esmakordselt Eesti rahatähtede eest šaslõkki ostsin nii endale kui oma üsas kasvavale esiklapsele mäletan kuidas sama aasta oktoobris mind Pärnu vana haigla sünnitusosakonnas viiskate sõnadega koheldi ega me enam nõuka ajas ei ela... ning külalised palatisse uue maailmakodanikuga tutvuma lubati
mina mäletan aga teie mitte teie olite alles sünnitusvaludes nagu Vabariik täna 98 sünnipäeva lävel
mul meelen kuldne kodukotus...

23.02.2016.a. Vana- Rääma


Mina ja poliitika? Andke andeks, ei!

Riigikogu saalist...(mina brünett ja Mati Raidmaa seljataga)


    Läbi aegade on viiel korral minu käest küsitud, et kas ma ei sooviks Eesti asja ajama hakata. Okei, mis ma ikka läbi lillede räägin, on otseselt kutsutud poliitikasse ning ka osa saama poliitikagaga seonduvatest üritustest, sündmustest. Ma üldse ei pahanda. Pigem tänud, kes minusse usuvad. Aga minu kindel vastus on ei. Ei ole mina see riigipiruka kõrvetaja, küpsetan pigem kodus ;)

   Jah, ma olen selline sotsiaalne, kui nii võib ütelda. Mind ei jäta ka külmaks mis seal Toompeal või Kadriorus toimub, kuid mina pole kindlasti inimene kes suudaks maailma paremaks muuta. Tõsi küll, tuleb tunnistada, et pool elu tagasi, kui ma veel kodus lastekasvatamisega tegelesin ja väga poliiitikakauge olin, kutsus üks inimene mind toonasesse Maarahva Erakonda häältekogujaks ja ma sain isegi pisikeses alevis 5 häält, kui ma õigesti mäletan. Huvitav küll, kes need andis? :)

  Minu austus inimeste vastu, kelle südameasjaks on poliitiline tegevus ja kes on suutnud ka midagi ära teha. Jälgin meelsasti ka facebookist teie tegevust ja hoian ennast ikka asjadega kursis. Südant valutan muidugi ka. Aga minu maailm on siiski teise iseloomuga, tahaks veel nii mõnegi raamatu valmis kirjutada jne...

   Toompeal, Riigikogu saalis olen ma ära käinud ja isegi mõne (toonase) poliitiku ära näinud. Tollel korral istusime isegi Mati Raidmaaga laua taga, vestlesime aktuaalsetel teemadel ja ekskurseerisime terve maja läbi. Tegelikult kõige helgem hetk on see, kui meid nn läbiotsimise käigus kõnetas  Pärnu juurtega ekssportlane Jüri Tamm ja tundis siirast rõõmu, et pärnakad maja vastu huvi tunnevad. Tollel ajal oli peaminister Andrus Ansip, ka teda õnnestus vilksamisi näha, õigupoolest keegi seltskonnast viitas lausa jooksusammul Toompea hoovist mööduvale peaministrile ja meile kõigile tundus, et ta nagu jooksekski meie eest :) Võimalik, et jooksiski, kartes, et seltskond ajakirjanikke võib tülitama tulla.

azzaraks, nina lausa püsti....

Riigikogu saal, kus haistab tihti kõrbelõhna...;)

  Jõudu ja jaksu poliitikamaastikul sõbrad ja tuttavad!

Margit Peterson
23.02.2016.a.
Vana-Rääma

reede, 19. veebruar 2016

Sõbrad, ma ei ole kusagile kadunud!

Germo ja Kellu maja juures


   Nagu näete, Germo ja Kellu naudivad värsket õhku.
Tegelikult ootas mind armas üllatus, fb-d avades. Armas kiri ootas ja selle kirjutaja lubas lahkelt seda ka siin blogida. Sellised kirjad on siirad ja armsad. Siin ta on:

  Hea Margit, kus su uued blogid on? Mu tänane hommikukohv oli nagu ilma suhkruta sest polnud midagi uut lugeda. Olen kõik su tekstid läbi lugenud ja nii palju häid ideid saanud, teinud su retseptide järgi süüa ja ostnud su raamatutue soovituste järgi raamatuid. Ära siis sõpru unusta ja kirjuta ikka edasi. Päikest!
L.

*************************************

Blogimise suhtes on nii, vahel näen, et fb-s on blogipostituse all näiteks 20 laiki ja bloggerisse vaadates näitab, et loetud on vaid murdosa sellest, näiteks 8- 12 korda. Sõbrad, laikimine ei ole kohustuslik, kui pole blogipostitust läbi lugenud :) Ega ma ei pahanda, aga armas oleks, kui ikka fb ajajoonel oleva lingi avate ja loete. Parimatel päevadel loetakse lausa 1000 korda mu blogi(mi)si.




Eriti huvitab inimesi minu perega seotud teema, suuremal määral postitused, milles kirjutan Germost ja kodust üldises mõttes. Aga kui ma kord blogijaks olen hakanud, siis leiabki siit igasugust materjali ja kui ma juba avalikult jagan, siis olen selle enda jaoks läbi mõtelnud ja sobivaks tunnistanud.

Omast arust olen ma just vimastel päevadel netimaailmas väga aktiivne olnud, sest olen kodurežiimil, otseses mõttes. Sõber veekeetja otsustas sõbrapäeval endast kuuma vee mu jalale poetada ja nüüd ma siis lakun haavu. Täna on esimene päev, kui jalg enam ei valuta ja haige koht kannatab ka puudutused välja. Muidu ikka, peaaegu iga päev olen sunnitud valuvaigistit võtma, sest lisaks jalale valutab ka pea. Pikali asendis on kõige hullem, siis nahk kisub ja kipitab, kuid tänaseks on ka see leevenenud. Nahk koorub ja ravimiseks kasutan naturaalset aaloed, naabrinaine tõi. Pigistan aaloest mahla välja ja määrin sellega, kipitab küll, aga ravib ka. Vana, tuntud, teatud ravimisviis.

Minu haav ei kannata vastu minemist ja umbsust, seega sidemeid mul ümber ei ole, ega pikki pükse ma kanda ei saa, kuid poodi lippamiseks olen ajutiselt pidanud, seelikus ju ei lähe veel, nii suvi veel ei ole. Seoses selle ebameeldiva insidendiga jäi mul eile käimata ka Kati- Saara Vatmanni "Täisringi" etendus ja raamatuesitlus, ning veel toimus Pärnus kahe raamatu esitlus.

Muidu on kõik endiselt hästi, näpud sügelevad heegeldamise järgi ja kusagil kaugustes kipitab häärberi teema, ehk poetan millalgi mõne uue peatüki, näis. 

ühepajatoit


Ja loomulikult lisaks kütmisele teen ma iga päev ka süüa. Siin ta on, tänane menüü- ühepajatoit! Head isu!


19.02.2016.a.
Vana- Rääma

teisipäev, 16. veebruar 2016

Veebruari Vaimupuu



   Ja nagu ikka, lisan ma kenasti ka Vaimupuu artiklid blogisse kokku.
Siin on siis veebruari numbri kaanelugu minult.

  Vaimupuu kodulehekülg on SIIN.

16.02.2016.a
Vana-Rääma

Kaanelugu:

Kelli – armastava pere pesamuna

Tekst: Margit Peterson, kirjanik Fotod: Anna Volmer ja Vaimupuu, veebruar 2016

Kelli Parts on kuueaastane tüdrukutirts, kes elab koos ema, isa, õe ja vennaga Tori vallas Taali külas mõnusas vanas talumajas. Tarkusepäeval sündinud tüdruk peaks vanuse järgi alustama sel sügisel kooliteed, aga tegelikult jääb ta pere koduseks pesamunaks kuni elu lõpuni.

Kelli – armastava pere pesamuna
Haruldase diagnoosiga Kelli.
Kelli naeratab ja häälitseb, kuid ei räägi. Maailma vaatab ta läbi tugevate prillide, hingamiseks vajab lisahapnikku ja teda on vaja aspireerida. Kellit toidetakse lutipudelist püreega. Tahket toitu ta süüa ei saa, sest hingetoru ei sulgu täielikult. Kõikvõimalikud krambihood on tema jaoks igapäevased. Kellil on üliharuldane Ohtahara sündroom (GMOI). See tähendab geenimutatsiooni, mis põhjustab raskekujulist epilepsiat ja ajuhalvatust. Maailmas on selle geenirikkega diagnoositud lapsi kokku viis, Kelli on ainus eurooplane. Diagnoosituist on praegu elus veel ainult kaks.
Pole veel teada, mis sellist geenimutatsiooni põhjustab. Kellile on tehtud palju uuringuid erinevates riikides – Inglismaal, Taanis, Norras ja loomulikult ka Eestis. Samuti on tehtud geeniuuringud kogu nende perele, aga kahjuks või õnneks pole leitud midagi. Kuna kolme sama diagnoosiga lapse vanemad on töötanud taimede ja taimekasvatusega, võib otsida põhjust taimemürkidest ja säilitusainetest, mida sel alal kasutatakse. Ka Kelli ema Kaire töötas aastaid lillepoes, kus ta taimekaitsja oskusi rakendades puutus pidevalt kokku erinevate mürkidega.

Mis ei tapa, teeb tugevaks
Öeldakse, et igaühele antakse nii palju, nagu ta kanda jõuab. Perekond Partsid on järelikult väga tugevad, sest kõigil nende lastel on terviseprobleeme.
Kelli 17-aastane vend Alo jäi sündides oma liiga suure kaalu tõttu hapnikupuudusesse ja sai selle tõttu aktiivsus- ja tähelepanuhäire. Tänaseks on noormees palju õppinud ning saab enda ja ümbritsevaga juba hästi hakkama. 8-aastane õde Aile sündis puusadüsplaasiaga ja selle tagajärjel on tal siiani üks puus natuke vales asendis. Lisaks põeb ta skolioosi, tal on probleeme neerudega ja teda kiusavad hirmud.
Kaire tunnistab, et esimesed aastad, kus avastati Kelli sündroom ja Aile neeruhaigus, olid väga kurnavad. Järjestikused halvad uudised viisid vaimselt šokki ja reaalselt võlgadesse. Tundus, et maailm kukub kokku! Kuni Kelli kolmeaastaseks saamiseni käis Kaire 0,3 kohaga Paikuse põhikoolis tööl. Füüsiliselt oli see raske, aga vaimselt hea, sest seal olid kolleegid, kes hoolisid ja patsutasid ka vahel õlale. „Tundsin, et olen ikka veel maailmale vajalik,“ räägib Kaire. Väikeste õdede eest hoolitses sel ajal Alo, sest pereisa Raivo käis tööl.
Lisaks päevatööle tahtsid ka kodutööd tegemist. Kaire meenutab, kuidas ta lilli kastis – ühes käes oli Kelli turvahälliga, teises 10-liitrine kastekann ja väike Aile sõrmest kinni hoidmas.
Kui Kelli sai 3-aastaseks, tundis Kaire, et enam ei suuda füüsiliselt koolis tööd teha. Ka palk oli nii väike, et ei katnud tööl käimise ega haigekassa kulusid.

Heade inimeste toel
Puudega laste peale kulub alati palju raha. Ka Kelli vajab pidevalt ravimeid, mähkmeid, hooldus- ja abivahendeid (hapnikuaparaat, aspiraator, beebimonitor) ja ortoosijalanõusid, lutipudeleid ja pudelilutte ning muud.
Lisaks ka kaudsed kulud ehk kulud, mis ilma Kellita oleksid väiksemad või puuduksid: elektrikulu aparaatidele, kütusekulu, autoremont, rehvid… Autosõit Kelliga on omaette ettevõtmine – lisaks temale peavad autosse mahtuma tema vanker-ratastool hapnikuballoon ja aspiraator
„Esimesel kolmel aastal pidasin päevikut, et palju Kellile kulub,“ räägib Kelli ema Kaire. „Kuna need kulud olid väga suured ja peale minu enda ei huvitanud need summad kedagi, siis loobusin.“
Tänaseks on pere õppinud rahaliselt hakkama saama. Kaire on teinud lihtsa valiku: esmalt muretseb ta hädavajaliku ja alles siis hakkab edasi vaatama, mida ja kuidas ja kas üldse muretseda. Majapidamises on kanad ja pardid, köögivilja kasvatab pere ise.
Suur abi on olnud Tartu Ülikooli Kliinikumi Lastefondist, mis on taganud Kellile ja ka Ailele teraapias käimiseks transporditoetuse ning maksnud paljude Kelli jaoks vajalike vahendite eest. Ka Tori omavalitsus on panustanud transporditoetusse. Tänu sellele saab Kelli kaks korda nädalas massaaži, kord nädalas on tal füsioteraapia ja bassein. Firma Ruukki aitas üle saja aasta vanuse kodumajale uue katuse peale panna. Abi on olnud ka eraisikuist. Perekond Valk Vändrast korraldas heategevuskontserdi, mille tuludest osteti Kellile pulss-oksümeeter, mis jälgib Kelli südame tööd ja vere hapnikusisaldust.
Pere on kõikidele oma aitajatele väga tänulik!

Probleem on laiem
Puuetega laste emana näeb Kaire mitmeid suuri probleeme Eesti elus. „Meie ühiskond on puudega laste ja noorte aktsepteerimises alles lapsekingades,“ on ta kogenud. Tänasel päeval aitab meditsiin paljud inimhinged elule, aga edasi oleks nagu tühi auk: seadused ei ole loodud tegelikke probleeme ja vajadusi silmas pidades. „Võiks ju arvestada, et pere ei koosne vaid erilisest lapsest ja emast-isast ning nende tuludest. Peres võivad olla ka teised lapsed ja on ka muid vältimatuid kulusid kui erilised kulud,“ heidab Kaire seaduseloojatele ette.
Tihti ei jõua info abivajajateni ametnike tuima suhtumise tõttu. Asi polegi alati rahas, vaid õigete kohtade ja teenuste leidmises.

Kodu on lapsele parim koht
Kaire peab end õnnelikuks inimeseks, kuna tal on tulnud tänu lastele väga palju õppida. Samuti on nii heas kui halvas tema kõrvale jäänud laste isa, abikaasa Raivo.
Tänapäeval on võimalik sügava puudega laps anda kasvõi mõneks ajaks lastekodusse. Kaire isegi ei mõtle selle peale. Ta on ise lapsepõlves kaks aastat internaatkoolis elanud ja teab, et kodu on lapsele parim. Iga kodust eemal olek jätab armi.
„Lapsed on suur varandus,“ teab Kaire. „Jah, kahjuks mõni laps ei kasvagi suureks, aga tema heaolu saab tagada ainult armastav ja hooliv perekond.“
Aga kui on raske? – Ka sellele murele on Kairel vastus olemas: „Tuleb mõelda mõtted selgeks ja vahel ka patja nutta, vaadata, mida sellest olukorrast õppida ja mida edaspidi teisiti teha. Peab leidma endas kesktee, et minna edasi ka siis, kui tee tundub lõppevat – astuda asfaltteelt kruusateele ja aina minna. Vahel aga annab lahenduse või järgmise teeotsa kätte aeg ise. Peaasi, et lapsel oleks taas naeratus näol, et ta tunneks end vajaliku ja olulisena. Seda ju tegelikult vajame me kõik!“
Kaire rõhutab, et tuleb osata puhata, leida lõõgastavaid momente ka igapäevaelus – vaid nii on võimalik ööpäevaringselt ema olla. Tema sõnul on abiks isegi korraks poes käimine, rääkimata siis füüsilisest ja käsitööst. Alati ei peagi kindlasti midagi tegema, hästi mõjub ka väike lõunauinak, laps kaisus.
Kelli – armastava pere pesamuna

 

  Lisan mõne pildi sellest, kui Vaimupuuga perekond Partsil Taalis külas käisime. Fotod: Janek Muru ja Tiina Azojan
Janek, Silver, mina, Aile, Kelli, Kaire Taalis

Janek, Kelli, Aile

Janek, Aile, Kaire, mina, Kelli

Aile, Janek, Kaire, mina, Kelli