Westoffhauseni häärberi saladus 23. peatükk

   23. peatükk

Miralda läks ust avama ja seal valitses tühjus. Memm ei suutunud uskuda, et koputajat ei olnudki. Seda enam kartis ta et vanatühi oli endast talle märku andnud, et varsti on minek. Vanadel inimestel on hämmastav vaist tunda oma surma ette. Üks Miralda tuttav, kes elas üheksakümne nelja aastaseks ütles, et ta ei saa enne ära surra, kui on oma lapselapselast näinud. Memme ja lapselapselapse kontakt oli olnud harv, viimati nägi ta teda lausa kaheksa kuud tagasi. Peale seda jäi memm voodihaigeks ning arstid ennustasid, et paar kuud on veel tal elada jäänud. Kommikarp, mille memm lapselapselapsele ostis aga ootas noort sugulast meeleheitlikult koos memmega külla. Lõpuks lapselapselaps tuli ja peale tema lahkumist, paari tunni pärast memme maine teekond lõppeski. Miralda küll ei olnud surmaks veel valmis, ta tundis, et vaatamata sellele, et füüsis on väga vana, on ta hing veel minekuks liiga noor. Miralda armastas vanatühjaks kutsuda surma, mitte vanapaganat, vanajuudast, vanapoissi, vanadsaadanast. Juba lapsena mäletas ta kuidas tema hinge heitev vanaema ütles, et vanatühi kutsub teda. Miralda ei kartnud surma, ta oli juba ammu surma mõiste endale selgeks teinud. Ta oli ka oma kirtsu värvi ja kuju soovi välja ütelnud. Ja ühes oli memm kindel, tema tahab maamullaks saada, kodumaamullaks. Ta oli kategooriliselt põletamiste ja tuhastamiste vastu. Tema tahtis et tema füüsise ja hinge vahel oleks paralleelmaailm, keha maapõues ja hing kosmoses, et valitseks maaenergia ja kosmiline energia tasakaal ka teiselpool tähti eksisteerides. Miralda uskus sellesse. Ja pealegi tema versiooni järgi avab inimene minnes tee uuele elule valla, teeb ruumi uuele maailmakodnikule, kellel on samal ajal aeg tulla, kui tema läheb. Sellepärast on memme elumotoks lause: „tulijat ei saa lasta keelata!“ sest tulijal on õigus tulla ja mineja ei tohiks tema tulekut takistada. Miralda versiooni järgi sünnib sellepärast tänapäeval palju enneaegseid lapsi, et on kasvanud enesetapjate osakaal. Inimesed võtavad meie depressiivses ühiskonnas väga tihti endalt elu, ning uued ilmakodanikud ei jõua ema üsas veel välja areneda, kui juba tuleb tulla, tulla enesetapja asemele, et inimkond edasi eksisteeriks, et mitte läbi lõigata sidet tuleja ja mineja vahel. Elus ju käib ikka sünd ja surm käsikäes, kuigi paljud ei taha seda mitte kuuldagi, veel vähem tunnistada. Kahjuks tänapäeva inimesed ei taha seda ka endale tunnistada, et neil on kõigil oma missioon siin maailmas, et neid on siia vaja, kui nad juba tulid. Nad kipuvad süüdistama oma vanemaid, et nad siia ilma sigitati ja sünnitati, nad oleks justkui vaimupimedad, et ei näe sündimise õnne ja rõõmu, vaid näevad selle taga surma kutset või surma kutsarit. Üha rohkem noori mõtleb surmast ja tahab siit ära. Üha enam kiputakse alavääristama oma vanemaid, lastakse nende turjal liugu ja sõltutakse rohkem arvutimaailmast kui reaalsusest. Muidugi ei saa kõike seda üldistada, aga Miralda-memm tõdeb seda kõik iga aastaga enam, sellepärast püüab ka hüljatud ja katkise hingega Mari- Liisi süstida positiivsust ja elutarkust. Miralda on kiindunud tüdrukusse nagu oma lihasesse lapsesse. Memm valutab südant katseklaasilaste pärast, sest nad ei ole vanemate poolt armatsedes viljastatud. Ta kardab, et need lapsed ei suuda armastada. Kas nende vanemad suudavad lapsesse süstida armastust,sest eostamise hetkel ei olnud ta vanemad füüsislises kontaktis, mis on paaride puhul väga vajalik. Seda enam, et Miralda tutvusringkonnas on üks üksikisa kes kasvatab kahte katseklaasilast, kuna ema avastas, et ta ei ole emaks sündinud ja isegi lapse sünd ei kutsunud temas emadust esile. Tõsi küll, ega ükskiisa ei tarvitse olla halvem lapsevanem kui üksikema, aga millegipärast kiputamse seda üldistama, et kuidas peab oskama meesterahvas kasvatada tüdrukust naist. Aga kuidas peaks suutam või oskama naisterahvas kasvatada poisist meest, tekib sama küsimus.
Eriti murelikuks muutub Miralda-memm siis kui kuuleb surrogaatemadusest.Tema jaoks on see viimane piisk karikasse, kuidas saada lapsevanemaks. Ta ei suuda mõista naisi, kes kannavad ihuvilja üheksa kuud ja siis loobuvad sellest, nagu ära kingitud asjast, mida neil vaja ei lähe. Aga statistika on näidanud et tihtilugu kasutavad surrogaatema teenuseid just need naised, kes on nooruses korduvalt tehtud abortide tagajärjel viljatuks jäänud või lapse saamise lükanud mitte just kõige viljakamasse ikka. Mis saab sellise lapse psühholoogiast? Vanemad mõtlevad vaid endale, aga kas nad on suuteliselt last kasvatama mitte vanemate vihkamise vaimus? Kas nad julgevad lapsele selgeks teha, et oma noorusest ja lollusest nad ei suutnud ise last ilmale tuua? Kas nad ei karda, et veri on paksem kui vesi? Et laps pärib vanemate geenid ja võib sama rada minna? Muidugi mõista võib ka korralikust abielust sündinud laps valele teele sattuda, miski pole siin ilmas välistatud, aga kas ühe enam ei sünni neid lapsi kes ei leia ennast kogu elu jooksul? Memm on mures ühiskonna ja inimeste pärast, kuid rahustab ennast sellega, et tema silmad enam seda ei näe, kuidas kogu ühiskond allakäibutrepist alla kukub, tema puhkab siis juba pehmatel pilvepatjadel. Ja kui ta mõte jõuab taas surrokaatemaduse või katseklaasilaste peale, soovib ta aina enam vanatühjaga diili sõlmida.

Miralda avas oma antiikpuhveti baarikapi ja võttis sealt punnsuutäie konjakit. Seda tegi ta igal õhtul ja hommikul, sest see oli tema pikaealisuse ja tervise edu pant. Kunagi proovis ta küll konjaki bittneri palsami vastu vahetada, kuid see pani pigem südame puperdama ja viis koguni rütmist välja. Memm pöördus konjaki juurde tagasi, kuigi mingil ajal, üheksakümnendatel, kui aeti rohkem puskarit ja monopolides valitses sanaviina buum, ajas memm ka ise puskarit, ning tarvitas seda konjaki asemel. Samakaõli aga kasutas valutavate liigeste raviks ja neeruvaagne põletiku korral. Tõsi küll, ta tegeles ka ise puskari müügiga, kuid suhteliselt privaatselt ja õnneks ei lekkinud see võimujüngrite kõrvu, kuigi oma trepikoja sinininad olid ta püsikunded. Aga nad kõik hoidsid ja austasid memme seega nende suud vaikisid. „Oh sina helde aeg, nüüd unustasin Alakivi, Meeta sünnipäeva täitsa ära! Homme hakkab ta kindlasti tulist kurja vanduma, kui suvatsen talle helistada. Ohh seda vanainimese peakst küll, mitte ei püsi kõik asjad meeles!“ nägi Miralda öökapil avatuna seisvat märkmikku. Miralda oli väga täpne ja pedantne memm, kes tavaliselt kõiki sõbrannesid sünnipäevadel meeles pidas, nii palju kui neid veel elavate kirjas oli. Aga täna oli juhtunud esimene apsakas. Aga Meeta- memm oli teada-tundud lõuapoolik, nagu ta kadunud abikaasa naist kutsuda armastas, kuid kui vihastus siis vandus sellist kurja et põrgluised kahvatusid ta ees. Aga see eest oli ta aus ja õiglane naine, kes kogu elu oli võidelnud naisõiguste eest ja vihkas silmakirjalikkust. Teisalt kartsid paljud tema ekstravertsust ja kuraasi, sest ta ladus välja kõik selle mille sülg suhu tõi. Nüüd oli Miralda karmi tõe ees ja sellest pääsu ei olnud. Üle aastate tuli tal ebameeldivusega rinda pista, kuid ta ei heitunud. Memm kustutas tule ja kordas nagu mantrat:“hommik on õhtust targem, hommik on õhtust targem,,,“ kuni selle lause saatel uinus.

Mari-Liis läks varahommikul uni, sest ta oli liiga vara magama läinud. Tüdruk käis tualetis, jõi karafinist vett ning otsustas külmkapist midagi ampsata, sest oli kõhu tühjaks maganud. Ta võttis sealt krabipulgad, istus elutoa diivanile ja avas televiisori. Parasjagu näidati Eesti mängufilmi mis oli filmitud kodulinnas. Mari-Liis tundis sealt nii mõnegi näo ära, aga tal polnud oma rõõmu kellegagi jagada. Tüdrukule tekkis kurvastusest nutuvõru ümber suu ja silmad täitusid pisaratega. Talle meenus aeg kui ta oli laps, kuidas nad tihti Kerdo ja Keiroga kodu mängisid, sellist kodu ja peret nagu nii poisid kui tema olid endale igatsenud. Üteldakse, et laps mängib kodu oma kodu järgi, aga päris nii see ka ei ole. Lapsel on hea fantaasia ja ta võib oma mängude tervis mõelda välja sellise stsenaariumi, et täiskasvanud jäävad suu ammuli vaatama ja kuulama. Täiskasvanud kipuvad tihti lapsi alahindama, unustades oma lapsepõlve kus sai isegi geniaalseid asju välja mõeldud. Mari- Liis näppis oma telefoni ja ta peatus Ralfi nime juures. Kui väga tahtis ta kasuisale helistada, aga oli siiski vara ning ilmselt oleks ta oma kõnega ka Miralda und häirinud. Ta pani telefoni käest ja otsutas taas külmkapist midagi näksimiseks otsida, kui kuulis tagant toast samme. Miralda oli üles ehmatanud ja tormas nagu keravälk voodist välja, pipragaasi pudel näpu vahel. „Appi, appi, vargad majas! Appi, appi, kutsuge politsei! Mind tahtakse ära tappa!“ karjus ta ja oleks peaaegu pipragaasi lasknud, kuid Mari- Liis sai õigel hetkel pudelist kinni haarata. „Memm, see olen mina, Mari-Liis! Ma ei ole varas ja ma ei taha sind tappa! Mari-Liis olen, sinu Mari-Liis, kas kuuled?“ püüdis ta memme rahustada, kui juba tambiti rusikatage ukse taga. 20.11.2015.a. Mai

Westoffhauseni häärberi saladus 22. peatükk

22. peatükk

„Tere! Võtsin kohviku terrassil päikest ja nägin ühte tuttavat inimest. Ei uskunud viimase hetkeni oma silmi, kui pidin lähemalt piiluma tulema. Maailm on ikka peopesa suurune küll!“ seisis tuttav inimene Ralfi ees. „Einoh, tere, tere! Mis tuuled sind siia tõid? Või õigem oleks küsida mis lend sind siia tõi? Mõtlesin küll, et põgenen tuttavate eest, et tulen taastun siin võõrsil. Kuigi ma ei imesta juba millegi üle, sest siin on väga palju puhkajaid baltimaadest.“ imetles Ralf üllatunud näoga oma noorepõlvearmastust, suurte roheliste silmade, punaste juustega kurvikat Ragnet enda ees rannariideis seismas. Noored ei olnud kohtunud ligi kakskümmend aastat. Nad olid kooliajal ühte pinki jaganud ja juba viiendas klassis sai neist paar, kuid keskkooli ajal, vahetult enne lõpupidu oli Ragne Ralfile sarvi teinud ja koos lõpupeoga lõppes nende suhe. Peale seda läks nende teekond täiesti lahku, sest Ragne siirdus Tartu Ülikooli õigusteaduskonda ja Ralf Tallinna Ülikooli majandusteadust õppima. „Ah, et tulid taastuma. Millest, kui tohib küsida? Ausalt üteldes paneb mind imestama, et tullakse Jamaicale taastuma, kuna siin on suht karmid reeglid ja kohalikud ei ole just sõbralikud turistide suhtes. Pealegi on meil oma armsas Eestis kauneid kohti lausa jalaga segada, kus kosuda või nii. Aga mis ütleja mina olen, ma lihtsalt avaldasin oma arvamust. Tead ju mind küll, ei suuda ma siiani midagi vaka all hoida, laon oma mõtted kohe trumpidena lagedale. Eks sa ju kunagi ka sellepärast mind veidi pelgasid, sina, kui klassi pandavam kuid truim poiss!“ muigas Ragne peale oma mõtteväljendust.
Ralf oli meelitatud, tema ja klassi pandavaim poiss. Jah, nad olid toona paar, aga et Ragne teda klassi pandvamaks poisiks pidas, selle peale poleks mees tulnudki. Ta tahtis küll kõigele ja kõigile meeldida, aga tal oli ju Ragne, Ralf ei piilunud teisi tüdrukuid selle pilguga, et tahaks kedagi panna. Samas meenus Ralfile kuidas Ragne talle klassi liidri, ukrainlaseverd Romaniga sarvi tegi ja see teadmine tegi pragugi veel haiget. Ralfi arvates oli Roman just klassi pandavam poiss, kuna kõik tüdrukud tiirlesid ta ümber. Roman ei olnud just helge peaga, aga selle eest tema temperamentne hoiak ja elumehe jutt meelitas tüdrukuid ligi nagu kärbseid meepotile. Tõsi küll, ta kasutas neid seksuaalselt ja ronis ühe kaisust teise kaissu, ilma püsisuhtesse astumist. Küllap võis ta teha seda oma ülevoolava seksuaalenergia pärast või tahtis sellega oma liidripositsiooni täeindada, seda teab vaid tema ise. Või ei olnud ka püsisuhteks veel valmis ja nautis olukordi, et kõik tüdrukud teda tahavad. Teisalt selles eas toimuvad hormonaalsed muutused panevad vere vemmeldama ja ihu ja hing nõuavad oma. Ja keskkooli ajal on inimene tavaliselt justkui keegi teine, ta läheb kaasa kambavaimuga ja unustab iseendaks olemise. See on murdeiga kus inimene otsib ennast ja libastub sellel teekonnal koruvalt, et taas iseendaks saada. Ütleb ju vanasõnagi, et vigadest õpitakse. Aga Ralfi vaevas mõte, et kas ta ehk ei olnud Ragne suhtes liialt ülekohtune, et ühe eksimuse pärast kohe suhte lõpetas. Oli ja tüdruk lausa põlvili palunud ta ees, kuid Ralf oli nii paindumatu ja põikpäine, ei andnud neiule ja endale isegi hingetõmbeaega vaid tõmbas suhtle joone peale. Nüüd täiskasvanuna näeb Ralf asja teisiti. Ta tunneb, et see oli suur viga, sest tal oli toona liiga suur ego ja omandiinstikt, ta tahtis ainuüksi neiut omada ja oli üks paras armukadetussefriik, kes isegi ei lubanud Ragnel teiste poistega suhelda, rääkimata koolipidudel tantsimisest ja koju saatmistest, mis lihtsalt juhuslikult aset leidsid, kuna Ralf ja Ragne elasid ju teine teises linna otsas. Ja kui kippus Ragne mõnele koolivennale oma imekaunist naeratust naeratama oli kohe kuri karjas. Tõsi küll, Ralf nägi pindu Ragne silmas, aga oma silmas palki ei näinud. Ise ta küll nautis kui tüdrukud teda imetlesid. Pealegi filrtis ta igal võimalusel, kuid Ragne ei teinud sellest numbrit, Ragne oli juba siis täiskasvanulikum ja suutis suhtesse mõistusega suhtuda, kuigi ta armastas Ralfi väga. Aga selle kohta kehtib väide, et metslooma puuris kinni hoida ikka ei saa. Ilmselt see armukadetsemine ja raamidesse surumine, mida Ralf Ragne puhul kasutas, sundis tüdrukut keelatud vilja maitsma, nii ühel nädalavahetusel, kui Ralf ja Ragne riius olid ning Ralf sõbraga Palangale sõitis, ilma tüdruksõbrale teatamata, läks Ragne ööklubisse kus juhtus kokku Romaniga ning alkouimas olles avastas ennast elumehe kaisust, millest Roman koolis uhkeldades laia lõuaga rääkis. Nii Ragne suhe karile jooksiksi. Loomulikult ei jäänud Roman ja Ragna kokku, sest juba järgmisel õhtul nähti Romani ja Ragne parimat sõbrannet surnuaia pargipingil miilutsemas. Üks memm oli läinud oma varalahkunud lapselapse hauda korda tegema ja pidi infarkti saama, nähes noori surnuaia pingil oma asju ajamas. Üldse olid toona surnuaiad kuidagi noorte meelispaigad, kus nii mõnigi oma süütuse kaotas. Pealegi toimus tollel ajal surnuaedades palju traagilisi sündmusi. Tegutses mingisugune isehakanud satanistide grupeering või mingi usulahu jüngrite grupp, kes satanismi valesti tõlgendasid , haudu rüüstamas ja rüvetamas käisid ning endalt elu võtsid. Nii tollel ajal paljud surnuaiad valveta jäidki, sest surnuaiavahid ütlesid hirmust oma töökohti üles ja omakesed ei julgenud rahupaikades kalme korrastamas käia.
Tollal toimusid ka kalmistutelt lillevargused. Üks daam, kes oli eelmisel päeval mehe maha matnud ja lillekimbu sisse lapse soovil pisikese kunstlille pannud, sai järgmisel päeval turult lilli ostmas käies shoki, kuna ostis sama pundi mille ta eelmisel päeval lahkunud abikaasa kalmule oli asetanud. Kuid kui ta asja üles andis, jäi ta ikka pika ninaga, kuna tunnistajaid ei olnud ja tõestusmaterjali ka mitte. Nii jäigi naisele okas hinge ja peale seda ta enam ei käinud mitu nädalat surnuaias, kuni kadunuke teda öösiti unenägudes piinamas hakkas käima ja naisel tuli taas minna. Aga peale seda läks ta alati kellegagi koos, ei iial üksinda, sest tollest päevast hakkas ta rahupaiku lihtsalt pelgama. „Hmm, klassi pandavam poiss...Miks sa mulle toona seda ei ütelnud? Miks sa nüüd, aastakümneid hiljem alles selliste meelitustega lagedale tuled? Aga, noh, rõõm seda nüüdki kuulda!“ oli Ralf segaduses. „Ah, mis me sellest enam!“ jäi Ragne kidakeelseks. „Parem räägi kuidas sul elu läheb? Oled abielus ja isa kindlasti? Usun, et oled hea isa oma lastele ja truu mees oma abikaasale. Muide, mina ei suutnud peale meie suhte purunemist kaua aega enam ühtegi poisssõpra tõsiselt võtta. Õigemini elasin lausa paar aastat tsölibaadis enne kui oma ihulistele naudingutele alla vandusin. Mõnes mõttes tulin ka mina siia, Jamaicale taastuma, ehk siis haavu lappima või lakkuma, kuna tegin elus kohutavalt vale valiku ja abiellusin ning sünnitasin kaks tütart ühele vägivaldsele tõusikule, kellel oli tutvust igal pool nii palju, et hoopis mind tembeldati psühhopaadiks ja saadeti vaimuhaiglasse ravile, ning eksabikaasa leidis endale järgmise ohvri, kelle kallal oma jõudu tarvitada, ja see ei olnud mitte tühipaljas vaimujõud. Jutud käivad, et ta uus abikaasa on lausa koju luku taha kinni pandud, et ta mitte oma siniseks pekstud näolappi avalikult ei demonstreeriks. Ning ämm pidi viie aastast poega lasteaeda ja koju käima viimas, kuna mehel ei pidavat vähimatki huvi poja vastu olema, kuigi mulle kordas kogu aeg, et ma pidavat sigimatu värdjas olema, et ei suuda talle poega sünnitada. Tänaseks on kahjuks mul igasugune suhe tütardega kadunud, kuna nemad kas uskusid isa või kartsid tema võimu, ning ütlesid minust lahti. Kui palju olen ma oma mineviku pärast patju kallistanud ja padjapüüre täis nutnud, ei oskagi ütelda, aga hinges on lootus, et ehk ükskord, kui lapsed on täiskasvanud me kohtume ja ma saan neile tõe ära rääkida. Ma sisemas tunnen, et ka nemad armastavad mind väga ja ootavad minuga kohtumist, kuid isa hirmu all elades pole nad seda veel täide viinud.“ sattus Ragne oma minevikust jutustades nii hoogu, et Ralfil alustatud jutt takerdus pisaratesse.

„Issand küll, mida kõike sa oled pidanud üle elama, kallis Ragne! See on minu süü, et ma su hülgasin. Ma lihtsalt ei mõelnud peaga, ma ei mõelnud mõistusega. Mõtlesin toona, noore ja uljana ainult oma alumise peaga, nagu naised ikka kipuvad meeste kohta ütlema. Aga nii see oli. Ma olin omakasupüüdlik egotsentrik, kes oma silmadest kaugemale ei näinud. Ma ei olnud toona mina ise, olin kasvatamatu ja naiivne poiss, täielik laps alles. Olin kade laps kes hoiaks oma kommipakki ainult endale, et ometi sõbrad sealt ühtegi kommi ei saaks. Olin ensekeskne ja vaimupime inimene, kes ei suutnud aksepteerida teiste eksimusi ja tundis ennast täiusliku ja õiglase inimesena, kuigi olid ikka täiesti valel teel. Olin üleni vaimupimedusega löödud laps, kellel ei olnud oma elu, kes püüdis elada täiel rinnal sinu elu, unustades oam suured vead ja hiigelsuured eksimused.“ ahastas Ralf ja haaras Ragne oma embusse ning peagi kohtusid nende huuled, kui mees tundis, et kellegi silm on nende peal.

20.11.2015.a. Mai

¤¤¤

¤¤¤

kui öö on lõpetanud sinuga suhte ja hommik näitab päevale pesemata hambaid ning õhtuks silmadesse sündinud tuluke ei ole muud kui haige kujutelm

siis sülita tulevikule näkku ja vaata kuidas sülg sõnu suhu toob

20.11.2015.a. Mai

Westoffhauseni häärberi saladus 21.peatükk

   21. peatükk

„Kus sa käisid minu emaga!!?? Miks sa võtad minult ema ära? Ma vihkan sind!!! Ma vihkan sind kogu südamest, loll onu!“ raevutses Mari- Liis kui nägi Rasmust Gagarini majale lähenemas. Marellel oli kohutavalt häbi oma ebaviisaka tütre pärast. Ta ei arvanud hetkekski, et tema on tütre raevus süüdi. Naine põrnitses Rasmust ja lootis sealt kaitset leida, kuid asi pöördus tema vastu. „Rahune, Mari- Liis! Mina kohe kindlasti ei võta teilt ema ära. Mul ei ole seda hetkekski mõttes olnud. Ma ei tea palju ema sulle rääkinud on, aga me olime lapsepõlvesõbrad. Sinul on ju ka sõpru?“ Rasmus tahtis pikka loengut pidada, kuid Marelle, selle asemel, et häbi tunda või kuidagi oma lapsele tekitatud valu korvata, vihastas Rasmuse peale, kuna tundis et mees oli hetk tagasi teda rängalt solvanud. „Fakk, ma ütlen! Ega teilt, isastelt muud loota ei olegi! Saaks ainult maha ja taha ja...“ ropendas naine lausa oma tütre kuuldes, mille peale Mari-Liis käratas:“Emme, ma vihkan sind! Mul on nii häbi sinu pärast! Ise kogu aeg õiendad minu kallal, kui ma mõne halva sõna ütlen. Arvad et sina võid? Kas suurtele inimestele on kõik lubatud? Ähä-ähäää...“ ei suutnud tüdruk rahuneda. „Tule siia. Tule, lähme jalutame veidi. Kas sa jäätist tahad? Kas vennad tahavad ka jäätist?“ sekkus Rasmus. Keiro ja Kerdo olidki tüdrukule sama hea et vennad ja kui jutt läks juba jäätise peale, pühkis tüdruk silmist pisara ning tormas majja. „Keiro, Kerdo, tehke kähku! Onu Rasmus kutsus meid jäätist sööma!“ hüüdis Mari- Liis, nagu poleks vahepealselt insidenti juhtunudki. Poisid olid alles unesegased ning nad ei leidnud oma riideidki üles. Mari- Liis jäi neile appi. „Kuule naine, sa vali oma sõnu! Kas sul ometi häbi ei ole oma tütre ees lollusi rääkida?“ tõreles Rasmus Marellega.
„Ah, et lollusi vä? Ah et kogu eilne õhtu ja tänane öö oli sinu jaoks lollus vä? Tahad ütelda, et sa ei nautinud minu seltskonda vä? Tahad ütelda, et sa ei saanud midagi meie ühisest armastsemisest vä? Sa igavene vana vastik tõusik selline!“ oli naine maruvihane, ega hoolinud sellest, et maja uks oli poikvel ja lapsed kõike pealt kuulda võisid. Marelle ei hoolinud peale oma heaolu millestki ega kellestki. Ta oli kogu aeg vaid oma kasude peale väljas. Tundus, et ta ei hoolinud endaski. Kuid Rasmus, naise lapsepõlvesõber teadis Marelle lapsepõlve sama hästi kui oma kümmet sõrme ja ta püüdis naist mõista. Ta püüdis, tänu oma empaatiavõimele, ennast Marelle olukorda panna, ning oli nagu peata kana. Ühest küljest ta ju ei tundnudki täiskasvanud Marellet, teisest küljest ei mõistnud ta miks naine oli sünnitanud kolm last, kui ta neist ei hoolinud. Eriti tõre oli ta tütre vastu, sest tütar tundus olevat sama jonnakas ja kange kui Marelle. Pealegi oli ta nagu ema suust kukkunud, meenutas Rasmusele väga oma lapsepõlve mängukaaslast. „Tead, saadame lapsed jäätist sööma ja räägime veidike. Luba mulle, et sa rahuned ja me vastleme kahe silma vahel intiimteemadest. Lubad? Ei ole vaja lapsi traumeerida. Just sain su tütre maha rahustada.“ tegi Rasmus ettepaneku millega Marelle noogutavalt nõustus. Poiste riided olid poolenisti märjad. Marellel ei olnud neile ka vahetusriideid kaasas ning ei jäänud muud üle, kui nad pidid niiskete riietega segi paisatud majast väljuma. Marelle tahtis juba midagi tõredat ütelda, kuid teda peatas Rasmuse karm pilk. „Vaata, Marelle, ma ei kahetse mitte midagi mis eile õhtul ja täna öösel meie vahet aset leidis. Kuidas ma saaksingi? Kõik oli ju võrratu. Ainus mida ma kahetsen ja mille pärast kohutavaid süümepiinu tunnen on see, et sa ei ole vaba naine, et sul on mees ja lapsed. Usu mind, ka meestel on häbitunne olemas. Ei ole mehed midagi südametud inimesed. Meil kõigil on oma ihulised ja hingelised vajadused. Me kõik vajame lähedust, ka seksi, kui just pole tegu impotentsusega. Ka impotendid vajavad ehk seksi? Kuidas ma nüüd sulle seda seletan?...Ära sa ainult pahaseks saa. Lubad?“ Marelle noogutas ja kuulas meest suure huviga ning ei kavatsenudki sekkuda, või näis see vähemalt nii. Kuid teades tema labiilset närvisüsteemi pidi mees kõigeks valmis olema. Kuid Ramsus jätkas selgitamist.
„Vaata, sa ise provotseerisid mind eile. Ise sa otsisid intiimset lähedust. Ja mina olen ju lihast, verest ja luust mees, parimates aastates ka veel. Ma ei suutnud sulle ei ütelda, kuigi oleksin pidanud. Jah, iga naine ei suuda mind nii kergelt „käima saada“, ma siiski tean ka mida tähendab sõna ei, aga olin ju kunagi sinusse väga armunud ja vanad tunded lõid lõkkele kui sa mulle lähenesid. Jah, ma tean et see ei ole mingi vabandus, see kõik võib sulle tunduda eneseõigustusena, aga ma räägin tõtt, ma räägin puhtast südamest, kui nii nüüd veel ütelda saab, sest nüüd mu südametunnistus ei ole enam puhas. Teie naised kipute ka pidevalt üle mõtlema, te arvate et mehed petavad teid pidevalt. Kus kohast on tulnud selline arvamus? Mina leian, et armukadedus on saatanast. Armukade inimene ei ole võimeline armastama kuna ta ei armasta ju ennastki. Ta on omamisvajadus. Ta kujutab ette et ta omab oma meest, nagu mõnda esemet. Seega elab ta oma mehe elu ja ei märka vigu mida oma elus teeb. Miks see küll nii on? Kas mitte nendel kes haiglaslikult armukadedad on, ei ole oma südametunnistus puhas? Kaldusin nüüd küll teemast kõrvale, aga sa oledki minus suure segaduse tekitanud. Ma elan juba kaheksa aastat visiitabielu, kui nii võib ütelda. Õigem vast oleks ütelda, et olen visiitsuhtes, sest me pole partneriga abielus. Mul ei ole hetkeksi tulnud pähe teda petta. Meie vahel oli kuni eilse õhtuni täielik usaldus, vähemalt minu poolt, kuid usun, et ka tema poolt. Me hoolime teineteisest ja usaldame. Oleme eelkõige sõbrad, parimad sõbrad. Kuid nüüd ma ei tea enam mida teha. Rääkida talle tõtt? Kaotaksin ta sellega igavaseks? Ma olen siiani kõik talle ära rääkinud, sest usaldan teda täiesti, kuid nüüd olen valiku ees. Kas petta oma vaikimisega teda esimest korda? Kas see kõik on seda väärt, et oma suhe hädaohtu seada? Miks sa nüüd vaikid?“ oli Rasmus hämmingus, et Marelle ei söandanud kordagi vahele sekkuda. Marelle istus ja oli ära, ta oli täiesti ära ning Rasmus tundus et ta rääkis tuulega, mis tasapisi rannikuribalt hoogu võttis.
„Hei, hei!“ tõukas Rasmust Marellet õlast. „Kas oled ikka siin maailmas, aee? Võin solvasin ma sind?“ püüdis Rasmust naist äraoleksut tagasi tuua, kuid Marelle ei teinud väljagi. Juba jooksid lapsed majast välja ja olid nagu maailma õnnelikumad lapsed. „Emme! Emme, kas kuuled mind!?“ hüüdis Mari- Liis Marellet, mille peale naine lõpuks reageeris, nagu epilepsiat põdev inimene kes tuleb haigushoost välja kui kuuleb oma nime. „Jah! Jah, mis on tütreke? Juhtus midagi vä?“ ehmatas ta nagu oleks tonti näinud. „Me, ma tahtsin ütelda, et me läheme nüüd Keiro ja Kerdoga randa liivalosse ehitama. Tahame hiigelpiraka lossi ehitada, et mängult me elame seal, mina olen Keiro ja Kerod ema ja nemad on minu pojad. Kas me võime minna?“ oli Mari-Liis nagu maailma sõnakuulelikum laps. „Jaj-jah, minge, minge!“ lubas naine lahkelt, kuid tundus, et ta nagu ei süvenenud küsimusesse. „ Hurraaaa, emme lubas meil randa minna! Võtame siin ennast juba paljajalu, siis ei lähe jalanõud liivaseks, „hakkas Mari- Liis poistele juba ema mängima. „Marelle, kas sa kuulatasid ka ennist mida sulle rääkisin? Ma esitasin sulle päris mitu küsimust aga sa ilmselt ikka ei kuulanud...“ oli Rasmus pisut nördinud. „Mis küsimustest sa räägid? Millal sa esitasid?“ oli sihuke tunne nagu naine oleks alles kohale jõudnud. Tegelt mõnes mõttes ta jõudiski, sest ta oli oma mõtetega hoopis mujal, tema füüsis oli küll Kosmonautika Puhkekeskuses, kuid mõtted oli ikka kilomeetrite kaugusel. Kindlasti mitte ranniku ääres. Marelle oli oma vanatädi majas, kohas kus ta lapsena ennast kõige paremini tundis, kohas kuhu ta hing kogu aeg ihaldas tagasi. See maja asus vaid Kosmonautika Puhkekeskusest mõne kilomeetri kaugusel, kuid hetkel Marelle sinna minna ei tahtnud, Rasmusega kohtumine viis ta mõtted küll sinna, aga aastate taha, aegade taha, siis kui nad veel lapsed olid. Sellepärast Marelle ei suutnud aktuaalsetesse asjadesse süveneda. Nii juhtub tihti katkise hingega inimestega, kui nad ei ole elus ennast leidnud. Eks kõik me ju otsime ennast, aga juhtub ka nii et mõni selles elus ei leiagi ennast, mõni peab lausa mitu elu elama, et ennast leida, kui siiski.

„Ah, tead, lähme parem jalutame veidi. Või on sul tänaseks plaanid tehtud? Ma mõtlesin, et jalutaks mööda randa Kabli poole veidi, mäletad kohta kus kohast me koera laiba leidsime? Tegime sinna ju talle veel haua. Sina nikerdasid kahest puuoksast risti, sidusid minu juuksekarvadega kinni. Mina pidin muudkui karvu peast kitkuma, aga ma tegin seda hea meelega. Kaldalt leidsime ühe olümpia karuga kilekoti, selle lõikasime klaasikilluga ribadeks ja sidusime risti ümber, et rist ära ei vettiks. Lõpuks lugesime mõlemad koera haual meie isa palvet. Sul võttis tükk aega aega enne kui see pähe jäi. Pärast joonistasime rannaliivale kiriku ja palvetasime mängult koera hinge eest kiriku altari ees. Ja koju jalutades tundisme et koera hing sai vabaks. Sihuke tunne oli nagu ta vaataks meid ühe hästi suure valge pilve pealt ja noogutaks tänutundeks. Mäletad, Rasmus?“ küsis Marelle anuvalt. Tõsi küll, ega Rasmusele algul ei meenunud, aga kui jutt läks risti nikerdamise peale siis meenus kõik nii selgelt nagu oleks see eile aset leidnud. Noored vaatasin nagu kokkulepitult taevasse, nagu otsiks kontakti tolle koera hingega. „Tead, Marelle, sinus on tegelt nii palju head, aga sa väljendad ennast valesti. Ma ei ole küll kohtumõistja, aga ma siiralt sooviks teada miks see nii on. Ma siiralt sooviks sind aidata. Ja aidata kui sõpra, ei enamat. Sa olid ja jääd mu kõige armsamaks lapsepõlve mängukaaslaseks ja ma ei taha et sa oma hinge rapid ja mõrgitad. Kuuled mind? Ma ei taha, et sa teed vigu mida hiljem heastada ei suuda. Sa oled siiski ema, kena naine, abikaasa oma mehele. Ma tahan sulle ainult head. Tõsiselt.“ muutus mees härdaks. Kui oleks hetkel Marelle taas intiimsemad ohjad enda kätte haaranud, oleks see võinud lõppeda teada millega, aga Marelle vaikis ja kuulas. „Lapsed, palun jätke natukeseks liivalossi ehitamine pooleli. Lähme käime ära ühes kohas kus meie onu Rasmusega lapsena käisime. Seal on põnev ja ma jutustan teile ühe loo.“ kutsus Marelle ühtäkki rõõmsal ilmel lapsi koos enda ja Rasmusega jalutama. Lapsed jooksid suurest rõõmust täiskasvanute juurde ja koos jalutati koera hauda otsima.

18.11.2015.a. Mai

Siis kui fännid sind joonistada lasevad...

   Sain täna juba oma esimese jõulukingi. Kuigi mina olen see inimene kes jõuludest midagi ei arva, olen ma kingituse üle väga tänulik. Aitäh, Ülle Valt kes sa mind Alar Lilleväljal kenasti joonistada lasid! :) Noormehel on kindlasti annet, kuna miski minust on ära tabatud. Soovin Alarile tuult tiibadesse ja et ta jätkaks portreede joonistamisega!

  Kuigi ma ei tea (aga aiman) millise pildi pealt mind maha joonistas, on midagi siin mulle iseloomulikku ja olen pildil ära tuntav. Kuigi juuksed on mul õhemaks tehtud, aga ilmselt sellel pildil olid mu juuksed vihmased. Sellega olen väga rahul, kuna mul ongi neid liiga palju peas. Silmad ei ole kohe kindlasti minu omad, aga ma üldse ei pahanda, sest portree autor pole iialgi mind näinud. Minu silmad nii kurjad ei ole, ausõna. Ja rinnad,,,ma tõesti oleks õnnelik kui mul oleks sellised pisikesed kassitissid ;) Siis veel topeltlõug. Ma olen jah viimase poole aasta jooksul juurde võtnud (ja ma ei ole selle üle õnnelik) kuid käisin spetsiaalselt just peegli ees vaatamas oma alalõuga ja topeltlõuga, õnneks on mul alalõug eenduvam kehaosa kui topeltlõug, aga suure punnitamise peale sain enamvähem sellise topeltlõua endale.

   Igal juhul suur tänu selle suure töö eest! :)

  Lisaks pildile olen ma täna natuke tubli ka olnud. Kuigi jäin magama alles vastu hommikut, (kuna elasin teki all ka Westoffhauseni häärberis) jõudsin ma viia Taivele raamatu posti, tellida turult koti kartuleid, käia "Melanie ripsmepikendustes" ennast lille löömas,

käia "Helle ja Heleni" ilusalongis enda kulmusid tuunimas ja Kaubamajakas paki järgi. Nüüd on praad ahjus ja plaanin sukelduda paralleelmaailma. Tegelt on vaja üks luuletus üle vaadata (mitte enda oma) aga ma pole luulelainel hetkel grammigi ja vabandan autori ees, et asi venib. Iga asi õigel ajal.

Mind on päris mitmel korral joonistatud, saate vaadata siit:

autor Kadri Kask

autor mina ise

autorit ei mäleta...

autor keegi tänavakunstnik...

autor mina ise

autor Eero Tamm

autor Iff

   18. nov. 2015.a.
Mai

Westoffhauseni häärberi saladus 20.peatükk

  20.peatükk

„Tere, patsient Eicshen! Kuidas puhkus möödub? Kas oled juba kosunud ka? Ma võtsin ka väikese puhkuse, tundsin, et on vaja. Liiga palju pingeid viimasel ajal olnud ja...“ kostis läbi telefoni doktor Marjapuu hääl. Ralf ei uskunud oma kõrvu, ta vaikis sest unenägu oli liiga selgelt meeles. Mees kogus ennast ja küsis imestunult; “ Doktor Marjapuu, sina või?“ Ta kuulatas vaikselt ja jätkas kõne: „Ma just helistasin haiglasse, kuid seal üteldi, et sõitsid puhkama. Olin mitte just meeldivalt üllatunud, kuna palusid ju et ma helistaks sulle. Ja kus kohast sa mu mobiilinumbri said?“ oli ta hämmingus. „Hmm, arstidel on lisaks patsientide numbritele ka nende lähedaste numbrid olemas. Ei pea just detektiiv või hiromant olema, et teada saada kus kohast ma numbri sain,“ muheles Leana. „Aa, ahaa,“ oli mees meeldivalt üllatunud. Ta vaatas oma telefoni, siis vaatas enda ümber, tõusis voodist, vaatas ega Leanat juhtumisi ta akna all ei ole, istus pansionaadi aktiikstiilis tugitooli ja vaikis. „Kuidas siis mu patsient ennast ikkagi tunneb? Mina kavatsen nädalajagu päevi puhata ja siis naasen tööle tagasi. Hetkel istun mullivannis ja nagu sa ilmselt kuuled, mängib mul taustaks Enia. Ma jumaldan Enia lugu „Angel`s“. Juba ainuüksi see lugu viib mind pilvepatjadele hõljuma. Ma võtsin Enia ja Enigma plaadid kaasa. Ka ei väsi ma kunagi ilmselt Enigma loost „Return To Innocentce“, kuigi suurima hea meelega kuulan ka indie muusikat Eesti bändide „Dagö“ ja „Jääboileri“ esitluses. Kas sina kuulad sellist muusikat?“ küsis doktor Marjapuu. „Hmmm, mina eelistan „Metsatölli“ kuulata ja juba aastaid. Tõsi küll, hiljuti avastasin enda jaoks ka „Loitsu“ kuid ma ei tea kas see punt üldse tegutseb veel. Üks sõber rääkis, et nad olla uuesti kokku tulnud, teine teadis väita, et nad on kogu aeg tegutsenud. Üks nende lugu, nimega „Kodu“ on mu vaieldamatu lemmik, olen seda tuhat korda vist leierdanud, aga kuulamast väsinud ei ole. Siis on veel veidi raskemat rokci viljelev bänd „P.W.A.“olnud läbi aastate mu lemmikute nimekirjas. Möödunud aastal käisid nad ühes väikelinnas esinemas, ootasin kogu õhtu, et nad teeks ka mu lemmikloo, kuid jäingi ootama. Aga õnneks on selle loo mitu versiooni youtubes saadaval ja saan seal kuulata. Polegi ammu seda teinud, peaks. Loo nimi on „Need Viikingid“. Ah, eks ma ise võibolla olen pisut ka hingest vana viiking,“ muheles Ralf.
Ralfi ja Leana telefonikõne kestis pikalt, nad nagu ei tahtnudki kõne katkestada, kuid lõpuks see siiski juhtus. Kui Ralf hakkas vaatama Leana numbrit, et see oma telefonimällu salvestada avastas ta, et naine oli numbrinäidu maha võtnud. Ralf muutus kurvaks, ühe hetkega oli ta hea tuju justkui peoga pühitud. Ta lasi telefoni sõrmede vahelt maha kukkuda ja viskas voodisse pikali. Raamatu lugemisest ei tulnud enam midagi välja, sest mõtted olid mujal, mõtted oli loomulikult doktor Marjapuul. Meest haaras tühi tunne, ta tundis ennast kui kasutu inimvarena ja talle tuli meeletu koduigatsus peale. Veel mitu tundi vähkres ta voodis, enne kui uni tuli. Ralf oli enda jaoks otsuse teinud, homme lendab koju tagasi. Jätkuvalt ei mõistnud ta naisi. Miks pidi tohter teda siis üldse ärritama, kui ta oma numbrit salatses? Ehk oli ta oma kallimaga puhkamas ja kasutas vaba hetke helistamiseks? Ralfile see nii ei tundunud, ta süda ütles muud. Kuid siiski ei suutnud ta mõista oma raviarsti käitumist. Oli just doktor Marjapuu ju see kes soovitas Ralfil reisima minna. Ja nüüd selline käitumine. Milleks? Ralfis tärkas õrn lootus, et ehk on ka Leana temasse armunud või vähemalt armumas, sest armunud inimesed teevad tihti selliseid ootamatuid samme. Või äkki oli hoopis ta enne Ralfi helistanud kellelegi kellele ta ei tahtnud oma numbrit näidata? Või oli üldse asi sellest, et ta võttis on töö puhkusele sõites kaasa ja helsitas oma patsientidele numbrinäiduta? Kujuta ette kui kõik patsiendid hakkaks talle tagasi helistama. Igatahes midagi oli viltu, mingi müstika oli selles asjas sees. Midagi millele vastust leida ei olnud kerge. Lõpuks vastu hommikut sai Ralf sõba silmale. Hommikusöögi jättis Ralf muidugi vahele, kuna uni oli sellel ajal liiga magus. Mees vedas ennast alles vastu lõunat voodist välja ja avastas, et lend millega ta oleks kiiremini koju saanud, oli juba õhus. Väike nördimus mis temasse tuli, möödus kohe kui helises telefon. Ralf võttis kõne vastu ilma sellele pilku viskamata, ta oli nii kindel, et helistab taas Leana, kuid ta eksis. Eksis rängalt.

„No nii, oli kuulda, et sa oled haiglast välja saanud. Huvitav, kus sa siis redutad? Leidsid haiglast mõne omasuguse eide ja kolisite kokku vä? Käisin eile su osmiku juures ja näha oli, et seal mingit elu ei toimu. Mul hakkas sellest onnist lausa kahju, seisab nukralt nagu mõni maha jäetud tondiloss, ei ühtegi hingamist. Äkki lased mu sinna elama? Tuletama ehk ilusaid aeg muule vä?“ mõnitas Marelle Ralfi. Ralf katkestas kõne ja mitte ükski heldusenärv ei liikunud tema ajus. Mees sattus segadusse, kuna mõte koju lendamisest ei tundunudgi talle enam nii ahvatlev. Pealegi ehmatas ta väga, kuna ta viibis välisriigis kuid ilmselt vähemalt seda Marelle ei teadnud, muidu oleks ta veel rohkem ähvardama hakanaud. Kuigi ta ehk tahtiski, aga mees ju lõpetas kõne enne. Aga nüüd otsustas ta tõesti telefoni välja lülitada, kuigi ootas väga Leana kõnet. Aga ta pidas targemaks ennast ebameeldivuste eest hoida, lülitas telefoni välja ja lonkis randa, et merekohina saatel oma maailma selgust saada. Juba pool tunnikest mööda randa jalutades, lonkis talle vastu sama välimusega mees kes ta unenäos Placido Domingot meenutas. Ralf vakatas jat tahtis peaaegu võõrale tere ütelda, sest oli ta ju mehega unenäos uhelnud. Kuid õnneks kivi, mille taha ta koperdas, säästis teda ebameeldivusest. Tahes tahtmata liikus taas mehe mõte unenäo peale, sest juba üks tegelane oli olemas. Ralf hakkas uuesti unenägu meenutama ja tundis rannal ära punase-kollase triibulised rannatoolid, kuid mees rahustas ennast sellega, et selliseid rannatoole leidub igas kuurortlinnas, et pole ju enam sügav stagna aeg kus väljamaa asjad olid kättesaamatus kauguses ja sellistest toolidest võisid vaid und näha. Eemalt lähenesid talle kolm rastapatides meest, kes laulsid Jamaica rütmening Ralf nautis seda. Tunni möödudes sai väsimus mehest võitu. Ta istus punakas- kollasele rannatoolile ja pani kohaliku ajalehe oma näo ette, et mitte päikesepistet saada, sest saarel oli eriliselt kuumav päike. Mees vajus unne ja ärkas selle peale, kui üks ragamasta teda võõrkeelse pomina saatel üles ajas. Ralf avas silmad ja ehmatas, nagu oleks kummitust näinud, sest see rastadega mees oli angu reklaamklipist välja astunud, suure suu ja homeerilise naeruga. Kuigi Kariibi mere valged liivarannad olid väga ahvatlevad ja reggae rütmid ning imekaunis päikeseloojang kaasahaaravad, oli mees pisut nukker. Tal ei olnud seltsilist. Väga palud toimus saarel abieluregistreerimisi ja veedeti mesinädalaid. See pani Ralfi unistama ja tegi ta meele kurvaks. Ralfi tüütasid kohalikud turistid, kes muudkui üritasid ükskõik mida mehele pähe määrida, et raha saada, aga Ralf ei huvitunud eriti millestki. Teda huvitasid pigem kanajalgadel majad, mille alt vesi läbi voolas. Kui ta mõne turistiga vestles siis selgus et seal armastatkse meeletutes kogustes rummi manustada. Igal pool kus Ralf ringi liikus, laiasid iidol Bob Marley hiigelsuured plakatid ja tema jäljendajaid leidus ka igal sammul. Mõni oli isegi nii kohutavalt sarnane, et ajas mehe segadusse. Ta juba kujutaski ette, et Bob naeratas talle. Ralf unistas enne Jamaicalt lahkuda käia ära ka Bob Marley mausoleumis, kus pidi olema ka hulganisti iidoli pille. Ka kohviistandustes ära käimine oli tema unistustes.

Õhtuks oli Ralf liiga väsinud, et tuvuda Jamaica ööeluga. Ühest küljest ta tahtis ju kellegai suhelda, kuid teisalt vajas ta üksiolemist, taastumist. Pealegi ajas teda iivaldama marihuaana hais, sest seda suitetati igal pool kuigi pidi seadustega keelatud olema. 

Järgmisel hommikul oli ta virgem. Ralf tunnetas et tuleb parem päev. Tema mobiiltelefon vaikis endiselt, kuigi päris mitmel korras tahtis ta seda näppida, kuid õnneks suutis ennast korrale kutsuda. Üks Leedu turist, kellega ta hiommikusöögi lauas tutvus, osutus meeldivaks vestluspartneriks. Leedukas soovitas Ralfil isegi mitte päise päeva ajal rannas üksi liikuda, kuna kohalikud olla turistide vastu eriti verised. Üks mees nende ekskursioonigrupist pidavat viibima raskete kehavigastustega hailgas, kuna sain lihtsalt peksa, selle eest et ta kohalike käest midagi ei ostnud. Ja arstiabi pidvalt saarel nii kohtavalt kallis olema, et mees olla ütelnud, et tema ravimine läheb talle kogu aasta palga maksma, sest ilmnes et ravikindlustusega olla tal mingi kamm olnud, et võltsitud või tont teab mis. Õnneks oli Ralfi ravikindlustus korras ja ta oli selle reisi eel ka vastavalt vaktsineeritud, et igasuguseid ebameeldivaid tõvesid endale külhe ei poogiks. Aga leeduka jutt tegi igal juhul ettevaatlikuks, sest Ralf tuli ju otse haiglast reisile ja ta polnud saare kohta eriti kodutööd teinud, seega ei osanud ta arvata mis ohud teda oodata võivad.

Tassikese kohalikku teed ära joonud, otsustas Ralf võtta oma raamatu, Olev Remsu „Supilinna surmad“ endaga rannatoolile kaasa ja lugema hakata. Tolle raamatu oli üks autori sugulane Ralfile haiglas kinkinud, pühendus sees ja puha. Ralf ei olnud küll eriline lugeja, aga võõrsil eesti keelset raamatut lugeda oli kuidagi eriliselt mõnus. Pealegi oli mehesse eluvaim sisse tagasi tulnud ja ta sai raamatu lugemise vahelt kohalikke iludusi piiluda. Või noh, mis kohalikke, sest enamus olid turistid üle kogu maa. Kuigi Ralfile meeldisid blondid ja suurte rindadega naised, avastas ta et saarel puhkab palju kenasid mulatitare, kelle keha on palju kenam kui tänapäeva modellidel, kurvikam ja pudelikujulisem. Ühe mulatitariga oli tal hommikulauals tekkkinud eriline silmside. Mees oli nii raamatusse süvenenud, kui märkas enda eest kedagi seisvat. 18.11.2015.a. Mai

Westoffhauseni häärberi saladus 19. peatükk

   19. peatükk

Westoffhauseni hääber oli kogu omas ilus kuidagi kummaline, kui mitte ütelda kummituslik. Maja silmad olid suletud aknaklappide näol ja aias kraaksus vaid üks rahutu vares. Vareseid teadupärast Mari- Liis kartis ja sellepärast ta seisis tükk aega värava eest ning kaalus poolt ja vastu otsust kas avada see või mitte, kuid siis tuli temasse mingi sisemine rahu ja ta avas värava. Oleks Murkagi kodus olnud, oleks seal kindlasti parem aura, mõtles Mari- Liis. Murka aga ootas varjupaigas oma peremeest. Mari-Liis lonkis kuuri juurde ning märkas et inglivitraaž ja pühitsetud küünlad olid täpselt omal kohal. Nüüd muutus ta veel julgemaks ja istus häärberi trepile, pani küünarnuki põlvele ning nõjatus käe najale. Kes seda täpselt teab kaua ta seal istus, sest tüdruk oli sattunud mõtetes ajas tagasi. Oli sattunud aega millal veel ema ja Ralf õnnelikult koos olid, ning ta silmad täitusid pisaratega. Tüdruk hakkas taskurätikut otsima kui tundis et keegi vaatab teda. Mari- Liis nägi enda ees hallis pikas habemes, valges kleidis vana meest. Teda valdas sõnuseletamatu hirm ja ta tahtis ära joosta, kuid püsti tõustes mees kadus nagu poleks teda olnudki. Mari- Liis kukkus ehmatusest trepile tagasi ja mõtles, et ta hakkab hulluks minema. Siis tõusis ta uuesti ja jooksis kuuri, tõi seal pühitsetud küünlad ja inglivitraaži lootuses, et need kaitevad teda. Tõsi küll, küünlaid tal millegagi süüdata ei olnud, kuid need olid ju kirikiõpetaja poolt pühitsetud ja peavad kaitsma, mõtles ta endamisi. Kas oli tema mõttel suur jõud või oli kirikuõpetaja nendesse väge pannud, kes seda teab. Igal juhul tundus tüdrukule nagu küünal põleks ja isegi häärberi ülemiselt korruselt kus asus Mari- Liisi tuba paistis valgust. Kas oli tegu vaimuvalgusega või hoidis Mari- Liisi sõber kummitus häärberit kaitse all, nagu tüdruk arvas, seda ei tea keegi täpselt. Isegi naabrid hiljem pajatasid, et olla mitmel korral näinud Westoffhauseni häärberi ülemisel korrusel küünlavalguse kuma. Mari- Liis arvas, et seal liigub see kollases undrukis unehaldjas kes teda väiksena paitamas käis, ning igasugune hirm oligi nagu peoga pühitud. Õus oli juba päris hämar, kui tüdruk oma koduvärava enda järel sulges.
Mari- Liis kartis hääletada, kuid oli ju ometi lubanud Miralda- memmele kell kuus õhtul kodus olla, aga kell tema telefonil näitas, et ta oli ligi kolm tundi hilinenud. Ta kasutas autostoppi ja kõik läks õnneks, sest aastates daam, kes meenutas tal kangesti lauljatar Anne Veskit peatas auto ja sõidutas ta peaaegu Miralda memme kogumaja juurde. Tükk aega uskus neiu, et roolis oligi diiva ise, kuigi väike kashtluseussike teda näris. Nimelt olla ta oma alateadvuses sobrades mäletanud, et diiva ei rooli ise, et tal on alati aotujuht nagu varnast võtta. „Tere, kallis Miralda- memm!“ lausa hüüdis Mari- Liis ajutisse koju jõudes. „Oi, tütrekne, ma näen et oled kenasti aega veetnud. Suured, suured tänud sulle kingituse eest!“ rõõmustas Miralda küünalde üle, mille tüdruk talle kinkis. „Jah, olen!“ oli Mari- Liis ühtäkki kidakeelne, sest tegelikult oli ta aus tüdruk ja ei sallinud valetamist. Liiga palju oli juba siis Marelle talle ja Ralfile valetanud, kui tüdruk väike oli, aga ta mäletas. Ta ei suutnud uskuda kuidas ema vaatab Ralfile silma ja valetab, ning Ralf usub. Aga ta ei julenud ka midagi ütelda, kuna kartis Marelle reaksiooni, Mari- Liis kartis isegi siis emaga kahekesi kodus olla, kui viimasel oli paha tuju, sest Marelle kippus on tusatuju tütre peal välja valama, kui Ralfi kodus ei olnud. Mari- Liis ja Miralda lasid kupakartulitel ja praetud räimedel hea maitsta. Tõsi küll, memm veidi vaid nokkis, kuna tema oli enne isu täis söönud, kuid Mari- Liisi tarvis tegi ta moodsas migrouunis toidu soojaks, kuigi tegelikult ta vältis seda ahju, aga vaid eralndkorras kasutas. Inimene ju peab vähemalt korra päevas sooja sööki sööma, kordas ta pidevalt. Ja Mari- Liis sai teada mida tähendab kupakartul. Loomulikult oli ta ka enne koortega keedetud kartulaid söönud, kuid seda et neid kupakartuliteks kutsutakse, sellest sai ta tead just alles. „Lase nüüd olla, tütreke! Las ma ise pesen nõud ära. Sina oled pikalt jalutamas käinud ja väsinud. Lase mina veidi hoolitsen sinu eest ka,“ ajas memm tüdruku minema, kui viimane tahtis nõusid pesema hakata. Memm võttis taldrikud ja kruusid ning nühkis neid päris kaua, justkui oleks terve suure pere nõusid pesnud. Tegelikult kaalus ta kas traumeerida Mari- Liisi tema ema ebaviisakast visiidist või mitte. Lõpuks otsusele jõudes tundis ta ei see oleks raske taak neiul kanda ja ta otsustas vaikida, kuid küsis piinilkku vaikust katkestades tüdruku käest tema päevaseikluste kohta.
„Ah, memm, ma olen nii väsinud. Ma tahaks magama minna. Homme hommikul jutustan, kui sa ikka viitsid kuulata?“ küsis tüdruk. „Tead, Mari, selline väljend nagu „viitsid“ või „ei viitsi“ see on üks väga kole väljend. Sellist väljendusviisi ei tohiks tegelikult üldse noor daam kasutada, sest see jätab lohaka inimese mulje .Alati saab ennast väsinult viisakamalt väljendada. Kui kasutad selle asemel väljendit „ei soovi“, kõlab see kordi kenamini. Ei, ei, ära saa valesti aru, ma ei noomi sind!“ nägi ta tüdruku pettunud silmi ja oskas nendest kohe pettumust välja lugeda. Mari- Liis põrnitses ikka sama näoga memme, tahtes talle ette heita, et ta teda Mariks kutsus, kuid viisaka tüdrukuna neelas solvumise alla ja juba ta oligi taas lõbus. Memm lihtsalt mõjus talle hästi. Oli ju oma ema oli temasse jätnud valusad jäljed, oma ema oli see kes juba lapsena tüdruku hinge mürgitas kuid Mari- Liis suutis veel selle kõige juures ausaks ja tubliks neiuks sirguda, ilma igasuguste hullemate insidentideta. „Aga memm, sina oled kuidagi sünge? Kas sul juhtus midagi ? Kas Marelle (ta ei suutnud Marellet emaks kutsuda hetkel, kuna tunnetas halba) käis ka mind otsimas?“ küsis neiu kavalalt, sest tahtis teada kas memme veidras olekus võib tema ema süüdi olla. Oleks ta küsinud, et kas Marelle käis teda tüütamas, oleks memm ilmselgelt seda valusat visiiti varjanud, kui ta muidugi oleks suutnud, aga neiu oskas küsimuse esitada nii, et ta pidi asjast rääkima. „Oehh, Marike! (tüdrukul käis see Mari taas hingest läbi, kuid ta varjas seda )Jah, ta käis mind solvamas, aga läks sama kiiresti kui tuli. Ehk hakkas kartma. Lihtsalt ütles paar sõna ja kadus, ei muud,“ vastas memm kidakeelselt. „Seda ma kartsingi. Ma millegipärast saan kohe aru kui Marelle halba tahab. Ma nii loodan, et minust ei saaks kunagi nii kibestunud ja koledat inimest kui tema on!“ ütles Mari-Liis. „Oh tütrke, ära ütle nii oma lihase ema kohta, see ei ole ilus! Me kõik teeme elus vigu ja eksimine on iminlik. Mõtle sellele, et kui ei oleks teda ei oleks ka sind olemas. Aga mina olen väga rõõmus, et sa oled olemas,“ lausus memm. Mari- Liis vajus nende sõnade peale mõttesse. Ta polnud kunagi varem nii mõelnud ja see tekitas temas pisut kurbust, kui ka pisut rõõmu. Ta mõtles, et kui teda poleks olemas olnud kes siis tema asemel oleks olnud. See oli nii üle jõu käiv mõte, et ta sattus segadusse ja küsis memme käest: „Memm, kas sa oled kunagi sellele mõelnud, et kui sind ei oleks....“ memm vaatas teda ehmunud näoga, sest ei saanud aru ning katkestas küsimuse,“Ära nüüd sina ka ütle, et ootad minu surma?“
„Ei, eiiiiii oota, kallis meem. Iialgi ei oota! Tahaks et sa jääksid igavetsi elama!“ hõikas tüdruk vahele ning jätkas seal kus lause pooleli oli jäänud; „Ma lihtsalt mõtlesin, et kas oled mõelnud sellele et kes oleks sinu asemel olnud kui sind poleks sündinud,“ vadistas ta nii ruttu kuidas sai, kartuses et memm võib taas temast valesti aru saada. „Olen mõelnud küll, laus mitmeid kordi, aga selliste asjadega ei ole mõtet pead vaevata, sest see on üks nendest küsimustest millelel ei olegi vastust. Sama moodi mõtlesin ma kunagi, et mis siis saab kui tuleb maailmasõda ja pühib kõik maalt, et mis siis alles jääb. Seda mõtet võibki mõtlema jääda, sest selle vastust ei ole lihtsalt olemas. Kunagi sattusin oma mõttesasipuntrasse mitmeid kordi ja käisin isegi korra hingetohtri juures, kuid tema ajas asja palju hullemaks. Lõpuks tundsin, et tean ise vastust, et oskan ise oma mõttepuntra lahti harutada, ilma teiste abita. Ma lihtsalt otsustasin sellele enam mitte mõelda ja sain oma hingerahu tagasi.“ pajatas memm oma elutarkustest. Korraga oli uni mõlemal nagu peoga pühitud ja nad unutasid ennast vestlema. Mitte küll päevakohastel teemadel, sest Mari- Liisi vaevas võõra taadi mure ja Westoffhauseni häärberi saladuslik kummitus, kuid ta ei sõandanud Miraldale nendest asjadest vastu südaööd rääkida, eriti veel nüüd kui oli teada saanud, et Marelle käis memme tüütamas ja küllap memm jättis midagi rääkimata. Tüdruk ja memm olid kuidagi sarnases hingeseisundis, nagu voolaks nende soontes sama veri, sest mõlemad mõsitasid teineteist, olid selle vähese aja jooksul hästi lähedastesks saanud ja hoolisid teienteisest väga.
„Tead, tütreke, kui mina veel noor olin, ei räägitud üldse kodus suhete teemadel. Lapsed pidi vagusi oma toas mängima ja sealt väljuma siis kui vanemad lubasid. Reeglina tuli nennde käsul minna kas loomi toimetama või aeda niitma. Nii õppisin ma vikatiga niitmise juba pärsi lapsena selgeks. Meie ajal ei olnud ka lehmaldel lüpsiaparaate ja neid tuli käsitis lüpsta. Lehm on siiski ettearvamatu loom, kuid töö tuli ära teha. Piim pidi ämbrisse saama, kuigi juhtus ka seda, et lehm lõi jalaga ämbri ümber. Ma olen ka mitmel korral saanud ise lehma käest jalaga, aga ma ei hakkanud teda kunagi vihkama, sest tema iseloom oligi selline. Ma ei vihka kunagi ühtegi inimest, lihtsalt väldin neid kellega kokku ei sobi. Ja selle kas sobid või mitte peab ise ära tundma. Ma olen isegi neile andestanud kes on mulle halba soovinud. Kunagi ei tohi ei mõelda ega öelda, et küll saatus ise halba soovijale kätte maksab. Mitte kunagi ei tohi seda teha, sest nii tuleb kõik see sulle endale tagasi. Endaga tuleb tööd teha ja õppida andestama, ka oma vihavalenlasele, kuigi inimesel ei tohiks vihavaenlasi olla, on neid ikka. Sa tegelikult ei tea iial kes sind taga võin siunata, sest nii palju on silmakirjalikke inimesi, kes sus silme ees head nägu teevad, kuid siis kui selja pöörad, sinust ainult halba rääkima hakkavad. Said võib otse nendelt küsida miks nad nii tegid, kuid õiget vastust ei saa sa iial, sest nad on juba sellised kes valetavad ja ei tunnista tõtt. Katsu väga ettevaatlik sellega olla ja ära liialt usalda kedasi. Usaldus võib sinu vastu pöörduda. Usald siin ilmas kõige rohkem ennast ja oma vaistu, siis vastutad selle eest ise, siis pole kedagi süüdiatada. Süüdiatamine, eriti ilma tõesliste argumentideta on ka kurjast. Üleüldse ei saa süü kunagi olla ühepoolne, alati on seal mitu osapoolt mängus. Inimene ei seisa ka ju ühel jalal kaua püsti, see on sama asi. Kui leitakse patuoinas keda sildistatakse süüdlaseks, siis peab olema pundis rohkem inimesi, kasvõi kaks. Ära kunagi süüdista ka oma ema, kui ta sulle haiget teeb, sest tema iseloomu halvad küljed võivad samuti tulla kas geenidega või lapsepõlvest. Inimene ei unusta iialgi just halbu asjua lapsepõlvest, need sööbivad mallu ja hakkavad inimest seespidiselt mürgitama. Haiget saanud laps püüab küll oma lapsi teisiti kasvatada, kuid ta teeb sellega endale tegelikult haiget, surub valu maha. Valu ei tohi maha suruda, sellega tuleb tegelda. Valu tuleb endast vabaks lasta, nagu ka hirmud ja kurjus. Need segavad elu, need segavad sind täisväärtuslikult elamast...“ jutustas Miralda, kui märkas et Mari- Liis oli tugutoolile tukkuma jäänud.
„Oh sina helde aeg, väsitasin nüüd tütrekese päris ära!“ ohkas memm, pani omakootud õlarätiku Mari- Liisile peale ja sammus kööki, kui kuulis uksele koputust. „Eks see vanatühi mulle nüüd järgi tuleb,“ lausus ta. 16-17.11.2015.a. Mai

Westoffhauseni häärberi saladus 18. peatükk

    18. peatükk

„No, tere hommikust! Kas lapsed alles magavad? Kuidas siin võõrsil öökene ka möödus? Tulin eile nii hilja töölt, jube väsimus oli. Lahendasin teleka ees paar õllet ja jäin magama. Öösel ärgates avastasin, et olen üksinda kodus, kuid ei tahtsnud enam helistama ka hakata. Ikkagi öö oli ja kartsin sinu ja laste öörahu rikkuda. Tegin pannitäie omletti, sõin kõhu täis ning viskasin uuesti diivanile ja uinusin. Hommikul ärgates avastain ikka ennast üksinda häärberist ning mõtlesin endale hirmu turjale. Püüdsin enne siia tulekut sulle helistada, kuid su telefon oli välja lülitatud ja hakkasin muretsema. Kohvikust sain omaniku, härra Rasmus Kajakase mobiilinumbri, kuid kahel korral ta ei vastanud ja rohkem ma ei julenud helistada, ikkagi hommik alles. Otsustasin ise kohale sõita, kuna süda valutas teie pärast.“ jutustas Ralf. Marelle ehmatas ennast keeletuks. Ta ei osanud iial arvata, et Ralf teda otsima võiks tulla. Tõsi, just Rasmuse telefonihelina peale tal uni kaduski. Naine isegi vaatas salaja helistaja nime, kuid võõralt numbrilt helistades telefonile nime ette ei löö ning ei tundnud unesegasena Ralfi numbrit ära, kuigi see oli tal peas. Rasmus ise aga keeras teist külge ega viitsinud kõnele vastata, kirglik öö oli teinud oma töö. Naine seisis mitu minutit vaikides ja ei osanud midagi ütelda. Tema sees elas hirm, suur hirm, hirm Ralfile vahele jääda. Pealegi oli tal kohutav pohmakas ja ta ei teadnud mis toimub Gagarini majas. Ta ei teadnud kas lapsed veel magavad või on juba ärkvel. Süümepiinad süvenesid temas veel rohkem, kui Ralf avastas ta juustest männiokka. Ralf muidugi ei osanud midagi kahtlustada, sest ümberingi oli männimets. Ta arvas, et Marelle käis lastega metsas jalutamas. Marelle aga värises hirmust nagu haavaleht ning vaikis endiselt, kuni helises Ralfi telefon. Ralf pani kõne valjuks. „Tere hommikust! Rasmus Kajakas kuuleb. Vaatan siin, et olete mulle paaril korral helistanu. Kellega mul on au?“ „Eee...oodake üks hetk!“ palus Ralf. Rasmus jäi ootele. „Ma lähen käin korra ära, sina kõnele, tulen kohe tagasi,“ teavitas Marelle ja sammus majja kus ta oli öö veetnud. Ralf noogutas nõustuvalt ja hakkas uuesti kõnelema. „Ma, ma olen Ralf. Mu naine tuli eile kolme lapsega siia puhkama, kuid ma ei saanud nendega kuidagi kontakti. Naise telefon oli välja lülitatud ja...“ jutustas Ralf, kuid teda katkestas Rasmuse küsimus;“ Kuidas on teie naise nimi?“ „Marelle,“ sai Rasmus vastata, kui Marelle astus uksest sisse ning pani näpu suu ette ning lausus „tsss!“
„ Aga oodake nüüd, oodake palun! Nüüd on kõik korras, juba saime Marellega kokku, kuid ta kiirustas ühte majja korraks. Kõik on korras ja arusaamatus on lahenduse leidnud. Mu naine on leitud. Seega vabandan tülitamast...“ tänas Ralf kuni lõpuks avastas, et räägib iseendaga, sest telefon andis kinnist tooni. Rasmus oli kõne kinni vajutanud. Veider käitumine, mõtiskles Ralf endamisi, kuid tühja sest. Talle meenusid ühe töökaaslase sõnad, et Läti piiri ääres elavad müstilised inimesed, nad kõnelevad kuidagi teises keeles, näiteks „ ma pole seda teinu, ma pole seal käinu, ma pole seda näinu...“. Paljudes voolavat lätlase verd ja lihtsalt kohalik murrak jätab sõnade lõpust tähed või tähe ära. Ralf veel toona imestas ja pidas loogilisemaks, et mida Lätile lähemale, seda rohkem ilmub sõnade lõppu s tähtesid. Talle meenus kohe Lati helilooja Raimonds Pauls, kes eesti keeles on Raimond Paul. Aga, et d täht lõpust ära jäeti, see tundus naljakas. Kuid igas külas ja vallas omad kombed ja kiiksud, nii oli ka siin. Tegelikult Ralfile see meeldis, sest tal olid koolipõlves kaks sõpra rääkinud ka murdega, üks neist oli Setomaalt pärit ja teine Kihnust. Sealt hakkas Ralf tundma murrete vastu huvi. Ükskord ühikas elades, kui oli Ralfi söögitegemise päev, kuna poistel olid tehtud söögitegemise graafik, oma algatusel muidugi, teatas kursavend et tõi kodust ubinaid. Ralf siis pani potitäie vett keema, sest ta ei viitsinud kartulied koorida, kuid kartuleid ei kusagil. Poisid said kõhutäie naerda. Teisel korral, Ralfi sünnipäeval, kui talle kingiti palju lilli, teatas kihnlasest kursavend et toas olla kena tuti hais, ehmunud Ralf ära ja mõelnud siivutuid mõtteid. Kihlane taipas, et Ralf ei saanud lausest aru ja tõlkis selle eesti keelde, et ilus lille lõhn tähendab kihnu keeles kena tuti hais. Jälle oli naer saalis. Selliseid juhuseid tuli veel palju ette ja lõpuks hakkas Ralf neid ka ise kasutama. Marelle oli kuidagi kauaks ära jäänud. Ralf jalutas mööda merekallast närviliselt edasi-tagasi, kuna maju oli seal palju ja ta ei näinud millisesse neist Marelle sisenes. Kui ligi kakskümmend minutit oli Marelle korraärakäimisest möödas, tahtis Ralf juba uuesti Rasmusele helistada ja uut uudist teatada, kuid otsustas veidi veel oodata, oli ta ju harjunud Marelle järel ootama, eriti veel siis kui nad koos autoga kaubanduskeskuses juurde sõitsid. Loomulikult eelistas Ralf selle aja autos veeta, sest tänapäeval ju käe otsas raskeid ostukotte tarima ei pea . Selle jaoks võtad ostukäru ja kärutad sellega kraami auto juurde. Pealegi ei sallinud Ralf poodlemist ja eriti veel seda kui Marelle kasutas võõrapärast sõna „shoppama“, ta eelistas pigem poodlemist või ostlemist, kuigi viimane sõna tundus ka talle kuidagi kentsakas. Vahel tuli naist kaubamajast oodata lausa mitu tundi, siis Marelle tuli, suured silmad peas ja teatas; „uups, ma ei märganudki, et juba paar tundi möödas on!“ No, mida sa ikka ütled, neelad selle kõik alla ja taas tõded et naised on naised.
„Rasmus, palun ära reeda mind! Palun ära riku mu elu ära! Palun, palun, palun..!“ lausa anus Marelle meest, kui oli majja jõudnud. „Ah, et...“ tahtis Rasmus midagi ütelda, kuid Marelle vaigistas ta suu suudlustega ja teadagi mis sellele järgnes. Nii need minutid üksteise järel kadusid, kires ja ihas, aga Marelle ei mõelnud ilmselt üldse ajudega, talle ei meenunud isegi Gagarini maja, talle ei meenunud oma kohustused, ei lapsed, ei mees. Ta oli nagu kirelõõmas leek, mis aina uuesti ja uuesti lahvatas, kuni lõpuks õigel ajal majast naases, sest ta nägi Ralfi seljaga maja poole seismas. Ralf tahtis just sellest majast teda ja lapsi otsima tulla. Marlle lausa jooksis Ralfi juurde ja tõi lagedale hädavale, et olevat tualettruumi lukutaha jäänud ja Ralf jälle uskus sinisilmselt. Ralf ja Marelle läksid Gagarini majja mis oli nii segi paisatud, nagu oleks sealt sõda üle käinud. Kerdo ja Mari- Liis magasid voodist pihta pandud madratsitel keset duširuumi ning Keiro oli endale aseme teinud üle kahe voodi. Ta oli need omavahel kokku lükanud ja asetanud madratsi kahe voodi keskele, ise magas poolenisti põrandal, kuna voodid olid laiali vajumas. Toakask oli aknalaualt maha tõstetud ja ilmselt oli seda kõvasti dušitatud. Terve maja põrand ujus, aga lapsed magasid ikka veel sügavat und. „ Mis toimub? Kas sina ei maganudki lastega ühes majas? Kuidas sa võid lapsed nii omapead jätta?! Kus sa üldse olid? Tunnista üles kus sa öö veetsid?!“ oli Ralf maruvihane, kuid õnneks oli tal taktitunnet, ta ei hakanud Marellet majas sõimama vaid tiris ta õue, maja ette. Ärritunud Ralf ei suutnud kuidagi rahuneda ja Marelle hakkas nutma. Kes seda nüüd teab kas need olid teeseldud pisarad, või hirmutas Ralfi hingeseisund teda sedavõrd, et ta kartis meest, igal juhul tönnis ta seal nagu väike laps, kes ema kallistust vajab. Ralfil hakkas temast päris hale ja ta muutis oma hääletooni. „Okei, ma saan sinust aru. Viimasel ajal oled sa üldse kuidagi tõre ja joviaalne olnud. Tarvitad mingeid meelemürke või? Ma ei saa sinust aru, naine! Ma ei saa sinust mitte midagi aru enam!“ oli mees nõutu. Marelle kogus ennast ja tahtis taas valedekaravaniga välja tulla, kui avanes maja uks ja pahur Mari-Liis, juuksed sassis nagu vanaema lõngakera, sealt mossis ja unise näoga välja astus. Nähes Ralfi muutus tüdruke nägu kohe. Ta vaatas altkulmu ema poole ja lausa jooksis Ralfile sülle.

„Issi, kallis issi, onju me ei lähe siit veel ära!? Onju sa tulid ma meiega siia. Las siis emme läheb ära kui tahab, aga sina pead siia jääma. Issi, ma nii igatsesin sinu järgi!“ Ralf ei saanud Mari- Liisi meeleolust aru, aga ta aimas, et midagi on teisiti, ta aimas, et tütar ja ema ei olnud just sõbralikult aega veetnud. Ralf oli tütre sõnade ja nägemise üle väga õnnelik, kuid teda näris ikkagi kahtlus. Teda näris teadmatus eilsest ja möödunud ööst. Aga ta ei hakkanud tütre ees enam midagi klaarima, vaid pidas õigeks vaikida. Kuid Mari-Liis ootas vastust ja selle pidi ta saama. „Kallis tütreke, ma kahjuks ei saa siia jääda, ma pean ju tööle minema. Aga teie saate kenasti päeva siin veel veeta koos emmega ja õhtul kodus näeme. Ja kui lubate emmele head lapsed olla siis ostan koju sinu lemmiku jäätisetordi, selle roosa ja ümmarguse. Kui aga kuulen, et te emme sõna ei kuulanud, siis jääte tordist ilma ja enam ma ei luba teis ka kusagile reisima. „Aga issi, me ei saanud ju magada, kuna see onu Ga-ga-rin vaatas seina pealt pildilt ja irvitas meie üle, sellepärast me talle teised silmad ja suu pähe joonistasimegi. Siis meie Kerdoga kuulsime kummitusi ja ei julgenud magama jääda, ning viisime madratsid duširuumi. Keiro nuttis ennast voodisse magama, sest ta ei mahtunud meie juurde.“ rääkis Mari- Liis kummitusteööst nii tõepäraselt, et jää või uskuma. Ralf vaikis. Nüüd oli selgemast selgem, et Marelle südametunnistus ei olnud puhas. Nüüd oli Ralf ikka väga pettunud. Ta suudles tütart laubale, lehvitas Marellele ja juba oli kuulda kummivilinat. Marelle ja Mari- Liis jäid maja trepile teineteist põrnitsema nagu kurjad pullid, kuni kuulsid lähemale jõudvaid samme. 16.11.2015.a Mai

Jaan Mikweldt- "Vaikne suvi vanaema juures"

  No, ei saa ju magama minna kui oled just lõpetanud ligi 400 lk raamatu lugemise, mis on nii põnev ja kaasahaarav! Alguses ma täitsa ehmatasin. Arvasin, et autor hakkab ümber kirjutama armastatud mängufilmi "Siin me oleme." Keerasin ja pöörasin raamatut, mida rohkem edasi lugesin, seda enam viis see mind selle filmi maailma, kuni ühelt maalt taipasin, et asi on ikka minu mõttemaailmas. Ilmselt igatsen mängufilmi taasnäha, kuigi olen seda tonttebkuipalju kordi näinud. Aga julgen soovitada neile kes seda mängufilmi armastavad, lugeda seda raamatut!

  Üle pika aja tunnen esimest korda et tahaks raamatu järge lugeda. Tahaks teada kuidas nende tegelaste elu edasi läheb, kuidas suhted kujunevad, kuidas möödus järgmine suvi maal vanaema juures. Algul raamatut kätte võttes ei suutnud ma teemaatikat ja kaanekujundust kuidagi seostada, tundus eksitav. Kuid raamatusse sisse minnes üha rohkem tajusun kui hea kujundus kaanel on, kui hästi sobib sisuga. Kuigi ka raamatu pealkirja vastus peitub alles lõpus ja kaanepildi sobivus samuti. Samas sellel ei pea järge tulema, jääbiki ruumi fantaasiateks ja inimene saab ise ette kujutleda tegelaskujude saatust. Ühesõnaga ma olen üliõnnelik selle kingituse üle, kallis Anne- Mari. Aitäh, aitäh! :)

  Kui hakkasin mõtisklema, et kelle pseudonüüm võiks olla Jaan Mikweldt, siis asja uurides sain targemaks ja jagasn seda meeleldi ka teiega.

****************************************************

Novembrikuises Eesti Naises ilmus pikk ilus intervjuu Jaan Mikweldtiga, autor Inge-Helene Pello.
Muuhulgas saame teada Jaan Mikweldti suure saladuse - et tegu on hoopis daami, mitte härrasmehega. Pildil on tema autoportree koos Pegasusega.
Ajaloolise tõe huvides kopeerin kogu selle pika ja ilusa loo siia. Justkui nekroloogiks...

**

Kes on kirjanik Jaan Mikweldt?
Lugejad on kindlasti juba aru saanud, et tegelikult olen ma naisterahvas ja Jaan Mikweldt on mu pseudonüüm. Nimi tuleb mu vanaisalt, kelle eesnimi oli Jaan ja kes ootas väga pojapoega, et oma nimi talle edasi anda. Sündis aga saatuse pilkena tüdruk. Noh, nüüd saab vanaisa siis sedagi.
Perekonnanimega on lugu veidi keerulisem. Nimelt lõppes mu vanaisa nimi a-ga, kui mu isa aga peale sõda Norilskis vangis oli, teatati talle: "Misasja? Meesterahva nime lõpus ei käi a. Võtad kunagi naise, siis tema on a-ga." Eestis see aga teatavasti nii ei ole ning jäimegi minu ema ja mina ilma a-ta. Kõhklesin kaua, kas võtta oma või vanaisa nimi, kuid siis otsustasin, et kõige õigem on teha kirik keset küla ja võtta nimi, mis oli meil enne eestistamist.

Kas olete alati tahtnud kirjanikuks saada?
Tõelise kodulinna patrioodina tahtsin kõigepealt minna muidugi raudteetööliseks. Olin siis kolmeaastane, isa unustas lõunale tulles värava haagist lahti ning mina kasutasin loomulikult kohe juhust. Mäletan, et kui jõudsin ristteeni, siis mõtlesin: "Kas lähen nüüd vasakule, ema tööle (postkontorisse) või paremale, isa tööle (veduridepoosse)?" Võitis veduridepoo. Nagu pärast vanemad kaebasid: "Küll hüüdsime, palusime tagasi tulla - ei kuula, vaatab tagasi, naerab ja jookseb edasi." Ei aidanud muud, kui isal tuli jalgratta selga hüpata ning mind tagasi tuua. Seda, mis järgnes, ma enam ei mäleta (vist ei olnud tahtmist meelde jätta). Muide, sellel päeval oli ka pilte tehtud. Pildistamist ma ei mäleta, aga foto peal olen ma küll sobivalt kahtlase ja kavala näoga, ju oli mul juba siis ärajooksmine plaanis.

Esimeses klassis tahtsin saada muidugi õpetajaks, nagu ka enamus mu tuttavaid. Nimelt meeldis mulle hirmsasti hindeid panna, muust õpetajakutse juurde kuuluvast ma suurt ei hoolinud.
Kuskil kuuendas-seitsmendas klassis valiti mu ema kohtu kaasistujaks (ehk kaasanoogutajaks, nagu ta ise ütles). See kohtuasi hakkas mind huvitama. Kuid siis tuli vahepeal keemia, mis oli minu jaoks väga kerge ja põnev nagu ristsõnad. Ka oli mul toona väga tore ja entusiastlik õpetaja, nii et üheksandas klassis õppisin ma olümpiaadide jaoks anorgaanilist keemiat juba ülikooli programmi järgi. Aga siis läks see õpetaja ära ja polnud enam kedagi, kes mu huvi oleks üleval hoidnud. Ka hakkasin mõtlema, mis minust edasi saab. Jätkata tahtsin kindlasti ainult Tartu Ülikoolis, ikkagi kõige vanem ja soliidsem kõrgkool, õpetajaks saada ei tahtnud aga enam üldse. (Palun väga haleda häälega vabandust kõikide mu endiste õpetajate ja praeguste õpetajatest tuttavate ees!) Siis meenus varajasem huvi juristi elukutse vastu ja läksingi juurat õppima.

Kuidas leidsite tee kirjutamise juurde?
Minu esimesed teosed valmisid siis, kui ma kirjutadagi ei osanud. Nimelt oskasin ma toona juba joonistada, vähemalt enda arust ning kõiki seiklusi sai ju sedamoodi jäädvustada. Harilik vihik, joonistasin kas sulepea või pastakaga, pildid olid umbes tikutopsi suurused ja las käia. Joonistused olid väga toredad, mäletan siiani ühte pulmapilti. Pruut oli väga uhke, lipse ja linte täis, peigmees polnud üldse nii huvitav, aga käis paratamatult pruudi juurde. Kahjuks lõppes ta keha millegipärast juba kusagil pruudi rinna kandis otsa (pead olid siiski enam-vähem ühekõrgusel), kuid sellest polnud suurt muret: nimelt venitasin ma jalad hiiglapikaks, et ta pruudiga ikka ühel tasapinnal seisaks. Nii et proovige seda ülimalt pikakoivalist peigmeest ette kujutada.
Siis tuli kool, kirjatähtedega kirjutama õppimine. Mäletan ka, et alustasin kahte raamatut, mõlema peategelaseks millegipärast poisid, ühte sain valmis vist kaks, teist neli leheküljepikkust peatükki, siis jäid pooleli. Kirjutada oli minu meelest liialt aegavõttev, jätkasin nn. koomiksitega, ainult et nüüd lisandusid neile ka sõnad, asjade kohta, mida joonistada ei saa. Praegugi vaatan, et kirjeldada ma eriti ei viitsi, maastiku, ruumide ja isegi peategelaste välimuse kohta panen kirja ainult paar sõna kui sedagi.
Esimesed tõsised jutud kirjutasin keskkoolis. Need olid loomulikult suurest ja paksust armastusest ning tagantjärele lugedes väga naljakad. Õnneks oli mul niipalju aru peas, et neid võõrastele ei näidanud.

Pärastpoole kirjutasin ikka vahetevahel mõne jutu, aga üksnes endale, avaldamisele ma ei mõelnudki. Kaheksakümnendate aastate lõpus saatsin siiski ühe käsikirja romaanivõistlusele. Jälgisin suure hoolega, et käsikiri ikka klassikalise romaani nõuetele vastaks ja tegelased pidevalt areneks ning näe, romaan leidiski väljatoomist, źürii soovitas autoriga ühendust võtta. Kuid kuna toona oli teatavasti väga huvitav aeg, jäi ühendus võtmata (vähemalt nii mulle meeldib mõelda). Kompensatsiooniks kirjutasin kolm klassikalist kriminulli, mis trükiti järjejutuna kohalikus lehes, üks neist tõlgiti ka vene keelde. (See kõlab väga soliidselt ja võimaluse korral uhkeldan sellega alati.) Siis aga tuli üheksakümnendate algus, hunnikutes laipu ja igasugu muid kriminaalseid vahejuhtumeid ning kriminullid muutusid mulle tüütavaks. Neid ei loe ma praegugi, ainukesteks eranditeks on Darja Dontsova ja meilt Kättemaksukontor. Seal on selgesti aru saada, et autor ei võta kõiki neid koledaid ja ebareaalseid mõrvu tõsiselt, kirjutamine on talle parasjagu lõbus naljategemine. Kui aga autor pingutab kogu hingest, et kirjutada väga tõsist ja verist lugu, milles uurija ahastab koleda kuriteo ja õnnetu ohvri pärast, siis minu jaoks on see võlts, vähemalt minu töötamise ajal pole ette tulnud ühtegi sellist kriminaalasja.
Kuid aitab sellest, ega suurt rohkemat polegi öelda. Kui pensionile jäin, hakkasin jutte ka avaldada andma, sest ma lihtsalt ei oska ilma tööta olla ning muud ma enam teha ei saa.

Teie raamatud hõlmavad palju huumorikasutust. Võib-olla räägiksite lähemalt oma huumorisoonest?
Huumor on mul külge harjutatud. Ja ma arvan, et sellega saab hakkama igaüks.
See oli kooliajal, kui läksin onunaise sünnipäevale. Seal oli ka ta sõbratar Silvia Rannamaa kes jutustas, kuidas ta ostnud endale uue kapi. Kapp oli igati ilus ja hea, aga kui see korterisse toodi, selgus kurb tõsiasi: kapp ei mahu kuidagi ära, küll ta jäi ette uksele, küll jäi elektrilüliti tema taha ja nii edasi. Proua Rannamaa oskas seda väga humoorikalt jutustada, kõik naersid suure häälega, mina muidugi ka. Pidasin kõik hoolega meeles ning järgmisel päeval püüdsin võimalikult täpselt sõbratarile edasi anda. Kuid tema ei naeratanud kordagi ja kui olin lõpetanud, küsis: "Kus see nali siin oli?" See jäi mulle hinge, mõtlesin, miks naerdi siis, kui Silvia Rannamaa seda rääkis, minu ülesastumine aga lõppes fiaskoga. Hakkasin oma jutule tasapisi juurde lisama kõnekäände, ootamatuid võrdlusi ja üldse kõike, mis võiks inimestele nalja teha. Nii see läks, teatavasti teeb harjutamine meisriks.

Mida leiab lugeja Teie raamatutest? Kuidas kirjeldate oma raamatuid?
Kirjutan puhtalt seda, mida nimetatakse meelelahutuskirjanduseks, mis oleks hea ja kerge lugeda. Mingit sisulist sügavust ega alltekste ei tasu sealt otsida, neid lihtsalt pole.
Ma ei saa öelda, et spetsiaalselt, aga just sellisest kirjandusest on mul varemalt puudus olnud. Kui ikka tuled töölt, väsinud nagu loom, jalad käivad risti all, terve päeva oled kokku puutunud ainult negatiivsete emotsioonidega ning tahad enne magamajäämist midagi lugeda, siis sa ei ole lihtsalt võimeline tõsisemat teksti jälgima, vaid tahad midagi meelelahutuslikku, soovitav veel, et lõbusat.
On olemas kirjanikud, kes pingutavad hirmsasti kõrget kultuuri teha, kartuses, et muidu äkki rahvas ei pea neid piisavalt peeneks, kui nad ikka mõne -ismiga ei tegele. Mina tean küll ainult eesti autoreid, kuid eks neid ole kõigil rahvastel, pole lihtsalt eesti keelde tõlgitud ja õigus kah. (Ärge nüüd lootke, et mõne nime nimetan!) Pole midagi tüütumat, kui selline väljapunnitatud "kultuurne" kirjandus. Selline ma küll olla ei taha, parem siis üldse mitte kirjutada.
Loomulikult ei maksa nüüd arvata, et ma nn. tõsist kirjandust üldse ei loe. Kui nüüd järele mõtlema hakata, kuulubki enamus mu lemmikuid vääriskirjanduse hulka, igal asjal on lihtsalt oma aeg. Tunnistan ausalt, et oma lemmikute tasemeni mina ei ulatu, seega pole mõtetki pingutada ja sügavmõttelist pahna toota. Iga kingsepp jäägu oma liistude juurde.

Kes on Teie eeskujud/lemmik-kirjanikud?
Seda on vist küsitud kõigi kirjanike käest ja tavaliselt on vastuseks olnud ülimalt soliidsed loetelud. Mina aga teen taas pähe väga erudeeritud näo ja mainin, et minul lemmikuid ei ole. Või õigemini, lemmikuid on nii palju, et nagu öeldakse "enne läheb issanda päike looja, kui ma nende üleslugemisega lõpule jõuan."
Lemmikkirjanikud olid mul viimati keskkoolis. Siis lugesin hoogsalt Strugatskeid (eriti meeldis "Raske on olla jumal"), Bulgakovit (õigupoolest peaks tema küll lemmikteoste alla liigitama, peale "Meistri ja Margarita" ju muud eesti keelde tõlgitud polnud), Bradburyt... ei lõpetan parem ära, muidu ei saa jälle enam pidama. Veel mainiksin siiski ära Irving Stone'i, kellest sattusin tõelisesse vasikavaimustusse ja lugesin läbi kõik ta saadaolevad raamatud ("Elujanu" näiteks ei pannud öö otsa käest ära, kuni lõpuks läbi sain).

Kaheksakümnendatel läksin valivamaks, lemmikautorite asemel tulid lemmikraamatud. Ülikooli lõpus sai hoolega loetud Mihkel Muti "Keerukuju", hiljem "Elu allikad", sama autori "Hiires tuules" aga ei meeldinud mulle üldse ja ausalt öeldes ma ei teagi, miks. Kõige vapustavam oli siiski Viivi Luige "Seitsmes rahukevad", kus nii ilmumise aeg kui ka sisu läksid minu jaoks ideaalselt täppi. Aga kohe oli ka häda käes: ootused olid nii kõrgeks aetud, et "Ajaloo ilu" jäi minu jaoks puudulikuks, kuigi ka see oli põhimõtteliselt hea raamat.
Siis tulid üheksakümnendad ja mina ainult lugesin,peale uute raamatute tuli ju läbi võtta ka need, millest ma lapsepõlves ainult kuulnud olin. Nii saigi kätte haaratud kõik: Tarzanist Orwellini ja Ecost Conanini. Enam mul erilisi lemmikraamatuid ei tekkinud, lugemist oli lihtsalt nii palju ja võibolla olen muutunud ka mina.

Pildist

Ka selle pildi juurde käib kirjanduslik lugu.
See oli kuskil kümnendas või üheteistkümnendas klassis, kui meil kästi kirjutada sonett. Alguses ei tahtnud midagi välja tulla, aga siis lugesin hulgem Underit, istusin maha ja kirjutasin ühe hooga kuus sonetti. Valisin enda arust välja kõige parema, nagu hiljem öeldi, looduseleegia, ülejäänud aga andsin sõbrataridele: võtke kui tahate ja jagage omavahel, rohkem ma küll kirjutada ei viitsi.
Sain oma soneti eest viie miinuse ja olin suhteliselt rahul. Pauk tuli aga siis, kui anti tagasi hilinejate sonetid, nende hulgas ka üks minu oma. Õpetaja ütles, et see olevat meie sonettide hulgas parim, lihtsalt suurepärane. Oi pagan, kuidas ajas hinge täis! Ja kõige hullem, et süüdistada polnud kedagi peale iseenda, ma olin ise esimesena valinud ja selle parima soneti ise vabatahtlikult ära andnud. See tegi veel kõige tigedamaks.
Muidugi tuli mul siis taas tuhin peale ja hakkasin luuletusi kirjutama, sellest millest minuvanune ikka: hirmus suurest ja hirmus ilusast armastusest. Õnneks läks see hoog mul peatselt üle, nagu tunnistab ka antud pilt.
(Muide, sõnad "... mine parem voodi ja maga", tulevad sellest, et mul polnud siis kunagi aega oma und täis magada ja vaevlesin selle pärast kangesti, eriti loomulikult hommikuti.)

Luuletus
Hõljudes Parnasose udude ulmis, ümber kus kõik on nii säravalt sulnis.
Ei tähele pane poetess seda, et ennast võiks hoopiski häbeneda.
Pegasos on lombak ja silmistki pime, noh ja siis pole mingi ime, et lonkama jääb ka autori teos,
kus puudub väiksemgi mõtteseos.
Selle asemel, et paberit kulutada mine hoopis voodi ja maga!

Intervjuu: Inge-Helene Pello


16.11.2015.a.Mai (minu postituse daatumid)

siia ka väikene raamatututvustus

VAIKNE SUVI VANAEMA JUURES

Autor: JAAN MIKWELDT

**********HINDA JA KOMMENTEERI (0)

 0 Google +0  0 Share0

Vanaema Alma elab Laaneserva külast pisut edasi, vanas metsavahimajas. Suvehakul saabuvad talle külla neli lapselast. 

Kata on imekaunis neid, kes püüab poiste pilke ja murrab südameid. Liis on nooruke feminist, kes ei jää hätta ei karate ega vetelpäästega. Elmo on lootusetu naistekütt, kes oma seikluste üle alati arvet ei suuda pidada ning Priit püüab kehastada mõistuse häält – kui see juhtub võimalik olema. Porgandipeenarde rohimine, järves suplemine ja lehm Emmanuelle karjatamine on suveplaanis sees. Seiklused algavad juba enne kohale jõudmist. 

Aga kuulus kirjanik, kes maaidüllis surematut romaaniainest otsib, noor ja ülbe advokaat, tundmatu võimsal mootorrattal ning mitmed teised ootamatud tegelased muudavad vaikse suve kohati lausa ohtlikult seikluslikuks.

ISBN	9789949551163
ILMUMISAASTA	2015
KEEL	eestikeelne
FORMAAT	Kõvakaaneline
LEHEKÜLGI	386 lk
MÕÕT	215x153x24 (mm)
KIRJASTUS	KENTAUR