Esinemised Elistveres ja Palal+ Mustvee+ Laiuse linnus+ Värvi Muutev Tass...

Germo, Ulvi ja mina Elistveres

   Täna tuuritasime Heli Künnapasega mööda Jõgevamaad. Kell 11.00 oli kohtumine lugejatega  Elistvere raamatukogus ja kell 14.00 Pala raamatukogus. Häid muljeid on nii palju et ei teagi kuidas blogimist alustada.

rahvas Elistveres

Et miks see pilt esimeseks? Aga kas teie oskate seletada tunnet, kui kohtute üle 30 aasta hiljem oma kooliõega, lapsepõlvesõbrannega? Oehh! See oli ikka üliarmas üllatus! Aitäh, Ulvi! :) Sihuke tunne, et alles me "mängisime" Oidremaa külas koos ja tegime igasuguseid põnevaid asju ;) Ja sa pole üldse muutunud! Ausalt!

Heli Künnapas ja Heli kes meile võimaldas esinemise Elistveres

  Väikese hilinemisega jõudsime Elistverre, kuna see, et Jõgeva polegi suure maantee ääres, tekitas veidi segadust, aga usun et meile anti see andeks. Kohtumine vanas, hubases majas oli igati sõbralik ja tore. Kohale oli tulnud paarkümmend inimest ja juttu jätkus kauaks, lausa nii kauaks, et hakkasime kartma juba, et jäämegi Elistverre.

Tiina, Ulvi ja Germo 

Suured ja siirad tänud Heli, et meid juba kevadel broneerisid! Kaua oodatud kaunikene! Ja me oleme nõus kunagi taas tulema, sest Jõgevamaa on kuidagi eriti armsaks saanud. Oma kodumaaga "tööd" tehes tutvuda on suurim rõõm, kuigi näeme kõiki vaid "linnu lennult" aga asi seegi.

rahvas Palal

  Palale jõudsime siiski õigel ajal, ei eksinudki teelt. Ja tänu Heli kiirele sõidumaneerile ja kogemusele ei juhtunud ka ühtegi apsakat. Tee äärde jäi küll võluv Vooremaa, aga seda ilu saime siiski imetleda vaid läbi auto akna. Seegi oli kosutav kogemus.

rahvas Palal

  Palal oli ka meiega kohtume tulnud paarkümmend inimest, kuigi samal ajal ja samas kohas oli ka mingi teine üritus, leidus siiski ka raamatuhuvilisi ning neidki kes olid juba meie raamatuid lugenud. Tutvuistasime, nagu ikka, oma teoseid ja ennast ning leidsime (nagu Elistvereski) rahva hulgas ka loomeinimesi. Seega jõudis meie jutt mõlemas kohas ka kirjastamiseni, kuna Helil on oma kirjastus olemas ja mina olen selle loomise hakul.

rahvas Palal

  Palal jäädvustasime ka oma muljed kroonikasse, mis on üks üliarmas ettevõtmine. Oleme ennegi külalistepäevikutesse oma "sõnu" kirjutanud.

kirjutan Palal raamatukogu kroonikasse pühendust

  Palale esinemise eest suured tänud Anule, kellega ka juba kevadel "plaane" pidama hakkasime. Hea meelega kohtume teiega ka kunagi taas.

armas Anu, Pala raamatukogu juhataja. inimene kes meile võimaldas selle kohtumise

  Ja kui eelmisel aastal oli Heli Künnapasel pere pesamuna Christian korviga kaasas siis täna oli minul mu "pisipoeg" Germo kaasas, kes loomulikult ka piltidele tuli ja emme kombel rahvast kallistama kippus.

Germo,  mina ja Heli Künnapas

  Ja siin, nagu ikka, väike reklaamplakat meie esinemise kohta.

plakat Palal

Ja mis te arvate kuhu meie teekond edasi viis? No, kuidas sa saad otsejoones Pärnusse tagasi sõita, kui Peipsi on käega katsutavas kauguses, ehk siis 10 km kaugusel? Meie igatahes ei saanud. Juba Vooremaa imeline loodus niigi ahvatles meid ja otsustasime sõita Peipsit imetlema.

kuhu edasi? ;)

  Mööda pikka ja sirget teed kulgedes jõudsime lõpuks ristteele, kus teeviit näitas Mustveesse ning otsutasime selle teekonna ette võtta. No, kiskus kohe!

võrratu vaade Kasepäält Peipsile

  Teekond mööda Peipsi kallast oli lausa imeline, kuna taevas vee kohal oli violetne.sinakas- valge ja vesi tõusis justkui taevasse. Mõelda vaid, vee taga asub suur Venemaa! ;) Nii me Kasepääl väikese peatuse pildistamiseks tegimegi.

Mustvee

  Mustvees püüdsid pilke linna 3 kirikut. Võimalik, et neid on rohkem, aga hämaras kolme nägime. Aga kõige rohkem püüdis pilku siiski LEINAV NEITSI ja selle juures peatusime kauem, hingasime veerekese pääl Peipsi ja Mustvee õhku, tegime mälestuseks fotoseriaali ja liikusime edasi.

Peipsi 

LEINAV NEITSI

LEINAV NEITSI

Germo ja mina LEINAVA NEITSI pihus

Germo ja mina LEINAVA NEITSI pihus

LEINAV NEITSI

  Järgmisena sõitsime Laiuse linnuse juurde. Selleks ajaks oli juba pime sügis oma nägu näidanud, aga ära me käisime ja mõne fotosüüdistuse tegime ka.

LEINAV NEITSI

Germo Laiuse linnuse juures

  Ja siin on imelised kingitused! Te vaadake vaid! Taas üks värvi muutev tass mu kollektsioonis juures!

 Olen ülimalt tänulik ja õnnelik selle kingituse üle! Olen ülimalt tänulik üldse tänase päeva ja teie kõikide üle, kes te meiega kohtuma tulite ja kes te meile selle võimaldasite.

 Nüüd pakatan positiivsest energist veel rohkem. Kallin teid kõiki ja tänan kogu südamest! :)
  Siia ka mõned fotojäädvustused kingitustest!

28. okt. 2015.a.
Mai

Luulest tangoni ehk kohtumine Lavassaares!

   26. oktoobril käisime koos Terje Heinmetsaga Lavassaare alevis oma raamatuid esitlemas. Lavassaare oli minu ja mu laste koduks lausa 10 aastat. Sealt me kolisime perega Pärnusse 10 aastat tagasi. Tagasi mõeldes Lavassaare aegadele paneb ikka nostalgitsema küll. Möödus ju minu laste lapsepõlv suuremalt jaolt just selles pisikeses, armsas alevis ja sealt alustasid nad ka kooliteed. Geio kool asus lausa üle tee, Lavassaare Lasteaed- Algkool, kus ta õppis 3 klassi. Germot aga sõidutasin aastaid Haapsalu vahet, kuna toona veel Pärnus Toimetuleku Kooli ei olnud. Kuid peagi see ka loodi.

  Satun kiire elutempo juurs harva Lavassaarde, kuid sinna minek teeb südame soojaks küll.

Terje ja mina esinemas Lavassaares

Hubasesse raamatukokku oli meiega kohtuma tulnud üle 10 inimese.
 Vaheldumisi Terjega tutvustasime oma loomingut. Sekka esitlusele vastasime meelsasti ka küsimustele. Ja neid jagus. Mina lasin arvuti kaudu oma sõnadele loodud laule ja ühe mu laulu ("TUULENA"), mille sõnade autor ma olen ja mille Tajo Kadajas on elavaks laulnud ja viisistanud, rütmis hakkas Terje isa, Koit Heinmetsa jalg vägisi tango rütmis liikuma ja nii ta kohalikke tüdrukuid jalga keerutama paluski.

  Laulu "Tuulena"(sõnad Margit Peterson, viis ja vokaal Tajo Kadajas) saate kuulata SIIT.

Eelmisel aastal käisin samuti Lavassaares oma raamatuid tutvustamas ja usun, et see ei jää viimaseks korraks. Selle kõige eest võlgnen tuhat tänu raamatukogu juhataja Liia Gentalenile.

  Ja tänud Liia ka selle imearmsa tassi eest! Nüüd on mu tasside kollektsioon taas uue tassi võrra rikkam! :)

Ja uue lusika võrra ka.

 Kui meie etteaste lõppes saime üliramsa üllatuse osaliseks, sest naised laulsid meile tänulaulu. See ülev tunne ei anna sõnadesse panna, seda saab vaid kohalolekuga kogeda. Igal juhul jäime me väga rahule ja jääme ootama uusi kohtumisi.

  No, ja loomulikult ei saanud me ju oma endisest kodumajast niisama mööda marssida, panin Germo pildile, kuid kahjuks õhtuhämaras ei tule häid pilte. Kuid midagi siiski.

  Äkki peatus meie juures auto ja üllatus, üllatus, kunagine naabripoiss hüppas rooli tagant välja. See oli nii armas. Tean ja tunnen Martin Lensut ju kaua aastaid ja olime kõik kunagi ninapidi iga päev koos. See oli imeline jätk Lavassaare turneele.

  Ja auto juures nägin kuidas Germo kodumaja silmitses...

Ja lisan siia imepisikese videoklipi ka tangotamisest. Näha saada SIIT.


26. okt. 2015.a.
Mai

Minu oktoobrilapsed!+ Geio 21!

Geio 4 aastane ja Germo 6 aastane. Lavassaares

    Minu lapsed on otseses mõttes oktoobrilapsed! Germo sai 3. oktoobril 23. aastaseks ja täna, kell 14.15 saab Geio 21. aastaseks. Geio pidi sündima ka Kaalude tähtkujus, ehk siis septembri lõpus, ühel väga traagilisel päeval, aga saatus tahtis teisiti.  Õnneks! Nii ta juba Skorpioniks sündiski. Inimeseks muidugi ikka ka ;)

Geio, õetütar Helen (ees) õepoeg Ergo (taga) Germo ja vennapoeg Ranno

  Kui Germo kaalus sündides kõigest 3.300 ja oli 53 cm pikk, siis Geio kaalus 4. 600 ja oli 55 cm pikk. Pikad on nad ka praegu. Germo 1.98 ja Geio 1.87. Ja mina oma 1.70 -ga tundun nende kõrval nagu Pöial- Liisi ;)

mina lastega kodukandi kiriku ees ( Geio 2.a. ja Germo 4.a.)

  Lappasime siin juba eile hilisõhtul vanu albumeid ja päris mõnus oli vaadata titepilte. Mõne neist pildistasin ka ümber. Ja meenutasime ka aegu kui nad mul väiksed ja ulakad olid. Näiteks selle vana sektsioonkapi, mis esimesel pildil on, lammutasid nad põhimõtteliselt laiali. Kapi neljas sahtel käis nii raskelt lahti, et isegi mina ja laste isa ei suutnud seda avada, aga poisid suutsid ja suutsid tunni jooksul kogu sahtli sisu (minu vanad dokumendid, tunnistused, joonistused jmm...) udupeeneks paberipahnaks rebida.

Geio 2. aastane maal vanaisa traktoril

  Täna on aga nad mul täismehed. Mul ei olegi enam lapsi :) Mai lõpus sai nooremal pojal Geiol ka juba sõjaväeteenistus Tapal läbi. Aeg lendab halastamatult kiiresti.

2014.a. sügis tänase sünnipäevalapse Geioga. Geio Tapal sõjaväes

   Aga täna sõidame Germoga koos Lavassaarde, alevisse kus meie pere enne Pärnussse kolimist elas 10 aastat ja just Lavassaare on see koht kus mu laste lapsepõlv möödus. Künka jalamil asuv pisike alev. Geio muidugi kaasa ei tule, tema läheb tööle. Aga Germo saab kogeda äratundmisrõõmu.


26. okt. 2015.a.
Mai

Päikeseline Pärnu ja Päike- Kairit Tuhkanen!

meie ikka ka ju poseerisime armsa Kairitiga :)

    Müstiline on see, et eilne päev Pärnus oli päikeseline ja seda igas mõttes! Ja mis saab olla veel ilusam kui loodusliku päikese loojudes jõuad kontserdile mille esinejaks on päikeseline Kairit Tuhkanen, keda siiani paljud ikka mäletavad "Niki" esinejanimega. Nii juhtus eile minuga, et päike ei loojunudki ;)

võrratu Kairit 

  Alati, kui mul võimalik on ja  Kairit Pärnus "liikvel" on, püüan mina ka tema esinemistest osa saada. Esiteks juba sellepärast, et ma väga austan Kairitit, kui julget ja hakkajat naist, kes teeb oma tööd hingega ja suudab oma esimeste lauludega juba  rahva põrandale meelitada. Loomulikult austan ja armastan ma ka kogu tema pere. Te kõik olete mulle väga kallid! :)

  Suudaks ma sõnadesse panna selle emotsiooni mida kohalolija eile kogeda sai, vaat alles siis ma oleks tegija :) Ühes Kentuki kõrvalruumis viibides (teise kõrvalruumis peeti juubelit) sai üks slaavi temperamenti naine teada, et kohe astub lavale NIKI (kuna ta teadis Kairitit ikka endise esinejanimega), pidi ta otseses mõttes pükstest välja hüppama. Slaavlanna suutis ka eakama daami, kes oli juba natuke väsinud, üles äratada ja nii nendest mõneks ajaks Kairiti tantsutüdrukud saidki.

Kairit lihtsalt on laste lemmik ja vastupidi :)

 Lastest ma üldse ei räägigi. Kuna tagumise ruumi juubelil oli ka palju lapsi siis nemad said ikka väga armsa kogemuse osaks, kuna kõik nad tahtsid, lisaks autogrammidele ka  laulda, tantsida ja pildistada Kairitiga. Lapsed olid lausa lava ääres rivis ja ootasid Kairiti järgmist etteastet. Üks punaste juustega tüdruk lausa seisis pisarsilmil nagu soolasammas ja kui ma pilti tegema hakates ütlesin, et mingu ka pildile, muutus teine kohe rõõmsamaks.

ja siin ongi see punaste juustega tüdruk...

  Naistel oli eile ka üks väga armas eelis. Nimelt kõik naised, kes olid armsat Kairitit kuulama- vaatama tulnud, said leti ääres kirja panna oma nime, ning nende hulgast loositi välja kolm õnneliku, kes said 50-70? euro ulatuses meigikoti, firmalt "Make up store" omanikeks. Ja ma olen üliõnnelik, kuna nr 66 tegi ka mind õnnelikuks! Siirad, siirad tänud, hea Kairit! :) Juba täna hakkan ennast nende toodetega lille lööma, kuigi huuleläiget katsetasin juba eile.

võrratu kingitus! aitäh Kairit ja aitäh loosiõnn!

Videoklippi sellest õhtust saate vaadata SIIT.

   Aitäh, armas Kairit selle imearmsa kingi ja õhtu eest! Uute kohtumisteni! Ole hoitud! :)


24-25. okt. 2015.a.
Mai

Oktoobri lõpp suvises Pärnu rannas

armsa Terje ja tema sõbra Harriga Pärnu rannas 25.10.2015.a.

  Nüüd, selles blogis jõuan lõpuks selleni, et veetsin tõesti pool eilsest päevast õues, täpsemalt imelises Pärnu rannas, koos sõpradega. Peale Kristiga kohtumist oli plaan koju minna ja ennast õhtuseks Kairit Tuhkaneni kontserdiks lille lüüa, aga jäime sõbraga kesklinna jutustama ja siis tuli ootamatult mu armas sõbranne Terje. Terje Heinmets on minu sõbranne, andekas poetess ja töötan temaga koos juba neljandat aastat, sotsiaaltöö valdkonnas, linnavalituse alluvuses.

  Terjega teineteist teadsime juba ammu, väike Pärnu ja ühised huvid. Olin teda kohanud kaua aastatid tagasi Pärnu luuleklubi "Suleklubi", mille eesotsas on andekas poetess ja kunstnik Luule Luuse, üritusel "Pärnu Romanss". Aktiivsemalt suhtlema hakkasime alles 2009. aastal, peale "Poetry Slämi" Pärnu eelvooru, mille korraldamisega veidi ametis oli, enne kui ühe eelvooru võitja /ja Eesti eelvooru võitja/ Jaak Känd asja sujuvalt enda kanada napsas. Jah, ma ikka natuke ka Jaaguga pundis ;) . Ja alates 2011. aasta algusest töötan Terje isikliku abistajana, mitte hooldajana. Tihti kiputakse neid kahte ametit sassi ajama, aga Terje ei vaja hooldajat.

  Eilne "sõjaplaan" viis meid sõpradega Pärnu randa. See oli armas kogemus, kuna jõudsin möödunud suvel randa vaid paaril korral ja vette ei jõudnudki. Olid ju suve kuumemad päevad just siis, kui Pärnu rand oli massiliselt rahvast tulvil, kuna siia jõudis "Weekend". Kes peale sellist massiüritust ikka vette julgeb minna kui kogu linn ja rand on sodi täis, ning lausa tänaval liikumine oli raske. Ütlen ausalt, mulle mitte raasugi ei meeldi sellised massiüritused Pärnu rannas. Liiga kallis on mulle see kohake, et seda solkida ja reostada. Ärge pange pahaks, aga see on minu isiklik arvamus. Ja klubimuusika ei sobi ka minu kõrvadele. Ühele ema, teisele tütar jne...Aga alati on võimalus selleks ajaks ennast Pärnust minema "ajada" ja järgmisel aastal teengi seda.

  Ja lõpuks peale "rannamõnusid" käisime keha kinnitamas armsas Lehe kohvikus. Ilm oli lihtsalt suviselt soe ja meie võtsime sellest kõik. Ma isegi naersin, et saan lõpuks ka ehk pruuniks teiseks juunis, või novembriks ;)

  Terje ja minuga saavad lugejad kohtuda juba homme, 26. oktoobril, kell 18.00 Lavassaare raamatukogus, kus esitleme oma raamatuid. Üritus on tasuta, olete kõik oodatud!


24-25. okt. 2015.a.
Mai

Ikka mööda lapsepõlveradu...

minu armas klassiõde Kristi Vahter

minu esimene klassiruum

    Eile oli Pärnus justkui soe suvi ja enamuse sellest suveilmast veetsin ma otseses mõttes õues, kallite sõprade seltsis. Leppisime kalli klassiõega kokku, et kohtume kell 13.00 (nagu kombeks on saanud) Port Artur 2 Rahva Raamatu kohvikus "Piano." Nii me seal /kohati/ kolmekesi aega veetsimegi, mina, Kristi ja üks sõber.

  Kristiga õppisime vaid ühe aasta ühes klassis, Metsapoole 8- kl koolis, Pärnumaal. Kuna mina ja meie pere lihtsalt kolisime. Ometi on see aeg mulle nii selgelt mällu talletunud, nagu oleks kõik see olnud eile ;)
  Kuigi minu juured on Koonga vallas, kolis meie pere kunagi palju ja mäletama hakkan ma just seda aega selgemini kui elasime Häädemeeste vallas ja just seal vallas tunnen ma ennast kodus. Just Häädemeeste vald on see mis südame kiiremini põksuma paneb. Eriti mõnus tunne oli möödunud aastal oma raamatuid armsas Metsapoole koolis esitlemas käia, koolis kus kohast sai alguse mu koolitee. Oehh! Oleks vaid mul väike majake selles imekaunis paigas...Unistada ju ikka võib.

  Lisasin siia pildi ka oma esimesest klassiruumist Metsapoole koolis. Täna ilutseb selles armsas ruumis klaver ja ruumist on saanud muusikatuba. Mäletan selgelt kuidas esimesse klassi läksin, võõrana, kuna teised olid kõik omavahel 0 klassis tutvunud, aga mina 0 klassis ei käinud. Siis astus mi nu juurde üks poisipeaga tüdruk, julge ja jutukas tüdruk kes küsis kas ma tahan ta pinginaabriks tulla. Kuna ma ei näinud tal, oma nutuste silmade läbi, seelikut seljas ja ta istus poisterea ees, siis algul pelgasin, katsin et poiss kutsub mind pinginaabriks :) Aga see oli armas Signe ja nii meist pinginaabrid saidki. Aga tegelikult kartsin ka kõige rohkem seda, et vanemate klasside õpilased viivad meid kooli ette, kartsin juba siis lavasid ning see hirm ajas mind nutma. Mind viis kooli ette mu vend Raivo, kes alustas õpinguid kaheksandas klassis.

Mtesapoole Põhikool

  Tegelikult tundsin ma oma klassist veel kolmee õpilast, Ene Närepit, Jaanus Antsoni ja Margus Sillustet. Aga Ene oli juba endale Elita Viljaste pinginaabriks valinud, kuna nad olid sõbrunenud 0 klassis. Ja poistega ma ju ühte pinki ei kippunud. Jaanusega olime koos mänginud Orajõel. Elasime lausa ühes majas. Ene ja tema õed ning vend olid minu sõpradeks Kabli aegadel. Ning Margusega kohtusime esimest korda laudas, suurfarmis, kus minu mäletamist mööda tema ema /või isa?/ oli lehmade seemendustehnik. Ei mäleta kahjuks kumb vanematest. Aga laudas me koos mängisime tagaajamist igatahes ;) Lehvitan Margusele kes kaua aastaid juba meie tegevust pilvepiirilt jälgib...

all trepimademel istub armas Antonina Lepp

  Kui käisin Metsapoole koolis hiljuti oma raamatuid esitlemas, tundisn kohe ära kunagise õpetaja, oma klassiõe Tiina Laepa ema Antonina Lepa. Tundsin ta ära saali ees istudes, sest hakkas rahva seast mulle silma. Täiesti müstika! Me polnud kohtunud lausa üle 30 aasta! Aga minu hing on siiani Häädemeeste vallas ja ma ei unusta kunagi Metsapoole aegu, ei unusta kunagi elu internaadis ja kirjutan hetkel sellest kõigest raamatut, järge toetajaid otsivale lasteraamatule PETU, mis kõneleb ka minu lapsepõlvest Häädemeeste vallas, lapsepõlvest enne kooli. Kuid järg raamatule tuleb kindlasti, aga mitte enne kui PETU on ilmunud. Järjeraamatu nimi on PETU LÄHEB KOOLI. Kes tahab, et need mõlemad raamatud ilmavalguist näeksid see saab nende sündi toetada järgmise info kaudu:

******************************************************************

PETU ootab endiselt toetust! Iga kopik on kasuks! Aitäh! 
Jagage palun! Kõik kes toetavad vähemalt 5 euroga mu lasteraamatu sündi, saavad mu Romaan "Segavereline".

Lasteraamat PETU tahab sündida! Hea sõber, aita kaasa mu lasteraamatu PETU sünnile! Sõprade soovitusel tegin siia nn oma Hooandja. Nimelt, paljud mu sõbrad ei ole nõus läbi Hooandja mu lasteraamatu sündi toetama ja seega otsistasin nende soovil siia toetuskampaania teha. Teisalt ei meeldi mulle endale ka Hooandja raamid ja sellepärast otsustasin toetajaid siit otsida. Hea sõber, jaga või toeta mu lasteraamatu sünnikampaaniat! Minu pangakonto number on : EE381010902003166000 Margit Peterson. Kui toetad mu raamatut enne 15. novembrit saab ehk raamat jõuluks valmis ja saad oma lapsele või lapselapsele ilusa jõulukingi. Kui soovid raamatut käest kätte siis saad selle 10 euro eest ja postiga saates 12 euro eest. Iga euro on teretuönud! Lisasin siia ka mõned illustratsioonid sellest raamatust. Nende autor on Signe Lauk. Raamat on ka juba toimetatud ja ootab küljendamist. Ette tänades, Margit! Siia ka väike katkend:

minu lasteraamatu PETU üks illustratsioonidest. illustraator Signe Lauk

*********************************************************************************************************
"Pet-uu, Pet-uu! Tule vanaema juurde tuppa! Ära jää võrkkiigele magama! Muidu tulevad varesed ja nokivad su silmad peast!" hüüdis vend oma õde.
Oli augusti lõpp. Päike paistis kõrgelt ja ninatark tüdruk armastas lesida võrkkiigel. Ta lasi taevavalgusel oma tedretähnilist nägu paitada, tuulepoistel juukseid silitada, sest nii oli kõige mõnusam unistada. Seda enam, et ema oli lausunud, et päike armastab tedretähnilise näoga lapsi. "Juhuuu! Mina olengi päikeselaps!" rõõmustas tüdruk.Ja korraga see kisa, see raamidesse surumine. Petu oli juba lapsena isiksus, kes ei kannatanud keelde ja käske. Ta unistas ennast kollaseks liblikaks, kes lendab õielt- õiele ja värvib maailma ühe tiivaviipega päikesevärviliseks. Tema arvates oli päike toona mitmevärviline.
Petu oli lillelaps, kes igatses jalutada tundide viisi metsas, kõnelda puude, põõsaste ja lilledega. Tüdruk, kes unistas end vihmaste ilmadega sopalombis mängima, ilma, et oleks kunagi külm hakanud. Tüdruk, kes nägi kõikjal ilu. Isegi lehmakoogid muutis elavaks. Tegi neile kividest silmad, tammetõrudest nina ja tulpide kroonlehtedest suud. Ta pani looduse enda ümber elama.
****
"Palju õnne sünnipäevaks!"õnnitles naabrinaine tüdrukut ja kinkis talle nelja aastaseks saamise puhul hiigelõuna. See oli nii armas kingitus, mida tüdruk isegi ampsata ei raatsinud. Tahtis, et see õunake kivistuks ja jääks elu aeg teda saatma, kuid...
Petu oli pärit paljulapselisest perest. Ihnus oli talle võõras. Vanemad õed oskasid tüdrukut ümber näpu keerata, noolides ampsu järel ampsu. Nii see unistus puruneski. Petu käis nukralt õunapuu alt täpselt samasugust õuna otsimas, kuid tulutult. Kõik õunad olid seal ussitanud ja poole väiksemad. Pisikesi putukaid ja usse tüdruk kartis. Isegi nii hullult, et ükskord, kui putukas oli jala peale roninud, kisas ta nii valjusti, et kogu majarahvas jooksis välja vaatama.

  _____________________________________________________________________________

  Esimene pärislava kogemus leidsi mul ka aset just Metsapoole ajal, pidin siia laval mängima rohelise varre ja kollase õiega lille. Enamus meie klassi õpilastest kehastusid lilledeks. Eile just meenutasime seda Kristiga. Ja meenutada oleks veel palju, palju...Nüüd, aastakümneid hiljem külastasin Treimani kultuurimaja ja lava kus ma lilleks kehastusin.

Treimani kultuurimaja saal. Minu esimene lava

 See oli ka eriliselt armas tunne ja viis tagasi lapsepõlve. Ma ei oska kirjeldada mis minu sees üldse viimasel ajal toimub, aga tean, et ma tahaks kodu, tahaks oma päris kodu, tahaks tagasi kodumaale, Häädemeeste valda, või siis hoopis unistustemaale, Setomaale. Ma lihtsalt ei ole kivilinna magalarajooni elanik, aga saatus tahab nii. Aga loodan südamest, et saatusel on varuks ka teised plaanid, sellised plaanid kuhu ma rõõmsama meelega mahun ;) 

  Lihtsalt paneb mõtlema, et pidev kolimine lapsepõlves tekitab ja jätab lapse hinge suure segaduse, ta ei tunne ennast oma juurte juures just kodus, ta tunneb ennast kodus seal kus ennast mäletama hakkab. Mina hakkasin häguselt mäletama Põlendmaa aegu, aga siiski just Häädemeeste vallast on selgem kujutluspilt. Minu kodu on kas Orajõel, Kablis või Penus, või lausa Terimanis, Metsapoolel. Nii kurb kui see on, aga Koonga vallas ma ennast kodus ei tunne, no ei tunne. Ja mida aastaid edasi, seda enam igatsen koju...

  Võimalik, et meie, lapsed kelle pere on palju kolinud, ei oskagi ennast kodus tunda ka võõrsil olles, pean silmas reisimist. Ma väga ihkan maailma tunda ja näha, aga igatsen tagasi koju. Igatsen tagasi armsale Eestimaale, kuskohast paljud saatuse tahtel põgenevad. Ma ei süüdista neid. Pigem on süüdi meie ühiskond, kus puuduvad kohati elamisväärsed tingimused ja rahbvas on sunnitud pisarsilmil siit lahkuma, et ellu jääda, et tagasi tulla, tagasi tulla oma päriskoju. 

 Ahjaa, tegelt tahtsin kirjutada siia ühe luuletuse, mida me koos Kristiga (oli veel keegi?) Metsapoole kooli ees lugesime, esimeses klassis muidugi:

Pikapatsiline Kai

meile koolilapseks sai

silmad uudishimu täis

nüüd ta Marju kõrval käis

lõpuks sosistades päris

hääles ärevuse värin

"ütle, kas su nukk jäi maha?

kas sa mängida ei taha?"

Marju kohkus

käin ju koolis

"Ei! 

Ma nukkudest ei hooli!"

**********************************************************

Kristiga võibki vestlema jääda. Pidime hiljuti koos seenele minema, aga jäi ära. Kuid ma pean sulle ikka külla sõitma, lausa süda sunnib :) Ja ühtlasi kaasa võtma diktofoni, et kooli aegsedid memuaare salvestada, neid memuaare mida mina ei tarviste mäletada. 

  NB!Ja kirjutamiskirg, see on minus kogu aeg olnud. Häädemeeste vallast ära kolides jäin paljudel klassiõdedega kirjavahetusee, kuid mul endal kahjuks neid kirju enam säilinud ei ole. Kui kellelgi on, oleks armas neid näha ja omada. Äkki kirjutatakse minust ka kunagi elulooraamat, kunagi siis, kui olen maise teekonna lõpetanud ja Marguse juures pilvepiiril. Iga kiri on teretulnud. Aitäh!

See siin on blogimine eilse päeva paarist tunnist, aga päeva jätkub veel kahes järgmises blogis. Olge valvsad! Aitäh, kallis Kristi ja aitäh Häädemeeste vald, Mtesapoole kool ja kõik kalssi- ja koolikaaslavsed! :)

Teie Margit

24-25- okt,. 2015.a.

Mai

  Nüüd ka minu artikkel oktoobrikuu netiajakirjas saadaval! Avaldatud ajakirjas "Lemmik"

Elav legend Viluvere Mowglist

Eestimaa külad ja metsad on täis põnevaid inimesi, kes reeglina leheveergudele ei satu. Täna teeme erandi ja piilume üht mõnusat vana talumajapidamist.

Ei ole raske arvata, kuhu ihkab linnas elav, maalt pärit inimene, kes tegelikult loomult on looduslaps. Ta ihkab maale ja vanasse, esiisade ehitatud sauna ihu ja hinge puhtaks pesema.
Pärnumaal, keset laanesid, Viluvere külas asub Oja talu. Mille lähiümbrusesse jäävad Tootsi ja Vändra alevik ning Kaisma küla. Sei kilomeetrit piki kruusateed sõites jõuad metsatallu, kus elab peremees kodanikunimega Viljo Lepp, keda sõbrad hellitavalt Mowgliks kutsuvad, eks ikka tuntud multifilmi järgi, ma arvan.
„Jah, ma olen siin tihti hommikuti karude ja rebastega tõtt vaadanud,“ muigab rõõmsailmeline peremees. Meenub legend Vändra metsa karudest.

Loomad ravisid terveks
Mowgli on umbes neljakümneaastane meesterahvas, kes kannab vööl tääki, kuna metsas elades on see lausa vajalik. Kidura tervise pärast on ta palju haiglas ravil käinud, kuid nüüd metsatalus elades on see kõik minevik. Loodus on tõhusam ravi olnud aegade algusest, mõtlen endamisi. Uudistaja vastusele, kas ta lisaks karudele ja rebastele siin ka usse kohtab, vastab ta pikemalt irooniliselt: “Mine tõsta aiamaal kilet ja saad nendega kohe tuttavaks.“
Talu hoovi jõudes juhatab kiitsakas ja rõõmsailmeline Mowgli meid sadakond meetrit eemal asuvasse lambaaediku juurde, kus loomad värvilise elektrikarjuse taga usinasti rohtu söövad, kuid fotoaparaati nähes ennast meelsasti jäädvustama jooksevad.
Pisike, armas, rootsipunane talumaja on puhas ja korras, selle ühes tiivas asub loomalaut, nagu ikka vanades taludes. Loomalauda uksest astuvad uhkel sammul välja kuked ja kanad. Üks kukk kireb valjuhäälselt tervituseks, mille peale peremees vastab: “See rahutu kodulind teeb valel ajal äratust, seega saab temast mu järgmine praad.“ Kurb, aga tõsi, taludes kasvatataksegi loomi kõhutäiteks, mitte lemmikloomana.
„Ole hea, tule korra lauda ukse juurde,“ kutsub Mowgli mind. Juba ta astubki sealt välja, süles arglik jänes.
Talu ukse ees, kummirõnga sees kasvatab peremees piparmünti, mida ta võõrustajana ka lahkelt külalistele pakub. Maja kõrval asub põllumaa, ühes kasvuhoonetega. See särab ilma ühegi rohulibleta.
Aiamaa vahetus läheduses, aediku sees jooksevad ennast uudistaja fotoaparaadi ette jäädvustama neli põrsakest, kes aeg-ajalt rõõmsalt mudas püherdavad.
„Njäu, njäu,“ nühib oma vihmamärga kasukat mu jalgade vastu perekass, kes on kõigi sõber ja maiustab koos külalistega meelsasti piprast šašlõkiliha. Aga kurbade silmadega Kesk- Aasia päritolu perekoer vaatab traataiast nukra näoga. Ei ühtegi emotsiooni, mõtlen endamisi, kui kuulen Mowgli suust, et ta lukustas koera enne külaliste saabumist, kuna tegu on iseloomuga koeraga, kes talu kaitseb. Nii peabki, mõtlen endamisi ja jalutan aediku juurde. Koer ronib kuudist välja ja poseerib nagu kõik selle talu loomad. Edevad loomad, mõtlen ja jäädvustan.

Saunamõnud nagu vanasti
Jalutan paljajalu mööda vihmamärga, kaunilt niidetud muru vana, kuid töökorras kooguga kaevu juurde ja sealt edasi kiigele mõtteid mõlgutama, kui kuulen peremeest vestlemas sauna taga olevast tiigist. „Sauna taga, tiigi ääres...“ ümisen tuttavat viit. Vihmapiisad paitavad mu märgi juukseid, nagu tihti lapsepõlves.
Saunamaja ees paitab silmi vana pesupali, mis pidavat isegi veel vett pidama. Nostalgia. Sauna uksest sisse astudes tunnen tuttavat pinutaguse lõhna ja silma jääb vanaaegne Riga pesumasin, millega sai kunagi ise ka saunas pesupäeval pesu pestud. Ohkan rõõmust ja lähen saunakööki. Pliidilt vaatab vastu vana pada, milles vesi on juba kuum. Avan lavaruumi ukse ning näen ehedat ja aegumatut saunainterjööri, ühes iidse lava ja hiigelsuure puukulbiga, millega kuuma vett kerisele visatakse. Võtan keevat vett ja ulatan saunalistele.
Lahkudes jäid meid saatma kurvasilmne perekoer ja lahke Viluvere Mowgli naeratus.
„Kuni su küla veel elab, elad sina ka...“ ümisen vana tuttavat viit, tänan ja lahkun.

Margit Peterson