Olen Margit Peterson, kolumnist, literaat, poetess, kirjanik, lastekirjanik, Pärnu kirjandusõhtute peakorraldaja ja ema kahele täiskasvanud pojale. Minu sulest on ilmunud luuleraamatud: 1. "Õitsvate pärnade alleel" 2. "Avali aegadesse" 3. "Veerekese pääl" 4. "Külalood ehk vaaderpass" 5. "Ööde Tütar" 6. "Vana-Rääma uulitsal" Novellikogud: 1. "Virtuaalmees" Romaanid: 1. "Segavereline" 2. "Rist teel" (2015) 3. "Westoffhauseni häärberi saladus" (2017) Lasteraamat: 1. "PETU"
kolmapäev, 30. september 2015
Pediküür, ripsud ja Cafe Grand!
Jah, te lugesite õigesti! Käisin täna siis Triinule varbaküünemodelliks :D Ühesõnaga käisin esimest korda elus ja täiesti tasuta pediküüri(ma)s. Tulemus on pildilt näha. Ja ikka E-Küünestuudios Pärnus, peaaegu koduhoovil asub see mul. Tänud, Triin kena töö eest! :)
Ja nagu arvata võis, tahtsid jalad üha rohkem astuda, seega astusin täna nendel ka "Melanie ripsmepikendustesse", et ennast lille lüüa. Jah, "kodune ülesanne" jäi tegemata ja kuna meil Melaniga jätkus juttu kauemaks kui kauaks, siis fotosüüdistus on olematu. Järgmisel korral. Lill olen nüüd sellegi poolest ;)
Infot "Melanie ripsmepikenduste" kohta saate SIIT.
Ja nagu arvata oligi, tahtsid jalad veel edasi kõndida ning silmad "uues kuues" linna vaatamisväärsusi näha, nii jõudsin edasi "Cafe Grandi". Grandi kohta infot saate SIIT.
Paljud mäletavad Cafe Grandi restoran "Võit" nimega ja paljud "Victoria." Saage siis "uue" kohaga tuttavaks! Tänased sõjaplaanide pidamised toimusid meil Sveniga just seal. Ilus, hubane ja hea auraga restoran Pärnu südames. Aga sõjaplaanidest ma ikka ei räägi, vara veel ;)
Ja veel olen ma tänasest 3 raamatu võrra rikkam. Kolme trükilõhnalise raamatu võrra rikkam ;) Esimene neist on Veiko Belialsi luuleraamat "Asfalteeritud inimesed", teine Margo Mägi ahjusoe luuleraamat "Pealehakkamise küsimus" ja kolmas kaua oodatud kaunikene, isand (:)kivisilndiku hittraamat " See õige luuleõpik", mis peaks ka varsti poodidesse jõudma.
Ma kohe ei saa täna siin netis pikalt olla (avasin selle maailma uksed täna alles kell 19.45) sest vastu hommikut jäi Kerttu Rakke ja Janek Muru raamat "Pimedusest välja" pooleli ja see lausa karjub mu järgi. No, lisaks on terve suur virn raamatuid mind öökapil ootamas ja need lausa undavad :) Aina virn kasvab ja kasvab, aga ma katsun neid ikka võimaluse piires "neelata". Täna tuleb ennast varem magama ajada, ei tohi kella viieni hommikul lugeda, kuna homme on tööpäev.
Aga nüüd luulesõbrad, luulefännid, luule....kadestage! ;) Siin on kõikidele luuletajatele vajalik raamat!
30. september. 2015.a.
Mai
teisipäev, 29. september 2015
Minu Maailma Kallim Sõbranne! :)
mina oma maailma kallima sõbrannega |
Ega ma oma avalikus päevaikus ikka kõigest ja kõigist ka ei kirjuta. Näiteks ei ole ma oma Maailma Kallimast Sõbrannest Jaanikast kirjutanudki.
Jah, me kohtume tihti ja koos peame ka järgmisi "sõjaplaane" ;) Kunagi kuulete.
Jaanika on mulle väga, väga kallis inimene, sõbranne kellega läheks luurele iga ilmaga. Sõbranne kellega saame rääkida paljudest asjadeest...ühesõnaga südamesõbranne ja juba aastaid. Usaldan teda täiesti ja elan südamega kaasa tema asjadele.
Teate, mu sünnipäev kestab juba kuu aega :) Ühesõnaga tänase postituse point on veel selles ka, et mu kallis sõbranne tuli mulle kingitusega külla. Ja väga armsa kingitusega. Septembris on kallid inimesed mulle mu lemmikvärvi kingitusi kuidagi lausa mitmel korral ja mitmeid teinud. Varsti olen üleni türkiisitar :)
Ma tegelikult armastan väga palju kanda musta värvi riideid. Ühest küljest on nad ilusad ja teisest küljest varjan nendega veidi oma korpulentset keha. Aga musta riietust ei tohi inimene kogu aeg kanda. Eriti depressiivne inimene, kuna must värv blokeerib energiaid ja ei mõju hästi ka vaimsele tervisele. Aga alati on võimalik selle juurde lisada värvilisi aksessuaare, nipsasjakesi või ehteid. Need ei lase energiakanaleid sulgeda ja seega on inimense energeetika tasakaalus. Mina olen läbi aegade kandnud musta juurde erinevat värvi ehteid vmm...Vahepeal oli puna-musta hullustus, pungivärvid :) Aga tegelikult armastan juba kaua aastaid türkiissinist ja mu lähemad sõbrad teavad seda ning seda uudist ei ole ma ka fb-s varjanud. Aitäh teile, kes te mulle türkiissiniseid kingitusi teinud olete! Armastan teid! :)
28-29.september. 2015.a.
Mai
armaskallis sünnipäevakingitus Jaanikalt |
esmaspäev, 28. september 2015
Kikutohter, Marco ja tass, ning lõpuks linnavalitsus ja kodu
(stippar) Marco Tasane ja minu uus tass temalt ;) väga armas pilt! jee! |
Justkui oleks pikk tööpäev seljataha jäänud.
Sellest ma loomulikult piti ei teinud kuidas ma kikutohtril käisin ja taas ühe hamba võrra vaesemaks jäin. Teine ehitati üles ja näeb välja nagu pärishammas. Tahate pilti? Ei saa ;) Kade olen. Lahedad instrumendid on kikutohtritel. Kuigi tehti mitu süsti, ei olnud ma peast soe :) ja kuulsin väga hästi kuidas arst assistendi käest tigu küsis. Mõtelge, tigu pandi mulle suhu. Ühesõnaga varsti olen juba nii tark, et hakkan ise hamaarstiks. Tegelikult, kui aus olla siis mulle väga meeldiks see assistendi amet. Päriselt ka. No, ikka kisub sinna meditsiini poole...
Õnneks on ka Pärnu Hambapolikliinikus võimalus järelmaksule ja seda võimalust ma täna ka kasutasin, kuna hammaste ravi on väga kallis. Aga usaldan Hamabapolikliinikut, teevad vähemalt kvaliteetset tööd, kuigi ravi on seal veidi kallim kui mujal. No ja hetkelgi on mul pool nägu tuim ja keel pehme. Aga see ei takista elamast.
Peale kikutohtrit sain kokku Marco Tasasega, kes on Pärnut väisamas. Salamisi ütlen, et tegime selfisid ka, aga ma lubasin Marcole, et ma avalikuks ei pane. Aga oli armas taaskohtuda ja järgmiste kordadeni! :)
Ja suured tänud ka tassi eest! Nüüd on taas üks väga kena tassike mu kollektsioonis juures.
No, ja tagatipuks jõudsin (tegelt jõudsime) veel ka linnavalitsusse. Mina, pudikeelne Margit ja sõber Sven. Jätkuvalt sõjaplaanide pärast, kuid missusguste sõjaplaanide, sellest ma ikka veel ei räägi. Ärge kurvastage, sõda tuleb! :P
28.09.2015.a.Mai
pühapäev, 27. september 2015
Mees minevikust
Illustreerisin veel ühe oma lühijutu...
MEES
MINEVIKUST
Looklev
rada viis metsatukka. Sinna kus lapsena mängimas käisime, kus toona
asusid taluhooned ja metsakuiva kuuse otsas istus must ronk kes
varastas läikivaid esemeid ja riputas need nagu jõuluehted puu
okstele. Toona meie, lapsed kartsime et ronk nokib meil silmad peast,
kuna need ka helgivad.
Talu
perenaine oli pime nagu tuntud selgeltnägija Vanga ja küla
kurimutid armastasid rääkida, et ronk olla perenaise nägemishäires
süüdi. Veel pajatati, et lind olla perenaisele teejuhiks olnud,
istunud ta õlal ja toksinud nokaga selles suunas kuhu mutt liikuda
tahtis. Rääkida ju perenaine mõistis. Kas see ka nii oli, ei oska
ütelda kuna oma silm ei ole näinud. Räägitakse ka, et talus olla
olnud üks kambrike lausa ronga poolt varastatud kulda ja hõbedat
tulvil, et ronk olla nagu metalliotsija olnud, minnes kohale kus
maapinnas metall asus, hakkas lind rahutult seda kohta nokaga
uuristama ja jalgadega augustama. Nii kaevanudki kord sulane vana
aida tagant välja sõjaaegse rahapaja, mille väärtus ulatunud
tuhandetesse. Küla teab mis küla räägib! Tihtilugu on
külajuttudel tõepõhi all. Igal juhul peale seda hakkas talus kõik
õitsema. Isegi vana roostes käsiader visati ulualuse nurka ja
talupidamisse ilmusid traktorid. Ka sulane, kes muidu käis
aastaringselt ühtede ja samade, paigatud roobadega, sai endale uued
riided. Pole siis ime, et külarahvas ei tundnud poe ees märjukest
kuukavat meest äragi.
Jõudnud
taluplatsile kus iidse talumaja olemasolust andis märku vaid
aastakümneid tuult ja tormi trotsiv korsten, jutustasin ma
kaaslasele järgmise loo.
"Ühel
päikeselisel suvepäeval kui me koos kahe sõbraga vargsi
taluhoovile hiilisime, komistas üks kamraadidest vastu kivi ja
kukkus auku. Mina ehamtasin näost lubivalgeks kuna silme ette
kangastus repliik "Viimse reliikvia" filmist, kus üks
tegelastest maaalusesse sügavikku kukkus. Mu hulljulge sõber, kes
armastas ekstreemsusi, viipas mulle käega et hüppaksime kaevikusse
kukkunud sõbrale järele. Mina lõin põnnama ja äkki nägin oma
seljataga pimedat perenaist seismas, kes ähvardas meile miilitsa
kutsuda kui me kohe võõrastest valdustest ei kao. Kõrvad ludus
lahkusime kahekesi lagendiku suunas, ise hirmul ja teadmatuses mis
saab lõksu langenud kambajõmmist.
"Oota!
Vaata, meie kadunud sõber istub perenaisega pihlapuu all ja puhub
ilmselt mullikesi!" semu ulatas mulle binokli. Jah, pidin
rõõmust tõdema, seal nad tõesti istusid, kuid kuidas see kõik
juhtus, see pani imestama. Ega me ei saanudki teada kuna sõber
väitis et ta ei tea midagi. Meil tekkis muidugi kahtlus, et
perenaine sundis teda vaikima, kuid kahtlus ei leidnudki kinnitust.
Spekuleerida võib ju mitmeti, kuid tõde teavad ilmselt vaid kaks
asjaosalist. Igal juhul peale seda keeldus päästetu meiega kampa
löömast ja üleüldse nähti teda harva maal vanavanemate juures
aega veetmas. Tänaseks olla temast saanud ufoloog ja ta pidavat
tegev olema ulmemaailmas. Küllap nii ka on, aga kas sellel on mingi
seos antud intsidendiga või mitte, seda teab ilmselt vaid vanajumal
taevas. Ja kui aus olla siis me ise ka enam selle talu hoovile ei
kippunud, ehkki unistus ratsa rikkaks saamisest püsis meelis."
Kui
olin oma lapsepõlvelegendi jutustamisega ühele poole saanud,
avastasin, et olin vestelnud tuulega. Minu teekaaslane istus vana
pihlapuu all ja oli süvenenud lahti harutatud paberist panderolli
lugemisse. Tema kõrval istus must ronk ja askeldas kateloki kallal
mille sisse teekaaslne oli tühjendanud vana roostes paja sisu.
Ütle
veel, et ajalugu ei kordu!
27.12.2014.a.
Mai
27. 09.2015.a.
Mai
Järgmise lühijutu illukas...
***
Taarus
öös mees kõrge kukkumisega, soni kuklas viltu.
Ei aimanud ohtu mina- sinisilm.
"Neiu, (no milline kompliment) kas tohib teie käest tuld paluda?" küsis laemaalija viisakalt.
"Aga palun!" vastasin, kerge iroonia huulil. Endal tibutagi seljas, kuna härrase sõrmeküünte alt haigutasid vastu leinarandid ( nii nimetan ma enamasti pesemata küünealustega inimkehastusi, enamasti kodutuid või kriminaale).
Liikusin vaikselt kodusuunas, kuid....toibusin sireeni ja enda ümber askeldavate rohelises kostüümis tegelasi nähes.
"Hei, kas teie tellisite takso?" hüüdis turvariides härrasmees viidates minule, kui ma EMO ootekoridoris aega surnuks lõin.
Noogutasin ilma, et oleksin mäletanud midagi möödunust.
Kui koju jõudsin lõi kell alanud päeva kolmandamat tundi. Pojad juba loomulikult keerasid teist külge.
Uksekell....
Süda ilmselt jätti lööke vahele.
Uuesti uksekell.
Seadsin sammud ukse suunas, et mitte tüütul öökülalisel häirida laste und.
"Kes seal on?" küsisin väriseval häälel.
Vaikus.
"Mida te tahate?" küsisin uuesti. Ikka vaikus.
Suureks ehmatuseks avastasin, et uks ei olnudki lukustatud.
"Kes seal on?" küsisin veel korra.
Ja uks avanes...
Minu ees seisis too sama laemaalija, ulatas viisakalt mulle mu mobiiltelefoni ja lahkus,sireeni saatel.
Ja mina ei märganud isegi tänada...
Ei aimanud ohtu mina- sinisilm.
"Neiu, (no milline kompliment) kas tohib teie käest tuld paluda?" küsis laemaalija viisakalt.
"Aga palun!" vastasin, kerge iroonia huulil. Endal tibutagi seljas, kuna härrase sõrmeküünte alt haigutasid vastu leinarandid ( nii nimetan ma enamasti pesemata küünealustega inimkehastusi, enamasti kodutuid või kriminaale).
Liikusin vaikselt kodusuunas, kuid....toibusin sireeni ja enda ümber askeldavate rohelises kostüümis tegelasi nähes.
"Hei, kas teie tellisite takso?" hüüdis turvariides härrasmees viidates minule, kui ma EMO ootekoridoris aega surnuks lõin.
Noogutasin ilma, et oleksin mäletanud midagi möödunust.
Kui koju jõudsin lõi kell alanud päeva kolmandamat tundi. Pojad juba loomulikult keerasid teist külge.
Uksekell....
Süda ilmselt jätti lööke vahele.
Uuesti uksekell.
Seadsin sammud ukse suunas, et mitte tüütul öökülalisel häirida laste und.
"Kes seal on?" küsisin väriseval häälel.
Vaikus.
"Mida te tahate?" küsisin uuesti. Ikka vaikus.
Suureks ehmatuseks avastasin, et uks ei olnudki lukustatud.
"Kes seal on?" küsisin veel korra.
Ja uks avanes...
Minu ees seisis too sama laemaalija, ulatas viisakalt mulle mu mobiiltelefoni ja lahkus,sireeni saatel.
Ja mina ei märganud isegi tänada...
02.04.2010.a.
Kooli
27. september 2015.a.
Mai
Astraaluni (lühijutt)
Illustreerisin oma järgmise lühijutu.
ASTRAALUNI
Oli
sügisöö.
Kuu kumas mornil ilmel kaugusse. Tema magusvalus pilk helkis kui klaasistunud jääkristall. Ometigi õhkas taevaketta pale nii helavalt ja purpurpunane naeratus ta huulilt ei hajunud hetkekski.
Seal ma seisin, keset lagendikku ja lükkisin taevanööpe ahelasse, kui palvehelmeid. Üks, kaks, kolm....kuraditosin. Täht langes laotusest. Orioni väänlev kere hajus, ilmus, taas hajus...
Seilasin kui pimeduses ekslev kapten keset ulgumerd, kui väeti lapsuke, kes astus just oma esimesi samme, kui hetk tagasi munast koorunud tibu, kelle tiivad veel ei kanna.
Lõkkesuits puhus pilved taevalaelt ja mina...üksik hing, pagesin iseenese eest peitu, sest sinu viimased südamega lausutud sõnad ei lasknud mind iseendaks jääda.
Kusagilt kaugusest riivas kõrvu vilin, selline kilehäälne kriuksatus, mis tiris mind hetkeks reaalsusse tagasi? Ja siis see potsatus...Kas tõesti ei ole siin maailmas ma üksi? Või siiski?...
Tõusin kivitoolilt ja sammusin sihitult kaugusse, pimedus juhatamas teed. Ja taevas, see taevas...tundsin, et tema on vähemalt minuga.
Korraga tiris mind maadligi märga uppunud jalg.
Veel sammuke ja maa oleks mind üleni endasse haaranud.
"Seis! Ei sammugi rohkem!"...kuulsin kusagilt käsklust. Ja see hoiatus mõjus...
Kummaline!
Hetk endaga olemist...
Pöörasin ümber ja suundusin valgusketta poole, kuid oh õnnetust! Ei saanudki astuda. Taas mütsatus...ja avastasin end keset ööd istumas voodilt, laubal vaevahigi.
Kummaline, vasak jalg põlvest porine.
Kuu kumas mornil ilmel kaugusse. Tema magusvalus pilk helkis kui klaasistunud jääkristall. Ometigi õhkas taevaketta pale nii helavalt ja purpurpunane naeratus ta huulilt ei hajunud hetkekski.
Seal ma seisin, keset lagendikku ja lükkisin taevanööpe ahelasse, kui palvehelmeid. Üks, kaks, kolm....kuraditosin. Täht langes laotusest. Orioni väänlev kere hajus, ilmus, taas hajus...
Seilasin kui pimeduses ekslev kapten keset ulgumerd, kui väeti lapsuke, kes astus just oma esimesi samme, kui hetk tagasi munast koorunud tibu, kelle tiivad veel ei kanna.
Lõkkesuits puhus pilved taevalaelt ja mina...üksik hing, pagesin iseenese eest peitu, sest sinu viimased südamega lausutud sõnad ei lasknud mind iseendaks jääda.
Kusagilt kaugusest riivas kõrvu vilin, selline kilehäälne kriuksatus, mis tiris mind hetkeks reaalsusse tagasi? Ja siis see potsatus...Kas tõesti ei ole siin maailmas ma üksi? Või siiski?...
Tõusin kivitoolilt ja sammusin sihitult kaugusse, pimedus juhatamas teed. Ja taevas, see taevas...tundsin, et tema on vähemalt minuga.
Korraga tiris mind maadligi märga uppunud jalg.
Veel sammuke ja maa oleks mind üleni endasse haaranud.
"Seis! Ei sammugi rohkem!"...kuulsin kusagilt käsklust. Ja see hoiatus mõjus...
Kummaline!
Hetk endaga olemist...
Pöörasin ümber ja suundusin valgusketta poole, kuid oh õnnetust! Ei saanudki astuda. Taas mütsatus...ja avastasin end keset ööd istumas voodilt, laubal vaevahigi.
Kummaline, vasak jalg põlvest porine.
27.09.2015.a.
Mai
Ega käbi pole kännust kaugele kukkunud...
Öösel kell 3, siis kui mina olin vahetult enne illustreerimise lõpetanud ja raamatuga voodisse pugenud, jäi poiss laua taha joonistama. Viskasin pilgu peale ja üllatasin, sest just selline näeb välja minu järgmise romaani (Westoffhauseni häärberi saladus) peategelane. Selleks ajaks olid valmis vaid silmad.
Mul on kohutavalt hea meel, kui poeg joonistab! Mäletan kuidas ma lapsena anusin, et Ema mulle kassi joonistaks, kuna ta joonistas selle nii eheda. Sihuke tunne oli, et kass astub kohe paberilt välja. Seega on kunstigeen tulnud meil minu Emalt. Sest Ema esimesest abielust sündisid Kalle ja Malle, ning Kalle joonistab ka väga hästi ja Malle noorem poeg Raido samuti.
Kunsti peale ei tohiks sundida, see peab olema vaba tahe. Mäletan kuidas kooli ajal õpetaja(d) soovitasid mul kunstikooli minna, kuid elasin maal ja linna kunstikooli käimine oli suht võimatu, ning mulle ilmselt ei oleks meeldinud "sunduslikult" seda teha, kuna kunstiringis pidi nii ehk naa joonistama teemasse. Ka kunstitunnis. Aga ma olen kord selline inimene kellele raamid ei meeldi ja seega jäi see teekond käimata. Samuti jäi see käimata ka poisil, kuigi 4 aastat ta pühapäevakoolis õppis kunsti. Kuid nüüd polnud aastaid kätt harjutanud ja alles hiljuti hakkas, sundimatult hakkas. Tunnen ikka ja jälle temas ära enda. Seega ei ole tõesti käbi kännust kaugele kukkunud :)
Minu uue romaaniga saate tutvuda SIIN.
27. september 2015.a.
Mai
Alustasin oma ühe raamatu illustreerimist
Siis kui laupäeva õhtul inimesed lõõgastuvad ja sõpradega väljas käivad, mina illustreerin. Ei saa ju lasta juhust käest, kui inspiratsioon peale tuleb. Pealegi on mul kodus hulgim käsikirju kiletatutlt ja kaanetatult ning mu ammune unistus on mõni enda raamat ise illustreerida. Ma ei saa väga hõisata kas ma ka mõne asjaga ühele poole saan, kuid unistamine ei ole ju ometi keelatud :)
Jah, pilt on tõesti erootilise alatooniga, aga nii üks mu jutuke mind ennast inspireeris. Ja loomulikult ei ole ma mingi proff, seega on proportsioonid nihkes, kuna ma pole aastaid enam joonistanud. Ja üle kõige meeldib mulle inimesi joonistada, on kogu aeg meeldinud. Käsi vajab harjutamist. Aga algus on sisse tehtud ja aina edasi!
Enne illustreerima hakkamist sirgeldasin niisama. Mingi meesterhavas peaks see olema. Poolik on ta ka, kuid ma ei teagi kas teen ta valmis, selline ta sai.
Ja igasugune kriitika on oodatud, ma ei ole kriitikahell :)
Täna öösel ma ei maga! :)
27.09.2015.a.
Mai
laupäev, 26. september 2015
Ilu ja patt käsikäes!
ise maniküürisin ;) |
Nonii!
Sain poolteist nädalat tagasi Pärnust, E-küünestuudiost maniküürimispisiku tagasi ja nüüd lähen aina edasi. Paar aastat on paus olnud. Lihtsalt tüdinesin vahepeal küüsi lakkimast ja maniküüris ei olnud kuni ülemöödunud kolmapäevani üldse käinud.
Aastate eest sai neid kogu aeg lakitud ja nööpnõelaga huvitavaid mustreid peale tehtud. Peaks uuesti katsetama. Kuigi enda küüntele on raske teha. Teeme ära, Jaanika? :)
Täna käsin küünelakke otsimas ja peaaegu türkiissinise (see mu lemmikvärv) sain Mai (või Papiniidu) Selverist. Vanad lakid viskasin kõik minema. Neid oli sahtlis lausa 22 tk. Pole mõtet poolkuivanud lakke hoida. Kunagi vene ajal sai ise neid atsetooniga vedeldatud, kuid tänapäeval on küünelakkide ja küüneeemaldite koostis hoopis teine. Vanasti oli selleks atsetoon, kuid täna ostsin ma küünelakieemaldi milles ei olegi atsetooni sees. Müstika!
Lisaks sellele on küünelaki eemaldmine väga kergeks tehtud, pistad näpu pudelisse ja võtad välja ning lakk ongi eemaldatud. Ostsin täna endale ka kaasaegse küünelakieemaldi, kuna küüned olid ju pooleldi veel punased ja kuidagi tuli lakk maha saada.
küünelakk, moodne küünelakieemaldi, pealislakk ja patt ehk M&M`s :) |
Albiino, nagu ma olen. Muidu ei paneks, sest ripsmeid mul jagub, aga see igapäevane värvimine tüütas ära ja keemiliselt värvimist mu silmad ei kannata.
Tegelikult mulle meeldib loomulikkus, kuid usun, et iga naine tahab ennast kasvõi vahel lille lüüa, et kasvõ iseendale meeldida. Naised on ju naised :)
Ja noh, ilus ja patt käivad ikka käsikäes, minul täna lemmiku M&Msi näol ;)
26. 09.2015.a
Mai
reede, 25. september 2015
Kerttu Rakke ja Janek Muru raamatu "Pimedusest välja" esitlus Pärnus
Kerttu Rakke ja Janek Muru |
Kerttu oma tütrega |
Jõudsin poole silmaga jälgida ka rahvast, kellel olid silmad veekalkvel, kes hoidis kurbust tagasi. Aga juttu jätkus lausa kaheks tunniks ja rahvas ei tahtnudki lahkuda :)
Eriti tähelepanuväärne on asjaolu, et Janek, väga raske saatusega noormees, lausa kiirgab positiivsust ja vaatamata eluvintsutustele ei ole saatusele alla vandunud, vaid suudab oma tugeva tahtejõuga, pea püsti edasi pürgida. Siin tekib küsimus, et mida meie viriseme.
Lisan siia katkendi raamatust "Pimedusest välja." Lugeda saate ka SIIT.
Janek Muru ja Kerttu Rakke läinud nädalal ilmunud ühine raamat "Pimedusest välja" räägib loo nõukogudeaegsest suhtumisest puuetega lastesse ning lastekodulapse elluastumisest aastatuhandevahetuse Eestis.
Tegu on esimese põhjalikuma sissevaatega ajakirja Vaimupuu lastekodus kasvanud peatoimetaja Janek Muru lapsepõlve ja noorusaega. Kuidas hakkama saada? Keda usaldada? Kuidas „halbu" sõpru ära tunda? Kerttu Rakke poolt kirja pandud Janeki lugu pakub mõtlemisainet igaühele. Hoolimata karmidest teemadest on see optimistlik ja ilusa lõpuga lugu sellest, et oma unistusi järgides ei tohi kunagi alla anda.
Pärast kuueaastaseks saamist viidi lapsed väikelastekodust laiali erinevatesse lastekodudesse. Mina sattusin Imastu Laste Internaatkodusse, sest siin elasid vaimupuudega ning raske ja sügava puudega lapsed, tollase määratluse järgi lapsinvaliidid.
Nõukogude ajal oli levinud arvamus, et puuetega lapsed sünnivad vaid joodikutel ja muidu vääritutel inimestel. Nii andsid paljud oma lapse lastekodusse, kui laps oli puudega. Laps peideti „ühiskonna silma alt” ära. Puudega laps oli viga, teda tuli varjata ja häbeneda, ning kõige kindlam oli ta mõnesse kinnisesse asutusse pista. Surma ootama. See, muide, pole liialdus. Nii mitmedki arstid on tunnistanud, et nõukogude ajal saadetigi puudega lapsed lastekodudesse surema. Vahet polnud, mis puue täpselt oli – invaliid oli invaliid. Alaväärne. Ka täiskasvanud puuetega inimesi nägi linnapildis üliharva. Abitute koht oli peidus.
Diagnoos, millega mina Imastusse sattusin, on pannud hiljem kõiki imestama. See pole liikumispuue, nagu võiks arvata. Otsus oli karm: Imbecillitas. See tähendab, et ma poleks pidanud millestki aru saama ega end väljendada oskama. Ometi ma ju sain aru, rääkisin ja isegi naljatasin! Mine tea, kas see oli kellegi lohakus või pahatahtlik aps, ent edaspidi suhtuti minusse ainult sellele diagnoosile vastavalt. Üks käsitsi kritseldatud sõna võttis minult ära igasuguse õiguse ja lootuse inimväärsele elule.
Jah, mul on liikumispuue ning mõnikord on mul end keeruline väljendada. Aga oma hinges olen ma ju terve!
See, mis sulle meeldib, maitseb või nalja teeb, ei sõltu ju puudest või sellest, missugune sa välja näed. See on sinu enda olemus, sinu isiksus, sinu „mina“. See ei kao kuhugi, kui sa kaotad käe või jala või kui jääd parandamatult haigeks. Sa võid seeläbi küll muutuda, ent sinu sisemine olemus jääb ju samaks.
Kahjuks ei peetud nõukogude ajal puudega lapse isiksust millekski, mida austada või arendada.
Esimene keel, mida ma rääkima õppisin, oli vene keel, sest Tallinna Lastekodus olid kasvatajateks peamiselt venelannad. Imastu personal oli eestikeelne ja ma unustasin vene keele aastateks. Sealset elu aga ei unusta ma kahjuks iial. Võib kindlalt öelda, et Imastusse kolimisega lõppes minu lapsepõlv.
Nõukogude ajal oli levinud arvamus, et puuetega lapsed sünnivad vaid joodikutel ja muidu vääritutel inimestel. Nii andsid paljud oma lapse lastekodusse, kui laps oli puudega. Laps peideti „ühiskonna silma alt” ära. Puudega laps oli viga, teda tuli varjata ja häbeneda, ning kõige kindlam oli ta mõnesse kinnisesse asutusse pista. Surma ootama. See, muide, pole liialdus. Nii mitmedki arstid on tunnistanud, et nõukogude ajal saadetigi puudega lapsed lastekodudesse surema. Vahet polnud, mis puue täpselt oli – invaliid oli invaliid. Alaväärne. Ka täiskasvanud puuetega inimesi nägi linnapildis üliharva. Abitute koht oli peidus.
Diagnoos, millega mina Imastusse sattusin, on pannud hiljem kõiki imestama. See pole liikumispuue, nagu võiks arvata. Otsus oli karm: Imbecillitas. See tähendab, et ma poleks pidanud millestki aru saama ega end väljendada oskama. Ometi ma ju sain aru, rääkisin ja isegi naljatasin! Mine tea, kas see oli kellegi lohakus või pahatahtlik aps, ent edaspidi suhtuti minusse ainult sellele diagnoosile vastavalt. Üks käsitsi kritseldatud sõna võttis minult ära igasuguse õiguse ja lootuse inimväärsele elule.
Jah, mul on liikumispuue ning mõnikord on mul end keeruline väljendada. Aga oma hinges olen ma ju terve!
See, mis sulle meeldib, maitseb või nalja teeb, ei sõltu ju puudest või sellest, missugune sa välja näed. See on sinu enda olemus, sinu isiksus, sinu „mina“. See ei kao kuhugi, kui sa kaotad käe või jala või kui jääd parandamatult haigeks. Sa võid seeläbi küll muutuda, ent sinu sisemine olemus jääb ju samaks.
Kahjuks ei peetud nõukogude ajal puudega lapse isiksust millekski, mida austada või arendada.
Esimene keel, mida ma rääkima õppisin, oli vene keel, sest Tallinna Lastekodus olid kasvatajateks peamiselt venelannad. Imastu personal oli eestikeelne ja ma unustasin vene keele aastateks. Sealset elu aga ei unusta ma kahjuks iial. Võib kindlalt öelda, et Imastusse kolimisega lõppes minu lapsepõlv.
autogramm ja pühendus |
Mulle on alati meeldinud ilusad asjad ja riided. Juba siis, kui ma neid õieti näinudki ei olnud. Ma lihtsalt teadsin, et need asjad, mis Imastus on, mulle absoluutselt ei meeldi. Mul on hea meel, et sealne räpasus ja maitsetus ei suutnud minus tappa mu korraarmastust ega igatsust ilu järele.
Nõukogudeaegsed lastekodulapsed torkasid linnapildis silma oma koledate riiete tõttu. Need olid mitu hooaega vanad, masstoodangu eksemplarid – näiteks ruudulised talvemantlid ja tuhmi värvi tutimütsid. Enamik tavalisi inimesi oma lapsele selliseid asju selga ei pannud. Minul aga polnud isegi koledat talvemantlit: liikumispuudega lastekodulapsed lihtsalt ei käinudki talvel õues.
Meil olid seljas pikkade varrukatega särgid ja jalas sipupüksid, nöörkinnis kummalgi õlal. Mõnikord, eriti külaliste tuleku eel, pandi meile selga tugevast tumedast puuvillasest kangast türbid, äärmiselt ebamugavad ja alati vale suurusega kombinesoonid. Keskel oli kumm, ees nööbid. Kombinesooni varrukad ja püksisääred olid pikad, lohisesid järel ja jäid pidevalt igale poole ette. Näiteks takerdusid naeltesse, mis linoleumist välja turritasid. Vana linoleumi, mis mõisahoone põrandaid kattis, oli mitmest kohast paigatud, lapid naeltega põranda külge löödud. Kuna siin aga oli väga must, siis rullusid linoleumitükkide servad niiskusest – otse öeldes: kusest – üles ja tõstsid kõrgele ka naelad. Nende vastu lõhkusime me end pidevalt ära.
Sipupüksid olid mugavamad kui kombinesoonid, sest siis olid ka varbad kaetud. Kombinesoone kandes pandi meile ka sokid jalga, aga need jäid samuti naelte külge kinni, läksid katki ja kadusid ära. Uusi sokke ei kiirustanud meile keegi jalga panema. Kombinesoonisääred olid küll pikad, aga sokkideta oli päris hull. Jalad hakkasid neis külmetama, eriti talvel. Mu parima sõbra Raili halvatud jalad olid külmetamisest mõnikord täiesti sinist värvi.
Nõukogudeaegsed lastekodulapsed torkasid linnapildis silma oma koledate riiete tõttu. Need olid mitu hooaega vanad, masstoodangu eksemplarid – näiteks ruudulised talvemantlid ja tuhmi värvi tutimütsid. Enamik tavalisi inimesi oma lapsele selliseid asju selga ei pannud. Minul aga polnud isegi koledat talvemantlit: liikumispuudega lastekodulapsed lihtsalt ei käinudki talvel õues.
Meil olid seljas pikkade varrukatega särgid ja jalas sipupüksid, nöörkinnis kummalgi õlal. Mõnikord, eriti külaliste tuleku eel, pandi meile selga tugevast tumedast puuvillasest kangast türbid, äärmiselt ebamugavad ja alati vale suurusega kombinesoonid. Keskel oli kumm, ees nööbid. Kombinesooni varrukad ja püksisääred olid pikad, lohisesid järel ja jäid pidevalt igale poole ette. Näiteks takerdusid naeltesse, mis linoleumist välja turritasid. Vana linoleumi, mis mõisahoone põrandaid kattis, oli mitmest kohast paigatud, lapid naeltega põranda külge löödud. Kuna siin aga oli väga must, siis rullusid linoleumitükkide servad niiskusest – otse öeldes: kusest – üles ja tõstsid kõrgele ka naelad. Nende vastu lõhkusime me end pidevalt ära.
Sipupüksid olid mugavamad kui kombinesoonid, sest siis olid ka varbad kaetud. Kombinesoone kandes pandi meile ka sokid jalga, aga need jäid samuti naelte külge kinni, läksid katki ja kadusid ära. Uusi sokke ei kiirustanud meile keegi jalga panema. Kombinesoonisääred olid küll pikad, aga sokkideta oli päris hull. Jalad hakkasid neis külmetama, eriti talvel. Mu parima sõbra Raili halvatud jalad olid külmetamisest mõnikord täiesti sinist värvi.
*
autogramm ja pühendus |
Paljud lapsed olid meil väga närvilised. Igaüks läheb ju närvi, kui ennast teistele mõistetavaks ei suuda teha! Tavaelus vihastutakse ja sõimatakse teisi lollideks. Laps, kes pole võimeline ennast teistele arusaadavaks tegema, ei saa aga lubada endale sõimamist ja üleolekut. Pinge sellest, et teda ei mõisteta, aina kasvab. Ja nii ta lihtsalt karjub ja peksab ennast vastu seina või teeb teistele haiget. Kõige lihtsam vahend sellise käitumise vastu oli unerohi. Imastus oli kõige populaarsem unerohi nimega Aminazin.
Päris esimestel päevadel mulle unerohtu ei antud, see sai minu jaoks igapäevaseks alles siis, kui ma pahandusi hakkasin tegema. Selleks ei läinud kaua aega, kuna ma ei olnud personali arvates kaugeltki „hea laps“.
Ma ei olnud tegelikult paha laps. Ma olin lihtsalt laps oma uudishimu ja piiride testimisega. Kõigil, kel vähegi eluvaimu sees, oli probleeme „heaks lapseks“ olemisega. Iga päev oli meil üks ja sama rutiin, mingit meelelahutust ega mänguasju polnud. Ärkad üles – sama rühm, sama tühjus... Puudus elu mõte. Lapsed olid igavusest hullumas, sellepärast tegidki pahandust ja lollusi.
Tihtipeale polnudki oluline, kas olid hea laps või halb laps – unerohtu said ikka. Kui mitte varem, siis õhtul kell kuus, kui enamik personali koju läks ja meil uneaeg algas. Mäletan meie peaaegu igaõhtust „idülli“: unerohi on sees, tahaks magada, aga ei saa, sest tuli veel põleb. Mõned magavad potil, mõned karjuvad voodis… Kõik on kui udus, nagu läbi vati kuuled, kuidas sanitarid telekat vaatavad ja omavahel räägivad. Sanitarid tavaliselt meid magama ei pannud, abitööline Ants tegi seda.
Ma vihkasin seda unerohtu kogu südamest! Sellega uinumine oli nagu musta auku kukkumine. Ei unenägusid, ei puhkust – vastupidi: hommikuti oli pea paks ja me ise uimased. Päeval magada ei tohtinud, selle eest võis saada karistada. Mind kisti mitu korda voodi alt välja, kui hommikul salaja sinna peitu olin roomanud, et pisutki tukkuda. Ka siis leiti mind üles, kui magasin kord potitooli taga. Vedelesin omaenda pissi sees, lihtsalt ei jõudnud liigutada. Õhtupoolikuks olin juba pisut erksam.
Minu parim sõber Raili, liikumispuudega tüdruk, kes oli lamajate rühmas üks nutikamaid, vihkas unerohtu samapalju kui mina. Kuna Raili oli teistest häälekam, anti talle ka rohkem unerohtu. Igasugune oma arvamuse väljendamine nimetati ju kohe märatsemiseks!
Otsustasime unerohu vastu võidelda: olla unerohust hoolimata ärkvel. See oli raske. Roomasime kraanikausi juurde, pesime kraanist tilkuva külma veega nägu, et mitte uinuda. Raili lausa nuttis: nii väga tahtis ta ärkvel olla! Hoidsime teineteisel käest, pühkisime pisaraid ja kordasime: „Me oleme tugevad, me ei jää magama!”
Lubasime teineteisele, et kui suuremaks kasvame, siis põgeneme õue.
Päris esimestel päevadel mulle unerohtu ei antud, see sai minu jaoks igapäevaseks alles siis, kui ma pahandusi hakkasin tegema. Selleks ei läinud kaua aega, kuna ma ei olnud personali arvates kaugeltki „hea laps“.
Ma ei olnud tegelikult paha laps. Ma olin lihtsalt laps oma uudishimu ja piiride testimisega. Kõigil, kel vähegi eluvaimu sees, oli probleeme „heaks lapseks“ olemisega. Iga päev oli meil üks ja sama rutiin, mingit meelelahutust ega mänguasju polnud. Ärkad üles – sama rühm, sama tühjus... Puudus elu mõte. Lapsed olid igavusest hullumas, sellepärast tegidki pahandust ja lollusi.
Tihtipeale polnudki oluline, kas olid hea laps või halb laps – unerohtu said ikka. Kui mitte varem, siis õhtul kell kuus, kui enamik personali koju läks ja meil uneaeg algas. Mäletan meie peaaegu igaõhtust „idülli“: unerohi on sees, tahaks magada, aga ei saa, sest tuli veel põleb. Mõned magavad potil, mõned karjuvad voodis… Kõik on kui udus, nagu läbi vati kuuled, kuidas sanitarid telekat vaatavad ja omavahel räägivad. Sanitarid tavaliselt meid magama ei pannud, abitööline Ants tegi seda.
Ma vihkasin seda unerohtu kogu südamest! Sellega uinumine oli nagu musta auku kukkumine. Ei unenägusid, ei puhkust – vastupidi: hommikuti oli pea paks ja me ise uimased. Päeval magada ei tohtinud, selle eest võis saada karistada. Mind kisti mitu korda voodi alt välja, kui hommikul salaja sinna peitu olin roomanud, et pisutki tukkuda. Ka siis leiti mind üles, kui magasin kord potitooli taga. Vedelesin omaenda pissi sees, lihtsalt ei jõudnud liigutada. Õhtupoolikuks olin juba pisut erksam.
Minu parim sõber Raili, liikumispuudega tüdruk, kes oli lamajate rühmas üks nutikamaid, vihkas unerohtu samapalju kui mina. Kuna Raili oli teistest häälekam, anti talle ka rohkem unerohtu. Igasugune oma arvamuse väljendamine nimetati ju kohe märatsemiseks!
Otsustasime unerohu vastu võidelda: olla unerohust hoolimata ärkvel. See oli raske. Roomasime kraanikausi juurde, pesime kraanist tilkuva külma veega nägu, et mitte uinuda. Raili lausa nuttis: nii väga tahtis ta ärkvel olla! Hoidsime teineteisel käest, pühkisime pisaraid ja kordasime: „Me oleme tugevad, me ei jää magama!”
Lubasime teineteisele, et kui suuremaks kasvame, siis põgeneme õue.
*
(1992. a)
Endiselt ei olnud jätnud mind maha plaan Imastust ära saada. Külalised, ajakirjanikud ja teised tõid meile küll uut hingamist, aga äraminekuks neist abi polnud. Pidin midagi muud välja mõtlema, kellegi teise poole pöörduma.
Meie maja juures käis kaks korda nädalas, lõuna ajal, 1-2 paiku, postiauto. Nägin seda tihti, kui toolile ronisin ja aknast välja vaatasin. Peamiselt tõi postiauto ajalehti, kirju ja pakke.
Aeg-ajalt kuulsin kedagi rääkivat, et üks või teine kiri tuleb „posti panna”. Olin kindel, et see „post“ on siin kusagil hoovi peal, kust postiljon kirjad võtab ja adressaadile viib.
Kogu postivärk oli minu jaoks põnev, nagu kõik, mis veidigi kirjutamise ja paberitega seotud. Nii tekkis mul mõte kirjutada ka ise üks kiri ja saata see ära. Mul õnnestus näpata paber ja pliiats ning ma asusin tööle.
Oli suvine aeg, päike hakkas loojuma, kõik olid juba voodis – kes nuttis, kes häälitses niisama. Mäletan, et päike oli hästi punane. Roomajate aknast paistis see puude vahelt eriti kaunina.
Kuna ma kirjutada ei osanud, sirgeldasin paberi siksakilisi ridu täis. Niimoodi ju kiri välja nägi?
Kirja sisu oli umbes selline: „Armas Jumal, palun aita mul siit põgeneda. Kui sa aitad, siis järgmisel korral, kui ma kommi saan, annan selle sulle.”
Baptistid olid meile rääkinud, kuidas Jumal vaeseid aitas. Sellepärast kirjutasingi Jumalale. Mu ainuke väljapääs oligi Jumal – kellele teisele oleksin ma veel julgenud loota?
Sain kirja valmis ja voltisin kokku, nagu olin näinud täiskasvanuid tegemas.
Õue sain „roomajate“ rõdu kaudu. Uks oli küll lukus, ent võti oli ees – nii et minu jaoks oli see sama hea mis lahtine uks.
Probleem tekkis sellest, et ma ei teadnud, kus on see salapärane post, kuhu kirju pannakse. Vaatasin ringi ja siis märkasin: teisel pool mõisahoone peatreppi, maja nurga juures, seisis kõvera ja katkisena üks metallist toru, aiapost, jäänuk kunagisest võrkaiast, mis oli maha võetud juba enne minu Imastusse tulekut. Roomasin kiiresti, kiri hammaste vahel, selle juurde. Mul oli tõepoolest kiirus sees, sõrmenukid olid verised ja lausa tolmupilv järel! Ma pidin kirja posti panema enne, kui keegi minu puudumist või lahtist rõduust märkab.
Jõudsin postini ja nägin, et see on päris kõrge. Ajasin end toru najale püsti ja toppisin kirja ülevalt august sisse. Midagi ei juhtunud. Võtsin maast oksakese, küünitasin end nii pikaks kui sain ja lükkasin oksaga kirja. Kiri vajus torus allapoole ja jäi siis ühe jõnksu juures pidama. Nägin seda läbi katkise toruseina.
„Nüüd on kiri postis,“ olin ma rahul ja roomasin tagasi tuppa.
Käisin oma kirja iga päev vaatamas ja olin mures, et postiljon polnud seda ära võtnud. Kord blokeerisin isegi postiauto ära, läksin tugiraamiga autole vastu ega lasknud sel edasi sõita!
„Kas sa võtsid postist mu kirja ja viisid Jumalale?“ küsisin ma postiljonilt. See eiras mind igal viisil.
Ühel päeval enam kirja näha ei olnud. Tõenäoliselt oli vihm selle torus allapoole uhtunud, mina aga olin kindel, et nüüd on kiri adressaadini jõudnud. Hakkasin vastust ootama ning igal hommikul postiljoni tüütama: „Kus minu kiri on?”
Postiljon läks lõpuks päris tigedaks, sest ilmselgelt ei saanud ta aru, mis kirjaga tegemist.
Vastust ei tulnud ega tulnud.
Lõpuks ei jaksanud ma enam oodata, tulid uued mõtted ja unistused. Nüüd saan aga öelda, et Jumal võttis mind kuulda. Vastus on ju käes: ma olen Imastust väljas! Olen Jumalale siiani ühe kommi võlgu.
Endiselt ei olnud jätnud mind maha plaan Imastust ära saada. Külalised, ajakirjanikud ja teised tõid meile küll uut hingamist, aga äraminekuks neist abi polnud. Pidin midagi muud välja mõtlema, kellegi teise poole pöörduma.
Meie maja juures käis kaks korda nädalas, lõuna ajal, 1-2 paiku, postiauto. Nägin seda tihti, kui toolile ronisin ja aknast välja vaatasin. Peamiselt tõi postiauto ajalehti, kirju ja pakke.
Aeg-ajalt kuulsin kedagi rääkivat, et üks või teine kiri tuleb „posti panna”. Olin kindel, et see „post“ on siin kusagil hoovi peal, kust postiljon kirjad võtab ja adressaadile viib.
Kogu postivärk oli minu jaoks põnev, nagu kõik, mis veidigi kirjutamise ja paberitega seotud. Nii tekkis mul mõte kirjutada ka ise üks kiri ja saata see ära. Mul õnnestus näpata paber ja pliiats ning ma asusin tööle.
Oli suvine aeg, päike hakkas loojuma, kõik olid juba voodis – kes nuttis, kes häälitses niisama. Mäletan, et päike oli hästi punane. Roomajate aknast paistis see puude vahelt eriti kaunina.
Kuna ma kirjutada ei osanud, sirgeldasin paberi siksakilisi ridu täis. Niimoodi ju kiri välja nägi?
Kirja sisu oli umbes selline: „Armas Jumal, palun aita mul siit põgeneda. Kui sa aitad, siis järgmisel korral, kui ma kommi saan, annan selle sulle.”
Baptistid olid meile rääkinud, kuidas Jumal vaeseid aitas. Sellepärast kirjutasingi Jumalale. Mu ainuke väljapääs oligi Jumal – kellele teisele oleksin ma veel julgenud loota?
Sain kirja valmis ja voltisin kokku, nagu olin näinud täiskasvanuid tegemas.
Õue sain „roomajate“ rõdu kaudu. Uks oli küll lukus, ent võti oli ees – nii et minu jaoks oli see sama hea mis lahtine uks.
Probleem tekkis sellest, et ma ei teadnud, kus on see salapärane post, kuhu kirju pannakse. Vaatasin ringi ja siis märkasin: teisel pool mõisahoone peatreppi, maja nurga juures, seisis kõvera ja katkisena üks metallist toru, aiapost, jäänuk kunagisest võrkaiast, mis oli maha võetud juba enne minu Imastusse tulekut. Roomasin kiiresti, kiri hammaste vahel, selle juurde. Mul oli tõepoolest kiirus sees, sõrmenukid olid verised ja lausa tolmupilv järel! Ma pidin kirja posti panema enne, kui keegi minu puudumist või lahtist rõduust märkab.
Jõudsin postini ja nägin, et see on päris kõrge. Ajasin end toru najale püsti ja toppisin kirja ülevalt august sisse. Midagi ei juhtunud. Võtsin maast oksakese, küünitasin end nii pikaks kui sain ja lükkasin oksaga kirja. Kiri vajus torus allapoole ja jäi siis ühe jõnksu juures pidama. Nägin seda läbi katkise toruseina.
„Nüüd on kiri postis,“ olin ma rahul ja roomasin tagasi tuppa.
Käisin oma kirja iga päev vaatamas ja olin mures, et postiljon polnud seda ära võtnud. Kord blokeerisin isegi postiauto ära, läksin tugiraamiga autole vastu ega lasknud sel edasi sõita!
„Kas sa võtsid postist mu kirja ja viisid Jumalale?“ küsisin ma postiljonilt. See eiras mind igal viisil.
Ühel päeval enam kirja näha ei olnud. Tõenäoliselt oli vihm selle torus allapoole uhtunud, mina aga olin kindel, et nüüd on kiri adressaadini jõudnud. Hakkasin vastust ootama ning igal hommikul postiljoni tüütama: „Kus minu kiri on?”
Postiljon läks lõpuks päris tigedaks, sest ilmselgelt ei saanud ta aru, mis kirjaga tegemist.
Vastust ei tulnud ega tulnud.
Lõpuks ei jaksanud ma enam oodata, tulid uued mõtted ja unistused. Nüüd saan aga öelda, et Jumal võttis mind kuulda. Vastus on ju käes: ma olen Imastust väljas! Olen Jumalale siiani ühe kommi võlgu.
*
(1998. a)Imastusse saabusid kirurg Tiit Härma ja ortoositehnik Kalev Toots Tallinna Lastehaiglast, et leida puudega lapsi, keda oleks võimalik operatsiooni ja abivahenditega aidata. Imastu ei olnud ainus lastekodu, nad käisid läbi kõik, kus elasid puuetega lapsed. Lastekodud olid olnud suletud asutused, juhtivatel meedikutel puudus ülevaade, missuguse meditsiinilise diagnoosiga lapsed seal elavad. Lastekodudes aga ei teatud, missugused on tänapäevased võimalused laste abistamiseks.
Mina jäin arstidele silma, kuna olin teistest vanem, kandsin mitu numbrit suuremat pintsakut ja kõndisin, varbad tuntavalt sissepoole. Ja loomulikult läksin kohe uute inimestega ise juttu ajama.
Kui sain teada, et mul on võimalus operatsioonile saada, tundsin end kui lotovõitja!
„Millal sa oleksid valmis operatsioonile tulema?“ küsis doktor Härma.
„Homme,“ pakkusin mina.
Arst hakkas naerma. „Rahu,“ ütles ta. „Paar nädalat läheb ikka aega.“
Sõit saigi teoks juba paari nädala pärast. Ööl enne minekut ei saanud ma magada. Olin nii erutatud!
Mul ei olnud tegelikult operatsiooni suhtes erilisi lootusi. Rootsis oli ju öeldud, et iseseisvalt kõndima ei hakka ma kunagi. Teatud paranemist küll lubati, aga nüüd, lastehaiglasse minnes, ei mõelnudki ma paranemisele: minu jaoks oli põhiline, et saan Imastust eemal olla. Iga põhjus, ükskõik kui kummaline või valus, sobis selleks imehästi.
Tavaliselt ei taha lapsed käia koolis ega olla haiglas. Minul aga on olnud vastupidi.
Mina jäin arstidele silma, kuna olin teistest vanem, kandsin mitu numbrit suuremat pintsakut ja kõndisin, varbad tuntavalt sissepoole. Ja loomulikult läksin kohe uute inimestega ise juttu ajama.
Kui sain teada, et mul on võimalus operatsioonile saada, tundsin end kui lotovõitja!
„Millal sa oleksid valmis operatsioonile tulema?“ küsis doktor Härma.
„Homme,“ pakkusin mina.
Arst hakkas naerma. „Rahu,“ ütles ta. „Paar nädalat läheb ikka aega.“
Sõit saigi teoks juba paari nädala pärast. Ööl enne minekut ei saanud ma magada. Olin nii erutatud!
Mul ei olnud tegelikult operatsiooni suhtes erilisi lootusi. Rootsis oli ju öeldud, et iseseisvalt kõndima ei hakka ma kunagi. Teatud paranemist küll lubati, aga nüüd, lastehaiglasse minnes, ei mõelnudki ma paranemisele: minu jaoks oli põhiline, et saan Imastust eemal olla. Iga põhjus, ükskõik kui kummaline või valus, sobis selleks imehästi.
Tavaliselt ei taha lapsed käia koolis ega olla haiglas. Minul aga on olnud vastupidi.
*
(2001. a)
Mingil hetkel hakkasin tundma rahulolematust. Mu elu oli mõne aastaga kõvasti muutunud. Mul oli oma kodu, ma sain koolis käia ja õppida. Paar-kolm korda nädalas käisin jõusaalis ja vesiravis. Mul polnud küll ema ega sugulasi, ent mul oli mitu „tädi“ – head inglid lastehaiglast, kes endiselt mu käekäigu vastu huvi tundsid, mul külas käisid ja mind nõu ja jõuga aitasid. Mallega käisime tihti teatrites ja niisama jalutamas. Ka koolis oli inimesi, kellega rääkida, nii õpetajate kui õpilaste seas. Mul oli isegi piinlik, et ma pole oma eluga rahul.
Põhjus oli lihtne: mu ümber olid noored, kel teadmisi ja võimekust vähe, või siis täiskasvanud, kes pedagoogilistel eesmärkidel rääkisid minuga vaid nii-öelda korralike inimeste asjadest. Mina aga tahtsin suhelda omavanustega, kes ei piirdu vaid töölkäimise, kodus istumise, sporditegemise ja intelligentse meelelahutusega.
Tahtsin elada täiel rinnal, käia pidudel, kohtuda lahedate inimestega, olla õnnelik! Igatsesin värve oma ellu, midagi suurt ja võimsat, isegi pisut patust. Ma polnud ju selleks lastekodust välja võidelnud, et nüüd igavat rahulikku elu elada!
/…/Järjest sagedamini jäin juttu ajama noortega, kes meie maja taga istumas käisid, õlut joomas ja suitsetamas. Enamik neist elas kusagil lähedal, meie maja taga aga oli väike park, männitukk, kus oli mõnus istuda. Noored olid minust nooremad, 16-17-aastased ja elasid põnevat elu, pidutsesid tihti ja kelkisid siis oma seiklustega. See kõik oli väga põnev, hoopis teine maailm! Minu arust olid need väga huvitavad ja toredad inimesed.
Mõne aja pärast hakkasid nad mul külas käima, sest mul oli tolle aja kohta päris hea arvuti – Pentium 100. Sain olla „kõva mees“, uhkeldada oma tehnikaga. Graafikakaart oli sellel küll aeglane, aga ikka parem kui mitte midagi. Arvutil sai mängida uuemaid mänge. Ise ma ei mänginud, minu arust oli tobe kedagi tulistada, aga mulle meeldis see elevus, millega noored minu pool mängisid. Kui nad mul külas olid, tundsin end ühena neist. Nad olid minu sõbrad! Teised jõid ja suitsetasid, aga mina mitte. Ma ei teagi, miks. Kanepit proovisin küll paar korda nendega koos suitsetada. See tegi mind vaid uimaseks. Istusin aknalaual ja nägin nagu läbi filtri, kuidas teised rääkisid ja naersid. Otsustasin, et kanep ei ole minu jaoks ning kaua aega olin teiste tarbimisi kõrvalt vaadates täiesti kaine.
Mul oli hea meel, et mul on sellised põnevad sõbrad. Olin nõus igasuguseid lollusi kaasa tegema, et nad ikka minu sõpradeks jääksid. Kord otsustasime, et meil on vaja grillida. Ostsin selleks puhuks väikese grilli ja mõned vorstikesed. Õues oli külm ilm ning me mõtlesime, et kui ikka aknad korralikult lahti teha, siis peaks saama seda ka aknalaual teha. Pihlaka tänava sotsiaalmaja oli ehitatud viiekümnendatel aastatel koolimajaks, sellel olid kõrged laed ja aknad. Roland teipis suitsuandurid kinni, tõstsime grilli aknalauale.
Olime teinud valearvestuse: suits ei läinud nii kiiresti aknast välja, kui me olime lootnud. Kõik kohad olid suitsu täis ja lõpuks tuli päästeamet kohale, sest neile tuli kaebus, et ühest aknast tuleb suitsu. Sellest tuli suur pahandus. Mind kutsuti Nõmme linnaosavalitsuse sotsiaalosakonda ja minuga räägiti tõsiselt.
„Arvesta sellega, et kui sa üksinda elatud ei saa, siis võidakse sind saata hooldekodusse,“ öeldi mulle.
See ehmatas mind tõsiseks.
Mingil hetkel hakkasin tundma rahulolematust. Mu elu oli mõne aastaga kõvasti muutunud. Mul oli oma kodu, ma sain koolis käia ja õppida. Paar-kolm korda nädalas käisin jõusaalis ja vesiravis. Mul polnud küll ema ega sugulasi, ent mul oli mitu „tädi“ – head inglid lastehaiglast, kes endiselt mu käekäigu vastu huvi tundsid, mul külas käisid ja mind nõu ja jõuga aitasid. Mallega käisime tihti teatrites ja niisama jalutamas. Ka koolis oli inimesi, kellega rääkida, nii õpetajate kui õpilaste seas. Mul oli isegi piinlik, et ma pole oma eluga rahul.
Põhjus oli lihtne: mu ümber olid noored, kel teadmisi ja võimekust vähe, või siis täiskasvanud, kes pedagoogilistel eesmärkidel rääkisid minuga vaid nii-öelda korralike inimeste asjadest. Mina aga tahtsin suhelda omavanustega, kes ei piirdu vaid töölkäimise, kodus istumise, sporditegemise ja intelligentse meelelahutusega.
Tahtsin elada täiel rinnal, käia pidudel, kohtuda lahedate inimestega, olla õnnelik! Igatsesin värve oma ellu, midagi suurt ja võimsat, isegi pisut patust. Ma polnud ju selleks lastekodust välja võidelnud, et nüüd igavat rahulikku elu elada!
/…/Järjest sagedamini jäin juttu ajama noortega, kes meie maja taga istumas käisid, õlut joomas ja suitsetamas. Enamik neist elas kusagil lähedal, meie maja taga aga oli väike park, männitukk, kus oli mõnus istuda. Noored olid minust nooremad, 16-17-aastased ja elasid põnevat elu, pidutsesid tihti ja kelkisid siis oma seiklustega. See kõik oli väga põnev, hoopis teine maailm! Minu arust olid need väga huvitavad ja toredad inimesed.
Mõne aja pärast hakkasid nad mul külas käima, sest mul oli tolle aja kohta päris hea arvuti – Pentium 100. Sain olla „kõva mees“, uhkeldada oma tehnikaga. Graafikakaart oli sellel küll aeglane, aga ikka parem kui mitte midagi. Arvutil sai mängida uuemaid mänge. Ise ma ei mänginud, minu arust oli tobe kedagi tulistada, aga mulle meeldis see elevus, millega noored minu pool mängisid. Kui nad mul külas olid, tundsin end ühena neist. Nad olid minu sõbrad! Teised jõid ja suitsetasid, aga mina mitte. Ma ei teagi, miks. Kanepit proovisin küll paar korda nendega koos suitsetada. See tegi mind vaid uimaseks. Istusin aknalaual ja nägin nagu läbi filtri, kuidas teised rääkisid ja naersid. Otsustasin, et kanep ei ole minu jaoks ning kaua aega olin teiste tarbimisi kõrvalt vaadates täiesti kaine.
Mul oli hea meel, et mul on sellised põnevad sõbrad. Olin nõus igasuguseid lollusi kaasa tegema, et nad ikka minu sõpradeks jääksid. Kord otsustasime, et meil on vaja grillida. Ostsin selleks puhuks väikese grilli ja mõned vorstikesed. Õues oli külm ilm ning me mõtlesime, et kui ikka aknad korralikult lahti teha, siis peaks saama seda ka aknalaual teha. Pihlaka tänava sotsiaalmaja oli ehitatud viiekümnendatel aastatel koolimajaks, sellel olid kõrged laed ja aknad. Roland teipis suitsuandurid kinni, tõstsime grilli aknalauale.
Olime teinud valearvestuse: suits ei läinud nii kiiresti aknast välja, kui me olime lootnud. Kõik kohad olid suitsu täis ja lõpuks tuli päästeamet kohale, sest neile tuli kaebus, et ühest aknast tuleb suitsu. Sellest tuli suur pahandus. Mind kutsuti Nõmme linnaosavalitsuse sotsiaalosakonda ja minuga räägiti tõsiselt.
„Arvesta sellega, et kui sa üksinda elatud ei saa, siis võidakse sind saata hooldekodusse,“ öeldi mulle.
See ehmatas mind tõsiseks.
*
(2002. a)
Uurija juures käimine pani mind mõtlema. Olin tahtnud teha hästi, aga välja kukkus jälle halvasti. Tegelikult ma ei teadnudki veel siis täielikult, mis on hea ja mis halb. Lapsepõlves ma neid õppetunde ei saanud ning hiljem ei tihanud ma öelda, et ei tea asju, mida väikesed lapsedki mõistavad. Teadmine, et ma ei saa elust aru, masendas mind.
Tundsin end kohutavalt üksinda ja otsustasin end taas oma emale meelde tuletada. Paar kuud oli ju meie viimasest kohtumisest möödas. Jõulud, andestamise aeg, olid ukse ees.
Sõitsin taksoga aadressile, kus ema elas. Ma ei hakanud ette helistama. Tahtsin näha, kas ta ikka elab nii, nagu mulle rääkis ning tegelikult ka kartsin, et kui helistan, ei pruugi ma emaga kohtuda. Väljas tuiskas, oli ütlemata vastik ilm. Jätsin takso ootama ja ronisin välja. Avasin aiavärava. Esimest korda puudutasin oma jalaga hoovi, mis oleks võinud olla minu lapsepõlvekodu õu. Läksin ukse taha ja vajutasin uksekella. Ema avas ukse. Ta oli väga ilus – juuksed lahti, korralikult meigitud. Oli reede õhtu, ema oli just Rootsist saabunud. Mind nähes kortsutas ta kulmu:
„Mida sina siin teed?“
„Mul on vaja sinu abi, palun anna mulle raha!“
„Mul ei ole mingit raha ja sulle ma küll ei anna. – Issand, kas me ei leppinud kokku, et sa jätad meid rahule?“ Ema oli päris ärritunud.
„Anna siis vähemalt nõu! Ma olen üksi, ma ei oska midagi teha!“
„Sa pead ise hakkama saama,“ oli ema karm. „Sa oled ju elus!“
Nüüd ei pidanud ma enam vastu. Olin lootnud, et ema vähemalt kuulab mu ära, aga tema tahtis hoopis ust kinni panna.
„Ma võin end ka ära tappa!“ nuuksusin ma. „Loodetavasti tuled siis mu hauale!“
„Ma ei tule sinu hauale,“ ütles ema ja pani ukse kinni.
Karjusin talle hoovil inetusi, olin endast täiesti väljas.
Istusin taksosse ja tundsin, et nüüd ei oska ma tõepoolest enam mitte midagi peale hakata.
Õhtul helistas mulle üks naine, keda teadsin nelipühilaste kirikust. Ta töötas televisioonis – töötab siiani – ja oli kursis, et Hille minust filmi teeb. Nüüd oli ta kuulnud minu arvutimüügist ning pidas vajalikuks mulle isiklikult öelda, et olin Triinule liiga teinud. Ta karjus minu peale ja ähvardas mind, et mind on vaja vangi panna ja kogu lugu tuleks Pealtnägijas kajastada, õpetuseks neile, kes selliseid kuritegusid plaanivad, ning teistele, et nad valvsad oskaksid olla.
Mul oli tunne, et vajun häbist maa alla. Ütlesin, et mul on isegi raske, minu peale ei ole mõtet karjuda. See muidugi ei tähendanud midagi. Ma olin halb! Sellistest inimestest ei tehta ju ometi filme!
Teadsin, et pean nüüd veel tugevam olema, et hakkama saada.
Uurija juures käimine pani mind mõtlema. Olin tahtnud teha hästi, aga välja kukkus jälle halvasti. Tegelikult ma ei teadnudki veel siis täielikult, mis on hea ja mis halb. Lapsepõlves ma neid õppetunde ei saanud ning hiljem ei tihanud ma öelda, et ei tea asju, mida väikesed lapsedki mõistavad. Teadmine, et ma ei saa elust aru, masendas mind.
Tundsin end kohutavalt üksinda ja otsustasin end taas oma emale meelde tuletada. Paar kuud oli ju meie viimasest kohtumisest möödas. Jõulud, andestamise aeg, olid ukse ees.
Sõitsin taksoga aadressile, kus ema elas. Ma ei hakanud ette helistama. Tahtsin näha, kas ta ikka elab nii, nagu mulle rääkis ning tegelikult ka kartsin, et kui helistan, ei pruugi ma emaga kohtuda. Väljas tuiskas, oli ütlemata vastik ilm. Jätsin takso ootama ja ronisin välja. Avasin aiavärava. Esimest korda puudutasin oma jalaga hoovi, mis oleks võinud olla minu lapsepõlvekodu õu. Läksin ukse taha ja vajutasin uksekella. Ema avas ukse. Ta oli väga ilus – juuksed lahti, korralikult meigitud. Oli reede õhtu, ema oli just Rootsist saabunud. Mind nähes kortsutas ta kulmu:
„Mida sina siin teed?“
„Mul on vaja sinu abi, palun anna mulle raha!“
„Mul ei ole mingit raha ja sulle ma küll ei anna. – Issand, kas me ei leppinud kokku, et sa jätad meid rahule?“ Ema oli päris ärritunud.
„Anna siis vähemalt nõu! Ma olen üksi, ma ei oska midagi teha!“
„Sa pead ise hakkama saama,“ oli ema karm. „Sa oled ju elus!“
Nüüd ei pidanud ma enam vastu. Olin lootnud, et ema vähemalt kuulab mu ära, aga tema tahtis hoopis ust kinni panna.
„Ma võin end ka ära tappa!“ nuuksusin ma. „Loodetavasti tuled siis mu hauale!“
„Ma ei tule sinu hauale,“ ütles ema ja pani ukse kinni.
Karjusin talle hoovil inetusi, olin endast täiesti väljas.
Istusin taksosse ja tundsin, et nüüd ei oska ma tõepoolest enam mitte midagi peale hakata.
Õhtul helistas mulle üks naine, keda teadsin nelipühilaste kirikust. Ta töötas televisioonis – töötab siiani – ja oli kursis, et Hille minust filmi teeb. Nüüd oli ta kuulnud minu arvutimüügist ning pidas vajalikuks mulle isiklikult öelda, et olin Triinule liiga teinud. Ta karjus minu peale ja ähvardas mind, et mind on vaja vangi panna ja kogu lugu tuleks Pealtnägijas kajastada, õpetuseks neile, kes selliseid kuritegusid plaanivad, ning teistele, et nad valvsad oskaksid olla.
Mul oli tunne, et vajun häbist maa alla. Ütlesin, et mul on isegi raske, minu peale ei ole mõtet karjuda. See muidugi ei tähendanud midagi. Ma olin halb! Sellistest inimestest ei tehta ju ometi filme!
Teadsin, et pean nüüd veel tugevam olema, et hakkama saada.
Tegin muidugi ka Facebooki albumi ja seda saate piiluda SIIT.
Tänan südamest pärnakate nimel meeldiva õhtu eest teid Kerttu ja Janek!
25.09.2015.a.
Mai
Tellimine:
Postitused (Atom)