pühapäev, 23. august 2015

Kallistamine on kui õhk, mida vajame hingamiseks (üks artikkel minust ajakirjas Saatus & Saladused (2014)



  Teen juba neljandat aastat koostööd ajakirjaga "Saatus & Saladused" ning siin on üks eelmise aasta artikkel minust. Olen seal saanud avaldada oma lühijutte ja novelle. Täidan ka luuleveergu. Head lugemist! (kes veel ei ole lugenud)

Noor kirjanik ja Pärnu kirjandusõhtute korraldaja Margit Peterson on ilus illustratsioon vanasõnale „Kes teeb, see jõuab.“
Kuidas ennast tutvustaksid?
Olen Margit Peterson. Sündisin Sea- Aastal, Neitsi tähtkujus. Juba neljandat aastat korraldan Pärnu kirjandusõhtuid, kus saavad esineda kõik, kes soovivad. Alustasin luuleõhtute korraldamisega, mis sujuvalt kasvasid kirjandusõhtuteks üle, kuna kirjutan ise ka proosateoseid ja liigun kirjanike seltskonnas. Praegu on suvepuhkus, aga kui veel mõnede kirjanike teosed ilmavalgust näevad, korraldan ühise raamatute esitluse, kuskohast ei puudu ka vaba lava, kus saavad kõik soovijad esineda. Töötan sotsiaaltöötajana, kuigi võtsin aastakese puhkust sellest tööst. Muidu olen armsa sõbranna isiklik abistaja ja see töö mulle väga meeldib. Mulle üldse meeldib inimesi aidata. Kui olen suutnud kellelegi heateo teha, tunnen ennast õnnelikuna. See kõik justkui lisaks minusse positiivset energiat juurde. Olen alati armastanud lapsi ja vanu inimesi. Ka minu esimene töökoht oli Lõpe lasteaias, kuhu tööle kutsuti mind peale seda kui jätsin Tartus meditsiiniõpingud pooleli. Juhataja ise käis kutsumas, kuna niikui ma nina toast välja pistsin, olid lapsed mul käeotsas ja vaidlesid kes saab käest kinni hoida. Maalapsena ei ole mulle võõrad ka maatööd. Olen pärit seitsmelapselisest perekonnast ja kõik mu suved möödusid karjas lehmi karjatades. Juured on mul Pärnumaal, Koonga vallas, Mihkli kihelkonnas, Veltsa külas. Tänapäeval tuntakse Mihkli küla laatade korraldamise tõttu rohkem. Need toimuvad igal aastal juuli teises pooles. Ka mu ema, õde ja vend elavad veel selles vallas. Elu viis mind lapsena küll Pärnumaa teise otsa, Kablisse, kauni mere kaldale elama, sealt Penu külla, kus täna toimuvad Päikeseloojangu festivalid. Lõpetasin esimese klassi suhteliselt Läti piiri ääres, Metsapoole koolis, kuigi Häädemeeste oli ligemal. Aga Häädemeestel ei olnud internaati ja kooli oli jalgsi pikk maa, seega otsustas ema meid Metsapoole kooli panna. Siis tõi elu mind juurte juurde tagasi. Tänaseks olen juba 9 aastat pärnakas. Mul on esimesest kooselust kaks täiskasvanud poega, Germo ja Geio. Elame Pärnu südames.
Mida pead oma suurimateks saavutusteks?
2011. aastal ilmus mu debüütluulekogumik "Õitsvate pärnade alleel", mille üle oli mul siiralt hea meel, kuna võtsin lausa aastakümneid hoogu oma raamatu avaldamiseks. Iga aastaga enesekriitika kasvas ja kahjuks nappis ka raha selleks, kuna kasvatan üksinda kahte poega, kellest vanem on saatuse tagajärjel ajukahjustusega. Täna facebookisõprade ja sõprade toele nägi see raamat õnneks ilmavalgust. Kahjuks ei ole Kultuurikapital mu raamatute ilmumiseks õlga alla pannud, aga ma ei ole sellest murdunud. Esimese raamatu toetust laekus niipalju, et sain tänu sellele ka 2012. aastal oma teise luuleraamatu avaldatud "Avali Aegadesse". Ja kolmas luuleraamat ilmus 2013. aastal ühisplatvorm Hooandja- ja sõprade abiga. Sellel aastal ilmus mu debüütromaan "Segavereline", mille toetuseks küsisin ka abi facebooki sõpradelt ja see toimis. Kõik, kes toetasid mu raamatu sündi, on ka selle raamatu endale saanud. Rahva Raamatu poed müüsid kahe nädalaga mu romaanid läbi ja üks päev enne kui raamat kuu aega vanaks sai, läks ta juba kordustrükki, kohe on ilmumas 500 uut Segaverelist. Kutsun oma raamatuid hellitavalt tütardeks, sest tunnen, et nad ongi mu tütred.
Mis on olnud sinu elu kõige suurem rõõm?
Olen siiralt õnnelik, et olen saanud kasvada paljulapselises peres. See on mind õpetanud arvestma ligemesega ja kasvatanud minust suhtleja, kuigi lavad ja mikrofonid ei ole minu jaoks. Nii edev ma ei ole, et pidevalt igal pool esinen ja seega palun vabandust nende ees, kellele olen pidanud ära ütlema. Mulle meeldib meeletult kirjutada ja suhelda, aga mitte esineda. Kui ma enne esinemist ei olegi pinges, siis lavad tekitavad pingeid ja jalad hakkavad all värisema. Küllaps see "kiiks" on mul lapsepõlvest kuna meil oli väikese õpilasarvuga klass ja kui mõni esinemine oli, siis pidi kogu klass kaasa lööma. Olen õnnelik, et mul on kaks poega, kuigi olen nende nimel käinud läbi lausa tulest ja veest. Üheksa aastat tagasi oli raske pöördepunkt, kuna vanem poeg, kes lapsena meningiiti põdedes ajukahjustusse haigestus, langes kooma. Kuid õnneks tuli mu oma käte vahel koomast välja ja see tunne on kirjeldamatu. Olen õnnelik, et mu ümber on sõbrad, perekond ja armastus. Üks armas inimene, kes on kaua aastaid olnud mu muusaks. Olen õnnelik, et mu ümber on inimesi, kes ei vaata viltu selle peale, et palju kallistama kipun. Haige pojaga kallistame ligi 10 korda päevas ja kallistamine on justkui õhk, mida inimene hingamiseks vajab.
Kõige rängem väljakutse sinu elus?
Mind on kutsutud telesaatesse ja lausa mitmel korral. Aga kuna kardan kaameraid, olen loobunud. Välja arvatud muidugi see, kui 2012. aastal koos Belkaga Terevisioonis käisime, minu algatatud pärnakate ühise punkluulekogumikku "Sõnaga Näkku" tutvustamas. See oli justkui eneseületamine, mis röövis minult söögiisu ja une. Aga ära tegime, vaatamata kõigele! Väljakutseid on veel, aga need ei kannata trükimusta. On asju, millest ei räägita rohkem kellelegi, kui oma parimale sõbrale – kui tallegi. Meedia ees musta pesu pesemine pole minu maailm. Ma ei loe ka kollast ajakirjandust, pigem kirjutan ise ja ilukirjandust.
Mis annab sulle jõudu loomiseks ja tegutsemiseks?
Nagu eelpool mainisin, et minusse süstib positiivset energiat juurde see, kui suudan mõne heateoga hakkama saada. Üldse olen ma sellise loomuga, et näen eelkõige rohkem inimeste positiivseid külgi. Negatiivsust on meis kõigis, aga miks peaks seda esile tooma? Ei ole mina ka üdini aus, aeg-ajalt tuleb ette olukordi kus hädavale on lausa vajalik meie labiilses ühiskonnas. Aga kurjust ja silmakirjalikkust ma ei salli. Ka lausjoomine on vastuvõetamatu, mis ei tähenda. Tänaseks olen kujunenud täiskarsklaseks, aga olen minagi kunagi ennastunustavalt pidu pannud, nagu enamus inimesi. Aga ühel päeval avastasin, et mina ja alkohol kokku ei sobi, kuna juba paari kannu õlu tarbimist olin väga haige. Kolm kuud pole enam lonksugi alkoholi tarbinud. Ma leian, et seda pole mulle vajagi, oskan ka ilma selleta joovastuda.
Millest unistad?
Unistan oma kodust, mida mul kahjuks ei ole. Elan kesklinna üürikorteris ja olen õnnelik, kuigi tahaks oma. Tahaks maale maakodu, kuhu saaks vahel linnamelu eest pakku pugeda, eriti siis, kui inspiratsioon nagu tulvavesi selga sajab. Vahel on perioode, kus tahaks üksi olla. Kui hakkan kirjutama, siis on mul selleks köök ja köögilaud. Olen vanamoodne inimene selles suhtes, et kirjutan kõik oma kirjutised algselt paberile ja hiljem arvutisse. Kirjutamisperioodil teavad ka pojad, et mind kööki segama tulla ei tohi. Viimase kuus aastat tõmbab miski mind Setumaale. EI saagi aru miks, aga tõmbab. Tahaks omale Setumaa metsade vahele kodu. Unistused on määratud täituma, mine tea... Teine romaan, mis praegu on toimetamisel ja illustreerimisel, kõneleb ka Setumaast. Tegu on veidike ajaloolise romaaniga, võiks ütelda nõiaromaaniga, kuna kasutan seal oma teadmisi ja praktikat suurel määral. Olen kunagi õppinud Tallinna Intuitiivteaduste Koolis. Pärnust oli toona sisseastujaid ligi 20, aga viis meid sai sisse. See oli loomulik jätk minu huvidele, kuna olen juba lapsest saati kaarte pannud jne...Tänaseks puhastan veel vaid eluaseme energeetikat vähesel määral.
Anne-Mari Alver

Lisan siia ka lingi selle artikli kohta. Lugeda saate SIIT.

Lisaks eelmisele viitele saate ka SIIT  minu lühijutte lugeda!

23. august. 2015.a.
Vaeste Patuste Alev- Piiri

"Rist teel" TOP 10 !



  Üle kuu aja tagasi nägi ilmavalgust mu 7. raamat ehk siis teine romaan.
Minu uus romaan "Rist teel" on tõusnud edetabeli TOP 10 kohale! smile-emotikon Kiiremad tellijad saavad selle tellida veel otse minu käest. Pühenduse kirjutan ka. Käest kätte 15 eurot ja postiga 17 eurot (Eesti piires)

Margit Petersoni romaan „Rist teel“ on tema enda sõnul nõiaromaan, kuhu ta on põiminud oma teadmisi maagia- ja ravitsemisvallast. "Kõik see, millest romaan kõneleb, on minu elu loomulik osa. Tänaseks tegelen küll veel vaid numeroloogiliste tabelite koostamisega ja eluaseme energeetika puhastamisega," kinnitab ta. Romaani keskmes on Setomaa külapoiss Veimar, kellel juba varakult hakkavad avalduma võimed inimeste abistamiseks, maagilisteks toiminguteks ja ravitsemiseks.
Margit Peterson on kirjutanud nii kaua, kui ennast mäletab. Ta on avaldanud neli luulekogu („Õitsvate pärnade alleel“, „Avali aegadesse“, „Veerekese pääl“ ja „Külalood ehk Vaaderpass“), romaani „Segavereline“ ja novellikogu „Virtuaalmees“, lisaks luulet 27 ühiskogumikus, paljudes ajalehtedes ja ajakirjades. Ta korraldab juba viiendat hooaega Pärnu kirjandusõhtuid ja naudib seda, mida teeb.



23.august. 2015.a.
Vaeste Patuste Alev- Piiri

laupäev, 22. august 2015

Kas veri on ikka paksem, kui vesi?

pilt netiavarustest


 Oli reede õhtu. Raul tuli töölt, käis duši all, pani piduriided selga ning käivitas oma päevinäinud Fordi. Juba kaduski auto silmapiirilt. Janne seisis nõutult, köögipõll ees, paari kuu eest päranduseks saadud vana maja verandauksel, käed põlle taskus. Tema silmnähtavalt paisuvas kõhukeses algasid tuhud.
  Kuigi noored olid koos elanud alles aastajagu päevi, tülitsesid nad tihti ning Janne oli selle aja jooksul lausa kolmel korral esivanetamtelt ulualust palunud, kuna Raul lihtsalt läks ja kadus. Kadus vahel lausa nädalaks. Tuli tagasi, nagu õige mees kunagi, vaikis. See kõik tegi Jannele väga haiget. Toona elasid nad veel kivilinna üürikorteris ning Janne käis oma muret kurtmas naabrinaisele, kes lapseootel naisele meeleldi moraalseks toeks oli. Peale viimast lahkheli oli ju Raul just see kes lubas, et maamajja kolides muutub kõik, et nendest saab õnnelik perekond. Muidugi uskus sinisilmne ja rase naine oma armastatut. Nii tehtigi otsus kolida linnaskärast eemale, metsamajja, millele lähin talu asus viie kilomeetri kaugusel. Vaid ligemale kaks kuud suutis Raul hoolivat perepead mängida ja Jannele tundus, et nende kooselukriis on möödanik ninga nad on oma eluga rööpasse saanud, kuid siis...
  Jannel oli muidugi halb komme mehe järgi nuhkida. Aga naised kipuvad seda tegema reeglina usaldamatusest. Nii ta igal võimalusel Rauli telefonis nuhkiski, kuid jäi alati pika ninaga, sest ühegi võõra naise numbrit ta sealt ei leidnud. Janne isegi kahtlustas, et mees lisab uute naistuttavate numbrid meeste nime all telefoni. Ta kirjutas uued numbrid üles ja mehe äraoleku ajal hakkas anonüümsena nendele numbritele helistama, kuid jäi taas pika ninaga, sest telefonikõnedele vastasid vaid mehed. Mõnes mõttes oli see ju hea uudis, kuid Janne hing rääkis teiseds keeles. Ta tundis lausa füüsiliselt, et mees petab teda. Kuid ühtegi niidiotsa ta selle kahtluse tõestamiseks ei leidnud ka siis, Kkui Raul ühel päeval oma facebooki lehelt ennast välja logimata unustas. Pealegi polnud Raulil ka ühtegi Jannele tundmatut naisinimest ka sõbralistis ja meestevahelisi vestlusi ta lugema ei vaevanud. Naine sattus segadusse. Vajab ju rase naine eriti lähedust, hoolt ja armastust. Ta vajab ka väga õlga, mille najal nutta sellel perioodil, kuna naise kehas toimuvad hormonaalsed muudatused on talle endalegi uued ja pisut hirmutavad. Aga jagatud mure on teadagi pool murest.
  Õnneks on tänapäeval olemas mobiiltelefonid ja õnneks oli Jannel mobiiltelefon köögikitli taskus, kui tuhud teda jalust maha tahtsid niita. Nii ta endale kiirabi kutsuski ja juba paari tunni pärast sai temast ema oma esikpojale. Naine nuttis, kas rõõmust või kurvastusest, seda teab vaid tema ise. Küllap ikka suuremal määral rõõmust, sest vaid lapse sünnitanud naine teab mis tunne on, kui oled kellelegi elu andnud. Ja pealegi soovis Raul väga poega, sest mõte tütre saamisest, mida ultraheli nooretele oli ennustanud, ajas mehe lausa marru. Peale seda ta hakkaski tihedamini kodust hüppes käima. Miks see nii oli, sellest Raul vaikis. Seega ei olnud naisel üldse kerge kanda endas ihuvilja keda Raul ei soovinud, aga loodus soosis. Vähemalt ultraheli väitel. Kuid ka igasugused targad aparaadid võivad eksida. 
  Kui Janne laps rinnalt imikuvoodisse pandi, võttis naine telefoni, et Raulile rõõmusõnumit teatada, kuid see oli, nagu alati hüppes olles, välja lülitatud. Naine läks väga endast välja, et talle tehti rahustav süst, sest sünnitusjärgne depressioon on kerge tulema ja sünnitanud naine vajab nii kui nii puhkust. Peale paaritunnist und proovis Janne uuesti Rauliga ühendust saada, kuid mehe telefon oli endiselt tumm. Janne leidis endas jõudu otsuse langetamiseks ning otsustas oma vanematega, kellega ta Rauli pärast mitu kuud ei olnud suhelnud, lepitust otsida ja rõõmusõnumit teatada. Loomulikult rõõmustasid värsked vanavanemad uudise üle ja paegi olidki laspselast imetlemas. 
  "Tead tütreke, nüüd on asjaolud nii, et tulete koos poisipõnniga meile elama. Tegime maja ülemise korruse teiel elamiseks sobivaks ja meie maja uksed on sulle ja meie lapselapsele alati avatud," varjas Janne isa pilk midagi, millest ta rääkimata jättis. Polnud ju tütar vanematele Rauli hüppes olekust rääkinudki, aga ega väikelinnas uudised vaka alla jää. Ilmselt teadsid Janne vanemad Rauli vempudest ja sellepärast nad ei suutnudki Rauli väimehena aksepteerida. Kuid rasedale tütrele nad sellest rääkida ei sõandanud. Armastusest pimestatud Janne ei uskunud ühtegi külajuttu, millele ta vanemad olid kunagi vihjanud ja see oligi nend evahelise tüliõuna suuremaks kasvatanud. Aga õnneks on elul läbi aja võime kõik asjad paika loksutada. Janne vanemad ootasid kärsitult aega mil nende ainukese tütre silmad avaneksid, kuid ise nad seda väga avama ei kippunud, sest tõde oli liiga valus.
  Nelja päeva pärast jõudsidki vanemad oma tütre ja tütrepojaga koju. Tundus nagu oleks Janne Rauli juba mõtteis maha matnud ning vanemad olid õnnelikud, et tütar väga oma poja eest hoolitses, teda armastas, ega võtnud nende kuuldes Rauli nime suhugi. Kuid tegelikult elas Janne seda kõike väga raskelt üle, aga oli õppinud vanemate ees maski kandma. Kuigi noorel emal oli ajanappus, haudus ta plaani Rauliga kohtumiseks, et teda armastada, et temaga armatseda, et talle teatada nende armastusevilja, armsa poja sünnist. Ühel päeval, nagu eelnevatelegi, läks Janne pojaga linna jalutama, aga sellel korral ilma emata, sest ema oli äsja puhkuselt tööle naasenud. Juhtumisi sai ta tänaval kokku noorpõlve sõbra Joonasega, kes lausa õitses Jannet nähes. Paar tunnikest teetassi taga vestelds möödus kiiresti. Sinna sisse jäid veel ka mitu tissitamist kohvikus, mida noor ema ei häbenenud ka avalikult teha. Uskuge või mitte, Joonas vaatas seda kõike lausa pisarsilmil pealt ja lausus ootamatult: "Ma oleks pidanud sulle juba aastaid tagasi ütlema kuidas ma sind armastan. Siis oleks sa ehk praegu meie ühislast imetanud."
  Janne ehmatas lausa nii, et jäi ammulisui sõprad piidlema. Ta polnud iial arvanud, et Joonas temasse armunud võis olla. Kuid kas möllasid Jannes hormoonid, või oli ta enne lihtsalt pime olnud, Joonase sõnad igal juhul erutasid teda. Pealegi ei olnud naine lausa kaheksa kuud mittemingisugust meesterhava lähedust tundnud, kuna lapseootusest teada sades, kohtles Raul teda nagu pidalitõbist, lausa eiras teda. Janne surus oma patumõtted Joonase suhtes maha ja keeras asja naljaks.
  "Heh! Joonas-poiss, mina armastan sind ka väga. Väga, väga armastan! Küll ka sina ükskord isaks saad. Ja ma olen rohkem kui kindel, et sinust saab maailma parim isa!" takerdus naise jutt pisaraisse, kuna ta tundis ennast ühtäkki väga õnnetult, sest talle meenus Raul. Selle peale Joonas embas teda ja titat. See kõik erutas Jannet veel enam, aga igatsus Rauli järele kutsus teda korrale. 
  "Joonas, kallis sõber, kas sul aega on?" küsis ta äkki. Joonase silmad lõid erutusest särama. Temas ärkas lootus, et ehk...ning ta noogutas jaatavalt. "Jess! Sa oled mulle kullastki kallim!" hüüdis Janne ning jätkas juttu. 
 "Tead, mul oleks väga vaja metsamaja kodus ära käia. Kõik mu tita riided ja asjad on seal. Mis sest, et vanemad mulle ja mu beebile kõik uued asjad ostsid. Ma tahaks ikkagi palju asju sealt ära tuua."
 "Loomulikult. Sinu sõna minu seaduseks!" vastas Joonas rõõmust ja juba nad sõitsidki maale. See pilt mis seal noorele emale ja ta sõbrale avanes, ei kannata trükimusta. 
  "Võta oma tütrevärdjas ja tee, et sa kaod!" käratas Raul, kelle voodimõnusid teise mehega olid kutsumata külalsied segama tulnud. 
Tänaseks on Janne ja Joonas õnnelikult abielus ja ootavad oma ühist last, venda Jan-Joonas juuniorile, kelle Joonas juba titena lapsendas. Ja uskuge või mitte, Jan- Joonas on täitsa oma kasuisa moodi. Nagu väidetakse, et kaua koos elanud abielupaar muutub suurest armastusest sarnaseks, nii ilmselt on Joonase armastus oma kasulapse vastu muutnud ka nemad sarnasteks. 
  Aga Raul, omasooihaleja, kelle saladusest olid Janne vanemad ammu teadlikud, isegi ei tea, et tal poeg on. Ja ega ta pole oma lihase lapse vastu huvi tundnudki. Kas Janne ja Joonas kunagi Rauli olemasolust Jan- Joonasele räägivad, see on vaid nende teha. Parema vast on, kui mitte!
Või?



22.08.2015.a.
Mai

Alari "Papa" Janson- SÕNAVIISI

 

     Pärnu juurtega muusikul, poeedil ja laulusõnade autoril Alari "Papa" Jansonil ilmus paari kuu eest tema viies raamat SÕNAVIISI, mis on minu lemmikum tema teoste hulgast. Enne on tal ilmunud:

1. Proosateos "Päraküla kohatu juhtum" (2006)- kirjastuselt Kentaur
2. Lauluraamat "Lõkke ääres jorisemikses" (2011)- kirjastuselt Kentaur
3. Lauluraamat "Talviseid laule pimedaks ajaks" (2012)- kirjastus Kentaur
4. Luuleraamat "Valitud tõed" (2013)- kirjastus Hea Tegu
   ja nüüd see, uus
5. Luule- ja lauluraamat "Sõnaviisi" (2015)- kirjastus Hea Tegu

 Tutvusime Alari "Papa" Jansoniga 2010. aastal Pärnus, Jahtklubis bluusiõhtul. Lisaks sellele, et Papa on parim Eesti bluusilaulja (minu arvamus), oskab ta ka häid laulusõnu ja luuletusi kirjutada.

  SÕNAVIISI on 104 lk pehmes köites raamat, mis koondab endasse Papa uuemad luuletused ja laulusõnad, mis tänaseks on saanud lausa bluusiõhtute hittideks. Selles kogumniku leidub ka väga häid ja ehedaid vabavärsse ja proosaluuletusi, lisaks riimiluulele. Papa maalib sõnadega. Kuigi tema luuletused on suurel määral kurva alatooniga, leidub nendes ka muigama ajavaid luuletusi. Ja laulusõnad oskab Papa väga elavaks laulda.
  Mikk Allase illustratsioonid raamatus annavad väga palju juurde, need on üliprofessionaalsed ja head. Täielik tase! Üldkokkuvõttes väga hea raamat! Soovitan lugeda. Eriti meeldib mulle raamatu esimene pool. Muidugi bluusisõpradele (kaasa arvatud mina) ka teine pool, kus on laulusõnad.

Papa ise kirjutab raamatututvustuseks nii:

Paar aastat tagasi ilmus Hea Teo kirjastuselt mu esimene luulekogu „Valitud Tõed” ja juhtus nii, et laulsin esitlusel ka mõned enda kirjutatud lood. Selle peale küsiti, et kuule, kas su laulude sõnad on ka selles kogumikus sees? Kahjutundega pidin nentima, et ainult paaril luuletusel oli ka viis, kusjuures ühele neist oli kirjutanud viisi sõber Kessu bändist nimega "Koera Saba Kergitaja". Et viga parandada ja ühtlasi headele sõpradele vastu tulla, panin ma enda bändile, „Rääma blue”, mõnele teisele koosseisule ja skautidele, kirjutatud lugude sõnad kokku. Lisasin veel avaldamata luule ning nii see kogumik, „Sõnaviisi” ühel momendil koos oligi. 
Hea sõber Mikk Allas joonistas mu sõnu, Pilleriin Järve lubas enda tehtud fotoga katseid teha ning Vallo Hallik ohkas, kujundas, toimetas ja aitas kuni ilmumiseni välja. Tegelikult on päris najakas mõnda naiivsemat lauluteksti praegu lugeda, aga tõe huvides pidin ka need avaldama. seda enam, et üle poole, aja jooksul tekkinud lauludest, ei kannatanud kogumiku tarvis trükimusta välja ja jäid sahtlisse järgmist tolmukihti koguma. Cest la vie! Nii et võtame elu sõnaviisi, ikka sõnaviisi!

 Alari "Papa" Janson on bändi "Räämablue" laulja ja nende esinemist Pärnu Bluusipäevadel saate vaadata ja kuulata SIIT. Mõnusat nautimist ja tänud Papa! :)

22. august. 2015.a. (öösel kell 3.21)
Mai

reede, 21. august 2015

maailmalõpu nurgakohvikusse...



.........

sina askeldasid västraga kaldal 
kui ma tulin kui ma asetasin
oma ihusoojad käed ümber su
külma ja karge kalamehekaela
nagu sooja lambavillase salli
et sind üles kütta et sind üles
äratada eilsest mille taak varjuna
su hinge rusus

aga sina olid ära olid eilsesse
justkui naelutatud sina näppisid
kalatarbeid nagu uppuja kes
viimasest õlekõrrest haarata püüab
sina ei tundnud mu paisooje käsi
sa olid omas maailmas olid omas
universumis nagu autist kes teistega
arvestada ei oska nagu hernehirmutis
veerekese pääl hõlmad taevale valla

aga mina ei jätnud sind
ei jätnud sind sinna üksinda
vaid tulin koos sinuga
maailmalõpu nurgakohvikusse...


21.08. 2015.a.
Mai

neljapäev, 20. august 2015

Taasiseseisvumispäev armsa Heli Künnapasega

Heli Künnapas oma kolme pojaga. Mathias, Christian ja Joosep
 
   Võib ütelda, et täna oli meil ekspromt kokkusaamine. Vestlesime hommikul facebookis ja korraga avastas Heli, et on ju Pärnusse tulemas ja nii me siis leppisime aja ja koha kokku, kus kohtuda. Ma päristäpselt ei mäleta mis selle kohviku nimi Kaubamajakas on kus me istusime, aga sellel polegi tähtsust. Tähtis, et Heli ja ta lapsed on õnnelikult ootusärevuses, sest täna jõuab perepea Herlend koju koos pere ainsa tütre Mariaga, kellega ta haiguse tagajärjel pikalt Soomes, Oulu haiglas oli. Marial oli raskekujuline veremürgitus, kuid nüüd on taastumas ja tuleb koju kosuma.
Joosep
  Joosep ja Mathias süvenesid kohviku mängutoas telekast tulevasse lastesaatesse, või multikasse, kuni meil Heliga jätkus juttu kauemaks, kui kauaks ;)
  Hea, et osadel kohvikutel on laste mängutoad, sest lapsed ju tüdinevad laua taga istumast. Nii ka Joosep ja Mathias peale jäätisekokteile maiustamist taas mängutuppa suundusid.
  Ja muidugi pesamuna Chistian nautis meie seltskonda laua taga, pärast pallibasseinis hullamist ja "ratsutamist".
Mathias
   Meie saime lõpuks ka oma uued raamatud vahetatud. Kaua oodatud kaunikesed. Olin ise suhteliselt unenäoline alles ja seega endast tehtud fotosüüdistusi siia meeleldi ei lisa. Pealegi pole ma veel esmaspäevasest hamabaarsti juures käimisest päriselt toibunud. Ja mobiiliga pildistades ei tule just head pildid ka hämaras kohvikus. Tuhat vabandust jah, aga nii see on ;)
Christian
Heli Künnapas minu uue romaaniga Rist teel (mina sain tema Tähtajalise elu)
  Cristian on Heli Künnapase pere pesamuna, kes on mulle kuidagi eriliselt südame külge kasvanud. Ilmselt sellepärast, et olen temaga rohkem koos

olnud.Nimelt kasvas Cristian üles märkamatult meie eelmise aasta sügise ja selle kevade esinemistuuride juures. Muudkui sõi ja magas ja vahel ka rõõmustas meid oma hea tujuga. Just hea tujuga, sest ma pole iial näinudki nutvat ja pahurat Christiani. Hämmastavalt heatujuline ja rahulik poiss, muudkui naerab ja naeratab. Aga ega ma ei imestagi selle üle, kuna laps sünnib ikka vanemate moodi :) Herlendit ma tunnen vähe, oleme vaid mõnel korral kohtunud. Halba sõna ei oskagi

kosta. Ja, no Heli on supernaine, temast kirjutades jääks siin ruumi väheseks ;) Samas tunnen Heliga ka palju sarnasust, hingesugulust ja hämmastav on see, et viimasel ajal räägivad ka teised seda. Et isegi meie loomingus pidavat sarnaseid ja elutarku õpetusi olema. Ja ma ei väsi kordamast (olen Helile ennegi mainunud), et näen Helis väga palju enda ära elamata jäänud elu, (selles mõttes ka, et kui ma saaksin otsast alata, siis elaks täpselt samamoodi, kui tema, uhh, läks keeruliseks, aga nii on) selles mõttes, et meil on tõesti mõttemaailm sarnane, kuigi mina ilmselt poliitikasse ei pürgiks. Igal juhul olen ma endiselt siiralt tänulik Emand Kati Saara Vatmannile, et ta mulle mõningate aastate eest ütles, et on Heli Künnapase nimeline inimene kes ka isegi kirjutab :) Ja nii meie tutvus alguse saigi. Aitäh, sõbrad!

tasside kollektsioon suurenes.
  Aga lisaks armsa Heli armsa perega kohtumisele, jõudsin ma ka lõpuks järgi oma tassikollektsioonile, mille mulle üks hea hing, armas Annely ammu posti pani. Täna on mu kollektsioonis juba kokku 19 tassi! Ja on peagi taas pere juurdekasvu oodata ;)
  Aitäh, aitäh, kallis Annely!


NB! Leidsin Heli profiililt ühe armsa video Mariast ja pean kohe siia lisama :) Vaadata saate SIIT.


20. august. 2015.a.
Mai

kolmapäev, 19. august 2015

Tagasi lapsepõlve...

Kaie (Jakobson) Trel, mina ja ....


   Vahel juhatab elu sind kokku inimestega, kellega on sul viimasel ajal kontakt jäänud kiduraks, lihtsalt kiire elutempo (ja muidugi ka oma laiskuse) juures ei kohtu enam nii tihti. Täna kohtasin oma lapsepõlve (ja noorusaja,/ kuigi kõlab naljakalt/) sõbrannet Kaiet, kellega sai lapsepõlves ühte liivakasti jagatud ja koos kaunis Orajõe külakeses mängitud.
  Kunagi lapsena panin endale ise hüüdnime PETU, millest räägib (ja minu lapsepõlve aegadest) ka mu veel sellel aastal sündiv lasteraamat PETU. Ka Kaie õde Karin (lehvitan talle seal pilvepiiril...) sai endale minu järgi hüüdnimest PETU. Seda raamatut kirjutades meenusid kaunid Orajõe ja Kabli ajad, kus möödus mu lapsepõlv ja kuhu minnes on alati tunne nagu oleks jõudnud koju...
  Vahepeal me ei kohtunud taas aastaid ja siis juhtusime ühte teise külakesse elama ja need ajad on  nii selgelt meeles, nagu oleks olnud alles eile...Kaiet kohata on alati väga meeldiv, sest ta lihtsalt on nii kallis mulle ;)
  Seega oli täna topeltpäikeseline päev.

Aitäh, et te mul olemas olete! ;)


19. august. 2015.a.
Mai

Raamatute esitlus Rahva Raamatus

 
    Täna esitlesime koos Alari Papa Jansoniga oma uuemaid raamatuid Pärnu Rahva Raamatu kohvikus Piano. Mina siis oma 7. raamatut, romaani "Rist teel" ja Papa oma luule-ja laulusõnade raamatut "Sõnaviisi".
Alari Papa Janson
Papa mängis kitarri ja laulis ka, nagu ikka. Loodan siiralt, et need 17 inimest kes meiega kohtumisle tulid, nautisid. On ikkagi suvi ja inimesi käib sellistel üritustel vähe. (info kauplusest). Aga meil oli tore ja jäime rahule. Raamatupoodi jõudes ootas meid ees üllatus reklaami näol ja loomulikult tegime poosepildid seal. Mina muidugi olen siin veel lille löömata, kuna Papa jõudis mulle päris varakult Maisse külla, nig kovhitassi taga möödus aeg nii ruttu.
  Ja siia fotojäädvustus ka mu armsast sõbrannest Terje Heinmetsast, kellel on mu raamatu lugemine just käsil.
  Ja väike pildike ka Karina Louisa Puhtist, kelle suhtes jään kidakeelseks kuid ütlen, et temast te (me ) veel kuuleme ;)
   Aitäh sõbrad, et te leidsite kiirete suvetoimingute kõrvalt aega meiega kohtuma tulla! Oli armas.
  Lisan siia veel mõned fotojäädvustused tänasest päevast, mi tõesti kujunes imetoredaks.

sõbranne ja poetess Terje Heinmets
 
Alari Papa Janson, mina, Papa raamatu illustraator, kunstnik ja poeet Mikk Allas
ja poetess Terje Heinmets
armas Karina Louisa Puht (jään salalikuks) ;)
esitlen oma teist romaani RIST TEEL



19.august. 2015.a.
Mai

teisipäev, 18. august 2015

Täna, 2 kuud blogimist!

   Täna, täpselt 2 kuud tagasi alustasin blogimisega. Plaan oli iga päev midagi blogida, aga on ka sekka tulnud päevi, mil lihtsalt hoian ennast virtuaalmaailmast eemale. Vahel lihtsalt on puhkust vaja. Ja mõnel päeval on lausa mitme blogimise jagu materjali. Seega minu avalik päevik saab peaaegu igal päeval uue näo. Tänaseks rõõmustavaks sõnumiks oli muidugi ka ühe minu jaoks väga kalli Poetessi tagasiside minu neljandale luuleraamatule "Külalood ehk vaaderpass", mis ilmus möödunud aasta lõpus ja on siiani ostetumate luuleraamatute hulgas ja hetkel TOP 8! (müügiedetabelis). Väike fotojäädvustus ka siia. Parim koht on olnud 6!


Tagasiside mu neljandale luuleraamatule "Külalood ehk vaaderpass"
Kallis Margit, ma ei oska veel öelda, et saaks avalikult välja panna, kuid.....
Olen jahmunud ja üllatunud, jah, ikkagi üllatunud, su külaloodi siirusest ja ehedusest ja inimestetundmisest ja situatsioonitajumise kunstist ja.... Kusjuures vabandust, ma pole veel lõpunigi lugenud, sest TAJUMINE võtab aega, millega sa hakkama oled saanud.Karm, jube, higistamaajavalt aus.Igas, no igas luuletuses on ootamatu puänt.Rsk see lajatab hinge ja laastab.Ma ei saa öelda, et sa oled nagu Mats Traat. ei, sa oled Margit Peterson.
Sa ju mõistad, et ma siin praegu pisarsilmil emotsioonides lajatan, mina ei lipitse.Mida fakki, see Külalood on sajandi Eesti elu teos!!!!!!!!!!!
Näedsa, ma ilmaaasjata ei oodanud hullumisei, mil seda lugeda saan.Ma ikka arvasin, et loen lõpuni ja siis viimistletult avaldan arvamust.....kuid isegi nüüd mul süda taob, ma pole täna lugenudki veel...aitäh sulle! Sa ju mõistad, see pole niisama,ma võin tahta Mehhikos elada, kuid ma ka olen eestlane. ja see, kuidas sina seda väljendad, seda eesti hinge, ee on... krt ma ei tea mis see on.See ei ole ilus, ei ole, see on üdinitungivalt valus. Ja tõde.Nii on.
R.

Ja muidugi on mul ka facebookis selle raamatu lehekülg (mis sisaldab ka igasugust tagasisisdet) olemas. Seda saate vaadata ja lugeda siit.
18. august. 2015.a.
Mai

esmaspäev, 17. august 2015

Alustan Pärnu Kirjandusõhtute 6. hooaja korraldamisega!

 12. septembril alustan Pärnu Kirjandusõhtute 6. hooaja korraldamisega. Kõik kes soovivad oma raamatuid esitleda, võtku juba täna minuga ühendust. (Margit Peterson)

1. Heli Künnapas esitleb oma romaani "Tähtajaline elu"
2. Margit Peterson esitleb oma romaani "Rist teel"
3. Anneli Lamp esitleb oma luuleraamatut "Igal oma saatus"
4. Soome- Rootsi- Eesti kirjanik Emma Juslin tutvustab ennast ja oma loomingut



õhtut juhib Meelis Sarv

Algus kell 18.00

Sündmuse lehekülje leiate siit.

--------------------------------------------------------------------------------------------

Aga juba ülehomme, kolmapäeval kell 17.00 olete oodatud minu raamatu RIST TEEL ja Alari Papa Jansoni raamatu SÕNAVIISI esitlusele Pärnusse, Rahva Raamatu kohvikusse Piano. 

Ürituse leht on siin.



17.august. 2015.a.
Mai