Põnev päev Pärnus! (Kolhethis)

  Tänane päev oli sisutihe ja põnev. Alati on hea kohtuda ja tutvuda silmast silma facebooki sõpradega, nii juhtus see ka täna, kui käisin ühel armsal inimesel Tartu bussi vastus ja meie teekond viis Kolhethi restorani, kus lahke peremees Andri Arula meid maitsva kohviga kostitas. Saan hetkel vaid ütelda, et üks leping sõlmitud ja jääb veel ootus, minule väga tähtis ootus. Aga sellest siis, kui õige aeg ;)
   Väike hoiatus liiklejatele, igal nurgal on politsei, seega ärge laske purjus sõpru rooli! Juhtusin ühte situatsiooni pealt nägema, kui õhtul mööda Tallinna maanteed sõprade juurest koju jalutasin. Siin väike pildike ka, kus Kiti hoiatab ;)
  Sai aias ka saslõkki ja hakkvorstikesi sussutatud. Argo ja Janne, teie pildid saadan postkasti.

Vaeste Patuste Alev- Piiri. 22.06.2015.a.

Suvele vastu rohides...

  Täna öösel piisas magamiseks vaid viiest tunnist. Aed lausa kutsus enda ilu nautima ja mitte ainult nautima. Maasikapeenrad meelitasid mind enda seltsi. No, ilus ilm, Kiti igal pool kaasas, miks ka mitte?
  Loodus, teadagi, on see mis ka inspireerib. Ehk kirjutan lähiajal, lisaks luuletustele ja Westoffhauseni häärberis kondamistele, mõne novelligi. Mine tea!
 Tunne on igatahes mega, peale turbokiiret kirjutamisnädalat.
Siia siis värske luuletus ka:

SUVELE VASTU

tulin maasikavagude vahelt

otsmik higine

varbad mullased

tundsin kuidas kilod

kolinal peenrasse kukkusid
kolks ja kolks

aga päike piinas mind
praadis mu albiinonahkset
ihu praadis särinal nagu
sütedel särr ja särr

nüüd olen maaenergiast
täis laetud nagu kalašnikov
ainult tulistaks
põmm ja põmm

aga Kitil on kõigist poohui
tema pikutab põõsa all
nagu päkapikk Pepe
pikutab ja haigutab nagu
vana mees kes lamaskledes
piipu popsib pops ja pops

aga mina lähen suvele vastu
joodikupäevitus ihul lähen
sirgel sammul tamm ja tamm
mul on poohui mis teie
mõtlete...


21.06.2015.a.
Piiri

Õhtu Vaeste Patuste Alevis

    Vahel on loomad sulle truumad kaaslased, kui inimesed. Nad ei ütle sulle kunagi halba sõna, mis su hingele haiget teeb. Nad ei halvusta sind ka siis, kui tunned, et oled vea teinud. Nad tulevad, vaatavad sulle süütute silmadega otsa ja küsivad pai. Nendes ei ole sellist kurjust nagu inimestes on.
  Mul on sõber Kiti, kes alati tuleb heas tujus vastu ja teretab, muidugi oma keeles, aga teretab. Küsib pai ja läheb oma rada. Kiti on natuke isekas ka. Kui tema ikka ei taha, et teda segatakse, siis näitab iseloomu, vajadusel ka hammustab(olen hoiatanud!) ;) . Kiti on nagu koerast koduvalvur, kes ikka igasuguseid hulkuvaid kasse hoovi e lase, teeb neile tuule alla.
   Kui ma Vaeste Patuste Alevist taas Mai koju hakkan minema siis on Kiti see kes mind väravani saadab ja jääb igatsevail silmil uut kohtumist ootama.

20.06.2015. Vaeste Patuste Alev- Piiri

Meie teekond

  Peale Westoffhauseni häärberit (kirjutasin sellel nädalal lausa 7 peatükki) kulus väike vaheldus ära. Aias on hetkel ohtralt lilleilu ja suvesooja. Ja üks naabrikiisu on kuidagi väga sõber. See ilu paneb lihtsalt nostalgitsema ja luuletama. Siin ta on:

MEIE TEEKOND

istun aias ja

kuulan retromuusikat

aeg vaatab minuga tõtt

hallid salgud tukas

naerukurrud suul
ja nostalgia meelis

istun ja mõtlen möödunuile
mõtlen ajale mil lapsena
talu ukse ees sai
lintmakilt kuulatud lugu
kollased juuksed
rohekas kleidike...
sai kleidisaba keerutatud
kuresaapad jalas
ja tedretähnid näos
mõtlen lapsepõlvele

...

istun aias ja
kuulan linnulaulu
tuul silitab mu juukseid
nagu tookord kui
öö hõredad sõrmed
esmakordselt meid liitsid
kui elu meid välja valis
sind ja mind valis meid
ühte rada tallama
kuid see rada on endiselt
roheline ja tallamata
see on vaid meie rada
meie teekond
okkaline ja ilus
kuid kordumatu

olen täna sinu jaoks
rohkem olemas
kui eile


20.06.2015.a.
Piiri

Westoffhauseni häärberi saladus 10. peatükk

 Täna käis üks hea tuttav kolme raamatu järgi. Leidsin korraks kirjutamise vahelt talle aega, aga see oli ka vaid korraks ;)
  Siis, kui tuttavad jaanituledele minekuks ennast valmis panevad või nädalalõppu naudivad, naudin mina endiselt kirjutamist. No elan jah paralleelmaailmas ja ei saa siit välja. Aga kas ma tahangi? Püsin endiselt Westoffhauseni häärberis! See on siis juba 10. peatükk. Head lugemist!

10.peatükk

Naabrimemmest Miraldast ja Mari- Liisist olid head sõbrad saanud. Mari- Liis elaski nüüd Miralda juurse ja talle tundus, et Marelle on selle üle õnnelik, et oma tütrest lahti sai. Nii oli Marellel võimalus külalisi võõrustada mis kell iganes. Pealegi ei kulunud tal senitigi söögi peale, kuna ta oli selline joodik, kes tsüklisse sattudes unustas söömise üldse ära. Mari- Liis pabistas küll, et sellest võib suur jama tulla, kuna võimujürgrite käsu kohaselt pidi ta ema juures elama. Miralda- memm, kes oli siiani Marellet justkui oma tütreks pidanud, lubas omad trumbid Mari-Liisi kaitseks välja tuua, kui seda peaks vaja minema. Oli ju tema see kes teadis millist elu Marelle tegelikult elab. See naine ei väärinud Miralda arvates üldse ema tiitlit, kuna talle olid tähtsamad mehed ja alkohol.

  "Minul pole mitte midagi karta. Kaugel seegi aeg enam on, kui ma kõrvad pea alla panen. Tüdruk, tead, ma ütlen sulle, ära sa liiga kaua ka kavalere vali, muidu võid kõigist ilma jääda. Ei, ei, ma ei pea praegust hetke silmas. Sa oled tubli tüdruk ja loodetavasti lõpetad enne kõik koolid korralikult ära. Pean silmas ikka seda aega, kui oled täiskasvanuks saanud ja aeg oleks mehele minna. Vabandan oma vanamoodse mõttemaailma eest, aga meie ajal oli see tava au sees, kuigi tänapäeval tahavad paljud enne karjääri teha ja lükkavad emaks saamise keskikka. See ei ole üldse hea, siis hakkab ka juba naise organism väsima ja ei tarvitse terveid järglasi saada, või on õitseaeg möödas ja tuleb rasestumisega probleeme ette. Naine on kõige viljakam ikka kahekümnendates eluaastates. See vanus oleks õige aeg emaks saamiseks. Näe, minul oli kosjalisi kunagi, omal ajal, lausa jalaga segada, aga uhke ja nõudliku tüdrukuna oskasin nad kõik eemale peletada ja nüüd ma siis elangi oma uhkes üksinduses. Võibolla oleks minust saanud mõne uhke mõisa proua, või koguni lossidaam, aga valisin liiga kaua.Üks minust palju eakam mees, saksa päritolu häärberi omanik oleks peaaegu mind ära kosinud, aga seal häärberis kummitas ja minu poolt jäi asi katki. Ma kardan siiani kummitusi. Küll ei meeldinud mulle mõne mehe vuntsid, küll nina, küll tundus mõni kavaler liiga lapsemeelne minu jaoks. Ühte ma ütlen, saagu sinu valikul määravaks ikka noormehe sisemine ilu. Vuntsid saab ju maha ajada ja poisid ongi kauem lapsemeelsed. Tüdrukud küpsevad varem ja saavad ka varem täiskasvanuks. Ja no mis see nina suuruski loeb, kui nüüd tagant järgi mõtlema hakkan. Pigem on kole vaadata, kui mõnel mehel on naiselikult peened nöojooned, aga seegi pole enda teha ja sellepärast ei tohiks valikuid tehes väga välimusele rõhuda. Tänapäeval tuleb veel eriti ettevaatlik olla, kuna ühsikonda oleks tabanud justkui uus katk. Kellel vähegi rahakotirauad kannatavad, see ennast ümber lõikab. Pealegi on meie ühiskond lõhestunud ja liiga palju eksisteerib kapipedesid, kes varem või hiljem kapist välja tulevad, kuna läänelik elustiil on nad julgemaks teinud. Vanasti elatigi elupäevade lõpuni vaid selle teadmisega. Mitte, et see just hea tunne neile oleks, aga austust peremudeli vastu oli rohkem. Vahel on sihuke tunne, et nad on seksuaalenamused, mitte enam vähemused. Ja siis veel need pagulased. Oh heldeke, ei taha mõeldagi mis meie ühiskonnast tulevikus saab! Loodan, et minu silmad seda enam ei näe! Eestlane lihtsalt sureb välja. Kunagi pääsesime nõukogude liidu ikke alt, kunagi küüditati meid Siberisse, aga nüüd on asi veelgi hullem. Meid vasrti enam ei olegi. Pole ka ime, kui meid taas loomavagunitega minema viiakse. Neil ju kerge seda teha, eestlasi on oma maale vaid ju käputäis järele jäänud. Päälinna pääle ei tasu üldsegi mõelda. Naabermaja Kati, kelle kooli ajal juba peakest ei olnud, kes lihtsalt kooli kuidagi läbi vedas, läks ka päälinna uhket ja põnevat elu otsima. Lõpuks oli ikka kodulinnas, raske puudega pereema turjal tagasi. Suurlinna rambivalgus meelitab tihti väikeste provintside noorukeid oma tuledega. Nii Katigi päälinna ühes kaubamajas endale koristaja koha sai. Naiivse ja rumala tüdrukuna langes ta üsna tihti meelituste õnge, sest ööklubidest said tema lemmikud kohad. Küll käis ta kodus emale näitamas ühte potensiaalset kavalerikandidaati, küll teist, küll kolmandat, kuni lõpuks pruunlasest beebiga ema kaelale elama tuli. Naiivitar oli esimese hooga arvanud, et tited on sünnitusmajas segamini aetud, kuid nii see ei olnud. Alles siis meenus talle kuidas ta ükskord ööklubis ühe negriidse rassi esindajaga tuttavaks sai ja üsna ruttu pildi eest kaotas, kuni ärkas hotellitoas muukeelse mehe kaisust. Pärast pajatati ajalehtedes, et päälinna ööklubides tuleb ettevaatlik olla, kuna võõramaa mehed pidavat seal blonde Eesti tüdkukuid jahtima ja neile silmatilku kokteili sisse panema. Silmatilgad aga koos alkoholiga pidid pildi eest viskama. Oh sina helde aeg küll! Sellepärast tasuks juba ettevaatlik olla. Hea, et Kati üldse ellu jäi. Aga mis tundega ta oma mustanahalist tütart küll kasvatab, kui teab, et see on vägistamise tagajärjel eostatud?Küll oma tütar, aga...kena lapsuke on muidu. Ega tema ju ometi oma ema pattudes süüdi ei ole. Aga lehtsaba Kati noolib juba uusi väljamaa mehi, ise irvitades, et tõmmude mestega tulevad ilusamad lapsed. Ei tema sellest õppust võtnud. Kahju on tema ratastoolis emast, kelle turjale Kati sujuvalt Amanda- Ly kasvatamise veeretas. Mai siin maintsesin ühte aiamaanaabrit, et kutsugu oma tütar Rootsist kodumaale ikka tagasi. Elab teine seal Malmö linnas, mis kubiseb pagulastest. Iga päev langeb palju valgeid tüdrukuid nende ohvriks. Alles hiljuti pajatasid lehed Malmö ühes pubist töötanud valgest neiust, kelle murjanid olid halastamatult, toore jõuga tapnud ja ära tükeldanud. See on kohutav, mis toimub! Eesti naistel, eriti blondidel on raske elada maailmas kus murjaneid on ühiskond täis, sest viimased on nagu kärbsed meepotil, et saaks mõne valge neiu ära moosida. Olgu Eesti mees milline tahes, olgu introvertne või kidakeelne, naputagu või keskmisest rohkem, aga ta ei ole vähemalt nii julm. Muidugi on erandeid, aga ise tuleb sisetunde järgi tunda kes on õige. Mina olen juba vana inimene, aga mul on valus vaadata valget tütarlast musta mehe embuses. Antagu mulle andeks, aga mul on tõesti valus. Samas on mul ka valus mõelda, et albiinoneegrid on määratud hukule. Mille poolest nad negriidse rassi silmis siis halvemad on? Kas see ei näita neegriidse rassi vaenulikust valgete vastu? Miks muidu albiinoneeger neile nagu loodusõnnetus on? Igas ühiskonnas on paraku omad reeglid ja kombed. Mõnes karmimad, mõnes leebemad. Annaks jumal, et Eesti tüdrukud türklaste õnge ei läheks! Katsu sa Türgist peale abielu karile jooksmist koos lastega ja eluga tagasi naaseda. See on väga pikk ja valulik protsess, mis vähestel, üle käbide ja kändude, õnnestuda võib. Lapsuke, ma ei taha sulle rassistina tunduda, ma vaatan lihtsalt tõele näkku ja räägin elukogemustest ja teadmistest. Loodan siiralt, et sinust saab korralik Eesti pereema, kelle lapsed sünnivad ja kasvavad ikka kodumaal. Kõike seda rääkides ei ole mul plaan sind ära hirmutada. Oled pigem selle väikese ajaga mulle väga kalliks saanud ja hoolin sinust väga!"tõmbas Miralda-memm sellega oma jutu kokku.

  "Ohh, jäin nüüd pikalt jutustama! Panin ennist ahjuprae jahtuma, nüüd on paras aeg sööma minna," avastas memm äkki ja juba nad lasidki ahjukartulitel ja mulgikapsal hea maitsta.

  "Tead tütreke, meie siin sööme sealiha, aga indud võivad näiteks mõelda, et jubedad inimesed need eestlased, söövad sellist jälkust. Aga meie, põhjamaa rahvas, meie organism vajab loomset rasva. Nii nagu lihagagi, nii ei tohi ühegi toidu söömisega üle pingutada. Mina olen seda meelt, et igasusgused taime- ja toortoidud dieedid, ilma loomsete rasvadeta toidusedelis, on kurjast. Vaielgu igasugsed dieeditajad mulle vastu, kui tahavad, aga aegade algusest on seapraad ja mulgikapsas eestlase laual olnud. Inimsed, kes on kasvanud, tänapäeval moodase keeles väljendades, ökotoidul, on palju tugevamad ja tervemad, kui need kes igasuguste dieetidega liialdavad. Udarasoe lehma piim on juba luudele ja liigestele lausa vajalik. Ärgu tulgu keegi mulle rääkima, et piimatooted on kurjast! Jah, tänapäeval on pigem kurjast see, et toitudesse topitakse topingut ehk säilitusaineid ja just see teeb kvaliteettoidust rämpstoidu. Muidugi teine lugu on nende inimestega kes piimatooteid ei talu, nendest saan ma veel aru. Mina ostan oma toidud otse taluniku käest. Korra nädalas käib ta naaberuulitsal oma talutooteid müümas. Tema käest ostetud puhas ja mürgivaba piim säilib külmkapis lausa nädalajagu päevi, ilma, et tilgastuks. Ükskord, kui talunik oli haigestunud, tõin ma poest pakipiima, mis viie päevaga külmkapis haisema läks. Sellest oli saanud roheline ollus, mis ajas lausa öökima. Ka liha ei osta ma kungi ei poest ega ka mitte turult. Ikka taluniku käest. Iial ei või teada kelle liha nad turul sealiha pähe müüvad. Ja poest ostetud liha ei kee ega küpse iialgi pehmeks. Me ei tea kunagi ka kui kaua poest ostetud liha ühest sügavkülmast teise on loobitud. Pannakse aga uus säilimiskuupäeva silt külge ja läheb müügiks. Nii tehakse, tean kindlatest allikatest," ei saanud memm korralikult ka süüa, kuna elutarkusi tuli ja Mari- Liisile jagada.

   Mari- Liis pesi peale söömist kenasti nõud ära ja hakkas tualettruumi minema, kui põrkas koridoris kokku purujommis Marellega.

20.06.2015.a.

Mai

Westoffhauseni häärberi saladus 9. peatükk

"Tere hommikust, härra Eischen! Kuidas meil siin nüüd kulgeb? Põsed naa roosad. See näitab, et eluvaim on tagasi tulnud. Seda on rõõm näha. Ahjaa, eile jäi mul teiega jutuajamine pooleli. Ma ikka selle Marelle pärast. Ega ta juhuslikult teie naine ei ole? Ma vaatasin, et teie tütreke on nii Marelle nägu, lausa ema suust kukkunud, võiks ütelda. Esimese hooga lausa ehmatasin, kuna just sellisena on Marelle mu mällu talletunud. Ega ma ju ometi ei eksi?" oligi sama õde taas tööl. 

  Ralfile tundus õde väga tüütu, kuid viisaka mehena ei tahtnud ta seda välja näidata. Hulgim mõtteid jooksis peast läbi. Ralfile meenusid ilusad ajad Marellega. Siis kui nende suhe veel õitses ja talle tegi hetkel see teema valu. Mees vaikis veidi, kuid õe küsiv pilk ei lahkunud temalt hetkekski. Ega vist pääsu ei ole mõtles mees, neelatas pisarad alla ja hakkas rääkima.
  "Jah, minu eksnaise nimi on tõesti Marelle..."
"Jee! Ma teadsin, ma teadsin! Ma tundsin teie tütres Marelle ära! Ma olen nii õnnelik! Tänane päev sai kohe päikest täis!" hüüdis tüütu õde vahele. Ralf oli segaduses. Üks oli kindel, midagi halba ta Marelle kohta rääkida isegi kogemata ei tohtinud, kuna tegu oli ikkagi eksnaise kunagise klassiõega, lausa pinginaabriga. Ralf mäletas, et kooliajal jagati pinki ikka parima sõbraga. Tegelikult ei olnudki Ralf keelekandja. Ta pigem hoidis igasugustest keelelaksutamistest suure kaarega eemale. Pigem oli ta sõprade seas tuntud, kui üks usaldusväärsemaid sõpru, kellega võis ka luurele minna, sest ta ei reetnud kunagi. Kui keegi seltskonnas hakkaski kedagi taga klatšima, oli Ralf see mees kes vahele sekkus ja arvustatava positiivsed küljed välja tõi. Ralf lihtsalt ei kannata silmakirjalikkust, vaid ütleb paljud asjad otse välja. Küll on ta vahel põikpäine, nagu jäära tähtkujus sündinud inimestele see loomuomane on.
  "Ma tahaks juba homme Marellega kohtuda. Üle aastakümnete kokku saada. Saad sa mulle ehk ta telefoninumbri anda?" rõõmustas vahetusõde.
"Muidugi saan! Muidugi! Suurima hea meelega annan Marelle numbri teile!" rõõmustas ka Ralf ja esimest korda pärast insidenti tulid tal sõnad ülikiirelt üle huulte. Ta hakkas telefoni lappama. Mehel langes justkui kivi südamelt. Ta hoidis hinge kinni, et nende jutt sellega piirduks. Nii läkski. Õde sai numbri kätte ja kadus nagu tina tuhka, üle ukse vaid rõõmsali ilmel lehvitades ja hüüdes;"Chiao! Head paranemist, ilus mees!"
  "Ilus mees. Millal keegi mulle enne nii ütelnud on? Kas Marelle kunagi üldse on ütelnud või arvanud, et ma ilus mees olen? Kas Marelle on üldse kunagi mind armastanud? Või nägi ta minus potentsiaalset isa lapse kasvatamiseks? Või oli ta hoopis mu häärberile silma peale pannud? Issand küll, kas ma tõesti olen nii sinisilmne olnud ja lasknud ühel naisel, kes ei vääri ema nimetustki, endaga nii palju aastaid manipuleerida?" pidas Ralf päris mitu minutit endaga monoloogi, kui avanes palati uks ja oli õde tagasi.Ralf hingas raskendatult. Ta oleks tahtnud magajat teeselda, aga õde tuhises nagu keeristorm palati uksest sisse ja teesklemiseks oli hilja.
  "Tead, ilus mees, ma tegelikult tahtsin sulle su tohtrist rääkida. Ta on imeline naine, kes kuu aja eest lahutas oma abielu. Ah, tead, tema ilukirurgist mees läks Soome paremat saaki jahtima ja nende elud kasvasid lihtsalt lahku. Mees hakkas üha harvemini Eestis käima ja teie tohtril ei olnud ka kiire töö kõrvalt aega meest Soomes väisata. Õnneks neil ei olnud omavahel lapsi. Muidu oleks asi hullemini ehk läinud, kuna kolleegid siis sosistavad, et ilukirurgil olla Soomes juba pikemat aega uus suhe. Aga sinu tohter ja ilukirurg läksid sõpradena lahku. Tegelikult tahtsin saladuskatte all ütelda, et teie tohter ristis teid ilusaks meheks ja õigesti tegi ka. Te oletegi nägus mees. Pole ime, et te noore Marelle pea sassi ajasite ja ta teilt last tahtis," vadistas õde, tegi Ralfile silma ja kadus sama kiirelt nagu tulnud oli. Ralf oli segaduses. Üks oli kindel, vahepeal õde Marellele helistamas ei käinud, muidu oleks ta ehk juba teadnud, et mina pole Mari-Liisi bioloogiline isa, mõtles ta. Ralfile tegelikult meeldis oma raviarst esimesest silmapilgust, kuid selline uudis lõi mehe pahviks. Mees ei hellitanud lootust, kuigi raviarsti nägemine pani kuidagi eriliselt ta südame põksuma ja see ei olnud mitte tingitud haigusloost.
  "Tere hommikust, patsient Eischen!" astus ootamatult palatisse Ralfi silmarõõmust raviarst. Patsiendil ei tulnud ühtegi sõna suust ning talle tundus, et kogu ta veri oli koondunud ta näkku ja kõrvadesse. Mehe keel aga oli justkui hammaste taha kinni jäänud ning tere tema suust välja ei tulnudki.
  "Kuidas me siis öö veetsime? Möödus see kenasti? Kuidas kõhuga lood on?" jätkus raviarsti küsimustejada. Ralf oleks tahtnud meeleldi vastata järgmiselt: "Öö ilma sinuta, kaunitar, möödus pikalt ja igavalt. Kõhuga on kohutavad lood, kuna seal teevad liblikad turbokiiret lendu." kuid ta pidi sündsaks jääma. Ralfi pilk peatus arsti pudelikujulisel kehal ja tundus, et veri ta näost ja kõrvadest ei tahagi enam laiali valguda. Loomulikult ei olnud arst suupeale kukkunud ja jätkas:
  "Ma näen, et põsed on teil kenad roosad. Seda on lausa ilus vaadata. Aga kas teid täna kraaditud ka on? Põsed ja otsmik on teil lausa kuumad;" pani raviarst oma armsa väikse käekese Ralfi põse vastu, mis oli mehe jaoks liig, mis liig. Ralf tundis, et allpool naba on tärganud temas elu. Meheelu. Ta kogus ennast veidi ja vastas kogeledes;
  "Ja-jah, hommikul mind kr-kraaditi..e-ei olnud palavikku" ja see oli ka kõik mis üle tema huulte tuli.
"Rõõm kuulda! Aga hea küll. Ma tulen pärast veel teie palatist läbi, vaatame kuidas see käekene teil käib. Lähen külastan ka nüüd teisi patsiente," ütles arst ja läks. Ralfile oli see suureks kergenduseks, kuna ta tundis, et õhk palatist hakkab lõppema. Mees püüdis rahuneda, kuid teatud mees temas ei suutnud seda kuidagi teha, teda tuli aidata. Peale mida vajus mees sügavasse unne ja tema unenäos oli ruumi vaid arstile.


20.06.2015.a.
Mai

Minu uuest romaanist "Westoffhauseni häärberi saladus"

  Nädala aja eest, täpsemalt 11. juunil 2015.a. alustasin oma järjekordse romaani kirjutamist. Täna kirjutasin sellele 8. peatükki. Lisan kõik 8 peatükki siia, sest siis tundub, et on kindlas kohas :) Lisan ka järjest uusi peatükke, kui sünnivad. Olgu üteldud, et need kõik on mustandid, otse puusalt tulistatud. Head lugemist, armas sõber!

1. peatükk

Ralf avas akna, ringutas, käis kusel, pesi käed ja pani kohvivee tulele. Justnimelt tulele, kuna talle meeldis teha pätikohvi tulel keedetud veest.

"Fakk, kell on alles kuus hommikul ja minu uni on nagu peoga pühitud! Mis paganama asi see täna mind küll kuke ja koiduga voodist välja ajas?"küsis ta endalt.

 Ralf oli hommikuse unega, kes meeleldi põõnaks lõunani, kui töökohustused teda kella kümneks tööle ei ajaks. Tõsi küll, vahel ta tegi ka patupäevi, helistas alluvatele ja mainis, et on komandeeringus. Seda hädavale kasutas ta eriti noil hommikutel, kui oli õhtul ohtralt kesvamärga pruukinud. Õlut Ralf armastas. Võiks lausa ütelda, et oli õllest sõltuvuses, kuna õhtuti arvuti taga ja teleri ees lahendas ta ikka sikspäki ära küll. Vahel ajas see ka hamba verele, kuid õnneks või õnnetuseks leidus mehe baarikapis alati ka kangemat kraami, mille ta vajadusel lahti nööpis. 

  Ralf elas uhkes üksinduses vanas renoveeritud häärberis, mille tube ehtis vana,restaureeritud barokkstiilis mööbel ja isegi häärberi välisvooder oli vanade , nõuka aegsete kattematerjalidega taastatud.Eeskoja seinu kattis vana lubi, mille spetsiifiline hais nii mõnegi külalise oli nina krimpsutama pannud. Maja renoveerimiseks ostis Ralf töömeestele poest suuremas koguses mullivett, kuna see pidavat lubikrohvi eluiga pikendama. No ja nii mõnigi Eestisse tagasi tulnud Kalevipoeg lasi pohmas peaga mulliveel hea maitsta. Viib ju gaseeritud jook minema pohmelli ja väljutab organismist ülearused soolad. Ralfi majal uksekella ei olnud. Ta nikerdas vanast hobuserauast välisuksele koputi, mida ise imetlemast ei väsinud. Nali naljaks, aga Ralfi häärberis oli veel ka kuivkäimla, mida kord aastas sibiautol töötav kasuvend paari õlle eest tühjendamas käis, kuna Ralf oli kooner ja ei täinud ometi selle töö eest pappi välja käia. Raha puudust mehel küll ei olnud. Pigem oli ta oma kopsakamad tugrikud fondidesse paigutanud ja kes seda täpselt teab palju tal sukasääres veel olla võis. Kokkuhoidliku mehena oskas ta rahadega ümber käia. Mis seal ikka, tulbli mees. 

  Hommikukohv joodud, asus Ralf kraanikausi kohale paaripäevast habe ajama, ikka ziletiga, sest pardel raiskaks ju voolu, kui kuulis oma häärberi välisuksele koputust.

  "Mida kuradit! Kes see idioot nii varahommikul siin kondab?" küsis ta endalt ja läks vahuse lõuaga ust avama.

"Seda, et, emme viskas mind kodust välja,"nuuksus Ralfi endine kasutütar, neljateistkümneaastane Mari-Liis ta ukselävel ja langes Ralfile kaela.

Ralf ja Mari- Liis ei olnud kohtunud ligemale kaks aastat, sest kahe aasta eest jooksis Ralfi ja Mari- Liisi ema Marelle kooselu karile. Kooselu, mis oli ühendatud juba kihlasõrmusega. Kooselu kihlatuga, kellega peeti ka juba pulmaplaane. Saatuslikuks sai Mari- Liisi bioloogilise isa kõne Marellele, kes oli lõpuks endale jalad alla saanud, soovis tütrega kohtumist ja lubas hakata kopsakaid alimente maksma. Ralfile aga ei mahtunud see hinge, kuna tema oli Mari- Liisi kasvatanud, nagu oma lihast last, juba mähkmeajast saati. Pealegi haudus Ralf plaani peale pulmi Mari-Liis lapsendada, kuid kogu ta maailm varises vaid ühe telefonikõne järel põrmu. Ta ei suutnud kihlatule andestada ja viskas Marelle keset ööd tänavale. Tõsi küll, Mari- Liis, kelle magamistuba asus häärberi ärklikambris, võis jääda, teda üles ei aetud. Talle lubas Marelle hommikul järgi tulla, kuid kõik päevad pole vennad ja ööd ei ole õed, nagu ütleb ka vanasõna. Kodutul Marellel ei olnud öösel kusagile minna ja ta astus öölokaali uksest sisse ja lasi koolarummil hea maitsta, kuni ärkas võõra mehe kaisust. Võõra mehe, kelle emakeelest ei saanud ta mitte ühtegi sõna aru. Marelle ärkas kuu aja eest Eestisse pagulusse põgenenud murjani kaisust.

Sealt sai alguse ta teekond allakäigu redelil.

  Kuigi Ralf Mari- Liisile ust ei näidanud, otsustas tüdruk sõita vanavanemate juurde. Vanavanemad elasid maal, vanas Eesti aegses rehetalus, mille nad olid pensionile jäädes endale odava raha eest soetanud ühte külakesse, kus lähimad talud asusid kahe kilomeetri raadiuses ja puudus elekter. Memm karjatas kolmekümnepealist lambakarja ja taat müüs metsa palkmajadeks. Tõsi küll, vanasti olla see talu asunud metsa sees. Hommikuti majast väljdes seisnud toonane pererahvas tihti silmitsi karudega. Eriti kurjad olid emasmesikäpad siis, kui neil pojad juhtusid olema. Ükskord olla karuema lausa mesitarudega puhta töö teinud. Endised elanikud elanud seal kõrgeani. Memm lausa üheksakümne viie aastaseks. Peale vanurite maise teekonna lõppemist olla lapselapsed, keda vaid suurlinna tuled köitsid, talu metsaärikatele maha müünud. Seega oli tee tallu metsaveomasinate poolt rööpasse sõidetud ja aiast oli saanud söötis heinamaa. Ega metsaärikad ju talust enesest hoolinudki, neil oli tähtis, et oleks koht kus leiba luusse saaks lasta. Üks oksapoistest olla koguni oma maise teekonna selles hoones purujommis olekus lõpetanud, poomise läbi. Või oli tegu mõrvaga, kes seda täpselt teab. Igal juhul peale seda talu saatuse hooleks jäetigi. Kuni lõpuks Mari- Liisi vanavanemad selle läbi naabrite leidsid ja talule uue hingamise andsid. Tõsi küll, Mari-Liis, linnatüdruk, kes kartis lausa vihmausse ja kes ennast grammigi rohenäpuks ei pidanud, igatses tagasi linna. Nii ta ühel päeval linnas lonkides emaga kokku jooksiski ja sinna paika jäi. Kuigi nädalalõppudel saatis Marelle tütre ikka jalust ära, vanavanemate turjale. Väidetavalt veetis Marelle nädalalaõpud baarileti taga, baaridaamina, kuigi kurjad keeled rääkisid, et naine olla hoopis kehaga raha teeninud. Kus tegijaid, seal nägijaid, nagu ütleb ka vanasõna.

2.peatükk

  Oma bioloogilise isaga suhtles Mari- Liis küll, kuid tütre-isa kontakti nende vahel ei tekkinud. Bioloogiline isa oli talle nagu võõras mees tänavalt, keda ta pigem põlgas. Kuigi Mauno, ingeri-soome juurtega mees jutustas neiule lahkumise põhjusest, kuidas ta Soome, Turku linna emigreerus, kuna tema vanaema, ainus elav sugulane, oli hinge heitmas. Marelle aga keeldus Soome elama minemast ja lõikas sideme Maunoga läbi, sest oli juba toona armunud tolleaegsesse Mauno parimasse sõpra, Ralfisse. Mari- Liis tunnistas isaks ainukt Ralfi. Talle tundus kohati, et ema ei armasta teda. Pigem tundis ta oma lemmikvanemana just Ralfi. Seega pole tähtis kes on su bioloogiline isa, vaid see kes see kes sind hoole ja armastusega kasvatab, nagu oma lihast ja verest last. Isaks ju ei sünnita, selleks saadakse. Sama kehtib ka naiste puhul. Mõne naisel tuleb lapsi nagu konveierilt, kuid armastavat ema ei saa temast iialgi. Pole siis ime, et Ralfi kasuvend oma kahte last üksinda kasvatab. Nimelt olla kasuvenna eksnaine sünnitanud kunstliku viljastamise teel kaks poega, siis armunud oma kolleegisse, jätnud mehe ja lapsed kus see ja teine ning sidunud ennast alluva kolleegiga. Pärast veel olla uhkel ilmel maininud, et ega tema lapsi tahtnud, see olla ainuüksi abikaasa soov. Jah, ka selliseid rongaemasid on olemas. Kuid samas, kas saab anda nendele süüd? Ehk on nad juba geenivaramust kaasa saanud mitteemalikud geenid? Igal juhul Ralfi kasuvend on õnnelik oma lapsi kasvatades. Vähemalt on lastel isa, kuigi noorem poeg ei suutnud algul leppida, et ema nad hülgas. Isal tuli tihti kulutada psühholoogi uksi. Sellisel juhul tekib küsimus, et kas katseklaasi viljastumine on ikka õige? Ehk ei peakski osad naised emaks saama? Kahe otsaga asi. Olid ka ju kunagi Marelle vanemad leppinud tõega, et nendest ei saa iial vanemaid, kuini juba küpsemas eas, neljakümneviie aasta künnisel, teatas ämmaemanad Marelle emale, et ta on lapseootel. See oli shokk mõlemale, eriti isale, kes lähenes juba kuuekümnendale eluaastale. Kuid Marellele oli viljakust antud ikka kamaluga. Mari- Liisi sünnitas ta juba puberteedieas, viieteistkümnesena. Korduvad abordid Ralfist rääkisid enda eest. Pole kah ime, et Ralfist lahku minnes hakkas Marelle elust võtma kõike mis võtta andis. Lapsepõlv jäi ju poolikuks. Tunnustada tuleb siin pigem Ralfi, kes suutis pubekast korraliku pereema kasvatada aastateks. Kuid kahjuks nii ta on, et ükski heategu ei jää karistuseta. Nii juhtus ka selles peres.

  "Issi, kallis, ma tahan sinu juurde elama jääda!?" nuuksus Mari- Liis pisarsilmil. Ralf vaikis, silmad veekalkvel ja neelas pisaraid alla. Nad seisid tükk aega vaikides teineteise embuses. 

  "Ma ei taha igal nädalavahetusel maale vanavanemate juurde orjama minna. Pealegi on taat väga haige ja ma kardan, et ta võib surra. Ma ei elaks seda üle. Ma kardan meeletult surnuid. Memm aga käseb mul kogu aeg peendraid rohida, puid laduda ja sitaseid lambaid karjatada. Aga ma kardan lambaid ja nende sita hais ajab mind öökima. Ükskord sai mu käsi sitaseks, küürisin seda pool päeva, aga ikka ei saanud haisust lahti. Pealegi lehkavad mu juuksed ka maalt tulles alati kopitanud haisu järel, pese pead palju tahad, hais ei kao. Eelmisel nädalal murdsin lausa kaks kunstküünt ära. Ema mulle nende hoolduse tarvis raha ei andnud ja sellest meie tüli alguse saigi. Niikuinii kunstripsmed on mul juba peaaegu olematud. Ema võttis Mauno poolt saadetud alimendiraha endale ja sõitis selle eest pigem Türki puhkama, aga mulle ei andnud isegi burksi raha. Ma jälestan neid kodutoite, mida ta hiigelkoguses valmis teeb ja mitu päeva sööma sunnib. Ükskord hakkasin munapekikastmest oksele ja sain ka selle eest nuhelda. Mul on juba sõbrannede ees häbi. Varsti ei julge enam kooligi minna, hakatakse äkki nohikuks pidama, et nendega koos öökluibides ei käi. Ma vihkan oma ema! Vihkan kogu südamest!"puhkes Mari- Liis nüüd lausa südantlõhestavalt nutma. 

  "Rahu, tüdruk! Rahu!" silitas Ralf tütrekese pead. "Tead, mu sõbral on nüüd kodus jäätisevabrik. Ta just otsib sinu sarnaseid kenasid tüdrukuid jäätist oma ranna kioskisse müüma. Tahad, räägin temaga? Saaksid nii endale taskuraha teenida. Pealegi minu kodu uksed on sulle alati avatud, sest see on endiselt ka sinu kodu. Kas helistan kohe sõbrale?"

  Mari- Liis, kena ja juba väljanägemiselt nagu täiskasvanud kehaga piiga, rinnakas ja pringi tagumikuga, hõõritas oma keha, ise peegelpilti imetledes pühkis silmist pisara ja manas muige huulile, ning noogutas isale. "Jah, kallis issi! Jah! Aga ma ju ei saa enne tööle minna, kuni olen oma ripsmed ja küüned korda saanud. Mul pole ka midagi selga panna ja koju riiete järgi ma küll minna ei teha. Ma ei tea nüüd..."

  "Tead, kallis tütreke. Lähme ja käime kohe New Yorkeris ära. On see ikka veel su lemmikpood? Mu kooliõde aga avas hiljuti kesklinnas ilusalongi, seal saame su välimuse ka korda teha. Aga enne luba, et ma helistan sõbrale?"küsis Ralf oma armsalt tütrelt nõusolekut.

  "Jess! Issi, ma armastan sind kõige rohkem siin maailmas!" hüppas tüdruk rõõmust lausa maast õhku. 

Ralf armastas tütart väga. Kuigi ta ei mõistnud miks nii noor ja kena neiu ennast võõraste sulgedega ehib. Aga talle meenus oma puberteet ja korraga samastus ta Mari-Liisiga. Meenusid ajad, kui ta ennast punkariks neetis, briljantrohelisega juuksed üle võõpas, harja pähe lõikas ja vanemate kurja pilgu alla sattus. Kardeti, et pojast on saanud kummiliimi nuusutaja ja pandi koduaresti, kuskohast poeg sääred tegi ja mõneks ajaks punkrielanikus sattus. Sealt sai ka alguse tema suitsetajakarjäär, kuigi õnneks kummiliiminuusutajast temast ei saanud, kuigi enamus punkriasukaid seda pahet harrastasid. Ralf aga naases koju tagasi ja irdus kahtlasest seltskonnast. Pealegi tundis, et temas ei pulbitse mässumeelse noorukist punkari hing. Seega täitis ta iga Mari- Liisi soovi. Teda muidugi hämmastas ka see, et tütrekesest oli saanud rämpstoidu sööja. Oli ju veel paari aasta eest olnud ta Ralfi armas ja sõnakuulelik silmatera, kelle lemmiktoiduks oli hakkliha kaste ja kartul. Seda toitu valmistas Ralf perele hoole ja armastusega, kuna see oli kogu pere lemmikroog. Pealegi oli tema toona kodukokk, kes õpetas ka Marelle kokkama. Olles ise justkui lapsevanem kahele tütrele. Ise rõõmustas sõprade ees, et koolitab noore naise oma käe järgi välja. Koolitaski. Päris mitmeks aastaks oli saanud Ralfist õnnelik perepea, kuini saatusliku telefonikõneni. Ralf armastas tegelikut jätkuvalt Marellet, kuigi viimane oli nagu puurist välja pääsenud metsloom, kes ei suutnud ennast taltsutada. Ralfi lembesõnu ei võtnud ta enam kuuldagi, pigem mõnitas meest kogu rahva ees, kui nad juhtusid tänaval kokku jooksma. Ralf suutis isegi taltsaks jääda, kuigi sõbrad mainitsesid, et ta eksnaisest on saanud lõdva püksikummiga lõbunaine, kes isegi ei ütle teiste naistega avalikus kohas amelemisest ära. Väidetavalt elavat ta ka porduelu, käies paarikestele kolmandaks. Biseksuaalsed jooned paistsid juba tegelikult Ralfile ammu silma. Ühel päeval, kui Ralf ootamatult komandeeringust koju naases, nägi ta Marellet läbi köögi akna sõbrannega suudlemas. Kahtlus küll tekkis, kuid ta ei tahtnud oma silmi uskuda ja tõlgendas selle süütu sõprussuhte alla. Pealegi lesbid meeldisid Ralfile, sest nad erutasid teda. Tihti nad vaatasid koos Marellele porri ja tundus, et ka Marelle nautis lesbistseene. Või oli see ta tuleviku proovikiviks? Avastas ta ehk siis endas lesbilisuse? Kuigi lesbiks sünnitakse, mitte ei hakata. See tuleb geenidega kaasa. Marelle sõbrannes ta potensiaalset perelõhkujat ei täheldanud, kuna tema teada oli naine õnnelikus abielus ja kahe lapse ema. Oma silmaga Ralf küll naise sõbranne abikaasat ja lapsi näinud ei olnud, kuna viimane käis alati üksinda neil külas. Aga nii naised rääkisid. Äkki suitsukatteks? Nüüd, taganat järgi mõeldes kahtleb Ralf kas Mauno telefonikõne oli ikka piisav põhjus lahku minemiseks, või kriipis armukadedus ta hinge juba ammu. Küllap võis tegu olla ka infokogumiga mis Ralfi sees viimaks plahvatas. Või oli see saatuse poolt ette määratud, et Ralf ei saanud Marellet tanu alla. Vastused vastamata küsimustele peame siiski ise leidma. Vaevalt, et mõni soolapuhuja õiget vastust teab, ta võib küll oletada,aga...

3.peatükk

Westoffhauseni häärber asub muidu laugja linna ainukese künka otsas, viissada meetrit merepiirist. Selle rohelise hoone ümbrust ehib hiigelaed, oma konnatiikidega. Küngast piirab metallist nikerdustega vana aed, mille postide tipud olid mõõkteravad. Nii mõnigi pikanäpumees olla seal oma eluotsa kunagi leidnud. Aias kasvab palju erinevaid puuliike, mille vanus ulatub teadaolevatel andmetel lausa kahesaja aastani. Aia vasakus tiivas asetseb külalistemaja, mis kunagi täitis töölishoone funktsioone. Sellest olid säilinud kahjuks vaid varemed. Peale majapaberite üles leidmist lasi peremees hoone taastada algsel kujul. Puukuur on ainuke uusehitis mis kuidagi hoonekompleksiga kokku ei sobi, selle ehitas Ralf oma kätega, kui häärber talle pärandati. Pärandus langes talle sülle nagu välk selgest taevast, kuna tal polnud aimugi oma rikka vanavanaonu olemasolust, kellel kunagi omal ajal häärber kuulus. Nõuka ajal oli sellest saanud küll linnasaksade korterelamu. Massiivsete võlvkaartega elutoad ei tahtnud küll sooja pidada ja elamine kippus ruttu maha jahtuma, aga hoone oligi omal ajal ehitatud vaid suvemajaks. Nii oli kuurortlinnades kombeks. Häärberi kolmas ehk ärklikorrus ehitati üldse aastakümneid hiljem. Hoone aga olevat kuulunud Saksa päritolu parunile Hans von Westoffhausenile, kes oli Ralfile kaugelt sugulane. Westoffhausenil olevat olevat olnud suvehäärbereid päris mitmes riigis, kuid teiste hoonete saatusest Ralf lähemalt rääkida ei tea. Ta püüdis küll peale päranduse sülle langemist ennast ajalooga rohkem kurssi viia, kuid siiani on vaid kõigest ebaselged oletused. Seda küll keegi ajaloolane teadis rääkida, et hoone olla kunagi pooleldi tuleroaks saanud ja uuesti üles ehitatud, kuid see on ka vaid hägune oletus. Väidetavalt olla päris mitme maja asuniku hing punase kuke noka vahele jäänud ja häärberis pidavat kummitama, kuid Ralf ei taha seda kuidagi endale tunnistada. Sestap ka Marelle kaebas Ralfile ööhäältest midagi, kuid viimane soovitas naisel hulluarstil ära käia. Küll panid meest mõtlema toona nelja aastase Mari-Liisi sõnad, et õhtuti, kui vanemad on talle unejutu lugemise lõpetanud ja ära läinud, tuleb üks kollases undrukis haldjatädi, naeratus näol, teeb tüdrukule pai. Alles peale seda pidavat Mari- Liisil sügav uni tulema.

  Marelle aga kuulis pööningukorrusel pidevalt kiige kääksumist ja samme, kuid Ralf vaatas teda altkulmu, lõi käega ja sulges enda järel ukse. Kuna pööningukorrusel asus ka Mari- Liisi magamistuba, rääkis tütar, et haldjas lahkub alati tema toa kõrval asuvasse pööningukambrisse, just sinna kuskohast ema samme kuuleb. Tüdruk kummitust ei kartnud, ta pigem pidas haldjat oma õeks, keda olemasolu ta nii väga endale igatses. Kõigest sellest said rääkida vaid ema ja tütar oma vahel, see oli teema mis neid lähendas. Kahjuks vaid ainus teema. Ralf küll oli väga skeptiline, kuid sisemas uskus, et naine ja tütar ei valetaks talle. Ega inimene ei kipugi üleloomulikke nähtusi enne uskuma, kui ta silm pole neid näinud või kõrv kuulnud. Eriti kehtib see meeste kohta. Naised on ebausklikumad. Kuigi ei tohiks liigitada, aga elu on nii näidanud. Näiteks Ralfi kasuvend Kardo, kes vennaga eriti tihedalt läbi ei käi, nendib alati häärberisse sattudes, et ta kuuleb pidevalt keldris, kuhu viib S tähe kujuline keerdtrepp, hääli, kuuleb väikese lapse lalisevaid nutuhääli. Mida Ralf isegi kuulda ei taha. Tema arvates on Kardo liigi kaua sibiautol töödanud ja hakkab ära keerama. Sellest saab tihti vendade omavaheline sõnelus alguse. Aga Ralf oskab kasuvenna ümber näpu keerata, kui häärber vajab sibiautot. Ja kes heldib, on muidugi Kardo. Kuid kasuvenna lapsi armastab Ralf väga. Need käisid tihti nädalavahetuseti Westoffhauseni häärberis Mari- Liisiga mängimas. Mari- Liis armastas neid lausa nii, et kutsus väiksena Kerdot ja Keirot oma vendadeks. 

  Ühel laupäeval läksid kui Mari- Liis, Kerdo ja Keiro salaja häärberi paremas tiivas asuvasse hallis, mis oli restaureerimisjärgus, mängima. Sinna olid vanemad rangelt keelanud minna, kuna põrandal vedeles ehitusrämps ja mädad põrandalauad ootasid väljavahetamist. Marelle triikis parasjagu elutoas pesu ja ümises vikerraadio saatel, kui lapsed üle keeldude ja käskude astusid.  Pesu mis olevat saja aastane ja mille pitsi olla Ralfi vanaema heegldanud. Ralf aga saagis käsisaega kuuri all puid. Nad sulgesid tasakesi halli uksed. Ämblikmees Kardo ronis redeliga lae alla ja hakkas sealt tapeeti eemaldama kuid ehmatas ja oleks peaaegu alla kukkunud. Kas ta ehmatas tapeedi alt välja tulnud seinamaalingute peale või häälte peale, seda teab vaid tema ise.

 4.peatükk

 Kaks suvekuud oli möödunud nagu linnulennult. Oli kuum ja turistidest tulvil suvi ning jäätise müük kulges edukalt. Mari-Liis oli, lisaks palgale, teeninud kõvasti jotsi, lausa teise palganumbri jagu. Ainus mis tüdrukut vaevas, oli see, et ta lihane ema ei olnud selle aja jooksul tütre vastu vähimatki huvi üles näidanud. Kui Marellel oli tavaliselt kombeks kõigis ja kõiges Ralfi süüdistada, kui temaga midagi halba oli juhtunud, arvasid Mari-Liis ja Ralf, et Marelle on õnneliku elujärje peale saanud, kuna ta isegi ei helistanud Ralfile kordagi. Vaid vanavanemad olid need kes lausa mitu korda nädalas lapselapse käekäigu vastu huvi tundsid, kuid isegi nendest hoidis võsuke eemale. Paari päeva eest olla ta küll oma eakale emale helistanud ja nii jutu jätkuks küsinud, et kas memm midagi Mari- Liisist ka teab, kuid memm oskas saladusi hoida ja ei kandnud keelt. Memme suu vaikis, kuigi süda kõneles teises keeles. Sestap ta kohe Ralfiga ühendust võttiski ja muret kurtis. Tegelikult võisid nad kõik selle kõne peale kergendatult hingata, kuna Marelle oli üle mitme kuu endast märku andnud.

  "Tütreke, mida sa arvad, kas sa tahaksid minu tütreks saada?" küsis ühel suveõhtul Ralf Mari- Liisilt Westoffhauseni häärberis einestades. Mari- Liis jäi ammulisui Ralfi vaatama ja ta silmad vastasid jah, kuid kõnevõime oli hetkeks eine taha takerdunud.

  "Mkhmmm, et, nagu mis mõttes sinu tütreks? Ma ju olengi sinu tütar. Ma ei taha sellest Maunost mitte midagi isegi kuulda, veel vähem näha. Pealegi mind ajab öökima juba see, kui ta läbi telefoni mind armsaks tütrekeseks kutsub. Õhk on ka mulle armsam kui tema! Mida sa sellega mõtled, issi? Et, nagu...?" vadistas Mari- Liis peale mõttepausi.

  "Vaata neiu, ma nüüd ei tea paljust Marelle sulle rääkinud on, aga...Meie sinu emaga tegelikult olime kihlatud ja pidasime plaani abielluda"...

"Ja-jaaa, ma tean küll! Emps on mulle sellest rääkinud. Ma ei viitsi enam seda jama kuulda!"katkestas Mari- Liis Ralfi jutu ja muutus ühtäkki sama tõredaks, kui seda Marelle omal ajal oli, siis kui ta Ralfi peale oma paha tuju välja valas. 

  "Oota nüüd! Oota!" tõstis Ralf korraga, isegi enese ehmatuseks, häält. 

"Nimelt. Ma ei taha ju midagi halba. Ma tahtsin sind lapsendada peale pulmi," lausus Ralf. Mari- Liisi silmadesse valgusid pisarad ja ta sai justkui hetkesk shoki.

"Mida? Mida sa ütlesid? Mind ja lapsendada?! Emps ütles, et sa tahtsid hoopis minust lahti saada. Tahtsid mind adopteerida anda või vanavanematele kasvatada;" viskas Mari- Liis vihast dessertlusika nurka. Ralfi kannatus oli katkemas. Ta tõusis toolilt ja käis nagu närvihaige mööda häärberi söögisaali edasi ja tagasi ning ei osanud seisukohta võtta. Ta ei uskunud oma kõrvu. Ralf oli nagu kamalutäie jääkülma vett kuumale turjale saanud.

  "Mida kuradit!? Mina ja sinust lahti saada?! Sa oled ainus inimene kes mulle veel siin sitases elus üldse korda läheb! Oled ainuke inimene keda ma siin maamunal armastan. Mis kuradi pärast Marelle küll sellise sousti kokku keetis ja sind mu vihkamise vaimus kasvatas? Ja sina, kas sa usud tõesti kõike seda jama?" küsis raevunud Ralf.

  "Hmmm...ühest küljest ma usun, sest ta on ikkagi mu ema, kuid teisalt mu sisetunne räägib teises keeles. Aga hirm on mul kogu aeg olnud, sestap ma sinu juurest varjupaika otsisingi, et mitte maale vanavanemate juurde minna. Aga sa oled ikkagi mulle võõras ja...."pihtis Mari-Liis. 

  "Oot-oot, ma ju seda silmas peangi, et sulle, kui oma tütrele tõestada, kuidas ma sind armastan, lapsendada tahan ja kunagi ka ehk isegi häärberi sulle pärandada, kuna oled mu ainus laps," tunnistas Ralf tõtt.

   "Issi, kallis, jah! Jah! Ma tahan saada sinu tütreks ka ametlikult!" tulid sõnad otse Mari- Liisi südamest. Mitte, et see pärandus talle, alles lapseohtu, neljateistaastasele plikale oleks korda läinud. Ta pigem tõesti armastas Ralfi kõige rohkem siin maailmas. Isa ja tütar lõid käepatsu, nagu kunagi siis, kui Mari- Liis alles väike plika oli. Nende silmi täitsid pisarad, need olid rõõmupisarad, siirad ja hingepõhja sügavustest tulnud. Need pisarad kõnelesid.

  "Issi, kallis, paluks mulle veel üks tükk maailma parimat napoleoni kooki?" küsis Mari- Liis. Ralf tõstis enda küpsetatud koogist viimased tükid taldrikutele ja plaat saigi tühjaks. Kui Mari- Liis nõusid pesema hakkas, kuulis ta häärberi välisuksele koputust. Ralf avas uske ja selle taga seisid kaks mundris meest.

  "Tere! Olen kriminaalpolitsei vanemkonstaabel Leho Leinsaar ja tema on nooremkonstaabel Mait Rookatus" tutvustas massiivse alalõuaga, karu mõõtu võimujünger ennast ja oma kaaslast. Ralf ehmatas näost lubivalgeks kuni toibus rõõmsameelset tütart enda kõrval nähes.

  "Issi, mis juhtus? Keda te otsite? Mida te mu issist tahate? Kaduge minema!" tahtis Mari- Liis politseinike ees ukse kinni lüüa, kuid nooremkonstaabli reaktsioon oli kiirem. 

"Rahu! Meile laekus ebasündsat informatsiooni. Kas teie olete Mari- Liis Rohemets?" küsis vanemkonstaabel tüdrukult. Mari- Liis vaid noogutas.

"Ja teie, nagu oletada võib, olete Westoffhauseni häärberi peremees Ralf Eiscen?" küsis ta Ralfilt.

"Jah, see ma olen. Milles asi? Ma ei saa mitte midagi aru. Mida kurja ma teinud olen siis?" küsis Ralf imestunult.

"Selge! Rahunega nüüd. Peate meiega jaoskonda tulema. Meil on teile palju küsimusi, mis vajavad lahendamist jaoskonnas. Saime teate alaealise Mari- Liis Rohemetsa kadumisest ja kodanik Marelle Rohemets väitis, et te olevat temalt alaealise tütre röövinud ja teil olevat tütre suhtes kurjad kavatsused."

"Mida?!" segas ärritunud Ralf vahele.

"Mingu see emps persse!" vihastus Mari- Liis. Mõne hetke pärast peatuski politseiauti jaoskonna ees, kus ootas neid irvitav Marelle.

 5. peatükk

"No, tohoh tonti! Kes teid siis halli mängima lubas tulla!?" astus Marelle kriuksuvast uksest sisse, püha viha täis, nähes lapsi keelatud mängumaal. Hea, et ämblikmees Kerdo selle peale redelilt alla ei kukkunud.

  "Emme, Kerdo ja Keiro käskisid mul siia mängima tulla. Mina ei ole midagi teinud,"hakkas Mari- Liis vabandusi otsima. 

"Einoh muidugi! Sina olid puu otsas, kui pauk käis! Poisid käsevad sul peas ees põlevasse ahju pugeda ja sa poed ka, onju!?" pahandas naine oma võsukese peale.

  "Ei taha põlevasse ahju! Ei taha!"oli terve hall laste kisa täis, mille peale ka Ralf kuurist tuppa jooksis.

"Mis siin toimub?!"käratas perepea omakorda.

"Issi, ähä-ähä, Kerdo ja Keiro, ähä-ähä"...tahtis Mari- Liis triibulisetest pükstest pääseda, kuid Ralf kamandas kõik kolm jõmpsikat nurka seisma. Keiro, õrnahingeline poiss, hakkas seal nii südantlõhestavalt nutma, et Marellel hakkas temas lausa kahju. Ralfiga nõu pidades, otsustasid nad lapsed mängutuppa kutsuda ja neile pika loengu pidada. Lapsed kuuletusid ja lubasid sõnakuulelikeks hakata, kuna ultimaatum, mille Marelle esitas, et kõik kolm jäävad pikaks ajaks koduaresti ja nad ei tohi enam koos mängida, pani paharetid mõtlema. 

  "Aga tädi Marelle. Me tahtsime vaid ju aidata teil remonti teha. Ja tapeedi all on nii ilusad pildid, ma ise nägin," tegi Kerdo kätega suuri ja ovaalseid ringe. Poiss oli nii õhevil, et ta silmad olid peas nagu suured tõllarattad. 

"Mis piltidest sa räägid? Sa oleksid võinud redelilt ennast vigaseks kukkuda,"pahandas Marelle, kuid tema noomituse katkestas Ralf.

"Ära sa nüüd õudusjuttudega lapsi ka vastu ööd hirmuta! Tahad ütelda, et sa ise lapsena kuulasid alati vanemate sõna?Vaevalt!" astus ta laste kaitseks välja, mis oli liiast. Lapsevanemad peaksid ikka sellistes situatsioonides ühel meelel olema. See lisas muidugi õli tulle. Kardo kasutas kohe juhust ja jooksis mängutoast luba küsimata välja ja otse halli, et oma avastust tõestada. Kogu seltskond järgnes talle. See, mille poiss mitmekihilise tapeedi alt avastas, oli tõesti imetlusväärne. Sealt vaatasid vastu iidsed seinamaalingud, mis imekombel olid hästi säilinud. Ralf oli väga vaimustuses ja lubas neid oma restauraatorist sõbrale näidata, sest tal tekkis plaan need taastada.

  Aeg oli jõudnud õhtusse ja Kardo tuli poegadele järgi. Kuna selleks ajaks olid Ralf, Marelle ja lapsed ühise keele leidnud, otsustasid nad üheskoos Kardo eest insidenti varjata. 

"Issi, kuule! Kerdo ütles, et ta kuulis mingeid nutva lapse hääli meie majas. Kas Kerdo valetas vä? Kes see väike laps meie majas on? Kui ma ükskord üksinda salaja halli mängima läksin, kuulsin ka. Ma ehmatasin ja tuli ruttu sealt ära,"puistas väike Mari- Liis südant.

Ralf oli segaduses. Temani olid jõudnud küll jutud kunagi halli all, keldrikorrusel olevast kaagist ehk võllast, kus kurjategijaid hukati, kuid Ralf liigitas, nagu alati, need tühjade külajuttude alla ja sellega asi piirduski. Kuigi tõele näkku vaadates kahtles Ralf juba paljdes asjades, aga ta ei tunnistanud endale ühtegi paranähtust. Pealegi üksinda häärberis viibides oli tal kõhe ja öösiti kadus tihti uni. Aga siis meenus talle kadunud vanavanaisa õpetus, juua klaasitäis suhkruvett, mida ta ka tegi ja peale seda uinus taas nagu kott.

Tegelikult oli Ralfil ka plaan üks aias olev konnatiik kinni valada, kuna sealne vesi mulises nagu allikas ja lehkas koledasti. Üks üleaedne naabripapi väitis, et tiik olevat enesesse kunagi kümneid elusid neelanud ja selles asuvat veekeeris. Ka selle jutu lasi Ralf kõrvust mööda, kuigi hiljuti olid kolm häärberi kassi nagu maa alla vajunud. Küll pani peremees kuulutusi lehtedesse, küll tänavapostidele, käis isegi loomade varjupaigast otsimas, kuid tulutult. Veidike ta küll uskus seda tiigi legendi, kuna hais mis sealt sõõrmeisse tungis ja kogu ümbruse õhku reostas, oli ehe laiba lehk. Üleaedne taat jahus veel, et tiiki ei tohi kinni valada, kuna siis pidavat nende hinged, kelle füüsis seal tiigis eluotsa leidnud on, kolima üle häärberisse ja hakkama sealsete elanike eluenergiat röövima. Ralfi tegelikult hämmastas, et haisutiik talvel ei kaanetunud, vaid mullitas nagu allikas ka külmade ilmadega. Üleaedsel oli taas sellest oma versioon varrukast võtta. Ta pajatas, et tiiki uppunud hinged ei saa enne rahu, kui nende füüsis on veesurmast maamulda maetud. Alles siis pidavat nende hinged paradiisi jõudma. Praegu aga põlevad need põrgus ja sellepärast on ka talviti tiigivee temperatuur nii kõrge, et tiik ei kaanetugi. Tegelikult tasuks legende uskuda, sest nii nagu külajuttudel on ka legendidel tõeiva sees. 

  Kunagi, ühel grilliõhtul, kui Ralfi sõjaväekaaslane koos oma sõbraga Ralfi väisas, juhtus sõjaväekaaslase sõber olema soolapuhujast esoteerik, kes kohe mööda aeda pendeldama hakkas ja väitis, et pool aiast on halva enargeetikaga. Ralfil viskas kops üle maksa, ta võttis esoteeriku pendli ja uputas selle haisutiiki. Pärast mida muidugi hakkas peremehe elu rööpast välja minema, kuid Ralf ei uskunud,et selle taga võib üks ullikesest soolapuhuja olla. Smas meenus talle seik noorusajast, kuidas kord Valka linnas tiris üks mustlanna ta nurga taha ja ennustas talle ajaloolist pärandust. Ralf naeris mustalase välja, aga Westoffhauseni häärberi omanik sai temast ikka.

6. peatükk

"Paluksin teie isikutunnistust?" küsiti Ralfilt jaoskonnas. Ralf tõusis püsti ja püüdis asja naljaks keerata, kuid ägestus;

"Oodake mõni hetk, ma lähen käin migratsiooniametis ära. Aga te peate sellisel juhul lausa mitu nädalat ootama, sest Eesti seaduste järgi just nii palju päevi kulub id kaardi väljastamiseks. Aga murjanid, raisk, nendele tassitakse lausa aurav toit koju kätte ja tehakse kõik ette-taha ära! Mul on siiber juba sellest milline ebaõiglus meie riigis valitseb! Ja mis nüüd? Tahate mulle mingit paska pähe määrida vä? Tahate mu häärberit pagulastele sittamiseks anda vä? Kurat, võtke need pervod vastutusele, kes on tõeliset trelle väärt! Einoh, mida ma siin ikka halan, see onupojapoliitika kehtib meie persse kukkunud riigis igal sammul. Keegi on kellegi lehma lellepoeg ja ....Sihuke tunne on, et mine ja pane sellele valitsusele pomm alla!"

  "Rahu, issi! Nad ei saa meile midagi ju teha! Mitte midagi halba ei ole juhtunud ju! Emps, ma vihkan sind! Kas kuuled? Ma vihkan sind kogu südamest!"astus Mari- Liis Ralfi kaitseks välja.

  Politseijaoskonnas valitses närviline õhkkond. Ainus, kes toolil istus ja naerusel ilmel aknast kaugust piidles, oli Marelle. Õel naine tundis ennast lausa kuningannana, sest talle tundus, et trumbid on tema käes. Teda ei huvitanud tütre ega eksmehe valu. Teda huvitas pigem Westoffhauseni häärber, mille omanikuna ta ennast vaimusilmas nägi. Marellel oli plaan saata Ralf trellide taha ja Mari-Liis lastekodusse. Kui vaid Ralf oleks teadnud millist madu ta aastaid oma rinnal oli soojendanud! Kui ta vaid oleks teadnud...

  "Heakene küll! Palun ulatage mulle oma pass, härra Eiscen?" küsis rahumeelne politseinik. Ralf püüdis rahuneda, võttis taskust passi, mille ta viimasel minutil kodukummutilt kaasa haaras, enne vilkurimasinale minemist.

  "Aga palun! Asuks nüüd asja juurde. Mida kurja ma siis teinud olen, et te mind ja mu tütart traumeerite? Kas isaarmastus on tõesti tänapäeval keelatud?" püüdis Ralf asjast selgust saada, kuid tema jutu katkestas pahatahtlik Marelle;

"Hahaa, isaarmastus! Sa pole iialgi Mari- Liisi isa olnudki! Sa tahad mu tütart vaid seksuaalselt ära kasutada, nagu mind, kui ma alles alaealine olin! Või teeme äkki dna vä?"irvitas ta Ralfile näkku. Ralfi ja Mari- Liisi kannatused katkesid. Nad tõusid ühel ajal toolidelt kuid korravalvurid suutsid neid korrale kutsuda.

  "Emps, pthüi,pthüi, ma ei taha sind isegi empsiks enam kutsuda! Ma vihkan sind! Kuidas sa võid üldse sellise lolluse peale tulla?! Ma olen kogu aeg Ralfi oma isaks pidanud. Kogu aeg on just tema minu jaoks olemas olnud, kui sina ringi hoorad! Kuidas sa võid...?!" puhkes Mari- Liis nutma. Ralf istus käsi rusikas. Esimest korda elus oli tal tunne, et tahab naisterahva vastu kätt tõsta. Esimest korda elus tundis ta Marelle vastu põlgust, samasugust põlgust kui naise lihane tütar. Ralf teadvustas endale, et ta oli pigem minevikus kinni, mitte ei armastanud Marellet. Vaid tütre nimel üritas ta ennast vaos hoida, kuigi tulevik näis tume ja homnepäev nagu sõit ohtlikel Ameerika mägedel. Mari- Liis ei suutnud jahmatusest toibuda ja korravalvur ulatas viisakalt talle salvrätiku pisarate kuivatamiseks. Tüdrukut valdas paanikahoog, mille kindlaks põhjuseks oli naine kes ta kunagi ilmale toonud oli, naine keda Mari- Liis aastaid emaks oli pidanud, kuid kes talle nüüd lausa noa selga visata tahab. Ta ei kujutanud ette elu koos emaga, kelle ta oli hetk tagasi mõtteis maha matnud. Ka ei tahtnud tüdruk mõelda sellele, et peab maale vanavanemate juurde elama minema. Veel hullem-lastekodusse! Oli ju Marelle kunagi tütrele sisestanud, et hoopis Ralf tahab temast loobuda, kuid Mari- Liisil ei olnud aimugi, et selle kurja taga on ta lihane ema.

  "No nii! Tundub, et sellest tuleb pikem kohtuprotsess! Teie, härra Eischen ei tohi seniks kodumaalt lahkuda, kuni kohtuotsus on tehtud. Teie, preili Rohemets peate minema tagasi koju elama. Anname teile teada millal kohtuistung toimub, aga seniks rahulikku suve lõppu!" tuli otsus nagu välk selgest taevast.

  "Ei, noh, täitsa pekkis! Ma vihkan seda naist! Ma ei lähe tema juurde elama mitte mingil juhul! Enne lähen turvakodusse, varjupaika või lastekodusse, aga mitte selle valeliku muti juurde!" räuskas katkise hingega Mari-Liis.

Marelle irvitas võidurõõmsalt. Ralf oli justkui puuga pähe saanud. Ta tõusis vaikselt ja poetas alandliku küsimuse huulilt;"Kas mu kallis tütar võib vähemalt oma asjad kodust võtta?"

"Tuleme teiega kaasa. Meie järelvalve all on vaid see lubatud. Ja pidage meeles, er reeglitest tuleb kinni pidada, muidu on kuri karjas!"sai ta vastuseks. Nii ka tehti.

  Ralf istus vaikselt ööhämaras häärberis ja tühjendast karafini viskist. Tema maailm oli justkui karafini põhja uppunud. Heade kavatsustega mehe sisse oleks jsutkui vanakurat ise pugenud. Ta lõi vanaaegse peegliga pitsi kokku, kuni vihastus peegelpildi peale ja lõi selle rusikaga kildudeks. Viimane mida ta mäletab oli see, kuidas ta veritsevale rusikale otse karafinist viskit peale valas. Edasine on tume maa.

  Mari- Liis ja Marelle jõudsid pooltühja, aegadest räsitud ühetoalisse korterisse, mille Marelle oli ühelt vanamemmelt leivaraha eest üürinud. Uberikus ei olnud isegi pesemistingimusi ega kraanikaussi. Vesi tuli tuua hoovist, vanast puurkaevust ja kemmerg asus koridoris, see oli majarahvaga ühine ja haises koledasti. Pole ka ime, kuna selles onnis elasid põhiliselt elukoolikud või vanurid. Naaberkorterist voorisid sisse- välja vaid nokastunud sinininad, kes tihti ka Marelle ukse taha ära eksisid. Tõsi küll, ega Marelle ise ka patust prii ei olnud. Kui ta joomatsüklisse sattus, mis kestis tal lausa mitu nädalat, olid sinininad just tema parimad kamraadid. Pealegi olid Marellel taas omad kasud mängus. Memm, kes talle selle uberiku üüris, elas ise samas majas, ainukeses korralikus, renoveeritud kolmetoalises korteris. Lapsi ega sugulasi tal ei olnud, raha aga jagus kuhjaga. Marelle ootas 89 aastase memme surma, et ta pärandus pärida. Naine kohe oskas vanainimest ümber näpu keerata, valetades oma kurvast ja vaesest lapsepõlvest. Sinisilmsel memmel oli muidugi õnnetust Marellest kahju ja lahkematel päevadel käis ta isegi naisele peaparanduseks ohtralt pappi välja, mis muidugi uueks padujoomaks kujunes. Oleks ta vaid teadnud mis tegelikult suletud uste taga toimus!

  "Kus mina siis magama hakkan? Kas selles seakünas?" viitas pettunud ja kuri Mari- Liis nurgas asuvale hallitanud ja ilmselt täis kustud kušetile.

"Heh! Nalja teed vä? See on minu seksodroom! Koonikus on terve virn vanu vatitekke. Laota need põrandale, kui plaan ikka magada on. Aga arvesta, et minu sõbrad võivad mind külastada kasvõi kell kolm öösel! Või sulle ei meeldi vaesus? Nojah, rikka Ralfi kaisus oli muidugi mõnusam!" irvitas Marelle tütrele näkku. Selle peale tõusis Mari- Liis vanalt haisvalt tugitoolilt, läks Marelle juurde ja lajatas talle labakäega vastu vahtimist.

7.peatükk

 Rohelistes ürpides inimesed siblisid edasi-tagasi. Ralfil kohendati hapnikumaski, mille peale mees silmad avas ja kliinilisest surmast naases. 

"Tere tulemast tagasi!"patustas hooldusõde mehe põske.

"Siin on teie maja võtmed. Olite hinge heitmas, kui teie tütar teid suurest vereloigust leidis ja kiirabi kutsus. See kõik juhtus viie ööpäeva eest. Oht on nüüd möödas. Ärge rääkige. Peate kosuma. Teie tütar tuleb teid peale lõunapausi jälle külastama. Ta on teil ikka väga armsake ja hooliv. Vist isasse. Kõik saab korda!" muheles kena, nooremapoolne, pikkade ja sihvakate jalgadega, blond, nuku näoga raviarst. Naeratas talle ning sulges enda järel intensiivravipalati ukse. 

  "Ohh, kas mu armas tütreke tõesti päästis mu elu?" küsis Ralf endalt. Ta püüdis oma vasakut kätt liigutada, kuid see oli sidemes ja valu täis. Siis meenus talle see raske öö, mil ta oma mured alkoholisse üritas uputada. Kõik tegi kohutavalt haiget. Teda ajas närvi see mask näo ees ning ta üritas uuesti seda parema käega eemaldada, kuid õnneks märkas seda hooldusõde ja manitses meest korrale alluma. 

  "Vabandust, et ma isiklikuks muutun, aga kes on Marelle? Mul oli kunagi selle nimeline klassiõde, kellega isegi mõned aastad ühte koolipinki sai jagatud, aga tänaseks ei tea ma temast midagi. Tal jäi kool pooleli, kuna sai varakult emaks ja peale seda kadus mul temaga kontakt. Vabandan, et ma nii...Lihtsalt see nimi pani meenutama,"piidles õde uurival pilgul Ralfi.

  "Kas, kas...see torbik peab mul näo ees olema?" kergitas Ralf hapnikumaski.

"Ohjaa, kannatust! Peale lõunauinakut lubas teie ravirast, doktor Marjapuu, teid uuesti väisata, siis selgub teie edasine saatus. Mina ei saa lubada teilt seda eemaldada. Ja veelkord vabandust, et ma nii isiklikuks muutusin! Olen homme ka tööl, lausa pikka vahetust, ehk õnnestub siis suhelda. Praegu aga hoidke ilusasti mask näo ees. Süst, mille teile tegin, peaks ka kohe mõjuma hakkama ja rahuliku une tooma. Ilusat uinakut!" soovis õde Ralfile ja mehe silmalaud muutusidki hetkega raskeks. Ralfile manustati rahusteid ja tugevaid valuvaigisteid, kuna tal on suureulatuslik verekaotus ja vasakule käele tuli lausa operatsioon teha. Mõned päevad hoiti teda kunstlikus koomas, et paranemine tõhusam oleks. Õde istus avatud palatiukse ees laua taga, tegeles rohupudelitega ja ühe silmaga jälgis ekraani, mis näitas kogu palatit, nagu ikka intensiivraviosakonnas. 

  "Issi, kallis issi, sa oled elus!" rõõmustas Mari- Liis paari tunni pärast palatisse jõudes, nähes avali silmadega Ralfi lakke vaatamas.

"Ma olin nii mures sinu pärast, kallis issi! Ma arvasin juba vahepeal, et sa sured ära. Aga siia arstid rääkisid, et hoiavad su nõrga tervise pärast sind kunstlikus koomas ja ma rahunesin veidi. Mina lihtsalt ei taha sinuta elada! Kujutad sa ette, ma läksin elus esimest korda kirikusse, aga mõtteis palvetasin sinu eest kogu aeg. See kõik tuli juhuslikult minu teele, kui lonkisin sihitult mööda linna ja peatusin kiriku ees. Tavaliselt on mul kirikute suhtes mingisugune hirm. Kunagi Kerdo ja Keiro rääkisid, et kirikutes kummitab ja kõik endised kirikuõpetajad on maetud kiriku sisse, valatud põrand peale ja seal samas käiakse armulaual. Mul läks toona süda lausa pahaks. Isegi õhtupimedas ei julgenud ma kunagi kirikutest mööduda, mõtlesin et surnud kirikuõpetaja vaim tuleb majast välja, lämmatab mu ja matab ka põranda alla. Selle hirmu olid ka Kerdo ja Keiro minusse süstinud. Ja kohutavalt kartsin vareseid, kuna alati kui linnas kedagi maeti, oli surnuaed neist tulvil ja nad kraaksusid kõrvulukustavalt. Üks naabritädi, kes kunagi ronga oli endale kodustanud, ütles, et varastest tuleb eemale hoida, et kõikide surnute hinged lähevad vareste sisse ja läbi nende lindude hakkavad surnud meid jälitama. Ma siis kartsin, et kui varas mind puudutab või vastupidi, siis ma suren ära. Küll aga mainis naabritädi et rongad on sünnilinnud, nad ennustavad uue ilmakodaniku sündi, kuigi mina olin kuulnud, et toonekured toovad lapsi nokaotsas. Toonekure juttu ma tegelikult ei uskunud, kuid naabritädi suutis mind varastelegendi uskuma panna ja ikka päris pikkadeks aastateks. Nüüd ma vist seljatasin selle müüdi. Katsusin kiriku ust ja see avanes. Värisesin hirmust üle kere, kuna see suur maja tekitas õõvastust ja kartsin sõimata saada. Pealegi tundsin ennast murdvargana. Arvasin, et kirikut võivad külastada vaid need kes on ristitud ja leeritatud. Aga mina polnud isegi pühapäevakoolis käinud. Siis ilmus justkui nõia väel kusagilt lahke kirikuõpetaja ja kutsus mind sisse. Minu hämmastuseks ei olnudki vaimulik pika habemega, vana ja küürus mees, vaid tegu oli noore naisterahvaga, kes poole aasta eest alles naases linna jumalakarjaseks. Ja tead, ta ei sundinudki mind palvetama! Naine näitas mulle rõdul olevat orelit, millest ta sellised hääled välja võlus, et mul vist tõusid lausa juuksed püsti pähe. Siis näitas ta mulle vitraaze, mille olid pühapäevakooli kunstiklassi õpilased teinud. Mulle väga meeldis üks inglivitraaz ja õpetaja kinkis selle lahkelt mulle. Veel kinkis ta mulle pihutäie pühitsetud kirikuküünlaid ja õnnistas mind ja siis ma lahkusin. Lubasin veel kirikut külastada, aga pole jõudnud. Küll ma veel jõuan. Viisin need kingitused kõik Westoffhauseni hääbreri kuuri, kuna sinna bordumajja, kus Marelle elab, ma küll midagi ei vii, sest seal tehakse kõik väärtuslikumad asjad vedelaks. Ja pealegi olen ma mõned ööd veetnud üldse seal samas majas elava vanamemme juures, kuna Marellel käivad kahtlased külalised ja mul pole niikuinii seal uberikus kusagil ööbida ka. Ühe öö ma küll veetsin seal vanade vatitekkide kuhuila otsas, aga siis jooksid ka öösel rotid üle minu ja ma pidin närvivapustuse saama. Ehmatasin üles ja hakkasin unesegasena karjuma. Marelle käratas, et kui ma vait ei jää siis ta kutsun politsei või viskab mind üldse tänavale. Astusin korteri uskest välja parasjagu naabrist vanamemmega ühel ajal, kui kell lõi hommiku kuuendat tundi. Memm oli varajane, ta ärkas juba kella viie ajal hommikul. Jäime memmega juttu puhuma lausa mitmeks tunniks. Aitasin tal veidi aias kõpitaseda ja siis pakkus ta mulle ulualust. Magasin lausa kella üheni päeval, kuni ärkasin magusa kakaoaroomi ja pannkoogilõhna peale. Tundisn ennast üle mitme ööpäeva taas armastatuna. Tundsin ennast inimesnea, kellelegi vajalikuna, nagu siis, kui veel sinu juures elasin, kallis isssi!" jutuatas Mari- Liis kõigest sellest Ralfile, nagu ühe hingetõmbega. Ja ta ei suutnudki enam Marelle kohta ema ega emps ütelda. 

  "Nüüd on mul põhjust edasi elada!" tõstis Ralf maski äärt ja ta silmist voolasid pisarad.

"Härra, Eiscen, mul on teile rõõmusõnum! Te ei vaja enam hapnikumaski!" astus palatisse Ralfi raviarst, kena ja veetlev naine, keda nähes Ralfi silm lausa puhkas.

 8. peatükk

Oli kaunis ja selge augustikuu õhtu. Kerdo, Keiro ja Mari- Liis seisid Westoffhauseni häärberi pööningukorruse akna ääres reas, nagu silgud pütis ja imetlesid Marelle soovitusel päikeseloojangut. Kuna häärber asub linna kõrgeima künka otsas, siis sealt on selgelt näha kuidas päike mere taha loojub. Lisaks sellele imelisele vaatele, avaneb ka siluett rannaparki, kus tuulise ilma puhul iga põõsas ja puu justkui lehvitaks. Tõsi küll, binokliga on rannapargis toimuvat parem vaadata, aga päikeseloojangut näeb ka ilma selleta.

  "Näete lapsed, päike on nagu suur tulekera, mis ööseks kustub ja läheb mere taha magama, et järgmisel päeval taas meie põski paitada. Ka tema ei ole väsimatu, nagu meiegi, kes me öösiti und vajame. Meie linnast paarikümne kilomeetri kaugusel asub üks küla, mille rannast avaneb kõige selgem ja imelisem vaade päikese loojumisele. Seal tundub nagu päike oleks käega katsutav, kuigi tegelikult nii see ei ole. Kui te täna ilusasti magama jääte ja Kardo lubab, siis võiksime homme sinna külla sõita. Kas lubate head lapsed olla?" küsis Marelle. Lspsed kuulasid ammulisui Marelle juttu ja hüüdsid kooris;"jaa!"

  "Aga emme, kas siis, kui päikene mere taha magama läheb, tuleb kuu tema asemel meid valvama? Kas päike ja kuu on õde ja vend? Miks nad kunagi koos taeva all ei ole? Ks päike kõrvetab ja kuu külmetab? Ma ei saa üldse nendest asjadest aru. Siis peaks ju tüdrukud päeval üleval olema, ja poisid öösel? Ma olen kogu aeg mõelnud, et päike on tüdruk ja kuu on poiss. Kas on nii?" tekkis Mari- Liisil palju küsimusi. Kerdo ja Keiro olid vait. Nemad ainult kuulasid poole kõrvaga ja ulatasid binoklit käest kätte. Korraga avas Keiro oma suu;

  "Tädi Marelle, minu issi rääkis mulle, et kuud ei tohi vaadata, muidu võib kuutõbiseks jääda. Kui ma issi käest küsisin mis see tõbi on, siis ta ütles, et tegu on haigusega. Peale seda hakkasin ma kuud kartma, sest ei tahtnud haigeks jääda. Kerdo vaatas ikka ja saigi selle haiguse. Issi ise ütles ühel õhtul. Ta riidles Kerdoga, et kui Kerdo õhtuti palju limonaadi joob, käib jälle nagu kuutõbine öösiti mööda maja ja paugutab uksi. Kas kuutõbi ongi selline haigus, kus haige hakkab öösiti uksi paugutama? Mina täitsa kardan. Siin, selles majas ööbides olen tihti kuulnud uste paukumist. Ükskord ronisin selle peale lausa voodist välja, kuid Kerdo magas sügavalt, ka Mari- Liis magas. Hiilisin salaja sinu ja onu Ralfi tuppa, ka teie kõik magasite. Aga ühtegi võõrast ka majas ei olnud. Kas sellel majal on ka kuutõbi haigus?" vaatas Keiro suuril silmil Marellele otsa ja ootas vastuseid.

  "Tädi Marelle..." tahtis ka Kerdo naist küsimustega pommitada, kuid Marelle peatas ta, sest seda kõike oli korraga liiga palju. 

"Teeme nüüd nii, Keiro, sina sulge aken, Kerdo, sina võta binokkel ja pane see vana kummuti sahtlisse tagasi. Mari-Liis, sina tee kõikide voodid magamiseks korda. Siis käige pissil ja pesemas ära ning pugege voodisse. Täna unejutu asemel vastan teie küsimustele, ainult juhul, kui te lubate head lapsed olla ja ei hakka jälle keset ööd padjasõda pidama. Muidu räägin kõigest Kardole ja te ei saa mitte kunagi enam ööseks meile jääda."

Lapsed noogutasid,hüüdsid jälle kooris "jaaa!" ning läksid kohustusi täitma.

 Ralf oli häärberi alumise korruse diivanil televiisori ette tukkuma jäänud. Marelle sulges televiisori, vaatas, et kõik maja uksed ja aknad oleks lukus ning seadis sammud ärklikorrusele, kui kuulis koputust verendauksele. Ta võpatas, süütas verenda tule ja hiilis vaikselt ukse juurde ning otsustas enne mitte häält teha, kui kuuleb uut koputust. Kõikjal valitses vaikus. Vaid ärklikorruselt kostis laste jutuvadinat. Naist valdas hirm, kuna tema andmetel tähendas koputamine lähedase inimese surma. Tõsi küll, keegi ju võis korra koputada, kuid see pidi võõras olema, kuna omad koputasid ikka häärberi peauksele. Samas seljatas Marelle selle versiooni, kuna aiavalvur Murka, ettearvamatu hundikoer oleks ometi häält teinud, vähemalt võõra lahkumise ajal. Murkal oli huvitav komme kõik võõrad vaikides, silma nurgast hiilides, Westoffhauseni häärberisse lasta, kuid väljudes kippus ta hambaid näitama vahel isegi nendele tuttavatele, kes talle ei meeldinud mingil põhjusel. Sellel õhtul koer vaikis ja see süstiski Marellesse hirmu, mis iga minutiga süvenes. Kuid väsinud Ralfi ta äratada ei sõandanud, kuna neil oli tekkinud omavahel erimeelsused laste kasvatamise suhtes, seega Ralf sikspäki haaraski ja seda teleka ette lahendama läks. Naine püüdis oma foobiat taltsutada, kuid laste magamistuppa jõudes taipasid viimased kohe, et midagi on teisiti, kuna Marelle oli näost kaame ja silmad peegeldasid hirmu. Ega lapsed ju rumalad ei ole, nad on väga terased nägema meeleolumuutusi. Vaid vanemad kipuvad lapsi tihti alahindama. 

  "Emme, mis juhtus?" päris Mari- Liis.

"Ei midagi! Ma olen lihtsalt natuke väsinud,"peitis naine enda foobia hädavale taha."Kui lubate hommikul mul kauem magada ja ei hakka taas omavahel sõnelema, siis võtan teie küsimustejada kohe ette," esitas ta ultimaatumi, millega lapsed nõus olid.

  "Jah, kui päike loojub, siis on temal aeg magama minna. Kuu tõesti tuleb tema asemele valvesse, aga nii nagu kuu, nii ka päike ei valva meid igal ööl ja päeval. Kui on vihmased ilmad, siis kogu taevas, nii ka kuu ja päike nutavad koos meiega. Vahel rõõmust, vahel kurbusest. Nagu ka lapsed vahel nutavad, nii rõõmust, kui kurbusest. Pealegi kogu maailm ei ole vaid ilus, ikka tuleb ette päevai ja öid, kus me pisaraid valame. Vihm ongi taevapisar. See ei ole üldse paha, kuna pisarad puhastavad silmi ja hinge. On ju ka taeval silmad. Loodusele on väga vaja vihma ja lund. Kui oleks kogu aeg vaid päikesepaistelised ilmad, siis loodus kõrbeks, ehk sureks välja. Loodus tegelikult on ka surelik, nagu inimesed, aga liiga kiirgava päikese puhul sureks ta korraga ja siis ei saaks ka inimesed enam elada. Inimese füüsiline keha ka sureb ja saab maamullaks, kuna maamullast oleme me tulnud ja sinna me tagasi ka läheme, aga hing läheb taevasse. Kas paradiisi või põrgusse. Kui inimese hing paradiisi jõuab, siis ta hakkab meid pilvepiirilt suunama ja juhendama. Eriti lähedase inimese hing. Põrgus aga ei saa inimese hing rahu, siis tuleb tema pärast palvetada ja teda suunata, et ta paradiisi jõuaks.

Päikest ja kuud võib õeks ja vennaks kutsuda küll, kui see teile meeldib. Ka mulle meeldib ja ma lapsena arvasin sama. Nad mõlemad ju on taevakehad. Korraga ei ole nad taevas sellepärast, et päikene on looduse poolt pandud päeviti meid valvama, soojendama ja valgust näitama. Kuu aga ööseks. Ei, kuu ei külmeta, kuigi vanarahvas usub legendi, et kui kuu ümber tekib ring ehk sõõr, siis läheb ilm külmemaks ja nii see ka on. Öö on ikka magamise aeg ja päev ärkvel olemise aeg. Ma päikest tüdrukuks ja kuud ööks ei liigitaks. See on sul natuke vale ettekujutlus, Mari- Liis. Keiro, kuud tohib ikka vaadata. Kusagilt, aegade algusest on tulnud ütelus, et kui kuu magajale peale paistab, saab magajast kuutõbine. See on kõigest ütelus, mida pole suudetud tõestada. Tõbi tähendab tõesti haigust, aga antud juhul ei saa seda otse võtta. Limonaadi hilisõhtuti juues tuleb öösiti mitu korda pissihäda peale ja hea kui laps tajub selle ära ja läheb pissile, mitte ei märga voodit. Aga rahva suus on selline ütelus lihtsalt, kuna unine inimene vahel ei tarvitse pissil käimist mäletada, tema meeled alles magavad ja siis ta tõesti võib unesegasena valest uksest sisse astuda. Ma arvan, et teie isa Kardo just seda silmas pidaski." jutuatsa Marelle, kuid takerdus äkki vaikusesse, kuna talle meenusid öised uste paukumised, millele ta seletust ei osanud anda. Ilmselt oli ta oma jutu liiga pikaks venitanud, kuna lapsed juba magasid ja Marelle pääses. Ta kustutas vaikselt tule ja seadis sammud magamistuppa. Enne seda otsustas naine uuesti uksed ja aknad üle kontrollida, kuna koputusefoobia elas endiselt tema sees aktiivset elu. Kui ta häärberi alumisele korrusele jõudis, kuulis ta keldris kostuva lapse nuttu. Marelle ehmatas näost kaameks ja hakkas üle kere värisema.