Käisime Tootsi Aianduskeskuses

   Sattusime Tallinna maanteel asuva lillepoe asemel Tootsi Aianduskeskusesse.

Jah, see keskus asub Pärnus, Allika 2a. Selle kena kohakese kohta rohkem informatsiooni leiad SIIT.
Tänu Evele, kes ettepaneku tegi, sain ma enda uutele toataimedele mulla just sealt ja palju soodsamalt, kui teistest lillepoodidest. Muidugi istutasin ka oma toalilled kohe ära. Üllatuseks oli ka müüja tuttav ning kevadel kavatsen armsale Marele seal "kassat teha," sest nägin seal nii palju ilusat, eriti rippuvaid õuelilli-taimi ning järgmisel kevadel kavatsen oma ehitusjärgus terrassi lilledega üle külvata.

  Tegin mõningad pildid ka, saate oma silmaga kaeda. Pildid kõnelevad.

Germo ja Eve aiandis

imeline!

lahtioleku kellaajad

poes...

poeukse taga

poes...

Tootsi Aianduskeskus

imeline...

minu lemmik...

ilus...

istutasin juudihabeme ära

istutasin kliivia ära...

istutasin sõrgköie ära...

14. september. 2016.a.
Vana-Rääma

Mis lilledega on tegu?

 sõrgköis

   Kallis Elle tõi mulle, lisaks purkidele, täna mõningad toalilled. Vajan teie abi. Mis lilledega on tegu? Ise kahtlustan, et see esimesel pildil olev lill kuulub võhaliste sugukonda, aga kalla ta ei ole, kuigi veidi meenutab kallat. Tal on suuremad ja heledamad lehed. See mille võsad samas tassis on, on juudihabe, just selline juudihabe milline mul puudu oli. Kodus on juba kasvamas kahte erinevat juudihabet, üks üleni roheliste lehtedega ja teine rohelise- lilla kirjudega. Aga nüüd sain ka valge-rohelise kirju lehetedega. Tänud, tänud, hea Elle!

nüüd sain ka selle lille nime teada:  ilunõges e. plecanthrus

  Mis on selle lihava ja veidike nõgest meenutava lille nimi? Kunagi, kui ma Pikal tänaval elasin, kasvas see mu akna all potis, suve jooksul kasvas hiigelsuureks puhmaks kuid ei õitsenud. Olen seda endale ammu igatsenud, kuid nime ei tea. Sõbrad, lilletundjad, vajan teie abi!?

 Kalla sain ka, see on siin (pilt nr 3)

Kalla on siin

Ühe lille sain veel, aga see oli mul olemas ja naabrinaine sai nüüd õnnelikuks.


Vajan lilleabi! ;)


12. september. 2016.a.
Vana-Rääma

Kallis Terje käis külas

Germo, Zorro ja Terje

   Täna ärkasin minu jaoks vara, kell 8.20 lausa. Olen ju hommikune magaja aga üle 8 ja poole tunni ma mitte kuidagi enam magada ei suuda. Alles mõne aasta eest suutsin isegi 9-10 tundi järjest magada, aga enam ei. Vahel piisab viiest tunnist, reeglina 7 tundi on paras ports und mulle, siis läheb uni ära. No, ei ole enam nii väsinud, kodune inimene, nagu ma olen. Kuigi ka puude ladumine ja seenemetsi mööda kondamine on väsitav.

   Mäletan, kui ma veel kunagi spoonivabrikus tööl käisin, oi, kuidas ma tahtsin siis magada. Eriti kohutavad olid minu jaoks need nädalad, kui kell 6 hommikul tuli juba tööd tegema hakata, just tegema, mitte ei sobi siia ütelus, et käisin tööl. Öölasena magasin ma noil öödel tihti vaid 2-3 tundi, sest juba hiljemalt kell 5 tuli tõusta, et õigeks ajaks tööle jõuda. Muidugi juba kell 3 päeval olin kodus. Harvad ei olnud need situatsioonid, kui koju tulles, süüa tehes lihtsalt köögilaua taha magama jäin. Kolmapäeviti, peale tööd tegin magamispäeva. Oli juhuseid, et õhtul seitsmest magama minnes tõusin alles hommikul kell 5. Mõnes mõttes oli see mõnus aeg, eriti hästi mõjus kehakaalule, kilod lausa kukkusid, kuid...siiski tervise hinnaga. Kui ikka pead vanas kõledas ja külmas angaaris töötama, talvel vaid 11 sooja ruumis, külm betoonpõrand, tamp taga, kohutav masinate müra, see kõik pani mu tervisele sellise põntsu, et olin pidevalt keskkõrvapõletikus, kuni käisin ninakarbikute opil ning lõpuks ka nina vaheseina opil. Siis tuli see töö jätta. Meil oli küll väike kollektiiv, kuid nii nagu igal pool, oli meie pundis ka üks uss, alkohoolik, kes õhtuti pidevalt siksbäki sisse kallas ja hommikuti sisse magas. Ülemus teda millegipärast kartis, valas pigem viha teiste peale välja. Ja olgu mainitud, et see siksbäkitaja oli veel naisterahvas, ema...

  Ok, hakkasin aastate taguseid asju meenutama. Tegelikult see ei olnud blogimise eesmärk. Hommikul tõi hea Elle mulle purke, hakkasin neid pesema ja leotama,samal ajal kodus uborkat tehes. Ahjaa, poolvend ja ta sõber tõid mulle haigeid lilli, just haigeid, sest haiged need on. Pärinevad Tihemetsa Tehnikumist, mis suleti. Lilled pole ammu hoolt ja armastust saanud, hakkan neid nüüd terveks ravima. Ahvileivapuu on ühele poole raagu kasvanud, tupsrohtliilia väga kidur ja habras, havisaba suht nutune ja katkine, jõulukaktus peaaegu kuivanud. Näis kas saan neile eluvaimu sisse puhutud. Virutasin Germo toast diivanilaua ära, panin need lilled sellele ja asetasin oma tuppa akna alla, et oleks piisavalt valgust.

puhun oma uutele toalilledele uut elu sisse

  Poolvend Heiki tõi ka veel mulle õhtu purke. Päeval käisid kallid Eve ja Kaidi meil külas ning õhtul tuli kallis Jaanika teed jooma. Nojah, jõudsin esimest korda ka poolvennale Kaevu tänavale külla, nagu elaks maailma lõpus. Aga noh, kogu aeg on kuidagi kiire, nii see aeg kätte kaob, nagu kadus ka suvi nii, et loetud kordi saime vaid kalli Terjega koos olla. Kuid täna sõitis ta mulle ise külla. Istusime õues, minu pooliku terrassi juures ja juttu jätkus kauemaks. Nüüd on Terjel tee tuttav ja ehk kohtume varsti taas. Ehk tuleb ka rahulikum sügis ja jõuan ise üle pika aja talle ka külla. Aitäh, kallis Terje! Nagu näete, jäädvustasin Germo, Zorro ja Terje ka pildile. Zorro sai Terjega kohe sõbraks ja leidis endale lemmikoha tema tooli all.

kallid Germo ja Terje

Ilus neljapäev on öösse kulgenud, juba 2. september ja ma veel ei magagi. Ehk varsti.


1.-2. september. 2016.a.
Vana-Rääma

Ikka kodurajoonis...

Germo muru niitmas

   Tegelikult tahtsin eile metsa seenele minna, aga plaanid muutusid. Mõnes mõttes oligi see hea, sest oli viimane aeg vaarikapõõsad tühjaks korjata, kuna vaarikad on kohati vanad ja hallitavad. Sellel aastal on kuidagi liiga vara ka kõik puuviljad valminud, nagu oleks juba augusti kuu.

juba sujub...

Germo niidab aias muru

  Germo niitis eile muru. Natuke oli raskusi tal sellega, kuna sirge joone hoidmine ei ole just tema jaoks kerge. Aga näitasin natuke ette ja pärast tuli tal juba paremini välja. Nii me kolmekesi aias asjatasimegi, lisaks niitmisele, korjasime marju, ravimtaimi, šašlõkitasime ja ladusime puid. Ühesõnaga töökas laupäev oli enne õhtust naabrinaise sünnipäeva. Jah, sellel korral keetsin valmis 4 purgijagu segumoosi, mis koosneb vaarikatest, mustsõstardest, punasõstardest, tikritest, kirssidest ja suhkrust. Päris hea sai.

4 purki segumoosi sai purki...

punasõstrad, mustsõstrad, tikrid...

suvised suutäied...

vaarikapõõsad on tühjad...

lillakas-roosad raudrohutaimed

  Kallil ämmal kasvavad aias ka lillakas-roosad raudrohutaimed. Imeilusad. Tema lahkel loal korjasin neid endale veidike. Mäletan juba lapsepõlvest, kui vanavanema mulle rääkis, et raudrohul on vere hüübimist soodustav toime. Ka köharohuna on ta hea, eriti siis, kui köha on kinnine. Raudrohi aitab köha lahtistada ja välja ravida. Ka võtab ta ära pea ja selja piirkonnas olevad valud ja ja mõjub tõhusalt seedetegevusele, kergendab neerude tööd, aitab vereringehäirete ja südame kloppimise puhul ning leevendab nastel menstruatsioonivaegusid. Ja need kes vaevlevad söögiisutuse käes, peaks seda teed tarbima, sest see tekitab söögiisu. Aga, nagu ikka raviteede puhul, ei tohi ka seda teed ülemanustada, ning soovitav oleks juua 1 tassitäis päevas ja umbes 10 päeva vältel, siis pausi pidada. Maitse on küll mõru, kuid toime on ka tugev. Parema maitse saamiseks võiks kasvõi veidi aedpiparmünti lisada. Mõjuvad koos hästi.

  Eile saatis keegi hea Helle Tallinnast mulle juudihabemed (toataimed), lillad ja rohelised. Keegi hea Arabella toimetas ned Pärnumaale ja hea Anneli tõi need mulle koju kätte. Aitäh, aitäh, aitäh! Olen üliõnnelik. Nüüd need ehivad Germo toas raamaturiiulit ning luban neile hea "ema" olla :) Minu jaoks on toalilled alati kodu kodusemaks ja hubasemaks muutnud. Mulle ei meeldi, kui kodu on nagu range väljanägemisega kabinet, kus puuduvad värvid ja hubasus. Lisaks toataimedele muudavad kodu rõõmsamaks ja kodusemaks  ka käsitööna valminud voodikatted, vaibad, kardinad jmm...Nojah, lõpmatuseni ma oma kodu ka just botaanikaaiaks muuta ei saa, eks ma valin milliseid lilli tahan. Aga juudihabemed panevad nostalgitsema. Kunagi oli mul neid lausa 3 sorti, lillad, rohelised ja valgetriibulised. Viimaseid tahan ka endale soetada.

juudihabemed Germo toas

minu tuttuued juudihabemed. raamatud kinkisin taimede eest headele inimestele

Kena pühapäeva vihmasest Pärnust!

17. juuli. 2016.a.
Vana-Rääma

Tulge külla teed jooma

Anneli, Kaidi, Germo

   Kui Muhamed mäe juurde ei saa ega jõua, jõuab mägi Muhamedi juurde, eksole? Täna jõudsid 3 külalist meile enamvähem ühel ajal külla. Annelist ja Kabristest olen ennegi kirjutanud. Eelmisel kolmapäeval oleks taas võimalik olnud Anneliga ravimtaimi korjama minna, seekord Matsiranda, aga jäi teatud põhjustel minemata. Suvi on ees, küll me jõuame veel korilusega tegelda. Aga maalt linna külla tulla on eriti mõnus, sest aiamaal alati jagub üht koma teist mida külakostiks kaasa tuua (kuigi see ei ole kohustuslik). Nüüd on mu köök täidetud värskelt aiamaalt võetud sibula- ja tillilõhnaga. Peab poodi kartuli ja hapukoore järgi lippama, sest suvisel ajal on ju parim söök värske kartul ja sibula-tilli-hapukoore salat. Anneli kodu ümbrus on ravimtaimedest tulvil ja ta käib ka laatadel ja teistel suvesündmustel pakendatud ravimtaimi müümas, värskeid, puhtast loodusest korjatud ravimtaimi. Nurga talu teesid. Nii sai ka mina täna kahe ravimtaimepaki võrra rikkamaks, põdrakanepi (Katrin Kuresalu, selle kingin sulle/vast Anneli lahkel loal/) ja pojengiõie tee. Panen pildid üles ja ravitaimede pakkide tagant saate lugeda (pilti suurelt avades) mille jaoks need teed vajalikud on.

pojengiõie tee ja põdrakanepi tee

pojengiõie tee ja põdrakanepi tee

  Tegelikult kasvab maal väga palju ravimtaimi, ühed ei saagi veel närtsida, kui teised juba võimust võtavad. Tuleb lihtsalt taimi tunda, et teie toidulauale ei satuks ülimürgiseid "isendeid." Näiteks metsades on ahvatlevad näsiniinid ja ussilakid, mis tihti lapsi meelitavad. Ka vereurmarohu ja teiste mürgisemate taimedega tuleb ettevaatlik olla. Eriti karuputkega, mida vohab viimastel aastate Eestis eriti palju, see on üliohtlik taim.

  Ja Eve ning Kaidi jõudsid ka täna meile kenasti külla. Ma olen endiselt valves ja ei taha veel Gemoga pikki teekondi ette võtta, seega on paras aeg astuda meie juurest läbi ja proovida erinevaid raviteesid. Oleme kodus olemas ja külaliste ootel. Aga juba kahe nädala pärast tahaks metsa liikuda, sest kõik lisavad ahvatlevaid seenepilteja pealegi saab veel ka augustis ravimtaimi korjata. Nii meie koos Eve ja Anneliga köögis kohvitasimegi, kui Germo ja ta kunagine kooliõde Kaidi toas nurmenuku-piparmündi teed rüüpasid.

  Eile õhtul istutasin ka tääkliilia ära. Tegelikult tahaks selle lille potti veidi liiva saada, aga küll ma ka selle saan. Praegu kasvab ta turbamullas. Minu meelest on toalilled just need mis (kes) teevad kodu hubaseks. Tahaks nii väga endale veel luuderohu ja juudihabeme võrseid saada. Kui kellelgi on need lilled olemas ja ta raatsib nendelt võrseid võtta, siis tänan juba ette.

tääkliilia

Imelist esmaspäeva!

11. juuli. 2016.a.
Vana-Rääma

Minu uus laps

   Täna sai meie pere taas ühe liikme võrra rikkamaks. Tänud Elerile, kelle käest selle lapse sain ja tänud Evele, kes selle vastu võttis! Armas, eksole? ;)
   Ühesõnaga, olen endale ammu juba seda lille igatsenud, sest see on ehtne köögilill, tõmbab kõik köögiaurud endasse ja just köögis kasvatab ta kõige paremini. Ta on kõige parem õhupuhastaja! Tups-rohtliilia ehk klorofüütum on pärit Lõuna-Aafrikast, kus teda kutsutakse ka ämblitaimeks. Tegelikult ta ju meenutabki ämblikku, kui uued noored õisikuvarred  ennast alla riputama hakkavad, nende külge tulevad väiksed valged õied ja peale õitsemist hakkavad õisikvarte külge tulema tütartaimed. Väetamist ta eriti ei taha ning on üldse vähenõudlik, seega sobib neile kes unustavad lilli kasta regulaartselt. Väetis aga pärisb tütartaimede tekkimist. Otsest päikesevalgust ei talu, aga valgust armastab. Häramas kasvades kaotab lill oma valged triibud.

 Kopeerin netiavarustest ka siia veel vajalikku teksti:

Tups-rohtliilia eelistab kuivemat mulda ja kastmiskordade vahel laske mullal kergelt kuivada. Taimega ei juhtu midagi halba, sest tema omapärased paksud juured talletavad vett. Väga pikki kuivaperioode püüdke siiski vältida. Suvel kastke rohkem, talvel aga siis, kui muld potis on täiesti kuiv.

Tups-rohtliilia ei talu poti alusel seisvat vett. Liiga märjast mullast annavad tunnistust kolletuma kippuvad lehed.

Mõnikord hakkavad tups-rohtliilia leheotsad kuivama. Need võib kääridega julgelt ära lõigata. Leheotsad muudab mustaks see, kui kastmisvees või mullas on liigselt naatriumi. Floriidirikas vesi muudab lehed punakaks ning boorirohkus tuhmiks. Liiga kuiva õhuga ruum või küttekeha lähedus muudab leheotsad pruuniks. Selle vastu on abi, kui taime aeg-ajalt veega piserdada.

Tups-rohtliilia istutage ümber igal kevadel. Kasutage 10–12cm läbimõõduga potte, kuid väga lopsakate taimede korral võivad need olla ka suuremad. Muld olgu toitaineterikas, näiteks üks osa mättamulda ja teine lehemulda, millele segada juurde veidi liiva.

Rohtliilia ei ole eriti pikaealine taim ja vajaks iga paari-kolme aasta tagant uuendamist. Tehke seda näiteks puhma jagamise teel või kasutades tütartaimi või juuremugulaid.

Esialgu istutage eraldatud tütartaim 6–7cm läbimõõduga potti liivasegusemasse mulda ning juurdunud taim juba suuremasse potti ja rammusamasse mulda.

Kevadsuvisel kasvuperioodil väetage taimi paar korda kuus toalilledele mõeldud väetissegudega. Talvel mitte väetada.

Suveks võib taime õue viia, kuid taime tuleks kaitsta ereda päikese ja tugeva tuule eest.

Taim meeldib lehetäidele, kilptäidele ja lestadele ning liigniiskuses haigestub juuremädanikku.

8. juuni. 2016.a.

Vana-Rääma

Uus Tääkliilia

   Eile kinkis armas naabrinaine mulle Kiulise Tääkliilia ehk Yukka filamentosa võrse. 
Nüüd vaatame kaua võtab juurte kasvamine aega, et saaks ta mulda juurduma. Mul on üks Tääkliilia kodus ka olemas, aga teistsugune. Need uhked ja kuidagi kuninglikud lilled on ühed mu lemmikud. Ma võtsin juba kodus olevalt Tääkliilialt paar kuud tagasi võrse, kuid see ei võtnud veepurgis juuri alla ning istutasin ta potti. Tänaseks tundub, et on tugevalt mullas kinni. Ehk vajabki otse mulda panemist? Tegelikult olen enamus võrsed kohe mulda pannud, aga sellised juhul hoian mulla märjana, et nad saaks kenasti juurduda.

  Netiavarustest leidsin ka infot selle lille kohta. Sellelt lehelt, kuid kohe kopeerin ka teksti siia.

Yukka filamentosa. Igihaljas potilill meie regioonis, kuid kuna on väga dekoratiivne ja ilus, otsustasin võtta nomenklatuuri. Mõõkjad rohelised, kuldkollaste äärtega nahkjad lehed rosetina, mille keskelt kasvavad välja tugevad õievarred, (u.100cm kõrgused), milledel ripuvad lõhnavad kreemvalged, 5-7cm pikkused kellukjad üksikõied. Õitseb kesksuvel? 

Suvel saab viia aeda soojale kohale, terrassile, kiviktaimlasse ja  talveks  jälle sisse. Tahaks olla kohas, kus pool päevast oleks päike ja teisel poolel poolvari. Kasta normaalselt, ei vaja palju vett, talub  kuivemat pinnast. Hilissuvel eemaldada õievarred ja koledaks läinud lehed mullapinna lähedalt. Taime jagatakse iga 5 -6 aasta tagant. Tavaline kuivapoolne aiamuld, võib olla ka liivmuld. Ei vaja erilist hoolitsust.

******

   Kui ma kunagi rikkamaks saan ja ukse ette väikese terrassi ehitada jõuan, viin ka oma toalilled suveks värsket õhku hingama. Plaan on olemas, küll ma ka kunagi teostuseni jõuan. 

Aitäh, Terje! :)

29.05.2016.a.

Vana-Rääma

Mina ja ajakirjad läbi aegade...

   Eile lappasin ajakirju, kus läbi aastate on kas avaldatud mu loomingut või on kirjutatud minust artikleid. Kevad on ju ja suur koristus on käsil. Vanemad ajakirjad panin nn arhiivi, kuid need, millega on "isiklik suhe" asetasin aukohale, oma uuele lauale.

  Tegelikult mul kahjuks kõiki säilinud ei ole. Laenasin kunagi sõbrannele mingi portsu ja need jäid kahjuks kaduma. Aga ligi 30 ajakirja on säilinud ja kõige vanem neist on aastast 2009, kui armas Hille Kõrgesaar kirjutas minust ja Germost artikli ajakirjale NAISTELEHT.

mina ja Germo. foto: Urmas Luik

Germo

mina ja Germo aastal 2009. foto: Urmas Luik

 Tegelikult Hille pidi minuga lausa 2 aastat vaeva nägema,enne, kui nõustusin intekat andma. Ja lõppeks ma üldse ei kahetsenud, sest samal päeval tutvusin ka temaga, armsa ja kena inimesega.

mina ja Kati

Indira, mina, Aleksander

Jaan Sööt, Heli Vahing ja Rain Simmul

  Siin on minust kirjutatud artikkel pildis. See ilmus aprillis, 2013 aastal ajakirjas EESTI NAINE ja selle loo autoriks on armas Kati Saara Vatmann. Oli imeline päev Pärnus. See lõppes Ammende villas, kus koos Kati, ta tütre Indira ja poja Aleksandriga Heli Vahingut, Rain Simmulit ja Jaan Sööti kuulamas-vaatamas käisime. Pildid on tehtud 7. augustil 2012. aastal.

EESTI NAINE 2013

  2015. setembris kirjutas armas Anne-Mari Alver minust loo ajakirjas MÜSTILISED LOOD. Aitäh! Tänaseks teen ka selle ajakirjaga koostööd ja juba juuni numbris saate ühte minu kirjutatud artiklit sealt lugeda.

Müstilised lood

septermber 2015. Müstilised lood

  Ajakirja LEMMIK olen tänaseks kirjutanud vaid ühe loo. Kui kellelegi on eriline lemmikloom, kellest võiks kirjutada, siis andku mulle teada. Teeks seda suurima hea meelega.

  Ilmselt juuli kuus lisandub nendele ajakirjadel veel üks, millega koostööd tegema hakkan. Aga sellest räägin siis, kui õige aeg. Mulle väga meeldib kirjutada ka artikleid, kuigi selle nimel kannatavad mu ilukirjanduslikud teosed, aga vaheldust on vaja. Igale asjale on oma aeg ja koht.

  Kõik väljakutsed on oodatud! Teen oma tööd ikka huviga ja kirega. Esiteks on see väga põnev ja teiseks unistasin ma juba koolis ajalehtede või ajakirjadega koostöö tegemisest. Tollel ajal olime me ju kohustatud lugema ajalehte SÄDE, ning ma kujutasin vaimusilmas ette, et seal ilmub ka mõni minu artikkel. Toona jäi julgusest puudu, aga täna olen julge :)

uus heleroheline leht Monsteral

  Nüüd veel toalilledest. Need kasvavad mühinal. Monsteral sündis juba uus leheke, kuigi ta pole veel kuud aegagi potimullas olnud. Ka teised lilled kasvavad kenasti. Kastan neid kindlatel päevadel ja hetkel on selleks pühapäev. Kui ilmad lähevad soojemaks, kastan kolmapäeviti ja pühapäeviti. Kastmine on ju omaette rituaal, siis ma paitan lilli ja kõnelen nendega. Lapsukesed mul ju :)



22.mai. 2016.a.
Vana-Rääma