VIHMATÜDRUK 5.peatükk

5. peatükk

„Appi, kus ma olen!?“ ehmatas Raine, kui ta alles õhtul kella kuue paiku silmad avas.

„Jeerum, ma polegi kodus! Ja pea lõhub, ja...Ega mind ometi üksinda siia lossi pole jäetud?“ ehmatas ta selle kahtluse peale püsti.

Raine tõttas tualetti, võttis dušši ja jõi hulgimas koguses kraanivett, sest lõpupeo järgne afterparty

andis alles nüüd tunda, olgugi, et ta oli koos pererahvaga rikkalikku hommikusööki söönud. Kui ta saunalina ümber magamistuppa naases ja juukseid kuivatama hakkas, koputati uksele.

„Õhtueine! Toateenindus!“ astus Janar, kandik poel, tuppa. See oli lausa lookas kõikvõimalikest hõrgutistest, lisaks millele asetseid kandikul veel punase- ja musta veni pudelid. Rainet hämmastas, et Janar selle ühel käel treppidest üles tassinud oli. Pealegi hämmastas naist kuidas noormees teadis, et ta just ärkas. Tal oli piinlik.

„Oi, ma tänan! Ja tead, ma lausa janutan valge veini järel! On see külm?“ neelatas Raine, kuigi ta ei saanud kunagi aru nendest kes järgmisel päeval, peale eelneva õhtu pidustusi, pead parandasid. Raine ei suutnud järgmisel päeval isegi tühja pudelit vaadata, veel vähem sealt midagi tarbida. Aga sellel korral oli midagi teisiti. Söögi järgi tal isu ei olnudki, vaid vein pakkus huvi.

„Kullake, veinid on mõlemad jääkuubikute sisse pandud, seega...Kas avan sulle pudeli?“ oli mees endiselt aupaklik. Ta vaatas seksikat Rainet nagu elu kaunimat kingitus ja Janarile ei jõudnud kohale, et kas see kõik on tema, kas Rainest võib tema naine saada.

„Janar, mis sa vaatad mind? Mul on piinlik.“ tõmbas naine voodilt Printsessi teki ja mähkis ennast sellesse.

„Oi, vabandust! Aga sa oled nii veetlev, et unustasin sind imetlema!“ tunnistas mees.

„Jaanaaarrr! Sa oled vastik!“ häbenes Raine, nagu süütu tüdruk.

„Jah, ma tean, mulle on seda ennegi öeldud, aga ma tahangi vastik olla,“ muigas mees.

„Näehh! Totu!“ häbenes naine endiselt.

„Isegi mu hüüdnime sa tead! Mida sa küll sööd, et sa nii tark oled?“ flirtis Janar edasi, talle meeldis naise häbelikkus, sest isa armastas alati öelda, et kui on häbi-siis pole veel kõik kadunud.

„Mine minema mu toast!“ sõitles Raine, aga mitte halvas mõttes.

„Kuidas käskijanna käseb, nõnda ka teen!“ hakkas Janar ukse poole minema, „mu Printsess“ lausus ta muigamisi.

See noormees meeldis Rainele ja ta oli kindel, et jääb temaga kauemaks suhtlema. Janarist oli seda huumorit niivõrd palju nagu Rainele sobis, sest ise oli ta pisut liiga kurvameelne, aga huumorisoolikas ei olnud ka temas umbes. Tegelikult tahtnuks Raine vedeleda Janari käte vahel, aga kuna Janar ei olnud ise ka eriti aktiivne, siis jäi vaid selles hapras ja roosas unistuses elada, ning Raine oli selle üle uhke, ta oli uhke, et ei andnud ennast esimesel tutvumispäeval Janarile. Vaikselt võttis ta tühja pokaali ja täitis sellest pool valge magusa veiniga ja jõi selle peaaegu ühe sõõmuga tühjaks. Raine läks keeras ukse lukku, igaks juhuks, et Janar tema riietumise ajal ootamatult tuppa ei astuks.

Mõne tunni möödudes peatus Janari auto ühes Pärnumaa alevis, otse Raine kodu ukse ees.

„Millal me kohtume? Ma tahaks sind veel näha.“ avameelitses Janar.

„Tõsi ka vä? Ei mina usu!“ naljatas Raine, ehkki ta silmad kõnelesid teises keeles. Janar sai küll naise naljast aru, aga ikkagi oli tal kurb Rainest lahkuda.

„Tõsi jah. Oled sa kindel, et atahad koju jääda? Ma mõistan, et tahad sinna minna, aga magasid ju päeva maha, ehk oled unetu? Ehk võtame midagi koos ette?“ pakkus Janar. Raine sügas kukalt, tegi suuga musihuuli, mida Janar valesti tõlgendas. Mees haaras naise embusse ja kukkus teda suudlema, ning nad unustasid teineteist, kuni hetkeni mil üks mutt mööda läks ja Matoškat millegipärast hüüdis. Kas ta tahtis Matoškat appi hüüda, kuigi noored abi ei vajanud, või miks ta seda tegi, see jäigi noortele arusaamatuks, kuid ei häirinud karvavõrdki armunuid.

„Kak vam ne stõdna??!!“ juba tampis memm rusikaga auto katusele.

„Miski vene küla teil siin või?“ pomises Janar läbi suudluse.

„Jajahh, lausa nagu suur Siberimaa, kus babuskad ja deduskad soojade pirukatega ringi liiguvad, kukkur kaelas ja uudishimu silmis.“ möönas Raine. Selle peale jäi Janar natuke kurvaks, aga ta ei hakanud selgitama miks. Oli temagi vaarema kunagi Siberisse küüditatud ja taat suri seal samas sunnitööl. See oli valus meenutus.

„Tead, ma ikka jääksin täna koju. Olgugi, et ma su lahkust kuritarvitasin ja ilmselt su päevaplaanid vussi keerasin, kodu on kodu. Ära pahanda, Janar.“ selgitas Raine.

„Jajaa, oh sind vussseppa jah! Aga aksepteerin sinu soovi, kuigi nii ilus suveõhtu on, oleks läinud meelsasti kusagile jalutama,“ tõdes mees.

„Oot, lähme, aga pargi auto meie hoovi, lähme jala!“ tegi Raine Janarile ettepaneku.

„Minugi poolest,“ parkis ta auto sinna kuhu juhatati. Raine jooksis korra koju, jättes Janari õue ootama. Ta vahetas peoriided retuuside ning topi vastu ja juba silkaski välisuksest välja. Janar vaatas teda taas nii nagu ennist Printsessi toas.

„Lõpeta! Ei vaata mina nii!“ porises naine.

„Uups, madam, ma enam ei tee!“ lubas mees.

„Olgu, olgu, tule, lähme!“ haaras ta Janaril käest ja nad hakkasid kitsarööpmelise raudtee suunas liikuma.

Õhtupäike hakkas vaikselt läände loojuma, see muutis teeraja eriliselt müstiliseks. Mõlemalpool raudteed laulsid rohutirtsud kõrvulukustavalt, nagu tahaks noortele midagi öelda. Raine võttis baleriinad jalast ja hakkas mööda kitsast raudteerööbast käima, nagu köietantsija köiel. Metsalõhnad tungisid värskete aroomidega ninna ja tekitasid sellise fluidumi et Rainel läks seest lausa õõnsaks. Janar libistas oma sõrmed vaheliti naise omadega ja see erutas Rainet, mõjus sama erootiliselt nagu silitaks Janar ta sõrmi ja rannet. Õhtune õhk muutus kohati rõskeks, sest raba, mis ümberringi laius, eritas erilist õhuniiskust ja lõhna. See oli nii oma, nii erutav.

„Kas sa oled raudteemuuseumis või peenemalt öeldes muuseumraudteel käinud? Siin samas, paari kilomeetri taga?“ uuris Raine.

„Siin on muusemraudtee või? Ei, ma tõesti ei ole, olen vaid Türil vanu vedureid näinud, aga rohkem mul nendega kokkupuuteid ei ole.“ tunnistas Janar.

„Muide, seal asub ka see loomavagun, millega inimesi Siberisse küüditati. Selline võigas ja kole, halva auraga, teadagi...Kas tahad seda näha?“ pakkus Raine, et nad läheksid vanu vedureid ja vaguneid uudistama. Naine tahtis oma kallimale giidi mängida, ega osanud arvata Janari vastakaid emotsioone, sest ta siiani ei teadnud, et mehe lähisugulased on lähedalt repressiooniga kokku puutunud.

„Ma meelsamini ei tahaks seda näha, aga palun ära küsi miks, ära riku nii ilusat õhtut. Kas ma tohin sinu käest paluda, et sa ei viiks mind täna sinna raudteemuuseumi?“ ei suutnud mees ennast tagasi hoida ja pidi vihjama minevikule, mis kui raske taak nende ja paljude teiste südant siiani rõhub.

„Olgu, mõistan sind,“ Raine seisatas.

„Ära pahanda, kui ma su plaanid tuksi keerasin, aga ma tõesti ei saa, ma ei taha...“ läksid Janari silmad veekalkvele ja peagi sillutas üks suur ja kibe pisar endale tee mehe silmast raudteerelsile. Nagu mingil vääramatul jõul hakkas vihma sadama ja tuul tugevnema ning noored olid sunnitud, nagu oleks taevas Janari soovi kuulnud ja appi tõtanud, tagasi alevisse liikuma.

„Vihmatüdruk, sa oled minu maailma armsam Vihmatüdruk!“ toimus sama kiire meelemuutus Janaris, kui kiire oli vihm tulema.

„Aga ma olen kogu oma teadliku elu vihma armastanud. Kui ma olin veel päris plikatirts, ei meeldinud mulle kõrvetav päike. Piisas vaid sellest, et läksin õue jalutama ja hakkasin omas mõtteis vihma loitsima ja ei läinudki kaua aega kui vihm kohal oli. Ma ei julgenud sellest kellelegi rääkida, sest tänapäeval poogitaktse ju igasuguste nõidade ja posijate sildid sulle külge, kui vähegi midagi ebaloomulikku tunned, sellesse usud või oled reaalselt sellega kokku puutunud. Mäletan, kui ma olin väike siis vanaema rääkis, et vanasti põletati nõiad tuleriidal ära, sestap olen siiani vaikinud, et ma ebausklik olen. Sa oled esimene inimene kes seda teab. Isegi mu ema, kes on mu maailma parim sõbranna, ei tea sellest midagi. Kohati vast teab, aga me pole seda teemat omavahel pikemalt lahanud.“ tunnistas Raine.

Enne alevisse tagasi jõudmist unustasid noored ennast taas suudlema. Sujuvalt vajusid nende armunud ja erutunud kehad teeäärsesse metsatukka, maailm oli vaid nende päralt, kuni...

23-24. veebruar. 2018.a.

Vana-Rääma

VIHMATÜDRUK 4. peatükk

4. peatükk

Tere, kallis!

Ära muretse minu pärast! Ausalt!

Olen juba terve ja vaba aega jääb järjest vähemaks. Ausalt öeldes ma ei teagi mis mu diagnoosiks oli, liiga keerulised nimed ja ega ma huvi ei tundnudki. Natuke nõrk olemine on, aga küll ma taastun, olen ju tugeva tervisega mees.

Meie päevad on pikad ja pingelised, eks käib valmistumine Siiliks ja kogu aeg on tamp taga. Ära siis väga muretse kui ma sulle kohe vastata ei saa. Mõtlen ikka su peale ja igatsen ka.

Ma ei tea veel täpselt millal ma koju saan, aga annan sellest teada, või tulen ja teen üllatuse. Iga asi omal ajal.

Tead, kallike, ma arvan endiselt, et naiste koht ei ole sõjaväes. Luba mul seda arvata. Ma ei tahaks iial, et teie-õrnem sugu, peaksite kõike seda üle elama mida meie siin elame. Jah, vanemad inimesed kipuvad targutama, et mis viga tänapäeva noortel, pole sellist tampi taga nagu vene sõjaväes oli. Ega me ka siin priileiva peal päris ei ole, kogu aeg oleme tegevuses ja õhtul voodisse jõudes saavad meist justkui elavad laibad. Jah, ma olen oma unerežiimi korda saanud, kuid iga öö tundub üha lühem ja iga päev karmim.

Kallike, sinu koht on ikka mujal. Tahtsid ju väga ülikooli minna, see on hea, aga ära taha iial siia! Või mine ja teeni siis perefirmas, oma ema käe all, siis saad unistustele lähemale. Taskuraha kulub alati marjaks ära.

Olgu, ma nüüüd lõpetan. Jube uni on.

Kallistan

Janar

„Hea öelda, et ma ei muretseks, aga raske seda teostada. Miks mulle tundub, et Janari kiri on kuidagi külmem ja ükskõiksem? Kas mulle tundub või ongi? Ja ta isegi ei vastanud kas ma võin talle külla sõita. Äkki ta ei tahagi? Aga äkki ongi parem? Issand küll, ma ju olen ise ka ükskõiksem ja kahtlevam. Kas on võimalik, et me selle pisikese ajaga, mil lahus oleme olnud, oleme ka lahku kasvanud? Ei, ma usun, et lahusolek pigem paneb mulle pahad mõtted pähe. Aga äkki Janar arvab, et ma ei armasta teda piisavalt, et ei jaga temaga intiimsust? Karpo ju arvas...Issand küll, kas peaksin emaga sellel teemal rääkima? Või peaksin kohe samal õhtul, kui Janar koju saab, temega intiivvahekorda astuma? Praegu mõtlen ma, et tahan seda, aga kui mu mõte ja tunne muutub? Aga äkki ei taha tema mind?“

Raine mäletab kuidas ema oli rääkinud, et vene ajal, siis kui noormehed vene sõjaväes veel teenisid, anti neile mingit rohtu mis vähendas sugutungi, ent ometi käidi hüppes, eriti just temperamentsemad väljamaa mehed, kellele see ravim ei mõjunud. Aga kas ka Eesti sõjaväes seda manustatakse, selles polnud Raine kindel ja ei julgenud Janari käest ka küsida. Üks suur segadus oli Raine sisse pesa teinud ja elas seal aktiivset elu, nagu ei kunagi varem.

Raine otsustas, et ta ei vasta kohe Janari kirjale, sest ta vajas aega, tal oli vaja eneses selgusele jõuda, sest tühipaljaste sõnade loopimisest ei ole ju kasu. Esimest korda elus tundis naine, et ehk peaks psühholoogi juurde minema, sest seda sasipundart ta ise lahti harutada ei osanud. Kuid kõigepealt lubas ta enesele, et peab emaga ühe avaliku vestluse maha.

„Noh, mis sa siin konutad? Suur valge väljas?“ leidis Riin tütre kodust, oma toast pimedusest, ruloo ja külgkardinad akna ees. Raine vaikis, sest ta ei teadnud kuidas emaga vestlust alustada.

„Räägi mis sul mureks? Ma ju näen, et midagi on lahti. Sa oled mul ju vapper tütar ja nüüd nii siin...“ imestas Riin.

„Ema, emps, ma olen omadega nii sassis ja seda otseses mõttes. Ma ei tea kas ma armastan enam Janarit. Ma ei tea isegi seda kas ma olen teda kunagi üldse armastanud. Ja ma kardan, et ma ei tea sedagi mis asi see armastus üldse on...“ neelatas Raine kuuldavalt, sest nutt kippus vägisi kurku.

„No mis siis nüüd juhtus? Mu kullake, mu silmaterake. Armastuses käivad ikka rõõm ja kurbus käsikäes, see ei sure nii ruttu. Kas tahad rääkida mis sinus sellise tunde tekitas?“ võttis Riin oma tütre embusesse ja kallistas teda.

„Ma ei tea isegi. Olen pikalt kaalunud kas ma mitte ei tunne Janari vastu sellist õe-vennalikku sõprust vaid. Viimane kiri on kuidagi...pehmelt öeldes ükskõikne. Kas on võimalik, et Janari tunded minu vastu on kustunud? Kas see lahusolek pigem tuleb kahjuks kui kasuks? Jah, ma tean, et see on paratamatus, teenistus tuleb u läbida, aga...Ema, kui ruttu sina isaga seksima hakkasid? Kui kaua te enne tuttavad olite?“ Viimased küsimused panid Riini nii punastama kui ka ehmatasid teda. Nad olid küll tütrega lähedased ja rääkisid ka kõige intiimsematest asjadest, aga sellist küsimust Riin ei oodanud.

„Kas tühipaljas kiri tekitab sinus masendust? Sa pead Janarit mõistma, sest tal on kindlasti pingeline periood seal sõjaväes. Ja pealegi mehed on mehed, nad ei oska ega taha oma tundeid nii kergelt avaldada kui naised. Mehed väljendavad tihtilugu oma kiindumust ja armastust hoopis teisel moel, vahel isegi sõnatult. Nad ei ütle nii kergelt suuri sõnu nagu naised. On muidugi ka erandeid, aga üldiselt kui mees kogu aeg korrutab kuidas ta naist armastab siis on midagi totaalselt viltu. Ta kas tahab naist endale allutada või sootuks petab teda. Sõnu ei loobita tuulde, aga naine kipub kõrvadega armastama ja mehed oskavad seda ära kasutada, oma kasuks. Eriti suhte alguaastatel. Hiljem juba naised näevad neid läbi. Me ei saa meessugu teiseks muuta ja kas on üldse vajagi? Ma küll ei taha sulle haiget teha, aga tüüpiline näide on Karpo, kes kordas pidevalt kuidas ta sind armastab ja...tulemust tead ise. Kullake, ära sa veel mingeid otsuseid tegema küll hakka, anna aega nii endale, Janarile kui ka sasipuntrale. Ma ei soovita sul psühholoogile ka kohe tormata, sest viimasel ajal mu tuttavad kurdavad, et psühholoogid oleks nagu kõik ühe vitsaga löödud, kuulavad natuke aega patsiendi muret ja juba klõbistavad arvutis antidepressantide retsepte välja kirjutada. Nad läheksid nagu keregma vastupanu teed. Vanasti oli hoopis teisiti. Ei, ei , ma ei taha olla see kibestunud ema kes mainib umbes midagi sellist...“vaata kui meie noored olime..“ pigem tahaks nii kiita kaasaega, aga kahjuks pean ütlema, et tollel ajal kirjutati neid ravimeid välja ikka üliharva, mitte nii keregekäeliselt kui tänapäeval. Patsient hakkabki neid neelama, muutub külmaks ja aptaatseks, meesterahvad kurdavad üldse, et neid ravimeid manustades ei ole nendest naisele enam meest. Antidepressandid teevad psühholoogi töö, pehmelt öeldes, ära, aga paljud patsiendid ei suudagi enam ilma nende medikanentuideta elada, satuvad sõltuvusse ja...kuni diagnoositakse sul isiksusehäire, nagu mingi silt kogu eluks. Ja üleüldse on nende arvamuse järgi tänapäevad pooled lapsed hüperaktiivsed, niikui laps veidi elavam on, kohe saab diagnoosiks ATH. See on vale, see on väga vale!“ luges Riin justkui epistlit tütrele, kuigi tahtlikult ta seda ei teinud.

„Ema, sa põiklesid mu küsimustest mööda. Eriti viimastest.“ tegi Raine märkuse.

„Raineke, eks ma kippusin oma õpetustega jah veidi teemast kõrvale kalduma, aga kui ma ausalt ütlen siis emal on tütrele natuke raske seda rääkida, aga kuna sa oled mu silmaterake ja me räägime kõigest siis vastan ka nendele küsimustele.

Me olime isaga teineteisesse armunud ligi pool aastat, aga kumbki ei osanud suhtega edasi minna. Mina nägin kuidas Rainold käis teiste tüdrukutega ringi ja ise ma ka suhtlesin paljude poistega. Salamisi pidasin päevikut ja panin sinna kirja kõik mida tundsin ja nägin, eriti just tunnetest kirjutasin kõige rohkem. Ka meie teed ristusid tihedalt, vahel tantsisime mõnel diskol kogu õhtu ja su isa saatis mind kordi koju, kuid asi piirdus vaid sõbraliku põsemusiga. Ühel päeval, kui üks koolivend mind kinno kutsus, võtsin ma demontratiivselt tal käe alt kinni ning kihistasin naerda, samas oligi meil lõbus, aga Rainoldil mitte. Ta põrnitses mu kaaslast ja mind nii vihase näoga, et ma polnud sellist Rainoldit enne üldse näinudki. Aga minule pakkus see lõbu, sest olin temasse ammu armunud, aga tema jättis sellise mulje nagu tahaks vaid sõber olla. Samas ma nägin küll, et Rainold teiste tüdrukutega oli kuidagi ükskõiksem kui minuga, aga arvasin, et ma vaid tahan nii näha. Tollel õhtul saatis mind koolivend koju ja suudles mind põsele ning läks oma teed. Enne koduukse avamist kuulsin et keegi hõikab mind, see oli Rainold, sinu isa. Keerasin otsa ringi ja läksin pimedas suveöös hääle suunas, ilma, et ma oleks kartnud, sest aimasin kes mind hüüdis, kuigi hääl kostus võõralt. Ja siis me suudlesime, suudlesime nii pikalt, et kumbki ei suutnud lõpetada. Ja siis...Mina hiilisin vaikselt tuppa, ma ei saanud ju koos poisiga minna, kartsin vanemate reaktsiooni. Oma tuppa jõudes olin erutust ja ähmi täis, sest ema küll magas, aga isa alles luges voodis raamatut. Olles veendunud, et keegi ei kuule, sidusin kolm voodilina üksteise külge kinni ja viskasin aknast välja, mida mööda Rainold mu tuppa ronis. Ja siis pidin ma infarkti saama.

„Riin, pane oma aknad ööseks kinni, lubas tuult, muidu peksab tuul su aknad veel katki ka!“ hõikas isa. Läksin oma toast välja aga ilmselt olin nii ehmunud näoga, et isa vaatas mind nagu ilmutist ning ema oli ka oma silmad avanud. Aga õnneks tabasin nooti ja küsisin: „Iss, mis sa ütlesid? Hüüdsid mind või?“ „Ai, ai, pea pulke täis, plika!“ naeris isa, võttis ema kaissu ja kustutas tule. Mina sulgusin ennast taas oma tuppa. Meie olime Rainoldiga nii hiirvaikselt, ei julgenud hingatagi. Aga peale seda kui hakkasid läbi meie toonase kodu papist seinte kostma ema ja isa armuhääled, erutusime mõlemad Rainoldiga ja siis...“ takerdus ema jutt.

„Ja siis tegite minu valmis?“ naeratas Raine.

„Raine!“ punastas Riin.

„Riin!“ hakkasid naised naerma.

„Issand, miks sa mulle varem teie armuloo algusest rääkinud ei ole?“

„Aga sa pole küsinud, mu armas tütreke! Muide, nali naljaks ja naer naeruks, aga tõsi ta on, jah, me eostasime tollel öösel tõesti sinu. Olgugi, et see oli meie mõlema esimene armuvahekord, tahtsid sina kohe arenema hakata. Sestap on see vale, et esimesest korrast, kui naine alles süütuse kaotab, ei rasestuta. Mina olen elus näide ja sina oled meie esimese tõelise kire ja kirgliku armastuse vili, mu kallis!“ avameelitses Riin.

„Issand, emmeke, alles nüüd ma mõistan miks sa olid nii närvis kui Karpo minult süütuse võttis! Alles nüüd ma tunnen sinu toonast valu omal nahal!“ tunnistas Raine.

„Jah. Aga ega ma sind lapsega kahekesi ei oleks jätnud, oleksime perega igati toeks olnud. Karpo ei meeldinud mulle algusest peale, aga ma ei sekku oma laste eludesse, tahan, et teie, nii sina kui ka Reine teeksite ise õigeid valikuid, aga ma olen teie jaoks alati olemas. Alati! Pea seda meeles, mu kallike!“ oli Riin väga armuline oma tütarde suhtes.

„Jumala õnn, et ma rasedaks ei jäänud! Jumala õnn! Kuidas ma oleksin pidanud hiljem oma lapsele tgunnistama, et ta isa on homo? Saatus oli minuga!“ tekitas paljas mõte sellest Raines tibutagiefekti. Talle tundus et isegi ta juuksed tõusid püsti pähe.

„Tütreke, laps on laps! Olgu ta isa kes tahes, laps pole millegis süüdi! Jah, kiputakse rääkima, et lapsed eostuvad vaid armastusest, minu ja sinu isa puhul nii ka oli, aga alati ei tarvitse olla. Väga paljud vallaslapsed sünnivad isa näoga, isa- kes on need vaid eostanud. Samas selle väitega, et tütred sünnivad armastusest, olen ma sada protsenti nõus. Minu ja Rainoldi armastus kestab siiani, iga aastaga üha enam kiindume teineteisesse, iga sekundiga. Ausalt.“ tunnistas Riin.

„Aga ema, mis edasi sai? No peale seda kui te mind eostasite? Räägi nüüd?!“ lausa nõudis Raine ja Riin sukelduski oma minevikku uuesti läbi elama.

23. veebruar. 2018.a.
Vana-Rääma

VIHMATÜDRUK 3. peatükk

3. peatükk

Takso sõidutas noored Janari kodu suunas, aga enne tegid nad vahepeatuse Riini ilusalongi ees, et ema ei peaks oma tütre-Raine pärast muretsema. Riin just muretsema hakkaski, nähes alkoholist lehkavat ja magamatusest kurnatud Rainet võõra noormehega koos.

„Mida sa korraldad, Raine? Ma tulen ja viin sind koju, aga pool tunnikest pead ootama, lõpetan oma pooliku töö.“ sõitles Riin, kes ise ka oma salongis naisi lille lõi.

„Ei, emps, ma pole enam mingi titt! Janar, tule siia!“ kutsus ta Janari taksost emale tutvustamiseks välja.

„Tere. Mina olen Janar.“ ulatas noormees aupalklikult Riinile käe. Janar hakkas Raine emale meeldima, kui viisakas ja nägus noormees.

„Tere. Mina olen Riin, Raine ema. Oli meeldiv tutvuda.“ naeratas Riin. „Aga hoia siin mu tütart, ta on nii haavatav ja õrn.“ tegi Riin Janarile silma ning noored suundusid uuesti taksosse. Rainele tundus ema käitumine kummaline, kuigi ta oli õnnelik, et viimane lubas tal noormehega kaasa minna, kuigi täiskasvanud naisena otsustas ta siiski ise. Aga Riin oli oma tütrele nagu sõbranna, kellega ta sai kõigest rääkida ning ema arvamus oli sestap talle väga tähtis. Aga need žestid, see silmapilgutus ja naeratus, Raine ei tundnud oma ema ära, või õigupoolest polnud ta näinud teda meeste seltskonnas, välja arvatud isa, kellega näis neil siiani armastus õitsevat, kuigi isa Rainold töötas Soomes, Helsingi Ülikooli Keskhaiglas proktoloogina, eks ikka rahanumbri pärast oli ta majandussurutise ajal elu- ja töökohta vahetama sunnitud. Sestap viibis ta oma Eesti kodus harva, kuna rügas tööd teha põhimõtteliselt vabade päevadeta, sest Eestis elav pere ei tohtinud ometi vaesuse all kannatada.

Uhke ehitis Pärnu äärelinnas Vana-Pärnus paistis juba eemalt silma. Raine oli hämmingus kui takso just selle maja juurde sõitis ja peatus. Kaunikaareliste võlvidega heleroheline ja tervisest pakatav häärber säras nagu üksik valguseallikas keset pimedust. Kõrvalmajade ees haigutasid vanad autoromud, suud nagu söögi ootel. Ühe naabermaja aed oli räämas ja tundus nagu ei elakski seal kedagi. Ümbruskaudesed hooned vaatasid oma nukrate, maha koorunud värviga vastu, nagu ootaks abikätt. Aga Janari kodu ümber ei tundunud ühtegi purugi olevat. Nii see ka oli, sest kojamees, kes juba hommikul kella kuuest tööle hakkas, oli selleks ajaks juba kogu majaümbruse puhtaks kraaminud. Ja nii igal hommikul, lõunal ja õhtutundidel.

„Noh, oleme kohal. Lähme.“ avas Janar Rainele takso ukse, kuid viimane oleks nagu shokiseisundis, ei tahtnud kuidagi taksost välja astuda.

„Kullake, ma ju lubasin su emale sinu eest kenasti hoolt kanda. Pole vaja pabistada, keegi ei võta sinult tükki küljest. Ja kui sa minu peret kardad siis võime ka tagaukse kaudu siseneda. Ema on mul kodune, aga isa on tööl. Ja ma olen memmepoeg, üksik laps, ärahellitaud jõmpsikas,“ naeratas Janar on siirast naeratust ja tegi Rainele silma nagu ennist Riin Janarile. Kummaline, mõtles Raine, aga astus Janari palvel autost välja.

See vaatepilt mis Rainele juba peauksest sisse minnes avanes, oli jahmatav, lausa jalust rabav, sest iga detail oli selles majas läbi mõeldud. Isegi esikumööbel ja seinad olid toon-toonis, sellised lillakad ja violetsed. Antiiki meenutav mööbel oli kaetud lumivalgete ja pitsiliste linadega, Raine ei julgenud jalanõude jalast võttmises isegi istuda, kartes lina ära määrida. Violetset põrandat ehtisid lilla-valgekirjud vaibad, millel ei paistnud ühtegi puru ega plekki olevat, nagu oleks need äsja ostetud ja maha asetatud, nende tuleku auks. Raine tundis, et ta süda jätaks justkui lääke vahele, et nüüd astub uksest välja üks kuri mutt, Janari ema, kes tuleb miniat üle vaatama ja hukka mõistma. Noort naist tabas paanikahoog, mis kippus talle õhupuudust tekitama.

„Rahune kullake, kas sul on paha olla?“ nägi Janar, et Rainega on midagi väga valesti.

„Ei, ei ole mul midagi viga.“ võttis naine oma jõuraasukese kokku, hingas sügavalt sisse ja juba tal hakkaski parem.

„Janar-poiss, sina või?! Tule nüüd sööma, puder sai valmis just!“ hõikas Janari ema. Raine võpatas ning Janar märkas seda.

„Oota üks hetk. Ma tulen kohe tagasi.“ astus perepoeg ruumi kus kohast ema hääled kostusid. Raine oli nii paanikas, et tahtis minema joosta. Juba ta hakkasi oma lõpupeo kingi jalga sättima, aga jäi Janarile vahele.

„No kuhu nüüd, kallis? Mu ema ei ole kuri nõid, ausõna. Näe, võta need sussid, pane jalga ja lähme hommikust sööma,“ ulatas Janar Rainele lumivalged sussid, mida vaadates tekkis naisel taas äramäärimise tunne, aga ta siiski soostus need jalga panema.

„Oehh!“ pühkis Raine otsmikult vaevahigi, või oli see hirmuhigi. Ta laovas koos Janariga köögiukse poole, tahtes pugeda noormehe seljataha peitud, aga viisakas Janar juhatas Raine esimesena kööki ning juba nad seisidki Janari ema- Janaga silm silma vastus.

„Tere tulemast meie koju! Mina olen Janari ema Jana! Kas tohiks tutvuda?“ oli Jana tõesti aupaklik ja viisakas, vähemalt esmakohtumisel.

„Tere. Raine olen.“ jäi ta kidakeelseks. Raine vaatas Janat ehmunud näoga ning ei suutnud uskuda, et tegu on Janari emaga, sest see naine kes ta vastas seisis, tundus noorem kui Janar. Raine ei kuulnud isegi seda kui Jana neil laua taha istet palus võtta, ta ainiti vaatas ja vaatas ja ta mõtted trügisid vägisi mujale. Ta kahtlustas isegi, et ehk on tegu hoopis Janari õega, või koguni naisega, kelle kodus ta ennast sissetungijana tundis.

„Aitäh! Paluks mulle ainuklt tass musta kohvi, sest ma ei ole harjunud hommikuti sööma,“ palus Raine, ehkki ta kõht oli lausa nii tühi, et korises kuuldavalt ning see tekitas hetkeks piinliku vaikuse.

„Oi, tütreke, see pole hea. Sööma peab, ja seda just hommikuti. Targad on kord öelnud, et hommikusöök söö ise, lõuna jaga sõbraga pooleks ning õhtusöök jäta kasvõi söömata.“ jagas Jana elutarkusi, millesse ta ka ise uskus.

Need sõnad tuletasid Rainele ta kadunud vanavanema meelde ning juba ta istuski laua taha ja lasi hõrgutustel hea maitsta. Ta unustas lausa ennast sööma, sest hommikupuder, mis oli tehtud neljaviljahelvestest ja kaetud mustika toormoosiga, maitses nii hea, et ta oleks isegi juurde soovinud. Olgugi, et Rainele polnud iial neljaviljapuder maitsenud ja ta tõesti näpsis hommikuti heal juhul vaid pool banaani ära, kui sedagi. Juurde ta siiski küsida ei julenud, kuna laual oli kõike minimaalselt, aga selle eest oli laud heast ja paremast siiski lookas. Vaid ühe saiaviilu kattis ta adokaadost-sibulast-laimist tehtud võidega, mis kannab võõrapärast nime-Guacamole, maitses eriti hästi.

„Kas ma tohin klaasikese punast veini ka pakkuda?“ oli Jana aupaklik. Ta ise oli harjunud just peale hommikusööki ühe klaasikese jooma.

„Tänan pakkumast, aga mul on vist veinisoolikas umbes või puudub sootuks,“ muigas Raine esimest korda. Tõsi ta on, et täis kõht teeb tuju rõõmsamaks ja päästab ka häälepaelad valla. Ei ole ainult alkoholil selline imevõime.

„Kas ma saan teile veel kuidagi kasulik olla, või saate nüüd ise hakkama?“ küsis Jana, nagu poleks noored ilma temata köögis toime tulnud, nii mõtles Raine, aga seda mitte halvas mõttes. Jana oli siiski talle meeldiva mulje jätnud.

Raine tõusis ja võttis laualt mustad nõud.

„Oi, kullake, jäta see töö minu hooleks!“ sekkus Jana.

„Ema, me lähme, sinu lahkel loal üles. Onju?“ tegi Janar emale silma. Mis värk nende silmapilgutamisetag nüüd on, tabas Raine ennast taas mõttelt.

„Pojake, tunne ennast nagu kodus, aga ära unusta, et oled võõrsil!“ tegi Jana omast arust nalja, kuid see süvendas veel enam Raine kahtlust, et äkki nad ei olegi Janai kodus, äkki ei olegi Jana Janari ema, et äkki...

„Lähme juba,“ sosistas Raine, kartuses, et äkki tuleb mõne oma mõttega lagedale ja satub lolli situatsiooni. Ja tegelikult tekitas täis söödud kõht sellise rammestuse ja une, et Raine oleks meelsamini tahtnud oma kodus, oma voodis leiba luusse lasta. Aga rumal oleks nüüd lahkuda olnud, sestap ta noormeest ülesse korrusele minekuga tagant utsitaski.

„Kas tahad, et tutvustan sulle elamist?“ küsis Janar.

„Palun, äkki teeksid seda hiljem? Ma olen rampväsinud ja ilmselt magan kogu pöeva maha, kui sa muidugi lubad?“ oli Raine tõesti omadega õhtal.

„Sinu sõna minule seaduseks!“ muigas Janar, pani oma karusega käed ümber Raine õla ning juhatas naise roosasse magamistuppa, mis kandis Printsessi nime.

„Appi, milline Paradiis! Kelle tuba see on?“ vajus Rainel suu lausa lahti, kui Janar selle toa ukse avas.

„Sinu tuba, kallike, sinu tuba on see.“ mainis Janar.

„Ahahh, ütle nüüd, et majahaldjas teadis juba varakult, et ma siia majja täna satun ja ehitas kibekiirelt selle toa valmis!?“ oli Raine tõesti nagu muinasjutumaailma sattunud.

„Ütlen, ikka ütlen, mu kullake.“ sositas Janar, viitas käega duširuumile, mis asus Printsessi toa vaskus tiivas, suudles Rainet põsele, soovis head und ning pani ukse enda järel kinni. Raine tundis pisikest pettumust. Esiteks oli ta võõrsil, muinasjutus, mida ta kuidagi uskuda ei tahtnud, ja siis lahkub veel Prints ka, jättes teda üksinda maailma, kus tundus, et pole kellegi jalg veel astunud. Taas tundus kogu toa sisutus kõik uus olevat, nagu oleks tõesti majahaldjas siit äsja lahkunud. Külgkardinad olid roosad, nende ääred kaunistatud veidike tumedamast roosast volangpitsidega, pitskardinad olid titeroosad ja barbimustrilised. Roosa päevatekiga voodikattel oli kaks patja, üks neist, mille peal oli Barbi, oli lillakas-roosat värvi ja teine padi tundus selles toas justkui võõrkehana, see oli helesinine ja kandis Keni pilti. Küllap oli sellel mingi tähendus, arvas Raine, et Barbi sümboliseerib teda ja Ken Janarit. Aga Ken oli kahjuks enda järel ukse sulgenud, kuigi Raine, olgugi, et tal silmad vajusid juba vägisi kinni, tahtnuks selles voodis koos Keniga ehk Janariga koos magada, lihtsalt kaisus. Või mine tea.

Raine uinus lõpuks lambaid lugedes, mida oli laes õige mitu...vähemalt tema nägemuse järgi.

23. veebruar. 2018.a.
Vana-Rääma

VIHMATÜDRUK 2. peatükk

2. peatükk

Kui vihmasadu vana saksa surnuaia taha, mis asus vana asula lähistel, metsa sees, taandus, lonkis Raine vihmasajuga ühte sammu, kõrvaklapid peas ja ümises „Vihma loitsu,“ mis oli üks tema lemmiklaule. Seda esitles Pärnus pärit noortebänd Greip.

See lugu tekitas Raines vabanemistunde, sellise looduslapse tunde, mis vabastab ta kõikidest kohustustest ning paneb naise elama ja helama. Raine kujutles ennast vihma käes kümblemas, kujutles kuidas vihma pehmed sõrmed silitavad ta päikesepruuni ihu ning kammivad juukseid. See kujutluspilt erutas teda niivõrd, et ta ihkas nüüd, kui oli kallima sõjaväkke saatnud, hellust ja meesterahva lähedust ning seda kõige intiimsemas mõttes, kuigi Janargiga koos olles ei suutnud ta veel mehega intiimsust nautida, eks ikka Karpo pärast, kellest ta siiani üle ei olnud saanud.

Pingist, mis keset metsa uhkes üksinduses nukrutses, oli saanud Raine lahutamatu kaaslane. See vana sakasa surnuaed, mis oli aastate eest korda tehtud, rahustas naist ning pani alati headele asjadele mõtlema.

Raine istus pingile, pani silmad kinni ja kujutles kuidas nad õega lapsena ülepea ulatuvates viljade sees mängisid. Kuidas nad eksides tuletasid meelde vanavanema õpetust, et eksimise korral tehku näpp märjaks ja vaadaku kus suunast tuulu puhub, nii pidavat kodutee kiiremini üles leitama. Aga õed ei suutnud meenutada kus suunda nende kodu jääb ning neil ei jäänudki muud üle kui tundide kaupa mööda viljapõldu lonkida ja õiget suunda ostsida. Järgmistel kordadel võtsid nad juba kompassid appi, mille kasutamise oli ka vanavanema neile selgeks õpetanud.

Raine viskas jalad vihmamärjale pingile ning jõudis aega kui ta esimest korda suudles. See juhtus kümne aastaselt, kui nad koolivennaga mõtlesid, et mängiks pruuti ja peigmeest. Tüdruk avas om suu suurelt kui ulatas ning klassivend samuti. Suudlemine võis alata. Esimesel katsel millegipärast nad sellega hakkama ei saanud, ninad jäid segama. Siis meenus Rainele, et pead tuleb veidike viltu hoida ning suudlema nad ennast unstasidki, kuni hetkeni mil koolivend jooksis pissihäda kurtes puu taha ja jäi sinna päris kauaks. Raine tundis esimest korda elus mingit eriskummalist erutust, tema rinnanibud, mille ümber rinnad alles mõõte võtma hakkasid, olid ühtäkki kõvad ja valusad, ning allpool naba pulbitses õõnes tunne, nagu oleks keegi tema sisse endale pesa teinud. Raine tänas jumalat, et koolivennal põiekas tuli, muidu ei tea mis juhtunud oleks. Lapsed on ju uudishimulikud ja keelatud viljad on, teadagi, kõikse maitsvamad.

Need lapsepõlve meenutused erutasid naist niivõrd, et ta otsustas meelispaigast lahkuda. Nad leppisid kallimaga kokku, et hakkavad omavahel kirjavahetust pidama, ikka seda ehtsat kirjavahetust, ümbrikukirju. Koju jõudes kirjutas ta Janarile esimese kirja:

Tere, mu kallim!

Kuidas sul läheb, mu kõige kallim?Mu kõige, kõige kõigem...

Alles nüüd, kui viibid minust nii kaugel, tunnen kui väga ma sind armastan, kui väga sinu järele igatsen.

Oled igas minu mõttes, sammus ja unistuses esimesel kohal. Mida kiiremini sekundid, minutid, tunnid ja päevad liiguvad, seda suuremaks paisub minu sees igatsus sinu järgi. Miski nagu tahaks lausa lõhkeda.

Unistan sinu sügavpruunidest silmadest, sinu karvasest rinnast, musklitest ja mehe lõhnast. Tahaks tunda su soolaseid huuli oma huultel, ärgata sinu kaisust. Ja ausõna, praegu ei häiriks mind ka see, kui hommikul tõustes oleks mu suu suudlustest paistes.

Tahaks olla üleni sinu.

P.S. Sorry, et selline lühike kiri tuli, aga ma ei oskagi rohkemat algatuseks öelda.

Armastusega:

Sinu Raine

Tundidest said päevad ja päevadest said nädalad, aga kirja ei tulnud. Mitmeid kordi oli Raine valmis juba kallimale helistama, sest igatsus tundus tappev. Ta ei mõistnud kuidas vanasti küll nii elati, ei olnud telefone ega arvuteid. Kuidas inimesed suutsid nädalate või lausa kuude viisi oodata mingitki teavet oma kallimate ja lähedaste kohta. Aga lubadused on lubadused ja Raine ei tahtnud neid murda, kuigi tal tekkis tunne nagu tahaks igatsusest ja teadmatusest süda sees lõhkeda.

„Raine, ole pai ja küta elamine ära. Reinel läheb täna muusikakoolis kauem ja mul on koosolek, jõuan alles hilistel õhtutundidel ilmselt.“ palus Raine ema, peetud daam, kes ilutoa emandana nägi alati perfektne välja. Mõlemad tütred olid ema geenid saanud, vaid Raine oli ilmselt isalt pärinud oma mässumeelsuse, kuigi enne Karpoga kohtumist oli ka tema sõnakuulelik ja tagasihoidlik tüdruk. Eks iga juhtum jätab oma jälgi ning jäljed moodustavad raja, mida mööda sa käid, olgu see nii okkaline kui tahes. Või vastupidi.

„Okei, emps, saab tehtud! Aga see jääb õhtusse, sest plaanin korra linnas ära käia. Lähen töövestlusele. Hoia mulle pöialt.“ tegi Raine emale silma.

„Ohh sind küll! Minu või meie ilusalongi uksed on sulle alati valla, aga eks sa ise tead, suur tüdruk, käed-jalad otsas! Oot, tahad minuga ühes tulla?“ muigas galantne daam, pani endale musta maani mantli selga, musta, tulipunase roosiga ääristatud kübara pähe, trummeldas sõrmadega esikukapil. „Ei, emps, ma lähen bussiga!“ sõnas tütar. Riin tahtnuks tütrele veel juhtnööre jagada, aga loobus, astus kallistuseks Raine juurde ja juba käivituski uhke kirsivärvi maastur maja ees.

„Mul on maailma ilusam ema! Mu isal on ikka hea maitse! Ja kui ilusad tütred neil sündisid! Issand, ma ei kujuta ettegi, kui ema oleks meid mõne teise mehega valmis vorpinud. Kas me oleksime nii kenad? Ehk oleks siis selle teise mehe geenid ema geenidest tugevamad olnud ja me oleks võinud sündida ehk kõõrdsilmsena ja kongninaga? Ah, oleks, oleks...Meil õega on ikka väga vedanud, ausalt!“ seisis Raine esikupeegli ees ja imetles ennast. Selleks oli ka põhjust, sest ta oli tõesti kena noor naine, välimuselt veatu ja väljapeetud, nagu ta emagi, ehkki Raine armastas lihtsamaid ja lillelisemaid riideid kanda, kui ta ema Riin ja õde Reine.

„Oo, jee, lõpuks ometi kiri!“ säras Raine nagu jõulukard tuledest tulvil jõulupuul, kui ta postakasti avama läks.

Tere, mu kallis Vihmatüdruk!

No sa kohe oskad mind hulluks ajada oma sõnadega! Ausalt öeldes ma täitsa jahmusin su kirjast, sestap venis vastus kauem, kui sa ehk oodata jõudsid. Aga ehk ikka jõudsid?

Tead, ma oleks mitu korda juba meie kokkuleppest üle astunud, muudkui valisin su numbri, aga...ma pole ju reetur, oskan sõna pidada...

Praegu seda kirja kirjutades on meil öörahu, aga sa röövisid oma kirjaga mult une ja ma ei saa üldse enam magada...

Muide, me saame varsti hakata nädalavahetuseti kodus käima, mis on hea uudis, aga ma olen haige. Olen pidevalt haige, sest see kohutab hommikune tuul nõelub väga valusalt higisest dressist läbi ja niikui ma külma saan, olen kohe siruli maas. Immuunsust nagu ei olekski.

Ma arvan, et mõni loomaarst on ka targem kui meie arstid siin. Kogu aeg ja kõigile kirjutatakse ühte ja sama antibiootikumi välja, kuigi haigused on erinevad. Mind ajavad need rohud öökima ja pole ju nendest tolku, kui kõik välja oksendan.

Omast arust olin terve ja tugev poiss kui sõjaväkke tulin, aga...Aga aitab sellest. Surema ma veel hakata ei kavatse ja küll ma paranen.

Ka mina igatsen sinu järgi, väga, väga...Aga ma ei oska nii kenasti sõnu ja oma tundeid kirja panna kui sina, mu kallis Vihmatüdruk!

Sa ju lubad, et ma õpin veel sõnu kasutama? Eksju?

Oled mulle väga kallis!

P.S. Järgmisel korral luban sisukama kirja kirjutada.

Igatsen!

Sinu Janar

See päev sai nii päikseline ja vaid ühest ainsast kirjast. Rainele isegi ei meenunud enam, et ta pidi töövestlusele minema. Kallimale kirja kirjutamine oli tema jaoks prioriteet number üks, kõik muu võis oodata, sest kõik muu oli teise- kui mitte öelda kolmandajärguline. Raine tantsis nagu baleriin esikupeegli ees, imeteles ennast eest, küljepealt ja tagant. Vaatas oma säravaid silmi ja kujutles ennast Janariga armatsema, nagu ei kunagi varem. Alles nüüd tundis ta, et tal on Janari vastu tunded tekkinud, või tekitas selle eelmalolek? Raine arvas, et ta ei tunne midagi nii tõelist kallima vastu, et tunneb vaid õe-venna tunnet, kuid ta kartis, et kohtudes võib ta taas apaatsemaks muutuda.

Kibekiirelt tormas armunud Raine kohalikku postipunkti ja ostis hulgim ümbrikuid ja marke, et osad neist koos kirjaga kallimale saata. Ta õitses nii, et unustas postipunkti töötajalt ülearuse raha tagasi võtmast ning töötaja pidi talle trepile järele lausa jooksma. „On ikka tänapäeva noored, pea laiali otsas ja muudkui joostakse elust läbi!“ torises vanem naine, kes postipunktis töötades pensionile lisa teenis.

Tere, mu Arm!

Janar, kallis, ohhh...tead, ma ei suuda ega ei oska oma emotsioone, mida ma hetkel tunnen, paberile panna.

Sa oled mulle kallis! Sa oled mulle väga, väga kallis!

Aga mul on hirm su pärast. Mul on hirm su tervise pärast. Kas ma saan sind kuidagi aidata, et saaksid õiged rohud peale? Küsin isalt abi? Selleks peaksin teadma täpset diagnoosi, aga olen kindel, et isa saaks õige retsepti kirjutada. Palun sind, mu kallis, kirjuta tähthaaval oma diagnoos mulle siia.

Millal sa koju saaksid? Kas ma võin ise ka sind sina vaatama sõita või ei lasta veel kokku?

Ma igatsen sind nii väga ja tea, et ma käin ikka meie radu, mööda vana raudteed, kus meie koos...Ohh, süda tahab rinnust suhu hüpata kui meie koosoldud aegu meenutan. Sa oled nii kaugel, aga samas nii lähedal, aga ikkagi me ei saa koos olla, ikka peab olema miski mis meid lahutab. Vahel ma mõtlen, et elu on ebaõiglane. Ja tead, ma siin mõtlesin, et...no ma oleks võinud ka koos sinuga sõjaväkke tulla, naised ju võivad nüüd. Oleksin su kõrval praegu ja puputaks sind, nagu väikest last. Ma raviksin sind juba oma lähedusega terveks ja artimeid poleks vajagi!

Saadan sulle hästi palju terevndavat energiat, et sa paraneksid. Ja kirjuta mulle palun kohe, ka diagnoosist, sest see on eluliselt vajalik, sama vajalik kui sina mulle.

Suudlen!

Sinu Vihmatüdruk

Raine vaatas kella, juba pool tundi oli möödunud ajast mil ta pidanuks töövestlusel olema. Natuke ta küll kahetses seda, aga kohe meenusid ema sõnad, et nende pere salongiuksed on alati Rainele valla, aga...oma ema firmas, kus ema veel boss ka on, Raine mitte ei tahaks töötada.

Kui ta oli kirja kinni liiminud, veeresid suured pisarad mööda ta põski ümbrikule, nagu tükike teda, mis ühes ümbrikuga adressaadini sõidab. Rainet tabas taas tunne, et ta pole kindel kas tunneb Janari vastu vaid õe-venna suhet või armastab teda. See tunne tegi teda natuke õnnetuks, aga vastus oli kusagil peidus, ta enese sees, ning Rainele meenusid ema sõnad, et aeg paneb asjad paika. Ta uskus nendesse sõnadesse.

22. veebruar. 2018.a.

Vana-Rääma

VIHMATÜDRUK 1. peatükk

1.peatükk

Vana kitsarööpmeline raudtee, mis viib alevist paari kilomeetri kaugusele, vanasse asulasse, säras sellel suvepäeval kuidagi väga eriliselt. Päike kuldas raudtee ääres õitsvaid üheksavägise taimi üha kuldkollasemaks, need nagu põlesid. Raine, kes armastas tihti jalutamas käia, sulandus sellesse miljöösse nii hästi, et teda ei olnud märgatagi erkkollases lummuses.

Habras naine, kes oli paari päeva eest oma kallima rongile saatnud, käis justkui suslade teerajalt energiat ammutamas. Mitte, et ta energiapuuduse käes vaevleks, aga miksi kiskus noort õblukest naist seda rada jalutama. Ja alati, kui ta selle teekonna ette võttis, hakkas vihma sadama, lausa selgest ja päikeselisest taevast. Naisele see meeldis, sest peagi avanesid ka taevaväravad vikerkaarenäol.

Raine ja Janar tutvusid suve algul, kui tüdruk gümnaasiumi lõpupeolt koos klassiõega edasi Pärnu südames olevasse ööklubisse hängima läks. Kohe, kui Raine ja Mirtel olid endale kokteilid tellinud ja letiäärde neid mekkima jäänud, astus ligi Janar ja hakkas tüdrukutega tutvust looma.

„Tere tüdrukud! Mis te igavlete siin? Tulge meie lauda, meil ruumi jagub ja mul hakkaski juba seal igav.“ piidles Janar Raine avara dekloteega kleidi alt eenduvaid rindasid, mis ei jäänud tüdrukule märkamatuks.

„Leidsid omast arust linnukesed või? Otsi lolli!“ nähvas Raine, mille peale Mirtel piinlikkust tundis. Mirtel ja Janar vaatasid teineteisele otsa ega osanud sõna sekka öelda. Sellist vastust ei oodanud keegi.

Raine tõrjus mehi, kuna ta esimene armastus, mis juba põhikooli lõpupäevil õitsele lõi, kustus enne järgmise õppeaasta algust ning Raine ei olnud sellest siiani üle saanud. Karpo, kes osutus üliedevaks noormeheks, avaldas pidevalt Rainele armastust ning peale seda kui Raine ennast talle kinkis, muutus Karpo tundmatuseni. Raine süüdistas selles ennast, et ta liiga ruttu oma ihadele alla vandus, kuigi Karpo oli mõista andnud, et suhe ilma seksita ei ole suhe, et nad pole enam lapsed, kes hoiavad kätt ja vaatavad tõtt.

Ühel päeval, kui Raine ette teatamata oma boyfriendile külla läks, varises ta maailm kokku. Karpo istus oma kodumaja terrassil ja suudles kirglikult teise mehega. See avastus oli Raine jaoks nii kohutav, et ta hakkas lausa meessugu vihkama. Tõsi küll, tagant järgi mõeldes pidi Raine endale tunnistama, et Karpo flirtis nii naiste kui meestega, aga, et ta biseksuaal on, seda ei osanud naine uneski aimata. Rainel hakkas kohutavalt häbi, ta jooksis koju ja vedeles lausa mitu tundi vannis, et endast ja endalt kogu see saast maha pesta, kogu see valu ja jälkus jäädavalt eemaldada, millise tunde nähtu tekitas. Ta oli nii vihane, et selline töll temalt au võtnud oli, kuigi Raine oli vanamoodne inimene ja austas vanavanaema soovi kinkida süütus alles pulmaööl oma värskele abikaasale. Seda enam kiindus ta Karposse, lootes mehega, peale talle süütuse kaotamist, abielluda. Nüüd oli lubadus, mida ta endale lubas, purunenud tuhandeks killuks ning naine tundis ennast väga räpase reeturina. Talle tundus, et kogu maailm teab, et ta kaotas Karpole süütuse, et kogu universum näitab talle näpuga, kui lõtvade kommetega avalikule naisele. See tunne paisus iga hetkega, kuni ühel päeval jooksis naise mõistus lühisesse ning ta üritas enesetappu, kuid õnneks tuli ema tollel päeval kõhugripi pärast varem töölt koju ja päästis oma tütre hetkel kui viimane just jalaga tooli oma jalge alt pikali lükkas.

Sellest hetkest sai temast rebel noor gümnasist, kelle ümber tiirles noormehi, kui kärbseid moosipurgil, aga mitte kedagi ei lasknud Raine endale lähedale, mõne klassivennaga suutis vaid sõber olla.

Raine, heledapäine ja sinisilmne ja lüheldast kasvu õbluke naine, kes nägi oma kaheksateistkümne eluaasta juures välja nagu nääpsuke plikatirts, armastas kanda kollaseid riideid. Need tegid tema päikeselise loomuse veel hapramaks, ja varjasid ta mässumeelsust. Nii arvas mõnigi mees, et tegu on lihtsameelse noore naisega, aga ta sai rängalt petta. Lisaks armastasid külamutid keelt peksta, et kollast kleiti kannavad vaid lõtvade elukommetega naised, aga eks igas külas leidub keelepeksjaid ja neid kes on nõukaaegsetesse tabudesse ja arvamustesse kinni jäänud. Raine ei pööranud kurikeeletele tähelepanu, ta pigem tegi demonstratiivselt nende läheduses mõne provotseeriva liigutuse või mängis telefonitsi kõnelejat ning kasutas ebatsensuurseid väljendeid. Rebel tüdruk armastab alati õli tulle valada.

„Vabandust, et ma teid tülitasin! Kena õhtu jätku!“ lahkus Janar, nähes, et Raine ei ole tutvumisest huvitatud. Just Raine peal peatus noormehe pilk ja põhjuseks ei olnud ainukt avar dekoltee, vaid Janarile meeldisid piitspeenikesed ja rinnakad blondiinid. Tõsi küll, talle meedlis ka kui blondil tüdrukul on oma arvamus olemas ja Rainel see ju oli. Janar hakkas ise ükskõikset mängima, pannes nii Raine proovile ja lootes, et lapsekingades oleva ööpeo jooksul kohtuvad nad veel.

„Lõpeta ära! Ma kutsun politsei!“ räuskas pool tundi hiljem Raine, sest mingi laksuall tüüp tuli talle kahtlast pulbrit pakkuma ning litsus nii ligi, et naine jäi hingeldades nakromuula ja tualettruumi ukse vahele õhku ahmima. Korraga käis sihuke obadus ja ahistaja kukkus maha ning nühkis oma verust nina käisesse.

„Said sa viga?“ seisis Janar Raine kõrval, süda puperdas ja viha temas kees. Õnneks jõudis kohale ka turvamees, kes narkomuulaga edasi tegeles.

„Aitäh sulle, hea hing, et mind päästsid! Ei ole mul häda midagi. Raine olen,“ tutvustas naine ennast.

„Janar,“ pistis mees talle käe pihku.

Mirtel oli leidnud endale tantsupartneri ja tema ei teadnud vahejuhtumist midagi. Kui kell oli juba hommikusse tiksunud ja ööklubi hakkas uksi sulgema, palus Janar ennast Rainele kojusaatjaks. Raine tänas noormeest ja ütles, et ta lahkub vaid koos Mirteliga, kuid sõbranna ei tulnud ega tulnud, kuni lõpuks viimaste külastajate seas koos umbjoobes uue sõbraga uksest väljus.

„Mirtel! Lähme koju ära!“ hüüdis Raine oma sõbrannat, kes oli ka suhteliselt joogine ja ametis oma tantsupartneriga, märkamata klassiõde.

„Ma, ma, mul on kojusaatja olemas. Näib, et sul ka. Homme näeme,“ jättis Mirtel külmavereliselt Raine võõra mehe hoolde ja lahkus ise ka võõraga. Rainele ei meeldinud see mitte üks raas, kuigi mõnes mõttes nautis ta seda, et sai Janariga veel koos olla.

„No kuidas selle kojusaatmisega siis jääb? Ma ei taha mitte lasta nii kenal naisel keset suvepealinna, mis kubiseb turistidest, üksinda koju minna. Ei, ei, ära arva, mul ei ole pahasid plaane!“ teatas Janar, nähes naise ehmunud silmi.

„Mul ei ole raske ka taksot võtta ja lihtsalt koju sõita, aga siin samas, nurga taga on üks karaookebaar, mis on veel mõned tunnid lahti, äkki läheks istuks seal ka veidi?“ tegi Raine Janarile ettepaneku. Mis sai Janaril selle vastu olla, soe suveöö, kaunis naine kõrval ja meeletu rahvamelu tänavatel ja baarides. Sellist asja ei juhtu iga päev, ka Janari elus mitte.

Alles kella seitsme ajal hommikul, kui karaookebaar uksed sulges, tundis Raine, et on väsinud ning loivas takso juurde, mis seisis otse baari ukse ees.

„Luba, et ma viin sind taksoga koju? Või lähme järgmisse baari? Aga see on selline koht, noh, mis hommikuti avatakse ja kus käivad ülejoonud noored joogilisa nõudmas ja ärganud papid peaparandust otsimas.“

„Ahahh, sa mõtled kindlasti Ukut? Ma olen paaril korral ise ka sinna juhtunud, ühel orral käisin isa käest sulli küsimas ja teisel korral läksime eelmisel suvel seltskonnaga sinna. Rõve koht tegelikult, aga mingi erilise auraga ilmselt. Isa rääkis, et vanasti käisidki seal vanemad kliendid, aga tänapäeval on noored sujuvalt Uku enda haardesse haaranud. Minu isa käis seal hommikuti, kui tal tööl öövahetus lõppes, õlut joomas ja kiluvõileiba söömas, sest seal pidavat maailma parimad võikud olema.“ vadistas Raine.

„Jah. Just. Ukut pidasin silmas jah. Kas lähme?“ vaatas Janar Rainele silma.

„Muidugi lähme!“ teatas naine vapralt ja ta uni oligi kadunud.

Uku koghvikusse jõudes oli see juba puupüsti täis ning järjekord leti tagant ulatas tänavale. Raine ja Janar võtsid koha järjekorra lõppu.

„Hkmkk, vaata!“ viitas Janar tualettruumi poolsemasse lauda.

„Einaoh!“ ehamatas Raine ja tormas laua juurde.

„Mirtel, lõpeta ära! Mul on häbi su pärast!“ tõmbas ta miilutsevad noored teineteise küljest lahti.

„Mida sa teed!? Mille pärast sul häbi on?! Kas sellepärast, et jäid mulle vahele, et Ukusse tulid vä?!“ mõnitas umbjoobes klassiõde.

„Lähme minema. Ma ei kannata seda välja!“ tiris Raine Janaril käest ning nad astusid Uku ukse ees olevasse taksosse.

algus 21-22. veebruar. 2018.a.
Vana-Rääma