Jaanitulel Lavassaares

Jaanituled on alanud. Vähemalt ühte neist on peetud ning see toimus eile, 17. juunil Pärnumaal Lavassaares alevikus. Gaud on süüdi, et me Germoga sinna jõudsime. Peasüüdlane. Siin tuleb välja jälle see, et unistada tuleb suurelt. Teades, et sõber Ergo seal esineb ja salamisi unistades ka kohal olla, läks tänu kallile sõbrannale Gaudile meie unistus täide, kuigi see oli ekspromt minek ja Gaud tõmbaski meid otse rajalt maha :) Me olime kepikõndimas ja parasjagu Ehitajate teel jälle, kuid mitte uuest sillast kaugel, kui keerasime metsa ja jõudsime Ojja, nagu eelmises blogis mainisin. Ja mööda Vana-Rääma tänavat kepikõndides nägme kuidas sõbranna autoga hoovi keerab. Oh seda õnne! Oli see alev ju kunagi ka meie perele koduks ning just seal tutvusime ka kunagi 28 aastat tagasi Gaudiga, kui meie ühine sõber Marco, kes nüüd ammu juba Ameerikas elab, helistas Gaudile ning kirjendas mind ning soovis, et Gaud mind üles otsiks ja telefonile kutsuks. Otsiski, nagu siiani näha on :) Aga nüüd jaaniõhtust ka ikka. Teid kõiki oli üliarmas näha, Raili, Riina, Almi, Vova, Priit, Maarit, Ülle, Sass, Krista, Sveta, Aili, Kerli, Kadri, Lisett, Merike jt ... Hästi soe tunne jäi hinge, aitäh! Ja loomulikult nautisime sajaga Ergo esinemist, mis tõi piskutki jaaniõhtu meeleolu. Ainult, et Lavassaare sääsed tahtsid meid ära süüa. Ma pole aastaid nii palju sääski unes ka näinud :) Germo on nii õnnelik siin, särab nagu juudi jõulupuu. No ausõna. Esiteks saada kahel õhtul järjest osa ühe oma lemmiklaulja Ergo kontserdist, näha ja kallistada Gaudi ja ka teid, kallid sõbrad ja tuttavad seal Lavassaares, seda ei juhtu igapäevaselt. Ööuni jäi küll umbes 5,5 tunniseks, aga väsimust me ei tunne, pigem on tõesti emotsioonid laes. Aitäh mu kallid sõbrad, et te olemas olete! Aili ja Kerli, saadan teile fotod postkasti ka, ehk keegi oskab neid heledamaks tuunida, praegu on nad väga tumedad ja vaevu aimatavad. Kallistan 18. juuni 2023. Vana-Rääma

Jaansoni rada 336. päev

Jõudsime mõne aja eest koju oma pikalt teekonnalt. Tõsi küll, pedomeeter näitab, et läbisime üle 10 km ja 16500 sammu aga minu arvestamist mööda oli teekond lausa mitme kilomeetri võrra pikem. Alustasime kodust, liikusime üle kesklinna silla Jahtklubi juurde ja sealt mööda Rannaparki randa ning edasi endise Aloha juurde ehk siis Tervise Paradiisi juurde ja sealt veel selle hoone taga asuvale laudteele, mille ka kõik läbi käisime ja konnalaulu kuulatasime. Germo arvas esimese hooga, et vares kraaksub :) Ja siis tulime mööda Ranna pst-d tagasi Kuursaali juurde ning läksime Ammende villa eest läbi, Tallinna väravate alt ka läbi ning siis sai Germo üllatuse osaliseks, üks ta lemmikuid laulis. Oh seda rõõmu ja õnne, sõber Ergokene tõstis tuju lakke! Armas oli näha ja kuulda, mõnel soojal suveõhtul tuleme ka istuma, kui taas õues mängid. Ja siirad tänud ka tervitusloo eest! Siis kulgesime üle ekslinna silla Piiri tänavale, käisime korra külas ja siis kepikõndisime Piiri tänava lõppu, sealt Lille tänavale, Lillest Rõugu tänavale, kuulatasime veidike Tubekaid ehk kusagil mängis The Tuberkuloited ning kulgesime mööda Voorimehe tänavat koju. Ülimõnus seikus ja kui palju tuttavaid teekonnal! Teid kõiki oli üliarmas kohata! Heh, ja mind tunti isegi ära, küll Germo järgi, küll mu juuksepahmaka järgi. Rand oli rahvast tulvil, ühe bussikohviku juures oli bänd oma pillid valmis pannud, ma ei teagi kes seal esinema hakkas. Suvine Pärnu on möllu ja üritusi täis, ainult mina ja jaluta, satud huvitavatele esinemistele jne ... Hakkan nüüd fotosid laadima, enne oli mingi kamm, ei lasknud, ehk nüüd laseb võiduka lõpuni laadida. Olge rõõmsad, terved ja õnneikud ning liikuge nagu meie! 16. juuni 2023. Vana-Rääma

Rada 270. päev

Väike juubel rajal, eksole. Me jäime lootusetult hiljaks, plaan oli minna randa TAIKO trummide showd vaatama, aga ... No tegelikult astusime me kell 21.00 kodust välja ja võtsime suuna Jahtklubi poole. Seal oli ka ilmselt mingi suurem üritus, ilmselt ühe firma pidu, müügitelgid väljas ja oioi, kui palju jahte sadamas! Meie kulgesime vaikselt sealt mööda, muuli poole, õigupoolest muuli kõrval kulgeva laudtee juurde, sealt mööda rannariba edasi, lootuses, et kusagilt ehk kajab trummipõrin vastu, aga ei ... Möödusime Ammende villast, kus toimus ka miskit ning suundusime Vallikääru aasale, et ennast PÄRNU tähtede juures jäädvustada. Millegipärast otsustas üks jalgrattal sõitev pruunlane mied juba pikalt saata, hakkas häirivaks muutuma. Vallikraavi juures kepikõndisime kesklinna suunas, et ta maha raputada. Õnnestuski viimaks. Rüütli tänava nurgale kuuldus hurmur Ergo lauluviis, mis Germo tuju lakke lükkas ning me suundusimegi Lehtla terrassile, kus Ergo rahvast hullutas. Oi, kui rõõmsaks muutus Germo. Ja siis nad tulid, Maarja, Reena ja nende seljatagant laulujanimega tuntud NIKI ehk Kairit Tuhkanen, kes on ka üks suur iidoleid Germole. Millised emotsioonid! Fotod kõnelevad. Ja aitäh teile kõigile, mu armsad Ergo, Kairit, Reena, Maarja jt! Ega endal sõidaks ilmselt katus täiesti ära, kui ühel õhtul kahe iidoliga peaks kohtuma, kallistama ja fotole jäädvustuma. Minu laps on niiiiiiiiiiiiiii õnnelik! Ma tõesti tänan teid kõiki Germo eest, sest tema mul ju ise kirjutada ei oska, lugeda ka mitte, kuid tal on emme, kes tema jaoks on valmis tegema mida iganes ja Germol on palju häid tuttavaid, kes teda hoiavad ja mõistavad. See on oluline, see on väga oluline, lausa eluline, omada teid, sest positiivsus on ka tervise edu pandiks ja õnneks on meie mõlema ümber väga palju hoolivaid ja positiivseid inimesi. Me tõesti armstame teid, te olete nagu meie suur pere! Jee! :) Ka minu emotsioonid möllavad. Muide, me ikka kepikõndisime ka, kokku ligi 5 km sai läbitud. Selliseks kujunes juubelikõpikõndimine. Kniks, kraaps ja tänud! (14)15. juuli. 2022.a. Vana-Rääma