Täna 20. veebruaril kell 18-00-21.00 pidas Jüri Lina Strandis loengut sarjast "Moonutuste ajastu," mis läks korda peaaegu saalitäiele rahvale. Järgnev sissejuhatav tekst pärineb Telegrami lehelt. “Pahatahtlike ettevõtmistega on õnnestunud vaenulikel jõududel erinevates valdkondades asendada tõelised mõisted pseudoväärtustega, mis ohustavad tsivilisatsiooni. Globalistid on tõrjunud kõrgkultuuri rämpskultuuriga, mille sotsialistlikku olemust esitletakse elitaarsena,” tutvustab oma uut, veebruaris aset leidvat loengutuuri “Moonutuste ajastu” kirjanik Jüri Lina, kes lubab tuua säherduse eksitava tegevuse kohta pööraseid näiteid. “Väravad on avali käparditele ja keskpärasustele, samas takistatakse andekate tegutsemist,” leiab Lina, kellel värske loengutuur keskendub järgnevale:
Globalistide taotlus on suunata teadust eksiteedele, lektor teeb nähtavaks oluliste faktide ja nende teadusliku seletuse varjamise seosed. Ta tutvustab neid professoreid, kes ausalt viitavad teadlikele valedele bioloogiaõpikuis ja teiste alade teatmikes, sest moonutused toetavad savijalgadel seisvaid teooriaid. Nõnda on globalistidele kasulikud müüdid muudetud moodsaiks usundeiks, milles ei tohi kahelda. Varjatud faktide avalikustajaid sildistatakse aga tegelikkust eiravaiks vandenõuteoreetikuiks.
Lektor näitab, miks laiad massid ei suuda ajaloooliste tõsiseikade moonutamist või mahavaikimist läbi näha, et tegelikkuses orienteeruda.
Juttu tuleb ka tundmatust Rootsist ja sotsialistliku tegelikkuse veidrustest.
Ja lõpuks viidatakse kultuurikriisi esilekutsumise asjaoludele, mille eesmärk on kujundlikkusele toetuva kunsti väljajuurimine. See omakorda soodustaks kaootilisuse kaudu tsivilisatsiooni hukutamist. Ka Eestis tegutsevad sotsiaalliberaalsed jõud peidavad või takistavad kõrgkultuuri avaldusvorme, sealhulgas on keelu all Jüri Lina luulelavastus, mis tehtud koos näitleja Jaan Toomingaga gruusia filosoofilisest poeesiast. Samas ülistavad mainitud tagurlased “kasulike idiootide” pseudonähtusi. Nood andetud tegelased lähtuvad poliitilise korrektsuse piiranguist. See puudutab muusikat (milles domineerib kakofoonia), maalikunsti (on veiderdamiste tõttu hääbumas), kirjandust (vaevleb pealiskaudsuse ja hambutute metafooride või üldse võrdumite vähesuse kammitsais), teatrit (kujutab jälkuste platvormi, olles surutud ebaprofessionaalsuse hullusärki) ja filmi (millel pole lastud isegi kujundlikkuse ääremaile komberdada).
Ühe näitena toob Lina välja auhinnatud dokumentaalfilmi “Savusanna sõsarad”, mida ka ise linateoseid loonud kirjanik peab amatöörlikuks. “Film see ei ole, sest puuduvad võrdumid. Ometi on seda häbitult tituleeritud “meistriteoseks”. Teosteks saab pidada vaid kunsti, millega käesoleval juhul tegu ei olnud. Kunstiteos kasvab välja kujundlikust lähenemisest, mida autor ei valda,” põrutab Lina.
Kirjaniku sõnul ongi nõnda süsteemselt toimunud mõistete moonutamine kõikidel aladel: “Asju ei nimetata enam nende õige nimega. Ülistatakse alasti kuningat. Ent ilma vaimse kõrgkultuurita tsivilisatsioon hukkub.”
Jüri Linal on loengulistele üllatuseks pakkuda avalikkuse eest maha vaikitud kunstiteoseid: “Täpselt nagu juhtus Nõukogude okupatsiooni rasketel aastatel. Järeldused tehku osasaajad.”
Aitäh selle põneva 3 tunni eest, oli hariv. 20. veebruar 2024. Vana-Rääma
