Rada 296. päev

Täna käisin Bellissimas, seekord lasin kulmusid kohendada, sest peagi on tulemas üks suurem fotosessioon, selle tarvis ju ikka peab ennast lille lööma. Ja nagunii lasen ma korra kuus kulme piirata ja värvida ning ikka Bellssimas Kätlini juures ning nii juba aastaid. Ma isegi ei oska öelda kui mitu aastat. Täna üritasime Kätliniga neid aastaid kokku lüüa, aga ei õnnestunud. Igal juhul olen ma selle salongiga 100% rahul sest seal töötavad mu 2 lemmikut ilutegijat, eelpool mainitud Kätlin ja nüüd juba ka küünetehnik Egle. Aitäh, tüdrukud! Ühtlasi oli vaja ka käia postimajas, nagu tavaliselt, sest raamatud tahavad ju uutele omanikele jõuda. Ja loomulikult liikusime me jala, kepikõndides ning postimajast väljudes võtsime taas suuna ranna kanti, ehk siis muuli juurde, jõe ja mere ristumiskohta. -4 näitas termomeeter kesklinna silla juures, veidike oli ka tuult ja tuisku, aga meil oli soe. Mõnus. Läbisime 6,2 km ja ligi 10500 sammu. No vähemalt korra nädalas ma pean rajale saama, tegelikult ideaalis sooviks 2 korda aga alles tervenes Germo nohust, eelmisel nädalal mina. Tunnen enda liigutamisest puudust. Lisaks olen ma endiselt loomelainel. Sõbrad, palun ärge soovitage mulle sõbraks võõrad inimesi, ma ei vasta nende sõbrakutsetele! Palun ärge saatke minu juurde raamatuid kirjastama võõraid, ma tegin kirjastuse esialgu üksnes enda raamatute väljaandmiseks. Kas ka annan kunagi teiste omi, seda näitab aeg, aga plaanis ei ole. Massiliselt tuleb niigi sõbrakutseid, aga ma ei vasta nendele. Selleks, et jagada (loosimses osalemiseks) mu postitusi fb-s ei pea sõbrakutset saatma. Ja fännid (nagu paljud ennast nimetavad) saavad jooksva info (endiselt) kätte mu kirjanikulehelt, sõprade tarvis jagan isiklikke teemasid fb-s ja kõik ei jõua ka siia, sest minu blogi on avalik, teada olevatel andmetel käivad seda ka lugemas negatiivse energiaga inimesed, need, kes kohe peavad teiste elu elama ja siunama. Ma vajan ka privaatsust, sestap jäävad osad mu postitused üksnes fb ajajoonele ja sõprade jaoks avalikuks. Tänud mõistmast! Ja üleüldse, minge ka liikuma, see aitab vabaneda igasugustest pingetest, sest praegu on nagunii aasta pikim pime periood, mis on ka minu jaoks vastuvõtematu, aga ma saan hakkama. Armastan elu ja kalleid sõpru, kes mu ümber on, ja teid on! 6. detsember 2022.a. Vana-Rääma

Lillkapsakotletid

Kuna mu maitsemeel on üsna kapriisne ja mõne päeva eest tuli kotleti isu, leidsin fb-st lillakapsakotlettide retsepti, hakkasin neid ka täna tegema. Tõsi küll, mina kunagi ei tee ühtegi toitu retsepti järgi, ikka sisetunde ja silma järgi, sestap võtsin õiguse ka koostist muuta, sest ma ei tarbi nisujahust tehtud tooteid, ei saia, ei leiba, ei sepikut. Mulle lihtsalt ei istu need, magu (harjunud ütlema) ei võta neid vastu. Ja ega ma liha ka eriti ei tarbi, no ei sobi ning kana hakklihast on hetkel isu täis. Kuna ma saan blogida üksnes ilma taandridadeta, kirjutan ka koostisosad siia nii, ei saa tulpa lisada. Koostis: poolpehmeks keedetud lillkapsas, sibul, 2 muna, till, kanepijahu (nisujahu asemel) soja, sool, pipar, kurkum ja riisvsaiast ma siiski pistsin kotletid läbi. Germole serveerisin porgandisalati ja tatraga, endale panin suisa 3 kotletti taldrikule, peale lisasin riivjuustu, sest juustu ma armastan aga kodujuustu oksendan välja. Aga jah, ma siiski jõudsin vaid 1 kotleti ära süüa ja maitses hästi. Ka Germo sõi isuga, seega kõlbab süüa küll. Ja no soja petab ära, nagu oleks koostises ka liha. Katsetage ise ka, mina tegin esmakordselt ja jäin rahule. Teinekordki. Head isu! 6. detsember 2022.a. Vana-Rääma

NAGU LAINEVAHUST TÕUSNUD - Urve Tinnuri

Möödunud öösel panin autogrammidega raamatute riiulisse ühe raamatu juurde, kollektsioon aiva kasvab. Mul on loetud ja erilises riiulis kõik kirjanik Urve Tinnuri romaanid. Ma ei tea isegi kui palju Urvel neid ilmunud on, aga on. Urve Tinnuri on üks mu lemmikkirjanikke, sest tema lauseehitus on põnev, sõnavara rikkalik ja ta oskab luua niivõrd põneva süzee, et sa ei saa raamatut enne käest, kui ta loetud on. Võrratult kaasahaaravad, elulised ja põnevad on kirjanik Tinnuri lood. Kohati viib autori sõnakasutus mind ajas tagasi, lapsepõlve, sest selles on väga palju sarnasust minu kallis Ema ütlemistega. Äratundmisrõõm. Antud raamatus on ka müstikat, mis mulle väga korda läheb. Minu jaoks peaks seda igas raamatus olema, aga mitte nii palju nagu ulmekirjanduses, sest ulmekirjadust ma eriti lugeda ei suuda. Ei saa öelda, et üldse ei loe, loen küll, aga ulmel ja ulmel on vahe. Mulle läheb peal selline realistlikum ulme, kui nii öelda võib, aga mina ütlen. Öeldakse, et raamat on alati autori nägu, aga ma pole päriselt sellega nõus, olen nõus väitega, et raamat on pisut autori eluloo nägu, sest autor põimib palju loomingusse oma elus toimunut ja toimuvat, aga mitte ükenes oma elus, vaid kasvõi tuttavate tuttavate eludest. Lisab veidi fantaasiat ja nii need lood sünnivad. Tegu on siiski ilukirjandusliku teosega - romaaniga, mitte elulooraamatuga. Jäin targutama, aga ütlesin välja oma arvamuse, nagu ikka. Muide, kirjanik Tinnuri on ka väga hea psühholoog ja seda ei maini ma üksnes selle raamatu põhjal, selle tundmiseni jõudsin ma ammu enne. Ma südamest tänan selle raamatu eest Sind, kallis Urve! See on raamat, mida soovitan kõigil lugeda! Apollo lehelt: Kaks päeva enne pulmi, ühel ilusal augustikuu õhtupoolikul läheb Roometi lapseootel mõrsja Kai-Liis Peipsi järve ujuma ega tule enam tagasi. Nüüd, mil õnnetusest on möödunud peaaegu veerand sajandit, usub osake Roometist ikka veel, et Kai-Liis on elus... „Nagu lainevahust tõusnud” kõneleb leina ja leppimatusega kaasnevast hingekitsikusest, mis võib viia vaimse murdumiseni, petmisest, reetmisest ning rääkimatajätmistest. Valguse kätte jõuab kibe tõdemus, et me ei tunne oma kõige lähedasemaid inimesi kaugeltki mitte nii hästi nagu oleme arvanud. 5. detsember 2022.a. Vana-Rääma

Ilmunud on detsembrikuu number

Täna oli postkastis ning kohe peaks jõudma või on juba jõudnud ka poelettidele ajakirja Müstilised Lood (+SaSa) detsembrikuu number. Jah, need 2 ajakirja on ühinenud. See on info neile, kes veel ei tea. Aasta viimasesse numbrisse kirjutasin ma loo "Eesti selgltnägijate tuleproovi" saatest tuntud Sirje Lindojast. Kui sa tahad ka teada kes Sirje on ja millega ta tegeleb (muide, võtab kliente vastu ka Pärnus) siis osta ajakiri ja loe. Aitäh selle sisuka koosveedetud aja eest ja uute kohtumisteni taas, armas hing! 30. november 2022.a. Vana-Rääma

Rada 295. päev

Olen, olen rõõsa pärast 5,2 km ja ligi 9000 sammu. No osad tänava äärsed kõnniteed on lund tulvil, sestap annab ronida. Õnneks siiski enamus on kõnniala lumest suht prii. Täna liikusime Voorimehe lõppu, sealt mööda kergliiklusteed tagumisele ristmikule, kuskohast on 3 km lennuväljale, aga me otsustasime keerata sealt paremale ning võtsime suuna Tallinna mnt Selveri poole, aga mingilt maalt pöörasime tagasi, sest seal on lage ja jube vastik tuul hakkas kulmu nõeluma. No ennast tuleb hoida, sest alles reedel hommikul ärkasin hääletuna ja kahel järgmisel hommikul domineerisid minu meeshormoonid, sest kõnelesin tõesti nagu mees, Germol lõbu laialt ... Aga kuna täna oli meil alates kell 15.00-st plaaniline elektrikatkestus ning mina juba nii kosunud, et suutsin üle nädala rajale mina, siis me läksimegi. Igal juhul koju jõudes, pisut enne kella 17.00 oli elekter juba tagasi. Muide, seal Härma taga asuval jalkaplatsil käis vilgas jalgpallimine, hämmastav. Aga meie oleme ikka rõõmsad, joome oma igapäevast raviteed, mis koosneb seitsmest ravimtaimest ja olgu öeldud, et mina joongi üldiselt oma (no kallis kooliõde toob ikka ka) korjatud ravimtaimdest teed, üliharva poest ostetud teed ka. Igal aastal kui esimene lumi maha tuleb (pagan, sellel aastal jäigi!) hakkame me raviteed joooma ja aprilli lõpuni välja, aastaid juba nii. See on parim ravim kui mõni .. jah! Mis siis veel. Ahjaa, täna andisn ka ühe inteka ning millalgi tuleb ka fotosessioon, iga asi omal ajal. Aga olen pisut ikka põnevil ka. Hommik algas küll ebameeldivate uudistega, sest kahjuks leidub ka ilmas inimesi, kes arvavad, et nad võivad teiste elu elada ning oma lemmiktegevust tehes ehk alkot tarbides ja luulusid kogedes valetada kõike, mida sülg suhu toob. Küll saadab ta teisele naabrinaisele lastekaitse koju, küll loomakaitse. Täna sain teada, et ma pidavat kellelegi Taavile, Tõnule või Reinule tonna võlgu olema :D Nii, et Taavid, Tõnud ja Reinud, andke mulle ka teada, ma küll ei tea, pole eriline laenaja ka omast arust :D Ühesõnaga jumal temaga, kõik mida halba teeb mulle ja mu lähedastele (on ka Germle teinud) saab tagasi, mul on toimiv kaitse peal, ega siin muudmood ei saagi enam. Aga lõpetame ikka blogi positiivselt. Meie tunneme ennast hästi ja kõigil mu lähedastel läheb ka hästi, see ongi kõige olulisem siin elus. Soovitan teil ka revideerida kasvõi fb sõbralisti, sest silmakirjalikkust ja kurjust liigub paraku igal sammul, tuleb ära tunda kes on su sõbrad ja kes mitte. Õnnelikku alanud advendiaega ja olge terved! 28. november 2022.a. Vana-Rääma

Loomeperiood + lilleks löömine + üllatuskülalised

Kuna mul on loomeperiood ja siis on suht raske mind kirjutamast eemale saada, aga vahel on seda lausa vaja. Liigne arvutis olemine ja kirjutamine hakkab lihtsalt silmadele. Aga ega ma ei saa endale üksnes kirjutamist lubada. Erinevad tööd on tegemisel ning vahel peab ennast ikka lille ka lööma, see tõstab enesetunnet ja lisab postiivset energiat. Näiteks täna käisin järjekordselt oma lemmiksalongis Bellissimas küüntes. Mul on vapustavalt andekas küünetehnik, kes võtab kliente vastu Pärnus üksnes laupäeviti ja pühapäeviti, vahel ka reedeti. Olen Egle tööga 100% rahul, sest olen leidnud küünetehniku, kes minu mitte just ilusad küüned imeliseks võlub, pragunevaid kohti kangaga parandab ja tõesti teeb imet, milline armas kunst veel kahel küünel! Sellel korral lasin pärlmutterpunaseks oma küüned teha, sest enam ma ammu pikendusi panna ei lase, geellakk on oma küüntel, aga osad küüned on veel veidike lühemad, nendel oli kolme nädala eest veel praod sees, enam pole neid ka tulnud. Jah ma käin 3 nädala tagant geelküüni välja vahetamas, nii on minu jaoks kõige sobivam. Sellel nädalal oleme vaid ühe korra rajale jõudnud, esmaspäeval, sest neljapäeval sain ma pisut külma ning reede hommikul ärkasin hääletuna, täna on ka veel hääl kähe, aga palavikku ei ole, nohu ei ole, köha ei ole, aga ma ei saa veel rajale ega ei kipu rahva hulka, sestap jääb meil kahjuks ühele imelisele kontserdile homme minemata. Ju tueb selleks veel võimalusi, tervis eelkõige. Täna õhtul üllatasid meid armsad külalaised. Ja Sirjekesega jätkus meil juttu kauemaks, ilmselt pigem poisid väsisid, aga Germo ja Reimo on väga kannatlikud ja nunnud. Sirjest kuulete peagi veel, luban ;) No ja täna ma sain Bellissima ilusalongis ennast ka suure peegli ees jäädvustada. Tänaseks on maoväheduse operatsioonist möödas 3 kuud ja 11 p'äeva ning mõnus on olla 28 kg kergemana, nüüd aina edasi, ei sammugi tagasi, kuigi vahepeal on kaal 2 kg võrra ka kõikunud. Ahjaa, hommik juba algas armsasti, kallis vend külastas. Matiga jätkus ka meil juttu päris kauaks, siis pidngi ennast juba salongi sättima ja salongist tulles käisime tiiru veel A1000 kaupluses, aga sellest on saanud tänaseks väga kallis toidupood, kuigi avades oli üks odavamaid Pärnus. Kuid vajan vaheldust Rimi toidukaubale. Mis seal ikka, toad on nii soojad, nüüd asutan ennast romaani, need ka juba karjuvad mu järele, kirjutan hetkel paralleelselt kahte romaani, kahtlustan, et valmivad peaaegu ühel ajal. Aga las nemad siis valmivad. Olen juba 16 päeva oma kirjastuse omanik ja uuest aastast läheb töö lahti, sest mul on olemas imeline illustraator, imelised toimetajad, imeline raamatupidaja ja juba käivad läbirääkimised trükikodadega. Kui sinul on pakkuda mulle kujundajat või küljendajat siis aitäh! Kui ma neid kohe ei leia, siis pole ka hullu, sest osadel trükikodadel on küljendamisteenus ka olemas. Ühesõnaga ma jagan ennast ka mitme töö vahel, vahel isegi näpistan uneajast, aga olen õnnelik, et taas üks mu unistus täitus, jeeee! Uus elu!

Rada 294. päev

Kuna täna oli taas postimajja asja, panin ehted ja raamatud teele ning osad viisin Ringi tänavale ühe eraisiku kätte, siis tegimegi taas kesklinna tiiru. Ringist liikusime Kuninga tänavale, sealt Pühavaimu ja olime jälle Ringi tänaval tagasi. Osad võibolla ei teagi, et Pärnu Ringi tänav jooksebki elegantse ringina. Nii me sealt taas jõe äärde jõudsimegi ja muuli kõrval asuva laudteele. Aga edasi siiski ei läinud, sest liiga valusalt oli meelest kesklinna sillat postimajja kulgemine, tuul nõelus nina ja vasemat põsesarna nii teravalt, et ma olin sunnitud käe ette panema. No las ma vingun natuke, olen ju suvelaps ;) Aga ega need ilmad siiski liikumist ei takista, kui sa ikka tahad minna siis sa ka lähed, kuigi talvel liigun väiksemaid vahemaid kindlasti. Ja paljajalu käimise jätan ilmselt sellel talvel vahele, opist alles üle kolme kuu möödas. Aga me kepikõndisime täna 6,3 km ja 10500 sammu. Muidugi pakkisime ennast eelnevalt sisse, Germol olid topeltpüksid ja soe pesu, mina nägin niikuinii kubujussi moodi välja, Annika kootud säärised, sall ja müts jalas, kaelas ja peas. Puna-musta triibulised. Müts on kül väga välja veninud ja lahmakas, pean vist kummi sinna alla ajama, näis. Mütsid, mis on kenasti ümber pea, hoiavad rohkem ka sooja. Ja loomulikult kandsime tossu sees villaseid sokke, mõlemad. Jalad peavad soojas olema. No ma olen tänaseks 28 kg õhedam ja kohutavalt kardan kükma, sooja saangi üksnes rajal tuhisedes, öösiti juba magan kahe tekiga, millest üks on veel vanakooli vatitekk, õnnestus millalgi hankida. Ma ei kujuta ettegi mis talvel saama hakkab. Kui on toas alla 20 sooja siis ma juba lõdisen :D Aga mis seal ikka, meie oleme rõõmsad, olge teie ka! 21. november 2022.a. Vana-Rääma