Täna käisime Mihklis. Tegelikult plaanisime juba eile minna, aga kuna siis toimus kuulus Mihkli laat ning sinna meil sellel aastal plaanis minna ei olnud, lükkasime mineku tänase peale. Vähemalt paar korda aastas üritan ikka kalli Ema kalmul käia ja tema surma- ning sünniaastapäev jooksevad ühte aega ehk siis 12. juulil sain kalli Ema surmast 3 aastat ning 13. juulil oli tal 87. sünniaastapäev, saigi rihitud just selle nädala lõpp Mihklisse minemkuks. Ja ka kalli klassivenna Tarmo Lillepa haual käisin ära ning viisin küünla. Vanaema ja vanavanaisa on ka maetud sinna, ka nende haual käisime ja kalli Ema haual alles üks küünal põles, koristasin põlenud küünalde topsid ja süütasin ka enda poolt. Ja see paekivist aed, seda ju ei saanud jäädvaustamata jätta .... ja see kuldkollane viljapõld ... ja Mihkli kirik ning abihooned ja Hirmus Antsu mälestumärk ja ... Ühesõnaga oli kosutav hingata endasse kodukandi õhku. Ja nüüd on olemine veel rahulikum. Sai kalli Emaga jagatud oma eluolu ja ma tean, et ta on seal üleval rahul. Olen siiralt õnnelik, et mul on olemas koht, kus oma kalleid sugulasi mälestamas käia. Las ma olla vanamoodne, aga mina pooldan kirstumatust, nagu oli ka mu kalli Ema sooviks, mille meie, tema lapsed täide viisime. Rahu, tervist ja armastust! 17. juuli. 2022.a. Vana-Rääma
