Mihklis

Täna käisime Mihklis. Tegelikult plaanisime juba eile minna, aga kuna siis toimus kuulus Mihkli laat ning sinna meil sellel aastal plaanis minna ei olnud, lükkasime mineku tänase peale. Vähemalt paar korda aastas üritan ikka kalli Ema kalmul käia ja tema surma- ning sünniaastapäev jooksevad ühte aega ehk siis 12. juulil sain kalli Ema surmast 3 aastat ning 13. juulil oli tal 87. sünniaastapäev, saigi rihitud just selle nädala lõpp Mihklisse minemkuks. Ja ka kalli klassivenna Tarmo Lillepa haual käisin ära ning viisin küünla. Vanaema ja vanavanaisa on ka maetud sinna, ka nende haual käisime ja kalli Ema haual alles üks küünal põles, koristasin põlenud küünalde topsid ja süütasin ka enda poolt. Ja see paekivist aed, seda ju ei saanud jäädvaustamata jätta .... ja see kuldkollane viljapõld ... ja Mihkli kirik ning abihooned ja Hirmus Antsu mälestumärk ja ... Ühesõnaga oli kosutav hingata endasse kodukandi õhku. Ja nüüd on olemine veel rahulikum. Sai kalli Emaga jagatud oma eluolu ja ma tean, et ta on seal üleval rahul. Olen siiralt õnnelik, et mul on olemas koht, kus oma kalleid sugulasi mälestamas käia. Las ma olla vanamoodne, aga mina pooldan kirstumatust, nagu oli ka mu kalli Ema sooviks, mille meie, tema lapsed täide viisime. Rahu, tervist ja armastust! 17. juuli. 2022.a. Vana-Rääma

Sõitke seenele!

Jah, meie sõitsimegi seenele. Aga teie? No näen juba kuidas Iff ja Kristi seal Uulu-Võiste piirkonnas mööda metsi tuhisevad ja kukekaid korjavad. No teeb kadedaks küll :) Aga tegelikult juba paar nädalat olen ma rahutu olnud, kuid täna tõdesin, et veel on siiski vara Pärnu metsa minna. No Uulu-Võiste on natuke lõuna pool ka, ehee. No tegelikult tühja korviga me siiski tagasi ei tulnud. Olgugi, et leidsin vaid mõne imepisikese kukeka, ühe lambatatiku ja pesakonna metsshampinjone, oli saak kesine kuid värske seene maitse saab suhu ikka. See pisike tatik sosistas mulle kõrva, et paari nädala pärast pidi seltskond talle järgi jõudma, seega ... Ja no metsaõhku hingata on ikka supermõnus. Oleme me ju mööda üritusi siin aiva käinud, kuigi ka Jaansoni rajal on loodust ja värsket õhku küll. Ja üleüldse on mul nii palju energiat ülearu, et ei teagi mida sellega peale hakata. Sõitke teie ka seenel! 16. juuli. 2022.a. Vana-Rääma

Rada 271. päev

Täna oli vaja Bellissimasse kulme korrigeerima minna, nii sai ühendatud mitu asja. Ja loomulikult liikusime me sinna kepikõndides. Vihma oli ju selleks ajaks taandunud ning ilm ilus. Kuna me ärkasime täna suht hilja, kella 10 ajal siis ma lõunasööki valmistada ei jõudnudki ning me otsustasime veel korra kohvikus süüa. Seekord oli hõrgutiseks kana mandlitega, mis maitses väga hästi. Lisaks algas mul üks eritoitumise etapp, taimsed rasvad on ka vajalikud jne ... sellest kirjutan mõnel teisel korral. Ühesõnaga praad oli väga maitsev ja söögikohaks Nikolai Lehtla, kus eile õhtul me ka Ergo muusika järgi jalga liigutasime. Siis helistas Antonina ja.... ma peale kõnet plaanisin algul liikuda Kuninga tänavale, sest 4 km tuli ju täis kepikõndida, aga miski rebis mind siiski Rüütlisse ja nüüd ma tean kes või mis see oli. Mõne hetkel pärast oli kuulda meloodiaid, mis ilmselt ei jäta kedagi külmaks. Kui mul on võimalust, siis olen igal aastal nautinud indiaanlaste musitseerimist Pärnu kesklinnas. Eks ma astusin ligi just hetkel, kui Milho eelsoojendust tegi, no ma ju pidin jäädvustama ja filmima. Nii meie tutvus alguse saigi. Heh, ma vestlesin pooleldi inglise ja pooleldi vene keeles, automaatselt :) Aga Milho sai aru. Olen üliõnnelik ka pühenduse ja plaadi eest, siiralt. Uhh! Ja siis see pühenduslugu, see ... no tõesti, üks mu lemmiklugusid El Condor Pasa, no ma ei leia sõnu, olen lihtsalt õnnelik. Aitäh! Eriline. See pidavat loo uus versioon olema. Eks mina olen enamjaolt seda lugu Leo Rojase esitluses kuulanud ja ka fb-s jaganud, aga mitte kunagi pühendusega :) Nii vähe ongi õnneks vaja, et päev saaks päikest täis! Siirad-siirad tänud! Ja edasi kulgesime mööda linna aega parajaks tehes ning siis oli juba aeg Bellissimasse minna, no Kätlin joonistab mind alati inimeseks, ka siis kui lõuend suht puhas on (peale piiranguid). Olengi nüüd siis taas inimene, aga täna ma fotot ei jaga, esimene päev ja veidike on nägu paistes. Kuna 4 km oli ju vaja täis kepikõndida, tiirelesimegi kesklinnas ning astusime mõnest poest ka läbi, tagasiteel jäi Uuskasutuskeskus ette, põikasime ka sinna sisse ning koju jõudes näitas pedomeeter 4,2 km, seega asi korras. Päeva saab kirja panna. Ahjaa, täna ilmunud Nelli Teatajas on ka artikkel minult, see kõneleb Pärnu suve avamise üritustest ja sündmustest. Head lugemist!

style="display: block; padding: 1em 0; text-align: center; ">

Rada 270. päev

Väike juubel rajal, eksole. Me jäime lootusetult hiljaks, plaan oli minna randa TAIKO trummide showd vaatama, aga ... No tegelikult astusime me kell 21.00 kodust välja ja võtsime suuna Jahtklubi poole. Seal oli ka ilmselt mingi suurem üritus, ilmselt ühe firma pidu, müügitelgid väljas ja oioi, kui palju jahte sadamas! Meie kulgesime vaikselt sealt mööda, muuli poole, õigupoolest muuli kõrval kulgeva laudtee juurde, sealt mööda rannariba edasi, lootuses, et kusagilt ehk kajab trummipõrin vastu, aga ei ... Möödusime Ammende villast, kus toimus ka miskit ning suundusime Vallikääru aasale, et ennast PÄRNU tähtede juures jäädvustada. Millegipärast otsustas üks jalgrattal sõitev pruunlane mied juba pikalt saata, hakkas häirivaks muutuma. Vallikraavi juures kepikõndisime kesklinna suunas, et ta maha raputada. Õnnestuski viimaks. Rüütli tänava nurgale kuuldus hurmur Ergo lauluviis, mis Germo tuju lakke lükkas ning me suundusimegi Lehtla terrassile, kus Ergo rahvast hullutas. Oi, kui rõõmsaks muutus Germo. Ja siis nad tulid, Maarja, Reena ja nende seljatagant laulujanimega tuntud NIKI ehk Kairit Tuhkanen, kes on ka üks suur iidoleid Germole. Millised emotsioonid! Fotod kõnelevad. Ja aitäh teile kõigile, mu armsad Ergo, Kairit, Reena, Maarja jt! Ega endal sõidaks ilmselt katus täiesti ära, kui ühel õhtul kahe iidoliga peaks kohtuma, kallistama ja fotole jäädvustuma. Minu laps on niiiiiiiiiiiiiii õnnelik! Ma tõesti tänan teid kõiki Germo eest, sest tema mul ju ise kirjutada ei oska, lugeda ka mitte, kuid tal on emme, kes tema jaoks on valmis tegema mida iganes ja Germol on palju häid tuttavaid, kes teda hoiavad ja mõistavad. See on oluline, see on väga oluline, lausa eluline, omada teid, sest positiivsus on ka tervise edu pandiks ja õnneks on meie mõlema ümber väga palju hoolivaid ja positiivseid inimesi. Me tõesti armstame teid, te olete nagu meie suur pere! Jee! :) Ka minu emotsioonid möllavad. Muide, me ikka kepikõndisime ka, kokku ligi 5 km sai läbitud. Selliseks kujunes juubelikõpikõndimine. Kniks, kraaps ja tänud! (14)15. juuli. 2022.a. Vana-Rääma