Grillfest 2022

vXsEhggpOs4TaC1PasyxT_tM90oQFJ6OO8y_JEM3SrPItO3Q8CJHxvByMMN7vI00skteYN52rNElfiY1GRhytrBwtYaACNCALUmcoq5PILRUbPwJQhOMO5gbm370TaUqGH4WpgpQZ9c4svdjiUM3QWURSMkIwXFFNT3kBXJhYTobQLWeMJLcouoGgSBjSY/s4128/GR2.jpg" style="display: block; padding: 1em 0; text-align: center; ">

Jaansoni rada 264. päev

Täna on nii ideaalne ilm rajal kepikõndimiseks, ei külm, ei palav. Rajalt me ka tulime. Naabritüdrukud olid samuti sportimas. Hommikul korra liikus mõte merevette minemise suunas, aga arvan, et Germo jaoks on 19,2 veel külm, mina ise läheks juba 17 kraadiga. Ootame veel veidi, kuigi juba kibelen. Aga õnneks saab seniks rada nautida, 4,1 km ma naudin, üle selle on hetkel minu jaoks liig. Reedel ja laupäeval müttasin (mõlemal päeval) 5 km maha, hüppeliigesed olid pärast oioioi .... Aga kui sa oled harjunud üle 5 aasta kepikõndi harrastama, soovid sa seda teha tihti, muidu oleks nagu midagi elust puudu. Jah, ma tean, et ma ei tohi hetkel üle pingutada ega jõusaali minna (juba plaan oli) aga saan veidikene ikka kepikõndi harrastada. Kaal kõigub, ühel nädalal olen 2 kg kergem, teisel 2 kg raskem, ja raskust on lisandunud palju, kuid juba on plaanid paigas, millest kunagi ka pajatan. Peaasi, et endal mugav on ja tahtejõudu jaguks ning usku vähemalt endasse. Ja mul on ka ju Germo, kes samuti tunneb rajal käigust puudust. Täna ta hakkas juba hommikul kordama ja tahtis peale sööki kohe minna, aga ... eelistasin õhtust kepikõndi, sest eile õhtul sain ülipõneva romaani kätte ja panin selle öökapile alles kell 3 öösel. Täna jätkan lugemist. Meie oleme rõõmsad, olge teie ka! 13. juuni. 2022.a. Vana-Rääma

Õigel ajal õiges kohas

Lõunatuul puhus nii magusalt, et pani nii mõnegi mööduja ümisema, kasvõi habemesse. Õige päev pesu kuivatamiseks. Kes suvesoojaga ikka pesu umbsesse tuppa kuivama riputab! Birk, uje, rohesilmne noormees, kes sai kogu aeg millegagi hakkama või siis, väidetavalt, ei saanud üldse, riputas parasjagu oma hinnalisi kollaste karudega stringe nöörile, kui kamp nolke temast möödus. „Räige, emane ilmselt, ükski normaalne mees stringe ei kanna!“ avaldas üks kambajõmm oma arvamust. „Mida hekki, kollaste karudega ka veel! Puhta beebi. Raudselt pedokas!“ sähvas teine. „Mida fakki, kutid, te oleksite nagu vanavanemate aega kinni jäänud! Kui ma oma lillad stringid teile silme ette toon, kas siis sildistate ka mind eiteakelleks!?“ ei mõistnud üks noormees sõprade reaktsiooni. Birk, kelle eesnimi külvas alati segadust, oli tegelikult hämmingus. Kuigi ta pole noormees, kes moega kaasas käib, meeldib talle tänapäeva mood väga, sest sellel puuduvad raamid. Kunstnikuhingega inimesena armastab ta just värve ja oli seda meelt, et igaüks kandku millise värviga rõivaid tahes, ega riie ju meest ei riku. Või? Jah, ega ta ise ka mürsikueas just paipoisi imagot välja ei kandnud ega andnud, kuid ta ei mäleta et oleks kedagi riietuse pärast siaunanud või avalikult mõnitanud. Kevadeti, kui kasepuu oma hiirekõrvu taeva poole sirutama hakkab, ei suuda Birk enam umbses eluruumis pesu kuivatada. Tõsi küll, iga inimene ei pese ka ilmselt nii tihti pesu kui Birk. Hüperhidroosi ehk liighigistamisega kimpus oleva inimesena ei kanna noormees kunagi kahte päeva järjest ühtegi riietuseset ning palavate ilmadega vahetab ta oma garderoobi veel tihedamini. Küll on teda selle kõige pärast kõõrdpilguga vaadatud, küll pedeks ristitud. Inimesed on ju õelad. Kui julged olla sina ise, saad ilmtingimata kaele mõne sildi. Sildiatamine oleks nagu tänapäevane moehaigus, ilma milleta mõni inimene elada ei saa. Pesupesemisele lisaks armastab Birk kaski. Juba lapsena tekitasid need puud temas tibutagiefekti, millest isegi ta vanemad aru ei saanud. Puu nagu iga teine puu, armastasid nad öelda, kui poeg kasest vaimustatult rääkis. Lisaks pesupesemisele kollektsioneerib Birk ükssarvikuid ja tema kogu on lausa 250 pealine. Ajavad mind kodust välja, armastab Birk korrata ema sõnu. Miks just üksssarvikuid, seda ei oska ta ise ka selgitada, aga niikui ta mõnda müügil näeb, ei ole tal kunagi rahast kahju. Nii ongi ta teinekord salaja mänguasjade poodi hiilinud, hoidmaks ära uusi silte, millest saaks ka juba paraja kollektsiooni kokku. Kevadeti käib Birk kodutäva lõpus asetsevat maarjakaske kallistamas. Sosinal räägib ta kasele ära ka oma mured ja soovid. Seda rituaali on ta harrastanud niikaua kui ennast mäletab. Noormehel on tulnud ette ka situatsioone mil nii mõnigi tuttav puukallistamisele peale satub ja jahmunult teda silmab, aga ta õppinud aastate pikku sellest mitte välja tegema. Ühel järjekordsel reisil, mida kirglik reisisemu armastab, mis sellel korral päädis Šotimaa pealinna Eidenburghi külastamisega, tundis Birk äratundmisrõõmu. Just selle riigi rahvusloom on ükssarvik. Nii hakkski lahti rulluma teemadejada, huvi esemete vastu, mida noormehe kollektsioonid sisaldasid. Tuli tõdeda ka tõika, et ehk see tolerantsus riietusstiili suhtes tuleb ka Šotimalt, sest seal kannavad mehed seelikut ehk kilti. Veelgi rohkem hämmingusse sattus Birk siis, kui sai teada, et tema nimi on ka Šoti nimi. Iga inimene satub õigel ajal õigesse kohta vaid siis kui ta viibib õiges energias ja laseb oma ellu positiivsuse, blokeerides negatiivse energia, mis kipub elusid lõhestama ja hävitama. Birgil tekkis sügavam huvi kõigi ja kõige vastu, mis ta elus on, oli ja võimalik, et ka tuleb just Šotimaa reisil olles.. Nii sai ta ka teada, et tema nimi tähendab kaske ehk kasepuud. Siit sai ta ka vastuse, mida ta tegelikult ise ei otsnudki, miks kasepuud talle eriliselt mõjuvad. Tõsi küll, Birk on eestlaste hulgas vähelevinud nimi ning tuntust on toonud sellelel nimele üldse üks kirjanik, kes tegelikult on naissoost. Ju on ka temal oma põhjus, miks ta enda kirjanikunimeks mehenime valis. Mõnikord ajendab seda tegema ka meesenergia ülekaal ja seda naisterahva puhul või ka vastupidi. Nimi ei rikugi meest, kui mees ise nime ei riku. 8. juuni. 2022.a. Vana-Rääma

Rada 263. päev

Täna käisime rannas. Kõik saadetised viisin ka postimajja, seega oodake homme või ülehomme juba. Nädala algupoolel peaks post kiiremini liikuma. Täna on linn lapsi tulvil. Hästi palju nägin lasteaialapsi liikvel, muidugi koos kasvatajatega. Nostalgia tuli peale, sest minu esimene töökoht oli just lasteaias. Ja koolilapsi liikus ka ohtralt, taas koos õpetajatega. Ilmselt on ekskutsioonide aeg. Nagu ma algul mainisin, käisime meie täna rannas. Tegelikult päris karm, täna on juba 6. juuni, aga inimesi polegi veel rannas. No mõni üksik peesitab pingil. Täna on meil ka rämpstoidu päev, no Germo niiväga soovis friikaid ja ega me pole aastaid neid söönud ka. Lõuna koosneb meil tavaliselt tatrast, kartulaid sööme üliharva ja friikaid pmst mitte üldse. Aga vahel võib. Lisaks tuli rannas olles lõunasöögi aeg ja mul hakkas süda läikima. Diebeetikuna ongi selline halb asi, et peab kindlal kellaajal sööma, muidu hakkab halb, sest veresuhkur langeb. Koju jõudes ajas nii naerma, sest magustoitu me ju seal Braavo Burgeris ei söönud, Germo võttis kohe külmkapist meile banaanid. Meie magustoiduks on mõni puuvili tavaliselt. Liikusime mööda rannarajooni ja silma jäi, et endise Chaplini kunstikeskuse asemel ehitatakse kortermaja. Kurb. Ausalt. Hea on see, et Hedon SPA lähistel asub invavets, kus saab ka mitteinvaliid oma ihuhädasi lahendada. Neid tualette võiks linnas vähemalt suveperioodil rohkem olla. Me peame ka alati arvestama, et rajal võib seda protseduuri vaja minna, sest kepikõndimine paneb sooled aktiivselt tööle, kuigi enne rajale minekut käid tualetis ära. Jaansoni raja ääres on mõni kemmerg, aga need on alati nii kohutavalt mustad, et ei kannata käia. Karm. Aga muidu oleme ikka rõõmsad ja tuju ongi mega, ehkki hüppeliigesed on natuke kanged, sest pingutasime veidi üle, 5,7 km tuli täna. 6. juuni. 2022.a. Vana-Rääma

jPZ736Dq_W0zd3mNLjt9TbOxLxuNALTMjfOaTN5wOBU3QaELy-3T3mIZWnG5paL5Y2BUcOFv-E/s4128/AII12.jpg" style="display: block; padding: 1em 0; text-align: center; ">