Täna oli lõpuks see päev, mil taasjõudsime Jaansoni rajale kepikõndima. Kuna mul on mõningad uued sõbrad tulnud, teen veidike selgitust. 2017. aastal hakkasime koos pojaga Jaansoni rajal kepikõndimist harrastama, algus oli väga raske. Kaalusin tolleks ajaks juba 143 kg ja iga samm väsitas. Koju naastes olin lausa laip, magasin ja kõik kohad valutasid. See kestis nii 2 nädalat, peale seda kadusid valud ja hakkasin ennast inimesena tundma. Läbime tavaliselt 6-18 km korraga ja ei kepikõnni iga päev. Ligi aastaga kaotasin 30 kg ja tervenesin hüpertooniast ning tundsin ennast igas mõttes hästi. Energiat aina tuli ja tuli.
Viimati käisime rajal 15. oktoobril, nüüd oli siis pmst 2 kuune paus. Tervis ei lubanud minna. Mul tekkis mädane lõualuu põletik katkistest hammastest ning põen siiani paradontiiti, millest paranemine võtab lausa pool aastat aega. Lisaks sellele tekkis meil mõlemal Germoga nahaabstsess, mis vajas kirurgilist sekkumist. Germo paranes sellest ruttu, aga minu haav alles elab aktiivset elu, paranemine võtab aega, aga ma ei suutnud enam kodus püsida. Täna tundsin ennast rajal nagu puurist pääsenud metsloom ja oleksin pikema maa läbinud, kuid kutsusin ennast korrale. Nii me kepikõndisime kõigest 6 km, aga algastuseks see ju hea. No ma olin selle kahe kuuga üle 3 kg tagasi ka võtnud, sest liikumist eriti ei olnud ja arstid rajale ei lubanud. Jala käin kogu aeg, kas kesklinnas ja Hambapolikliinikus, seega veidi ikka olen liikunud, aga see pole üldse see mis kepikõnd. Olgu ka mainitud, et ma söön kõike, ei mingeid dieete, sest olen nendega oma tervisele karuteene teinud. Nüüd laseme täie rauaga edasi, nii kuidas tunne tuleb, hea kui see tunne tuleks vähemalt 2 korda nädalas. Kõik oleneb ka ilmastikuoludest. Aga täna sai taasalustatud ja enesetunne on ülihea. Kuigi ma magasin peaaegu 2 tundi, ei valuta mul ükski liiges ega lihas, seekordne algus oli kordi, kordi kergem. Üldse polnud väsimust, kuigi koju naastes olin näost punane nagu vähk ja iga juuksekarva otsas oli vist ka higitilk, aga krässu ma ei läinud :) Homme tuleks pea ära pesta, siis saab nädal juuksuris käimisest ja olen ilmselt taas lokilammas, endine mina. Aga elan üle.
Raamatud viisime ka posti, sestap sai algul kesklinna väisatud ja siis oma rajale tuldud. Ning suured ja siirad tänud võlgnen kallile Urve Tinnurile, kes saatis mulle lugemiseks oma raamatud. Aitääääh!
Annele ta suured tänud kingituse eest! Germo on selle kuusepuu üle nii õnnelik.
Olge terved!
Fotod:
 |
| liigume kesklinna. Germo kesklinna sillal |
 |
| mina olengi see kubujuss :) |
 |
| liigume postimajja |
 |
| Pikk tänav |
 |
| liigume postimajast kodurajooni suunas.. |
 |
| Germo kesklinna silla juures |
 |
| ilm on ka mõnus |
 |
| astume.. |
 |
| rada on kenasti lahti lükatud |
 |
| nad on vahepeal sõudeklubi valmis ehitanud... |
 |
| Pärnus on talv |
 |
| niikui niuhti 6 km läbitud! :) |
 |
| Urvekene-aitäh! |
 |
| Annekene-aitäh! |
18. detsember. 2018.a.
Vana-Rääma
