MÄRGID

foto netiavarustest

                  Märgid

   Sume augustiõhtu. Hõbedased varjud laotuvad üle lagendiku, vaid üks piklik valguseviirg piilub taamalt, kaasiku vahelt. Sõnum kaugusest?

   Meeri seisab lillepeenra ääres, kollane siidikleit lehvimas tuules, roosad gladioolid süles, vaatab kaugusse ja mõtleb. Igal aastal kui august juba viimaseid päevi astub, näeb naine sama vaatepilti ning tardub. Liiga selgelt on meeles mälestused aastakümnete tagant, kuid ta oma elu esimest armastust-Theod sõjaväkke saatis. Ka siis kõneles kaasik temaga. Naine on siiani kindel et see kõne oli reaalne, mitte väljamõeldis, luulu. Kaasikul oli Theo hääl. Juba siis aimas noore naise süda halba, aga ta ei tahtnud uskuda, et aimdusel võib tõepõhi all olla.

   Peale mõnekuist õpet saadeti Theo aega teenima Afganistani. Juba see nimi tekitas naises hirmu, sest liiga paljud noored mehed hukkusid sellel karmil maal aega teenides, võideldes elu nimel. Aga kord oli kord, taganemisteed ei olnud ja põgenemisteed ka mitte. Vastasel korral ähvardas sõjatribunal.

   Kontakt noorte ja armunute vahel jäi üha harvemaks. Vaid paari kuu tagant leidis Meeri postkastist Theo kirja, mis oli napisõnaline. Noort, lapseootel Meerit vaevas paaniline hirm, küll kartis ta, et Theo on aega teenides leidnud uue tüdruksõbra, küll kahtlustas ta, et Theo ei armasta teda piisavalt, sest ükskiri kiri ei sisaldanud lembesõnu, millega mees muidu kitsi ei olnud. Ise ta muigas, et hispaanlase sugemetega vaarisa oli oma temperamendi talle pärandanud. Küllap nii ka oli, sest Theo temperament tõmmuverelisus ei pannud kedagi kahtlema, et temas voolab teist verd. Kõige rohkem haiget tegi Theole tõik, kui teda sõimati juudiks, nagu toonases Nõukogude Liidus kombeks oli pruunisilmseid ja tõmmusid inimesi sildistada. On ka tänapäeval see komme, aga nüüd juba pagulaste näol.

   Meeri kirjutas vahetpidamata oma kallimale kirju, kuigi ta polnud teadlik kui paljud neist üldse kohale jõudsid. Naise rasedus, millist seisundit millegipärast nõukaajal haiguseks nimetati, kulges komplikatsioonideta. Iga päevaga andis üsas kasvav Teevi endast rohkem elumärke ning naine elas lapse nimel, aga lootus Theoga ühes rütmis astuda süvenes temas iga hetkega, kuigi just raseduse ajal vajanuks ta Theod enda kõrvale kõige rohkem.

   Teevi kasvas jõudsalt. Üle mitme kuu sai Meeri Thelot kirja, mis pani naise särama, sest Theo teatas, et ta armastab oma naist ja tütart rohkem kui oma elu. Ent ometi oli Meeri jaoks selles lauses kurbusenoot sees, Meeri kartis, et Theoga ei ole kõik korras, et mees jätab midagi rääkimata. Meeri kartis ka seda, et ta mees võib sõjaväekohustusi täites haavata või lausa surma saada ja tinakirstus kodumaale jõuda, nagu oli juhtunud ühe ta koolivennaga. Koolivenna omakesi piinab siiani teadmatus, et äkki ei olnudki kirstus nende poeg, et äkki nende poeg on siiani elus. Tinakirstu ju ei avata.

   Kui pere tähistas Teevi pooleteistaastast sünnipäeva, sai Meeri ema kaugekõne Theolt, kes teatas, et ta on teel koju. See oli rõõmusõnum, mida Meeri ema kavatses salajas hoida „Nii õige ajastus“ mõtles ta „teeb oma lapsele sünnipäevakingi!“

   Meerile teatas, et ta Musta mere ääres resideeruv sõbranna helistas ning noor naine uskus oma kallist ema sinisilmselt, kuigi tuttav valgusviirg, mis kaasikust lausa aknasse kumas, muutis naise taas ärevaks. Ja poole tunni pärast helises taas telefon, mille toru hargilt tõstis sellel korral Meeri.

   „Tere, kas ma räägin Meeri Leinametsaga?“ küsis võõra mehe hääl. Meeri vakatas, arvates et Theo helistab, et Theo hääl on aastatega muutunud. Kuid see hääl kõlas liiga ametlikult.

   „Jaa, jahh,“ vastas ta pika pausi järel.

   „Me peamet teile kurvastusega teatama, et teie mees -Theo hukkus poole tunni eest, paar kilomeetrit enne kodutalu. Mul on tõesti kahju...“

   Noore naise maailm varises põrmu. Kogu tema möödunud elu jooksis välgukiirusel silme eest läbi. See ei saanud olla ju võimalik, et tema Theo, kes oli ränga sõjaväeteenistuse edukalt läbinud, suri teel koju. See ei olnud lihtsalt võimalik!

   Võta siis kinni kas oma osa selles oli nimemaagial, Meeri kohutavatel hirmudel, või olid saatusel lihtsalt noormehega omad plaanid!

10. juuli. 2018.a.

Vana-Rääma

Valgeranna raviliivadel...Väike parandus tänase PP artikli asjus..

 Täna siis lõpuks jõudsime merre. Tõsi küll, korra olime Germoga Vana-Pärnu rannas käinud, aga siis käisime vaid jalgupidi vees, sest vesi oli kohutavalt külm. Aga täna käisime Valgerannas koos Reeda ja Germoga. Ma küll ei tea kui soe vesi oli, sest alguses ikka oli väga kõhe, aga lõpuks ei tahtnud veest väljagi tulla. Nii meie Germoga vees olekut nautisimegi ja Reet võttis päikest, käis muidugi vahepeal ujumas ka. Aga mina ei võta kunagi päikest, selle eest võtab päike mind ja täna võttis ikka sajaga, olen taas punane nagu vähk. Aga sellegi poolest oli üks imeline päev. Aitäh, Reet!

 Eile oli mul paar vastamata kõnet võõralt numbrilt, aga ma ei kipu võõrastele kõnedele vastama, nii juhtuski ilmselt, et Pärnu Postimehe ajakirjanik ei saanud minuga kontakti. Ju siis oli ülikiire artikli lehte minemisega. Mina guugeldasin seda numbrit alles eile hilisõhtul. Tahaks teha väikse paranduse: Kirjandusõhtute traditsioon ei ole kindlasti katkenud. 2017. a. kevadel (mitte sügisel!)otsustasin, et teen nende korraldamisele pausi, seega toimus viimane kirjandusõhtu 2017.a. kevadel Versuses. Ja kindlasti ei olnud pausi tegemisel põhjuseks Versuse sulgemine, vaid pigem see, et ma tahan veidi nende korraldamisest puhata, sest need 7 hooaega on röövinud palju energiat, kuna nende korraldamine on väga suur töö, mõni esineja paneb ennast kirja lausa aasta aega enne. Kogu aeg pean olema töös, valmis, et mõni esineja võib loobuda või põhjust teadmata tulemata jätta. Aga vastutus on suur. Pealegi keskendusin vahepeal rohkem raamatute kirjutamisele ja lugemisele, sest sain möödunudsügisesest Portugali reisilt palju inspiratsiooni. Ma ju korraldan neid õhtuid tasuta, omast huvist ja vabast ajast ja olen toonud Pärnusse väga palju häid ja andekaid tegijaid (Jaan Pehk, Heiki Vilep, Merle Jääger, Olavi Ruitlane, Contra, Kaur Kender, Indrek Hirv, Kaur Riismaa, Lea Jaanimaa, Mari Sajo, Olev Remsu, Tajo Kadajas, Vahur Afanasjev, Belka, Kerttu Rakke ja paljud, paljud teised...). See oleks nagu minu südameasi. Ja teen seda kõike tasuta, sest selliseid üritusi/ sündmusi ei taheta eriti rahastada. Olgugi et isegi 70 inimest on ühel õhtul kirjanusõhtut nautima tulnud. Viimasetel aastatel on väga suureks abiks olnud (:)kivisildnik, kes on ka õhtujuhina laval esinejaid küsitlenud. Isegi mõned kohad on olemas kus saaksin edasi korraldada, aga ma praegu ei ütle eid ega jaad, iga asi omal ajal.

  Nüüd hakkan kirjatööd tegma, aeg tiksub. Jah, ma ei puhka kirjutamisest ka suvel. Enne aga väike fotogalarii ka:

sinna taha jääb Liu kaluriküla...

siit ta läheb...

Germo rannalinal..

päike...

varbad liivas,..

Germo meres...

...

...

...

nii kahjuks on...

lootus oli, on ja jääb ;)

PP artiklit saad lugeda SIIT!

12. juuli. 2018.a.
Vana-Rääma

Jaansoni rada 112. päev pluss muud tegemised...

kulmud Bellissimast

  Kuidagi väga kiired ajad on, pole 2 päeva netis käinud ja bloginud ammugi mitte, kuid nüüd parandan selle vea, rohkem nagu enda jaoks, et mu elu (mitte kogu elu) oleks mu blogis ehk avalikus päevikus kenasti olemas.

  Reedel ilmunud Nelli Teatajas kirutan Pärnu Hansapäevadest, mis mulle sellel aastal eriliselt meeldisid. Samuti käisin reedel ennast lille löömas, ehk siis uues kohas kulmusid tuunimas. Olen väga rahul. See salong kannab Bellissima nime ja ilutegijaks oli Krislin. Aitäh! Ja ka juuste värvimine mahub reedesse päeva.

artikkel Nelli Teatajas

 Laupäeval käisime Germoga enne pidustusi rajal, seekord 6 km tegemas. Õhk oli kuidagi väga raske ja ma tilkusin nagu mahalakask, aga punkt jälle kirjas. Kaal langeb nüüd visalt, aga olen 30,5 kg kergem. Homme tuleks taas rajale minna. Ja laupäev lõppes kesklinna suvises melus-elus, sai armsa sõbra Ergo pilli järgi ka tantsitud ja üldse oli üks megailus õhtu, mis lõppes alles varajastel hommikutundidel. Aitäh kõigile, kellega sai koos grillitud, tšillitud, hängitud ja mängitud! Vahel lihtsalt peab kodurutiinist ennast välja murdma, sest sellel suvel on mul kirjatööd kuidagi eriliselt palju. Praegugi olen ajahädas, aga katsun oma töödega ühele poole saada. Ja no voodisse minnes ei saa ju ilma raamatuta, praegu loen nn mammutraamatut "Hüüdnimi EESTLANE" mis on ikka päris paras tellis.

meie imeline promenaad

1 km läbitud...

2 km läbitud...

Germo

3 km läbitud...

rajal...

Papa Jannsen Pärnu öös

Pärnu hurmur :)

Ergo ajab mulle :)

 Sekka ka uudis, et mu romaanitriloogia ELU PÄRAST ELU 2. raamat "Maris kolib Portosse" on sünnitusvaludes, see näeb ilmavalgust ja need kes teevad ülekande juba lähiajal, saavad selle vaid 12 euroga, peale 19. juulit tahan juba 14 eurot, aga kui maksad kohe, maksan 2 eurose postikulu ise! EE381010902003166000 Margit Peterson. Selgituseks pane MARIS. Aitäh!

selline siis

 Täna käisin ka pediküürimas, või noh tegelikult on mul väga hea pediküürija, kelle tööga olen väga rahul, kuid ise olen laisk, võiks tihedamini tema juurde jõuda. Aitäh, hea Terje! Tunnen ennast nüüd kordi paremini!

 Nüüd aga muutun asjalikuks, hakkan oma käsikirjadega pusima, aeg nõuab. Aga enne väike galerii ka ikka.

Terje imeline kätetöö!

 Olge musud!

9. juuli. 2018.a.
Vana-Rääma

ENESETAPJA PÄEVARAAMAT- Saale Väester

 Panin just käest Saale Väesteri romaani "Enesetapja päevaraamat." Me vahel vahetame Saalega raamatuid, sest nii on võimalik endale raamatuid poolmuidu soetada ja lugeda ju tahaks. Pealegi armastan ma viimasel ajal lugeda Eesti autorite loomingut, kuna väga, väga paljud kirjanikud on mulle tuttavad ning nende käekiri loomulikult ka. Nii juhtubki, et teatud autorite raamatuid tahaks kohe omada, aga raamat on ju kallis, kuigi olen paljud raamatud soetanud ka sooduishindadega, nagu blogipostitustes ka reklaaminud olen.

 See raamat jõudis minuni kulleriga teisipäeval ja juba õhtul võtsin selle lugeda. Tõsi küll, algul kui Saale pakkus vahetusraamatuks just seda, olin ka pisut skeptiline, just raamatu pealkirja suhtes, sest mulle peab raamatu pealkiri meeldima, tean, tean, et minu kiiks, aga nii on. No, ja siis ma mõtlesin, et miks ma küll peaks lugema kellegist enesetapjast, sest enesetapmisi on elus niigi palju ja sellest veel raamat kirjutada. Aga juba raamatut lahti tehes tundsin, et ma tahan seda lugeda, sest autor räägib lahti ja lahkab väga palju murepunkte. Ka minu tuttavte hulgas on palju neid inimesi kes, kas austusest, või hirmust oma vanemate vastu, elavad vanemate elu, või lasevad vanematel oma elu elada, olles nagu mingi kohutava mõju all, ka täiskasvanuna hirmu tundes, et mida küll vanemad selle ja tolle kohta arvavad ja ütlevad. Nii saabki nende võsukesest justkui kapseldunud indiviid, kes elab kookonis ja ei suuda ega oska leida pääseteed.

 Antud raamatus elas Inga kaua aastaid vanemte võimu all, olles edukalt lõpetanud kõik koolid ja töötades ühes firmas, heal positsioonil ja ikka selle nimel, et vanematele meele järgi olla. Nii saigi temast juhtiv töötaja, kelleks ta kindlasti ei sobinud, sest juba töökaaslaste koondamine muserdas ta hinge ning Inga ei saanud isegi aru, et ta põdes rasket depressiooni, kuni neelas peotäie tablette, sest ta tahtis ära...

 Mis moodi elab edasi inimene kes on enesetapja ja kelle s(t)aatusest teab kogu väike linn, kellel on raske uut töökohta leida, kuna ta peale intsidenti pmst töölt lahti lasti, kes jäi peale seda ilma ka sõpradest ja kallimast. Kas tal jätkub jõudu ja kas ta suudab tulla oma eluga toime, kui kõik tundub allavoolu kulgevat?

 Ütlen ausalt, raamatu pealkiri on täitsa omal kohal, olgugi, et see võib esmapilgil tunduda šokeeriv või lausa provotseeriv, aga nii see ei ole. Kui ka sina tahad teada miks on raamatul selline pealkiri siis loe. Ja ära loe mitte ainult pealkirja pärast, vaid lihtsalt loe, loe ja mõtle elu üle järele, sest siin on väga palju mõtlemapanevat, vaatamata teemale, elujaatavat, valu, ilu ja õiglust.

 Aitäh, hea Saale, selle vapustava raamatu eest!

Aitäh!

Rahva Raamatu lehelt:

Raamat

ENESETAPJA PÄEVARAAMAT

Autor: SAALE VÄESTER

* * * * * * * * * * Loe arvustusi (0)

 33 Google +0  0 Share0

Inga usub kindlalt, et on oma elus kõik õigesti teinud. Väikesest külakesest pärit neiu on lõpetanud ülikooli kiitusega, leidnud asjaliku töökoha ja tal on ka igati esinduslik meessõber. Mida enamat võikski ta soovida? Kuid millegipärast tekivad tal uneprobleemid ning üha kangemad unerohutabletid ei suuda teda aidata. Ühel saatuslikul õhtul võtab üleväsimusest kurnatud Inga surmava uinutidoosi.

Aga noor naine leitakse õigel ajal ja kiirabil õnnestub tema elu päästa. Pärast haiglas veedetud nädalaid kirjutatakse Inga lõpuks välja ja ta peab pöörduma tagasi reaalsusesse. Ta arvab, et ta läheb tagasi oma ideaalsesse ellu, kuid nii see ei ole. Ta avastab, et tema enesetapukatse tõttu suhtutakse temasse kui pidalitõbisesse, kellest tuleb iga hinna eest eemale hoida. 

Kuidas edasi elada? Kuidas tulla toime teiste hukkamõistuga? Ja miks Inga end üldse tappa üritas?

ISBN	9789949551569
Ilmumisaasta	2018
Keel	eestikeelne
Formaat	Pehmekaaneline
Lehekülgi	164 lk
Mõõt	210x147x10 (mm)
Kirjastus	KENTAUR
Lisamise aeg:	11.04.2018		14.45 13.73 € Lisa Lisa Osta Kaupluses püsikliendile: 13.73 € Kaupluses: 14.45 € Kaup kätte: Kiirtellimusega: täna 06.07 Saadavus kauplustes Viru Keskuse Rahva Raamat Rocca al Mare keskuse Rahva Raamat Tallinna Pärnu maantee Rahva Raamat Tasku keskuse Rahva Raamat Mustika Keskuse Rahva Raamat Pärnu Rahva Raamat Viljandi Rahva Raamat Kuressaare Rahva Raamat Sulge Vaata asukohta

6. juuli. 2018.a.
Vana-Rääma

Uus tass kollektsioonis!

  Üle pika aja saan taas blogida tassist (kruusist), mille tõi täna mulle hea Vallo, kes käis hiljuti 16. päevasel reisil Molovas ja just Moldova pealinnast Chișinăust on see tass pärit. Suured, suured tänud!

 Vallo kirjutas mulle ka veidi sellest riigist, linnast ja minul oli hea seda spikrit siin kasutada. Aitäh! Siin ta on:

  Moldova on Euroopa üks vaesemaid, kui mitte kõige vaesem, riik. Näiteks keskmine pension on ümberarvutatuna 35 EUR kuus. Kui sellest võiks järeldada, et seal on odav elada, siis kahjuks nii ei ole. Enamus toiduaineid maksavad sama palju kui Eestis kui mitte rohkem. Näiteks tavaline flirtikannu kohv 500g pakk maksab umbes 5 EUR.
 Tegu on ääretult mägise ja üsna auklike teedega kaetud riigiga.
 Sellest hoolimata on seal palju vaatamisväärsusi ja vägagi palju uhkeid hooneid ja parke. Valitsuse hoiak on, et kui midagi ehitada ja teha, siis suuremalt kui juba olemas on. Näiteks tassil näha olev triumfikaar on koopia Pariisis olevast, aga veidike suurem. Ja see on vaid väike näide paljudest ,paljudest.
 Keset Moldova pealinna asub lõbustuspark mis näeb välja nagu endine Tallinnas, Kadriorus olnud lõbustuspargk.

 Kui sa soovid selle riigi (linna) kohta rohkem teada siis uuri Vikipeedist või vajuta seda LINKI.

  Jälle üks tass kollektsioonis juures. Olen õnnelik!

teine külg...

5. juuli. 2018.a.
Vana-Rääma
 

 

PUNAMÜTSIKE KAKSSADA AASTAT HILJEM- Kiiri Saar

 Kes meist ei ole lapsepõlves lugenud "Punamütsikest(?)" Ma usun, et see kurb  õudusmuinasjutt on meile kõigile omamoodi armas olnud. Kuigi mäletan lapsepõlvest, et vahel kartsin ma metsa minna, vähemalt punase mütsiga ei julgenud, aga samas mõnikord tahtsin just minna, et näiteks hundiga kohtuda. Aga see selleks, lihtsalt emotsioonid meenusid. Praegu tagant järgi mõeldes...miks küll selline õudukas lastele kirjutati?

 Õnneks on Kiiri Saar selle muinasjutu tänapäevaseks kirjutanud, humoorikalt tänapäevaseks. Ja see ei ole mitte lasteraamat! Kuigi algul olin ka skeptiline, et mis moodi küll saab sellist legendaarset muinasjuttu käänata ja väänata ning sootuks ümber pöörata. Arvasin koguni, et mul jääb see raamat lugemata, kuigi olin selle poolmuidu endale soetanud. Veel esimeste peatükkide juures arvasin, et jääb lugemata, aga teades Kiiri käekirja, sundisin ennast edasi lugema, sest juba alguses "lendasid sellised pirnid"..et, et, panid õhku ahmima.

 Ütlen ausalt: kuradima kahju on et see täiskasvanute muinasjutt otsa sai, või õigemini loetud sai. Päriselt! Lõpuks nautisin raamatut sellise õhinaga, olin hoopis teises maailmas, kohas kus troonib huumor ja huumorimeel, kus (vahepeal) iga rida ajas naerma ja naeratama. Ja kui palju humoorikat romantikat, uhh!

 Kas te kujutate ette kuidas Punamütsike kohtub Kaunitari ja Koletisega? Armub Koletisse jne...Koos Hundi, kolme põrsakese ja Kaunitari ning Koletisega, Hansu ja Gretega sõidetakse Saksamaalt Eestisse Lady Gaga kontserdile. Mis leiab aset Koletise ja Punamütsikese vahel? Kuidas elavad Niff-Niff jt...? Mis on saanud kakssada aastat hiljem Gretest ja Hansust? Mis elu elab Hunt? Uhh, teate, ma pidin ennast puruks naerma, ausõna.

 Olgugi, et ma pole eriline ulmeraamatute fänn, armastan ma seda kirjandusžanri vahel lugeda. Eriti põnevad on täiskavanute muinasjutud, kui nad on sellises võtmes kirjutatud nagu see raamat. Kui ka sinus on säilinud üks positiivsemiad loomuomadusi- lapsemeelsus, siis võta kätte ja loe see raamat läbi. See oleks nagu tilk igavese nooruse eliksiiri.

 Super, Kiiri, kirjuta selliseid raamatuid veel! Aitäh!

Rahva Raamatu lehelt:

Book

PUNAMÜTSIKE KAKSSADA AASTAT HILJEM

Author: KIIRI SAAR

* * * * * * * * * * Rate and Review (0)

 1 Google +0  0 Share0

Pärast kaks sajandit väldanud kohusetundlikku muinasjuturolli etendamist otsustab Punamütsike tapva rutiini peletamiseks koos hundiga muinasjutukülast jalga lasta, et aimu saada pärismaailmast. Teel Tallinnasse, Lady Gaga kontserdile kohtuvad nad paljude teiste muinasjututegelastega, kes kõik on vahepeal täiskasvanuks saanud, laias ilmas karjääri teinud ja eluga edasi läinud. Seiklusliku ja muljeterohke reisi tipphetkeks osutub kontserdi asemel pigem arusaam sellest, kuidas leida iseend, saavutada sisemine tasakaal ja olla õnnelik.

ISBN	9789949527069
Published:	2013
Language	In Estonian
Format	Hard cover
Pages	279 pg
Dimensions	216x151x24 (mm)
Publisher	ARGO
Added:	30.04.2016		18.09 1.81 € Add Add Buy Loyal customer offer in stores: 1.81 € in Stores: 1.90 € Kaup kätte: With fast shipping: tomorrow, 04.07 Availability in stores Vaata asukohta Pärnu mnt 10 Rahva Raamat Mustika Keskuse Rahva Raamat Close

3. juuli. 2018.a.
Vana-Rääma

Pärnu Hansapäevad 2018

Võrratu "Ramashang" Taanist

  Lõppenud on Hansapäevad ja ma olen siiani nende lummuses. Selle aasta Hansapäevad Pärnus olid vapustavalt head, vaatamata ilmale mis oli sombune ja jahe. Reedel ma ei käinud, aga laupäeval ja pühapäeval olin kohal. Külm oli, aga pakkisin ennast korralikult sisse, kuigi täna koju jõudes lödisesime Germoga mõlemad, aga tegin tule pliidi alla ja saime sooja.

 Kaanepildiks panin loomulikult Taani poiste pildi, sest ma usun, et ma polnud ainuke kes seda punti tohutult fännas. Lahe oli jälgida kui poiste esinemise ajaks kogu rahvas lava ette koondus. Laupäeval kuulasime ja vaatasime Germoga neid lausa kahel korral ja pühapäeval ka veel. Kui ikka inimesed säraavd laval ja teevad väga vinget muusikat läbi huumoriprisma siis mida sa veel oodata oskad. Tõesti, tõesti, nad kütsid kirgi ja olid nn naelaks. Mitte, et ma teisi ei fännanud, ka Moskva Harfide Orkester meeldis mulle väga ja ka Mustlastantsu grupid ning paljud, paljud teised, ma lihtsalt tõstsin oma lemmiku esile. Ja õppisin nime ka pähe, sest kavatsen seda punti guugeldada.

 Fotogalerii saab pirakas, aga eks ma need fotod rohkem enda tarvis siis blogisse jäädvustan ka.
Igal juhul olen ma rohkem, kui rahul, et Hansapäevadele läksin. Kirjutan ka sellest lehes ning tegelikult käisin kahel päeval ka tööd tegemas, kuid sellest juba edaspidi. Igal juhul jäin rahule ja olen õnnelik, et kohtusin üle pikkade aastate ka oma reikiõpetaja Tõnu Aruga. Tänud šungiidivee eest! mida me Germoga lausa mitme tassijagu tarbisime.

 Oli superäge nädalavahetus!

Galerii:

lemmikmaal

Lindmees Ungarist :)

Ranna ranšo loomad...

Germo ja kaamel

sõiduleeee

sepised...

Mercedes Merimaa Nõiakoda

püstkoja ees käib vilgas töö...

nagu vanasti...:)

Vallikääru aas

Moskva Harfide Orkester

Maljarka (Tartu)

kava

Ramashang

Ramashang

Ramashang

Ramashang

Ramashang

šungiidid

1. juuli. 2018.a.
Vana-Rääma